Tervitused sündivale kutsikale

Kuna üks matusekõne oli juba ees ja see kippus välja kukkuma pessimistlik,siis proovin peagi algava Koera aasta puhul (tõsi, meil aastanumber vahetub varem, hiinlastel hiljem, kuid jätame need terminoloogilised tüütud pisiasjad) kirjutada pisikest tervituskõnet sündivale kutsikabeebile ja üle korrata, et tegelikult on õnn-õnnetus, ilu või inetus enese silmades.
Elu on ilus. Piisab mõnest heast sõnast, ilusast reast, lähedaste inimestega suhtlemisest, ja juba on elu jälle maitsmisvääriline.
Maupassantilt oli vist see tähelepanek („Üks elusaatus”), et elu ei ole kunagi nii halb kui paistab, ja ka nii hea, kui paistab. Laiskus ei luba täpset tsitaati üles otsida.
Eriti ilus on elu siis, kui midagi uut algab, sünnib. See uus on küll vaid aastanumber, kuid kui paljud inimesed soovivad muutust, see ka sünnib. Nii et formaalne aastanumbrivahetus võib ikka midagi ka tuua päris otseses mõttes.Niisiis, kui ka maailma asjad ei paista minevat päris õigesti, aga kas nad õigesti üldse kunagi on käinudki, ei või sellest siiski järeldada omale õnnetut elu.Tegelikul sai möödunud Kuke aastal alguse palju häid asju. Üheks heaks asjaks oli kindlasti ka elektroonilise meedia areng, sh. blogid. Vana meedia kõduneb silmanähtavalt järjest jaburamaks, elektrooniline muutub aga seevastu järjest lugemisväärsemaks.Olen minagi leidnud siit mitmeid häid bloge, nad on siin edetabelis enamasti päris õigusega ja kui nad minu arvates ka ei ole seal õigusega, siis kellegi arvates kindlasti on. Mina näiteks ei ole siin õigusega, aga mul on sellest hoolimata hea meel, et minu kirjatükkidele on ka leida lugejaid.
Mitmed head on ka millegipärast tabelist puudu või kuidagi ära kadunud, halvemaks nad tegelikult läinud ei ole. Kahju, et selline hea blogi, nagu aegiseendaga.blogspot.com ennast ei luba reklaamida. Reklaamin siiski, Tiiul on alati häid mõtteid, aga ka häid sõnu teistele jagunud juba pikka aega. Lisaks kõigele muule on sealt leida ka luuletusi ja palju ilusaid pilte, nii et kolm head asja korraga.Ise loen millegipärast „naisblogisid” parema meelega, äkki siis naisblogijad jälle loevad neid meesblogijaid? Mehed on sellised plakatlikud ja loosunglikud, tean neid tõmblusi vist liigagi hästi. See maailmavalu ja parandamine, või vahepeal sõdimine (noh, tõnis siin taples vist selle armaniga ja armani tõnisega) on vägagi tuttav tunne.
Naiste mõttemaailmas jääb alati midagi arusaamatuks ja see teebki nad huvitavaks.
Marta, epp on praegused lemmikud.
Kuid see ei tähenda, et ma mehi ei loeks. Lihtsalt tundmatu on alati huvitavam. Punane Hanrahan, BC, tõnis, Merlis Nõgene, Olev Vaher jt… seevastu tundub, on oma tõmblemistega (sry, kui kedagi salvasin) üsna arusaadavad. Või isegi selline kohatine sapine salvaja, nagu Marek.

Aga äkki on kõige paremad siin siiski fotoblogijad.? Remo on siin täiesti omaette fenomen.
Kindlasti oleks päris tark tegu vahepeal edetabeli tagumisest otsast üles otsida Mr. Nice, tegelikult see, mis ta kirjutas oma kunagise kolleegi Aini kohta, oli väga väärt kirjutis. Hr. Hõbemägi võiks tegelikult ka ikkagi jätkata, ressurss ei ole küll niisama laiali jagada, aga ikkagi.
Põhjus, miks mr. Nice „peale ei lähe”, on arvatavasti proosaline põlvkonnaprobleem ning formaat – väikesed ja lühikesed tekstid sobivad praegusele publikule enam.
Kuid küllap varsti on ka vanemaid inimesi rohkem kohal ja siis läheb siin kindlasti kirjumaks: igaühele oma. Ootaksin huviga aq, aqualungi või seniili oma Postimehe valvekommentaatori ametit maha panemas ja siia kolimas. Lihtsalt ajalehesabade kommentaariformaat on puht ajalises mõttes jõudnud maha käia ja blog on sellest tunduvalt parem formaat.

Mäletan siin veel olevat mitut päris head luuletajat, põhiliselt satiir, kui aega saan otsin nad jälle üles.

Millal nn. ametlikud kultuuritegelased omad blogid teevad? Jaan Kaplinski on meeldiv erand, kellel juba ammus aega on oma kodulehekülg, kuigi mitte eriti täienev. Teised ikka veel peavad internetti saatana sünnitiseks, mida ta ka kindlasti mõningate jaoks on.
Blogosfäär on nagu hea kõrts. Kakeldakse küll, aga lauad on eraldi, ei torka silma.
Nähtavus on parem, kui anonüümses delfisabas, mingi vastutustunne tekib. Ka mingi solidaarsustunne. Kuna pole esiajakirjanikke esiteemasid ees torkimas, kirjutatakse seda, mida mõeldakse, mitte kirjandeid etteantud teemadel. Paratamatu on see, et kõik ei saa olla siingi kuld, kuid kõrtsis ka ei ole, kohvikus ka ei ole. Ometi armastatakse kohvikut ja kõrtsi enam, kui lehte. Ma arvan, et põhjus on siin kommunikatsiooni vahetuses, moonutamatuses. Seni, kuni see keskkond reklaami kurguni täis topitud ei ole, on põhjust arvata, et siinolevat sisu saab usaldada.

Nii et kirjutage siia edasi igasugust jura! (moto ära virutatud kelleltki Tõniselt)!

Head vana aast lõppu siis kõigile, lugejatele, mittelugejatele ja kirjutajatele ja edu uuel aastal!

