Rämpskapitalism

Kõik kuld ei hiilga. Andres Arrak on minu üllatuseks kirjutanud päris asjaliku loo sellest, kuidas kaupade kvaliteet on süstemaatiliselt käinud alla ja neid näiteid võiks jätkata ise lõputult.
(

http://www.e24.ee/?id=293268

)
Huvitav, et kvaliteedi etaloniks on sageli Nõukogude ajal !! toodetud asjad, nagu näiteks mõni vana mosse, lada, Pobeda, mõni kell. Ka endal on sarnane kogemus - mina avan konserve nüüd ja edaspidi ainult ühe vana konserviavajaga, mille konstruktsioon ei võimalda viimase katkiminekut.
Aga nõukogude ajal unistasime ju kapitalismist, mis meid nirvaanasse, lausa ülikvaliteetkaupade nirvaanasse pidi viima. Seda nirvaanat aga täna ei ole kuskil pool, on vaid tarbimismaania ja kasvuprotsendid, mis midagi ei näita. Kui, siis vaid igaaastast suurenenud prügisaastet ning rahamullide puhumise intensiivistumist.
Kui nüüd mõtleks sellele tarbimismaaniale mõne teise nurga alt. Mis oleks, kui olekski nii, et minu sandaalid teeniksid mind ütleme 10 aastat, mitte 1! Mis oleks, kui olekski nii, et külmkapp käib korteri nurgas eluaeg, et LED lamp (võiks ka hõõglamp) põleb eluaeg, et ostetud arvuti eluiga oleks 10 aastat, et sokke tasukski nõeluda...
Siis ei oleks teid, armas tarbimisühiskonna ori, aga enam vaja. Või äkki oleks kasvõi teoreetiliseltki võimalik olukord, kus meie istuksime oma kontorites ja vahel ka tööpingi taga mitte 8 tundi, vaid ütleme 6. Et äkki uue kasvava põlvkonna väärtushinnangutesse on ehk tagasi tulnud ka vaba aeg ja töörügamise peale suhtutakse pisut normaalsemalt?
6 tunnine tööpäev ei pruugi olla sugugi nii illusoorne, kui vaid see töötav rahvas kogu ilmas äkki selle peale tuleks ja selle toredatelt kodanlastelt ka välja nõuaks.
Idee on isegi siin Eestis pisut elevust tekitanud, peamiselt muidugi nördimust.
On meile ju tambitud seda lõputult, et hommikul vara üles ja õhtul hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi. Kui sa ei ole omanik, ei too sa seda rikkust kahjuks mitte oma majja, vaid naabrile, kes sust maasturiga mööda kärutab...
Juba Marx oskas seda märgata, et sinu toodetu, lisaväärtuse, pistab tasku keegi teine.
Ma siiski võtan oma laiskuse ükskord ette ja rügan googles, et üles otsida firma Kellogsi annaalidest vastav näide.
Just majanduskriis 1929-1933 pani selles firmas inimesi mõtlema ja kujutage ette, nad ei teinud inimesi töölt lahti, vaid lühendasid nende tööaega. Kui aga kriis läbi sai, selgus, et väga suurele osale Kellogsi töötajatest see meeldis ja nii kestis see olukord firmas kuni 1980 -ndateni! Ameerika võiks tegelikult juba ammu nautida sarnast elu, aga ta ei tee seda, sest .... orjasid on parem valitseda. Seesama kodanlane kardab tegelikult vaba inimest, aga vaba inimese tunnuseks ongi vaba aeg. Mitte alati raha, vaid vaba aeg, mille puhul on oluline jälle ka valik, valiku jaoks on jälle vaja veidike raha.
Ka Eestis oleks nii mõnigi firma võinud nii säilitada omi töötajaid, aga nad ei teinud nii. Eesti tööandja ajas need inimesed tänavale. Varem või hiljem siirdub neist suur osa välismaale ja oleme jälle inimestest vaesemad ja ühel hetkel seesama tööandja läheb valitsusse kurtma, et tal ei ole tööjõudu, vajame immigratsiooni propageerimist...
Aga tuleme tagasi Kellogsi näite juurde. Peale selle, et toimuvad majanduskriisid, meie mullitava rahasüsteemi paratamatu tagajärg, on iga aastakümme toonud ka uusi tehnoloogilisi läbimurdeid. Varsti tõesti algab robotite aeg, nad juba tõesti koputavad uksele, mitte enam fantaasiraamatute tegelastena, vaid tegelike töötegijatena. Robotpostiljonid, robotpitsapoisid, robothamburgerimüüjad, robot-kassiirid, robotautojuhid... Selle protsessi käivitumisel ei saa ühiskonda senise liberaalse majandusmudeli abiga valitseda. Adam Smithi võlukäsi enam ei toimi, kapitalismi ürgmudelit peab täiustama. Ka ökoloogia nõudmised nõuavad uue majandusmudeli üle mõtlemist, sest auto, mis sõidab eluaeg, saastab siiski vähem, kui 10 autot, mis praegu on normaalne Lääne ühiskonnas ühe pere kohta ära pidada nende eluajal.
Ka arvuteid ei pea vahetama iga 3 aasta takka. Juba praegu võiks kogu sisulise töö nihutada serveritesse, mida tõesti tasuks uuendada sagedamini, meid aga võiks siin teenida lihtne pildinäitur - mind ei huvita, mille pilti ma laua taga istudes näen, kas seda genereerib server või seesama koduarvuti...
