Seda võiks nimetada edasi ka raha, edukuse, ahnuse, seitsme surmapatu kultuseks ja me ei eksiks palju.
Kuid oleme harjunud sellise jutu peale õlgu kehitama ja oma “läänelike” väärtuste kaitsele asuma. Ahnuseta kapitalism ei toimi, raha paneb rattad käima
Tavamoonakast eestlase leiab sageli selliste võltsväärtuste kaitsel, sest mõisa aknast nähtud kalkunipraad tundub magus. Mingid riskid, ohud, need ei lähe talle senini korda, kui olukord ei puuduta oma õue. Ja ka siis ohatakse võltsvagalt ja teatakse, et oma murest ei maksa võõrale rääkida, tema õues muret ei ole. Ega tegelikult ei maksa ka. Johnny Deppi või Jennifer Annistoni viimased afäärid on olulisemad. Reklaamipaus ja uus märulifilm, kättemaksukontor või krimikomöödia, ketsup määrimas inetult telekaekraani, taustaks jänkirõve reklaamitaust. See on suvi, mis sellest, et radioaktiivne, aga ikka suvi.
Mis sellest, et veel enam mätsitud, kui 1986, aga ikkagi läänelike vabadusi nautiv. Kunagi, vähemalt sõnades oli selle sees ka sõnavabaduse direktiiv.
Ameerikalik pohhuism, kordi hullem sellest, kui vene oma üldse oligi.
Ja need, kes nüüd on lõpetanud edasilugemise, teevad targasti. Minu kodu, minu kindlus, minu isamaa, minu aed, minu rahakott, minu elu. Minu laulupidu ja minu lipulehvitamine. Kuhu siin panna mikrosievert?
Õnneks on olemas tehnoloogia harud, mida inimesed arendasid välja veel nendel aegadel, kui valitses mõningal määral terve mõistus. Ford ehitas jänkidele valmis auto ja kujutage ette, autol on olemas pidurid. Kuid autodega juhtus endiselt õnnetusi, nad sõitsid ringi ja tapsid inimesi. Selle peale tuldi mõttele kehtestada liiklusreeglid. Mootorratturitel on peas kiivrid. Lastel turvatoolid. Autode sees turvapadjad.
Ometi mõrvatakse meie teedel tohutul hulgal inimesi.Keegi ei tule selle peale, et hakata rääkima, et seda ei saa juhtuda. Räägitakse aga sellest, et kui paned kiivri pähe, siis näe, õnnetuse korral tõenäoliselt jääb eluvaim sisse.
Kõik vaataksid oma ameerikavaimustusest hoolimata veidi imeliku pilguga neid, kes oma autodel eemaldaks pidurid, kuna avariid ei saa nendega lihtsalt juhtuda. Keegi ei halvusta liiklusinspektoreid ja isegi naisi, kui need omi mehi purjuspäi rooli ei luba…
Ka selle tehnoloogia keskel kohtab hullust edasi – mõne märulifilmi vaatamine võib tähendada mõnda surnukssõidetud noortekampa, iga suvi leiab mõne sellise kamba. Kuid jällegi on igapäevane tapareaalsus inimesed toonud natukene mõistusele. On kohti, on tehnoloogiaid, kus endiselt võimutseb tüütu, aga toimiv realism. Neid on vähe, aga nad on olemas, muidu ei oleks meid ammu enam olemas.
See realism võiks olla igapäevane rutiin mistahes teise tehnoloogia rakendamisel. Nii mõtleb tavainimene ja loodab valitsuse, teadlaste, inseneride, meedikute peale. Ta mõtleb, et Fordi aegadel mingi poolharimatu inimene oma aruga oskas välja mõelda tehnoloogia, mis oli ohutu ja toimiv. (pean silmas vana Fordi). Siis ta mõtleb, et nüüd on 21 sajand ja kui haritud, targad, vastutustundlikud inimesed on igal pool eesotsas - palju haritumad, kui oli ütleme see mütoloogiline Ford, siis peaksid ohud olema selle tehnoloogiaga olema veel palju, palju kordi ohutumad, sest suurenenud teadmised nendel inimestel kindlasti on tõstnud nende vastutustunnet.
