Erinevuste paine kultuuris

Koos elu tekkega Maal tekkis meie planeedile midagi täiesti erilist, kui elutute kiviklompidega võrrelda: elu hakkas tekitama omasarnaseid, süsteem omandas enesele mälu ja hakkas seda kasvatama. Elu selline omadus on hämmastaval kombel invariantne, alates ainuraksetest kuni tänase päevani välja kasvab planeedil olemasoleva DNA info hulk järjepidevalt, andes võimaluse selle info hulga ja kvaliteedi järgi toimunut perioodideks jagada. Isegi mitte välised katastroofid ei ole suutnud seda protsessi peatada, pigem lõppukokkuvõttes on nad arengut isegi võimendanud!

Liikide tekke loogika paneb liigid ja liikide geenid omavahel sõdima, aga ka koos töötama, kooseksisteerima. Üks tähtsamaid mehhanisme selles mitte iialgi lõppevas sõjas on oma ja võõra äratundmine. Korralik sebra peab ära tundma endale sobiva paarilise järglaste saamiseks ning võõrad karjad, millest peab eemale hoidma.
Äratundmismehhanism tekitab äratundmise, vastavuse korral tõmbumis, ühtehoidmise soovi, aga sama loogika teine pool tõukumise, äratõukereaktsiooni.
Äratõukereaktsioonid on koos geneetilise triiviga vastutavad uue liigi tekke eest, käitumuslik karjainstinkti loogika on siin oma ja võõra eristumisel olelusvõitlusse sisse kirjutatud.
Anderseni inetu pardipoja lugu on väga hea illustratsioon. Oma liigist-karjast erinev on alati karjainstinkti tõmbe-tõukeõudude suurema surve all, kui keskmine, korralik pardipoeg. Patoloogilised hälbed seetõttu kaovad, positiivsed muutused aga peavad tõestama ennast elu olelusvõitluses.
Kui tuntakse ära, et see kari pole oma ja kuidagi ähmaselt tajutakse äkki seda, et teine kari on see, kuhu peaks kuuluma, algab eraldumine, uue subsüsteemi tekke.

Inimese saabumisega planeedile Maa tekkis geneetilise ja ka käitumusliku meemsüsteemi algete kohale inimeste suurenenud kommunikatsionivõime baasil kvalitatiivselt uus keelel põhinev meemide-märkide süsteem, kultuurisfäär.
See hakkas omaenese loogika põhjal arenema nagu geensüsteemgi, luues isekate meemide olelusvõitluse loogika.
Samad karjainstinktid hakkavad toimima ka kultuuris, kultuuriliste-märgiliste süsteemide mõju alla olevaid inimesi painavad samalaadsed tõuke-tõmbejõud.
Erinevaid tabab alati lõhestav tõuke-tõmbejõudude paine tugevamini, kui keskmisi.
Lisaks sisemistele tõuke-tõmbejõududele karja liikmete vahel liitub siia ka süsteemi omaliikumise diferentsiaalne toime: eesminejad tikuvad eest ära pudenema, tagaminejad maha jääma, tagasi kiskuma, barbaarse ja vägivaldse poole tagasi pürgima.
Mida suuremamõõtmelisem on kultuurisfäär, seda suuremaks muutuvad ka loodejõud. Kui sfäär ületab teatud suuruse, laguneb kultuurikeha alamkultuurideks.Liiga palju erinevaid inimesi erinevate tungide, kavatsuste, märgisüsteemidega ei saa püsida koos, arengu loodeline tegevus paiskab nad üksteisest eemale.Kultuuride sisse tekivad subkultuurid ja sfäärid, just koonduv udukogu hakkab koosnema üksteise ümber tiirlevatest erinavet kogukondade väikestest asteroididest, aga ka suurte kultuuride planetoididest ning nende kaaslastest.Üksik indiviid tunneb ennast selles süsteemis tõmbe ja tõukejõududes ümbritsetuna, mis teda sageli lausa juppideks üritavad rebida.

Just sellisel tausta abiga võiksime kirjeldada mitmeid hoiakuid, mida väljendame peaaegu alateadlikult. 19. sajandil ei olnud isegi Suurte Isade (Founding Fathers) poolt häbi lausuda: Ainuke hea indiaanlane on surnud indiaanlane.Veel 1950-ndatel oli loomulik, et neegrid pidid bussis valgetele alati istet andma.Lõuna Aafrika vabariik lagunes hoopis hiljuti ja praegu on seal jälle kõik otse vastupidi. Täna kannatavad valged mustade terrori käes.Järelikult pole midagi imestada, kui kultuuri nõrgenemisel-lagunemisel vihkamine nagu fööniks tuhast tõuseb jälle üles. 1914 vihkas iga "normaalne" sakslane prantslasi ja inglasi. Ernst Lissaueri vihkamislaulu Inglismaast õpetati lastele koolis.Iga mõju on vastastikune.

Nii on antisemiitide-juutide vihkamispaar samuti vastastikune ja vastastikku üksteist võimendav. Ühtegi poolt ei saa ei demoniseerida, aga ka inglitena kujutleda. Kirjeldusi selliste tõmba-lükka väljadesse sattunud inimeste tunnetest ja mõtetest kohtab siit ja sealt. Harva on leida siiraid kirjeldusi.

Mul jäi kauaks ajaks kripeldama üks katkend raamatukesest "You Gentiles", kirjutatud 27 aastase Maurice Samueli poolt. Tema fataalset kirjeldust juutidest kui purustajatest on kasutanud agaralt paljud, demoniseerides seda teksti äärmuseni. Seetõttu soovisin hoolimata vastakatest tunnetest seda raamatut vähemalt lehitseda, saada vastus küsimusele, kuidas sellise fataalsuseni on jõutud, millest see autori arvates tuleneb ja miks kõik katsed lepitusteks, sillaehituseks tikuvad põruma. Seda vastust ma küll ei saanud, leidsin aga mitmed objektiivsed eristused, mis tunduvad olevat tõesed ning lõppjärelduse ometi juba alguses postuleerituna ja lootusetult väära: kuristikon ületamatu. Psühholoogiline mehhanism sellise hoiaku kujunemiseks on teatud erinevused ja eristused, mille inimene ise võimendab, aksiomatiseerib. Iga sellise rassilise või kultuurilise eristuse aluseks on mingi objektiivne erinevus, mingid triibud tõesti sebral on teisipidi. Kuid lõpetuseks jõutakse alati absurdi. Mulle tundub "You Gentiles" mittejuudi (kõik, kes pole juudid, vaadeldakse ühtsena, mis on iseenesest nonsens, eriti, kui võtta arvesse veel Ida olemuslikult täeisti erinevat kultuuri) kirjeldusest mõned Õhtumaa põhilisi arhetüüpe siiski päris hästi iseloomustavat.

