Sekeldaja ajaveeb

Mozarti effekt

2012-01-27T11:01:00.003+02:00

II

III

Kuulake Richteri ja Britteni esituses seda toredat sonaati kahele klaverile numbriga 448, re mazhoor.
Kuulake kohe hoolega. See on sonaat, mille kuulamine tarkust kapaga juurde kallab!
Iga hommike enne kooliminekut kallake see oma võsudele peale ja näete kohe, kuidas hinded lakke kargavad.
Äkki panevad nad koguni Känguru võistluse kinni?

90-ndatel nimelt tõusis seniiti kummaline uurimus:
http://www.uwosh.edu/psychology/rauscher/Nature93.pdf
See tagasihoidlik leheküljepikune artikkel vallandas tormi, kuigi mõõdetud effekt ise oli õieti lühiajaline. Ruumilise mõtlemise võime kasvas õpilastel pärast sonaadi I osa kuulamist hüppeliselt.
Seda uuringut hakati kohe järgi tegema, kahjuks sageli ebaõnnestunult ja mõnikord ka õnnestunult.
Kui uuringuid küllalt palju sai, kargasid platsi skeptikud ja tegid "metauuringu". See on selline uuring, kus uurima midagi ei peagi, lihtsalt tuleb kokku korjata teiste tööd ja võimalikult palju mittesobivaid töid välja loopida. Isegi sonaati ei olnud vaja kuulata.
Ma ei tea, kas metauuringute autorid seda tegid või jätsid erapooletuse huvides kuulamata.
Metauuringud annavad tulemuseks alati teadagi mille: kasu ei miskit. Ei ole leidnud tõendamist.

Nagu talupojamõistus ikka nende antvärkide asjadega alati samale järeldusele jõuab - eks ta üks lurr ole. Rajurokk ehk aitab kuidagi, vähemalt paneb vere keema. Aga mingi sonaat kahele klaverile - kahtlane värk.
Teisalt on palju neid, kes mõisahärra laualt kalkunipraadi nähes kindlasti teavad, et kraam ülimalt hää on. Kiiresti see vaja ka omale lauale tuua ja siis naabri juurde kelkima minna!

Ma arvan, et metauuringute tulek oli seotud ka mõne muu asjaga, mitte lihtsalt lihtrahva praktilise mõistuse toimega.
Nimelt ravimitöösturitele käib ammu ammu pinda asjaolu, et lihtsalt hea muusika, tore vein, armastav abikaasa, mistahes meelele mõjuv asi üldse mingit mõju omab tervise pääle. Kõiki asju siin ilmas peab saama ravida tablettide ( ja ainult tablettide) abiga. Kõik alternatiiv sellele on vaid vandenõuteooria.
Tablettide mõju tõestamise puhul ei oleks olnud mingit küsimust - mul on hästi meeles üks vanaproua, kelle Alzheimerit tabletiga korrigeeriti. Piisas ühest patsiendist, et avaldada ja suure kella külge panna ühe tableti Alzheimeri vastane imettegev toime.
Igat sorti meelenarkootikumide müük ravimite pähe manustatuna kasvab kui vähkkasvaja ja seal ei hoolita isegi mitte selgelt negatiivsetest mõjudest.

Mõned ärimehed kasutasid Mozarti mõju uuringu kohe ka oma kasuks ära: miks mitte müüa ideed muusika abil oma lapsest geenius vormida? Idee müüs mõnda aega hästi, täpselt nii kaua, kuni selgus, et geeniustevabrikut nii ikkagi ei sündinud.
Mõned aga kasutasid ära vaimult haigete suure hulga meie keskel: äkki õnnestub muusika abil ka vaimust vaevatuid ravida?
Mõlemad ideed kestsid täpselt nii kaua, kui mood üldiselt kestab - nii aastakümnendi.
Kui kaup moest välja sai, haugatasid metauuringute vorpijad oma lõppsõna ja nii ongi tänase päevani Mozart jälle moest väljas.

Nii ongi õigem, sest meil ei ole tänapäeval kusagilt võtta seda aadlikultuuri, mille põhjal selline ilus asi üldse sündis.
Meie ajud on läbu lihtsalt sedavõrd täis, et mistahes meekilluke selle tõrvatünnile lisaks ei pruugigi midagi paremaks teha.

Või siiski? Vähemalt mina ei ole suutnud meid ümbritseva mõtteläbuga tänase päevani harjuda. Aju on ehitatud küll nii, et ta registreerib ümbritseva läbu tahes või tahtmata, aga tal on endiselt isepuhastusvõime. Nii võib juhtuda, et selle kõige äkilisel haihtumisel unustab ta selle läbu selle tuhandekordsest korrutamisest hoolimata ometi momentaalselt - just nii on minu mälust pühitud kommunistliku süsteemi totrused.

Totukuulmaailma totruste haihtumiseni on veel aega - tea, kas selleni minu eluajal üldse jõutakse. Aga küllap taevaveskid ka selle süsteemi ükskord ära jahvatavad.
Muidu oleks olnud üldse mõttetu sellise taevasaadiku Maa peale läkitamine, nagu Mozart oli!

Kuna meile meeldivad igasugused tähtpäevad, siis võiksite vähemalt täna Mozarti muusikat kuulata, tema sünnipäeva ettekäändena kasutades.
Intelligentsi tõstmisega aga olge ettevaatlikud - teie ülemustele ei pruugi liiga targaks saanud alluvad üldse meeldida!

Mida aga kuulata? Vähemalt mina ei oska sellest tohutust hulgast midagi soovitada - kõik on geniaalne!
Olge vaid hoolikad esitajate valikul, mõnikord võib keskpärasus geniaalse loo lootusetult igavaks mängida.
Huvitav, et geniaalset teost ei suuda peaaegu kunagi rikkuda algaja esitaja: veel üks kummaline paradoks, mida väga raske teaduslikult tõendada.

Draakoni algus Lapimaal

2012-01-25T08:45:00.003+02:00

Nii.
Draakon on alanud.
Kas pole hirmutav??

Uue ajastu põnevad valikud

2012-01-18T10:33:00.003+02:00

Eesti Päevaleht on meid uuel aastal pannud huvitavate valikute ette, nagu Eesti meedia üldiseltki:
lugeda või mitte lugeda. Kindlasti oleks tark seda mitte teha, siis ei oleks olnud vajadust ka värskel uuel aastal kirjutada Ilmar Raagi poolt tuvastatud filosoofilise ime teemal: sundvalikute ees seistest valikuvabadus ju kasvab!
Paljud erafirmad nimelt on avastanud uue huvitava võimaluse teie tüütamiseks - teie kõned salvestatakse. Küll tahaks vahest videogi üles võtta, aga esialgu jääb vaid jutt.
Nii et kui ma salvestusest keeldumise korral oma juttu edasi rääkida ei saa, siis olen vabadusega hoopistükis võitnud.
Sõda on rahu, orjus ongi vabadus. Jama ongi tarkus. Tarkus ise on hoopis lollus.
Mulle jääb arusaamatuks, kuidas muidu tark rahvas äkki selliseks imelikuks on saanud, nagu ka Kreutzwaldile jäi see Kilpla korral selgusetuks. Ühtäkki otsustas rahvas raudkindlalt, et tark olla on ju loll ja nii ongi tänase päevani.
Peamine ilmselt selle kõige juures ikkagi kindrali printsiip: kui kindral arvab, et krokodill lendab, siis nii ongi ja nii on ka kasulik.
Mind lihtsalt endise matemaatikuna häirivad karjuvad ebaloogilisused endiselt, ma ei saa ennast ümber teha. Imelik, et endiselt toimuvad matemaatika olümpiaadid ja ma olen kahjuks sunnitud leidma, et ka minu lapsed mingil imelikul
viisil ei kannata karjuvat ebaloogilisust välja. See aga on edasise evolutsiooni jaoks vist hädavajalik ellujäämisoskus, nagu 1984 nimeline raamat ennustas.
Õigupoolest on tegemist vaid väikse apsuga, mida erilist nad selle minu salvestisega ikka peale hakkavad, nagu õigupoolest
ei olnud omal ajal ju KGB-gi salvestistega salvestajatel midagi peale hakata. Ja enamasti ei ole tahetud selliste väikeste
asjadega ei muud, kui teie enese ohutust, turvalisust, paremat teenindust, paremat kodanikuühiskonda. Kui aga midagi ka
valesti läheb, saab alati ette tuua inimliku eksituse viigilehe.

Pulmonoloogiline aastavahetus

2012-01-04T10:30:00.004+02:00

Pealkirjaks võiks olla veel torokaalkirurgiline aastavahetus.

Ladina keeles on pulmo kops ja thorax rind, see osa, mis jääb kõhu ja pea vahele.

Algas see asi aga meie asutuse nääripeo saunatamisest. Sealt, libisenud lavalt alla tulles, sain päris tuntava matsu paremasse külge. Esialgu tundus, et kogu see lugu piirdub

ühe suure ilusa sinikaga.

Kahjuks selgus järgmiseks päevaks, et tõenäoliselt on ka mõni roie murdunud.

Seadsin oma auto siis traumapunkti poole teele ja seal tuvastati 9. roide murd.

Õnneks ilma nihketa. s.t. kasvab ise kinni. Nii et karp ibuprofeeni kaenlasse, soovitus 3 tabletti

päevas alla neelata ja oodata roide iseeneseslikku kinnikasvu.

Mulle tundub siiski, et see vaatlus oli pinnapealne. Roidemurdudesse peaks suhtutama siiski

tõsisemalt, järgmise roide, X topeltmurd, oli jäetud tähelepanuta.

Mul ei ole varasemalt katkisi roideid olnud, nii ei olnud kusagilt võtta võrdlust, milline võiks olla olukord ja kas minu olukord millegi poolest oli tõsisem, kui tavaliselt,

Ise mõtlen, et omamoodi päästjaks, häirekella lööjaks, sai üks murdunud luukild, mis eraldununa X roidelt, sattus vahelihasesse. Võinuks minna ka nii, et kildu ei oleks tulnud, aga ikkagi oleks olnud roietevaheline arter katki, verd oleks muudkui tulnud tasapisi, ning oleks pärast magamaheitmist uinunud rahulikult. Ja kes teab, palju verd oleks hommikuks välja voolanud....

See kild aga hakkas õhtul, kui proovisin ennast horisonataalasendisse panna, hirmsat valu tegema. Mõnda aega sain vaid püstiasendis olla. siis valu nagu taandus ja proovisin uinuda diivanil küliliasendis. Minu õnneks see ei õnnestunud.

Abikaasa aitas mind jälle istuli, kus ainukesena sai kuidagi olla. Õnnetuseks hakkas aga pilt eest ära minema - ise arvasin selle kohta, et äkki liiga palju ibuprofeeni (3 asemel 5?).

Kiirabi ikka veel ei tahtnud tülitada - oli ju traumapunktist teada vaid 9. roide murd, nihketa.

Lõpuks abikaasa siiski helistas sinna ja õieti tegi.

Edasises mul on arstidele Tartust vaid kiidusõnu jagada. Tegutsetakse rahulikult, kindlalt, professionaalselt. Ei mingit tõmblemist a la kiirabihaigla. Hoidku jumal sellise hullumaja tekkimise eest Eesti meditsiini!

Mõõdeti vererõhku ja mis imelik, kuidagi madal tundus - 60 / 90.

Takkajärgi ma ei suuda ära imestada, mille pealt see vererõhk üldse sai tulla. Tavaliselt on mul vererõhk 80 / 120. Nüüd siis oli rõhk veidi väiksemaks läinud. Südamepilt oli korras, see organ on mind alati truult teeninud ja küllap selle hetkel hakkasid arstid oletama mingit verekaotust.

Igatahes püsti kiirabiautoni vankuda mul ei lubatud. Tõenäoliselt ei oleks ma sellega ka hakkama saanud.

Lõpuks tassiti 3 tubli kiirabiarsti, s.h. 2 naist, abiga 4.ndalt korruselt kiirabiautosse istuliasendis.

Mind hoidis aga ülal nuuskpiiritus - tavaliselt vastiku lõhnaga ollus muutus lausa eliksiiriks, mis

kuidagi hägunevat teadvust toibutas.

Teine teadvuse alalhoidja oli see vastik kild vahelihases (mistõttu ka edaspidi kõik muud valud ja torkimised tundusid lausa süütutena).

Natuke shokeeris siiski, kui rindkereõõnest õngitseti välja 2.6 liitrit verd. Mingi osa verest pidi

jõudma ka kõhuõõnde, minu õnneks väike osa Nii et ikkagi ümmarguselt vähemalt 3 liitrit verekaotust, umbes pool verest, rohkem minu organismis kui 6.5 liitrit, seda ollust ei tohiks olla, ja sellejuures endiselt vererõhk 60 / 90.

Kiiresti sain aga verd juurde ja varsti algas ka operatsioon.

Viimane õnnestus küll õndsalt maha magada, nii et kui üles ärkasin, ootasin endamisi mõnda aega, millal siis see op. küll algab, et kas lükati edasi, või miks see asi kuhugi "ära jäi".

Mõnda aega tuli edasi elada intensiivravipalatis. Minult on sealsete olude kohta ainult kiidusõnad - sealsed õed teevad oma tööd pühendunult ja tähelepanelikult. Vahel tunned ennast lausa "keisri kassina".

Intensiivravi patsient saab enese külge muuseas paar toredat narkomaani unistust - kanüülid. Seda mööda saab organismi igasuguseid asju toimetada - ei pea tablette sisse võtma, tõtt öelda ei pea isegi sööma. Kui seda ise ei tee, toimetab sinu sisse kanüül piisavalt füsioloogilist lahust, mis toidab..

Ka proovi võtmine kanüülist on lihtsamat lihtsam - ei mingit torkimist ...

Peale kanüülide mõõdavad su temperatuuri mingi temperatuuriandur, kusagil mingid traadid fikseerivad vererõhku, mingi asi määrab rindkerelt pulssi, hapniku tarbimist ja südame tsüklit ...

Selle kõige automaatika kõrvale aga sain vana aasta õhtuks koguni teleka enda valdusse ja vaatasin kohusetundlikult kogu ERR programmi üle. Tõsi, midagi erilist sealt leida polnudki, Oja Pets tegi lihtsalt haltuurat, Tujurikkuja oli tasemel, nagu ka Edekabel. Muu kõik oli saast.

Nüüdseks olen siis oma õnnetu 2 roidega haiglast väljas. Endiselt ei saa muus asendis, kui selili magada, aga toibun kiiresti. Minu õnneks tööle veel ei aeta, ehk ongi veidi targem pärast selliseid aastaalgusi veidikeseks aeg maha võtta ja asjade üle järele mõelda.

Praegu võiks üheks õppetunniks olla see, et ärge kartke siiski ülereageerimist. Parem siiski karta, kui kahetseda.

Ja see ka, et ei ole olemas selliseid tunnuseid, mis üheselt ja kiiresti annaks välja - inimesel on sisemine verejooks. Minu jaoks oli see tegelikult suur üllatus, kuigi veri oleks sõna otseses mõttes pidanud seal kopsus loksuma. Tühja ta seal loksus. Ainukesed asjad, mis välja andsid, mis toimus, oli kahvatus ja vererõhk. Aga viimast peab mõõtma ja selle mõõtmise aparaate kodus tavaliselt ei ole...

Ja muidugi see mõte - ärge lammutage eesti meditsiini ja haridust. Need on asja, mis meil veel praegu toimivad.

Mis saab siis, kui intensiivravipalati töölt lahkuvad need toredad õed, kes praegu seal toimetavad, patsiendi iga probleemi lausa ette aimates?

Mis juhtub, kui õigel ajal ei ole kusagilt võtta torokaalkirurgi.

...

Ja verd peaksin ka vahel doonorina andmas käima - võlg on võõra oma.

Ilusat uut aastat kõigile!

Eriti tahaks aga tänada ja edu soovida kõigile arstidele, õdedele, põetajatele!

Teie abiga on palju, palju inimesi iga päev jälle jalule toibutatud!

Kilomeetrid ja miilid, mängud tikkudega ja küülikukasvatus

2011-12-27T18:34:00.004+02:00

Küllap saab millalgi mahti tulevase drakoonilise aasta peale ka mõelda, aga selles kirjatükis üritan vahelduseks tegelda matemaatikaga.

Ehk on nii mõnelgi tulnud anglo-ameerika raamatuid lugedes kohtuda probleemiga ,kus mõni asi on väljendatud miilides. Eriti pakiline vajadus võib teisendamise järele tekkida siis, kui sõidate kusagil ameerika kiirteel ja spidomeeter on kalibreeritud km / h peale.
( PS!Otse loomulikult on olemas google ja sellesse tippides näiteks 30 miles in km teeb 49,28032 km.
Sealt saab ka kalkulaatori jaoks konversiooniteguri – 1 miles in km 1.609344
Kui tahate kohe vastavaid tabeleid, siis aitab sait

http://www.metric-conversions.org/length/kilometers-to-miles-table.htm

Nii et kõigest praktilisuse viigilehest hoolimata on probleem siiski teoreetiline. )

Oletame siiski, et sõidate ameerika kiirteel, teil ei ole kalkulaatorit ja peate kiiresti hindama, mis kiirusega peate sõitma, kui kiiruse piiranguks on 50 mph.

Selgub, et ühe Itaalia küülikukasvataja Fibonacci kasutuselevõetud jada aitab selle ülesande lahendamisel väga hästi.
Alustada tuleb arvudest 1,1,2 ja arvutada edasi nii: iga järgmine jada liige on eelmise kahe summa.
Saame jada 1, 1,2, 3, 5, 8, 13, 21, 34, 55, 89, 144, 233, 377, 610, 987 ...