Vajalik manuaal inimhingede insenerile

Hiljuti ilmus eesti keeles väga huvitav raamat: Robert Cialdini „Mõjustamise psühholoogia”. Tingimata soovitan läbi lugeda, kui te just ei ole selle ala ekspert ja vastav teadmine on juba kusagil esmakursuslase põlves või rinnapiimaga sisse söödetud. Võimalik, et isegi sel juhul võiksite oma teadmist uuendada – mitte kõik Cialdini vaated ei ole põhivoolu poolt aktsepteeritavad, raamatus on palju vaieldavat ja poleemilist. Mulle andis see raamat minu hariduse augu täitmiseks sobivalt suure tüki, mis arvatavasti tuleb veel polsterdada selle uurimissuuna muude põhitrükistega.
Cialdini üsna maised ja loogilised arusaamad sellest, millistel keeltel ja kuidas inimhingede kogenud insenerid meie sisesügavuste kannelt häälestavad ja tinistavad võivad esialgu tekitada küll võrgus sipleva kala meeleheitepuhanguid, kuid tõe teadasaamise nimel tasub see reaktsioon ära kannatada.
Kusagil on olemas vaba vesi, võimalik, et tsivilisatsiooni kütkeist kaugel. Isegi värskendav sõõm hapnikku meie manipulaatorite poolt hallatavatesse kalatiikidesse võib vähemalt vaimusilmaski panna ennast ujuma nendes vabades vetes, mida mööda tegelikult alati pääsmatult vabad oma teed lähevad, eirates oma eksistentsiga kõiki maiseid mõjustatavuse ja mõjutatavuse mõjuprintsiipe ja füüsikaseadusi.
Raamatut saavad kasutada nii need, kelle põhitegevuseks on endasarnaste tõmbamine uutesse püünistesse ja nootadesse, või ka need, kes tahavad saada mõnda sõõmu hapnikku konnatiigi umbses keskkonnas, või ka need, kes vajavad väljajuhatust merele. Vihtuimsetele õngemeestele vaevalt et edu soovitan. Nende saagi või edu suurus on pöördvõrdeline selle keskkonna kõdumise astmega. Mida edukam mõni edu müügimees on, seda kiiremini õõnestab ta kogu keskkonna üldist hapnikutaset.
Need kunagi kalasid kindlalt elus hoidvad printsiibid, mis õieti lõidki selle tiigisüsteemi, tsivilisatsiooni, on tänaseks kõdunud. Me käitume juhmilt kui siutsumise peale reageeriv emakalkun igat sorti valede ajendite peale. Klõps, vurr ja oleme jälle uue kauba õnnelikud ohvrid. Klõps, vurr, ja jälle kohustume tegema veel rohkem tööd, heategusid, heategevusannetusi, mis imelik küll taandub hädasolija müügimehe või tuttava kastrulimüüja abistamiseks, võtma laenu asjade ostmiseks, mida me ei vaja.
Klõps vurr, ja oleme terrorisõjas kõikide islamistide vastu, peame neid kurjuse maapealseks kehastuseks, klõps vurr, tapame ise või anname heakskiidu tapamasinatele. Kui mingi Jones või Bush käseb, võtame tõrkumata oma mürgikarika ja tühjendame rõõmuga, sest see aitab meil olla parem kodanik.Seda kõike laotakse meile selga mitte enam jesuiidikooli terroristlike võtetega, mis võib tekitada liigseid mässajaid, vaid kiht kihi järel järjekindlate väikeste sõnumitega, mis programmerivad kunagi ehk vabas vetes elama harjunud olese tõrkumata parvlemiseks. Et see toimiks efektiivselt, peab meil kõigil kogu aeg olema kiire, kiire, kiire. Kultuur, mis kunagi innustas mõtlema, on nüüd meele lahutus, meele eemaleviimise vahend, nende harvade hetkede orjastusvahend, mis veel annaks võimaluse konnatiigist põgenemiseks.
Peaaegu iga printsiip, mis mõjutab inimest, on tegelikult algselt olnud määratud millegi ühendava, elushoidva ja edasiviivad elushoidmiseks.
Vastastikkuseta ei oleks mingit tsivilisatsiooni. Kuid „käsi peseb kätt” süsteem on selle süsteemi mandunud vorm, parasiitide poolt allutatud organism.
Järjekindlus konstitueerib inimese, ilma selleta ei oleks kunagi katedraale ehitatud, ei oleks olemas kaasaegset teadust. Kuid seesama järjekindlus pani meid eitama ka heliotsentrilist maailmavaadet, ennast universumi nabaks kuulutades.
Sotsiaalne tõendus, otseteede, mugavushoiakute kujundamine võiks aidata aega kokku hoida. Ühel hetkel paneb see meid ajarattas ogaruseni ringi jooksma, andmata aega isegi selle taipamiseks, kuidas välja saab.
Autoriteeti arvestada on hea seni, kuni seda positsiooni ei ole hõlvanud parasiit, variser. Sellest alates on see tsivilisatsioonile õudusunenägu.
Me vaatame rahumeeli pealt vedurijuhi surnukspussitamist, teised vaatavad ju ka.
Me tunnistame tingimusteta ekspertideks nende sulgedega ennast ehtinu, kui tal on võimu heakskiidu atribuut.
Meie taotlus meeldivuse järele hoiab meid televisiooni meeldivate diktorite mesikeelte võimuses, meeldiva jutu püünises.
Me oleme lihtsalt oma keskkonnaga liiga hästi kohanenud Pavlovi koerad.

Mis päästaks?

Siin jääb Cialdini imelikult kidakeelseks. Ta õpetab küll meid eemale tõrjuma eriti tüütut spämmi, kuid sügavamat abi saavad tema raamatust pigem inimhinge insenerid, mitte aga kalad. Kalad vaadaku ise, kuidas saavad.Kuid ka kalad ei ole ilma jäetud pääsemislootusest. Needsamad väärtushoiakud, mis meid senini on hoidnud parvlemas ja seetõttu edukad, tegelikult lagunevad.Pääseb vaid see kala, kes iga otsuse, iga hoiaku, iga vaatluse teostab ise, kontrollib, kahtlustab, uurib, mõtleb ja analüüsib. Mõtlemisvõimelised eemalduvad.
Surnud matku oma surnud ise. Kahjuks teine, õilsam tee, mis nii veetlevalt ees sillerdab – kogu inimkonna päästmine, messianism, ei vii sihile. Kontrollitud, klõps, vurr.
Vastuseks kõlab vaid lindistatud naer. Ning parim, mida võib saavutada, on vaid naelutuda ristile, sedapuhku lindistatud naeru saatel, sekka mõni lindistatud nutupahvak. Kui hästi läheb, võite oma jüngrite sekka saada ka mõne nuhi (ütle teadlane), kes peab teid suurepäraseks uurimisobjektiks. Ta saab materjali oma dissertatsiooniks, mis käsitleb sotsiaalse tõenduse juhtrajavat rolli. Nii juhtus näiteks nende õnnetutega, kes hingevärinal ootasid lendava taldriku saabumist. Taldrikut ei tulnud, küll olid sektantide keskel krihvlid käes igat sorti pisikesed billid asja jäädvustamas ja tulevastele põlvkondadele kirjeldamas. Et ülejäänud idioodid ei hakkaks lendavaid taldrikuid ootama, isegi mitte mõtlema. Et ülejäänud kenasti ikka jätkaksid nn. ratsionalistlike psühholoogide kirjelduste lugemist akvaariumikaladest ja sellest, kui armetud olendid nad tegelikult on.
Need sektandid midagi siiski saavutasid. Nad saatsid kuradile paljud asjad, mida nad arvasid varemalt enesele kohutavatelt tähtsateks pidavat. Nad mõtlesid ja arutlesid esimest korda millegi üle tõeliselt, nad astusid välja ringist seebiooper-töö_seebiooper-seebiooper ….
Klõps vurr kohti võib leida igal grupiolendil. Peaaegu 99% tõenäosusega saate punast puskiva härja reaktsiooni, kui nimetate sotsiaaldemokraadi kuuldes kõvasti sõna paavst.
Täpselt sama reaktsiooni võib saada 99% tõenäosusega II Maailmasõja mõne tabuaspekti käsitlemisel.
Võtke aga isamaaliitlane ja jootke täis, räägike natukene K tähest ja kirjutage üles, mis sealt hakkab tulema. Klõps, vurr. …Või Venemaast – klõps vurr,Või Pinterist, klõps vurr….
Rääkige mõnele paduparempoolsele riigi viljavarudest või meie Ainist. Klõps ja vaikus.
Veidrat moodi reaktsioonid iseloomustavad meie põlve skeptikuid, ratsionalismi usku skeptikuid. Nende reaktsioonid on eeldatavad ja teada paavsti, kreatsionistide, homoöopaatia või lendavate taldrikute korral. Kuid proovigu puudutada mõni VÕIMU. Klõps vurr, vaikus. Või üdini hingepugev ülistusavaldus võimule, truudusekinnitus – meie pole ohtlikud. Meie kaitseme võimupositsioone hullude eest. Meie hoiame võimu maailma turvalisena. ….