Samueli raamatu põhisisu võib võtta kokku ühe lausega: "Te pole tõsised!" Mittejuutide põhiline olemus seisneb mängus, mängurõõmus. Kõik, nii riigi, majanduse, suhte, moraalikoodeks on allutatud mängule ja neid mänge mängitakse tõsiselt. Just tõsidus, millega mängitakse mängu, teeb inimesed eriliselt mittetõsiseks, lausa naeruväärseks. Mittejuutide osas võib tal olla õigus. Juutide osas kahtlen. Elu on näidanud, et kuigi juudid ei ole suured sportlased, neile sport ei ole omane, on seevastu nende seast leida palju teadlasi, teadusmängude harrastajaid (mida Samuel ignoreerib kas teadmatusest või arrogantsist), samuti malemängijaid ja kiibitsejaid. Kibitzer ise on juudi päritolu sõna. Ka sõjamängude osas on pärast nende oma riigi sündi olukord sarnane muude riikidega. Veel enam, Iisrael mängib sõjamänge agaramaltki, kui teised. Ei tahaks lasta ennast petta sellega, et "me ei saa teisiti"...Kuid 20 sajandi alguses võis see illusioon meie - nende erinevustest mõningal määral kanda.

Samuel postuleerib, et juudile on mittejuudi lojaalsuse mõiste absoluutselt võõras. Kahtlen selles, 20 sajandi ajalugu näitab, et kõik patud, mida inkrimineeritakse teistele, need tehakse ka ise läbi. Kuid lojaalsus selles nürimeelses mõttes on meile omane küll. Kui oled astunud kuhugi kooli või klubisse või parteisse, pead omaks võtma nende grupihoiakud. Millised, pole oluline. Ma näen siin Eestis sellist lojaalsust nürimeelsuseni vohamas ja seetõttu kõik parteid põhiliselt põhjavad teisi ja kiidavad ennast. See on jalgpallimängu pseudoeetika, mitte moraal. Kõik mängivad neid mänge väga agaralt. Ütle, mis parteist sa oled ja ma ütlen sulle, mis laulu sa laulad. Kirjutan laulugi valmis, kui maksad! (aga ei usu ise sellest silpigi ja ei usu sedagi, et see, kes laulab, peale siira jalgpallimängus osalemise vaimustuse millesegi usub. Tähtis on mäng, muu pole oluline) Sõjamängud on teine sarnane valdkond, mida me usinasti mängime. Kuid tjah - olid ajal, kui juudid neid mänge ei mänginud. Pärast 1945, tegelikult isegi tunduvalt varem ja terrori mõttes isegi Samueli aegadel, ei saa enam sedasi postuleerida ja Samueli argument seega õigustühine.

Päris huvitav on Samueli vaatlus distsipliini osas. Ta nimelt väidab, et sünagoogis käib kohutav korralagedus kogu aeg. Ükski asi ei alga õiegeaegselt, ei lõpe õigeaegselt, jutluse ajal aetakse juttu,ühesõnaga - tohuvabohu....võrreldes meie kirikutes toimuvaga.Aga sisemiselt on suudetud püsida koos tuhandeid aastaid. Kindlasti ongi olemas erinevused, kuid meil pole ikkagi keelt, milles suudaksime neid neutraalselt kirjeldada. Enamik nendest on memeetilised, märgilised ja järelikult peame kasutama inimkeelt. Võitlus erinevustega ei vii sihile - kohe tekivad uued ja arengu paine on eriti hea generaator selliseks loomeks. Erinevuste surve või paine loob selliseid mõtteid ikka ja jälle. Rumala viib see destruktsioonile, kisub tagasi. Keskmine jääb ükskõikseks,Mõtlevad inimesed võivad eriti kergesti haarduda ühe või teise ideoloogia haardesse, kapselduda, eralduda, vaenata. Hoolimata meie suurtest põrumistest 19. ja 20. sajandil on inimesed siiski õppinud või õppimas elama erinevatena ja ometi kooselavatena, ilma vihkamise ja vaenuta. Kahju, et neid on veel vähemus. On üsna tõenäoline, et erinevuste paine, arengu loodejõudude sarnase paine tõttu, mis eesminejaid kisub ette, tagaolijaid aga taha, kisub meie praegused kultuurisfäärid jälle lõhki.

Et mitte jääda üldsõnaliseks, kunagi tõlgitud katkend "You Gentiles" raamatust.