Nii meeldiks meile mõelda ja kõik toimib väärtuste kontrolli tasemel, s.t. paberil, ülihästi.
Nii räägivad meile tehnoloogiatest kõik populaarteaduslikud ajakirjad (National Geographicu BP õnnetusest rääkiv number ehk v.a.), räägivad positiivselt ja räägivad kindlustunnet tekitavalt. Kõik on meie väärtuste paraadil kindlasti hea tahte ja hüperarengu poolt. Mida iganes oskad tahta lubadusi tuleb kui oavarrest.
Kui aga tavainimene võtab Johnny Deppi ja Jennifer Annistoni uudiste kõrvalt kätte vaevaks teha ära ka reality check-i, siis tabavad teda üllatused.
See on pisut küüniline, aga üllatunud tavainimene enam päris tavainimene ei olegi. Siia kohta jõudnuna olete juba lausa mittetavainimene, marginaalne grupp inimesi, kes endiselt tüütab teisi hoiatamisega, kujutage ette, autol peavad olema pidurid…Kuidas õnnestus selline mõte marginaliseerida teiste tehnoloogiate puhul?
Niisiis, kui hakkate tõsiselt kontrollima meie rakendatud tehnoloogiate ohutust, siis jõuame kurvale järeldusele – peale 19. sajandi algul ja lõpul leiutatud asjadele ei ole 20. sajand lisandanud peaaegu mitte ühtegi tehnoloogiat, mis oma ohutuselt, mugavusel, käideldavuselt oleks võrreldav näiteks autotööstusega, aurumasinatega, tavaliste soojusjaamadega. Peamiselt oleme saanud pärast esialgset eufooriat suurte pettumuste osaliseks.
Jah, ma leidsin tõesti paar asja, juured kõik peamiselt 19. sajandist, mis jumalale tänu, toimivad. Lisaks muidugi paarile asjale, mis toimivad juba aastatuhandeid ja mille hävingut uusimad tehnoloogiad, tõotavad. Nii näiteks võib geenmuundamine tappa sordiaretuse.
Kogu 20 sajand on inimesed aretanud innukalt igasuguste piduriteta tehnoloogiaid. Muidugi on ka varasematelt aegadelt pärit hullumeelseid leiutisi. Kõige perversem neist ehk on meie finantssüsteem. Siin on avarii mitte lihtsalt võimalus, vaid paratamatus.
Väike grupp pankureid siin on suutnud üle mängida massiteadvuse – enamusele ei ole see kindlasti kasulik. Ühel hetkel olete oma varast ja rahast ilma, see ei ole mingil tasemel kasulik tehing, nii võiks meist enamik siiski ehk veel mõelda. Isegi tavaärimehed ei pruugi finantsspekulatsioonidest mitte pennigi võita. …
Aga me jätkame sellel kursil, hoolimata sellest, kui palju vastutustunnet on süstitud meie kõrgetasemelisse majandusõppesse. Saada valmis toimiva finantssüsteemi mudel tundub inimmõtlemisele ilmvõimatu ülesandena. Seda isegi ei ole teaduse perspektiivplaanides lähema 20 aasta jooksul, nii ma ühest populaarteaduse üllitisest leidsin.
Miks ei võtaks me ette ja küsiks tarkadelt majandusinimestelt ühte asja: toimivat finantssüsteemi?
Miks me ei võiks pärast järjekordset kriisi öelda: kuulge nii ei lähe, me oleme tüdinud autot kraavist välja tirimast, remontimast, lappimast ja edasi kärutamast. Miks me ei võiks öelda, meie finantsleiduritele, tõelistele optimismist pakatavatele jaantatikatele, et teie arvutused ja kalkulatsioonid meid ei huvita, teie megateooriad ka mitte, et meie huvi oleks toimiv finantsinstrument?
…
Niisiis kõige põhilisem vahend – Adam Smithi põrgumasin, toimib ilma piduriteta ja aruka juhtimiseta. Me ei ole saanud käima meie kõige põhilisemat tööriista – rahasüsteemi – ja samal ajal pretendeerime aruka olendi tiitlile.
Nagu ma enne mainisin, meil on siiski teatud toimivad tehnoloogiad. Me oskame näiteks ehitada maju. Meil on isegi irooniline, aga absoluutselt õige tähelepanek, et kui ehitajad ehitaksid maju nii, nagu MS teeb programme, hävitaks esimene rähn tsivilisatsiooni.