Muuseas, keegi Milgram testis inimeste võimet anda teisele elektrilööke 450 voldini välja. 2/3 täitsid kõik käsud, mis „eksperimentaator” andis. 1/3 hakkas vastu.
Rasked initsiatsiooniriitused ja järjekindel olemise ränk kohustus ei võimalda neil grupiolendeil muid reaktsioone. Pead teadma selle olendi alamliiki, initsiatsioonilist staatust, parajusluse määra, siis võid häälestuda, sarnaseks muutuda ja saavutada – klõps vurr – oma müügitulemuste märgatavat tõusu.
Pidin minagi Cialdini ja kirjastajate kukrut täiendama, mees on tõtt öelda seda väärt, tõde ükskõik mis soustis väärib väljaütlemist. Raamatukogu 5 eksemplari olid hoolsate inimhinge inseneriõpipoiste poolt välja laenutatud, järjekordki võetud. Uudishimu aga ei andnud kannatada.

Tehke seda teiegi, ja te enam järgmiste jõulude ajal ei virise konsumerismi saatanliku loomuse üle. Lihtsalt lähete hüpermarketisse ja ostate lapsele, tädile, vanaemale, ämmale, äiale, kõigile hästi palju nänni. Enne seda vahest olete rakendanud kas madala palli strateegiat, või kõrge palli oma. Või ütelnud hästi paljudele, kuidas nad teile meeldivad. Või teinud muud meeldivat, sest olla „silmad pärani kinni” seisundis on määratult meeldivam „silmad kinni” - või koguni kõige hullemast – „silmad pärani” seisundist. Ego jääb terveks ja võib isegi paisuda. Peaasi, et lõhki ei läheks.

Matusekõne Kuke aastale.

2005 aastale, Hiinlaste jaoks Kuke aastale peaks kirjutama juba nekroloogi. Bossueti sõnaosavust endal ei ole, viimane oli teatavasti katoliku preester, kes eriti kuulsaks sai prints Conde matusejutlusega. Kuulus matja oli ja kuulus kõnemees.
Tegelikult oli karm aasta, halastamatu aasta, mitte ühtegi asja oma kohale jättev aasta.
Terve maailm jätkas oma pöördumist sohu, kuid 2005 tõi selle eriliselt selgelt välja.
Eesti soostumine jätkus maailmast ennaktempos. Meie üürike vabadusesõõm on nüüd kiirkäigul asendumas uue orjaajaga. Selle orjaajale laulavad ühiselt hosiannat nii võimkond kui õukond, mille sekka tuleb ilma eriliste eranditeta lugeda kogu kultuurieliit (3 37-st on liiga väike %, et paista välja).
Maailmas on ilmseks saanud, et uued sõjad on ukse ees. Kõik variandid on laual, s.t. algab sõda, varsti algab uus sõda. Valmistatakse ette kahuriliha ka meil, püütakse palgasõdurist vormida mingit kodumaakaitsja kuvandit. Iraani on kuidagi ette saanud või upitatud uus president, kelle murdmiseks pole ettekäändeid vajagi – mees ise korjab kõik söed pea kohale, mis vajalikud.
Oleksin väga üllatunud, kui 2006-2007 ei läheks lahti uut sõda.
Ladina Ameerika käärib samas tempos Ka siin on sõjad varsti hädavajalikud. Või riigipöörded, tervistavad Pinochetid. Pinter rääkis läbi lillede just sellest oma Nobeli kõnes. Meie lugesime eesti keeles vaid tema kriitikat. Pinteri originaalkõnet vist jäängi ootama, no mine sa isahane muidugi tea.
Pikemas perpektiivis on ikka ees sõjad – kui mingi ime näol 2007- ni on mingi hädine rahu säilinudki, ei jää sõda ometi tulemata. Uus polarisatsioon Ameerika-Vene teljel,
Vene uus liit Hiinaga, uued poolused ja vastasseisud jätkuvad. Ukraina saadi korraks vene haardest kätte, küllap varsti olukord jälle muutub, kui esimene noos on võetud.
Keskkond mängib selle utopistide mänguga oma mängu kaasa. Maakera ei kannata seda mafiosnike kaklemist pikalt enam pealt vaadata. Ta vajaks tõelisi, mõistlikke peremehi oma õue peale õiendama.
See vähene opositsioon, mis on, see muidugi tugevneb, Internet võimendab seda, kusagil katakombis sünnib ka tõde. Kuid esialgu märatsevad võimurid iga tõe hetke peale veel võimukamalt, tigedamalt ja absurdsemalt, kui kunagi enne.
2005 oli just see aeg, kui revisionistid kõik (peaaegu) viimseni on nüüd trellide taga:
Ernst Zündel, David Irving, Germar Rudolf. Otsige, kuniks saate, nende teoseid ja kirjeldusi ja näete – kõik, mis see seltskond on tahtnud, on lihtsalt tõene ajalugu.
Mitte ainult nemad, need ajaloolased on uurinud vaid ajaloo ühte väikest tahku, II Maailmasõja mõnda momenti.
Kuid tõene ajalugu ongi kriminaalne. Kriminaalne ajalugu ongi tõene. Ajalugu teevad kriminaalid ja panevad ajalugu kirjutama need, kes teevad kriminaalidest kangelased.
Totrus ruulib. Ka nende jidiootide, jõuluidiootide peades, kes püha öö hälina ja raevu saatel konsumerismi orgiast viimaseid orgasme välja pigistavad, jõuab ühel hetkel pähe tõdemus, et jõulud on tegelikult hullumaja ruudus – lihtsalt muul ajal ei torka see nii hästi silma. Võimalik, et nii jätkub ka 2006, 2007, 20016 ja isegi 2026.
Kuid lõputult ei saa nii jätkuda. Üsna raskesti ennustatav murdepunkt on praegu üsna lähedal, nii 10-20- asta lähenduses käes. Finantskriis, ökokriis, tsentrite nihestus, multipolaarse maailma taasteke (kui Ameerika enam ei ruuli, on mõni aeg paljude tsentritega maailm käibel), kõik see on ukse ees. Maailm muutub veel kord veel kirjumaks, kui enne. Ja veidi paremaks ka lõpuks. Sedapuhku ilma eestlasteta. See rahvakild on lõpuks suutnud oma olemasolu eeldused lõplikult tuksi keerata, seda tänini taipamata.
Selline jeremiaad kukkus välja. Ju siis ongi need mõtted põhiliselt peas.
See hea, mis oli, oli eranditult isiklik: isiklik valu andis teadmist juurde, isiklik laps õppis lugema, isiklik praktika veenis selles, et eestlasele mingi ajaloolise petuskeemi selgekstegemine on tühi töö ja vaimunärimine. Ainuke, kes sind poolelt sõnalt mõistab, on kutseline pätt.
Need on üldised raamid, mis panevad mõistma Spenglerit. Noores organismis ei oleks see võimalik, selline pätluse laiutamine, totruse apoteoos. Vanuriga on teine lugu. Tal on ikka midagi viltu või aju permamentselt kahjustunud, pangu mis kalosse jalga tahes, ikka on tal asjad viltu Järelikult olemegi kultuuriliselt vanurid ja järeltulija küsimus on vaid püsti. Kuningas on surnud, elagu kuningas, aga milline? Ega ometi mitte islamistlik? Näiteks võitlejate moraal pole neile probleemiks, ega ka mitte fanatismi puudumine. Meie vähk, variserlus, tuleks hävitada isegi siis, kui prognoos on nii ehk nii letaalne – vähk on liialt valulik, inimkonnale väljakannatamatu haigus üle elada?
Kuid isegi selle letaalhaigusega toimetulek ei anna vanurile mingit kindlust homse suhtes. Mingi kood on viltu, mingit koodi ei ole edastatud, mingi passionaarsus on puudu, need küsimused vaevavad pead. Täpsem teaduslik analüüs võibki jääda tulemata.
Part, mille arvasime käivat lõputult, on lõpuks maha käinud, enam ta ei mune ega ilmuta elumärke. Mehhaaniliste partide ajastu on lõpukorral.
Ükskõik, kuhu 2005 ka paigutada, enam ei sobi ta hästi suure buumi pooldajate iluridadesse. Liialt palju asju meie elus nõuaks lahendamist, enne kui suure buumi helged sihid võiksid teoks saada. Isegi kõige roosilisema teostumisel teatud mõttes lõhkise küna sündroom kordub: seesama küsimine, mis edasi, mida teha mehhaanilise pardiga, see küsimust jääb lihtsalt lahendada 2040 põlvkonnale, mitte põlvkonnale 2020.