"Te peate õppima (ja olete õppimas) eemale hoidma ja kartma moodsat, "assimileerunud" juuti enam, kui vanameelset juuti, sest ta on teie jaoks ohtlikum. Vanameelne juut hoidis teist vähemalt eemale, oli kergelt ära tuntav kui indiviid, kalgi juudi maailmapildi kandja: te olite tema suhtes hirmul ja hoidsite temast eemale. Suurel määral oli ta isoleeritud. Aga kui juut assimileerub, omandab teie keeli, arendab teatud lähedust, tungib teie ellu, õpib käsilema teie instrumente, peate olema teadlik, et see varemalt teist eemal olev loomus nüüd teid ähvardab.Maailmas, mida ehitasite ja olete edasi ehitamas, saate teadlikuks uue, äärmiselt häiriva karakteri tööst: karakterist, mis ristub teie kavatsustega ja ähvardab teie personaalsust.Juut, kelle kontaktipuudus teie maailmaga ei võimaldanud tal olla efektiivne, saab nüüd efektiivseks. Astjas on korgitud lahti, geenius on lahti pääsenud. Varemalt oli tema vaen teie elustiili vastu varjatud. Praegu on see ilmne ning aktiivne. Ta ei saa ennast aidata: ta ei saa olla erinev endast, nagu teiegi ei saa. On asjatu öelda talle - "Käed eemale!". Ta ei ole oma peremes, vaid oma elutahte teener.Meid, juute on süüdistatud selles, et oleme purustajad. Mida iganes teie püstitate, meie kisume maha. See on tõsi ainult suhtelises mõttes.Me ei ole pildirüvetajad kavatsuslikult: me ei ole teie institutsioonide vaenlased mitte lihtsalt selle pärast, et te olete meile ebasümpaatsed. Me oleme kodutu mass, mis otsib rahuldust oma konstruktiivsetele instinktidele. Ning teie institutsioonides me ei saa leida rahuldust, need on mänguinstitutsioonid inimese säravate laste jaoks - aga mitte inimese enda jaoks.Me katsume kohandada teie institutsioone oma vajaduste jaoks, sest seni, kuni leame, peame leidma sellele väljenduse; ning püüdes neid ümber ehitada oma vajadustele vastavaks, me lammutame need teie jaoks. Vastumeelsus juutide vastu äris saab alguse tundest, et me vaatleme kõiki teie mängukonventsioone lõbustatult, või isegi põlastusega. Meie jälestusväärne tõsidus muurab raevukalt endale teed teie eluviisidesse.Aga te tunnete meie lõhustavat erinevust kõige teravamalt, kõige vihaleajavamalt meie taotluslikes pingutusis teie sotsiaalse süsteemi muutmisel. Me unistame maailmast, kus valitseb lõplik õiglus ja Jumala vaim, maailmast, mis oleks teie jaoks viljatu, kõigest toitvast tühi, kõle, ebasõbralik, mitte sümpaatne. Te ei taha sellist maailma, te pole sellise maailma jaoks kohandatud. Teie soovide ja vajaduste pimestavast valgusest vaadelduna on meie ideaal eemaletõukavalt morn.Ma räägin siin moodsast, mitte orthodoksest judist. Ma räägin sellisest juudist, kellele on meie orthodokse ja teadliku juudi elu vormid samamoodi võõrad kui teile: see on juut, kes moodustab teie radikaalssete ja revolutsioniliste organite selgroo nii kuulajaskonna kui kaastöötajate osas; juut, kes moodustab teie kramplike ja ebajärjekindlate õigluse eest tehtavate pingutuste kondensatsioonituuma.See inimene teie keskelt ei ole pinnapealsel vaatlusel äratuntav kui juut. Ise ta tõrjub tagasi - ning täiesti siiralt - oma juudiks olemist. Ta on maailmakodanik; ta on inimkonna poeg, tema erilise huvi all on kogu inimkonna progress, mitte ühegi erilise grupi oma. Aga sellistena, nagu need radikaalsed ja internatsionaalsed liikumised on, on kaasaegne juut (just parim ja kõige mõtterikkam moodne juut) nendega lähemalt seotud, kui keegi teine maailmas. Ta on ainukesena tõeline sotsialist ning kosmopoliit - aga sellisel tõesel ja vaikival moel, et ta erineb täielikult kõigist teist. See on üks paljudest vitaalsetest paradoksidest - asi, mis on ebaloogiline ja ometi eluliselt tõene. See on meie täielik kosmopoliitsus, mis annab meile meie rahvusliku iseloomu. Kuna me oleme ainukesena kosmopoliidid pigem instintki kui veende mõjul, jääme iseenesteks igaveseks.Igas asjas oleme me purustajad - isegi purustuse tööriistade osas, mida me selleks vajame. Tõeline sotsialism ja internatsionalism, mille kaudu meie lämmatatud vaim otsib omale väljendust, mis näib ähvardavat teie eluviisi, on meie vaimu vajadustele ja nõudmistele võõras. Teie sotsialistid ja internatsionalistid ei ole tõsised. Nende liikumise võlu, külgetõmme, mida nad tunnetavad, seisneb nende võitluses: see on lahing, mis tõmbab ligi teie mittejuutidest radikaale. Ning tõesti, niikaua kui radikaal olemises on seikluse elemente, säilitab ta mõningast individuaalsust. ja ainult ägeda, varase võitluse perioodil te tervitate meid, juute nagu liitlasi.Te olete selles eksiteele viidud - nii oleme ka meie. Te astute liikumisse vapralt, seikluslikult, meie varjatult, vaikivalt. Te teete sellest mängu; me teeme seda, sest me ei saa ennast aidata. Ja see on rohkem kui kindel - lõpuks tekib jällegi lõhe. Liberaalid ja radikaalid on samamoodi võimelised juutide suhtes vastumeelsust ilmutama, nagu reaktsionääridki. Liberaalid ja radikaalid ei kasuta reaktsionääride relvi, aga vastumeelsus on olemas, leiab väljenduse antisemiitlikes sotsialistlikes ja töölisliikumistes ning peaaegu tahtmatus põlguses, mis jõuab arvutu hulga intellektuaalide huultele.Filosoofiad ei suuda loomuseid ümber vormida. See, mida teie radikaalid tahavad, on teine Mängu vorm, teiste reeglitega.Nende rahulolematus ulatab käe juudi rahulolematusele. Aga see ei ole samalaadne rahulolematus. Vähese aja möödudes viivad teed igaveseks lahku. Juudi radikaal pöördub teie sotsiaalsest liikumisest ära:ta avastab, et mitte miski ei suuda ületada teie ja meie vahelist kuristikku.Ta avastab, et vaimne rahuldus, mida ta mõtles leidvat sotsiaalses revolutsioonis ei ole teilt ostetav. Usun, et see liikumine on juba alanud, järk järguline juudi radikaalide eraldumine, nende äratundmine, et teie radikaalsus on sisuliselt samasugusest ainest koosnev, nagu teie konservatiivsuski. Kainenemine on alanud.Osalise sallivuse sajand andis meile, juutidele, juurdepääsu teie maailmale.Sellel perioodil tehti katset suureks leppimiseks, et meie kaht maailma kokku viia.See oli läbikukkumise sajand. Meie juudi radikaalid hakkavad sellest ähmaselt aru saama.Meie, juudid, oleme purustajad ja jääme purustajateks igavesti. MITTE MISKI, mida teie hakkate tegema, ei rahulda meie nõudmisi ja vajadusi. Me jääme igaveseks purustama seetõttu, et vajame omaenese maailma, Jumala-maailma, mis pole teie loomuses valmis ehitada. Üle kõikide ajutiste liitude selle või teise kildkonnaga on ületamatu kuristik loomuses ja saatuses, vaenulikkus Mängu ning Jumala vahel.Need meist, kellel ei õnnestu aru saadda sellest tõest, on alati leitavad. liidus teie mässuliste fraktsioonidega, kuni lõpuks tuleb kainenemine.Meid teie keskele laiali hajutanud armetu saatus usaldas selle tänamatu rolli meile.

Kas sellest irdumise loogikast on olemas väljapääs?

