Kuhu küll kõik mehed jäid?

Kuhu küll kõik mehed jäid,

mis on neist nüüd saanud?

Kuhu küll kõik mehed jäid?

Kaob kiirelt aeg...

Kuhu küll kõik mehed jäid?

Sõtta läksid püstipäi.

Mil' ükskord mõistad sa?

Mil' ükskord mõistad sa!

Möödunud sajand vapustas maailma kahe ilmasõja ja lõputute vähemate sõdimistega, mis ei ole praegugi otsa saanud. Ühte rahuoperatsiooni viiakse läbi praegu, olümpiaajal, Afganistanis.

Peale suurte ja väikeste maailmasõdade, mis pididki aset leidma, mis pididki olema lihtsa igapäevase päevapoliitika ja diplomaatiliste jagelemise jätk, toimusid ja toimuvad väiksemad lõputud propaganda- ja turusõjad.

Suurte ja väikeste sõdade sõnavara on aga praegugi halvanud meie kõigi mõtlemisvõime.

Igapäevane sõda ja sealt laenatud ja aretatud terminid käibivad igal tasandil, turul, poes, voodis, avalikus arutelus.

Kusagil Läänes, degenereeruva postsotsialismi all, ekisteerivat veel patsifism.

Meile näidatakse nagu kunagi nõukogude ajalgi näidati, manduva Lääne tunnusena rahuvõitlejaid ja loomakaitsjaid nagu hirmutavat eeskuju. Näete, kuhu ollakse omadega jõudnud!

Tark eestlane nii halvasti ei toimi. Tark eestlane nii ei tee, ei mässa, ei nõua, vaid teeb kuulekalt mis meie tark ülikkond käsib ning veel enam, ülistab oma ahelaid!

Vaid ahelate läbi saab tunnetada vabadust, mis ongi paratamatus.

Lihtne on olla lakei. Lihtne on olla tark. Liiga lihtne.

Vahel tunneb aga eestlaste ülikkond seletamatut puudust triumfide järele. Kuna meile suured sõjad ei saagi jõukohased olla, siis toimuvad pidevalt väiksed sõjad, mida saab alati kuulutada võidukateks.

Sellised väiksed tormid teeklaasides toimuvad ka meie EV sünnipäeva eel ja järel. Enam ei häbeneta sõdida tähtpäevade ja olümpiate aegadel, pigem otsitakse mõni sõjakirves jälle välja.

Läbirääkimiste asemel tuleb tingimata paugutada püsse. Poliitika ongi sõja lõputu jätkamine.

Peale püssipaugutamist aga peab tähistama triumfe, see on elementaarne.

Ülikuid ei häiri veel eriti, et selliste triumfikäikude vastu siin ja seal seltskonnas on kujunenud allergia ja võib-olla oleks aeg peale triumfikäikude mõtelda ka leiva peale, tsirkusest üksi jääb väheks.

Mässu ju ei ole veel. Mis veel imelikum, see inimene tänavalt paistab tões ja vaimus arvavat, et tordi kogus mässust kasvama ei hakka ja temal selle torditüki manu niikuinii asja ei ole.

Et las mugivad seda torti rahulikult kogulased ja teised seal mäel omavahel isekeskis ja las nad seal kiidavad tarku inimesi tänavalt, praegu töötuid, kes torti küll ei saa. Aga söögu siis saiagi, see on ju ometi lubatud!

Marie Antoinette aegadel ülikud selliseid avaldusi ei saanud lubada.

Propagandasõja käigus kleebiti küll Prantsuse kuningannale see lause külge, kuid tegelikult oli see vaid valgustaja Rousseau looming. Pea loovutas selle eest aga kuninganna.

Praegu on teised ajad. Eesti ülikkkond siin ja Tais peab võimalikuks laiamist tasemel, mis kaugelt ületab Prantsuse aadlike väljaütlemised.

Kuhu aga siis need mehed on jäänud?

Vastuseks piisaks, kui uurida statistikat, aga ka kommentaarisadu mõne artikli järel, mis arutab meie rahvuskaaslaste elu välismaal. Terve mõistuse ja tahte triumfikäikudest hoolimata siin, meie maal, tikub ninaesine lahjaks jääma. Koolitagu ennast palju tahavad, saia sellest koolitusest ei küpseta!

Ja siis võetakse ette ja minnakse ära, vahel terve perega. Paljudel neist läheb seal päris hästi, kuidas ka ei sõnuta neid minejaid ära siinpool. Tõenäolisest kadedusest.

Mis veel imelik, peamisena sealolijate argumentidest kerkib ikka ja jälle pinnale sealne parem sotsiaalne kliima. Isegi immigrantidesse suhtutakse mujal paremini, kui meie suhtume siin oma kaasmaalastesse!

Peale selle, et me oleme lihtsalt väiksed ja vaesed, oleme seda ka vaimult, suhtumiselt kaasinimestesse ja seda on igal minejal lihtne tunnetada!

Ka siin on morn statistika halastamatu. Eile oli Harjumaal 50 avariid. Muid maid ei mainitud. Talv on siin kestnud juba kolm kuud ja kanged eesti mehed ja naised ei ole ikkagi libedaga liiklemist ära õppinud, vaid ajavad teel oma õigust (ja tõde) taga!

Sõitke tänaval 50 km. / h, linnas ja vaadake mis juhtuma hakkab, kuidas teist ajavad mööda vasakult ja paremalt kõikvõimalikud moolokid. Kõigil on kuhugi kole kiire. Kas Euroopa 5 kõige kiiremini hääbuva rahva sekka?

