Vihmapiiskade fuuga

Muusikapalade sünnilugude juures saab täieõiguslik osaline olla vaid Jumal.

Meie - surelikud - saame vaid aimata teise samasuguse oletatavaid mõtteid ja tundmusi ja sedagi vaid sedavõrd, kuidas meie vaate- või kuuldepunkt ulatub helilooja vaate- või valupunktini. Helilooja staatuseni on inimeste keskel küündinud vaid vähesed. Veel vähematel juhtudel on looja loomingus tõepoolest tunda jumalikku kätt.

Ratsionalism on selliste imede analüüsiks leiutanud oma surimaski. Meloodia koosneb eelkõige nootidest. Need tuleb õieti ritta panna. Poeem koosneb tähtedest, millest saavad sõnad, sõnadest laused. Laused tuleb õieti järjestada, nii et tekiks riim. Nii lihtne see ongi.
Poeedi ülesanne on produtseerida riime. Matemaatiku ülesanne on tõestada teoreeme. Helilooja kirjutab palu.

Üks Poola aforist kirjeldas matemaatiku definitsiooni väga lihtsalt ja arusaadavalt: Matemaatik on automaat, mille ühte otsa kallatakse sisse kohvi, teisest otsast aga tulevad välja teoreemid.
Selliste lihtsate tõdede mõistmiseks aga peab neid palu või luuletusi, teoreeme või pilte piisavalt palju vaatama, mida saavad lubada vaid kriitikud või teaduse ajaloolased. Seetõttu ei saagi tavalised inimesed sellistest asjadest kuidagi aru ja leiutavad ikka igasuguseid omi lugusid loojatest ja sellest, kuidas miski asi olevat sündinud ja mida nad selle kohta kusagilt küla pealt on üles korjanud.

Vahel loetakse selleks biograafiaid ja sealt jälle otsitakse taga armukesi, mida geenius on pidanud. Või, erandjuhul - armukest, kes järjekordse geeniuse pidanud ja siis hüljanud.

Siis võrreldakse mõnda pala või sellest tekitatud meeleolu ja konstrueeritakse sellele juurde loodusvaade või olukord, mida poeet või helilooja läbi elas, kui lõi.
Mõnel armukesel on eriline anne osutuda fataalseks. Selliseks sai Chopinile George Sand, kummalisel kombel enesele mehenime võtnud andekas Prantsuse naiskirjanik.

Siin pildil on nende peresõber Delacroix kujutanud Sandi ja Chopini veel koos. Pilt on küll tänaseks pooleks lõigutud - Chopini kujutav jupp Louvres, Sandi kujutav Ordrupgaard-Museum-is. Aga arvutiajastu digitrikkidega on nad nüüd jälle kokku häkitud

Saatuse tahe tõi selle paari nende mesinädalateks 1838/1839 Hispaania saarele nimega Mallorca.
George Sandile võib julgelt omistada Mallorca avastamise esmaau turistliku vaatamisväärsusena, mida ta ka oma romaanis „Talv Mallorcal“ taga nõudleb.
Tollal oli see Vahemere saar küll väga maaliline, aga üsna mahajäänud Hispaania provints. Kohalik rahvas, põhiliselt talupojad, hiilgasid rumaluse ja ebausuga. Süüa pidi Sand sageli ostma kaudselt vahendatuna, temale otse talupojad omi kalu ja muud kraami normaalhindadega ei müünud, sest ta suvatses oma tütre panna põlvpükse kandma ning ei käinud missal.
Chopini tiisikushaiguse tõttu aeti nad Mallorcal viibimise algul armastusväärse sinjoor Gomezi majast minema ja nad leidsid oma pelgupaiga hüljatud kartuuslaste kloostris Valldemossas.
Samal ajal, kui saare asunikud ei hiilanud tollal just külalislahkuse ja vaimsusega, oli ja on saar tänaseni oma ilu ja kliima poolest suvel lausa paradiis.
See on tänaseks teinud sellest kindlalt sissetoova turismiobjekti ja kohalik kogukond, kui see seal eksisteeribki, on kusagile mägedesse tõrjutud eksiili - seltskond, kes neid turiste teenindab, ei ole tegelikult kohalik.