Ma loodan, et siiski on. See väljapääs on kõikide erinevuste painete ja tõuka-tõmbejõudude võtmine loodusliku paratamatusena, meile kaasapandud veidrustena ning need sellegipoolest ületada. Inimese kui liigi ees ei ole suuremat ülesannet kui ületada vägivald, madalad ja destruktiivsed instinktid allutada mõistusele ja erinevuste painest luua erinemise rõõm, erinevate subkultuuride ja süsteemide erineva ja koherentse kooseksisteerimise rõõm.
Massikultuuri tee järelikult on siin kindlasti vildakas. Inimesed ei ole kunagi võrdsed ja võrdsetena eksistents oleks kõigile ühtmoodi väljakannatamatu. Püüd meid lõigata ühesuguseks massiivse ajupesu, everybody kultuurisurrogaatide massilise spämmi abiga ei saa kanda häid vilju. Ühesuguseks vormimine on võimalik vaid nii, et eesminejad eraldatakse hoopis ja kõik paisatakse ühesugusesse barbaarsusesse tagasi. See võib küll luua illusiooni Tuhandeaastasest õnnepõlvest, aga on tegelikult äärmiselt lühiajaline, andes barbaritele võimaluse kultuur lõplikult õõnestada ja purustada. Loomulikult saaksime Egiptuse vaarao tüüpi valitsussüsteemi all tõenäoliselt suhteliselt stabiilse süsteemi, kuid selle hinnaks on tõenäoliselt kunagi ehitatud tehnoloogiapüramiidide lagunemine ja mattumine kõrbeliiva. Demokraatia otsedemokraatia vormis on aga üldse realiseerimatu unistus, selle asemel tekib jäik tagatubade hierarhia, salajane ja eristunud eliit, alfa inimesed versus beta ja gamma, jäik sfääride kastisüsteem, mida just peaks vältima.

Kas tuuleveski seiskab maakera ?

Sain üle aastate maha füüsika alase kirjutisega.

www.teadus.ee -s üritasin selgust luua selles küsimuses, miks Maakera seisma jääb, vastusena Lippmaa - Krosingu diskussioonile.

O tempora o mores

Suvel tekkis eestikeelsesse elektronmeediasse uus sait,

www.demoskratos.org

Seal avaldatakse üsna tihti ühte koma teist, mida tasuks lugeda ja oma seisukoht võtta.
Üheks heaks algatuseks, mida demoskratos.org tegijad alustasid, oli esseekonkurss.
Töid, tõsi oli küll vähevõitu, virisejaid pärast paljuvõitu. Kirjutasin suvel osaliselt just tänu sellele valmis Eesti meelt ja olusid analüüsiva artikli.
“Orjamentaliteedi mõju Eesti ühiskonna arengule”


http://www.demoskratos.org/index.php?option=com_content&task=view&id=94&Itemid=47
Jumal ise nägi, et mul oli õigus (õnnetuseks).
Vähemalt viimase aja tänapäev näitab orjamentaliteedi ilminguid iga nurga pääl.
See sotsioloogilise analüüsi visand tuleks kindlasti kirjutada lahti pikemaks sotsioloogilis-kultuuriliseks analüüsiks. Võimalik, et millalgi vanemas eas jõuan selle teema juurde tagasi.
Kahjuks ajavad meie orikarja toimetamised mind praegu niivõrd iiveldama, et enam ei ole tahtnud Eesti teemal sõna võttagi, kui lausa ei sunnita.
Küllap refleksid ükskord taltuvad ja õnnestub Eesti olu ka edasi analüüsida, kuid praeguseks on siin paus, kui mõni repliik ehk välja arvata.
Cicero aegadega võrreldes on meie aeg juba uues faasis: enam sigatsemist häbenema ei pea. Kodanikke Catilinade vastu kokku ajada tundub olevat küllaltki keeruline, lausa võimatu: iga teine on hinges mitte ainult sigatseja poolt, vaid sigatseks praegustest bossidest enamgi – oleks vaid võimalusi!
Esmakordselt Eesti meedia ajaloos ollakse solidaarsed isegi Alakülaga! Ja mis te arvate, milles?!
Sigatsemise ülistamises kultuuriliseks erinevuseks, rahvuslikuks käitumiseks, rahvuslike huvide eest seismiseks. Ja esimest korda ühendavad KÕIK eestlased jälle käed, et enam ei tuldaks meie õue peale õiendama. Teeme, mis ise tahame, topime, kuhu, millal, mida iganes ise tahame!

Quo usque tandem abutere, Catilina, patientia nostra? Quam diu etiam furor iste tuus nos eludet?

Õnne, Nadia!

Õnne, õnne Nadia!

Minu kunagine lemmik Nadia üllatab mind veel ükskord:

http://www.nadiacomaneci.com/photos/2006/dylan/200606a.jpg

http://www.nadiacomaneci.com/photos/2006/dylan/threeweeks_03.jpg

niisiis on igaühel oma aeg ja see tore pois Dylan, kenasti Los Angeleses ristitud augustikuus paistab olevat päris tore põnn.

Nadia elab nüüdseks juba 17 aastat Ameerikas, pisut enne revolutsiooni õnnestus tal diktaator Ciasescu rezhiimi eest põgeneda, seejärel tuli revolutsioon ja praegu aitab ta Ameerikast aktiivselt Rumeeniat nii võimlemise alal, kui ka heategevuse kaudu, näiteks tema nime kannab üks lastekliinik Bukarestis. Mis lapse ilmaletulekusse puutub, siis just siis, kui olümpiavõitjatest paar pidas plaane last adopteerida või pöörduda arstide poole, oldi korraga fakti ees: Nadia ootas poissi.

Õnnesoovid minultki Nadiale, minu eakaaslasele!

HMS Captain lugu

Selle laeva ehitamise ja põhjamineku lugu on võetud saidilt
http://www.hmscaptain.co.uk/, mis omakorda jutustab ümber Arthur Hawkey raamatut
„HMS Captain”, 1963. Samuti on väga asjalik artikkel Wikipedias:
http://en.wikipedia.org/wiki/HMS_Captain_(1869)

HMS on Inglise Kunigliku Mereväe (Royal Navy) laeva tähistus ja on esitähed
„His / Her Majesty’s Ship” vormelilt.
HMS Captain-e on tegelikult onud üsna mitu, ühel seilas legendaarne Briti admiral Horatio Nelson, kelle kuulsat, muuseas lippude abil edastatud signaali
"England expects every man will do his duty"... enne kuulsat Trafalgari merelahingut (Inglisma ootab igaühelt oma kohuse täitmist) peaks teadma Inglismaa iga kooliõpilane….
Aga see on teine teema ja tollasel HMS Captainil viibis legendaarne Horatio hoopis Sao Vicente neeme juures peetud madinas Hispaanlastega 1797. Ka seal näitas Horatio legendaarset vahvust üles….