Kaotatud paradiis II

Pattulangemine ja paradiisist minemakihutamine.

Niisiis Aadam ja Eeva aeti paradiisist minema, tehti surelikeks ning pandi palehigis tööle. Hea ja kurjatundmise puust söömise tulemiks oli küll hea ja kurja äratundmine, kuid pole head ilma halvata – need jumalanäolised olendid pidid nüüd surema.
Selle kaotatud Eedeni, ürgse paradiisiaia kujutelmad, milleni me mingi vääramatu jõu mõjul jõuame niisiis kunagi tagasi, läbivad meie mõtlemise aluseid sama püsivalt, kui meie kujutlus meie jumalanäolisusest.
Õhtumaal polegi vist võimalik arendada mingit usku või õpetust, mis ei lubaks meid sellesse Eedenisse ühes või teises vormis tagasi. Järelikult uue usu rajaja peaks arvestama – ilma Eedenita tõenäoliselt ei pääse temagi.
Millised eedeniõpetused ratsionalismi müstikamaailmas on meid siis saatnud? Esimesed, kristliku paradiisi kujutelma peegeldused on leida Utoopiates. Campanella Päikeselinna, Moruse Utoopia kirjeldused, Baconi Uus Atlantis. Kõiki neid iseloomustab suhteliselt rahulik ratsionalism, eneses kindla inimese usk enese jõusse ja oskustesse. Selle kindlustunde alateadlik juur ilmselt pärineb kristlusest – eneseusk on jumala väe läbi päritud ja ei tekita mingeid kahtlusi ja kõhklusi. Patuste inimeste rumalus kõrvaldatakse peagi, kui uskumatute mass väheneb, haridus levineb, teadmised võimust võtavad. Kõik muu on enam-vähem automaatne ajaloo lõpu vormistus, millest alates igat sorti orgaaniline ajalugu on surnud, Spengleri mõttes ehk siis see tsivilisatsiooni faas, surnud aja faas on saabunud. Kuid selle surnud aja, kivistunud aja dünaamikat enam ei tunnistata, kõik utoopiad on staatilised, kivistunud, püsivad ja muutumatud, programmeeritud elama ja funktsioneerima läbi aastatuhandete. Iseloomulik on enese või mõne lähedase järgneva põlvkonna asetamine ajaloo keskmesse, Ptolemaioslik, ometi iga põlvkonnaga kaasaskäiv taustsüsteem, vaatlusakna asetus oma aega, täpselt sinna, kus ollakse ning maagilise kuldvõtmekese leidmine just oma ajas. Saavutada ajaloo käigu mõistmine tsivilisatsioonide sünni ja surmatsüklite vaheldumist vaadeldes on tänaseni veel saavutamata. Spengler küll visandas sellise ajaloonägemise võimalused, kuid 100 aastat tagasi ei olnud tal nii palju vahendeid käepärast, et seda nägemust praktiliselt teostataval kujul kirjeldada.

Utoopiatele järgnes Prantsuse valgustajate lõhkuv tegevus. Seal ei ole väga märgata ülesehitavat joont. Pigem säetakse ülesandeks olemasolevad ehitised ilusti maha nühkida ja siis vaadata, mis edasi saab. See ka õnnestus – Prantsusmaa hävitas oma võimu revolutsiooni läbi ja ei ole tänini toibunud saavutatust. Patiseis Napoleni võimuletuleku järel kestis terve sajandi. See samal ajal hoidis tegevuses inertsi toimel edasiviivaid jõude, nii tehnoloogiliselt kui filosoofiliselt oli 19. sajand äärmiselt rikas ja vastuoluline. Paradiisikujutelmad aga arenesid. Marxi kommunismiõpetus oli siis juba uue maapealse paradiisi kirjeldus. Selle paradiisi poole viivad teed aga ei olnud enam mitte rahumeelsed, vaid üdini purustavad ja hävitavad. Edasiviivaks jõuks pidi saama hävitus, olemasolevad institutsioonid olid selleks liiga madalad, et neid elus hoida. Eedeni aia kujutlusele liitus apokalüpsilise muundumise kujutlus, Johannese ilmutusraamat sai eelduseks paradiisi jõudmiseks.
Kommunistlikku paradiisi rajamise liikumapanevaks jõuks oli kadedus.
Mis selle liikumapaneva jõu tulemiks oli, teame isiklikest ja oma isade-emade-vanaisade-vanaemade mälestustest piisavalt hästi. Seega paradiisikujutluse esimene peegeldus, koopia, kommunistlik utopism on tänaseks läbimängitud farss.
Paradiisiunelma teine koopia, konsumerismi farss edasiviiva jõuna ahnust kasutades aga kestab.
Ameerika unelm on praegu oma võidutsevas faasis ja selle võidutsemise kroonikaks tuleks lugeda Fukuyama “Ajaloo lõppu”. Kommunistlikust Eedeni aiast asja ei saanud, konsumeristlik aga on kohe kohe tulemas. Tuleb vaid veel mõned generatsioonid ohverdada liberalistlikule altarile ning jääb vaid paradiisivõtmed ulatada inimeste kätte tagasi.
Paradiisikujutelmadele vastukaaluks on mõned kirjutanud ka kainestavaid tekste Näiteks minul praegu lõplikku läbilugemist ootav Spengler prognoosis analoogia põhjal teiste tsivilisatsioonidega ka meile hääbumist. Popper tõi välja, et historitsistlik ajaloovaade ei ole eriti eriti teaduslik. Täna aga ei ole mingit märki paradiisiunelmatesse realistlikumast suhtumisest. Alati kaasneb sellega oma põlvkonna erakordseks kuulutamine, oma ajavahemiku, kus elatakse, oleviku kuulutamine tsentrumiks, mille ümber ajalugu pöörleb, mingi ideoloogia lõplikuks kuulutus. Vältida sellise mütoloogilise juure sisseimbumist oma usukuulutusse on meil vist peaaegu võimatu, oleme selles oma kultuuri juurte poolt determineeritud meemimasinad nii ehk nii.
Tegelikult on see kehtiv isegi enese vaadete evolutsiooni jälgides. Minu algne usk tehnoloogilise paradiisi saabumisse on praegu radikaalselt välja tõrjutud võrdlemisi apokalüptilise vaate poolt, jälle paradiisiunelmatest genereeritud. Johannese ilmutusraamat ühelt poolt ja Eedeni aia lugu teiselt poolt on need raamid, mille vahel me viskleme, otside tulevasest ajast märke ühe või teise lõppseisu saabumisest.
Kuid on täiesti võimalik ka keskenduda vaid apokalüpsisele või paradiisile. Seda müüti jälgides saab aimu ilmselt peaaegu paratamatust poolest, mis inimmõtlemist alati tundmatuga kohates saadab: meie hirmud, ürghirmud saavad lahenduse või esmase lahenduse mingi müüdi läbi. Tundmatusse ruumi siseneme juba mingi müüdi toel, seda lennumasinat kasutades.
Kriteerium müüdi kahjurlikkusest / kasumlikkusest võikski seisneda selles, kas see müüt laiutab tegelikult juba kättevõidetud teadmiste horisondi sees, või ootab meie kuulaeva toestama kusagil väljaspool, seal, kus tegelikult teadmise toestavat väge ei ole kusagilt võtta.
Äärmusliku näitena võibki lugeda praegust konsumeristlikku kuju võtnud Eedeni müüti planeeti kõige hullemini laastavaks vähkkasvajaks. Selle asemel, et asjalikult teha bilanss olukorrast, anda hinnang ja mingisugune prognoos, kohtame oma olukorra suhtes enamasti kahte äärmuslikku poosi: kas õndsalt tarbijalikku, ajaloo lõppu nautlevat ajuvabaduse näol, erijuhtumitena tehnoloogilise tulevalat ülistades, või siis apokalüptilist, näiteks keskkonnahoidelist hoiakut arendades. Mõlemal juhul on väga raske inimesi nende mütoloogiamaailmast välja saada, panna nad väga ratsionaalsel ja julmal kombel iga argumenti ja fakti vaagima. Minu arvates on see siiski võimalik. Lihavõttesaare preestritel oli ka võimalik oma puud üle lugeda ja algatada puude istutamise kampaania. Kuid seda minitsivilisatsiooni oli juba haaranud ogarus.
Kahjuks kehtib see juba praegu tervikuna kogu meie planeedi kohta. Võtaks siis ette ja mõõdaks ära nii osooniaugud kui ka Golfi hoovuse aeglustumise? Superkompuutrid meil ometi juba on, on leida ka modelleerijaid, matemaatikuid ja muid tarku. Teeme selle prognoosi ära ja võtame teadmiseks. Oleks abiks. Selle asemel kohtab suhteliselt isoleeritud gruppe, kellel lihtsalt puuduvad ressursid adekvaatsete prognooside tegemiseks, vahel oma hädakisa avaldamas. Enamik masinavärgist jätkab täiesti juhmil moel planeedi rüüstet. On selge, et planeedi modelleerimine on liiga kallis isegi ühele supervõimule ja selleks peaks kokku panema kõikide suurriigide potentsiaali. See oleks võimalik.
Mida me aga ei näe, on sellelaadiline ratsionaalne tegevus. Seda asendab just Eedeni aia müüti viigilehena kasutades kas tulevase paradiisi kuulutajate sirin (Suur Buum viimase lööklausena) või apokalüpsise kuulutused, mõlemal juhul pikemaid prognoose eirates.
Positiivne roll meid kuhugi edasi viies võiks sellel müüdil ometi alles jääda.
Kui stardime oma marsilaeva, tähemissiooni või muu seesuguse ürituse, võiks tulevane kosmonaut lubada enesele unistamist. Tõsi, isegi selleks võib Eedeni aia müüt olla liialt kitsendav. Meil võiks tulevalas reserveerida õiguse kannatusteks, õiguse otsinguteks, õiguse eksimusteks. On palju keerukamaid müüte, odüsseuse reisid näitena, mida saaks täheruumi sisenemisel kasutada. Kuid selles vallas on tegemist vaid maitseküsimustega, mitte enam põhimõttelise vaatega. Ratsionalismi avamine eeldab tegelikult mütoloogilise sfääri aktsepteerimist tundmatus ruumis ja juba läbuuritud ruumist müütide paroodiate otsustavat minemaajamist. Uued Kolumbused aga valigu oma reisile kaasa mistahes uskumine, peaasi et see aitab tal Ameerikasse jõuda.