Aga sügisel ja talvel olud muutuvad ja saar võib mähkuda paduvihmade alla. Teed muutuvad läbipääsmatuiks, taevas lohutuks, paradiisist saab äkitselt põrgu.
Tõenduseks mõned tänapäeval tehtud võtted ja pildid Mallorcalt, kui taevataadil ei ole just kõige paremad päevad…









Nii võib see kahepalgeline loodus seal peegeldada ka Jumala enda kahte palet ja nii võis see tunduda ka seal elavatele kartuusia munkadele Valldemossa kloostris.

Keda see kartuuslaste elu rohkem huvitab, otsigu ja vaadaku ära film „Great Silence“. Eks minagi loodan selleks kunagi aega leida, sest nende kaitsepühaku Bruno mõttelaad tundub mulle hingelähedane, eriti see vaikusearmastus, mida meie elus peaaegu üldse enam ei ole.
Selleks ajaks, mil Sand kloostris oma perega pelgupaika otsis, olid kartuuslased sealt küll läinud, aga selle kummalise askeetliku ordu vaim elas oma elu salamisi edasi.

Chopini haigus aga talvel 1838 / 39 süvenes.

Imetlusväärne ja hirmuäratav loodus, nürimeelsed kohalikud, haigus, kloostri kummaline vaimsus ja geeniuse kujutlusvõime – need kõik kuidagi toimisid koos, et sünniksid kõige kaunimad ja hirmuäratavamad, kõige eksistentsiaalsemd teosed Chopini loomingus.
Aga surmahaige elu ongi eksistentsiaalne, tiisikus aga oli tollal surmatõbi (ja võib-olla varsti jälle on), ravimatu ja etteaimamatu Jumala karistus eelmiste elude pattude eest…

Üheks selliseks mõistatuslikuks heliteoste kogumikuks on tema prelüüdid. Neid on üldse 27 ja neist 24 on Bachiga analoogse süsteemi järgi kokku pandud ühte kogumikku numbriga 28, igast helistikust üks (kurb ja rõõmus). Neist prelüüdid numbritega 2, 4 ja 15 peaksid olema Mallorcal kirjutatud.
Prelüüdiga 15 - vihmapiiskade loo sentimentaalse interpretatsiooniga - see kirjutis algas.
Tegelikult aga räägib see prelüüd rohkem surmast ja ei tohiks seetõttu olla nimetatud prelüüdiks, vaid hoopis fuugaks, põgenemiseks surma eest.
Kuulakem võrdluseks selle prelüüdi erakordselt kaunist Busoni esitust, mis juba natukene on eksistentsiaalsem.








Sand ise kirjutab selle ja teiste Mallorca prelüüdide saamisloost oma raamatus
„Histoire de ma Vie“ nii:
Seal lõi ta oma kõige kaunimad lühikesed muusikapalad, nimetades neid tagasihoidlikult prelüüdideks. Need on meistritööd.
Mõned neist loovad kujutluspildi munkadest ja neid saatvaist leinalauludest, kui nad surid; mõned on melanhoolsed ja mahedad; need loodi tundidel, mil valitses päike ja tervis, mil kostus laste rõõmurõkkeid akna alt, kaugeid kitarrihelisid, linnulaulu rõskest lehestikust ja vaadet palistas väikeste kahvatute roosiõite helk lumel.
Mõned jälle on mornilt nukrad, hellitades oma kõlaga kõrvu ja lõhestades südant.
Üks neist loodi ühel lohutult vihmasel õhtul ja see toob hinge määratu masenduse.
Jätsime ta sel päeval maha hea tervise juures, et minna koos Maurice’ga Palmasse laagri jaoks tarvilikke kaupu muretsema.
Vihma sadas ladinal ja kõik ojad ajasid üle kallaste; suutsime tagasiteel keset uputust läbida 3 ljööd 6 tunniga. Jõudsime koju keskööks, ilma jalavarjudeta, ilma kutsarita, enneolematute ohtudega rinda pistes.
Arvestades meie haige ärevust, pidime sundima end kiirustama. Nii tõesti oligi - ta mängis pisarates oma imelist prelüüdi, püsides mingit sorti rahunenud meeleheite tardumuses.
Nähes meid sisenemas, tõusis ta karjatades püsti. Siis ütles ta hullunud ilmel ja kummalise hääletooniga: "Ah, ma olin kindel, et olete surnud."