Niisiis see lugu keskendub Victoria ajastule, ajale 1850-1880.
Selle perioodi alguses, Venemaa vastu peetavates võitlustes 1850-ndatel, täpsemalt Sevastoopoli piiramisel konstrueeris Coles koos teiste mereväeohvitseridega parve Lady Nancy, mille peal ilutses pöörleva alusega merekahur, tollal revolutsiooniline leiutis.
See ründas Mustal Merel edukalt Taganrogi merekindlustusi ja jättis Briti admiraliteedile kustumatu mulje.
Paljud Briti mereväe lahinglaevad said seetõttu ümber ehitatud, kuid Coles-i plaanid olid veel auahnemad: ta planeeris väga madalalt vees istuva, madala vabapardaga sõjalaeva projekteerimiseks ja ehitamiseks Briti Mereväelt luba.
Sõjalaev pidi peale selle omama ka head manööverdusvõimet ja kiiret käiku, mistõttu pidi laev saama sihvakas ja kiire.
Need asjaolud on aga kahjuks alati koos kahuritega tekil laeva püstuvust alandavad tegurid. Kahurid, nagu igasugune ballast veepiirist kõrgemal tõstab laeva raskuskeset,
madal vabaparras aga vähendab kaldenurkade vahemikku, millal laev püsti püsib.
Ometi 1866 Coles oma tahtmise sai, loa ehitada uut tüüpi lahinglaev.
Colesi üks olulisemaid oponente oli Kungliku Mereväe peakonstruktor sir. Edward James Reed. Sellel ettenägelikul mehel oli tarkust seista vastu Colesi riskantsetele plaanidele, ometi oli just tema see, kes kavandas lõpliku ja korraliku tehnilise lahenduse, millega Coles hakkama ei saanud.
Colesi HMS Captain oli veel purjelaev, kavandatud lisaks aurujõule kasutama ka purjete abi. Samas Colesi pöörlevad kahurid lausa nõudsid purjestuse unustamist, sest läbi taglastuse siski kõmmutada hästi ei saa. Sellega saigi hakkama just sir. Reed, tema laev HMS Devastation, ehitatud 1871, oli igati merekõlbulik ning ilma igasuguste purjestuseta. Samuti oli just konservatiivne Reed see, kelle leiutatud viisil hakati soomustama lahinglaevu.
Aga nüüd siis põhisüüdlase, HMS Captain juurde. Hoolimata konservatiivse Reedi vastuseisust olid Coles-il kõvad toetajad ning loa ehitada purje-aurulaev koos pöörlevate kahuritega ta sai. 1867 algasid ehitustööd ning 1870 märtsiks oli laev valmis.
Mis imelik: laeva käikulaskmisel sai lipp valepidi masti!
Reedi vastuseisu ignoreerimise tõttu astus viimane tagasi Kungliku Mereväe peakonstruktori ametist.
Oponentide väiteid liiga madalast vabapardast (s.t. vettpidava pardaosa kõrgus veepiirist),
kõrgest raskuskeskmest ning vajadusest hoida purjestust minimaalsena ignoreeriti.
Peale kõige muu lisandus projekteerimisel ülalpoole veepiiri veel kaalu juurdegi. Nii juhtuski, et Reedi ägedast vastuseisust hoolimata lasti alus vette 30 aprillil 1870 ning esialgu, mitte väga tormistes vetes kulges kõik edukalt. Võrreldes HMS Monarchi-ga, mille disainis veidi konservatiivsem Reed, oli alus kiirem ning tegi suvekuudel mitu kontrollreidi Hispaaniasse, Vigosse ning Gibraltari.
Tagasiteel Gibraltarist Vigosse ja sealt edasi Inglismaale, Finisterre neeme juures aga juhtus õnnetus. Ööl vastu 7. septembrit tõusis võrdlemisi tugev torm, lainetega kusagil 6-7 m. kandis. Pealekauba oli hoovuse ja tuule suund üksteisele vastu, tuul puhus edelast.
Kuigi kapten Burgoyne käskis tekile tulles purjed rehvida, jäi ta sellega hiljaks. Laev hakkas kõvasti õõtsuma ning ühel hetkel kaldus tugevasse kreeni. Seejärel aga kummuli ning põhja.
Märkus: enamik ümberläinuid alustest senise statistika põhjal siiski läheb põhja, mitte ei jää triivima nagu Jan Heweliusz. Arvatavasti ebastabiilsused tingivad kere tugevad deformatsioonid, mistõttu õhkpatja ei teki ning vesi täidab laeva kiiresti. Eriti kehtib see vanemate, nõrgema korpusega laevade osas, tänapäevast laevade osas tundub täiesti võimalik eeldus Estonia pöördumiseks kummuli ning jäämiseks mõneks ajaks hulpima vee peale. Igal juhul erinevad kummulimineku ja kreeni mineku uppumispildid märgatavalt.
Samas üks fakt on ühine kummuliläinud laevadele: vähene pääsenute arv, kummuliläinud laevast on väga raske pääseda välja.
Kuid sellest kunagi hiljem, kui laeva stabiilsuse aspekte katsun lahti kirjutada.
Laevalt pääsesid eluga 18 meremeest ja ohvitseri. Need ellujääjad arvatavasti võlgnevad kõik oma elu ühele arale mehele,
Laeva tormitekil, s.t. kunstlikult pardast kõrgemale ehitatud tekil, oli varuks 3 päästepaati: kõige suuremal oli olemas ka aurumasin ning selle sees 2 väiksemat paati.
Väidetavalt oli hommikul antud korraldus täispurjestuse korral paadid vette lasta. See korraldus aga jäeti tähtsamate toimetuste tulekul unarusse. See seletas paatide pääsemise merele laeva ümbermineku korral.
Kuid Thomas Kernani pihtimuses lahinglaeva Monarch ohvitserile räägib ta hoopis sellest, et enne keskööd ta oli liialt hirmul, et minna alla välja puhkama. Selle asemel lõikas ta kinnitusrihmad läbi ja just siis, kui ta sellega valmis sai, läks ka laev ümber.
Seetõttu pääsesid päästepaadid merele ujuma. Kõige suurem, aurumootoriga, läks kummuli. Kernan ise oli teises paadis. Pääsenutest oli ta ainus, kes ei osanud ujuda. Just seetõttu vaikite see asjaolu, et mees rikkus rängalt korda, maha. Poleks seda juhtunud, poleks keegi pääsenud.
6 meremehel ja ohvitseril, s.h. kapten Burgoyne, õnnestus pääseda kummuliläinud paadi peale. See neid ei oleks kindlasti kaugele viinud, kuid õnneks triivis neist väga lähedalt mööda teine, püstiolev paat ja nad said hüpata teisele paadile. Vaid kapten ei teinud seda, ta jäi teisele paadile ning uppus, kuna ei osanud peaaegu üldse ujuda. Mehed teisel päästepaadil üritasid küll korra paati pöörata, kuid seetõttu oleks paat läinud peaaegu ümber ning üritusest loobuti, kuna tuul triivis neid õnnetuspaigast kiiresti eemale, ranniku poole. Kogu öö võitlesid meremehed oma elu eest, püüdes hoida paati vastu lainetuses ümber minemast. Paljud olid liialt kurnatud, et aerutada, särkidest j.m.s. riietest üritati kombineerida purjeid, et kasutada nende abi. Lõpuks jõuti Hispaania rannikule.
On iseloomulik, et paljud jätkasid riskantset meremeheelu pärast seda õnnetust.
Räägitakse isegi ühest pääsenust, kes olla ujunud kaldale. Kuigi kaldalt ei oldud hirmkaugel, Finisterre tuletorn siiski paistis, on tollast ujumisoskusi arvestades see küllalt vähetõenäoline.
Alles see õnnetus kainestas Inglise admiralide auahnust ja õnnetuse uurimiseks moodustati komisjon, mis tegutses HMS Duke of Wellington pardal. Sellesse uurimisse kaasati ka 2 tolle aja väljapaistvamat inseneri – William Thomson, kellest hiljem sai Lord Kelvin, ning William Rankine. Nende poolt tuvastati, et 14 kraadises kreenile vastav laeva püstiasendisse tagasi keerav pöördemoment oli vaid 410 jalg-tonni (sellised veidrad pöördemomendi ühikud on laevanduses tänini kasutusel), 1.2 MNm.
Analoogilise konstruktsiooni nign kaaluga Monarchi püstuvusomadused olid palju paremad, sama kaldenurgale vastav pöördemomen oli 6500 jalg-tonni (20 MNm)
Loo moraal: mittestabiilsed laevad lähevad tormisel merel kergesti kummuli. Kas ehituslikult või õnnetumuslikult stabiilsuse kaotanud laev on äärmiselt ohtlik, kuna ellujääjaid sarnastes õnnetustes ei pruugi olla ühtegi, samas pole alusel vähene stabiilsus või peaagu kadunud stabiilsusomadused kergelt äratuntavad.
Üheks ohtlikumaks stabiilsust ohustavaks teguriks on vaba vesi, sellest aga lähemalt mõnes järgmises kirjutises, kus püüan pisut lahti rääkida ka kõige põhilisemad faktorid, mis laeva stabiilsust ohustavad.
Erinevalt tänasest päevast julgesid tollal Kungliku Mereväe juhid omi eksimusi tunnistada. Järgmised mereväe laevad polnud enam nii kipakad.