Arvo Pärdi kõrberännak

Kõigepealt tänan kaasblogijat Tiiut, kes andis mõtte osta ja lugeda läbi raamat Pärdist ja tema muusikast. Jutt on Enzo Restagno koostatud raamatust “Arvo Pärt peeglis”.
Tiiule teadmiseks: kui ka Suure Jaanis ei ole seda Pärdi raamatut saada, siis Tartus on, Lõunakeskuses ja Wildes on.
Muusikateoorias ja isegi kuulamispraktikas võhikuna ma ei käsitle Pärdi muusikat. Minu tee ei ole veel selles kohas, kust ma võiksin ja julgeksin selle muusika kohta midagi öelda. Võib-olla muusikalises mõttes peangi olema ja jääma vait. Iga asja jaoks on oma aeg. Kui on. Peab olema kannatlikkust oodata, oodata, oodata seda, millal aeg on küps. Igaühel meist on ees oma kõrberännak, vähemalt neil, kes kas kuidagi ähmaselt tajuvad tänases ajastus sügavat sisemist kriisi, selle aja tühisust, täitmatust, mõttetust.
Kõik uus on põhjalikult ära unustatud vana. Nii on ka Pärdi poolt leitud tintinnabuli stiil seesama vana missa liturgiliste rituaalide jaoks loodud muusika jätk meie aja jaoks, meile mõistetavas vormis. Muidugi neile, kes tunnevad ähmast vajadust minna ära, otsida uut, pääseda Paabeli vangipõlvest. Arvo Pärdi enese tee on siin teenäitajaks, mis suunas tuleks minna, mida tuleks otsida ja kuhu võib niimoodi ka jõuda . Meil on aega ja meil tuleb õppida ootama.
Mis teed mööda tuli käia Pärdil? Väga, väga lihtsustatult on see olnud kolmeosaline tee: otsimine dodekafoonia vallas, omamoodi pöördepunktiks oli tema Credo, pöördumine Bachi ja gregooriuse laulu läbi, veendumine endise tee jätkamise võimatuses.
Kõrberännak, 8 aastat vaikust ja ühehäälsete meloodiate komponeerimist iseenesele harjutamiseks, uue, täiesti uue muusikalise kuulmise ja mõtlemise arendamine ning aastast 1976 jõudmine muusikalises mõttes Tõotatud Maale.
Selle rännaku saatjateks on olnud juhm rezhiim, millele küll dodekafoonia, küll missatekstid olid keelatud, tabud, parteifunktsionääride ja keskpärasuste mängud, Pärdi sundväljasaatmine Eestist 1980 ja juba uuel kodumaal, Saksamaal 1976 leitud muusika edasiarendamine.
See üles leitud liturgiline, lihtne ja püha muusika mõjutab väga isiklikul ja tõsisel kombel ka ilmalikke meeli. Kultuurilises mõttes on see ehk meie õhtumaise kultuuri kõrgsümbolite, algsete impulsside ja pingeväljade taasavastmine ja uuendamine?
Teises, laiemas kontekstis on see selle vana ja seniilse kultuuri viimase õnnistuse andmine ka uuele, sündivale kultuurile? Nii vähemalt mulle tundub. Kusagil selle kõduneva impeeriumi rüpes lihtsalt idanevad selle uue kultuuri vaimsed lätted. Religioon on siin kultuuride vaheline sõnumitooja, kuigi on täiesti võimalik, et vana religioon kas hääbub, võtab täiesti uue vormi, või jääb lihtsalt üheks põhitooniks uuenenud kultuuri moodustajate keskel, üheks tasaseks ja oluliseks saatemeloodiaks.
Meil on aega. Selline on vastus, mille ma sain Pärdilt, vastuseks mõrvatud aja otsimise loole. Kindlast leian tema muusikast ka teisi vastuseid, lihtsalt tuleb osata küsida.

Kaotatud paradiis

Pean üritama pähevõetust kinni pidada ja jõuda tänapäevase, nn. modernse inimese valdavate müütide ja uskumuste kirjelduseni. Lihtne see ei ole. Tulemiks saab olema paratamatult fragmentaarne kogum tekstijuppe, mille juurde ilmselt peab pöörduma ikka ja jälle tagasi.
Õhtumaise kultuuri üks alustekste on Piibel. Järelikult on loomulik alustada müütide käsitlemist ja nende hajusaid peegeldusi ratsionalistliku inimese vaadetes Eedeni aia müüdiga, täpsemalt müüdikompleksiga, kuna siin on läbi kirjutatud mitu üksteisega läbi põimunud uskumuste süsteemi. 1. Mo. 1, 1. Mo. 2, 1. Mo 3 tuleb seetõttu lugeda meie kultuuri tähtsaimaks lähtekohaks ja moodustajaks. Kahjuks viib kaine analüüs ikka ja jälle selleni, et kibedalt tõdeda – tagasipöördumist Eedenisse ei ole ega ka tule iialgi. Ürgaja kujuteldavasse idülli ei jõuta enam kunagi tagasi. Kas seal üldse kunagi oldud ongi? Kultuuri vanadusest tunnistust andes võib see idüll veel ükskord meemides ja mälus elustuda seniolematu selgusega, aga see on ka kõik. Edasi on selle kultuuri jaoks saatuseks anda oma õnnistus uue kultuuri idudele.

