Planeet X - Päikese leidlaps?

Kui mõnele astronoomiahuvilisele jäi silma, siis selle aasta jaanuaris avaldasid

Konstantin Batjugin ja Mike Brown artikli, kus nad mudelarvutuste najal üritasid tõestada, et meie Päikesesüsteemis äärealadel tiirleb seni avastamata, üheksas planeet. Kuna Pluto planetoloogide poolt heideti planeetide seltskonnast välja, siis on see siiski (vanamoodsalt) tähistatav tähega X - 10, 10-s planeet, mille olemasolu igat masti teoreetikute ja ka vandenõuteoreetikute poolt on ammu ennustatud (Nibiru!).

Planeet X -i astronoomid teleskoopidega veel tuvastanud ei ole. Sellest hoolimata on senised tulemused üsna huviäratavad - need põhinevad praegu 6 (lisandub vist lähiaegadel ka 7-s) Kuiperi vöö väikeplaneedi liikumise anomaaliatel.

PS! Mis Kuiperi vöö! - pigem Öpiku vöö - tegelikult ennustas nende objektide olemasolu MEIE Ernst Öpik, kes oskas kõik enda ennustatud asjad kellegi teise nime alla sokutada.

Need objektid ise on küllaltki väikesed ja ei tohiks üksteist kõvasti mõjutada, aga nende orbiitide periheelid on kõik sarnaselt ühes piirkonnas ja matemaatiline mudel ennustab selle puhul, et neil peab olema karjane - planeet X. Selle karjase mass peab olema küllalt suur ( circa X korda, 10 korda suurem kui Maa).

Tundub, et nende karjatatavate väikeplaneetide tiirlemisperioodid on omavahel resonantsis, mis jälle viitab resonantsile planeedi X tiirlemisperioodiga.

Viimased uuringud on ka üsna jõudsalt kahandanud ruumipiirkonda, kust seda planeeti võiks leida - nii 2000 ruutkraadi üle vaadata kusagil Orioni tähtkuju kandis (jälle see Orion!).
Nii on hakatud juba (enne avastamist, mis võib ka olla kõigest hoolimata järjekordne ülespuhutud mull, mis varsti lõhkeb) rääkima sellest, et kuidas see planeet sinna sai, kui ta seal kusagil peaks olema, kus ta peaks olema.

Senine pilt kosmosest, kus ringi uitavad peamiselt tähed ja nende vahel on tühjus on täienemas.

Seal peab ringi uitama üsna palju oma ematähtede poolt hüljatud planeete.

See praegu on küll jälle planeedisüsteemide arengu modelleerijate arvutuste tulem, kuid küllap järgneb neile ka reaalseid vaatlusi ja seesama planeet X võib olla esimene selline “hüljatud” leidlaps...

Päikesüsteemi algusjärgu modelleerijad (s.h. needsamad Brown ja Batjugin jpt.) on ikka ja jälle leidnud, et mingist “stabiilsest” planeedisüsteemist ei ole üldse mõtet rääkida. Päris alguses oli see asi ikka üsna jube. 
Planetoidide kaoses üritasid korda majja lüüa Jupiter ja Saturn ja praeguste mudelite järgi oleksid nad pidanud triivima vääramatult Päikesele lähemale, saavutades nn. “kuumade jupiteride” staatuse. Nimelt planeetide dünaamika mudelid näitavad koos seni avastatud eksoplaneetidega, et enamasti sellised gigandid triivivad oma ematähele (väga) lähedale ja jäävadki sinna, lüües aga platsi vahepeal puhtaks.

Nii võinuks ka minna, kui Jupiteril ei oleks olnud abihiidu nimega Saturn.

See sattus Jupiteriga resonantsi - käivad vaidlused, millisesse, kas 2:1 või 3:2 resonantsi, ja see resonants pööras asjad ringi. Algul ligines Jupiter koos Saturniga Päikesele, põhjustades Marsi lähistel materjalipuuduse.

Seejärel (pärast resonantsi tekkimist) hakkas Jupiter - Saturn süsteem kaugenema Päikesest (jõudes praegustele kaugustele).