Serverite hoolduseks kuluks palju vähem IT inimeste tööd ja vaeva, seal ei leviks nii laialt ka viirused ja nii edasi ja nii edasi...
See jälle tähendaks minu jaoks tõsist probleemi - olen varsti 50 ja peaksin ilmselt hakkama ümber õppima roboteid programmeerima. Ehk saan hakkama, aga igaüks ei saa.
Ja selle jaoks jälle pole Eesti absoluutselt ette valmistatud. Minu äi ja ämm näiteks on noored pensionärid. Mõlemad koondati erinevatl optimiseerivatel põhjustel siit ja sealt ja nüüd nad naudivad vaba aega, mida neil on ohtrasti. Tegelikult jälle võiksid nad ka ühte kui teist teha, kui seda aga jaguks. Aga eriti ei jagu. Nende kodulinna Kunda ehitati hiljuti üks suur tehas.
Selle tehase tööjõuvajadus aga oli marginaalne. Paarkümmend inimest on kõik, mis selle tehase jaoks vajalik, pluss SAASTE, millest Kunda ikka lahti ei saa.
Nii võib Eesti saada ka maaks, kuhu muudkui investeeritakse, et paigaldada siia täisautomatiseeritud tehaseid, lihtsalt soodsate saastekvootide tõttu. Ainuke kasu, mis meile sellest tuleb, on prügi.
Robotid kindlasti ei kujuta iseenesest meile mingit ohtu. See võiks olla kingitus inimkonnale, kõikidele töörügajatele, kes ehk lõpuks saaksid selja sirgu ajada.
Üks asi, meie äraspidine rahvastikupüramiid, saab ehk robotite abiga lahenduse. Minu hooldajaks, kes siibrit vahetama hakkab, on tõenäoliselt robot.
Aga ilma reformita siin läbi ei saa, "vana hea" kapitalism jookseb sellisel tehnoloogilisel tasemel lihtsalt kokku. Isegi totalitaarne Castro rezhiim võib selle paremini üle elada, praegu räägitaksegi Kuubast kui ühest "rohelisemast" maast igat sorti jalajälgede mõttes...
Prügi vähendamine ja tehnoloogia koos võiks niisiis anda meile ootamatult palju vaba aega. Ma ei imestaks, kui mingis imaginaarses tulevikus võiks 5 tunnise tööga päevas oma põhilised asjad aetud saada. Milline õnnistus Kaalude tähemärgile, keda kutsutakse laiskadeks kaaludeks!
Muuseas, vaba aeg ei pruugi tähendada klassikalist logelemist. Unistan juba praegu pensionpõlves mõne matemaatikateoreemi tõestusest, või saaksin lõpuks läbi lugeda kõik raamatud lendtaldrikutest, käies nende jälgi - megaliitehiitisi omal käel uurimas.
Tegevusi jaguks, peamine oleks see, et vaba aja tegevuse eest ei pea tingimata küsima raha.
Nii on sündinud suuri asju, Wikipedia on üks selline imestamisväärne asi, mis Adam Smithi võlukäe mantraga harjunud majandusanalüütikutele on täiesti arusaamatud nähtused. Ka blogism on ootamatu tagajärg, sest tegelikult ei oska ükski majandusanalüütik seda tegevust dollaritesse ümber arvutada!
Kuid tuleksin siiski loo lõpetuseks maa peale tagasi. Kõige esimene asi, millega me ei tohiks mingil tingimusel nõustada, on prügi tarbimine.
Ka minu erialal, IT, võiksime kõik midagi teha. Võiksime näiteks massiliselt üle minna Mac-le, kui see parandaks meie aja kvaliteeti (räägitakse, et parandab, et viiruseid on vähem, alglaadimine on kiirem, töö on sujuvam)
Üldse võiks NÕUDA arvutitootjatelt ja operatsioonisüsteemidelt hetkelist reaktsiooni, mitte lõputuid liivakelli ja turvaauke. Protsessorid on täiesti olemas, puuduv vaid programeerijate ja eelkõige nende tööandjate tahe asju muuta, sest liivakell stimuleerib jua uue arvuti ostu peale mõtlemist?
Miks peaks sokkidele kohe tulema augud. Otsime üles tootja, mis toodab sokke, mis peavad, nagu vanastigi, aastaid?
Miks peab vahetama kohe oma läptopi uue vastu. Pean selle läpi lõpuni, siis, kui tema aeg on ümber - 7 aastat miinimum. Ärgem laskem neid arvuteid pidevalt uuendada uue ja aeglasema tarkvaraga. Siis käivad nad ka 7 aasta järel sama kiirelt, kui soetamise järgselt.
Selliste tarbijahoiakute ümberkujundamise abiga võib saavutada ootamatult palju. Kuid selle järel peab ümber vaatama ka kogu majanduse analüüsimise tarkvara ja seda kahjuks ka Andres Arrak teha ei oska. See illusoorne kasvuprotsent tuleks ammu visata prügikorvi ja asendada see millegi sisulisemaga.
Kuid hea seegi, et selline kriitika varemalt liberaalkapitalismi tulise poolehoidjana tundunud majandusmehe käest ilmutus...