Kujutage ette - Austraalias võivat ennast koristaja tunda sama väärikalt, kui ütleme kohaliku parlamendi saadik!

Kuigi ametlik statistika suudab välismaal töötavate eestlaste arvu näidata ikka veel 20000 - 30000 piires, ei suuda seda enam siiajäänud inimeste terve mõistus. Üsna palju sõpru, sugulasi, tuttavaid on praeguseks siit ära ja ime küll, paljud ei tahagi tagasi tulla.

Äkki võiks triumfikäikude ja propagandasõdade vaheaegadel veidi tegelda ka selle probleemiga - sest varsti võib tsirkuseetendustel publikut lihtsalt liiga väheks jääda?

Vana Rooma riik selle kätte ära surigi. Kohati toodi küll teistest provintsidest mõnda tühjenevasse provintsi barbareid juurde, kuid seegi abinõu oli ajutine. Lõpuks aga tuldi kutsumatagi.

Eesti ei ole ka kahjuks see koht, kuhu meeleldi tullakse, vaid esialgu koht, kust meeleldi minnakse.

Metalne algus

Tiigri aasta algas metalsete nootidega. Meie vapper Eesti ja koos meiega meie suured liitlased otsustasid oma uue sõjaaktsiooni käivitada just olümpia alguseks - nii nagu Gruusiagi (ja seejärel Venemaagi) Pekingi olümpia kiituseks tegi.

Gripirubriigi kohale on tekkinud olümpiarubriik ja kohe selle all on sõjarubriik.

Olümpiarubriik sobib nendega tänapäeval ideaalselt kokku, sest tegelikult kõik ongi show, sõda, surm ja haigused eriti.

Olümpiatule süütamise ilu varjestas veel ühe kelgugladiaatori traagiline hukk.

Aga kelgutaja oli otse loomulikult "oma surmas ise süüdi". Tegi vea ja paiskus kurvist välja 150 km. tunnikiirusel. Ja otse loomulikult oli sinna paigaldatud metallpostid ja üks post osutus saatuslikuks.

Mitte kellelgi selle suure show käitlejatelt ei ole tulnud pähe, kas sellise raja peal ikka saab kelguvõistlust edasi pidada.

Tänapäeva gladiaatorite käest ei küsita ka enam midagi. Ka sõjardluse otsepildi võiks otse olümpiaülekannetega kokku linkida, et eriväelaste parimad esitused tugitoolisportlasteni jõuaksid.

Olümpia ajal sõdimisega kasutakse ära asjaolu, et suure show ajal ei ole ühelgi rahuaktivistil aega ennast kergitada ja tänavale marssima minna. Parem elame kaasa hokilahingutele, siis neelame vaikides alla ka päris lahingud ja vaatame hingevärinaga kurvist vahel välja paiskuvaid, vahel aga edukaid kelgugladiaatoreid.

Kui nad aga vigu teevad, siis oma asi, ise valisid sellise ala. Muuseas, nende päris lahingute pärast Afganistanis jättis suur hulk praegu seal madistavaid maid 1980 MOSKVA olümpiale tulemata. See tundub tänapäeva aegu ja kombeid arvestades lausa veidra pepslusena.

Selle kõige metalse uue, tegelikult liigagi äranähtud vana aasta alguse juures mõned ostlesid siin ja seal, et sõbrannale / sõbralele kinkida mingi TÄHTIS ASI.

Mulle sattus näppu 40 CD komplekt Mozartiga.

Minu Tiigri aasta hakkab kulgema Mozarti saatel.

Kui aga suudan, siis ehk õnnestub mul selles blogis lahti kirjutada mõni teema populaarteadusest.

Õnneks peale lubaduste jagajate on olemas ka tegutsejaid.
Üks sellistest on Epp Petrone, kes andis hiljuti välja suurepärase raamatu

- "Mina olen ookean"

Selle on kirjutanud keskkonnateadlane ja kirjanik ja ema Sandra Steingraber ning peale emakssaamise tavamurede on seal väga paljud tänapäeva keskkonnamured lahti kirjutatud.

Lugejaid see teos ei alahinda ning Steingraberi esitusse kuuluvad nii linnulaul, lapseootuse lugu kui ka kõik see teadus, mis puudutab lapse arengut emaüsas. Aga nii selgub, et see puudutab peaaegu kõike. Kõik see, mida inimene teeb, jõuab temani tagasi. Kui mitte temani, siis tema järeltulijateni või lapselasteni kindlasti.

Ning veel üks väga kurb uudis:

Tõeliselt Suur Tiiger on lahkunud.

Inimene, kelleta ma tõenäoliselt ei teaks suurt midagi budismist ja oma meeleplekkidest - Linnart Mäll, Suur Õpetaja ja Õpetlane.

Sügav kummardus ja tänu tehtu eest! Aitäh, seda vagu oli ja on Eestisse väga, väga vaja!

Jääb vaid loota, et Õpetaja tungal võetakse üles ja jätkatakse seda meele ja vaimuplekkide eemaldamise tööd. See Eestis ei saa vist küll iialgi otsa. Õigupoolest on see asi alles väga algusejärgus ja mitu head põlvkonda kulub veel vahele ära, kuniks meie mustade lagedega toas kasvanud must meel tõeliselt valgustatuks muutub.