See hüpotees kannab praegu “Grand tack” nime - suur loovimine siis.
Selle kõige käigus tekitas Jupiter igasuguste väiksemate planetoidide keskel kaose.

Paljud lõpetasid oma eksistentsi, maabudes otse Päikesel.
Selle kõige juures võis kaotsi minna ka planeet X, jõudes praegusele hüpoteetilisele kaugusele Päikesest.
Probleem on aga selles, et kui mõni selline planeet X mingitel asjaoludel üldse lennutataksegi kaugemale Päikesest (kus selliste tekkimiseks jälle ei ole piisavalt materjali), siis see äralend jääks viimaseks.

Tõenäosus Päikese enda poolt ärapõlatud järglase maabumiseks kaugele ja eksootilisele orbiidile on liiga väike.

Nii jääb variant, et Päike ise on selle hüljatud eksoplaneedi üles korjanud kusagilt planeetidevahelisest ruumist - niisiis võib planeet X olla leidlaps, tõeline eksoplaneet meie Päikesesüsteemi tagaõues.

Seda kõike arvestades oleks vähemalt minul üsna kahju, kui see X jääkski teaduslikuks fiktsiooniks. Nüüd ei ole enam muud teha, kui see X sealt Orioni tähtkuju seest üles leida.

Selle planeedi näiv heledus on kindlasti väike - 25. nda tähesuuruse kandis, aga meie praegustele teleskoopidele täiesti tehtav asi.

Millegipärast prognoosin, et mingi selgus saabub juba selle aasta sees.

Iseküsimus, kui palju aega läheb selleks, et seda objekti, kui ta ka teleskoopi püütakse, uurima saaks asuda. 

Kui tegemist oleks leidlapsega, siis oleks see vähemalt väga reaalne võimalus eksoplaneeti uurida,  võrreldes ideega mingi teise tähesüsteemi juurde lennata (või mingi uurimisaparaat sinna lennutada).

Väike samm inimkonnale

oleks valetamiste lõpetamine või vähemalt saavutada selline suhtumine valesse, et see on patt ja mitte mingi tänuväärne ja püha rehepaplus ...

Valetamine on suurim vargus, sest valetamise läbi võetakse kaasinimestelt võimalus teada saada tõde.

Ühe väikse sammu selles suunas on meid jälle ärgitanud astuma Jüri Lina. Tema uut filmi saab Eestis varsti vaadata - s.h. 

Tartus, kinos Ekraan 12. augustil kl. 18:00.

Ärgitan ka ennast sinna astuma.

Vahel tekib käegalöömise või rehksamise tunne. Jälle mingi asi kokku soperdatud, pole isegi enam tähtis, mis tasemel - parvlaevade tasemel meil siin Eestis või kusagil Kuul käimise tasemel seal üle lombi.

Või meie endi paraku MITTE kummuli pöördunud laeva tasemel. 

See kõik tundub teatud seltskonnale nii loomulik, et hakka rõõmust kasvõi tantsu lööma maailmas toimuva üle.
Kuidas näiteks võitlusega Türgi demokraatia eest praegu on ? 

Ja nii edasi ja edasi, nagu vanameister Vonnegut armastas öelda.

Aga maabume tänast päeva silmas pidades tagasi 

Kuu stuudiosse ... jättes silmad pärani kinni.

Arvestades kuupäevaga pidas siis "rahvusvaheline teadusajakirjandus" meie 5b-d vajalikuks kostitada 15 faktiga Kuust. Ei viitsi linkida, küllap leiate ise.

Jutustan mõne ümber ja lisan omapoolseid, mis tundusid olulised.

1. Niisiis, vaid 59% (tegelikult vist 58.xxx) Kuu pinnast on Maalt jälgitav.


2. Andekamatele 5b-st lisaksin, et fakt tuleneb asjaolust, et Kuu teeb ühe täistiiru ümber Maa täpselt sama ajaga, mis tal kulub ühe pöörde tegemiseks ümber oma telje

3. Kui mõni seltsimees on maabunud Kuul, siis võib ta oma antenni püsivalt häälestada Maa suhtes - Maa on alati ühe ja sama koha peal Kuu taevas ja jääb absoluutselt iga pildi peale, kui seltsimees suvatsenuks golfi mängimise ja president Nixoniga jutuvestmise vaheajal oma kaamera Maale suunata.