Kuid nüüd tahate mingit arvu, näiteks 50 miili teisendada kilomeetriteks, siis esitate selle arvu Fibonacci arvude summana. Loodetavasti ei jõua kiuslik lugeja selleni, et küsida, kas seda mitmel viisil teha ei anna. Saab küll, aga tuleb valida selline, kus puuduksid kaks järjestikust jada liiget (sest kaks järjestikust tuleks asendada hoopis nendele järgneva liikmega.). Piisab, kui esimeseks kandidaadiks võtta kogu aeg kõige suurem Fibonacci arv, mis veel ei ületa esitatavat.
Nii et 50 = 34 + 13 + 3 selles esituses.
Nüüd 50 miilideks saamiseks tuleb iga liidetava asemele võtta lihtsalt JÄRGNEV arv selles jadas:
50 miili = 55 + 21 + 5 = 81 kilomeetrit.
Ütlen ausalt, see meetod ei ole eriti täpne, eksimus on kusagil 0.5 – 1 %, meetod tikub kilomeetritega veidi üle pakkuma, aga peastarvutamiseks sobib suurepäraselt. Ja muudel juhtudele vt. ülaltoodud õpetusi.
Vahest on vastiku konversiooniteguriga jagamine veelgi tülikam, nii on kilomeetritest miilide tagasissaamine koguni asjalikum:
80 = 55 + 21 +3 ( viimane 1 võiks teiseneda 0 –ks, mitte 1-ks )
Järelikult 80 km = 34 + 13 +2 = 49 miili.

Mäng tikkudega

Kui Teile Ameerika viisat mingitel põhjustel ei anta või on lihtsalt lennupiletiks liialt vähe raha, ja ingiskeelses kirjanduses ka miilide ja kilomeetrite vahekord eriti ei huvita, võib Fibonacci arvudest ikkagi kasu olla, isegi siis, kui te pole küülikukasvataja.

Võite näiteks mängida järgmist mängu tikkudega:
Kahes kuhjas on vastavalt n ja m tikku.
Kuhjadest võib eemaldada kas a) ühest kuhjast suvaline arv tikke
b) mõlemast kuhjast võrdne arv tikke
Võidab see, kes võtab viimase tiku (kes naerab viimasena).
Veidi järele mõeldes taipate kohe, et seis (1,2) on teile päris lootusetu.
Vedi veel mõeldes veendute kiiresti, et nüüd iga teine seis, kus ühes kuhjas on kas 1 või 2 tikku (teises suvaline arv, v.a. 1 /2), on võiduseis. (1, k ) seisust saadakse seis (1,2) ja (2,k) seisus (2,1), igast seisust kujul (k,k+1) aga (1,2), kui k tikku mõlemast maha lahutada.
Selles mängus viike ei tule, tikkude arv muudkui kahaneb, keegi ükskord võidab niikuinii.
Järelikult iga seisu kohta peaks saama öelda, kas ta on võiduseis või kaotusseis. Tasuks hakata aga uurima väikseimate tikkude arvudega seise ja sealt ülespoole ronima.
Nii jääb esimesena silma seis (3,5), vahega 2. See on teine kaotusseis, sest iga käigu järel saab vastane järgmisel käigul seisuks (1,2).
Võtame mõlemast kuhjast ühepalju, saame kas (2,4), (1,3) mis taandub (2,1) .
Ka ühest kuhjast võttes tuleb sama tulem.
Edasi on selge, et k,k+2 taandub seisule (3,5), samuti kõik seisud (3,x) või (5,x)
Järgmise kaotusseisu vaheks peab niisiis olema 3. Kandidaadiks sobiks (4,7).
Ka siin veendub kergesti, et vilunud mängija saavutab suvalise käigu järel seisust (4,7) kas seisu (3,5), (1,2) või võidab kohe (kui meeleheitel mängija näiteks ühe kuhja eemaldab).
Edasine analüüs viib kiiresti järgmiste kaotusseisude loetelule.

1. (1,2)
2. (3,5)
3. (4,7)
4. (6,10)
5. (8,13)
.......................
Meetod jätkamiseks on selge, naturaalarvude reas kriipsutage kõik kasutatud arvud läbi, otsige üles järgmine vähim vahega n paar naturaalarve (6 –ndaks kaotusseisuks tuleks 9,15, etc...).
Kuid suurte arvude puhul läheb see kalkuleerimine tülikaks. Mida teha, kui vastane pakub seisuks (500, 1000)?
Tuleb välja, et miilidest kilomeetriteks teisendamise tabel Fibonacci meetodi järgi tegelikult annabki ühtlasi välja kõik kaotusseisud.
(1,2), (3.5), (4,7) on kõik ilusti olemas, ainult et seisu (5,8) ei ole kaotusseis – vastane võtab suuremast kuhjast 5 ära, jääb seis (3,5).
Mis siis määrab seisu tulemi? Selleks kehtib lihtne reegel – määrake antud arvu
lahutusel Fibonacci arvude summaks kõige väiksem arv.
Selle arvu järjenumber Fibonacci jadas ütleb, kas tegemist on kaotusseisu teise või esimese arvuga.
Kui väikseima liidetava järjenumber on paarisarvuline liige Fibonacci jadast (F2, F4, F6 ...., s.t. 1,3,8,21,55,144,377, ...), siis on see arv alati kaotusseisu esimene, s.t. väiksem arv.
Kui väikseima liidetava fibonacci järjenumber on paaritu arv fibonacci jadast (F3,F5.... , s.t. 2,5,13,34,89,233,610...), on see alati kaotusseisu suurem arv.

Näiteid:
I Olgu meil seis (20,30)
20 = 13 + 5 + 2, s.t. peab olema kaotusseisu VIIMANE, mitte esimene arv.
Järelikult peaksime tegelema esimese arvu otsimisega, s.t. teisendama kilomeetrid miilideks Fibonacci meetodil.
Saame 20 km = 8 + 3 + 1 = 12 miili, s.t. kaotusseis on (12,20).
Võitev algus: 30-st tuleb võtta ära 18 tikku. Edasi jätkata samas vaimus.

II (100,161) 100 = 89 + 8 + 3, teiseks selle kaotusseisu arvuks tuleks 162 =144 +13 + 5
161 on ka kaotusseisu esimene arv (144 + 13 + 3 + 1 ), nii et 100-st lahutades ei saa ka võitu.
Mõlemast tuleks niisiis lahutada mingi arv. Võiks sobida 98 = 89 + 8 + 1 (mitte 89 + 8 + 2) , millele vastaks teise arvuna 159 = 144 + 13 + 2 , s.t. mõlemast kuhjast võiks lahutada 2 tikku. Selliste lahendite leidmine ongi kõige raskem, nii et kui olete kaotusseisus, on kõige targem ühest või teisest kuhjast vähendada tikke 1-5 võrra, nii et tekiks vajadus mõlemast kuhjast midagi maha võtta).

Arvude esitamine fibosüsteemis

Selgub, et seda jada saab kasutada ka kodeerimisel. Iga arvu saab esitada 0-de ja 1-de jadana, nii et ei esine iial kahte järjestikust 1 - , s.t. paari 11.
1 = 1
2 = 10
3 = 100
4 = 101
5 = 1000
6 = 1001
...
Selles kummalises arvusüsteemis on miilidest kilomeetrite saamine kõige lihtsam asi – tuleb arvule fibosüsteemis lihtsalt 0 otsa kirjutada. Täpsemalt on see siiski korrutamine kuldlõike arvuga 1.618 ...
Kaotusseis 6, 10 kirjutatakse fibosüsteemis üles nii:
(1001,10010)

Kahjuks ei ole muus elus see süsteem eriti praktiline, nii et pikemalt ma sellel ei peatu.

Ämblikmeeste püünises

2011-12-19T09:55:00.003+02:00

Peter Parker on kindlasti tuntum nimi, kui Immanuel Kant.
Ameerika kino on Parkerid üsna kindlalt endale okupeerinud: igasugused mehikesed vohavad kui seened.
Et eila jõulumeeleolus midagi muud targemat teha ei olnudki, istusin minagi kogupereseriaali vaatama: ikkagi ämblikmehe kolmas tulemine.
Ja mis imet - isegi ämbliku või nahkhiire võimed omandanuil hakkab kohale jõudma, et lihtsa ärapanemisega kaugele ei jõua. Peter õppis usinasti füüsikat ja hamiltoniaane - mis sellest, et tema karglemistel ekraani peal füüsikaga mingit pistmist kunagi pole olnudki.
Mis veel tervitatavam, esimest korda tuli ämblikul peale madistamise pähe ka mõte oma pahast teisikust, alter egostning seriaalist suur osa läks selle peale, et sellega toime saada.
Parker jõudis oma patukahetsuses koguni kirikusse, et saada lahti ämblikulaadsest sümbiondist, mis teda pahadele tegudele sundis. Samas kohas kahetses pattu ka tema kolleegist fotograaf, keda paha Parker fotode võltsimisega vahele võttis.
Mis sellises teos üldse paha oli, jäi arusaamatuks, aga kolleegist fotograaf sai oma hetkelisest nõrkusest kiriku vastu kiirelt võitu ja võttis
imettegeva ürbi endale.
Alati on ühe õnnetus ka kellegi teise õnn. See on energia jäävuse seaduse lihtne moraaliteisend.
Ürbi võluvõimetega varustatuna jõudis uus ämblikmees kiiresti kokkuleppele kusagil seriaali alguses väljakaranud liivamehega ja vennikesed kahekesi võtsid kiiresti pantvangi varsti juba 3. osa ikkagi vanatüdrukupõlve nautiva miss Watsoni (mitte vist
Emma).
Lugu päädis ennastohverdava Harry surmaga, kes oli ühtlasi Parkeri parim lapsepõlvesõber. Ka see on nihe ämblikmeeste filmides - häppi endi õnneks on vaja ka teatud ohverdusriitusi läbi viia.
Vist neli reklaamipausi aitas kõvasti kaasa jõulumeeleolu süvenemisele.

Iroonia on idiootidele. Sa lõpuks ikkagi saad nende käest kotti, tahad sa seda või ei. Totu ka arvas lollide saarel, et ta ehitab parve.
Sxxxxxx ta ehitas. Hoopis Taibu tuli neile appi ja viis eksinud marakratid tagasi Päikeselinna, olles vahepeal kommunistlikule teele ära pööranud kogu kuukate kamba.
See kujuteldav häppi end mõlgub minulgi mõttes, on ju veevalaja ajastu alanud. Vaid ufokas suudab homo sovjeticuse teisendist homo americanus jälle
tagasi aretada kunagise sapiensi. Iroonia ei aita, see on vaid vahend sinu kiiremaks integreerumiseks sellesse keskkonda.
Nagu mäng on lapsele ettevalmistus tööks ja nüüd siis ka elukestvaks mänguks. Homo americanust võikski teisiti nimetada filosoofiliselt homo ludensiks.
Kui Huizinga sellise värdtõu välja mõtles, suutis ta aga vaevalt ette kujutada, et ludensid suudavad tõsiselt võtta vaid paaristurakat ja osturallisid ja kogupereseepe ning kõik muud mängud sootuks unustavad.
See tõendab - seebitamine on võimalik, ajupesu on toimiv süsteem. Ei pea minusuguseid ära saatma Solovetsi saarele ümberkasvatuslaagrisse, ei pea. Kommunistid eksisid, nad ei uskunud oma süsteemi piisavalt.
Ükskord sa annad alla. Ükskord nad kotivad sind niikuinii.
Sellise reklaamipausitõega lõpetangi siin selle filmiarvustuse.

Meeste tango

2011-12-15T23:40:00.002+02:00

Viimane nädal on mind jälitanud üks teos: Kalev Kesküla "Elu sumedusest".

Algas see nii - lihtsalt võtsin kätte ühe vikerkaare oma lootusetult segamini pööratud riiulist.

Avasin ja leidsin sealt järgmised read:

"kui saad viiekümneseks, mõtled, kui paljud olid selleks ajaks juba surnud.... "

autoriks ei keegi muu, kui Kalev Kesküla. Lugesin edasi, mitte ainult surnute loetelu tõttu, sest loetav tundus lugemisvääriline.

Lugesin kogu vikerkaares avaldatud jupi üdini üle ja sõitsin mõne päeva pärast õhtul raamatukokku.

Mõtlesin, et küsin kohe raamatukoguhoidja käest seda raamatut. Aga seda raamatut ei pidanudki küsima - see raamat oli LETIS, kohe minu ees, esimene valik, ainuke raamat letis.

Selgus, et Kesküla raamatu üle on toimumas mingi tähtis arutelu 15.12.2011 Lutsu raamatukogus ja nii see raamat seal siis vedeles ja ootas ... parajasti viiekümnesele rajajoonele jõudjat. Tõsi, veel on aega, Kaalude jaoks lausa lõputult, isegi maiade kalendri lõpp minu vaatevinklist on äärmiselt kauge galaktiline sündmus.

Ahjaa, Kesküla ise kuulus ka Kaalude ridadesse, nii et sama sekt.

Kesküla kirjutas selle raamatu, sai selle eest Kultuurkapitali preemia ja ... viiekümneseks tema elukaar jäigi. Ta ise väitis oma prohvetluse kohta nii (ja pagana prohvetlikult, lausa löövalt)

"Mehed elavadki lühidalt. Kui ma peaksin varsti surema, siis avastas Mihkel Mutt teosest heuristilise tõe, millele ma küll seda raamatut kirjutades ei mõelnud. Aga eks raamatud ole ikka targemad kui nende autorid."

Aga kuna mina ei ole nii andekas, ja mingit sellist sumeduse raamatu vaevalt et kirjutan , pean vaid ühte väga tähtsusetut blogi, siis need ohud mind vaevalt ähvardavad, mis igasuguseid loovaid vaime kimbutavad.

Sellele võib püüda vastata nii - kogu Elu sumeduse võlu on tegelikult selle autori erakordse tagasihoidlikkuse ühen dus mingi seletamatu selgesõnalisusega. Pretentsioonitu näiliselt, nagu paludes andeks Kivirähu jumala arhetüübilt - kes pidi olema poksija, karm tüüp ühesõnaga. Mina ei topi oma nina nendesse asjadesse. Ja ometi, näe, poksija tundis ära, et midagi on viltu.

Nii et ikkagi poksija. Kivirähk ei ole valetanud.

Aga kõik, mis veinikirjanikul oli öelda, on siin öeldud. Võta või jäta.

Ja väga hästi öeldud. Ja väga hea raamat. Aitäh, Kalev!

Nii kuulasin minagi oma kohtuotsust joodikluse kohta ühel õhtul kodus. Kuidagi võiks aktsepteerida joodiklust siis, kui selle pahe kandja ON ANDEKAS. Aga mis mõtet omab joodiklus sellele, kelle peale vaadates kohe on selge, see tüüp on andetu??

Lalisesin midagi vastu Sokratesest, et temagi teinepool oma meest vaevalt et mingiks mõtlejaks pidas.

Kohtuotsust aga vaevalt et ümber vaadata õnnestub. Mõned asjad on või ei ole.

Aga lugesin oma vaimu rahustuseks ja kahjuks ka masenduseks üle need, kellega olen hüvasti pidanud jätma / või on nii läinud, et hüvasti ei ole jõudnud öeldagi.

Sain neid kokku üksjagu, isegi enne 50-ndat eluaastat on paljudel tulnud minna.

Tegelikult see ikkagi rahustab - 50 ei ole midagi erilist.

Mehed mängivad aga oma tangosid intensiivsemalt, paistavad rohkem välja. Kui paistavad.

Mõned mängud aga on sellised, mille peale vähemalt Eesti naine vaid õlgu kehitab. Elu on õpetanud seda tegema. Kui kellegi kohta öelda joodik, siis on kõik teada ja selge, kohtuotsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu, vähemalt naiste meelest. Mina neid epiteete alati väga ei usu. Küllap Kesküla puhul ei andnud ta keskmise hispaanlasegi mõõtu välja, ma mõtlen koguseid. Markide tundmise poolest tõenäoliselt edestas ta aga veinimaiaid lõunamaalasi kõvasti.

Aga võib ka niisama, ilma otseste põhjustetagi ära minna.

Saan aeg ajalt meditsiinist targemaks, kuna olen sundosaline mitmetes meditsiinialastes kokkusaamistes - pean valvama mikrofone, arvuteid ja projektoreid, et nad otsustavatel hetkedel käest ära ei läheks. Ja ime küll, meedikute sõnavara ei võtagi enam pilti eest ära. Talun nende slängi päris stoilise rahuga. Ilmselt arvutispetsi elukutsega kaasnev oskus igasugust slängi kiiresti omaks võtta.

Nii sain kolmapäevalgi targemaks äkksurmade osas. Nimelt meil siin Tartus võrreldes Eesti teiste kohtadega on neli korda rohkem vedanud. Just nii palj kordi rohkem inimesi jääb Tartus äkilise südameseiskuse korral ellu - tervelt 20 %. Iga viies ühesõnaga. Kiirabi lihtsalt jõuab kiiremini kohale!

Muidu naeratab õnn teiselt poolt tagasi tulla igale kümnendale, maapiirkondades aga on õnnesärgis sündinuid üks kahekümnest. Kõik sõltub kiirabist ja kui väga veab, siis lähedastest inimestest, sellest, kas nad oskavad südamemassaazhi teha või ei oska. Mina näiteks ei oskaks eriti, tean teoreetiliselt.

Miks aga koolides nii harva näeb mannekeene ja meedikuid neid õpetusi jagamas? Iga inimene võiks olla vähemalt kahte asja õppinud - südamemassaazhi ja kunstlikku hingamist. Ehk ka mõne lihtsama haava sidumist. Mina näiteks tirin uppuja veest välja. Aga edasi? Kui minu läheduses meediku haridusega isikut pole, võib see olla ikkagi vaid laiba veest väljatoomise kibe kogemus.