Kui ta oli ennast kogunud ning ta nägi, mis seisundis me olime, sai ta veel enam haiget, manades enda ette ohtusid, mis meid varitsesid. Nagu ta mulle pärast pihtis, nägi ta seda kõike unenäos ja ei suutnud seejärel enam eraldada reaalsust unest. See muutis ta unelevalt rahulikuks ning nõnda, poolunes, mängis ta klaverit, kujutledes end surnuna.

Ta nägi ennast uppununa järves, rasked ja jäised veepiisad kukkumas rütmiliselt rinnale.
Kui ma viitasin tüminale, mida veepiisad rütmiliselt katusele trummeldades tegid, eitas ta olevat seda üldse kuulnud. Ta koguni solvus, et ma tõlgendasin tema loodut imitatiivse harmooniana, protesteerides kogu oma vaimuga selle akustilise imitatsiooni lapsiku tõlgenduse vastu, ja tal oli õigus seda teha.
Tema geniaalne vaim oli täidetud looduse müstiliste helidega, mis aga olid muundunud muusikalise mõtte subliimseteks kujunditeks ning seda mitte väliste helide orjaliku imitatsiooni läbi.
Selle öö looming oli kindlasti täis kloostri katusel trummeldavaid vihmapiisku, aga tema kujutluses ja laulus muundusid need taeva pisaraiks, mis langesid südamesse.

Seda lõiku lugenuna tundub mulle Grigori Sokolovi pidulik, missalaadne "Vihmapiiskade prelüüdi" esitus peaaegu ainuvõimalikuna:





Ka teised Mallorcal loodud prelüüdid ei ole helgemad. Kuulakem näiteks kasvõi A minoor prelüüdi (nr 2) kahte esitust Bergmani filmist "Sügissonaat", mida filmi järgi pidanuks mängima tütar ja ema, näitlejateks Liv Ulmann ja Ingrid Bergman.
Tegelikult on mõlemad esitused klaverile mänginud Käbi Laretei, Ingmar Bergmani pikaajaline elukaaslane.




Või prelüüd 4. Siin valisin välja Alfred Cortot esituse.




Ka üks Chopini mustand, vaevalt kolmveerand minutit kestev, mille vormistas prelüüdiks nr. 27 muusikaajaloolane Jeffrey Kallberg ja esmaettekanne toimus alles 2002, on Mallorcal kirjutatud....




Eks lugeja ise kuulaku neid prelüüde ja nokturne edasi ja otsustagu, kelle esitus sobib talle isiklikult kõige paremini.

Tänaseks on Valldemossa kloostrist ja selle õhustikust alles vaid mälestus ja sellest on vermitud standardne turismiobjekt - reliikvia.
Sama Pleyeli klaver, mille äravedu osutus mõttetuks suurte tollimaksude tõttu, troonib nüüd seal muuseuminurgas ja hardunud turistid, pea veel pohmas ööklubide ja baaride lõbustusist, voorivad sealt mööda, kohusetundlikult fotografeerides kohta, kus suur geenius lõi ja piinles.
Mallorkalaste jaoks on Sand ja Chopin endiselt välismaalased, kellelt või kelle mälestuselt tuleb kõvasti raha sisse kasseerida.