4. Millegipärast on neid pilte vaid käputäis (vist 3 tk.) ja täiesti juhuslikud artifaktid muude asjade kõrval. Ka tähti ei ole peetud vajalikuks jäädvustada, kuigi sellesamale 5b-le seletatakse siin lahkelt, et Kuul puudub atmosfäär. See tähendab, et puudub ÜLDSE hajunud valgus. Suuna oma objektiiv taevasse, säti säriaeg õigeks ja pildista tähti palju tahad - ei ole sinine taevas, ei ole, taevas säravad eredad tähed ja need jäävad pildile.

See koht, mis aga on tume, ka on seda. Mingi hajunud valgus ei valgusta kosmonaute ega muid asju, kui nad parajasti varjus on. Ja nii edasi. Et kui ikkagi võeti sinna Kuule taskulamp kaasa, siis selle lambi tekitatud vari ei ole paralleelne varjuga, mida tekitas Päike ja siin ei aita mingite kuumaastike taha pugemine üldse mitte, Päikese tekitatud varjud oleksid üsna paralleelsed asjad ... Ja nii edasi, nagu Kurt Vonnegut armastas korrutada...

5. Ok, meie not a straight answer nimeline uurimisasutis ei tahtnud teaduse nimel tähtede ja Maa pildistamisele aega raisata, aga veeuaru olemasolu võinuks nad ometi tuvastada (mida meie 5b -le aga täna ei mainita). Nimelt Kuul on vett, sama teadusajakirjanik kunagi tõlkis ära artikli ja ajas protsendiarvutusega asjad väga segaseks, tema tõlke järgi oleks Kuu pidanud olema lausa märgsoo. Aga nii hull asi seal veega siiski ei ole, muidu oleks astronaudid seal ju mutta vajunud...

6. Kuu on VÄGA ÜMMARGUNE keha, 3 korda ümmargusem kui Maa. See on küll lausa häbematu vale, et Kuu on selline munakujuline asi.

7. Ja see on eriti üllatav nende hiiglaslike kraatrite peale mõeldes. Kuud tabas omal ajal ikka väga kõva pommirahe - Päikese noorusaegadel nimelt. Mitmeid kosmilisi objekte on löögid lausa lömmi löönud - Kuuga ei juhtunud suurt midagi.

8. Kuu praegune kõige popim tekkimise teooria ongi seotud Päikeseüsteemi tormilise noorusvallatlemisega - Maa eellane põrganud kokku mingi teise samasuguse planetoidiga ja siis tekkinud põrkest Maa ümber hajunud tolmust Kuu.

9. Kuu oli algul Maale päris lähedal ja kaugenes tasapisi Maast. Selle kaugenemise käigus on ta Maa pöörlemist pidevalt aeglustanud ja praeguses jõudnud ...!!!

10 !!! TÄHTSAIM KÕIGIST FAKTOIDIDEST - Praeguseks on Kuu jõudnud

TÄPSELT sama kaugele, et meiegustele praegusel ajahetkel päikesevarjutuse ajal katta PÄIKE täiesti täpselt.

See täiesti hämmastav fakt jätab meie Kuu päeva tähistajad täiesti ükskõikseks!