Eikultuur

Eestlane on eiardrahvas, üleni täidetud negatiivsustega. See probleem on üldine ja ometi eriline eestlaste jaoks. Üldiselt Õhtumaa kultuuri osana ei saa muu käitumistüüp siin kuidagi võimutsedagi. Sellest hoolimata on meie eikultuur sügavam, kui mujal,kuna oleme enamik aega viibinud hämarolekus, orjaseisuses ja eituste mentaalne surve seetõttu tugevaim.
Võib-olla on eikultuuri mõjutajaks kliima? Ei tea. Üks eikultuuri moodustaja on judaismist väljakasvanud kristlus ise oma käskude ja keeldudega,mida aga dialektiliste mõtteupperpallidega eitatakse ja eiratakse.
Teine haru pärineb mõisatallist. Hea pärisori ei räägi palju, ei eita, ei logele palju,aga ei mõtle ka palju. Selg tuleb hoida terve ja mõtlemisega tegelevad teised.
Just mõtteeitus, mõtlemata mõtete must ja sügav meri aga on mentaalsuse kummuli keeranud. Meie vaimne kultuuri narrilaev triivib täies kummuliolekus ilma sihi ja suunata.Mõtlemata mõtted kogunevad ja masendavad, ootavad väljamõtlemist ja väljaütlemist. Ütlemata ja öeldu kaalukauss on sügaval kinni mõttelaiskuse kaalukeelel. Mõtlemata ei saa aju toimida ja areneda. Mõtlematuse tulemiks on ajurakkude vähenenud aktiivsus ja suurema tarbe puudumisel nad võivad koguni atrofeeruda.See on tegelikult isegi tõestatud tüvirakkude uuringutega. Inimese aju on struktuur, mis ise kasvab vastavalt nendele nõuetele, mis inimese vaim oma peale peale paneb. Mida rohkem sinna paned, seda rohkem peab see ka edaspidi meeles, seda rohkem see mahutab. Nii kujuneb mõtlemata mõtetest, käimata mõtteradadest väljapääsmatu ummik ja mõttetu keskond, soomaastik oma mõttemülgaste ja neeludega.
Hooldamata vaim ja hooldamata kultuuris võimutsevad rumalad ja nende kohal veidrad patoloogilised tüübid, kellele mõtlemisaktiivsus on üdini seotud võimuga,võimu ja kontrolliga, alateadlike loomainstinktide salaliku laiutamisega. Selliseid inimesi on väga raske mõista.
Ma ei ole kunagi aru saanud patoloogilistest valetajatest, kuid jõuga tunnetan iga päev üha selgemini, kuidas selliste tüüpide kriminaalset mõtlemismalli üritatakse istutada ka meie, tavalammaste ajudesse. Osalt on see õnnestunud süükoorma ladestamisega, osalt keeldude ja käskude abiga, kus mõned mõtted koguni kriminaliseeritakse, mõningaid eriti terroriseerivaid mõtteid aga ülistatakse kultuuri tähtteosteks või ajaloo tipphetkedeks. Ainult üdini patoloogiline inimene saab ülistada maailmasõdu, massilist langetõvelaadset hullust, mis algatus seniilsete monarhide poolt, täitis aga üleni terve kunagi kultuurse Euroopa vihkamise ja hirmu karjetega. millele järgnes jakobiinlike massimõrvarite hirmuvalitsus Venemaal ning teinegi ilmasõda.
Teise ilmasõja ajaks oli inimeste mentaalne ruum juba eilse turvalisusetunde niivõrd unustanud, et tekkinud tühiku sai kiiresti täita õuduste kanoniseerimisega. Et kanoniseerimine iga idioodi teadvusesse jõuaks, oli vaja kaotajad demoniseerida määrani, mis nende tegelikud kuritööd sisuliselt peaaegu olematuks muutis. Seetõttu tundubki normaalne ajalookirjutus neist vereorgiatest lausa kriminaalne, lausa leebe. Asjaolust, et oritöölaager on täpselt sama kuritegu, kui tapmine, vaikitakse täiesti. Tõesti, vereorgiate selline võimendamine muudab totalitarismifakti täiesti tähtsusetuks pisiasjaks. See polegi nii suur probleem, kui paistab, istutada inimene laagrisse või mõtteeituse pärast vangipanek.Nii valmistub tasapisi vaim ette ka tulevaseks orjapõlveks, kus eituse eitus, massimõrvade, vereorgia ülistuste eitus koguni kriminaliseeritakse. Kafkaimpeerium on sellega lõpule viidud.