Spekulatsioonid reaktor 4 ümber

2011-12-13T18:04:00.001+02:00

Räägitakse, et reaktor 4 selles õnnetus Jaapani tuumajaamas

on külilikukkumisele väga lähedal.

Ma ei sooviks liialt spekuleerida, kuid infoblokaadi tõttu ma siiski lingin

siin.

S.t isikliku soovmõtlemise tasandilt vaadelduna

oleks äärmiselt soovitatav, et see jutt oleks ainult kõlakas.

Seda veel vaja, siis oleks kogu selle Fukushima värgi vähimgi regulatsioon

suisa võimatu.

http://sp00kje.nl/?p=9754

Lähipäevad näitavad, kas oli veel üks selline kõlakas või ei olnud.

Kui see aga teoks saab, siis tulemuseks peaks olema radioaktiivse saaste suur tõus.

Kuna selliseid asju (kooriumid põhjavees, nüüd siis radioaktiivsete varrast kuhil

lageda taeva all, kui see ümberkukkumine teoks saab) pole olnud, ei oska ka öelda

kui suur häda sellest ikkagi sünniks - lõppude lõpuks on kogu see kompleks juba

praegu lageda taeva all üsna armetus seisus.

Nii et küll küllale ei pruugigi enam väga liiga teha, ütleb küünik minus.

Eksperdid siiski nii ei arva. Keda või mida siin uskuda - oma soovmõtlemist või eksperte?

Varjatum kui kalliskivi

2011-12-03T20:31:00.002+02:00

Nii arvab Ptahhotep suurepärase kõne kohta.

Täpsemalt ütleb ta nii (see ikkagi on UMBES nii, kuna see on vanaegiptuse papüürusrullist tõlgitud):

„Ära ole üleolev oma teadmistega.

Täitugu su süda sellega, mida ma tean.

Pöördu võhiku nagu teadja poole, sest kunagi ei jõuta oskuste piirideni.

Ei ole meistrit, kes oleks täiuslik.
Suurepärane kõne on varjatum rohelisest kivist,

ometi leidub seda isegi teenijannade jahvatuskividel."

Niisiis ei ole hea mõte mitte lihtsalt haruldane – see on peidetud.

Kõrbe tegevat ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu.
Üleolevus, kõrkus, upsakus kindlasti välistavad hea kõne kuulamise võimaluse. Täiuslikkust aga ei olegi olemas, miski pole täiuslik. Ka see peaks välistama kõrkuse. Ja ometi leiab neid kalliskive ka teenijannade juurest.
Ja kui ka neid leida pole, peab sellegagi leppima.

Kindlasti on selle tarkuseraamatu ilmumine väga tervitatav sündmus. Ilma Sergei Stadnikovita meil sellist asja ei oleks tõenäoliselt toimunudki.

Ometi tundub mulle pisut üleolevana selle vana papüürusrulli uusväljaanne. Tore, et see ilmus ja tore on seegi, et ta varustati põhjalike märkuste ja saatesõnaga. Ehk oleks siiski andnud saatesõna ümbrist tõsta tagumistele lehtedele, egiptoloogidele ja ajaloolastele närimiseks ning juletud kohe alustada vana vaarao nõuniku endaga.
Ja lausa imelik on üks assüroloog Amar Annuse märkus tagakaanel – tema arvates on see tarkuseraamata „mõneti vananenud“.

Nojah, 4500 aastaga jõuab küll „mõneti vananeda“.

Äkki tulistame enesele ise jalga selle mõnetise vananemisega?.

Nagu saatesõnast selgus ,

polevat egiptlased jõudnud kreeklaste dialektikani, polevat neil olnud pärispattugi. Ei tea, kuhu nad oleks pidanud veel kõik jõudma?
Omal ajal väljaantuna oleks see 110 aastane Ptahhotep saatesõnaja ideaalkujutluses pidanud kindlasti välja jõudma ajaloolise materialismini. Sellele oleks kindlasti järgnenud mööndus, et see siiski oleks olnud võimatu nõudmine seda kauget aega silmas pidades …
See traditsiooniline nõudmine on nüüdseks, vaevalt ühe põlvkonna vältel taandunud.
Ehk olen ise mõnetiselt vananenud nende kõikide moodsate mõttevoolude tuleku ja mineku käes,
Ehk olen liigselt pettunud selles, kuhu meie oleme välja jõudnud.
Ehk kardan liialt meie järel tulevate (KUI neid üldse tuleb) tsivilisatsioonide hinnanguid.
Ehk võib vabalt juhtuda, et hoolimata arvutitest, mobiilidest ja kõigest muust tehnoloogilisest pudi padist oleme hoopis meie need, kes kohe mitte kuhugi välja ei ole jõudnud.
Ehk on egiptlased pigem need, kes ikkagi jõudsid oma teisele kaldale välja, andsid edasi kultuuritungla teistele kandmiseks ja alles siis astusid kõrvale.
Jätkus seda tsivilisatsiooni aga vähemalt 3000 aastat, Nii kaugele meie, õhtumaalased, küll päris kindlasti ei jõua - meie tsivilisatsiooni jagub praeguseks vaevalt 1500 – 2000 aastat ja allakäik juba käib.

Ja vähemalt tänases päevas ei ole õieti midagi, mille põhjal võiksime üleolevalt Ptahhotepi kaasaegsetele mõttelisi õpetussõnu jagada.

Õnnitlused inimkonnale

2011-11-30T10:24:00.003+02:00

Edukas gripitüvi on lõpuks inimeste enda laboratiooriumis leiutatud!

Lugege alljärgnevaid linke. Silmade hõõrumine ei aita. See ei ole ulmekirjanike fantaasiavili või vandenõuteoreetikute haige mõtlemise produkt. See on reaalsus, mis
üllatav küll, ületab ja üllatab alati ulmekirjanikke või vandenõuteoreetikuid mingil moel

1. Delfi kajastus

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/hollandi-teadlane-loi-super-linnugripi-mis-voib-tappa-pool-inimkonda.d?id=62425422

http://www.ghosttheory.com/2011/11/29/dutch-scientists-create-highly-contagious-super-influenza-virus

http://www.doctortipster.com/6952-dutch-researcher-created-a-super-influenza-virus-with-the-potential-to-kill-millions.html

http://www.doctortipster.com/6988-super-influenza-virus.html

Ma ei leia sõnu. Me kõik ehk mäletame veel nn. seagripi pandeemiat.
Nn. seagripi puhul pole olnud ette näidata mitte ühtegi seafarmi, kus see viirus leviks või oleks levinud. On tehtud uuringuid selle päritolust ja need viitavad üsna üheselt sellele, et see viirus pärines vaktsiinilaboreist või oli sigade vaktsineerimiste kõrvalprodukt, kuna eeldas väga ebatõenäoliste asjade kokkulangemist.
Kusagil pidid kokku saama geograafiliselt väga erinevatest kohtadest pärinevad sead ja tekitama ühiselt viiruse, mis seejuures ei levi hästi sigade eneste peal, aga millegipärast on edukas inimeste peal.

Selle gripikampaania käigus sattusin uurima ka Bruno Lina tegemisi - see mees ise LÕI oma tontlikus ülisturvatud laboris kunstlikke viirusi (et hiljem tõenäoliselt leiutada või patenteerida vaktsiine, nagu ka seagripiga tegelikult oli). Labor ilmselt tegutseb edasi koos teistegagi, nagu allpool näha, ainult et meil puudub info, kas B. Lina oli edukas (Tegemist on Prantsuse teadlasega)

Nüüd on punti lisandunud Ron Fouchier, ja tuhkrukatsetega on tõendatud, et temal ÕNNESTUS luua esimest korda viirus, mis oleks ühteaegu väga kergesti LEVIV ja samal väga SURMAV.
Muuseas, ühes tsehhi laboris seagripihüsteeria-pandeemia kõrghetkel õnnestus kontrollida viiruse toormaterjale, testloomadeks tuhkrud, kuna nende immuunsüsteem on väga sarnane meie omaga, s.t. mis läheb hästi läbi tuhkrutega, läheb läbi ka inimestega.
Need toormaterjalid olid "kogemata" surmamata linnugripi viirust paksult täis, segamini surmamata seagripiga ja tsehhid seetõttu loobusid ühe ravimifirma valmiskompileeritud vaktsiini kasutusest.
Juhtum vaikiti väga kiirelt maha.

Aga tuleme tagasi praeguse viiruse juurde.
Arutelud selle asja publitseerimise kohta või mittepublitseerimise kohta ei muuda olukorda. Pomm on valmis tehtud ja inimkonnal ei ole iial õnnestunud selliste pommide vallapäästmist tõkendada.
On olemas huvigrupid, kes tahavad planeedi populatsiooni otsustavalt vähendada.
On olemas vaktsiinitöösturid, kes tahaksid saada selle pealt megakasumeid.
On olemas sõjaliselt konkureerivad imperialistlikud riigid (kuigi sõnades suured sõbrad, ei ole see tegelikult nii.
Täiesti selgelt iga natukenegi oma riigi ohutuse eest hoolitsev riik hakkab otsima võimalusi see retsept ise tuvastada, koos teiste analoogiliste retseptidega, et olla valmis bioloogiliseks ründeks. Idee on lihtne - leida pidevalt uusi ja põnevaid mutatsioone gripiviirusele ja see Ron Fouchieri poolt kompileeritud asi on vaid esimene "pääsuke" selles tontlikus biosõjas, mis tõendab, et teistegi "pääsukeste" leiutamine on täiesti võimalik.

Ärikad hakkavad otsima võimalusi potentsiaalse megakasumi teenimiseks (oih, näe, pääseski kuidagi välja või muteerus ise looduses 2012 valmis, aga õnneks meie nägime seda ette ja tegime valmis vaktsiini, Nobeli preemia kohe üle anda Ron Fouchieri-le ja ravimitööstureile papp tasku, koos laibavirnadega sellega koos, et asi tegusam oleks)
Kui see läks läbi seagripiga, läheb see läbi ka selle mutandiga, võimalik, et selle mutandi pehmendatud variantidega, et vältida liiga suuri kollapse.
Ilmselt ei tule aga uue viiruse puhul eeldada enam nii pehmet maandumist, nagu seagripiga oli. Ilmselt on vaja kõvemaid argumente vaktsiinineerimise poolt ja mis saab olla kõvem argument surmavast epideemiast.
Ükskõiksus ja peaaegu muude uudiste keskele ärauppuv teatis sellise viiruse loomisest joonib alla praegu fakti, kuivõrd allakäinud meie eetika ja moraaliteadvus on, koos meie peaaegu jabura apaatiani jõudnud usuni teadlaste ingellikku missiooni inimkonna päästmisel.
Selline optimism ei ole kahjuks millegagi põhjendatud.
Kõik tehnoloogiad pöörduvad 21. sajandil inimkonna enese vastu, ilma moraali ja eetikata ei saa tehnoloogia tuua inimkonnale õnne, vaid ainult õnnetust.
Ärikate ja militaristide poolt kontrollitav teadus ei saa muud tuua, ükskõik, kui kenana me võime teadlaste leiutisi oma populaaretaduslikes üllitistes kujutada.
Kõige jälestusväärsemaks sihgrupiks on sellele ajupesule LAPSED. Ka minu lapsepõlve ilmestas tore lasteraamat aatomiku seiklustest ja ma ei varja, et ma olin selle aatomiku mõju all kuni üsna viimase ajani.

Hea testsituatsioon Jaapanis kriipsutab praegu meie masendavat olukorda alla, aga
selle testsituatsiooni tausta lakmuspaberiks on ka meie orikarja, s.h. tehnoloogilsie orikarja käitumine sellel foonil.
Ma tahaks näha teistsugust reaktsiooni sellele uudisele, kuid ma annan enesele selgelt aru, et see on vaid soovmõtlemine.
Kui sellel foonil tekibki hüsteeria, siis on see hästi ette kavandatud hüsteeria, kus kindlasti lüüaks mitu kärbest ühe hoobiga: keegi korjab kasumid, vastased neutraliseerimitakse efektiivselt ja selle värgi leiutajale pannaks püsti mälestusmärk, koos jätkuva müüdiloomega sellest, kuidas teadlsed meie tervise eest hoolt kannavad.

Uued rõõmusõnumid - mingit ohtu ei olegi

2011-11-14T14:38:00.002+02:00

Siin on toodud pilt ahvi kopsust, rikastatud PU-239-ga (mis on 270 korda ohutum, kui PU 238)

Hurraa! Ka jänkide elu ei sisalda enam peaegu mingit ohtu, nii nagu NL-s kogu aeg oligi.

http://www.floridatoday.com/article/20111113/NEWS02/311130027/NASA-Launch-accident-poses-little-danger

Just hiljuti jooksis läib uudis, et üks NASA inimkonda õnnistavamaid missioone, nimelt Cassini missioon, mille eesmärk oli Saturni ja tema kaaslasi uurida, läkitati 1997 aastal teele 72 naelase plutooniumivaruga. See ei olnud tavaline PU 239, millega praegu reaktorikütust rikastatakse ja mis Fukushimas reaktor 3-s taeva poole lendas. See oli Pu 238, mille poolestusaeg on 270 korda lühem ja järelikult kopsus emiteerib alfa osakesi 270 korda rohkem.

Seda sodi on juba kosmoses laiali paiskunud 60ndatel, ainult 1 kg. seda sodi lendas ühe satelliidi laialipaiskumisel vastu taevast ja settis atsmosfääri ....
Sellestki piisab, et arvata, et kopsuvähkide arv põhjapoolkeral kasvas kõvasti.
Aga siis lõpetas NASA satelliitide varustamise plutooniumiga ära, minnes üle päikesepatareide peale (mingi kummaline ehmatus!?), aga hakkas selle asemel Marsi ja muude kaugemate asjade uurimiseks ikka edasi Pu-d kasutama (esimene ehmatus läks üle). Ikka seda mürgisemat, Pu 238 versiooni.
Cassiniga läks õnneks, jõudis oma mürgiannusega Saturnile ja uurib seal ühte kui teist edasi.
Aga keegi ei tea veel, mis juhtub 25 novembril NASA uue Marsi missiooniga, kus Pu - 238 on ainult 10 naela jagu, s.t. 5 kilo umbes.
Venelaste missioon, vist ilma Pu õnnistuseta, see läks aia taha ja ei ole ühendust saadud, kukub niisama maale ja põleb ära (ja keegi ei tea, mis sodi välja paiskub).
NASA ise arvab asja kohta parandamatu optimismi hooletusega - juhtub mis juhtub, õnnetuse tõenäosus ainult 1:420-le see ongi.
Jätate te ära hambaröntgeni? (aga millegipärast ei küsita, kas ma jätan ära laste lõbureisi lennukiga sarnase tn. allakukkumise korral)

Ei jäta, nii ei jäeta ära ka seda väikest teaduslikku missiooni, kui läheb õnneks on kõik õnnelikud, kui ei lähe, läheb loojakarja ehk miljon uut vähikandidaati pisut varem, kui muidu ette määratud, aga on teaduse himel ohvritest iial kahju olnud, eriti siis, kui tegemist on radioaktiivsusega!!
Praegu võib veel kirjutada petitsiooni ja allkirja anda ka, eelkõige aga rõõmsalt naerda nende üle, kes annavad, allpool toon selle lingi ka ära.
Mõelge, kui teil parajasti ei ole hambaröntgenit plaanis, nende võimaluste peale. Ja mõelge kui imeline, imeline on teadus. Kohe nii imeline on surra alfa osakesi kiirgava osakese peale oma kopsus, nii imeline.
Pildil: Shimpansi kopsu see koht, kus "kuum" PU 239 osakene istub. Muuseas, Pu 238 kiirgab välja oma räpast sodi 270 korda suurema sagedusega, nii on tema tekitatud hävitustöö kopsus suurem.
Ja ärge lootkegi, et valitsused või laborid seda määrama hakkavad - alfa kiirgureid keskkonnas määrata on väga keeruline, mitte määrata aga äärmiselt lihtne, sest alfa osakesed neelduvad väga lühikese vahemaa tagant. Ja ärge lootke ka, et teie oma geiger mülleri loenduriga sellega hakkama saate, sest gammat see sodi ei kiirga.
See asjaolu kindlasti teeb plutooniumi kasutamise eriti mugavaks ja ohutuks.

Karl Grossmannil on sellest asjast oma arvamus:

http://www.opednews.com/articles/Space-Launch-Involving-Plu-by-Karl-Grossman-111108-476.html

Naerame selle arvamuse peale.

ja siin saab naerda petitsiooni peale, mis NASA-le, Obamale ja kõigile teistele kindlasti hirmu naha vahele ajab:

https://wwws.whitehouse.gov/petitions/!/petition/cancel-launch-mars-rover-curiosity-nasa-which-powered-dangerous-plutonium-238/8HzzWHk9

Planeet Uraan

2011-11-13T13:59:00.003+02:00

Ühes järjekordses 100000 Euro saates hävinesid noored õnneotsijad küsimusega, mis puudutas ULMET.
Küsimus puudutas järgmisi sõnu ulmekirjanduses: „Lend Kuule“, „Planeet Uraan“, „Ajas rändamine“ ning „Kapitalistlik tulevik“.
Küsimus oli – mis sõnapaari NL –s oli ulmekirjanikel koguni keelatud nimetada, seda vastavalt ulmekirjanike Strugatskite väitele. Õige vastus oli: planeet Uraan
Hävisin ka mina oma virtuaalunistuses rikastuda – nii loll ei võinud see riik ju olla, et ühe tühise planeedi nimetamise keelustab, pigem siis ikka „kapitalistlik tulevik“.