Mingi naljategemise tuju aga vanajumalal ometi oli - me leiame Kuuga seoses niivõrd palju kummalisi kokkulangevusi, et praegu nende üleslugemine ei oleks üldse mitte väga väike samm minule ja arvestades absoluutselt ükskõiksust, mida ilmutab 99.99% inimestest matemaatiliste kokkulangevuste osas, on see ka üsna mõttetu inimkonna enamikule. 
Mainiksin lihtsalt, et nende matemaatiliste tõenäosuste tulem võrduks sellega, et kodanik võidaks Bingo lotoga mingid megasummasid lausa iga nädal aasta aega järjest.
Palju väiksemate kokkulangevuste % järgi määritakse meile praegu tabletimeditsiini tablette pähe “teaduslikult tõestatult” raviefektiga, kui aga samade seltsimeestega lähed rääkima teemal Maa / Kuu ja ütled, et juhuslikud suurused meditsiinis ja astronoomias on täpselt samamoodi juhuslikud, on tulemiks vaikus. 
Kedagi ei ole lihtsalt koolis õpetatud niimoodi ka mõtlema, et sama loogika, mis tõestab aspiriini kasulikkust, võiks tõendada midagi Maa ja Kuu kohta!

Paljud muuseas väidavad, et mingite selliste kokkulangeuste tekitamine olevat imelihtne, too lihtsalt suvalised 3 arvu ja ma leian kohe mõne suletõmbega need kokkulangevused. Kahjuks ei ole ühtegi näidet keegi veel toonud - või on kokkulangevused tõesti ülimalt kahtlased ja suurte manipulatsioonidega tuletatud. Maa, Kuu puhul ei ole midagi manipuleerida - igale aritmeetikat oskavale torkavad need lihtsalt silma peast välja ja kui aritmeetikat ei oska, siis päikesvarjutuse ajal ikka torkab silma välja!

11. Maa ja Kuu diameetrite suhe on 3.66xx kopikatega ja

Maa teeb ühe tiiru ajal ümber Päikese 366.xx täistiiru. (mitte 365!). ka xx-id klapivad üsna hästi.
Vahe on 100 korda - see kokkusattumus on kokkusattumus VAID olenditele, kellel on 10 sõrme (mistõttu nad arvutavad 10-nd süsteemis).

12. Kuu ja Maa diameetrite suhe on 0.2731. Mdx, see on ka ABSOLUUTNE NULLTEMPERATUUR suure täpsusega (273.16 täpsemini), aga praegu paneb imestama tõik, et Kuu teeb ümber Maa (ja ümber oma telje) tiiru 27.3 PÄEVAGA.

Kui Kuu ja Maa tiirlemisperioodid päevades korrutada, saame järelikult 10000-le lähedase suuruse. See on jälle oluline vaid olendile, kellel on 10 sõrme, s.t. meile. Mistahes 8-nd või 16 -nd süsteemis ei tähendaks need arvud midagi...

13. a) Kuu on Maast 81.3 (.3 on oluline, nagu ma olen veendunud) KERGEM.

Kui Kuuga seoses ei oleks niivõrd peavalu valmistavate matemaatiliste kogulangevuste uputust, jätaksin selle fakti toomata, aga kõik Päikese, Maa ja Kuu massidesse puutuv on mingil imelikul viisil seotud 3-ga. (Kuu, Maa, Päike kolmekesi). Olen selles ühes blogikirjes juba rääkinud ...

13 b) Päikese ja Maa masside suhe suure täpsusega on 333000 (jälle vaid inimahvist arenenule tähtis seos, kehtiv vaid kümnendsüsteemis arvutajale).

c) Päikese ja Kuu masside suhe on (300) **3 (300 KUUBIS).

Siit on näha, miks 81.3 oli oluline - igale poole peab tekkima 3- line kooskõla.

Kes veel ei taba - 81 = 3**4 (kolm astmes 4).

14!! Tähtsuselt JÄRGMINE Päikesevarjutuse faktiga võrreldes. Panin ta lõppu, et kaotada lugejate keskelt ära 5b tasemel isikud...

Alustan väga kaugelt - varuge kannatust ja kujutlusvõimet, kuna ajalise hilinemise tõttu sellel tähtsal Kuu päeval ma ei hakka siin pikki ja põhjalikke jooniseid tegema.

Võtke Maa ja paigutage selle peale mõttes Kuu (nagu lumememme ehitamisel)

Võtke Cheopsi Suur Püramiid (jah, lugesite õieti) ja venitage ta mõttes nii suureks, et alusruut oleks võrdne Maa diameetriga.

