mai 26, 2010

Gibraltari ahvid






Eestlane on end minu silmis veidi rehabiliteerinud. Nagu soomlasedki oma eurolauluga oleme jälle selleks korraks parimate palade seast välja arvatud.Mis minu isiklikku arvamisse puutub, siis see laul üle mitme aja mulle tegelikult ka meeldis. Ka Urban Symphony oma oli päris kena laul ja mõlema kohta oli ette teada, et meie tänane eurolaul finaali ei jõua ja Urban Symphony oma jõuab.

Maitse üle ei vaieldavat. Minu maitse on aga läinud ammu ära sinnamaale, kus teda enam normaalsete inimeste maitsega ei annagi võrrelda. Selle kohta ütelnud Glenn Gould:

Ma vajan enda ümber inimesi, kes pole kunstiinimesed. Kunstiinimesed on minu silmis nagu ahvid Gibraltari kaljul: nad ronivad üha kõrgemale ja kihistuvad üha rohkem. Nad on väga piiratud… Nad elavad sedavõrd oma kujutlustes, et välistavad automaatselt suure osa maailmast. Kõige huvitavamad on inimesed, kes suudavad teha kokkuvõtlikke järeldusi: diplomaadid või inimesed, kes töötavad kommunikatsioonialal. Vahel ka ajakirjanikud, kui nad ei lange liialt klišeede küüsi. Kuid mitte kunstiinimesed, nemad on kõik gibraltarlased”.

Siin on küll annus enesekriitikat ja tuha pähe raputamist - kes veel paremini sobiks selle gibraltarlase kirjeldusega, kui Glenn Gould ise?

Mina nii kaugele ei ole jõudnud, ehk teisisõnu, minu jaoks on need kaljud praegu ideaal, mis veel vallutamatud (ja nii jääbki). Ehk siis, kui oleksin kogu selle kadalipu kunagi läbinud, konservatooriumini välja, ütleksin ja mõtleksin samamoodi. Kunagi ei ole see, mis sa oled, hea, alati on olemas veel üks mäetipp, mida sa ei ole vallutanud.

Võib-olla just see tähendab ka seda, et minu reliikviaks on pigem gibraltarlus.

Eestlane on musikaalne rahvas ja seetõttu veidi muusikaliselt kirjaoskajam, kui keskmine publik maailmas. See ei muuda tõika, et kõige masendavamaks kohaks minu jaoks on meie keskmine muusikapood. Viimaseks piisaks selles on saanud kõikide muusikapoepidajate ühine veendumus, et enam ei jaotata muusikat klassikaliseks ja mitteklassikaliseks, vaid kõik artistid tuleb ära järjestada tähestiku järgi, aluseks artisti eesnimi. Mingist sind huvitava plaadi tellimisest ei ole enam juttugi. Mingist valikust klassikalises muusikas ammugi mitte. Kunagi Rimis müüdi veel mingeid klassikalise ooperi plaate. Nüüd on needki otsa saanud. Kümmekond odavat Ida Euroopa esitajat on kõik, mis sealt leida võib. Vahel, ime küll, olen leidnud sealt mõne kuulatava plaadi - konkreetselt kaks plaati.Üheks oli Wilhelm Kempffi Mozart, teiseks Ushida Schumanni Karneval.