Aga oli nii loll, kellelgi glavliti tsensoril oli selge, et mida vähem räägitakse URAANIST, seda vähem on nõukogude kodanikel ka põhjust muretseda aatomienergia ohutuse pärast.

Mida ei tea, seda ei ole ka olemas.

See planeet Uraani kompleks jälitab maailma ka tänase päevani, nii uskumatu kui see ka ei tundu.
Jälgigu selleks vaid seda, mis toimus ja toimub Fukushima tuumajaama ümber. Kokkulepitud vaikus, eriti kõiges, mis puudutab plutooniumi, kooriumi, põhjavett ning kriitilisuse jätkumist.
Vaid väga vähese loetavusega portaal enenews.com korjab kokku seda näpuotsatäit radiatsioonist, mida siit ja sealt kuuldub. Kuid see on tilk meres, sest enamik inimesi on aheldatud peavoolu meedia külge.
Viimane uudis „planeet Uraan“ seeriast, oli säärane: Tsehhid mõõtsid omal maal mitmes linnas jood 131 jääke. On võimalik, et see pärineb nende oma tuumajaama sisemusest Sloveeniast. Kuid on võimalik, et tsehhid mõõtsid Fukushima jätetest siiajõudnud kübekesi, mida teiste maade paremini kasvatatud füüsikud, ei mõõtnud.

Planeet Uraani kompleks jälitab meid mitte ainult tuumatehnoloogias. Mistahes tehnoloogiast saab meile alati järjekordne egiptuse nuhtlus, kui seda saab mingil ettekäändel salastada (ärisaladus või riiklik saladus, kuna saab valmistada tuumapomme).

Nuhtluse all kannatavad kõik, isegi selle tehnoloogia väljatöötajad. Isegi need tuumatehnoloogid, kes praegu säravail silmil räägivad radiatsiooni kasulikkusest saavad ükskord oma doosi kätte. See on nagu karma, mille eest ei pääse.
Ärikate ja militaristide poolt hallatavate tehnoloogiate puhul ei ole mingit lootust, et need võiksid hakata inimkonnale tooma kasu. Kogu selle „rahumeelse“ aatomi ilus jutt oli tegelikult ju välja mõeldud AINULT selleks, et „rahumeelselt“ valmis vorpida suuremas koguses aatomipommi valmistamiseks vajalikke materjale, eriti plutooniumi. Praegu paistab seda sodi olevat aga koguni siin seal üle jäänud, nii et osa sellest saagisest on leidnud tee „rahumeelsete“ reaktorite sisemusse, näiteks Fukushima tuumajaama reaktorisse 3, MOX kütuse näol. See lendas sealt suure pauguga atmosfääri ja just see aine, plutoonium on praegu muutunud tabusõnaks, nagu ulmekirjanikel oli sõna „Uraan“.
On ka teisi tabusõnasid, näiteks sõnad PÕHJAVESI ja Koorium. Jaapani põhjavee suureulatuslik saastumine pika aja vältel paistab olevat juba asi, mis on vältimatu. Kooriumide jätted saavad kokku põhjaveega ja siit uhutakse see laiali, s.h. Vaiksesse ookeani, kus elunevad organismid hakkavad seda bioakumuleerima ehk võimendama. Teine, veel hullem võimalus ka terendub – see kriitilisus võib minna nii suureks, et see reaktorisodi suudab maha panna suuremahulise plahvatuse. Ka sellest ei räägita meie nii hea kasvatuse saanud lääne ühiskonnas, isegi wall streeti okupeerijatele ei ole keegi taibanud rääkida, et see nagu võiks peale raha olla oluline probleem.
Kuid praegu juba paratamatuks saanud saastumine on kindel tulem. Kõik, mis vähegi toiduahelas kõrgemal, kõike seda tuleb hakata vähendama ja lõpuks vältima: piima, liha, rasva, tuunikala, lõhekala, räimi… Kõik see on varsti vältimatult saastunud sajanditeks.
USA välisministri Hillary Clintoni ühe Jaapani visiidi käigus aga suudeti kokku leppida selles, et toiduainetest vastavat radioaktiivset saasta ei hakatagi määrama.

Pole mõõtmisi, ei ole ka probleemi.

Miks inimkond oma kõige väärtuslikumad teadmised on andnud üle pättidele kasutamiseks ja usurpeerimiseks?
Miks me seda nii rahulikult pealt vaatame? Mis moraalne õigus on meil selliseks käitumiseks?

Teadusajakirjanikele oleks siit ka mõtlemisteemat – selle asemel, et sinisilmselt helge tuleviku visioone manada rohketes teadust populariseerivates ajakirjades või pikalt laialt hoiatada vitamiinide kahjulikkuse eest (!!), mis igal tervemõistuslikul biokeemikul ajaks juuksed püsti, oleks vaja inimestel silmad lahti teha: hakata lõpuks ometi rääkima ka riskidest. Kuid suud ja silmad on kinni vajutatud korporatiivse raha raske taagaga. Sellest taagast vabanemiseks ilmselt peavad paljud inimesed maksma oma tervise ja elukvaliteediga veel paljude, paljude põlvkondade vältel.
Ja selle üle võiksid ka mõelda kõik emad ja isad, kellel on lapsed, kellel kogu elu veel on alles ees. Mina , mul ehk ongi ükskõik, see vähk 20 aasta jooksul, sest selle aja vältel olen niikuinii millessegi surnud või haigestunud.
Aga lapsed, 1, 10, 15 aastased?
Esimene asi on kogu tuumasüsteem keelustada, selleks on vaja väga palju vaeva näha, kuna selle taga on kõikide suurriikide sõjalis- industriaalne kompleks kõrvuti ärikatega, ja lõputud võimu – ja sõjamängud, mida on viimaste sajandite jooksul maailmas imperialistide ja kommuniste poolt mängitud.
Kuid ukse taga ootavad uued võimuinstrumendid, näiteks geenitehnoloogia, nanotehnoloogia, robotid - ja nende puhul kerkivad üles täpselt samad küsimused.
Ning need ikka optimistlikud teadlased - selle asemel, et välja mõelda paremaid ahelaid meie endi orjastamiseks, peaksid ka nemad mõtlema rohkem selle peale, kuidas tehnoloogiaid kasutada nii, et see tooks inimestele kasu, mitte kannatusi.
Kasvõi vanadusegi üheks võimalikuks tegevussuunaks võiks olla hoiatamine, aus riskianalüüs.
Aga ei: lord Kelvini sarnased skeptikud on minevik. Kohe kohe võidame vähi, ütleb Nobeli preemia laureaat Edmond Fischer PM usutluses, meenutades mulle kuldseid kuuekümnendaid, kus kohe kohe oli kommunism käes.

Vähemalt 50 aastat oleme neid kohesid oodanud termotuumasünteesi ja vähi alal.

Ja äsja antibiootikumide poolt võidetud bakterid on jälle hoopis pead tõstnud.

Lühike periood meditsiini ajaloos, mil neid sai tappa karistamatult antibiootikumidega, on lihtsalt ümber saanud. Ja isegi see, mida inimkond võiks RAUDSELT teada, nimelt teadmine vitamiinide vajalikkkusest ja kasulikkusest, isegi selle on meditsiiniärikad suutnud kahtluse alla sättida – ei ole selline käitumine ju kasumlik.
Ilmselt on see nende laureaatide lapsepõlve taak, selline kustumatu optimism ja samal ajal pimedus tehnoloogilist ohtude ees.
Ja seda võimendab ka korruptiivne ajakirjandus, sest teadlane, vaadake, tema on marsielanik planeedil Maa ja ei pea ise neil teemadel sõna võtma, seda teevad nende asemel teadusajakirjanikud. Nemad aga teavad täpselt, nagu ulmekirjanikudki omal ajal teadsid, milliseid sõnapaare tohib kasutada ja milliseid mitte.

Shanti Devi

2011-11-07T08:41:00.004+02:00

Sellel pildil näete 9 aastat Shanti Devit koos komisjoniga, kes tema taassünnijuhtumit uurisid. Selle taassünnijuhtumi teadmise oleme ehk võlgu aga Mahatma Gandhile, sest ilma tema surveta poleks vanemad Shanti Devit lubanud sõita koos komisjoniga tema eelmise elu elukohta, Mathurasse…

Mis ootab inimest pärast surma?

Sobib seda küsimust üldse enam esitada, kui on „ju teada“, et varesena lendlemine Sonora kõrbes osutus lihtsaks väljamõeldiseks?

Kasvatame kapsaid. Ehitame rehetaresid. Teeme midagi ära. Ärgem laskem päeval niisama raisku minna. Meie reliikviaks on töine vabadus. Las nemad seal õiendavad oma asjadega. Me oleme seda kogu aeg teadnud. Neil vist ei ole seal oma ajaga midagi peale hakata. ….

Pärast nende talupojamantrate ärakuulamist olen veel rohkem turris kui enne üldse olin. Hunti ei võõruta metsa poole vaatamisest mitte miski. Kuigi ka siin olen ja jään libaks.

Ja ma tean, et nende mantrate päevakohasusest hoolimata kusagil tsuudi hinge sügavuses pesitseb lõhe selle puurireaalsuse ja „teise“ reaalsuse vahel. Ühes on ta vahest ainult külaline, teise aga jõuab igaüks meist tahes tahtmata tagasi. See aga saab teoks hoolimata ajast, millega võib olla tuleks tõesti midagi tõeliselt peale hakata.
**************************************************

Minule on kõige veenvamaks sõnumiks sealpoolsusest need vähesed lapsed, kes mäletavad oma eelmist elu. Selliseid ümbersünnijuhtumeid on olnud läbi ajaloo, kuid teaduslikult, s.t. järgides teadusliku uurimise kaanoneid, on neid hakatud uurima alles pärast II Maailmasõda, seda tänu peamiselt Ian Stevensoni jõupingutustele.

(Tema ümbersünniraamatutest kunagi mõnes teises loos.)

Siin aga kirjutaksin veidi ühest enne Stevensoni uurimisi tõendatud ümbersünni loost – tüdrukust nimega Shanti Devi, kes mäletas täiesti täpselt, kes ta eelmises elus oli ja jahmatas sellega ümberkaudseid.

Sellest loost on eesti keeles olemas ka raamat – Sture Lönnerstrandi kirjutatud „Shanti Devi, Ühe reinkarnatsiooni lugu“, eesti k. 1996. Nii et kõigil huvilistel on võimalus asjadega ka omal käel tutvuda.

Shanti Devi sündis 11 detsembril 1926 Delhis (India).
Kuni nelja aastaseks saamiseni rääkis tüdruk väga vähe. Nelja aastaselt hakkas tüdruk aga rääkima kummalisi lugusid. Ta väitis, et tegelikult elab ta Muttras (Mathura, väidetav Krishna sünnikoht)
Ta küsis, kus on Krishna pilt, kus on tema ehted, eriti igatses ta peaehet nimega chand ja churei-sid, jalavõrusid. See ei ole hindi sõna, aga kasutati Mathura dialektis, seda algul tema pere ei mõistnud.
Ta väitis enese olevat brahmaani abikaasa ning keeldus lihatoidust, tahtes oma toitu, satvilist toitu. Muttras, tema eelmises elus ei söödud liha.
Ta ei soovinud enesele ema poolt antud sarit, kuna ütles, et see ei ole kvaliteetne, väites jälle, et tema mees kauples kangastega ja teadis hästi, milline kangas on kvaliteetne.
Ta väitis, et ta ootas last (nelja aastasel lapsel ei saanud olla mingit aimu laste saamisest ja ootamisest).
....
See kõik, ka päritolu teisest kastist (brahmaanid olid kõrgemast kastist, kui Shanti Devi pere), hirmutas Shanti Devi ema ja isa. Nad kartsid, et tüdruk on vaimuhaige. Nad kartsid, et tüdruk on hukatusele määratud, hindude uskumuse järgselt kõik, kes mäletavadd oma eelmist elu, on hukatusele määratud, surevad varakult. Nad pidasid seda suureks õnnetuseks.

Shanti Devi mängis sageli koos Tara Chand Mathuri kaksikutest lastega, Prabhashi ja Subhashiga. Tara Chand Mathur oli väga lugupeetud mees, rikas advokaat. Mängides joonistasid lapsed templi pilte. Shanti Devi joonistas aga väga suure templi pildi, väites, et kaksikud ei ole selles templis kunagi käinud, et tema "käib seal tihti", nimelt Dvarkadishi templis Muttras.
Shanti püüab Muttrasse "tagasi minna". Tara Chand Mathur saab sellest teada ja viib tüdruku tema koju tagasi. Enne seda küsitleb ta tüdrukut ja kuuleb tüdruku väiteid elust Mathuras. Tüdruk mäletab, et talle meeldis tantsida, "enne kui tal jalad haigeks jäid". Tantsides kandis ta churei-sid.
Kui advokaat hakkas pärima tema mehe nime üle ja aadressi üle, kus ta elas, ta väitis, et see on saladus, et ta ei tohi seda öelda....
Seda rääkis tüdruk 6 aastaselt, järgmisel aastal läks ta aga kooli. Lapsed hakkasid tüdrukut tema juttude pärast pilkama.
Tema isa hakkas Shanti Devit uskuma ehk pärast seda, kui tüdruk kirjeldas täpselt seda, kuidas ta abiellus, kes olid tema eelmises elus tema ema ja isa ja millal see abielu toimus - Durga pidustuste ajal.
Ta kirjeldas ka seda, et tema "mehel" olid vuntsid ja põsel sünnimärk, mida ta häbenes.
Ka koolis pöörati tüdruku kummalise käitumisele tähelepanu ning narriti tüdrukut.
Seetõttu pöördusid Shanti Devi õpetaja ja kooli rektor tema isa poole loa saamiseks tüdrukut lähemalt küsitleda. Isa lubab seda.
Ta räägib neile meeleldi oma eelmisest elust. Lugdi Devi käis sageli templis (ta oli tõepoolest väga religioosne) ning suplemas Jumnas. Enne poja sünnitamist oli Lugdil jalg haige, nii ootas teda pärast suplust teener riksaga...
Ta elas Mathuras, Chaubey tänaval üheksandas majas. Lõpuks sosistab ta rektorile ja õpetajale ka oma mehe nime, Kedar Nath.
Sellest piisab, et kirjutada Kedar Nathile Mathurasse kiri.
Kirja tekst (Sture Lönnerstrandi järgi).

"Pandit Kedar Nath Chaubey, Chaybey tänav 9, Mathura"

Kõrgesti austatud härra!
Ma olen kokku puutunud ühe tüdrukuga, kelle nimi on Shanti Devi Mathur ja kes elab Chirkhanas, Delhis. Ta on kaupmees Ranga Bahadur Mathuri tütar. Ta on laps, vaevalt üheksa aastane. Tal on Teie kohta andmeid, mis on väga üllatavad. Ta väidab järgmist: "Varem kuulusin ma Chaubeyde kasti Mathuras ja minu mehe nimi oli Kedar Nath. Tal oli kauplus Dvarkadishi templi lähedal. Minu maja oli kollane. Tol ajal kandsin ma nime Lugdi Devi.
Ma palun Teie panditil mulle teatada, kas midagi nendes väidetes vastab tõele. Kas Lugdi Devi on olnud olemas? Kas Kedar Nath on olemas? Kirjutage mulle, kui Te olete olemas!
Jumala õnnistuse ja suurima alandlikkusega
Lala Kishan Chand,
Rektor, Ramja kool, Daryganj, Delhi

Üllatavalt Kedar Nath vastas sellele kirjale, kinnitades, et KÕIK ON TÄIESTI TÕSI.
Ta palus oma nõbul Kanji Mal-il Delhis selle tüdrukuga ühendust võtta. Nõbu arvab oma kohuseks olevat see pettus paljastada.
Koos õpetajatega lähevad nad Shanti Devi kodusse, tüdruk tunneb Kanji Mali KOHE ära, öeldes ka, et ta on tema mehe noorem nõbu ja sedagi, et ta ei tahtnud tema mehe juures töötada, tahtes olla sõltumatu ...
Seejärel meenus tüdrukule koguni nõo nimi, ta räägib ühest rahast, mille ta peitis peidukohta. Summaks oli 150 ruupiat, et ohverdada see raha, kui neil sünnib poeg ...
Kedar Nathi nõbu on nüüd veendunud, jah, Shanti Devi on Lugdi Devi ümbersünd.
Kuid mees ise ei ole veendunud - seetõttu läheb ta Delhisse ise asja uurima, esitledes ennast oma vennana.
Shanti Devi tunneb aga oma endise mehe kohe ära, samuti tunneb ta ära oma poja ning küsib, kas Kedar Nath täitis oma lubadusi - mitte abielluda ja ohverdada 150 ruupiat poja sünni puhul. Mõlemaid lubadusi Kedar Nath täitnud ei olnud, viimane lubaduse murdmine selgub hiljem, külaskäigul Mathurasse.
Shanti Devi palub oma emal külalisele valmistada oma endise elu mehe LEMMIKROOGA.
Järgmisel päeval külastab Kedar Nath Shanti Devit uuesti. Jälle on temas pead tõusnud kahtlused.
See hämmastav tüdruk räägib nagu täiskasvanu, seda nelja silma all kohtudes. Ta räägib Kedar Nathile loost, mida keegi teine peale Kedar Nathi, Lugdi Devi ja ühe halastajaõe ei tea. Kedar murdis oma naisele selle halastajaõega truudust, ja Lugdi nägi seda, kuigi ta ei rääkinud sellest oma eluajal Kedar Nathile.
See veenab Kedar Nathi.
Nüüd on lugu jõudnud ka rohkemate inimeste kõrvu. Ajalehed avaldavad kuulujutte ning nii tulevad ühel õhtul Shanti Devi juurde Tara Chand Matur koos kahe lugupeetud härraga - poliitik Neki Ram Sharmaga ja Ajalehekirjastajate Liidu esimees Lala Deshbandu Guptaga.
Nad teevad ettepaneku, koos komisjoniga sõita Mathurasse, et veenduda Shanti Devi jutu tõelevastavuses.
Shanti Devi isa Rang Bahadur KEELDUB kategooriliselt.
Nüüd sekkub sellesse loosse Mahatma Gandhi. Ta palub isiklikult Shanti Devi isal lubada oma tütart Mathurasse koos komisjoniga, et veenduda tüdruku juttude tõelevastavuses.
Gandhi palub Shanti Devi vanematel mitte pöörduda tõe teelt kõrvale, mis see ka ei maksaks.
Kahjuks maksis see Shanti Devile palju - see naine ei abiellunud oma elus kunagi.