SIIS!!! püramiidi tipp oleks saadud lumememmes Kuu keskpunktis.

Ok, neil egiptlastel, nagu tavaliselt trehvas - paigutasid oma püramiidi valguse kiirusega samale laiuskraadile (6 tüvenumbrit, oskasid valguse kiiruse sinna veel vähemalt 2-l viisil ära peita, juhuslikult), aga kõikide teiste trehvamiste kõrval oli Suur Püramiidi aluskolmnurk seotud arvudega e (Euleri konstant), pi ja fii.
Seda kõike ühes kolmnurgas.

Nüüd selgub, et vanajumalal oli Kuu loomise ajal selge plaan arvuga 3.66 kajastada ka piid! (järelikult ka e-d ja fiid)

(see tuleneb sellest püramiidi joonisest ja muustki).

Lühidalt öeldes on seose illustratsiooniks kõige lihtsam võtta ruut ja selle sisse joonistada ring.

Selle ringi pindala suhe ruudu ülejäävasse pindalasse on juhtumisi 3.66 (s.t.

3.66 = pi / (4 - pi) - tegelikult järeldus sellele, et püramiidi põhikolmnurga kaatetite suhe on 4/pi.

Ja seda ei teinud mitte egiptlased, vaid vanajumal isiklikult ja egiptlased juhuslikult juhtisid oma püramiidiga sellele tähelepanu kolmnurgaga, kus 3 kõige põhilisemat konstanti matemaatikas on juhtumisi kajastatud ...

Lõpetuseks ehk 
15. -s on muidugi see tõsiasi, et sellise väikse planeedi kohta, nagu Maa, on Kuu päratult suur.
Aga temast on palju abi olnud meie kliima sobivamaks reguleerimisel...

Võimalik, et ilma sellise regulaatorita meid poleks lihtsalt olemas. 

Romanss ilule

 Romanss ilule, armastusele ja geniaalsusele. 
 See väga tagasihoidlike vahenditega kirjapandud pala paneb jälle mõtlema jumaliku või geniaalse ja banaalse vahekorra üle muusikas (ja ka elus). 
 Otsida üles see üks samm, käik muusika kulus, mis banaalse nagu võlukepi väel muudab geniaalseks. 
Hea muusikapala loomine on selles mõttes sarnane hea konjaki/viski/veini valmistamisele. Kõik on ju sama, see peab hea olema - aroom, maitse, kõik meenutab armeenia konjakit - ja ometi ei ole see seda, võib mõni armeenia konjakiga sarnase brändi looja endamisi kiruda. 
Et mitte jääda üldsõnaliseks, tooksin võrdluse (heas mõttes) banaalse looga “Ei saa me läbi Lätita!”. See pala on tekstiga heas kooskõlas ning näiteks tänagi väga ajakohane. Mis eraldab seda lugu sellest romansist? 
Kus on see piir, lisand, mis muudab ühe pillikeerutuse geniaalseks ja miks meie, tavasurelikud, seda kuidagi üles ei leia. 
Hindan heliloojana väga Avo Tammet - osalt just selle aususe pärast - tema Mustamäe valss on hea lugu. Ta tegi selle valmis viie minutiga, märk väga kõrgest helilooja klassist, luua viie minutiga lugu, mis läheb rahva sekka. Ja ütles selle juures ausalt, et see ei ole midagi. (kusagilt ühest intervjuust on see seik meelde jäänud Mustamäe valsi loomise kohta). Aga kusagil on selles loos puudu see viimane piisk, viimane maitse, asi, mida enam mitte kellelegi vaja ei ole (lugu on ju rahvalik, hea, kõik laulavad järgi ja kiidavad ka, ei - see valss on hea, isegi väga hea!). 