Õnneks on minusugustele päästerõnga ulatanud Internet, mis mõnele olevat lausa degeneratsiooni sümbol. Nii hulgungi aeg ajalt pianismi laineil, ikka ja jälle seda näpuotsatäit vanu ja uusi meistreid üle kuulates. Mõnikord on mõni link jõudnud ka minu blogisse. Kahjuks minu meelehärmiks on autorikaitsjate maffia paljud lingid ära kaotanud, nii et nautige veel neid linke, mis elus.Kui oleks nii, et ma saaksin minna neidsamu muusikuid minna plaadipoodi kuulama- valima, oleksin selle maffiaga kohati isegi nõus, sest millestki peab elama ka muusik.Aga ma tean, et tegelikult autorid kannatavad samamoodi selle autorikaitse terrori käes, kui kuulajadki. Et tegelikult peaks iga enesest lugupidav muusik pidama jutuubis vähemalt kümmekonda lugu, eeldatavalt parimat. Et tegelikul varsti kuulajate jaoks teisi artiste ei ole olemas, kui neid Internetis ei ole, arvestades eriti veel seda juhmuse taset, mis muusikapoodides valitseb ja tegelikult niikuinii tõeline fänn lõpuks läheb ja ostab plaadipoest selle plaadi, kui see oleks saadaval mõistliku hinnaga.

Aga ei ole, hinnad on üle mõistuse kõrged, kui minna plaate Internetist tellima. Pool tuleb otsa veel postikuludest ja plaadid ise tulevad mitte päevade, vaid koguni kuudega üle maade ja merede. Jõuad kindlasti sind huvitava teose juba unustadagi. Vaimne perifeeria.

Nii et olen gibraltarlane veel teiseski mõttes - ma tean, et tegelikult minu rahakott ei võimalda aristokraatlikku muusikanautlemist ja nii napsangi parimaid palasid ilma luba küsimatagi, sest tean, et seda luba niikuinii ei anta.Selles mõttes nõukogude grammofonifirma Meloodia ajastut meenutan heldimusega. Tegelikult oldi siis kunsti osas paremini häälestatud. Kunst kuuluski rahvale, oleks ainult rahvas soovinud seda kunsti nautida. Ei täna ega ka mitte mingis tulevikus kahjuks aga ei pääse me iialgi kihistumisest.

Mandumine, degeneratsioon algab aga sellest, et massile on tänapäeval üritatud selgitada, et nemad ongi see lõplik kohtunik. See kõik on jõudnud isegi haritud inimeste peadesse kinnistuda. Näiteks võiks siin tuua Rein Raua, kes mingil mulle arusaamatul põhjusel peab ennast reaalteaduste suureks eksperdiks ja hindajaks, mida ikka sobib kooli matemaatikaprogrammi panna ja mida mitte. Laiast publikust me ei räägigi. Mingi 32 arvu meeldejätmist (korrutustabel) nimetatakse põlglikult tuupimiseks.

Kui reaalteadusel on olemas seegi viigileht, et teda sünnib kasutada, näiteks selle arvutamisel, palju supile soola panna, siis muusika puhul puudub seegi. Laulutund kõlbab vaid mõne patriootliku pala selgeksõppimiseks, mida laulupidudel ümiseda (asi seegi, mõnel poole ei ole niigipalju säilinud). Kui aga muusikatunnis ei ole iialgi isegi üritatud selgeks teha, mis asi on nokturn või ooper, siis ei ole ka mingit lootust sellest tuhajuhanist muud loota, kui seda, et ta hääletab mingi sigimise ülistuslaulu kindlalt esimeseks eurovisioonil. Ka selles aspektis mulle tänavune eesti eurolaul meeldib ...eneseiroonia on meil vähemalt veel säilinud, hääletasime esimeseks omad kuumad eesti noormehed.

Aga aitab sellest degeneratsiooni jutust ja gibraltarluse ülistusest.

Minu jaoks on tsivilisatsiooni väärtuste skaalal midagi ikkagi väga paigast ära. Asjaolu, et samal ajal siiski kuidagi osatakse hinnata ratsionalismi ja see on meile toonud nii arvutid, Interneti, kosmoselaevad ja tehissüdamed, ei suuda seda varsti kompenseerida.

Internet on saanud nuhtluseks, kohaks, kust ma iga päeva pean kustutama tonnide viisi viagrakirju. Arvutid ei tööta, vaid peaasjalikult teevad tarkvaratäiendusi või vaevlevad viimasel ajal eriti vastikuteks muutunud viiruste küüsis.