24 novembril 1935. aastal reisib Muttrasse juhtumi uurimiseks loodud komisjon koos Shanti Deviga.
Juba jaamas tunneb tüdruk ära oma jethi, oma endise elu mehe vanema venna.
Ta küsib, kas vend on hoolitsenud tema vürtsbasiiliku eest, seda lubas vend teha enne Lugdi Devi sünnitusele sõitu.
Seejärel viib tüdruk komisjoni eksimatult väidetavalt "kollase" maja juurde, kus nad elasid koos Kedar Nathiga abielu alguses.
See enam ei ole kollane, aga lähem uurimine selgitab kiiresti, et see maja OLI kollane sel ajal, kui Lugdi Devi seal elas.Praegu elavad seal sees üürilised. Ta näitab komisjonile ka seda, kus selles majas on jai-zarur, käidav koht Mathura murrakus. Tüdruk loomulikult teab kõiki asju.
Seejärel külastatakse teist maja, ta tunneb ära oma eelmise elu vennad. Selles majas tahab ta teada, mis on saanud vürtsbasiilikust. Kedar Nath väidab, et vürtsbasiilik on tema vennal alles, aga see ei ole selles toas, kus ta varem oli, vaid tema venna juures.
Shanti Devi tunneb ära oma endised ehted, millega ta tantsis, oma valge sari, ja näitab inimestele kohta, kus oli olnud kaev, mille juures ta armastas poleerida hõbekaussi, oodates oma meest.
Seejärel näitab ta raha peidupaika, kus aga seda raha, mida ta hoidis, enam ei ole. Kedar Nathi väitel kasutati see raha ära matusteks.
Shanti Devi leiab üles oma lapsepõlvekodu, tunneb ära oma vanemad.
Ta küsib oma eelmise elu ema käest, kas ta ohverdas lilli ja kooke Krishnale. Ka tema ema ei ole seda teinud, Shanti Devi palub seda oma eelmise elu emal kohe teha. Tüdruk küsib meeleheites:
"Miks keegi ei ole oma lubadust täitnud? Miks valetatakse surijale?"
Leiab aset liigutab stseen, kus tüdrukul tuleb "valida" ema ja isa. Ta valib praegused vanemad.
Shanti Devi edasine elu on nagu tõestuseks sellele, kui keerukas on sellise inimese elu, kes kogu praeguse elu vältel oma eelmist elu mäletab.
Tema taassünniloost koostati aruanne. Aeg ajalt kirjutasid ajalehed temast. Seejärel asi ununes. Aga Shanti Devi ei abiellunud, kuigi oli olemas inimene, kes seda soovis. Ta lõpetas ülikooli, õppides inglise, hindi, sanskriti keelt.
20 aastaselt tutvus ta noore sikhi Ramdas Singhiga. Noored tundsid teineteise vastu sümpaatiat, kuid noormehe abieluettepanekud Shanti Devi tõrjus. Ta rääkis noormehele oma saatusest ja sellest, et ta ei tunne ennast vabana ...
Edasi töötas Shanti Devi õpetajana. Ta õppis ka filosoofiat.
Tema taassünniloost sai aga teada rootsi kirjanik Sture Lönnerstrand, kes külastas 50-ndatel Indiat, et juhtumit uurida. Esialgu oli ta skeptik, aga lähemal uurimisel leidis ta kõik faktid tõesed olevat. 30 aastat hiljem kohtub kirjanik uuesti Shanti Deviga.
Ka kuulus laste reinkarnatsioonide uurija Ian Stevenson uuris Shanti Devi juhtumit enne tema surma 1987, ning ka India uurija K.S Rawat. Sture Lönnerstrand kirjutab selles loost raamatu, mille avaldab 1994, eesti keeles 1996.
Lõpetuseks ma tooksin Sture Lönnerstrandi enese kokkuvõtte juhtumist, kopeeritud raamatust "Shanti Devi", lk. 149-154.

Shanti Devi juhtum

Olen püüdnud anda nõndanimetatud „Shanti Devi juhtumist“ nii tõepärase ja elava pildi kui võimalik. Tegemist on kaasajal kõige enam tuntud ja kõige paremini dokumenteeritud reinkarnatsioonijuhtumiga.
Olen ka püüdnud mingilgi määral Shanti Devit puudutava draama peategelasi iseloomustada.
Nad on normaalsed, mõistlikud ja intelligentsed inimesed, kuigi teistsuguse kultuuritaustaga, kui meie siin läänemaailmas harjunud oleme.
Minu uurimustöö on valmis, aruanne on kirjutatud. Sellega võiks lugu Shanti Devist lõppeda.
Kuid ma tahaksin lühidalt välja tuua kõige olulisemad lülid selles ahelas, mis lõplikult tõestavad, et Lugdi Devi on reinkarneerunud Shanti Deviks:

1. Shanti Devi mälupildid hakkasid ilmnema, kui ta oli just nelja aastaseks saanud. Enne seda polnud tal ümbritsevad maailmaga peaaegu mingit suulist kontakti.
2. Algusest peale kasutas Shanti Devi teatud murdesõnu ja väljendeid, mida tema omaksed ei kasutanud ega isegi teadnud, kuid mis olid üldlevinud ja tüüpilised Mathuras (Muttras).
Shanti Devi omastel ei olnud seega mingit võimalust talle neid sõnu õpetada. Shanti Devil polnud ka mingit kokkupuudet inimestega, kes seda murret oleksid rääkinud või tundnud.
3. Algusest peale selgitas Shanti Devi, et ta kuulub brahmaani perekonda. Ta viitas brahmaanide elutingimustele, millega ta enda sõnade järgi oli harjunud. Tema vanemad kuulusid hoopis teise ühiskonnagruppi.
On mõeldamatu, et nelja-aastane tüdruk võis teada üksikasju brahmaanidest ja nende kommetest.
4. Juba nelja aastaselt oli Shanti Devi valmis koju Muttrasse (Mathurasse) sõitma. Muttra oli see koht, mida ta koduks pidas. Seda soovi oli ta väljendanud mitte üksnes oma vanematele, vaid ka naabritele, näiteks advokaat Tara Chand Mathurile.
5. Mõjutatuna Lugdi Devi sotsiaalsetest arusaamadest ei tahtnud Shanti Devi mitte kellelegi oma mehe isikut paljastada, isegi mitte oma vanematele. Mehe nime avaldas ta alles siis, kui talle lubati, et ta saab Muttrasse sõita ja oma eelmise inkarnatsiooni mehega kohtuda.
6. Shanti Devi jutu järgi keerlesid Lugdi Devi viimased teadlikud surmaeelsed mõtted Krishna, tema nime ja tema pildi ümber. See on usutav, kui mõelda sellele, mida Lugdi Devi oma surivoodil emale ütles. Shanti Devi esimene mälestus oli samuti seotud Krishna pildiga.
7. Mitte ükski fakt Shanti Devi jutust oma eelmise elu kohta pole osutunud valeks.
Näiteks kollane maja, mis osutus valgeks, oli sel ajal tõepoolest olnud kollane, kui Lugdi Devi seal elas. Võimatu oleks olnud aias asuvast kaevust ja raha peidupaigast fantaseerida ning ka keegi teine ei saanud tüdrukule sellest rääkida.
8. Kui Shanti Devi esimest korda kohtas Kedar Nathi, oma meest eelmisest elust, siis teatas too, et on Kedar Nathi vanem vend.
Shanti Devi ei lasknud end petta. Ta taipas kohe, et tema ees seisab ta mees eelmisest inkarnatsioonist. See näitab, et ta tundis meest hästi.
Samuti tundis ta otsekohe ära Kedar Nathi nõo Kanji Mali, kui ta teda esimest korda kohtas, olles vaevalt üheksa aastane.

9. Oma mehe Kedar Nathiga käitus laps, nagu on kohane kombekale india naisele. Poja suhtes osutas ta ilmselt ematundeid, kuigi polnud veel üheksa-aastaseks saanud.
10. Oma eelmise elu mehele andis Shanti Devi õigeid andmeid Kedar Nathi ja tema toonase naise eraelu kohta, mida keegi teine peale Lugdi Devi teada ei saanud.
11. Miski ei viita sellele, et Shanti Devit oleks enne Muttrasse sõitmist kuidagi mõjutatud või „aidatud“.
Suletud india perekonnas on lapsed vanematest rohkem sõltuvad kui läänemaailmas ja kokkukuuluvustunne on tugevam.
Shanti Devi oli kogu aeg vanemate valve all. Miski ei osuta sellele, et teda mingil moel oleks võidud hüpnotiseerida või mõjutada.

12. Shanti Devi vanemad ei teinud midagi selleks, et tüdruku meenutusi Lugdi Devi elust Muttras forsseerida. Vastupidi, nad püüdsid panna tüdrukut neid mälestusi unustama, sest traditsioonilise india arusaama järgi võib endise elu mäletamine ja endises elus lähedalseisnud inimestega kokkupuutumine tuua lapsele kahju ja isegi põhjustada tema surma.
13. Vanemad ei näidanud üles mingit initsiatiivi, et tütre väidete õigsust kontrollida. Vastupidi, nad suhtusid sellesse äärmiselt tõrjuvalt. Nad andsid oma nõusoleku alles pärast seda, kui neile oli tugevat survet avaldatud, lõpuks ei kellegi vähema kui Mahatma Gandhi enda poolt.
14. Uurimiskomisjoni juhtisid kolm Delhi kõige lugupeetumat kodanikku: Lala Deshbandu Gupta, India Ajalehekirjastajate Liidu esimees ning ühtlasi parlamendiliige, Neki Ram Sharma, parlamendiliige, ning Tara Chand Mathur, Delhi tuntumaid advokaate.
On raske kujutleda, et need isikud tahaksid end blameerida ettevõtmisega, millel on vähimgi pettuse varjund.
Nende osalemine uurimiskomisjoni töös oli garantiiks, et töö teostataks erapooletult ja igas mõttes kindlatel alustel. Kõigil kolmel olid „uurimistöö“ kogemused, igaühel oma vaatevinklist.
15. Muttras viibides ei jäetud Shanti Devit hetkekski hoolika järelvalveta, mis välistab võimaluse, et ta võinuks kelleltki näpunäiteid saada.
16. Kui tüdruk oma eelmise elu emaga kohtus, viitas ta asjaoludele, mis puudutasid ainult ema ja tütar Lugdi Devit, ja mida Shanti Devi poleks teadnud, kui ta poleks mäletanud oma endist elu.
17. Muttrasse reisi ajal, samuti ka varassematel puhkudel, olid kõik tema reaktsioonid kandnud ehtsuse pitserit, nii palju, kui seda oli võimalik konstateerida.
Teatud situatsioonides käitus laps Shanti Devi nii, nagu oleks võinud oodata täiskasvanud naiselt Lugdi Devilt. See tugvendab ehtsuse muljet.
18. Tõestatud reinkarnatsioonijuhtum on ka Indias sellise tasemega sündmus, et vanemad oleksid väga hästi võinud sellest majanduslikku kasu lõigata ja seda mitmel viisil ära kasutada, kui nad oleksid tahtnud. Miski aga ei viita sellele, et nad oleksid selleks vähimatki katset teinud.
Järelikult ei saa Shanti Devi juhtum olla kasusaamise eesmärgil sõlmitud osava vandenõu tulemus.
19. Reinkarnatsiooniidee on india religiooni üks olulisemaid alussambaid, ja selliste asjadega ei naljatata.
Seega on välistatud, et keegi Shanti Devi draama kaasosalistest oleks laskunud nii madalale, et oleks nõustunud pettuses kaasa tegema.
20. Shanti Devi on ise väga intelligentne ja haritud inimene, seda nii lääne- kui idamaailma arusaamade järgi.
Silmas pidades tema religioosseid, eetilisi ja moraalseid tõekspidamisi, on täiesti võimatu kujutleda, et ta võiks mingis pettuses osaleda.
21. Shanti Devi jaoks on tema uuestisünd ka täna ilmne reaalsus, nii isikliku kogemuse kui idee seisukohalt.
Kogu elu jooksul on ta loobunud isiklikust majanduslikust kasust selle nimel, et oma kogemusi teistega jagada. Ta võtab seda kui iseenesestmõistetavat kohustust, kui oma tegelikku ülesannet siinses elus.

22. Shanti Devi on end alati pidanud „oma abielu“ kaudu moraalselt seotuks Kedar Nath Chaubey-ga, kuigi too kuulus ju tema kui Lugdi Devi ellu.
India arusaamade järgi on naise kohuseks abielluda ja maailma lapsi sünnitada, ning inimesed on seda Shanti Devile tihti meelde tuletanud. Ta pole saanud aga uuesti abielluda, kuna on end Kedar Nathi naiseks pidanud.
See viitab Shanti Devi mälestuste enneolematule aktuaalsusele ja jõule ning sellele, millist otsustavat osa need tema elus on mänginud.

Lõpetuseks:

Pärast Ian Stevensoni on inimkonnale tegelikult teada tunduvalt rohkem reinkarnatsioonilugusid, millest enamik on piisavalt hästi tõendatud. Nii ei ole Shanti Devi juhtum mingi tohutu erand. See ei ole takistanud suuremat osa inimkonnast neid asju lihtsalt ignoreerimast. Võrreldes näiteks valguse kiiruse määratlemisega vaakumis, mida on ehk mõõdetud vaid paar korda, on reinkarnatsioon tunduvalt paremini tõendatud. Valguse kiirus aga päris viimase mõõtmise kohaselt ei olegi konstant või leidub osakesi, mis suudavad lennata kiiremini sellest. Vaid vääramatu usk Einsteini teooria konstruktsioonidesse on füüsikutel takistanud seda fakti tuvastamast.

Reinkarnatsiooniga on aga keerukamad lood, sest selle fakti tunnistamine puudutaks inimese maailmavaatelisi aluseid. Ka NL-s olid kunagi nii, et Suure Paugu teooria oli põlu all, sest see ei sobinud dialektilise materialismiga. Reinkarnatsioon ei sobi aga õieti ühegi asjaga, ei kristluse, ei islami, ei teadusreligiooniga.

Budism koos hinduismiga ühena vähestest sellistest religioonidest tunnistab reinkarnatsiooni toimumist, dalai laama valimine toimub just selle fakti

alusel. Kristlikus kirikus on olnud hetki, kus antakse lootust selle asja tunnistamisele, üks paavst, keda maalis Friedrich Jürgenson, Pius XII niisiis pidas vähemalt võimalikuks surnute häälte salvestust.
Kui mitu sajandit inimkond eelistab oma pimesikumänge edasi mängida, on raske ennustada. Ma ei jaga optimismi, mida mõned entusiastid levitavad - et mõne aasta pärast on kõigil selge, jah, taassünd on olemas.

Ei ole. 20. sajand leiutas kõige muu kõrvale imikonnale praeguseks ületamatu nuhtluse - meedia vahendusel toimiva

ajupesu. See pesu on mitmeid kordi hullem mistahes deemonite küüsis vaevlemisest. Viimased on sellised juhuslikud nähtused ja vaevalt, et ennast tihti ilmutavad. Ajupesu toimub iga päev, päevas koguni mitmeid kordi ning ei ole ega ka ei anna inimestele mahti niigipalju oma elu või looduse üle järgi mõelda, kui muiste. Vaid see selgitab seda, keskaegse vaimupimedusega võrreldavat nürimeelsust, mis laiutab kõikjal.
Mida laiatarbemeedias olemas ei ole, seda ei olegi olemas. Mida meedia pidevalt korrutab, nii ongi.
Vaid tuleriitade asemel on meil lihtne sõim ja naeruvääristus, meie inimesed on oma sisult lihtsalt nii lahjaks jäänud, et tugevamaid vahendeid ei ole vaja rakendadagi. Hirm oma sõbra, naise, töökaaslase käest hurjutada saada on täiesti piisav.

Don Juan Matuse portree II

2011-10-28T06:59:00.007+03:00

Paljudele juanistidele võib ehk tunduda minu otsus – Castaneda on lihtsalt petis - liialt kategooriline.
Ehk muudab allpooltõlgitud Hans Sebaldi artikkel aastast 1980 seda olukorda. (kogumikust „The Don Juan Papers“, koostaja Richard de Mille )

Kuidas röstida tulareemiat põdevaid jäneseid

ehk Lõvi, Nõid ja Sarvikiguaan

Minu kriitika keskendub Carlos Castaneda väitele, et tema psüühilised elamused toimusid teatud kindlas maises keskkonnas: Sonora kõrbes.Tema usaldusväärsus sõltub selle väite tõttu üsna oluliselt sellest, kas ta on suutnud sealseid tingimusi adekvaatselt kirjeldada. Kui Castaneda oleks möönnud, et ta jäädvustas oma hallutsinatsioone ilukirjanduslike juttude tarbeks, lesides tugitoolis ja nautides Acapulco Gold-i või Owsley hapet , siis võiks kriitikat pidada pahatahtlikuks. [ Acapulco Gold – Mehhikor Roheline, kannabise tugev variant, Owsley hape viitab LSD-le, Owsleyd peetakse selle aine tarvitamise vaimseks isaks wiki andmetel, tlk. ]

Castaneda ei ole teinud selliseid mööndusi, kuid pakub oma lugusid väliuuringute pähe, eriti kolme esimest raamatut. Oleme seetõttu sunnitud seda "välja" lähemalt uurima.