Hooldamata vaim vajab näiliselt värske püsimisesks pidevalt süste nii hirmu kui naudinguteljele. Leiba ja tsirkust vajatakse üha suuremates kogustes, aga üha vähemat mõtlemist nõudvana. Kõige huvipakkuvam asi gladiaatorivaatemängudes siiski koondub hirmuteljele, selle väikeaju osis on peaaegu hävimatu, aga freudistlik sugutungi telg kindlasti on teine samane. See tore ja hingestav tunne mandub absoluutseks ajuinvaliidsuseks.
Eilse ja tänase maailma piiril seisja ei tea tõenäoliselt isegi, kas ta peab olema õnnelik või õnnetu. Ajal, kui kultuuri meemid ja märgid madalduvad ja deformeeruvad, jätkub uskumatu tehnoloogia edukäik. Nende kahe võimsa vastandfaasis oleva võnkumise ühissurves ja pinges me vaevleme, kord lapselikult õnnelikud uute leludeüle, mis iga päev meie igapäevaelu tühisust täiustavad, kord masenduses ja vaevas.
Selle ajaraevu kesköötunni kuuvalguses on ometi võimalik luua ja laulda laule, nautida laulu puhkemist kahe valuhoo vahel.Selline kunstilise eskapism on ilmselt ainuke võimalik variant vaimseks ellujäämiseks.

Mis võimalused on meil näha ja prognoosida nende kultuuri ja tehnoloogiavõngete ühistegevuse tulemeid? Kas me mandume või koguni kirgastume?Kultuuri kõrgehitiste seisukohalt on hinnang kahjuks ühene: ülemistest kihtides käib degeneratsioon. Tervenemise idud on juba olemas, näiteks Arvo Pärdi muusika,kuid need on juba olemuslikult uue kultuuri lätted. Vanast kultuurist võetakse üle teatud kultuurikeel, gregoriaani missa keel, täites selle olemuslikult värske sisuga. Allpoololevas ehitises, materiaalses sfääris käbi aga vilgas ehitustegevus edasi. Tõsi, kas siin on teatud mandumise ilmingud nähtavad, kuid kui ühes teadusharustekib seisak, võtab teatepulga üle järgmine.
Ometi minu arvates humanitaaria ala kiratseb juba pikemat aega, ma pean silmas sotsioloogiat ning filosoofiat. Aja märgina täidavad tühiku naivistid, kui nii võiks väljenduda, "akadeemiliselt" eiratud eiardid, näiteks Ken Wilber. Nende kõik konstruktsioonid ei pruugi olla vahest vettpidavad, kuid need inimesed vähemalt otsivad, ei tegele kanoniseeritud ja absoluutselt viljatute skolastiliste moevoolude harjal mõtteakrobaatika harrastamisega, vaid millegi olemuslikuga.
Inimese mõtlemise keel ja selle uurimine ongi väga paradoksaalne tegevus. Me mõtleme ju kogu aeg fantaasia, kujundite, kunstiliste ja väljaütlemata märkide keeles. Meie närvikogumites toimuvad alateadlikud ja teadlikud hävimised ja sünnid. Kuidas saab mittekunstiliste vahenditega seda kultuuri kõrgkihile tähtsat märkide triivi, meemide transporti üldse uurida? Nii tundub mulle semiootika sageli ka natuke religioosse tegevusena ja religioon peaaegu teadusena, kuna nad tõepoolest kajastavad omal moel ja viisil ajus toimuvat paremini, kui "objektiivse" reaalsuse uurijad, kes tahavad aju vaid elektroodide keeles kirjeldada.
Kahju, et 20 sajandi alguse sotsioloogilised programmilised põhipunktid on tänaseni täitmata. Sotsioloogia ei ole enam integreeritud teadus inimühiskonnas toimuvatest sotsiaalsetest liikumistest, vaid ainult teatud formaliseeritud viis teada saada, mida keegi arvab mõnest võimurist. Selle programmilise töö tegematajätmise tõttu olemegi ikkagi seisus, kus näeme intuitiivselt ja kaudsete tunnuste abil oma kultuuri mandumist, ometi ei oska seda hästi kirjeldada.
Üksikuid erandeid on, näiteks Juri Lotman ja tema loodud semiootika. Semiootilise analüüs võiks olla üks võimalus märgisüsteemide triivi uurimisel.Lotmani "Kunstilise teksti struktur" jäi mulle praeguseks küll liialt krütpiliseks, ometi sain tema põhilisest sõnumist omal moel aru: kunstiline tekst on inimesele olemuslik meetod informatsiooni kontsentreeritud ja muus keelse väljendamatuks edastamiseks. Tavakeele kohale ehitatatakse veel üks kiht ja selles kihis edastatavad sõnumid, kas luule, pildi või hääle imelisse sümbioosi kodeerituna.See informatsioon on omal kombel kokku pakitud ja lahti muukida saab ainult seda vastuvõtja, kellel on olemas selleks eeldused. Kunstiline eskapism hoiab oma sõnumi niimoodi tervena, kaitseb selle lahtikiskumise, purustamise eest. Sellisel moel kodeeritud kõrgtekstid elavad üle isegi kultuuride hävingud, vahetavad sõnumeid erinevate kultuuride vahel. Selles keeles analüüsituna tunduks mulle väga oluline jälgida järk järgulise madaldumise protsessi Lääne kultuuris: kusagilt valgustusajastu kõrguselt (Shakespeare) jõudmine "reaalsete" kangelasteni,("Anna Karenina"), sealt jälle patoloogiateni ("Külmavereliselt"). Mul puudub selleks eruditsioon ja aeg, kuid jälgin huviga, kas selliseid analüüse peale Sorokini üritatakse ette võtta.
Kuid kultuuri kõrgkihis toimuv on ka ühe vaatega hinnatav - otsige plaadipoest Bachi. Te ei leia, te leiate vaid teisejärgulist spämmi, vaniljasid ja ninjasid leiate sealt karjakaupa ja leiate ka karjakaupa sellise spämmi tarbijaid. Vaadake, mis toimub telekapurgis. Seal ei toimugi ju üldse mitte midagi! Ometi kinnistuvad miljonid inimesed igal õhtul ennast mingite "kiirabihaiglate" või õnnede närvilise ja sihitu sõnumi jälgimisele, sõnumi, mille kunstiline kodeering on tegelikult olematu ja reaalsusele võõbatakse peale teatud kitshilik näivus, mis üritab näidata kunsti isegi seal, kus seda ei ole. Mingi sõnum on seegi, kui näed kiirabihaiglas inimesi närviliselt jooskvatena ja pidevalt rahuolevate agressiivsete neurootikutena askeldamas.