I Peeglike peeglike seina peal

Üheks võtmelauseks inimese päritolu ja saatuse kohta võiks pidada kuulsat lauset
Mooseses esimesest raamatust, 1. Mo 1.27:
„Ja Jumal lõi inimese oma näo järele
Jumala näo järele lõi ta tema,
ta lõi tema meheks ja naiseks!”
ehk lühendatult:
„Jumal lõi inimese oma näo järele”. See võtmelause on määranud meie hoiakuid juba 3000 aasta jagu. Varasemas süsteemis oli see oma näo järgi vormimine mitte nii määrava tähtsusega. Mõistust ja võimu jumal nii palju ju ometi ei andnud, anti vaid nägu, mask. Pigem pani see paradiisist väljaaetud inimeseloomast pärispatuse vaatama peeglit otsides üles taevasse. See seal, mis talle paistis, see nägu või kujutlus heast või halvast, aga jumalikust peegeldus tagasi ja andis nende kujutluste läbi inimesele energiat vaadata lõpmatusse, otsida lõpmatust. Pürgimine kõrgustesse, lõpmatusse, gooti katedraalides avalduv noore Õhtumaa kultuuri põhitendents andis inimestel tuge, hoogu, kuid samal ajal ka piisavalt alandlikkust. Selle jumala kõrgpositsioon määras need jumalanäolised patused võrdselt põrmuseks üksteise suhtes ja vabadeks jumala suhtes, vabaks valida oma uskumisi, käitumisi ja saatust. Ilma selle projektiivse vaatepunktita ei oleks saanud tollal, ega ei saa vist ka praegu, võrdsust kuidagi mõista. Eriti vähe sai seda mõista antiikaja ja keskaja seisuslikes ühiskondades. Võrdsus oli vaid võrdsus saatuse ees, pärispatususes, võrdsus jõuda oma Eedenisse või selle antipoodi, põrgusse, vastavalt oma kalduvustele ja käitumisele.
Seega see peegel oli positiivne, projektiivne, ülendav kõverpeegel, mis suurendas peegelpilti, määras ideaalid ja hoidis tasakaalus põrmust võetud ja põrmuks saama pidava ja kõigevägevama suhted.
Selle projektiivse vaatepildi purunemine algas valgustusajal. Teadus oli esialgu religiooni kammitsates ja religiooni mõju alla. Osalt mõjus see pärssivalt kõige lihtsamategi teadmiste hankimisel, teisalt aga distsiplineeris tõeotsijat just see taevalik peegelkujutus. Tema vaade oli suunatud üles, tähtede poole, mitte maha, mitte omasuguste suunas. Religiooni pärssivast mõjust on otsatult räägitud. Religiooni innustavast, ülendavast ja distsiplineerivast mõjust aga sageli vaikitakse.
Näiteks üks olulisim moment sellest gooti kõrgvaatelisusest oli Tõe pühaks pidamine. Tõe nimel oldi valmis surema tuleriitadel, piinlema vanglas (Campanella 30 aastat vanglas Päikeselinna kirjutamas ja ühe lehe kaudu välja toimetamas), ehitama teleskoope. Seesama tuleriitu ehitav fanaatiline religioossus oma vastaspoolel nõudis tingimusteta allumist Tõe nõudeile.
Ühelt poolt põletati tõeotsijaid, seda küll. Teisalt süstis seesama religioosus inimestesse vääramatu mehisuse sellesama tõe eest kasvõi surma minna, ohverdada kõik mis tal oli. Tänapäeva maailmas tunduks see kujuteldamatu.
Alguse sai selle gooti kõrgvaate purunemine Prantsuse valgustajate tegutsemisega, lõpetas selle aga 20. sajandi algus.
Üheks kõige purustavamaks löögiks sellele projektiivsele vaatepunktile sai Darwini õpetus. Kuid õpetuse sisse evolutsioonist ja inimese arenemisest ahvist jäi ikkagi peeglikese lause. Nüüd ei olnud enam jumalat taevas, vaid ainult inimesed maa peal.
Kuid see, et Maa on antud inimestele jagamatuks kasutuseks, et inimesed on evolutsiooni ülim tipp, see tuli vääramatult Darwini õpetusse usust kaasa.
Jumalat enam kõrgel taevas ei olnud, selle asemel said pooljumalateks varem tagasihoidlike asevalitsejate kohuseid täitvad. Peeglist taevas sai peeglike seina peal.
Peeglikesed seina peal aga ei armastanud tõtt rääkida. Nad rääkisid peremehele või perenaisele seda, mida see kuulda tahtis. Iga peegel pani selle valdaja omamoodi pisikeseks universumi tsentrumiks, mille ümber teised pöörlesid. Vahel pidas peegli omanik teisigi samaväärseteks tähesüsteemideks, kui see kasulikuks osutus, vahel aga pidas erinevaid tarvilikuks enesesuuruses mõõtu hakata lõikuma. Kui peegli omanik sattus võimule, osutus see ka võimalikuks. 20. sajandi painajad on selle kinnituseks. Võrdsus niisiis taandus kõigi ühetaoliseks nüsimisele. Vabadus aga iga universumi tsentrumil vabaduseks teha seda, mis pähe tuleb. Sellise projektiivse vaate mandumine kinnise ruumi pisukesse teadmistesfääri kaotas vajaduse otsida lõpmatust, vaadata taevasse, püüelda absoluutset. Tõe kriteeriumiks sai edu omasuguste põrmlaste keskel, mis omakorda mandus rahaks.
Pisikesed kuldvasika kummikujukesed otsiti jälle välja ja puhuti täis. Rahamaailma pöörlemise kõlin ülistati igavekes ja täiuslikuks. Vanast inertsist on veel tänasenigi leida siiski unistajaid ja otsijaid. Nende loodud sümboolne kõrgruum kannab meid veidi edasi tänapäevalgi. Kood, kultuuriline kõrgkood hävineb väga pikkamisi. Esimeses koopias pärandub enamik olulist, järgnevas veidi vähem, ülejärgnev on aga juba õudusunenägu. Tõsi, erinevalt lausa biloogilisest käsitlusest on kultuurikoodil alati ka midagi uut pakkuda. Mõnikord on uus kandev, mõnikord osutub rämpsuks. Uue liigne ülistamine vaid kiirendab vana hävingut, vahel midagi samaväärset vastu andmata.
19. sajandi ooperit ja tänast räpparite rokkimisi on praegu näiteks väga raske võrrelda.
Mõned koodi osised hävinevad kiiresti, mõned aeglaselt. Võimu juures olevad osised hävinevad kiiremini. Aristokraatia oli juba 20. sajandi alguseks sisemiselt surnud. Praegune rahaaristokraatia aga selle kunagine hale vari.
Samas teadmised reaalteaduste vallas jätkasid inertist ikka arengut. Matemaatika kõrgpunkt 19. sajandil küll täitus, andes 20. sajandil lisa vaid detailide näol, seevastu füüsikas, keemias, nüüd lõpuks ka bioloogias õige teadmistebuum alles algas.
Kuid see oli juba algselt väga valedesse kättesse antud vägi, mis sellise teadusega kaasnes. Füüsikut lõid aatomipommi, võimurid panid selle ka plahvatama. Keemikud lõid mürgid, võimurid kasutasid ka neid. Bioloogid on õppinud inimese koode lahti muukima ja juba unistatakse sellest, kuidas inimesest teha ajutut, episoodilise mälu minetanut robotit.