Geniaalsus on midagi sellist, mida enam mitte kellelegi siin Maal vaja ei ole. Geeniusele ei ole kunagi õnn olla geenius (paljud arvavad, et nagu oleks). 
Raimond Valgre on üks selline muusikageenius - kui ma võtan tema mõne pala mõne käigu, harmooniahüppe, siis kusagil on siin palale allkirja andnud geenius. Eesti on hämmastavalt palju väga häid heliloojaid ja lugusid, aga Valgre mõned lood ripuvad kusagil seal kõrgel - neid ei kirjuta mitte iialgi mitte keegi järgi. 
 Nii on ka Shostakovitsiga - tema Romanss ja Valss võiksid olla tema ainukesed lood - paljud teavadki vaid neid - ja ometi neist piisab täiesti, et öelda - nende looja  on geenius. Meie tänapäev on geniaalsuse mõiste muidugi äärmiselt labastanud, mistõttu minu jutt võib-olla jääb paljudele arusaamatuks. 
Geniaalsus ei ole hea, isegi mitte väga väga hea. Geniaalne on midagi sellist, mida enam tavasurelikele siin Maal üldse vaja ei ole, või vaid selleks, et anda märku jumaliku olemasolust meie ebatäiuslikkusest hoolimata. 
Geniaalsus paneb vaikima. 
 Mõtlen praegu, et võib-olla oleks targem olla olnud see jutt üldse kustutada - see pala räägib ise nii palju ja sellele midagi juurde lisada või ära võtta ei ole lihtsalt võimalik. 
 Ja küsimus ise on selline, millele meiesugused surelikud vastust ei leiagi.

SQL ehk “Kuidas seda hääldada?”

Kordan igaks juhuks üle nende kõigi jaoks, kes tahavad maabuda

mõnele IT alasele tööpakkumisele, eriti Oracle andmebaasidega tegelevasse firmasse:
SQL hääldatakse kahte moodi:

“ess-kju-ell”.

(SQL -i peabki nii hääldama kõiki ANSI English keelereeglite kohaselt)

ja

“siii-kju-ell”. (SEQUEL tegelikult)

vt.

https://tuttman.wordpress.com/2016/04/21/luhendi-sql-haaldusest/

jpt. (juba inglisekeelsed) kohad.

Selgub, et Oracle andmebaasidega tegelevasse firmasse võib-olla ei saa tööle, kui hääldada “ess kju ell” (võid minna, järgmine), ja saab tööle, kui hääldad “siii-kju-ell”.

Sii - kju - ell on aga gurudele, kes juba emapiimaga on enesele sisse imenud päringute tegemise oskuse. Nii et võib-olla saate siiski vaid võimaluse Oracle gurudega veidi enam vestelda ja seejärel järgneb ikkagi “võite minna, järgmine”...

Mina hääldan praegu ikka veel ess - kju - ell ja ei oska ka prognoosida, kas üldse seda aega saabubki, kui saaks uhkelt häälida: “Sii - kju - ell”.

Mida aga see kolmetäheline meile ütleb?

Me teame, mida tähendab KGB - tähendas nuhkimist, praegu aga väga pikajalist, aga põhjalikku andmete kokkupakkimist.

Aga SQL?

Ärge kohe ütelge, et see on Structured Query Language. Selline “välisühendamine” selle mõistega poogiti SQL-le külge nimelt alles hiljem.

Skeemilt, mille ma kusagilt ära tirisin näete, et SQL omab mingit pistmist hulkade teooriaga, mida olete võib-olla juba lapsepõlves õppinud, sest mingil hetkel tuli matemaatika reformijatel pähe mõte matemaatika teha rangemaks ja juba lasteaias lastele selgeks õpetada aluste alused - hulgateooria koos valiku aksioomiga. (Sellest hulgateoreetilisest huumorist kunagi hiljem, praegu püsiksin teemas SQL).
Senini on SQL minu teada ainukene hulgateooria praktiline rakendus inimkonna ajaloos, täpsemalt hulgateooria see osis, mis tegeleb relatsioonidega.

Uskumatult palju inimesi arvab tänaseni, et relatsiooniline andmebaas tegeleb tabelitega, kus sõna relatsiooniline tähistab tabelite seostamist.