Me võiksime seda tähelepanekut üldistada, näiteks MS asemele panna tuumajaama ehitajad, geenmuundajad, vaktsineerijad, keemikud, nanotehnoloogid.. aga me ei tee seda igaks juhuks. Kui teeksime, märkaksime, et programmeerimise vallas on vähemasti alles teatud kriitikameel, nagu ehituseski alati on olnud. Programme nimelt kirjutatakse inimestele ja nende kontroll tuvastab võrdlemisi kiiresti absoluutse toimimatuse. Nii ei saa siin ka kriitikameelt summutada.
Märkame kindlasti aga seda, et ka ehitajad on hakanud omi asju järjest halvemini ehitama. Meile pähe kukkuvad ripplaed ja sellele järgnev ekspertiis, mis selles midagi erilist ei leiagi, ei olegi enam erand.
Uute tehnoloogiate hüved ja kahjud selguvad aga alles pika aja vältel. Nii on geenmuundajad kindlasti palju ebameeldivamas seisus võrreldes programmeerijaga. Programmeerija saab igal ajal oma koodi testida. Geenmuundaja seda ei saa kohe teha. Tema muundatud geeni kahjulikud mõjud võivad selguda alles mitme põlvkonna pärast. Siis aga võib olla juba hilja midagi teha.
Huvitav, et selle tõdemuse lükkab kõrvale meie riskianalüüsi aset täitev printsiip - jänes ju kaarte ei mängi. Jäneste keskel ei ole jah kaardimängusõltlasi.
Kas ikka saab anda uute tehnoloogiate väljatöötamise juhtimist üle selliste sõltlaste kätte?
Üheks mittetoimiva, õigupoolest täiesti hullumeelse, kontrolli alt väljunud tehnoloogia musternäiteks 20 sajandil tuleb pidada tuumatehnoloogiat. Selle tehnoloogia õnnetustest peaks kirjutama kasvõi seetõttu, et see võiks olla mudeliks järgnevate sarnaste irdtehnoloogiate tuvastamisel. Kuid peame kirjutama kindlasti ka seetõttu, et selle tehnoloogia hüvesid, mida ehk oligi 20. sajandil oligi, tuleb kinni maksta mitmel põlvkonnal kogu 21. sajandi vältel.
Siin on ilmselt kõige ilmekam Murphy seaduse toimimisala – mis untsu sai minna, see ka läks.
Kuna tuumareaktsioonidel eralduv hiigelenergia tegi võimalikuks hiidpommide ehitamise, hakati kõigepealt seda teadust kasutama sõjanduses. Sõjanduses teatavasti ohutus ei ole väga oluline kriteerium. Sõjanduse asjad on igal pool võimalik saladuseks kuulutada. Nii läks ka tuumatehnoloogia tsivilistide kontrolli alt välja, postkastideks kutsutavatesse laboritesse Nõukogude Liidus ja ka USA-s.
Kui saabus aeg ka mõnedeks „rahuotstarbelisteks“ rakendusteks, selgus, et pidureid ei olnud ikka veel hakatud projekteerimagi. Elektrit tootvaid reaktoreid püstitati põhimõttel, et nendega lihtsalt avariisid ei juhtu. Esialgu väga suuri tuumaõnnetusi ei juhtunudki, kuigi 1979 Three Mile Islandsi õnnetus võinuks juba kainestada.
Tõsi, tuumapommide katsetustega seotud asjad võinuksid seda ammu teha, kuid siin toimis suurepäraselt sõjasaladuste printsiip. Paljud asjad on endiselt avalikustamata.
Üks väike näide, mille ma sellel suvel välja lugesin.
1955 aastal filmiti Nevada kõrbes filmi „The Conqueror“. Selle filmi tegijatest, 220 inimest, sai vähi 91, suri 46, artikkel kirjutati 1984, praegu ilmselt statistika on veel kurvemaks muutunud ….
See oli seotud seal toimunud tuumapommi katsetustega, mis saastas koha, kus filmi üles võeti.