Tuginedes põhiliselt isiklikule kogemusele räägin kui rändur, kes on kiindunud edelakõrbesse viimased 17 aastat. Olen sõna otseses mõttes oma koduõuest jälginud ilveseid, vutte, lõgismadusid, kulle, närilisi ja koiotte - kuigi keegi viimatinimetatutest ei ole minuga vestelnud. Olen Arizona mitmed kõige metsikumad piirkonnad risti rästi läbi kõmpinud, küll kergete või raskete seljakottide koorma all, selle juures ka Superstition Mountain Wildernessi piirkonna. Viimased kümme aastat on võimaldanud mul rohkem kui küllaldaselt võrrelda Sonora kõrbe Castaneda versiooni selle kõrbega, mis algab sealt, kus minu tagahoov lõpeb.
Mõned põlgavad Castaneda kirjutised ära, sest need kujutavad maagilisi sündmusi. Seda pareeritakse väitega, et maagia on absurdne vaid lihtsameelsetele või vaimsetele kääbikutele. Üritan seda vaidlust vältida, pühendudes sellistele absurdsustele, mida ei saa välja vabandada maagiapõhiselt, vaid mis on kirjeldatud maagiliste sündmuste mittemaagilise ümbruskonna osa. Skeptilisust don Juani nõiduse suhtes saab sarjata tundetusena aja vaimu (Zeitgeist, tlk.) suhtes. Looduslike olude kirjelduse suhtes kahtlemist niisama lihtsalt kõrvale heita ei anna.
Kui ma räägin teile sellest, et minu lemmikkorvpallivõistkond just lõi värava, võites nii Maailma Karika, puudub teil vajadus oma usu muutmiseks korvpalli, selleks, et eeldada, et ma pole seda mängu vaatamas käinud.
Kui Castaneda kirjeldab kõrbe, mis ei ole üldse sarnane Sonoraga floora, fauna ja ilmastiku osas, ei pea muutma ühtegi uskumust šamaanidesse või psüühilistesse võimetesse, et arvata, et Castaneda kõrb, nagu ka seal toimunud vestlused on kirjanduslikud väljamõeldised.
Seetõttu väldib see artikkel otsustavalt üleloomulikke või ebatavalisi sündmusi, nagu varesena lendamist või lobisemist koiottidega, et keskenduda Castaneda väidetele looduslike olude kohta.
Kõige kaheldavamateks nende väidete seas on kirjeldused kõrberännakutest juunis, juulis, augustis ja septembris. Paljudel juhtudel rändavad Carlos ja don Juan kõrbes tundide, sageli päevade kaupa. Castaneda aga unustab fakti, et temperatuur tõuseb seal sageli üle 40 kraadi varjus ning püsib nõnda isegi öösiti nende suvekuude jooksul. Pole sugugi haruldane, et temperatuur tõuseb üle 45 kraadi ning muutub väga vähe nädalate kaupa.
Samal ajal on õhuniiskus tavaliselt alla kümne protsendi. Isegi kõige sitkemad matkajad väldivad kuumal aastaajal kõrbesse minekut. Vaid äärmiselt kogenematud ja uisapäised inimesed lähevad suvistele liivadele uitama, ja siis ka mitte kauaks, sest surm koputab neile vasakule õlale. Maa mullitab kuumusest, kaljud tunduvad hõõguvat ja keha dehüdreerub nii kiiresti, et täielik kurnatus ja kollaps võivad toimuda loetud tundide jooksul.
Peaaegu igal suvel näevad Arizona teleprogrammide vaatajad uudiseid, kus helikopterite päästemeeskonnad toovad tulikuumast kõrbest välja Castanedaga võrreldes samamoodi informeerimatuid isikuid. Olen ise andnud esmaabi mehele, kes eksis kõrbes ära minu maja lähedal ning oli olnud veeta umbes päev - seda mais, kui temperatuur on ainult 30 kraadi.
Sellest hoolimata longivad Carlos ja don Juan ükskõikselt kõrbesse nii hommikul, õhtul või keskpäeval, et päev läbi ronida väsimatult läbi kanjonite, püüda vutte ja jäneseid ning röstida lõgismadusid. Juunikuu on tavaliselt kõige kuumem kuu. 29. juunil jahtis Carlos terve päev vutte ja oli don Juani juhendite jälgimisest nii hõivatud, et … "kogu päev möödus ning ma ei märganud aja möödumist. Ma isegi unustasin lõunatada". Veel enam - unustades kõik viited kuumusele, kirjeldab Castaneda õhtust tuult kui "jahedat".
24. juulil, "pärastlõuna paiku, pärast seda, kui olime hulkunud tunde kõrbes", istus don Juan varjulisse kohta ning rääkis jahipidamise metafüüsikast. Pisut sobivam teema oleks olnud surnukspraadimise metafüüsika. "Keskpäeva paiku" 19. augustil matkavad Carlos ja tema maag ühte orgu ja siis ronivad künka tippu, "et puhata avatud, päikselises piirkonnas" kuni videvikuni. Kui seda tõesti oleks proovitud, võinuks selline puhkus lõppeda deliiriumi ja koomaga.
Castaneda alp vaade Sonora suvele on heas vastavuses naeruväärse kirjeldusega Sonora talvest.
Ühel detsembriõhtul kössitas Carlos ühe kalju lähedal, ning "leige" vihm leotas tema jalgu. Hoolimata sellest ta uinus. Tegelikud kõrberändurid teavad, et talvevihmad on külmad, sageli muutudes lörtsiks suurematel kõrgustel. Kõrbeööd aga on väga külmad, tihti alla nullkraadi ning külm jõuab igasse ihusoppi. Kui magaja ei ole küllaldaselt külma vastu kaitstud, võib vihma käes ligunemine lõppeda tõsise külmumisega ning surmaga. Carlos seevastu ärkab hommikul hea enesetundega, kuigi ta on ennast kirjeldanud kui tüüpilist linnaelanikku, kellel ei ole ebatavalist vastupanuvõimet välistele katsumustele.

Castaneda teadmised loomadest tunduvad olema sama ebausaldusväärsed. Kütid teavad, et väga raske on püüda elusat vutti, aga just sellisel moel eelistab don Juan seda teha. Põlates ära sobivama linguga püüdmise meetodi, õpetab don Juan, kuidas kokku panna "ülimalt leidlikku lõksu", eeldatavasti sarnast sellega, mida don Juan hiljem valmistab "hämmastava kiiruse ja osavusega." Kuigi praktiline puurilõks nõuab oskuslikult inimeselt tundidepikkust materjalide kogumist, ettevalmistust ning kokkupanekut, püüab Carlose kiiruga valmistatud pulkadest kuhjatis kinni mitte lihtsalt ühe vuti, vaid koguni viis. Neist röstib don Juan kaks tükki ära ja laseb ülejäänud kolm vabadusse. Noa aegadest saadik pole nähtud säärast loomadepoolset koostöövalmidust!

Gordon Wasson oli vahest esimene, kes sättis don Juani loo lõvist kahtluse alla (jänkid ütlevad puuma kohta sageli mägilõvi või lihtsalt lõvi tlk.). Ta ütles, et zooloogidel jääks suu imestusest pärani, lugedes, et puuma, keda ei ole provotseeritud, "hakkas jälitama" don Juani. Ma sekundeerin Wassonile imestuse osas ja lisaks omalt poolt, et Sonora kõrbes, ei Mehhiko ega Arizona poolses osas, ei ole piirkonda, mis "kubiseks mägilõvidest", nagu don Juan möönab. Esiteks on nad peaaegu väljasuremise äärel, aga nende selline kontsentratsioon oleks vastuolus ka nende territoriaalsusega. Puumad on üksikud jahimehed, kes vajavad oma eluks suurt piirkonda. Nad ei talu oma piirkonnas teisi puumasid.
Sellist puumat, kes lihtsalt longiks puu all, kuhu on peitunud "äärmiselt närviline" intellektuaal, tuleks pidada tõeliseks äpuks. Kaslase silmad suudavadd öösel hästi näha, teravad kõrvad suudaksid kuulda okstelt kostuvaid värinaid ning hingeldusi, tundlik nina aga eristaks suurema vaevata lõhna peitvate pajulehtede keskelt pesemata närvilise matkamehe riiete hõngu. Ükski endast lugupidav puuma ei tuleks nende higist nõretavate metefüüsikute lähedalegi.
Kuigi mägilõvid väldivad inimesi ning normaalselt ei kavatse inimesi rünnata, kirjeldab don Juan pikalt lõvidelt lähtuvat ohtu. Juanistid võiksid vastu väita, et nõid lollitas siin oma õpilast, aga ükskord võiks see lollitamine ka lõppeda. Kaheksa aastat hiljem leiame Carlose endiselt puu otsa ronimas, et pääseda pakku võimalike lõvide eest. See on aga päris rumal manööver, sest mägilõvid ronivad puude otsa palju paremini, kui seda teevad inimesed. Don Juan võinuks lõvidest rohkem teada.
Aga Castaneda võinuks rohkem tunda puid. Sonora kõrbes on suurematest puudest peamised palo verde, raudpuu või mesquite (palo verde - Parkinsonia aculeata, raudpuu võib vihjata mitmetele liikidele väga tugeva puutüvega, mesquite – perekond prosopis, tlk. ) ning nende otsa on peaaegu võimatu ronida. Oksad põimuvad okkaliseks puntraks ning on kuue jala kõrgusel liialt nõrgukesed, et kanda mehe raskust.
Kui Castaneda tõesti ronis selliste puude otsa, siis miks ei kirjeldanud ta meile, kui keeruline see oli?
Don Juan kasutas "viiksuvaid närilisi", et meelitada lõvi. Nad olid puuris, mis neid ei sandista. Milline näriline viiksub, ilma et neid ei vigastataks? Vahel teevad seda küülikud, aga neid mitteküülikulisi kirjeldati kui "lihavaid oravasarnaseid närilisi." Sellised müstilised olevused pidanuks kindlasti toodama kõrbest tagasi ning annetatama Arizona Sonora kõrbemuuseumile.
Kuigi Carlos saab kokku olevustega, keda tegelikult ei eksisteeri, ei õnnestu tal kohata selliseid, kes tõesti on olemas - seda väga suures ja ähvardavas koguses. Kõrb ei kubise lõvidest, aga ta kindlasti kubiseb skorpionidest. Hoolimata arvututest ööbimistest lageda taeva all põõsastikus, sagedastest kivide tuulamistest, ja don Juani kääbikulikust kombest maas väherdada, kui midagi teda lõbustab, ei roni üksi skorpion talle krae vahele ega tüki ka lugudesse.
Samavõrra veider on Castaneda võimetus nimetada saguaro puuviljakärbest, keda parvleb igal aasta maikuus suurte õitsvate kaktuste läheduses tohututes kogustes. Nad ronivad silmadesse, kõrvadesse, ninasõõrmetesse nagu väikesed deemonid. Need kleepuvad piinajad teevad inimolevuste elu haletsusväärseks. Sellele ohule mingit tähelepanu pööramata jalutab Castaneda häirimatult liivavälju pidi või täheldab rahulikult üles märkmeid don Juani kõrbemaja ees - seda kõike mais, saguaro kärbeste tippajal.
Don Juan'i paks oravalaadne näriline, või "vesirott" kõigepealt jookseb kiskjate eest ära, siis aga tõuseb oma tagajalgadele kaljutipul, et ümbrust uurida ja sugedes ennast. Normaalses maailmas põgenevad kiskjate eest küülikud, aga teised närilised peidavad ennast urgudes või varjuliste kivide vahel. Ehk teevad nad nii lemmikloomapoodides, kus Castaneda on neid võib-olla vaadelnud. Närilised sugevad ennast harva kiskjate pilkude all, eelistades seda teha ohutus eraldatuses.
Carlos püüab paljaste kätega kergesti kinni küüliku, kuigi on alles uustulnuk kõrbes. "Olin väga külmavereline ning jälgisin oma liikumist hoolikalt", räägib ta, "ja mul polnud raske isast küülikut kinni nabida." See väide reedab monumentaalset võhiklikkust. Isegi kõige osavam koiott peab palju vaeva nägema, et küülikut kätte saada. Castaneda ei erista siin ameerika küülikut ega jänest, aga isegi küülik suudab mõne sekundi jooksul paigalseisust saavutada kiiruseks 30 miili tunnis ja on raskesti tabatav märklaud laskuri jaoks. Külalisfenomenoloog suudaks kergesti kinni nabida ainult haige küüliku.
See toob esile veel ühe punkti. Kõrbekütid teavad, et kuumal aastaajal põevad loiud jänesed tõenäoliselt tulareemiat ehk jänesepalavikku. Selle haiguse mikroobid võivad tungida läbi inimese naha ja põhjustada mitmeid nädalaid kestvat palavikku. Pärast eeldatavalt haige jänese püüdmist juulikuus soovitab don Juan tal see nülgida, küpsetada ning ära süüa. Vanal nõial pidi sellel erilisel suvepäeval oma õpilasest tõesti üsna kõrini olema.
Kui don Juan käseb tal jänese tappa, trambib Carlos puuril, tõmbab jänese välja, hoides teda lõtvununa käes. Kuidagi on loom hetkeliselt surnud. Igaüks, kes on tapnud küülikut, teab et küüliku surmapiinad on kohutavad. Isegi kui teda tulistada pähe, tõmbleb ta veel mitmeid sekundeid. Olen selles üsna kindel, kuna olen elanud farmis, kus kasvatati küülikuid. Castaneda küülikud jooksevad nagu pardid ja surevad kui peibutised.

Joostes hirmununa kõrbes päeviti või öösiti, jääb Carlos puutumatuks verejanuliste kaktuste ogadest ja okastest. Ta nopib tsolla kaktuse nõelu (Cylindropuntia fulgida tlk.) oma sisalike nõelumise tarbeks, kordagi torkamata sõrme. Don Juan hoiatab küll korduvalt vaenulike vaimude ja muude moodustiste suhtes öösel, aga sellele ei vasta hoiatusi tünnkaktuste (echinocactus või ferocactus tlk.) ja ämmakeelte kohta (opuntia tlk.). Kaheksa aastat muretseb Carlos kõrbes puumade pärast, aga ei ole iial muretsenud ega kuulnud midagi tumehallist pekaarist (pecari angulatus, tlk.), metsikust kõrbeseast, kes võib olla veel ohtlikum, kui puuma. Aga kus, võiks küsida, on üheksatollised sajajalgsed, tarantuulad (perek. theraphosa, linnutapikute sugukonnast tlk. ) suured kui alustasid? Kus on kuningmaod, maisimaod, tsakvallad (sauromalus obesus tlk.), sarviguaanid, zhilatjeed (Heloderma suspectum tlk.), kääbusrebased, kõrbekeksikud, oravad ja skungid? Kus on öökullid ja jooksurkäod (Geococcyx californicus>). Naguali nimel, kus on hirved?

Castaneda vead üle- ja puuduolevatest nähtustest ei ole täielikult süstematiseeritud, aga need näited võiksid omada mõtet. Kuigi peaaegu kõik nendest anomaaliatest võivad tekkida mittetäpsetest vaatlustest või ebatavalistest asjaoludest, siis selliste mittevastavuste kogusumma muudab Castaneda eeldatava välitöö täielikult mitteautentseks. Kui olukorrad on kujuteldavad, miks peaksime me usaldama maagilisi trikke, või maagi, kes neid teeb, või õpilase ja õpetaja vahelisi vestlusi? Kui väli ise on pettus, siis miks välitöö peaks sellel väljal olema tõeline?

Jaapani autoturul

2011-10-27T11:21:00.007+03:00

http://www.news.com.au/business/hey-buddy-wanna-buy-a-radioactive-car/story-e6frfm1i-1226177281599

Jaapanist on praegu lahedalt saadaval väga heas sõidukorras autosid. Ainuke mure - kiirgus. Kuid kõigile tuumajaama entusiastidele võiks sealt ostmist soojalt soovitada. 100 mikrosievertit tunnis, 2 tunniga aastanorm täis, miks mitte nautida võlusid, mida võib tuua radiatsioon.

Pisut tõsisematel teemadel on aga rääkimist allpooltoodud lingis. Seda ei soovita mittespetsialistidele, kuid resümee on lihtne: joodi mitmed isotoobid jõuavad vaadeldavate kogustena Ameerikasse. See annab märku kriitilisusest, s.t. kusagil põhjavees kooriumid vahel lähevad kriitiliseks ja siis jälle ei lähe. Ja mingitel asjaoludel on neutroneid PALJU, siis tekib neptuuniumi näiteks, mingitel asjaoludel aga vähe, siis tuleb joodi.
Ja jood jõuab kilpnäärmesse ja võib oodata kogu põhjapoolkeral kilpnäärme haigusete plahvatuslikku kasvu. Kõige enam Jaapanis, USA-s, aga ka meil, Euroopas. Ja kõik meedikud vaikivad kui ühest suust, kuritegelikult - sest kui tarvitada regulaarselt jodeeritud soolagi näiteks (minge ostke kauplustest, ärge fluoriga võtke, see sodi ei ole vajalik), võiks ehk probleeme vähendada. Jooditabletid võiksid ka varuks olla, iial ei või teada, millal siin lähistel tuumajaamas midagi lahtib läheb ja siis on neid väga vaja...
Aga kollegidele füüsikutele "materjal dlja rasmõshlenii". Kui muidugi on huvilisi.