Tegelikult relatsioon on tabeli hulgateoreetiline sünonüüm. Nii et iga andmebaasisüsteem, mis tegeleb tabelitega (näiteks Excel) on ka selles mõttes “relatsiooniline”! 

Siin aga tulebki vahe sisse - tõeliselt relatsiooniline andmebaas tegeleb tabelitega ka sisuliselt, võttes oma töö aluseks mõne relatsioonilise päringukeele.

SQL on üks selline relatsiooniline päringukeel, selle juures mitte “päris” relatsiooniline.

EXCEL langeb sel juhul kohe konkurentsist, sest ta ei tegele tabelite vaheliste operatsioonidega sisuliselt. Kahe tabeli ühendamine on EXCEL-is üsna kohmakas ettevõtmine ja kõik see on EXCEL-isse külge poogitud hiljem.

Relatsiooniline päringukeel on selline programmeerimiskeel, mis kasutab tabelitega õiendamiseks relatsioonialgebra operatsioone. Õige relatsiooniline päringukeel tegelebki AINULT TABELITE või relatsioonidega.

Lühidalt äraseletatuna tähendab see seda, et tabelitest saadakse mingite operatsioonide toimel uued tabelid, millest omakorda rehkendatakse välja uued tabelid ja nii edasi. Kõik andmebaasitegevus taandub tabelitega rehkendamisele.

Nii nagu aritmeetika põhiobjektiks on arvud, on relatsiooniliste andmebaasisüsteemide põhiobjektideks tabelid ja uute tabelite moodustamise avaldised - SQL keele SELECT laused.

Uuendamine toimub INSERT ja UPDATE lausetega ja see ongi SQL kiirkursus 2-l real.

Nii tuleb relatsioonialgebra tõttu isegi igasugustest muudest suurustest (arvud, jooksev kuupäev etc...) teha SELECT lause abiga “tabel” 1x1, et saadud tulemustabelit saaks tabelialgebras kusagil edasi kasutada.
Võib-olla ilma

Dr. Edgar Frank Codd (August 23, 1923 – April 18, 2003) geeniuseta me sipleksime tänase päevani võrgu - või hierarhilistes andmebaasisüsteemides.

Relatsioonialgebra kasutuselevõtt on oma tähtsuselt võrdväärne funktsionaalse programmeerimise leiutamisega, s.t. LISP-ga. Ometi ei osata seda tänaseni hinnata. 

 Möödunud sajandi 90-ndatel aastatel üritas relatsioonilisi andmebaasisüsteeme (lühend RDMS) troonilt tõugata objektorienteeritus. Kirjutati manifeste ja loodi OO andmebaasisüsteeme. Tulemuseks on ikkagi see, et tänase päevani peavad koodinikerdajad ühest otsast kasutama OO keeli ja teises otsas istub endiselt kõigutamatult SQL andmebaasiserver, millega OO programmeerimine hästi ei oska suhelda. SQL elas manifestid üle ja jätkab võidukalt.

Mõni aeg tagasi tulid (ja tulevad edasi) andmebaaside turule uued produktid seeriast NoSQL.

Nagu arvata võiski, läheb aga “suurte andmete” (“big data”) mull tasapisi lõhki ja ... SQL jätkab endiselt.

NoSQL-i produktid aga on hakanud lisandama SQL oma “repertuaari”. Selliste andmebaasimootorite vastu aga ei ole SQL gurudel iialgi midagi olnud - miks mitte kasutada SQL -le lisaks mingeid keelekonstruktsioone veel, mis programmeerijate elu lihtsustaks? 

Kahjuks ei ole 70-ndatel loodud päringukeelt SQL ise suudetud uuendada. Sellest võiks sündida palju kasu. “Tõelised” päringukeeled senini on pigem akadeemilised mõtteharjutused.

Isiklikult olen veendunud, et reaalne andmebaasirevolutsioon toimub ainult läbi SQL keele uuendamise ja see seisab meil veel ees (ei ole tegelikult ühte SQL keelt, on erinevad dialektid ja nende paabel on omaette probleem).