Niisiis, kuigi alumises kihis, inimese tarvilike kaupade ja mugavuste produtseerimisel oleme enneolematut edu saavutanud, jääb ikka küsimus: mis edasi? Miks see kõrgemates kihtides niisama õhku lennutatakse, negatiivseks moondatakse? Me võime ju geenide uurimise teel õppida inimesi ravima imehästi, kuid kui see muudab inimesed veel suuremateks ja sõltlaslikemaks laenuorjadeks, mis see siis annab? Ma pean täiesti võimalikuks filosoofilist lähenemist, kus lihtsalt selleks, et säilitada oma vabadus või sõltumatus, jäetakse pill või tablett hankimata, kuna puudub raha ja vabadus on tähtsam, kui elu, tühine orjaelu.
Ilma kõrgemate moraalsete väärtustega materiaalne kultuur lõpuks laguneb ja hävib, muutub iseenese vastandiks.
Apokalüpsist ostakse prognoosida madalamal tasandil, näiteks roheliste poolt. Kõrgemate kihtide liikumised on sellise mõttelaadi puhul täiesti nähtamatud, sotsioloogilises ruumis toimuv madaldumine ja saastumine jätab rohelised ükskõiksetks. Ka see on iseloomulik sellistele aegadele - oodatakse mingit päästvat, kohutavat, aga siiski päästvat apokalüpsist.
Apokalüpsist e tule, toimub vaid tasane mädandumine ja võõrandumine.Kuigi tahaksin ehk näha teistsuguseid arenguid, tundub mulle seetõttu olulisem keskenduda uute idudele, uute vaateviiside seemnetele, kui püüda seda kultuuri-tsivilisatsioonimonstrumit ravida.
Eikultuuri väärtus ongi liialt küsitav, et seda üritada vägisi püsti hoida ja turgutada. Õnneks need uued vaateviisid tekivad, vana tsivilisatsiooni sisseehitatud teedel saavad ringi askeldada ka teistsuguse kunstilise ja religioosse sõnumi kandjad, uue kultuuri uued prohvetid ja pseoudoprohvetid.
Olen sellest omal moel oma blogis ka kirjutanud, kasvõi kunagine ammune "Hiirte patune laul" tuleb meelde. Tundub, et blogimine, internet on ka üks väljapääsu otsimise võimalus, hiirte võimalus ellu jääda.Küsimus on uue informatsioonikanali arendamises, vahetus ja hõõrdevabas. Siin puudub vahendaja, toimetaja, kultuuriõukonna kriitik või produtsent ja seetõttu pole raske mõista ignorantsi, mis selliseid naiivikuid saadab: blogikeskkonda kas ignoreeritakse või käsitletakse masside uue "reality show" lõbustuskanalina. Tegelikkuses ei ole see ei üks ega teine, tegelikult leiab siin nii masside reality show laadset sihitut sõnumitust, aga ka olulisi kirjatükke ja vaateviise. Vähemalt võimalus postituseks on olemas ja seda ei tohi jätta kasutamata. Ma võin jätta oma raamatu avaldamata, aga kui mul on midagi öelda,tuleb see postitada. Vastupidine oleks ehk ka õige, kahjuks räägivad kõige enam need, kellel midagi öelda ei ole. Aga see on paratamatu ja blogijate suure arvu tõttu on loomulik filtratsioon parim tee olulise setitamiseks.
Kindlasti ei ole blogi, Internet ja e-meedia ainukesed viisid oma sõnumite edastamiseks. Nagu Roomas teedevõrk aitas areneda kristlusel ja muudel sektidel, aitab see murendada vanu ja idandada uusi kultuurilisi suhtlemise vorme.
Uue aja kultuur minu hinnangul keskendub vähesele, on oluliselt anonüümsem, ei tegele autorsusega peaaegu üldse ja üritab olla moraalne, vooruseeetiline. Siin ei pea leiutama jalgratast, vanade religioonide põhilised ideed ja hoiakud tuleb lihtsalt soojendada üles ja integreerida kokku meie ajale sobivasse vormi. Mitte palju noote, vaid vähe, aga nii, et iga noot oleks täpselt seal, kus peaks olema. Mitte palju mõtteid ja mõttetusi, vaid nii, et mõtete kandekonstruktsioon oleks lihne ja hoomatav. Eikultuuri peab asendama nullkultuur, agressiooni hülgav, eduedetabeleid eirav, olev, mitte omav. Olles oma kultuuriruumi selliselt puhastanud, saame võib-olla järgmise sammuna luua ka positiivse alge kultuurile. Edu ei saa olla kriteerium, kuna edu kaasahvlaste keskel on peaaegu alati vastuolus tõega. Tõde on kriteerium ja mõtlemise omaliikumine peab olema vabastatud nõudest pideva uue, pideva tagajärje järele. Mõtlemise tagajärg on mõte, kui talle kleepida külge teisi tagajärgi ja tulemuslikkust, jõuame absurdi: suhkrutüki nimel müüme maha oma olemuse, saame tsirkusetoladeks.
Eikultuur on müümise kultuur. Sõnum, mis ei müü, ei ole midagi. Müüdud sõnum aga ei saa olla positiivne, müüb ju parimini kõikidele inimestele ühiselt omane negatiivne, hirmutav, erutav, painav.
Müümise aluseks on raha, meie aja rahaühikud on aga ainult negatiivsed, kõik, absoluutselt kõik elavad võlgu. Mida rohkem on sul võlgu, seda rikkam sa oled. Miljonivõlglane on rikkam kui sajatuhandevõlglane, miljardivõlglane on aga elab juba meile kujuteldamatus stratosfääris. Niisiis võetakse mõtted võlgu ja paisatakse turule, mõtlemata, kas sõnumit üldse taga on. Aja paine nõuab võlgade maksmist ja iga päev peab kirjutama millestki. Nii loemegi päevast päeva sõnumeid eimiskist ja olulist nagu enam ei olekski olemas.

Olev nullkultuur väljendab neid mõtteid, mis on olulised. Nende toimumise aeg ja koht pole oluline, ka niinimetatud edu. Alati on olemas kusagil keegi Kaudinja, kes mõistab ja ülejäänud, kes esialgu on mõistmatud. Seda mõistes ei keskenduta edule, küsimusele "kuidas", vaid küsimusele "mis".

Ma ei ole olev inimene siiski täielikult. Omavad instinktid on mulle liialt sisse imendatud.
Hea on siiski näha, et olevat sünnib järjest rohkem ja omavad muutuvad järjest ogaramaks. Meie aja apokalüpsis ei väljendu mitte keskkonnasaastuses, vaid omava ogaruse absoluutses vohamises!