Peegel seinal aga jätkab märatsemist. Kui mingist vanast usujäänukist kinniklammerdununa pärist tavalised matsid ei julenud ennast veel jumalasarnasteks pidada, siis koos, kõik koos õiglust ja võrdsust taotlema õpetas neid küll kommunism või konsumerism. Tuhande juhmi aju liitumisel pidi tekkima jumalik tarkus.
Tuhande juhmi aju ühishääletuses pidid välja kooruma oraaklitõed. Et inimest selles narkouimas hoida, on tema aju programeerimisega tegelevad kõik ümbritsevad kanalid. Reklaam, propaganda voolab sisse ajalehtedest, televiisorist, internetist.
See on jälle omakorda see koht, kuhu pisikene juhmistunud omi kaebeid saadab ja loodab taevaliku reguleerimise peale. Kuigi mehhanismi rattad olevat küll antud inimeste kätte, peetakse mehhanismi ülalpidajat ikkagi taevas täiesti objektiivselt eksisteerivaks. Kuidas muidu seletada muidu tarkade inimeste pimedat usku demokraatia reguleerivatesse hoobadesse, lahusate võimude tegusesse tegutsemisse, meedia reguleerivasse mõjusse. Ilmselt meedias on osatud ja osatakse edasigi kirjutada piisavalt pimendavaid unejutte.
Jumal andis surres oma imelised tarkused inimeste elu taevalikuks organiseerimiseks meile üle ja edasi jääb vaid ajaloo lõppu oodata ja eedeni aia tulekuks oma vaim valmis seada. Tuleb vaid senisest veelgi enam tööd teha ja kaupu toota.
Seega ratsionalismi senisest lõpmatusse pürgivast, gooti katedraali vaatest (Spengler) sai kinnine kõverruum. Vaadet lõpmatusse peetakse praegu lausa lolluseks. Tähti ei tasuvatki enam uurida. Selle kõverruumi ümber peituv tundmatus ja sellest tundmatusest läbimurdmise katsed tembeldatakse lolluseks. Müüdid tegelikult aitasid varem kõrgustesse pürgimisele ka kaasa, praegu aga on müüdid moondunud värdõpetusteks ja parasiteerivad maa peal, mitte meid ümbritseva teadmatuse ruumis. Sinna enam ei ole asja ei kellelgi, ei teadlasel, ei tavapõrmlasel. Teadlane on formaalselt küll õpetatud lendama, kuid tema lennumasina lennukõrgus on täpselt määratletud ja piiritletud sellest saadava rahalise ja edulise tulemiga.
Ja hoidku tavapõrmlased ennast kõrgemale lennu katsetest parem üldse eemale! Need õnnetud Ikarosed, enne Päikese enese poolt kõrvetuse saamist, saavad kohe ja kiiresti allatulistatud ratsionalistlik skeptikute eneste poolt. Niinimetatud skeptitsism, mis vanasti vaatas taeva poole, on praegu vaid vaade, mis meeleheitlikutl kaitseb meie pisukest teadmiste sfääri teadmatuse suure sfääri seest vahel allapotsatavate seletamatute küsimiste eest.
Neil, skeptikutel, olla ju kõik vastused olemas! Kui mingist vanast inertsist küllalt kõrgele jõudnud teadmiste sfäärides toimuv veel meenutab lendamist, siis vanade müütide värdkoopiate võrgus siplevad humanitaarvaldkonnad siplevad vaid uute moevoolude tuleku ja mineku tõmblemises.
Küllalt kõrgele on jõutud küll näiteks bioloogias ja hoolimata sellest, et inimese kood on juba ette patenteeritud rahamaailma ülikute kätesse, on tunnetuslikult siin ikka veel väga olulised asjad toimumas. Füüsika seevastu on üldse lukustatud pärast kahe suurimpeeriumi vastaseise kuhugi suletud väravate taha. Pole siis imestada midagi, et ei imestata ei seletamatute kõrghoonete kollapside ega üliedukate kuundumistegi üle.
Kuid põhilises osas on tegemist lootusetult vananeva, kõduneva organismiga, kelle sees on vaja aretada uusi kõrgustesse pürgivaid idusid. Kui nn. skeptitsism jätkab vaid iga ootamatu küsimise naeruvääristamist, pole sellel isesulgunud süsteemist loota väljapääse. Keegi peab ütlema „pole sinust ilusamat ilma peal” asemel välja kibeda tõe: on küll, kusagil on meist targemaidki. Vaid meie võimetuste uurimise läbi saame muutude võimekamateks, sellise sõnumitooja peegli puruksviskamine ei aita. Vahel selliseid sõnumeid siiski on leida.
Kuna lugesin just eile Endel Tulvingu uuemat, 2002 v.a. mäluraamatut (1994 aastal väljaantud raamatu oli mul õnne hiljuti lugeda), siis pean ikka ja jälle imestama meie mäluuurija leidlikkuse ja ettenägemisvõime üle. Meie aju bioloogilised ebatäiuslikkused ja täiuslikkused hakkavad alles nüüd ilmnema. Ka siin toimunu on hilistunud arvatavasti just seetõttu, et vaimu peeti ka kõige barbaarsema mudamaterialisti poolt sedavõrd täiuslikuks, et selle uurimisel ei suudetud isegi ette kujutleda näiteks seda, et mälu liigid õigupoolest on väga erinevad, et on olemas episoodiline, semantiline, protseduuriline mälu, et mällu paneku korral on väga tähtis ka selle mäletamine, kuidas midagi leida võiks. Episoodilise mälu küsimus on üsna irooniliselt avastatud just siis, kui kogu inimkond vaevleb selle mälu kaotsimineku käes. Mitte ainult Tulvingu K. , vaid kogu inimkond väga analoogilisesl kombel joodikuga ei oma enam episoodide toimumise suhtes täit selgust ja unustab oma viimased sigadused 5 minuti jooksul. Huvitav, et viin ka just selle mälu osise esimesene hävitab, samuti narkootikumid. Muud asjad, protseduurid, refleksid, isegi sümbolid on nagu olemas, mida aga ei ole, on episoodide talletus. Mäletad suurepäraselt mõnda matemaatilist peensust, aga ei leia oma eila kuhugi pandud rahakottigi üles. Allakirjutanu tunnistab ausalt, et on sellist piinavat häbi pidanud tundma ja just seetõttu see K.C tundubki ääretult masendav, jõhker tulevik.
Kui inimesed oma meediauimast ei vabane, episoodilist mälu tarvitama ei hakka, oleme kaotanud ühe sajandiga oma liigi kõige tähtsama geneetilise leiutise üleüldse.
Kui see protsess järkub, võib muutuda küsitavaks üleüldse uue kultuurigi teke. Lihtsalt ilma episoodideta, ilma mineviku ja tulevikuta inimene ongi ahv, mandubki ahvi tasemele.
Ainult iseennast tunnetav, oma saatust omav, oma kultuuri ja ajalugu tundval inimesel on arenguvõimalusi, ilma selleta on meie koletu sümboolse mõtlusvõime tulemiks vaid kollaps.