Tootjad toodavad asju vaid selleks, et need kiiresti läbi kõrbeksid - see suurendab ju käivet.

Muusikast on jäänud järgi vaid peamiselt müra ja sigimise riituslaulud.

Kunstis tassitakse kuhugi mingeid pronkskujusid siia ja sinna ja uuritakse päras neid efekte, mis sai.

... ja nii edasi ja edasi...

Mitte eriti lohutav järeldus sellest kõigest on, et aeg võimu üleminekuks tseesarite kätte on enam-vähem küps. Vahest toob see tsivilisatsiooni arengusse teatud turvalisuse tagasi. Hinnaks kindlasti on jälle isiklike vabaduste kadu, võimu paratamatud kuritarvitused, hullude imperaatorite esiletõus ja palju muud. Tarvitseb vaid Rooma ajaloos näpuga järge ajada.

mai 09, 2010

Mütsid maha, härrased, siin on geenius!



(“Hut ab, ihr Herren, ein Genie!”)

Nii lausus Robert Schumann ühte Chopini nooruseaja klaveriteost, 17a. , sisse juhatades, mängides seda sõprade ringis. Teoseks, millest jutt, olid variatsioonid Mozarti “La ci darem da mano” teemale, tõlkes võiks see olla: “Kallim, mul käeke anna “…(vt. allpool viiteid 1, 2, 3).

Midagi sellist tunneb tõenäoliselt muusikamaailm ka praegu, kui jälgib Aimi Kobayashi esinemisi.
Kuulajaid tabab jahmatus ja äratundmisrõõm, midagi sellist, mis tabas ka Chopini kuulajaid.
Selline täielik samastumine oma instrumendiga.
Ma ei oska seda tegelikult väljendada…ja ei ole vaja ka.

Meie aeg on küllastunud virtuoosidest ja imelastest. Sellest hoolimata avastan ma ennast ikka ja jälle YouTubes kuulamast vanu meistreid (enamik neist juba manalateel, nagu Artur Rubinstein, Busoni, Kempff), sest nende esinemises on olemas see “tabamatu ime”, see miski, see hing.
Aimi mängus on see kogu aeg olemas, nagu kaitseingel valvamas isegi siis, kui veel kogenematu pianist midagi veel mitte kõige täiuslikumalt teeb (peate olema väga tähelepanelik, et neid väikseid ebatäiuslikkusi avastada).
Viimati toimus midagi sarnast siis, kui Marta Argerich esines pianistide konkursil 1965.
Mingil hetkel omandas selle hinge salapärane jaapani pianist Mitsuko Ushida, senini ületamatu Mozarti esitaja. Usun, et Aimi juba peatselt suudab luua midagi samaväärset!
Aga temale on see hing lihtsalt kaasa pandud. Vaadake, kuidas see tüdruk mängis NELJAaastaselt (jah, NELJA ) Clementine sonaati. Ma ei räägi selle pala tehnilistest raskustest, ma räägin hingest, mis juba siis oli selle lapse mängus olemas. Ime, mida juhtub väga, väga harva!



Viiteid ja kommentaare lisaks:

1. Aaria ooperist Don Juan, Dona Juani ja Zarlina stseen IX, duett “La ci darem da mano” esitajateks Luciano Pavarotti ja Sheryl Crow
http://www.youtube.com/watch?v=P627lL09hwg

2. Siin on need kõne all olevad variatsioonid, pianistiks Idil Biret

I osa:
http://www.youtube.com/watch?v=QNGQu0aRqAY&feature=related
II osa:
http://www.youtube.com/watch?v=kuxSL_dzzWM&feature=related


3. Minu loo pealkiri pärineb Schumanni 1831 aastal kirjutatud esseest. Saksakeelset originali saab lugeda siit:
http://books.google.ee/books?id=22EPAAAAYAAJ&pg=PA806&lpg=PA806&dq=hut+ab+ihr+Herren+ein+genie&source=bl&ots=gvqWed4Igk&sig=6LnKMg7v3jnBLXMOaF5pEc-sFUc&hl=et&ei=n23mS5qYD5akOLvigeoG&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=4&ved=0CBYQ6AEwAzge#v=onepage&q=hut%20ab%20ihr%20Herren%20ein%20genie&f=false

Variatsioonid ise on vist kirjutatud 1827, 17 aastase noormehe poolt.