Lisaks veel, et on shansse, et kriitilisus kasvab väga järsku väga suureks. Keegi ei tea, keegi ei vastuta. Peaasi, et TEPCO atksiad ei kukus, peaasi, et majandus viga ei saaks...

http://beforeitsnews.com/story/1279/926/Fukushima:_Dancing_With_the_Devil_In_North_America.html

Kuraditants siis kooriumikatla ümber.

Ja kõige mõrum selle juures on planeedi eliidi vastutustundetu vaikimine, vaikuse müüri ehitamine oma xxxx ümber. See ei päästa mitte kedagi, isegi neid elitiste mitte millegi eest - Steve Jobs, kuigi tn. mitte tingimata radiaktiivsuse tõttu, näiteks suri hiljuti vähki.

Mingi äärmine äriline nürimeelsus, mis suurepäraselt koopereerub praeguse inimkonna enamuse äärmise, ausalt öeldes jabura lambamentaliteediga, ausalt öeldes ka meil siin.

Räägi nagu seinale sellest asjast. Ja ma usun, et umbes mõne aasta pärast algab suur kisamine teemal, miks meid küll ei informeeritud. See info oli ja on olemas. Need inimesed olid ja on olemas, kes hoiatavad. Küsimus on kuulajates. Nagu alagi, sest päikse alla uut ei sünnigi.

Don Juan Matuse portree

2011-10-26T08:35:00.005+03:00

Meil on sageli komme omaenda järgi hinnata teisi inimesi. Vahel veab selline komme alt. Näiteks Liis Haavel, kui ta jälle lahti päästa, kindlasti hakkaks jälle kedagi petma, kuigi meile tunduks see uskumatuna. Veidi pehmema variandina esineb meil mõni nn. skeptik siin ja seal, kus tema nn. „kohusetunne“ käsib, suure teadurina, kes rumalaid harib ja sarjab, küll vaktsineerimise, küll autismi, küll muudelgi aladel. Ja vahepeal võtab endale ka ema, naise, arsti, tudengi rolli. Rollimängud, nii vahvad teha ja olla! Inimesed ei usu seda meeleldi, kuna teadlane aura sisaldab ikka mingit aususe ja äraostmatuse oreooli ja nii lähevad need „nipid“ kergesti läbi.
Inimesele, kes peab lugu teadusest, sellised rollimängud tõesti mitte ei sobi. Minu kreedo on, et tegelikult teadlane või ka lihtsalt kodanik, kes pooldab teaduslikku mõtteviisi, ei saa aususest üle ega ümber. Mistahes kuritarvitus, mistahes leebeski vormis toob tõe otsingule tegelikult ülisuurt kahju.
Üheks sarnaseks psühhopaatiliste omadustega valetajaks on nooremale põlvele ehk tundmatu Carlos Castaneda. Meie õnnetuseks ei teadnud me paranähtustest raudse eesriide taga kükitades suurt midagi ja nii võeti selle mehe raamatuid meil Eestis pärast laulurevolutsiooni ülima entusiasmiga vastu. See kestab tänini – kuigi Castaneda lahkus siit ilmast 1998, temale järgnesid muuseas 5 lemmiknaist (!!), käivad kusagil aeg ajalt ikkagi Tensegrity kursused (ei ole seal ennast koolitanud), on olemas (vist varjusurmas) Castaneda meililist, foorumeid kohtab ja tema pea kõik raamatud on soliidsete raamatukogude riiulitel reas. Meie väikse rahva rolliks on kultusteks ülendada mujal juba moest läinud liikumisi. Mida aga Eestis peaaegu ei ole - mistahes väiksemgi kriitika suure maagi aadressil.
Kuna lubasin shamanismi käsitlevaid raamatuid põhjalikult uurida, võtsin ette kuhja Castaneda raamatuid. Veetsin selle härra poolt propageeritud Don Juan Matuse seltsis terve laupäeva ja hea jupi pühapäevastki. Siis minu vastupanujõud rauges ja ma hakkasin esitama enesele mõningaid arglikke küsimusi selle härra kohta. Kõigepealt, kus võiksid alles olla Carlos Castaneda märkmed, kust ehk saaks aimu, kuidas suur kirjandus sündis ja kuidas tehakse antropoloogiaid? Nende märkmete põhjal ju suur antropoloogia sündis?
Minu suureks üllatuseks need märkmed Castaneda väiteil on hävinenud. Tema maja keldris olevat toimunud uputus ja nii ei ole Don Juanist mitte ühtegi faktiräbalat ka võtta…
Kas on olemas maailmas kedagi, kes Juan Matust oleks teadnud tundnud? Kas on olemas kasvõi üks pilt selles pühakust? Tema kaasnõidadest? Don Genarost?
Mis veel imelikum, ühes raamatus tegi see nõid asju ühtemoodi, teises teistmoodi. Ühes raamatus istus ta verandal kogu aeg ÜHES KOHAS. Teises raamatus vahetas kogu aeg kohti. Ometi pidi nõiaõpilane tema valeteisiku tundmiseks lähtuma just sellest, Castaneda istus muidugi omal kohal, mistahes teisele kohale istumine oleks lõppenud noorele nõianolgile surmaga…
Seejärel väsitasid ja painasid lõplikult muidugi kõrgfilosoofilised pilotaažid ja kahtlemata uskumatud seiklused küll varesena lendamisena (Castaneda OBE –d on ühed kõige fantastilisemad, kui Monroe 2 viimast rmt. välja arvata), maagiliste olenditega kohtumisena droogide mõjul. Kaugnägemise oskused tulevad mängu 2 sisaliku abiga, kes kõrbes kinni püütakse. Ühel õmmeldakse kinni suu ja teisel silmad.
(Yaqui indiaanlased, kelle religioonist võiks ju Castaneda enda pealkirja järgselt juttu olla, sellise jamaga EI TEGELE …)
Järgnevates raamatutes droogid kaovad ja selgub, et see ei olegi nõiakunstis põhiline…
(koos moe muutumisega, 1968 oli droogide kõrgaeg, 70-ndatel see nii popp ei olnud)
Kõige lõpuks hüppab Carlos alla kuristikust Juan Matuse õhutusel … ja pääseb eluga. Ja nii edasi ja nii edasi jaburdusi, järjest eksponentsiaalsema kasvutempoga.
IMHO - See kõik on karjuvas vastuolus otse paranoilise põhjalikkusega kontrollitavate seanssidega 19 sajandi lõpul – 20 sajandi algul, kus osalisteks vägagi tuntud teadlased. Tavaskeptikule tundub see uskumatuna, aga lähem andmete kontroll ei leia sealt sarnaseid jaburdajaid peaaegu üldse (tõsi, ka sealt leiab) – on võimalik ka see, aga siis peab patoloogilisteks valetajateks lugema mõned väga tähtsad teadlased… kuid see olgu omaette teema.
Carlos Castaneda „teekonna Ixtlanini“ oleks pidanud peatama mistahes konstruktiivne väga lihtne teaduslik küsimus. Selle jaburdamisele pidanuks lõpu tegema kasvõi kõige lihtsamate antropoloogianõuete täitmine, näiteks kasvõi mingi lihtne kontroll, kas Carlos neil päevil, mil ta väitis olevat Juani õpilasena kõrbes, üldse viibis seal. Otse vastupidi, Castanedale omistatakse tema raamatu põhjal PhD kraad. Raamatuks on „Teekond Ixtlani“.
Meie õnneks kusagil sellest hetkest see afäär jõudis teatud lõpule, sest just minugi mõtetele sarnased kahtlused hakkasid vaevama ametilt psühholoogi Richard de Mille’i (antropoloogid neelasid need muinasjutud suurima heausksusega alla). Ta kirjutas Castaneda oopuste kohta 2 kriitilist raamatut, millest kahjuks kõige esimest mul ei ole praegu käepärast ja ei raatsi ka RVL-le kulutada, pealkiri on „Castaneda Journey“. Teine raamat aga mingi ime läbi TÜ raamatukogus vedeles ja ma korjasin selle sealt ka üles. Kahjuks siin on ainult artiklid erinevailt autoreilt, k.a. RdM (Richard de Mille), aga kõvaks abiks oli seegi, sest interneti kammimine siiski andis ka lisaks mõningaid kriitilisi lugusid. Üllatusena ei mainita eestikeelses Wikis mitte üldsegi Richard Mille’i nime ega raamatuid (ingliskeelses sellest aga juttu tehakse). Skeptikud on asja suhtes üsna unised ja ei maini isegi Mille’i. Äkki on asi selles, et skeptikute sekt ei armasta olukordi, kues tavateadus, normaalteadus saab petta? Aga PhD omistamine „Teekond Ixtlani“ põhjal, olgu see kui kurioosne iganes, on fakt.
Keda nüüd Mille ja teiste kriitilised väited veidi enam huvitavad, siis katsun neid järgnevates kirjutistest Castaneda kohta refereerida.
Isikliku remargina:
Mina pääsesin Castanedast kergelt, umbes sama kergelt, nagu ühe veidra loteriivõidu pakkumisega läks – päevast skepsise tekitamiseks piisas. See oli ja on äärmiselt vajalik, sest esoteerika riiul on tõesti äärmiselt kirju.
Kõrvetada saamine tasub ära, k.a. kognitiivne dissonants, mis sellest tekib ja see dissonants tasub iga päev, iga hetk kõrvade vahel hoida igal inimesel, kes peab kõige olulisemaks väärtuseks inimesele tõde.
Dissonants peab olema, peab olema väga sokraatiline dissonants. Nii nagu see kaob, on nukkumisprotsessis valminud fanaatik. Meil ei ole õigust olla eksimatu, meil puudub selleks igasugune võimalus. Tavalisel inimesel on, uurijal mitte iialgi.
Lisaksin, et iga aus esoteeriklane teeks targasti, kui ta Castaneda kõrvaldaks igaveseks oma kirjanduse nimestikust. Valetamine ei ole ilus ega naljakas ega süütu, ta on lihtsalt vastik!
Krooniline psühhopaadi tüüpi valetaja on inimkonna suurim nuhtlus, tegutsegu ta MISTAHES vallas.
Mulle tundub ka, et Castaneda haip on teatud psühhosõjas oluline. Nagu viljaringide nähtuse puhul sai kasutada kahe petturist viljatrampija abi, et kogu nähtust diskrediteerida, saab ühel hetkel Castanedat „avastades“ endiselt diskrediteerida ka ausaid uurijaid – otsijaid. Ja eksimine neil, k.a. Castanedagi juhtum, on paratamatu ja inimlik, jätkuks neil julgust seda tunnistada ja samas säilitada edaspidine kriitiline meel, mitte paiskuda kraavist kraavi. On ju mõlemas kraavis meid ootamas oma seltskond – ühel pool näiteks jehoovatunnistajate ja teiste sarnaste sektid, teisel pool aga Sagan ja jüngrid, kelle taga aga rõõmsalt korporatiivne kapitalism ausa teaduse nime alla kasumeid kokku kühveldab.

Lehesadu

2011-10-22T16:18:00.002+03:00

Oktoober on lehesadu vene keeles. Meie keeles on sellele nimetus viinakuu. Meie orjapõlvele tundus see kuu selline aeg vist olevat, kus talutoimetusi meestele enam ei jagunud nii palju ja sai kõrtsipingil istuda. Tarkust see küll ei toonud, viis pigem.
Äkki olimegi tark metsarahvas vanal ajal?
Siis aga tulid misjonärid ja orjastasid selle rahvakillu meele ära. Kui oli nõidade põletamise aeg, siis meil Eestis põletati tegelikult nõide rohkem, kui Hispaanias.
Aga kes selle matsirahva kannatusi ikka tähele panna oskab.
6 aastat tagasi alustasin just selles kuus oma blogisirgeldustega ja nagu iga ajutise asjaga olen sellega kimpu jäänud, ei saa tast lahti, On nagu sohilaps selline, tahab toitmist ja samas natuke häbi ka oma grafomaania pärast. Hea on, et lähihingesugulased on sellest põhjalikult tüdinud ja ei looda suurt midagi.
Mõni juhuslik kõrtsikülastaja aga ei tee suurt tüli, ei tekita süümekaid, et miks ma midagi väärtuslikku ei mune, niisama lobisen…
Kõige truumad on ükskõiksed, need, kes seda blogi tollal ei lugenud, ei loe seda ka praegu. Vahepeal päevaleht tunnistas mind oma bloginurgas avaldamiskõlbulikuks. Siis aga, just siis, kui ma liiga palavalt tuumaasjadest kirjutasin, visati kõik blogistid sealt põlglike mühatuste saatel minema. Vaevalt, et mina nüüd see peasüüdlane oma sievertitega olin, aga mine sa seda tuumahane tea.
Ja tuumamuredest ei kirjuta kah peavoolumeedias praegu keegi, sest turusituatsioon ei luba…

Nii ongi välja kujunenud, et olen nagu üks sõdur lahinguväljal ühelt poolt ja teiselt poolt eriliselt jabur Omanike Liit ja MTÜ Tuumajaam. Ja kolmandalt poolelt täielik ükskõiksus ja pohhuism. Ja neljandal poolel toimetavad energiamajanduses asjatundjad. Eesti riigifirma tegeleb kusagil väljamaal imelike asjadega minu arvates ja meie voolule see head ei tee, selline sahkerdamine, seda nii muuseas öelduna.
Mina luban teid radiatsiooniteemadega ikka edasi tüüdata, tõsi, mõni teine päev, siis kui jälle joodi leitakse näiteks, või mõni suudab riisi seest plutooniumiterakesi leida ja kui seda kaupa siiapoole ka hakkab tilkuma. Tuunikalas võib ootamatuid isotoope juba praegu leida. Aga kuna keegi ei mõõda, siis ei ole ka mingit ohtu. Nii lihtne ongi see toidu ja keskkonnaohutuse asi praegu.

Ometi on viinakuus ka midagi ilusat. Vene esipoeet Pushkin armastas seda kuud, Heiti Talvik meie poeetidest vist ka armastas ja mina ka armastan natuke, siis, kui vihma veel väga krae vahele ei saja.
Ma ei tea, kas Oskar Luts ka seda kuud armastas. Viina ta armastas küll oma elu sügisestel päevadel.