Töönarkomaania kui narkomaania kõrgeim vorm

Narkomaane on mitut liiki. Mõnedega neist on inimkond jõudnud kohaneda ja mõned narkomaanid on jõudnud inimkonnaga kohaneda: näiteks joodikud. Neid ei panda enam tähelegi, kuigi joodikluse teravamaid vorme ehk taunitakse.
Narkomaania kõrgemaid vorme, nagu näiteks meedianarkomaania või töönarkomaania, aga ei taunita mitte kohe ja siit nende kenade nähtuste püsivus ja levivus. Täna siis tahan ma pajatada töönarkomaaniast ja sellest, milleni viib tavalise, veidi alkoholilembelise laisklooma ja töönarkomaaani kooselu.
Niisiis faas 1.
Faasis üks me leiame eest suurima üksteisemõistmise ja õnne. Selles faasis on mõlemad huvid ühilduvad – töönarkomaanil pole suuremat õnne, kui veel oma väikest edemust edasi arendada sellises ohutu ja mitte väga suurt vastupanu avaldava laisklooma suhtes. Laiskloom muidugi leiab enesele mugava keskkonna mugavleda ja mõnuleda, tõsi, lühiajaliselt. Mitmed asjad, mida tema peaks tegema, tehakse tema eest lausa ära, õnn missugune!
Varem või hiljem tema ideaale hakkatakse kärpima, tema tunge piirama.
Töönarkomaan nimelt ei peatu kunagi. Teda ei tõkesta ei lepingulised 8 tundi, ei mingid muud kohustused – tema teeb oma tööd täpselt nii palju, kui ta tahab ja mitte keegi ei saa teda keelata oma tööd tegemast näiteks 16 tundi. See esialgu tekitab laiskloomas küll hämmastust, kuid ta kohaneb sellega. Ta leiab, et las ta rabeleb ja üritab ehk täita mingi ohutunde ajel pisut hoolikamalt omi kohustusi, unustamata siiski kohustuslikke lõunauinakuid.
Töönarkomaania see faas oleks kõige tasakaalulisem ja kui selles faasis inimesed jätkaksid koos vegeteerimist, leiaksime ees suhteliselt tasakaalulise ja üksteisega koostööd tegeva seltskonna.
Laiskloomad on õppinud kiitma töönarkomaani, töönarkomaan aga on omandanud silma kinni pigistamise võime selle määrani, mis võimaldab sellisel “kollektiivil” edasi õilmitseda.
Kuid elu edeneb edasi. Füsioloogilised vajadused ajendavad töönarkomaani veel suuremate töösaavutusteni ja laisklooma veel suurema laisklemiseni. Selles faasis leiame ees päris huvitavaid tulemeid. Mõni targem laiskloom suudab ennast minema veeretada mingi ohutunde ajel. Enamik aga triivib täie auruga kuristiku poole, mis polegi kaugel. Töönarkomaan aga leiab, et just nüüd on vaja hakata sooritama töökangelastegusid.
Niisiis erakordsete töökangelastegude ajajärk ei tõota bambuskarule midagi head.
Selle loomult hea tüübi kannatus pannakse esimest korda proovile, ta vaesekene peab nüüd ennast veidi ka liigutama hakkama. Kõiks see oleks hirmsasti kiiduväärt, kui ees ei rügaks TÖÖNARKOMAAN. Mittenarkomaanilise suhte korral karu veidi liigutaks ennast, täidaks ülesandeid ja ka eesolev eesrindlane ei ületakse mõistlikkuse piire
Kuid keegi peab ju meie töönarkomaani kuidagi tunnustama! Töö ei kiida tegijat, nii peab selleks leidma rohkesti publikut, kes seda teeks. Publik raisk, aga ei taipa sellest mängust midagi. Ta ei suuda mõista, miks ta peaks nii ohtralt kiitust jagama. Jäävad vaid ülemused, kuid ka nemad pahatihti on mõistmatud ja ei jaga tööülesannete ülevuse täit sügavust. Veel enam, töönarkomaani süvenev rahulolematus võib viia täiesti paradoksaalstete tulemiteni: mida enam rügada, seda suuremaks kasvab rahulolematus publiku seas. Publik ei taha midagi kuulda töönarkomaani uutest ideedest ja settingutest, mida kõik peaksid järgima, publik ei taha lugeda iga päev uusi bullasid uutest uuendustest ja täiendustest. Publik tahab oma rahulikku elu edasi elada, mõni tahab oma tööd teha, incl. Töökangelasteod, mõni lihtsalt tööd, mõni laiselda. Publik keskmiselt ei huvitu töönarkomaanist sellele määral, mida tema tahaks näha.
Seega me jõuame traagilise, romantilise kangelaseni varem või hiljem: tahtsime paremat, aga publik raisk, ei tahtnud. Rügasin, rügasin, aga tulem? Nüüd on vaja nutukoori, kaastundehalamisi, patuoinaid. Nutukoor ja kaastundehalamised on küll puudu, patuioinas aga on muidugi mitte ennast minema veeretada oskav LAISKLOOM.
Järgmises faasis töökangelasteod asenduvad paratamatulult põrumistega. Põrumisega mitmes mõttes: töönarkomaan võtab enda õlule mingi võimatu koorma või idee, ta enda kriteeriumid tema enese edu enam ei näe, ta lihtsalt peab ka seda põrumiseks, või siis ka totaalpõrumiseks – isegi võimalik muutub võimatuks, kuna innustututakse liialt tunnustusepüüdest tingitust kõrvaleesmärkidest, perfektsusest etc. Töö enese sihid kaotavad väärtuse, kõik peab olema 100% ja järelikult ei saa miski olla enam normaalselt teostuv – isegi mingi tabeli vorminduse küsimus võib võtta enda alla enamiku ajast, mis muidu kuluks enam-vähem kasuliku töö teostamise peale.
Igal juhul see aeg jõuab kätte, nagu alkohoolikul see aeg, kui ta enam viinast mõnu ei tunne, vaid kulminatsiooni hetk nihkub pohmelli poole peale. Niisis ka töörankomaani pohmell on nüüd see koht, kus me peame kõik koos halama hakkama. Selles faasis on igal eluinstinkti omaval laiskloomal viimane aeg võtta oma seitse asja ja maha pidada mingi korralik sõda. Midagi ei ole teha: tööd teha sa ei viitsinud, viitsi vähemalt sõdidagi või jookse lihtsalt minema. TÖÖD TEHA ENAM SA EI SAA, KUI VAREM EI VIITSINUD, SIIS NÜÜD ENAM EI OLE VÕIMALUSTKI.
KOGUA AEG KULUB SÕDIMISE PEALE, SELLE PEALE, ET TÕESTADA, SA EI OLE KAAMEL, OLED INIMENE, SUL ON VÄÄRIKUS, TAHTSID PAREMAT, AGA EI SAANUD JA NII EDASI JA NII EDASI… HEI HOO!
Töönarkomaan aga jätkab oma psühhoterrorit, kuna elu on sellist õnnistanud seninägematu vintskusega ja visadusega.
Tõsi ühel päeal ehk ka on tema mihklipäev Olen nii mõnegi mihklipäeva ära näinud, olen ühe suure organisatsiooni võrguadminni näinud mineja aetavat, kuigi ta oli ju nii hea. Tema asemele tulid lorud võrguadminnid, aga imelik küll – töökoha psühhokliima sellest imelikul kombel paranes! Igal kollektiivil ei ole aega imetleada suuri meistertöölisi, sageli lihtsad ja banaalsed kollektiivsed vajadused tingivad mõne staari minemaajamise täiesti ebaõiglasel moel.
Isiklikult ma ei ole kummagi tüübi poolt. Lihtsalt elu on nii sättinud, et minus on rohkem laisklooma, kuid mingi aeg oli ka töönarkomaani. Mind enam ei pane võidu jooksma teatud tüüpidega miski sõjahüüd. Ja pigem ma lahkun, kui alustan Andrese ja Pearu vintsket kahekõnet, milleks vaid eestlased on suutelised näiteks 30 aastat järjepanu ja alles siis ehk tunnistama - litsid mehed olime.