Saatusemarss

Chopini ühest kirjast:
Minuga juhtus selline kummaline lugu:
Mängisin oma B minoor sonaati paarile Inglise sõbrale.
Suutsin mängida Allegro ja Scherzo enam vähem korrektselt. Olin valmis ründama Marssi, kui nägin äkki klaveri seest ilmutuvaid neidsamu neetuid olendeid, kes kiusasid mind ühel õnnetul ööl Chartreuse-s (Majorca).
Olin sunnitud üheks hetkeks lahkuma, et võtta ennast kokku. Seejärel jätkasin mängu, ütlemata sõnakestki.

( Jutt on sellestsamast leinamarsist, mida siin mängib Valentina Igoshina).

Neetud Katõn.

Mis vägi paneb 4 korda proovima maandada lennukit udus lennuväljale, kust eelnevad lennukid on juba ebaõnnestunult pöördunud tagasi?
Räägitakse, et Poola president visiidil Gruusiasse 2008 ei olnud eriti õnnelik selle üle, et piloot ei julgenud maandada lennukit Tbilisis ja pidi kasutatama naaberlennuvälja. Et lendurit oli koguni karistatud sellise arguse eest.
Räägitakse, et sama lennuk olevat Tartus, Walesa visiidi ajal ajanud lennuväljad segamini ja olevat tahtnud maanduda Ülenurmes. Viimasel hetkel jõutud jaole ja lennuk maandus Raadil. Tu 154 nõuab oma maandamiseks ja õhkutõusuks 2600 m. maandumisrada. Selliseid ei ole igal pool ja nii vist pidigi Smolenskis valitama sõjaväelennuväli, tsiviillennuväli ei olevat selleks kõlvanud. Seal aga ei olnud seadmeid, mis võimaldanuks lennukit maandada udus.
Seni on lennukatastroofides hukkunud 5 presidenti. Poola president oli 6-s. Kuid temaga koos olid veel 50 Seimi saadikut, panga president, sõjaväejuhid, olümpiakomitee president…

Minu kaastunne kõigile poolakatele. Mõistusevastane ja kohutav tragöödia.


Allpool mängib sedasama saatusemarssi Grigori Sokolov, koos viimase osaga, kus arvatakse olevat kujutatud tuult keerutamas ümber hauakivide.

Eks tuul ainsana teab vastuseid sellele, mis olendid pesitsesid Chopini meeles ja klaveris ja mis painajad panevad inimesi tegema saatuslikke otsuseid.

Vastamatu vastus

Ma ei ole Kirjanike Liidu liige ja seetõttu ei ole volitatud vastama Toomas Raudami mõtetele Postimehe kultuuri ja arvamise veerus.

Ma ei ole ka Toomas Raudami väga suur lugeja, kuigi juhuslikult olen nimekaim - nagu ma ei ole ka eesti kirjanduse suur lugeja - kord ei ole aega, siis ei ole ajusid, sest nad on päevatööst IT vallas väsinud ja siis tahaksin lugeda veel ja veel populaarteaduslikku kirjandust küll viirustest, geenidest, neuroloogiast ja astronoomiast.

Seejärel mängin vahepeal ka klaverit ja olen koguni pereinimene.

ning "last not least" - kirjutan juba 5 -ndat aastat blogi, mida kahjuks küll keegi ei ole, aga aega võtab see ikkagi.

Ööpäevas aga on ainult 24 tundi.

Nii et vabandusi on rohkemgi, kui üks ja kõik on täiesti aktsepteeritavad.

Tänapäeval oleks lausa rumal vabandusi mitte leida...

Aga vastamatuse mõiste tegelikult tekitas minus vastukaja, sest mulle tundub, et see on termin, mille järgi jookseb teatud veelahe, mitte ainult Kirjanike Liidus, vaid ka mujal.

See veelahe on süvenenum Põhja Eestis, sest tänase Postimehe järgi Tartus veel ei ole seda vastamatuse muret vähemalt kirjanike seas.

Aga Tartu lennujaama töötajate seas peaks kül tekitama see vastukaja - kas ikka peaks Tartu lennujaamas aktsepteeritama koeri nimega Marcello, või ei peaks?

Mujal ka on, muidu ma ju ei kirjutaks!