Eestikeelne tõlge vist küll vene keele vahendusel pärineb Anatoli Solovtsovi muidu surmigavast raamatust Chopin, 1965
“Eusebius astus vaikselt tuppa. Tunned sa seda iroonilist naeratust, mis ilmub alati tema kahvatule näole, kui ta tahab intrigeerida? Ma istusin Florestaniga klaveri juures. Florestan, nagu sa tead, on üks neist haruldastest muusikameestest, kes justkui tunneb ette kõike seda, millele kuulub tulevik, kõike uudset, erakordset. Kuid täna ootas siiski ka teda üllatus. Sõnadega, “Mütsid maha, härrased, teie ees on geenius!” asetas Eusebius meie ette noodid. Pealkirja me ei tohtinud näha.
Ma lasksin pilgu üle vihiku libiseda. Niisuguses muusika varjatud helitus tajumises on midagi võluvat …
“Noh, mängi!” lausus Florestan. Eusebius istus klaveri taha; meie kuulasime, nõjatudes aknalauale. Eusebius mängis hingestatult; meie eest möödusid arvutud elavad kujundid: näis, et hetke joovastus võlus tema sõrmede alt rohkem, kui tavaliselt võimalik.
Florestani kogu tunnustus, kui mitte arvestada tema õndsaslikku naeratust, sisaldus enesestmõistetavalt ainuüksi sõnades, et variatsioonid võiksid kuuluda Beethoovenile või Franz Schubertile – kui viimased oleksid olnud klaverivirtuoosid. Ent see hetk, kui ta pööras tiitellehte, nägemata seal midagi mud peale
“La ci darem la mano, varie pur le pianoforte avec acc. d’orchestre par Frederic Chopin, oeuvre 2” (“Kallim, mul käeke anna”, mida on varieeritud klaveri tarbeks, koos orkestriga, autor Frederick Chopin, vihik 2), ja me mõlemad üllatunult hüüdsime: “Oopus 2”, kusjuures meie näod õhetasid ebatavalisest erutusest ning hüüatustest võis vaevalt aru saada midagi mud kui: “Ahaa, jälle midagi suurepärast – Chopin – ma pole kunagi seda nime kuulnud –kes see võiks olla – igatahes geenius! – sealt kostab tõesti Zerlina või Leporello naeru!” – see hetk oli kirjeldamatu.

4. Marta Argerichi fenomenaalne esinemine pianistide konkursil 1965:
Chopin, Skertso nr. 3
http://www.youtube.com/watch?v=xX-Uyc0aA_o

5. Aimi Kobayashi esinemistest veel linke:
Aimi Moskvas, koos Spivakovi virtuoosidega, Chopin Imprompty.
Midagi, mida peab vaatama!
http://www.youtube.com/watch?v=hvcMSGbKGo4



Chopini 2. Etüüd 10 2
http://www.youtube.com/watch?v=KrW_cQibcis&feature=related


Chopin, nokturn 20
http://www.youtube.com/watch?v=ke5gsIR1UPQ&feature=related

ja loomulikult saab siia linkida veel palju muid palu, mida võib Youtubest leida.
Kuid see on selle andeka muusiku tee algus ja õiged kurvid on alles ees.