Meie operatsioonisüsteemid (Windows, Unix) elavad veel SQL eelses ajastus - näiteks põhiobjektid, millega kasutaja ja programmeerijad opereerivad - on praegu paigutatud hierarhiliselt, puusüsteemis. Sama kehtib paljude teiste asjade kohta üldisemalt - programmeerijate mõttemallid - me paigutame oma objekte mõttes endiselt puukujulistesse hierarhiatesse...

Kuid sellest ehk kunagi hiljem, kui olen ennast SQL alastest teoreetilistest tellistest läbi närinud.

C.J.Date nimest ja kõigest, mida see mees on kirjutanud, ei saa te siinjuures ÜLE ega ÜMBER.

Sellega ma siin praegu tegelen - üritades tõestada endale, et teooria loeb.

Kogu mu 90-ndate aastate põgus programmeerimisekogemus (üks rahvastiku ja üks laoarvestussüsteem) põhines pooleldi nagu SQL süsteemil nimega FoxPro. Sisaldas nagu tabeleid, aga (algselt) SQL -i ei olnud.

Milleks üldse mingid keerulised SELECT laused? Võta tabel, kirjuta sinna midagi, siis võta teine tabel, seo neid kuidagi ja siis hakka nendega askeldama. See oli kohmakas, aga toimis, midagi sai teha ja SQL -i juurdepookimine tunduski üsna mõttetu.
Ühel hetkel aga tekkis süsteemi vajadus aruannete tegemise järele ja nüüd takkajärele mõistan, et minu poolt aretatud aruannete süsteem (mille üle isegi veidike uhke olen) tegi minu süsteemis neidsamu asju, mis oleks saanud kätte SQL lausetega palju, palju lihtsamini.

Meil Eestis endiselt peab hoiatama (isikliku kogemuse läbi, mitte mingi abstraktse teesina) jalgratta leiutamise maania eest.
Sageli nähakse ära hirmus vaev (näiteks mingite asjade andmebaasi kirjutamise asemel kirjutatakse oma tulemid mingisse tekstifaili ja siis põhiaeg tegeletakse sealt jälle sinna kirjutatud andmete välja otsimisega - tekstifailidega tegelemine on ju nii lihtne! ) samade asjade leiutamiseks, mis andmebaasisüsteemides on olnud ammu olemas.
Tänapäeval on olemas vabavaralised SQL andmebaasimootorid (MySQL, Firebird ntx) ja seetõttu raha taha ka asi pidama ei jää. Tõsi, mingi aeg tuleb kulutada, et vastav andmebaasiline mõttelaad omandada.
Mina aga tollal “päris” SQL-ini ei jõudnudki - enne jõudis minu süsteemi kasutav firma ennast ära müüa soomlastele. Oma auks pean ütlema, et mul programmis juba oli pesa, kus sai SQL lausetega toimetada.

Nüüd siis umbes 15 aastat hiljem jälle sama (reha? ) süsteemi otsas.

Tokaata ja fuuga harfil, klaveril ja orelil

See vist on Bachi kõige kuulsam teos üldse, see re-minoor.
Alguses ma ei uskunud oma kõrvu.
Seda on võimalik harfil mängida!


See klaveriesitus Cziffralt on ka natukene uskumatu:

Originaalis oli see vist siiski kavandatud orelile:





Muusika on nagu arhitektuur või luulegi väga lihtsate vormide kunst. Keegi ei oska öelda,
miks mingi laul või teema on jumalik ja miks mitte kellelgi teisel
miljonite surelike keskel ei ole õnnestunud nendest lihtsatest, primitiivsetest vormidest midagi sellist tekitada. Ei, ma ei räägi muusikalisest kuulmisest, isegi mitte absoluutsest.
Ei, ma ei räägi riimist.
Paljusid on kuulmise ja muusikalise heliloomise andega õnnistatud.
Aga kusagil peab kõrva ja meelt olema puudutanud Jumal.
Meid saastava pläralära keskel on tõelisi meistriteoseid tegelikult mitte üldsegi nii palju.
...
See teos on nende keskel kindlasti üks esimesi.