Nii kirjeldab oma elu Kivastik ja ma pean teda usaldama, sest TÄPSELT sama juttu ajavad kaks eesti keelde tõlkivat eurotõlki - nad ütlevad kui ühest suust, et Tartus on inimesed avatumad kui Tallinnas ja nii olen ma sellest asjast elu aeg aru saanud.

Tartu on lihtsalt depressiivne, Tallinn on aga absoluutselt väljakannatamatu!

Nii arvas sellest ka Baer, oma kuulsas doktoridissertatsioonis eestlaste endeemiliste haiguste kohta - seal leidus kiidusõnu ainult lõunaeestlastele natukene.

Aga meie, nõukogude põlvkond ikka veel arvame veidi, et meile vastatakse ja see on kohutavalt tähtis. Kui ma kirjutan kuhugi kirja, siis ma tahaks, et vastus, mille ma saan, oleks olemas.

Ma tahaksin ikka veel, et blog.tr.ee toimetus mulle vastaks minu ärakaotatud parooli asjus ja ei saadaks asjatuid automaatvastuseid.

Ma tahaksin, et minu kursusekaaslane ei kirjutaks mulle siis, kui temal on probleem, vaid vastanuks mulle siis, kui mul oli probleem, või ei arvaks, et minu suhe kellessegi kolmandasse isikusse võiks olla eelduseks omavahelistele suhtekorraldustele,

või et noorkirjanik ja blogija leiaks selle võimaluse kolme rea jaoks, kui olen talle kirjutanud, või veel mõni teine endine blogija ei saadaks mulle listikirju, mille peaksin edastama 4 -le suvalisele isikule, kes niikuinii ei vasta, vaid ehk kirjutaks isiklikult, individuaalselt mulle kirja.

Aga kõik on nakkunud endeemilisest haigusest, mille nimeks on vastamatus ja ma ei imesta, kui nad ise kurdavad seejärel selle üle, et nad on üksi. Üksiolek ei ole mingi eriline probleem tegelikult, seda peab ainult teadvustama.

Olen seda teadvustanud kaudselt ka e-elu kaudu, kuna kogen seda iga päev.

Kõik need Raudamid ei vasta mitte iialgi neile, kes neile vahest vastavad ja ei ole tsunftis ja ei kirjutaks näiteks kommentaariumis mitte silpigi kasvõi selle artikli vastuseks. Tekst vastamatusest muuseas e meediasse ei ole pandud, see on vaid kindlatele kasutajatel, vist PM tellijatele määratud.

Niisiis tsunftisisene arveteklaarimine tegelikult selleski mõttes, mul ei ole võimalik sellele isegi viisakalt viidata, trükimeedias ilmumist aga ei pea ma avaldamiseks.

Isegi selles artiklis, kus Raudam kurtis vastamatuse üle, jooksis läbi terav ja väga hästi väljakirjutatud tsunftisuhe: peaks arvustatama ainult neid, kes on Kirjanike Liidu liige, neid, kes kunagi istunud KUKU klubis, neid ja ainult neid.

Nüüd on jõudnud haigus tsunfti sissegi, isegi tsunftis on tekkinud omad suhted ja alamtsunftid ja enam ei vastata valesse sekti kuulujatele. Vanem põlvkond on juba vale sekt, aga ka uuem varsti on, sest saab vanaks ja varem või hiljem iga vastamatus loob uue vastamatuse ja ühel hetkel hakkavad eesti kirjanduses tuleme jutti teosed, kus räägitakse üksindusest. Tegelikult juba praegu tulevad, aga ilmselt tuleb neid veel teatud kogus ja siis kas tuleb vaikus või hakkab midagi muutuma.

Inimene aga ei ole määratud elama vaakumis. Nii ütles mulle üks hea sõber ja ma jagan tema veendumusi. Vaikus on vaid surnute privileeg. Elavad peaksid vastama, või pidama ennast juba praegu surnuteks, või koguni surematuteks.