Näitlejad ei võtnud tollal ohtu tõsiselt, kuigi olid sellest teadlikud – üks filmi staarirdest, John Wayne, nüüdseks siis vähki surnud manalamees, on jäädvustatud, Geigeri loendur käes.
Kuid viitsütikuga pomm tegi oma töö…
1986 toimunud Tsernobõli katastroof aga oleks pidanud kindlasti tooma lõpliku kainenemise. Seda aga ei juhtunud….
Praegu toimunud katastroof Fukushimas ületab aga oma ulatuselt kõik seniolnud ja paneb paika ka umbkaudse skaala eeldatavatele suurõnnetustele – 1 iga 25 aasta kohta. Äärmiselt palju, kui mõelda kohutavatele, ulatuslikele tagajärgedele, mida selline õnnetus tekitab. Tohutute maaalade pikajaline radiaoaktiivne saastumine. Toiduahela riknemine, praegu ei saa Valgevenes endiselt kasutada 20% põldudest…Jaapanis ootab sama saatus Fukushima ümbruse toidutootjaid, nende põllud jäävad lihtsalt sööti …
Lisaks on näha, et tuumajaamad ka Ameerikas ei ole paremad. Fort Calhouni reaktor Missouri jõel on praegu uputuse küüsis ja ei ole näha veetaseme alanemist, oodatakse hoopis uusi vihmasadusid ülemjooksul.
Los Alamose tuumalabori ümber põles mets. Üsna tõenäoliselt sinna „ladustatud“ jäätmetest suur osa eraldus atmosfääri.
Kõik mõõteandmed, mis peaksid tingimusteta olema avalikud, aga ei ole seda. Nii ei saagi lai publik tegelikult teada tegelikke radiatsiooninäite. Vaid iseorganiseeritud võrgustikud aitavad natuke hajutada seda vaikimise müüri, näiteks sai nii aimu Jaapani tuumasaaste ulatusest.
Praegune tuumavalmiduse „test“ näitab aga ka muud. Näitab seda, et meedia on selleks ülimalt valmis – vaikus sündmuste ümber Fukushimas ja ka Fort Calhounis oli ja on peaaegu täielik. Näitas, et huvigruppide ülbus on ainult kasvanud ja neile leiab ikka veel süüdimatult kaasakiitjaid.
Näitas, et PR teerull on pigem veel hullem nähtus, kui tsensuur Nõukogude Liidus. Meie nn. sõnavabadus ongi nn. sõnavabadus, selle nn. sõnavabaduse nn. komponendi parim toetajaskond on need, kes suu ammuli vahivad küll ühe või teise kuningakoja pulmi, Jennifer Annistoni seiklusi või klatsivad seltskonnauudiseid.
Näitas, et 99% ekspertarvamustest saab ära osta.
Näitas, et meie süsteemid, mis peaksid kirjade järgi inimesi kaitsma kuritarvituste eest, on kõik korruptiivsed.
Näitas, et kogu teaduse masinavärk on meie kõlbelise ja moraalse allakäigu ees jõuetud, et see on söönud meilt ära kogu teaduse alustalad, eelkõige aususe, vastutustunde ja eetika.
Küünal, mis peaks näitama valgust pimeduses, on antud pättide käsutusse. Inimkonna hüved ja areng neid ei huvita.
Praegused katastroofid, keskkonna saastus, meie tulevaste põlvkondade halb tervis ja halvenenud elukvaliteet on meie muretu ja vastutustundetu hoiaku tagajärjed. See võimaldab meie eesotsas toimetada väikesel grupil psühhopaatilistel isiksustel. Demokraatilikul ühiskonnal kahjuks ei ole olemas isetervendavat ravimit sellise grupi võimulepääsemise vastu.
Kuid aitab nende radioaktiivsusejuttudest kuumal suveajal. Midagi on selles ka kasu olnud: praegu ei ole ühelgi inimesel enam õigustust väitele, et ma ei teadnud.
Puust ja punasemaks ei ole võimalik asju ette teha. Tegelikult inimesed on võimelised aru saama, millest jutt käib. Kui nad ei taha, on sellega võetud vastutus.
Vaid sõda, nälg, iga inimest puudutavad viletsused võivad ehk asju veel selgemaks teha. Nendest ei ole pääsu, kui jätkame samal, vastutustundetul ja arutul kursil.