mai 08, 2010

Euroopal on päevad



Ühel ilusal päeval 80-ndatel, mai alguses, ma ei mäleta, mitmendal kursusel me siis olime, kõmpisime sõbraga varahommikul Tartus, Toomemäel ja jälgisime majahoidjaid, kes kergitasid lippe.
Olid päevad. Olime just ära joonud mingi jubeda maitsega viina, mida tänapäev enam ei toodeta ja meeldivalt filosoofilises meeleolus.
Täna, 25 aastat hiljem, kirjutab minu sõber mulle kaugelt Tallinnast, et ta pole ikka veel seda videot vaadanud.
Sõnum oli umbes see, et ma ei saa seda videot vaadata, sest ma sõin oma külmkapi ära.
Selle lause paneb ta küll kellegile teisele suhu, nimetades seda elu suurimaks tobeduseks. Mina sain küll sellest lausest aru ja ma olen nõus kirjutama terve filosoofilise essee külmkappidest. Külmkapp on meie tänase päeva parim kujund.
Mulle kirjutas üks teine kirjamees, et tänu külmkapile olevat üks Sarajevo kirjanik, või kes ta oli, ma ei viitsi kirjast järgi vaadata, aru saanud: sõda käib. Kolmandal päeval tuli see välja – külmkapp vist oli õllest tühjaks saanud.
Aga see sõber kirjutas video kohta nii lihtsalt ja enesestmõistevalt: “Ma ei usu, et seal lennuki lähedal midagi olulist juhtus. Lihtsalt paanikaõhutamine.”
Ma ei viitsinud talle vastuseks midagi kirjutada.
Nii tore, et peale Tanelite incl. me, keda meie juhtkolumnist Vello Vikerkaar meile hoiatuseks näiteks toob (te ei saa seda netist lugeda, te peate olema Postimehe tellija), on olemas ontlikke inimesi. Ka mina olen lugenud Astrid Lindgreni teoseid, kuid rahu säilitada sellisel veidral ajal ei ole minu võimuses.
Tegelikult ma peaksin praegu kirjutama klaverist, mida kavatsesin, ja mis ilmselt saab minu blogi peateemaks, või uurima matemaatikat. Aga selle asemel ma mõtisklen külmkappidest ja sellest, kas sealt on homme ikka midagi leida või ei ole.
Põhjus on muidugi päevades. Vanasti pidas neid päevi üks teine impeerium, aga nüüd, hoolimata värvivahetusest, peab neid Euroopa.
Ja mis ime: neid päevi peetakse koos, Moskvas. Seal on homme paraad ja sinna lendab / või sõidab rongiga, kui tuhapilv segama jõuab, meie president.
Veel on jõudnud meie pähe ühe teise Euroopa pealinna nimi – Lissabon. Varemalt ma ei teadnud sellest mud midagi, kui seda, et Remarque kirjutas ilusa raamatu: “Lissaboni öö”. Selgub, et see linn on kuulus veel ühe asja poolest – seal olevat sõlmitud mingi lepe. Sellele leppele on pühendatud terve delfi erirubriik, kus nii Indrek Tarand kui Karoli Hindriks kirjutavad Euroopast. Minu nõder aru ei oska sellele mitte midagi lisada. Hea on see, et me oleme Euroopas ja see, et me oleme otsustajad. Mida paremat võib veel soovida?
Ahjaa, kui see lepe sõlmiti, ei leidnud ma Eestist mitte ühtki inimest, kes sellele oleks tähelepanu pööranud. Nüüd äkki aga ilmus kohe erirubriik. Jälle midagi sellist, mis ei ole minu mõistusele hoomatav.
Elus on asju. Sume on öö.
Räägitakse, et kusagil suures hallis eile peeti mingit poliitteatrit.
See olla suur sündmus olnud, sest kulutati ära 238000 krooni. Inimesed tulid kokku, rääkisid palju ja tegid ära väga vähe.
See ongi tähtis, käega ei tohi tänapäeval enam kärbse pesagi ehitada.

Ma loodan enda lohutuseks, et see tore klaveripala maist on minu blogikirje ainsaks õigustuseks, sest väga ausalt öeldes ei ole mul tänastel päevadel tegelikult midagi öelda, aga ütlemata jätta ma ka ei oska.