EMT petab

Ei ole vist suur uudis, aga ikka igaks juhuks ikkagi hoiatus neile, kes veel ei tea: EMT Internet, mida reklaamides ülikiireks ülistatakse, on maapiirkondades sageli vaid formaalne nähtus. Jah, sellega saab lugeda meili, seda ainult neil, kes kauem elada soovivad. Jah, isegi üks blogikanne Avatarist läks läbi ja nüüd üritan seda toru pidi läbi ajada seda hädakisa.
Aga reklaami täis pikitud portaalidest uudiste lugemine võib osutuda juba probleemiks, rääkimata suhtlemisest oma pangaga ning absoluutselt on välistatud igasugune liikuv pilt.
Suhtlusvaba aeg pangaga võib osutuda sellise ülikiire Interneti ainukeseks plussiks.
Täna varahommikul tuli tänu EMT võltsreklaamile arendada mehhanilist ülikiirust (tappes hulgaliselt süütuid putukaid auto esiklaasil ja hoides kokku potentsiaalsete trahvide arvelt) sõiduks Õ tähe sünnikohast Kunda linna, et jõuda 3 G levisse ja osta pileteid Tartu Draamafestivalile 2010.
Teatrifanaatikud on selleks puhuks varustanud ennast mingi teise ja toimiva ülikiire Internetiga või ootasid kohusetundlikult kõik piletikassa ees, igatahes sellele KÕIGE TÄHTSAMALE ETENDUSELE meie pileteid ei saanud.
Minu osapool meiest ei muretse eriti, sest klaverifestivali Tartus ei toimu, aga näha teise inimese piinlemist liivakellade küüsis on veel ahastamaajavam.