Aga tänapäeva vastamatuse üheks allikaks tegelikult on mingit sorti liiasus. Kõigepealt on see liiasus tööelus, kus teatud asjadele, näiteks asjade tellimine või potentsiaalse kliendi moosimine, vastatakse rohkemgi kui vaja. Nigeeria neegrite kirjad on ka üheks näiteks, või minu postkastis ilutsevad reisifirmade reklaamid. Teine liiasuse allikas on demokraatia - iga mittevastanud inimene võib öelda, et maailm on laia, mul pole aega, sõnavabaduse ajal on kõigil palju tegemist ja neid, kes nagu võiksid reageerida, on palju. Kui aga neid isikuid on mitu, siis ei reageeri keegigi - jagatud vastutus on vastutamatus ja vastamatus. Nõukogude ajal ei saanud selliste viigilehtede taha pugeda. Enesereklaam aga tapab sisulise hinnangu niikuinii. Sa pead niikuinii ennast nimetama nobelistiks, kui tahad, et tavalugeja su teose riiulist üldse kätte võtaks. Teine võimaluse on kusagil kroonikas mingi sigadusega hakkama saada ja sellest minna kohe kroonika esireporterile teatama. Ja kui oled tsunftis, kroonikute, mitte kirjanike tsunftis sees, saad enesest artikli. Mitte kiitva ega laitva, pigem konstanteeriva - näe, see kirjanik Raudam armastab ennast vannis piimaga üle loputada.

Mine tee endast mingi homofilm, võiks veel olla valik, mõni tegigi nii ja näe, kuidas müüb...

See kohe aitaks, Raudamit ostetaks kõvasti rohkem seejärel või vähemalt klikatakse tema blogi peal. Raudam aga ei taha ennast tänapäeva eluga kohandada, arvab ikka, et teatud tsunftisuhted määravad enam, kui müümise oskused, lihtne PR töö..

Kui ma päris aus olen, siis äkki jookseb kusagilt siit hoopis veelahe pensionärieeliku, pensionäri või noore põlvkonna vahel. Noored ei küsi kunagi vanade käest midagi, kuigi viimased seda ühe enam ootavad. Vanaks saavad aga nemadki ja siis oleks neil, kes veel ära ei ole surnud, hea parastada - ka sina, Jüri või Triin, said lõpuks nii vanaks, et hakkasid tähele panema, kui sinu teost ei arvustata...

Hakkasin muhameedlaseks

Otsustasin hakata ühtlasi muhameedlaseks. Põhjus on proosaline:
sama usku on blog.tr.ee PEAPROGRAMMEERIJA, nagu tõsikindlalt anonüümsetest allikatest
teatavaks on saanud.
Piltide panek netti on teatavasti araabia ilmas üks suurimaid patte, mida inimeseloom võib sooritada ja on karistatav ihunuhtluse läbi.
Meilile vastatakse ka 40 tööpäeva jooksul, nagu usk ette näebki.
Automaatmeil sellekohase teatisega jõuab teie postkasti ESIMESE meili järel umbes minuti jooksul.
Ka mina põlise IT spetsialistina kasutan sama süsteemi ja muuseas - kohustuslik parool meie majas on MANJANA.
Kannatusest katkenud isikutel blogipuusse asja ei olegi.
Allah Akbar!

Hakkasin müügiesindajaks

Otsustasin kõige muu kõrvalt hakata ka Microsofti müügiesindajaks. Nimelt ei ole ikkagi veel Eestisse jõudnud hädavajalik tarvik, mida eriti algajatel IT spetsialistidel igapäev vaja läheb. Hiljem teeb selle töö ära juba sõrmekombinatsioon 1,(ALT Gr) 5 (Ctrl left) ja
4 (Delete), aga selleks peate olema mänginud veidi klahvpille, muidu see nii hästi välja ei tule.
Kauba panen kohe posti kohe pärast makse laekumist. Tarviku hinnaks koos saatekuludega tuleb 200 EEK. EU -ga saab soodustust, maksab vaid 10 EU.