Aga hea uudis kõigile, kes igatsevad Ipadi, ilmutas ennast mulle tänu 3G –le Kundas: EPL on esimest korda oma ajaloos hakanud huvi tundma paljukirutud tegelaste vastu, keda kutsutakse Interneti kommentaatoriteks!
Selleks, et saada Ipadi õnnelikuks omanikuks tuleb suvel kommenteerida veidi rohkem, kui tavaliselt.
Lihtne tõnäosusarvutus ütleb, et 66% tõenäosusega on uue Ipad omanik juba ette teada
(ma jätan viktoriiniküsimuseks, nagu tuntud reklaam jalgpalli MM-ltki, kes see on, aga 33% tõenäosusega võite ikkagi õnneseeneks olla ka TEIE)
Et te peate lisaks kõigele sisse logima oma ID kaarti kasutades, ei olegi selle vidina revolutsioonilisust arvestades suur häda.
Ka kirjanditeemade valiku üle ei ole täna veel kurta ja võimalus valida on kuni 31 juulini.
Täna võiksime mõelda koos Tiit Kändleriga kõik koos maailmalõpu üle aastal 2012 ja miks ka mitte aastal 2013.
Ärge igaks juhuks kasutage personaalse maailmalõpu kujundit oma kommentaaris, sest see vähendaks teie shansse selles triidis 33% -lt 5-10% peale, kui te ei juhtu just olema religioosne fundamentalist-grafomaan.
Mina ei tea oma maailmalõpu kuupäeva ette, aga ootan ikka veel teatava lootusekübemega seda tundi, millal õukonnameedia ka TEGELIKULT hakkab tõsiselt suhtuma tavaliste inimeste arvamustesse. Praegu ei paista seda suhtumiste muutust kuskilt poolt. Kuidas teiegi arvamistesse suhtutake, kui ipad loositud, näitab tulevik, aga ma ei soovita olla eriline optimist. Orirahvas ei kannata neid, kellel on oma arvamus olemas ja kes julgevad seda välja öelda.
Blogi võib-olla on väljapääs neile, kes tahavad ja viitsivad päev päeva järel oma vankrit vedada, aga ka siin ei suuda enda ümber foorumit tekitada peale mõne tippblogija keegi. Avaliku foorumi pidamise koht on Eesti meedias tegelikult puudu.

Maailmalõpu kohta julgen ma arvata, et tänane Kändleri kirjatükk kahjuks on odav haltuura. Kõigepealt ei vii googles 2012 ja end (of the) world teid mitte millegi erilise juurde ja võite sellega kaasnevad horror videod täiesti rahulikult läbi sirvida ja neid isegi analüüsida.
Omakonstrueeritud õlgmehikesega kaklemine jätab ka külmaks – Nibiru usklikke on Eestis selleks liialt vähe, et see üldse teemat vääriks.
Küsimus apokalüptiliste sündmuste vahekorrast evolutsiooniga aga vääriks veidi enam artikliruumi, nagu ka praeguse apokalüpsise põhitekitaja – inimese tegevus ja võimalused seda apokalüpsist pehmendada määrani, mis võimaldaks mõistusliku elu edasikestmist planeedil.

Kuid minu tänase esinemise peateema ei olnud siiski apokalüpsis, vaid hoopis EMT suveInterneti pakett, mis ei tee seda, mis lubatud.
Ka see läheb minu peamise mure alla – teadlik pettus, valetamine kasu nimel.
Mitte lollus, vaid valetamine, omakasu, seitsme surmapatu bukett on peamine probleem, millega inimkond peaks tegenema. Lollus on likvideeritav või vähemalt pehmenduv, kui oma moraalsete hoiakutega osatakse toime tulla.
Esmane, primaarne selles ahelas on ikkagi tahe, millele peab subordineeruma mõistus.
Küsimus pole selles, et inimese tegevuse tagajärgi ei suudetaks ette näha. Seda lihtsalt ei taheta, kuna see ei ole kasulik meie endi poolt jumalaks ülendatud kuldvasika seisukohalt.