Mulle meeldib sellel ajal mõelda hingede peale. Tuleb nii välja, et endine füüsik on hakanud uskuma väidet, et peale füüsilise keha on inimestel olemas ka hing!
Ma ei oska kahjuks küll sellest kuidagi automaatselt tuletada väidet, et see hing oleks kuidagi mittemateriaalne. Kuid meie jaoks võib see siiski väga suurel määral nii olla. Mõne kõrgemale jõudnud olendi jaoks on need asjad jälle ilusti koos. Mulle meeldib oletada, et hing on kingitus meile kõrgemale jõudnud olendeilt, keda meie võiksimegi nimetada jumalateks.
Siin aga algab koht, kus „kõik on võimalik“ ja mind kui ratsionalisti see hirmutab.
Sama üleminekukoht kohutas Dostojevskit. Tema jaoks tähendas jumalast loobumine inimeste muundumist karjaks, kellele miski pole püha, kus kõik on lubatud. Millegi sarnaseni oleme me praeguseks oma materialismiga tõesti jõudnud. Tegelikult võiks vähemalt ideeliselt inimesi huvitada tema järeltulev põlv, planeedi olukord pärast tema surmagi, mis sellest, et lõplikku ateisti jaoks.
Aga tegelikult ju ei huvita! Võiksin pareerida ka, otsige üles mõni püsiusklik inimene ja vaadake, kui palju temale see tulevala korda läheb. Võib välja tulla, et ta rahumeelselt kirjutab alla näiteks tuumajaama rajamise kavale. Teda rahustab tõik, et küll vanajumal asja lõpuks paika paneb.
Milleski on niinimetatud kõrgemad religioonid inimesed UIMASTANUD, võtnud neilt vastutamise võime ja tahtmise. Vanade metsarahva usud, shamanismid, need ei olnud sellised. Seal inimene vastutas oma eluga, suhtles esivanematega, reinkarnatsioon oli loomulik asi, nagu ka teispoolsusega suhtlemine. Selle on ristiusk aga sõna otseses mõttes tuleriidal hävitanud.
Seetõttu pean ma kristlust põrunud usuks, sest ta ei vasta tegelikkusele. Nõidade põletamisega võttis see usk ensele väga suure veresüü ka peale.
Kes tahab kinnitusi ja viiteid – otsige märgusõna Shanti Devi alt näiteks midagi. Ka eesti keeles on üks raamat tema elust ilmunud, Sture Lönnerstrand on selle kirjutanud.. Selle naise õnnetus seisnes just selles, et ta mäletas oma eelmist elu liiga hästi. Eelmine elu ja tema enda elu olid mitmes mõttes üsna segamini ja see vahest ongi põhjus, miks me oma eelmisi elusid ei mäleta – see on meie enda huvides.
Ilmar Soomere on mõne taassünnimälestuse ka Eestis üles täheldanud, tema raamatuid ka tasuks uurida.
Aga ka budismis on sama joon sees, nagu igas kirja pandud, talmudiseerunud religioonis. Asi läheb lukku siis, kui õpetus kirjutatakse üles, saadakse pühakiri. Budism on natukene paindlikum ja võimaldab arengut, aga siingi on kusagil asjad lukus. Aga see usk siiski vastab kõige enam sealpoolsusele minu aimduses. Aga aiman ka seda, et äkki oli kõige loomulikum usk ikkagi see meie enda esivanemate oma, shamaanide usk. Ehk.
Kuid tänapäeva tooduna vajaks iga usk kõvasti kohendusi, mitte tingimata moraalses plaanis, vaid just reaalsusega kokkuviimise mõttes. Ka selle naisel on mälestusi eludevahelisest perioodist, midagi saab sealt teada, mida see hing vahepeal teeb. Natuke saab aimu sealpoolsest ukselävest neilt, kes seal ära käinud ja arstide poolt tagasi toodu (NDE, Near Death Experience). Natuke saab aimu, mis asi hing on nende käest, kellel võime astraalselt rännata, ringi kolada. Robert Monroe on väidetavalt selline isik, temalt on koguni 3 raamatut sellel teemal.
Õige natukene on meie sekka sattunud ka selliseid inimesi, meediume, kes suudavad teispoolsusega suhelda. Mõned on vaid ravitsejad, Mõned aga nn. seansside ajal ka suhtlevad tegelikult sealpoolsusega.
On olemas selliste nähtuste uurimise ühinguid ja ime küll, on olemas palju, palju selliseid teadlasi, kes sellega tegelenud, eriti 19. sajandil ja 20. sajandi alguses.
Just see teadlaste hulk teeb mulle väga raskeks püsivalt skeptilisele positsioonile jääda. Juba mingid 170 aastat on neid asju päris teaduslike meetoditega uuritud ja hoolimata peavoolu jäigast vastuseisust jätkatakse seda mõnel pool edasi. Alati enam vähem samade tulemitega, milles on väga raske kahelda.
Enamasti teadlasi aitab lihtsalt teadmatus - püsitakse õndsas informeerimatuse seisundis. Kui aga mõni erakordne nähtus ikkagi vägisi ette jääb, võib tulla ka ärapööramisi.
Püsivalt skeptilisel positsiooni on aga teispoolsuse suhtes võtnud tegelikult praktiliselt politiseerunud sekt nimega skeptikud. See on natukene õnnetu seltskond, sest oma õnnetuseks on nad enamasti mitteteadlased, nn. fännid ja kahjuks tavaliselt võhikud enamikes asjadest, millest kirjutavad.
Poliitilises programmis on aga kahjuks punktid, mille sidumine skepsisega on väga raske. Niinimetatud skeptik usub pimedalt vaktsiinidesse, usub sellesse, et radiatsoon on kahjutu, et mobiilid ei tekita vähki, tohutu rida poliitilisi väiteid suurfirmade kaitseks tegelikult, … ühesõnaga, maailm on roosiline ja lilleline asi ja samal ajal naeruvääristavad siis neid, kes seda lillelisust omal moel usuvad. Kui olla järjekindel skeptik, siis järjekindel, aga see ei tule neil kuidagi välja, sest see on äriliseks sektiks saanud. Äri aga keerab iga usu vussi, ükskõik mis usu, teadususk kaasa arvatud.
Aga ma ei tahaks praegu hakata kirgi üles paisutama. Olukorras, kus iga mõtteavaldust käsitletakse sõjalise aktina, ei ole mõistlik arutelu võimalik.
Ehk oleks üldse, mõistlik oleks sarnaseid mõtted teispoolsusest endale jätta, neid lugeda pimedas ja teki all, et keegi ei näeks? Räägitakse, et tõelised teadmamehed nii teevadki. Et nad üldse enamasti ei räägi midagi välja, mida teavad.
Ma olen hakanud sellist salatsemist mõistma. Ei tule välja midagi, püüa kuidas tahad, avalikus ruumis neist asjadest kõnelda, sest see ruum on lootusetult reostatud.
Vanasti tähendas see lihtsalt ellujäämisinstinkti, aga vaimses mõttes võib see õigeks osutuda praegugi.
Kusagil keset 19. sajandit ja 20. sajandi alguses ka võis ka vahest loota ausa arutelu võimalusele. Seda tolleaegsete debattide lugemine kinnitabki. Praegu see nii ei ole. Mulle tundub see traagilisena, sest tegelikult ratsionaalne meetod on olemas ja seda peaks ka siin saama kasutada, ainult et ratsionalistid on oma poliitagaruses-ogaruses omale ise jalga tulistanud.
Ega esoteerikudki paremad ole.
Tartu linnaraamatukogus on vähemalt 3 riiulitäit raamatuid sellest zhanrist ja ometi mitte väga palju asjalikku. Erinevad vaated, palju fantastikat, palju tõestamata väiteid, palju automaatkirjutusi, mis tunduvad üdini kahtlased, Ingiskeelse kirjanduse jaoks jääks praegusest LR hoonest vist väheks, aga ratsionaliseerivat kohtab harva. Arvatakse, et kui on teispoolsus, siis võib ratsionaalsuse kohe kõrvale visata. Osalt ongi vist nii, et midagi käib sõna sõnalt ÜLE MEIE MÕISTUSE. Meie mõistus lihtsalt ei ole selleks suuteline. Samas ratsionalist minus ikka tõrgub. Idealistile ei ole tulevikunägemus aastast 2100 mingi probleem. Minu jaoks on, Igat sorti füüsika võib kehtida ka astraalsete hingede jaoks, aga kui seal midagi on kirjeldatav sama sorti võrranditega, millega meie praegu maadleme, siis lihtsalt täpne tulevikunägemine lihtsalt ON VÕIMATU. Püsivalt kohtab väiteid, et aeg on tegelikult illusioon. Mina neist asjadest aru ei saa, Need väited ei maksa midagi, kui ei seletata lahti, milline struktuuriga ruum see astraalruum tegelikult on ja ikka ei saa me lahti mõistest ruum, nagu ka ei saa lahti mõistest aeg.
Kuna aga ratsionaliseerivaid isendeid esoteerilises seltskonnas kohtab harvem, pööratakse neile asjadele ka vähe tähelepanu.
Eriti vahvalt ärapööranud asjad on muidugi shamaanirännakud. Praeguses seisundis ma loen shamaanikirjandust siiski rohkem nagu ilukirjandust. Kuid mine sa tea, kuhu see vaim pöörab.

Hiina sündroom

2011-10-18T08:52:00.002+03:00

Hiina sündroom on tegelikult olnud kinofilm, Jane Fondaga peaosas. Film jõudis valmida ...12 päeva enne tuumaõnnetust tuumajaamas
"Three Mile Island", 16. märtsil 1979. 28 märtsil hakkas seal käima peaaegu samamoodi, nagu filmis ennustati.
Tuumareaktori nr. 2 jahutus ütles üles ja suur osa 2. reaktori tuumast sulaks känkraks. Sellistele känkratele on praeguseks antud hellitlev nimi -
koorium. Selles tuumajaamas see koorium ei suutnud ennast kuigivõrd reaktori seest välja sulatada.
Tsernobõlis jõudis koorium kaugemale, aasta oli siis 1985, aga jäi ka kuhugi betoonpõrandale pidama.
Suur osa varjatud võitlusest Tsernobõli tuumajaama avariis seisnes selle känkra võimaliku väljasulamise vältimises. Kui see oleks toimunud (õnneks vist mitte), oleks
kokkupuude põhjaveega selle saastanud ja suur osa Ukrainat ja Valgevenet, k.a. Kiiev, oleks muutunud elamiskõlbmatuks.
See filmis ennustatud stsenaarium, kus kogu reaktori südamik sulatab ennast sügavale välja, apokalüptiku ideaalis siis teisele poole maakera (mis on kunstiline
hüperbool, hahahaa ), see toimis päris hästi aga Fukushimas. Seal sulas 3 reaktori sisu üles, 3-s tegi eriti vägeva paugu. Praeguseks peaks nende reaktorite koorium olema ennast kuhugi sulatanud. Kaudsed andmed, nagu näiteks väljaimmitsev radioaktiivne veeaur VÄLJASPOOL 1. reaktori hoonet, kust viimati mõõdeti 4.7 sv. tunnis, viitab sellele, et vähemalt reaktori 1 puhul ongi südamik sügaval. Ka muud märgid näitavad - 1. reaktoris käis ühe mõõturi näit pidevalt 400 sv. kanti tunnis. See on määratu radiatsioon, kus iga elusolend hukkub kohe. See ja lisaks kõigele Jood 131 taasteke näitab, et reaktori sisemus muutub aeg ajalt nn. kriitiliseks, s.t. võiks juhtmed külge panna ja hakata voolu tootma, kui asi oleks korras. Kooriumilaadses känkrast aga voolu ei saa, radioaktiivseid jätteid aga küll.
Akiro Kurosawa näitas oma Unenägude ühes lühifilmis "Punane Fuji mägi" ( klõpsa ülaltoodud videol) ilusti ära, mis välja tuleb...
Kui see praegune lugu ununeb, tippige jutjuubi "The Mount Fuji in Red", Kurosawa ja leiate selle kuulsa filmijupi üles.
Selle filmi AEGLUUBLINE stsenaarium on praeguseks realiseerumas.
Kurosawa filmis öeldi juba tollal välja, mis kõige ohtlikum - plutoonium, aga ka strontsium ja tseesium.
Saastunud põhjavee ette aga barjääri ehitamist pole isegi kaaluma hakatud - TEPCO, firma, kes seda tuumajama majandab, pidas seda oma aktsiate hindadele
liiga hukutavaks.
Ma ei leia enam endas sõnu, et seda tuumajama väljendada ja ilmselt teie, minu lugejad, ei leia aega, et seda jama lugeda - ja pole ehk vajagi.
Aga meil ei ole tegelikult mingit õigust oma järeltulevale põlvkonnale niivõrd täislastud planeeti pärandada, ometi me teeme seda, nagu hiiglaslik karmaanum on see kõik pähe valgumas nendele hingedele, kes sellesse aega on otsustanud sündida.
See on selle eest, et me ei käi vaatamas Andrei Tarkovski filme, näiteks Ohverdus. See on selle eest, et me irvitasime ja irvitame näkku igasugustele vandenõuteoreetikutele, nagu me neid nimetame.
See on meie leiba ja tsirkust ihaleva anglo-ameerika impeeriumi saatus, nii on olnud ka varem, loodus, emakene, on meile selle lõpuks kõik tagasi teinud, mis meie talle kokku keerame.
Ma ei tahaks olla päris apokalüptiline, kuid kriis siiski süveneb veelgi. See on praeguseks selge. 21. sajandi kontekstis.

Sõnad on otsa saamas. Saaste süveneb. Vale kasvab. Lollus uputab igalt poolt üle ääre.
Orjameelsus õilmitseb. 1979 ja 2011 vahel ei ole muud vahet, kui kriisi sügavam nägemus ja põhja sellele kriisile praegu küll ei paista.

Prügila peremehad

2011-10-03T12:30:00.005+03:00

Vabandan juba ette tänase produktsiooni mittepiisava kvaliteedi eest -
esmaspäevasel päeval kirjutatavad palad ei pea olema kvaliteetsed. Aga selle eest on sõnu täiesti piisavalt, et veidigi püüda tähelepanu.

Ajendiks sai aga veel üks piisk kannatuste karikas nimega tänapäev - ajamata habe. Ajamata habeme põhjustas habemeajamisaparaat, täpsemalt seda aparaati elektrienergiaga toitev süsteem.
Õndsal NL ajal selliseid asju juhtus harva. Oli habeajamisaparaat ja seda sai käsitleda oma eksistentsi seisukohalt igavesena. Vähemalt mina mäletan pardlit, mis papsil oli, eluaegsena ja see ei läinudki läbi. See minu praegune pardel aga pidas vastu isegi 4 aastat kusagil, seega isegi tubli oli.
Kunagi aga tundusid Lääne poolt tulnud asjad kõik nii kvaliteetsed ja head. Seda siis, kui teisel pool eesriiet sai elatud ...
Pardel pardliks, habet võiks ju ajad ka käsitsi!

Neist käsitsiajamise viisidest sobiks mulle kõige enam habemenoa meetod. Aga mida ei saa, seda enam ei saa - teritatav habemenuga on minevik. Peab kasutama minemavisatavaid põsekraapureid. Viimaste peale tuleks aga raha koguni veel enam magama panna! Ja kõik need reklaamiminutid, nende peale sundkulutatud aja jooksul võiks tn. läbi lugeda riiulitäie raamatuid.

Nii on läinud millegipärast iga asjaga. Midagi püsivat, kindlat, kestvat asja meie maailmas ei ole ja selle kohta on isegi filosoofiline seisukoht võetud - elame erakordsel ajal. Sellisel ajalt ei saagi mingit kestvust oodata.
Näiteks tuleb meelda täitesulepea - seda asendavad mingid ühekordsed kirjapulgad, mille kirjutama hakkamine ei ole üldse selge - nad enamasti kuivavad päris kähku ära.
Või pesukäsn. See kulub ära umbes aastaga. Vanasti olid sellised asjad ka peaegu eluaegsed.
Või sokid. Mäletan aegu, kui ema või vanaema selliseid asju NÕELUS. Meie ajastul sokke nõeluda ei saa ja kestavad nad vaevalt nädalapäevad.
Või hõõgpirnid, sellest 1000 tunni kokkuleppest ehk olete kuulnud?

Praegu asendati nad ikkagi säästupirnidega, sest nii saab veel suurema kasumi välja teenida...

ja lisaprobleem ka käest võtta - elavhõbe ja sellest tekkinud ohtliku jäätme mure...
Või auto. Ei ole meetodit, millega kaasaegset autot õnnestuks õpetama sõitma ütleme 25 aastat. Ühel hetkel ei leia enam mitte ühtegi tagavarajuppi, ja kõik asjad on nii ehk nii NII läbi, et see läheks mitu korda kallimaks, seda autot parandada. Või osutub suisa võimatuks.
Aga võiks, laevad ja lennukid ometi kestavad 40-50 aastat, sest nad lihtsalt on piisavalt kallid ja nende peale ei saa ehitada väljapressimise süsteemi, mis nõuaks nende pidevat väljavahetamist?

Ehk hiilgab meditsiin sellega, et on meid teinud terveteks ja õnnelikeks? Ei, ka siin on hoopis terveks ravimine asendunud peaaegu kõikjal pideva ravimisega! Kõik, mida saab muuta krooniliseks, on krooniliseks muudetud.
Eriti hiilgavad siin meeleolu ehk depressiooniravimid, mis tekitavad lausa sõltuvuse neid asju veel ja veel tarvitada. Mis vahe on sellel narkokaubandusega?

Majad lagunevad, autod ei käi, tehnika veab alt.

Mõnikord saab seda kõike aga serveerida moeküsimustena. Kuna see pintsak või mantel või kleit ei ole moes, tulekski see mullune ära visata.
Tohutu hulk koitoitu igaühe riidekapis vaid kinnitab seda teesi. I
Arvutitega on aga asi ju nii kiirelt arenev, et 3 astane arvuti enam kindlasti ei kõlba, ei ole moodne. Sinu pidevalt uuenev explorer, operatsioonisüsteem või mõni teine prgoramm selle vana asjaga enam ei käi. Kas see ikkagi on normaalne progress, või oleme ikkagi ka
siin selle tarbimisratta oravateks pandud?
Prügitootmishulluse parandamiseks aga ei ole muud vahendit, kui hakata prügi käitlema. Selle asemel, et seda prügitootmissüsteemi viia miinimumini, tuleb senini lihtsalt äravisatav prügi muuta ülikallilt käideldavaks!

Tore leiutis on keskkonnahoides kahjulikud ained, sest nende käitluse saab kasutaja käest küsida veelgi suuremat lisaraha.

Senini lihtsalt keskkonnasaastet aga saaks hästi kalli raha eest keskkonnast eemaldada, Jälle äri õitseb.
Nii on loodud probleem ja seda asutud agaralt, turumajanduslikult lahendama. Ikka nii, et asi ära tasuks, s.t. oleks võimalikult kallis kasutajale ja kasumit tootev mõnele ärikale...
Ega muudki mured, mida "teadvustatakse", ei kisu paremate lahenduste poole. Kliimaprobleemist, kõigest, mis meid vaevab, saab teha kellelegi kasumi teenimise allika. Ja kui raha ei ole, ära virise oma probleemi üle, mis sellest, et see probleem on tegelikult kunstlik, et seda probleemi oleks mõistlikul viisil käitudes saanud vältida.
Kliimaprobleem tingib tuumaprobleemi, tuumaprobleemi lahendus maksab jälle lisarahasid. Ja seda kõike serveerime me progressina.
Muuseas, imelik mõelda, aga kõige keskkonnasõbralikumaks ühiskonnaks praegu saab vist pidada Kuubat. Castro suutis kõik teised üle elada.
Puna Hiina muidugi elab ka kapitalismi üle, ainult et nemad on kapitalismilt võtnud üle kõik pahad kombed, eriti rämpsu tootmise. Kuid mine tea, ühel hetkel nad otsustavad, et enam ei tooda oma rahva jaoks rämpsu, toodavad rämpsu vaid rämpskapitalismile toiteks.

Selle kirjutis ilmumise ajaks blogipuus muuseas ei ole ka mitte esmaspäev, vaid juba teisipäev. Ka see on progress, sest varem vabatahtlikul alusel loodud blogipuu programm loobus imelikul viisil õigeaegselt uuendamast ilmuvaid blogikandeid (vist raha probleem oli selle taga), sest müüdi ärikale. Ja ärikas tahab oma portaali eest kasumit saada ja topib selle portaali kurguni reklaami täis, nagu ka kõik muud kohad Internetis on kurguni reklaami täis.
Internetiga läheb täpselt samamoodi, kui televisiooniga ja me isegi ei oska protesteerida, kaitsta seda üürikest õnne. Ootame ja ootame
reklaamplagu taga, oma töö tegematajätmise hinnaga, oma aja ärakulutamise hinnaga, oma aju idioodistamise hinnaga, nagu telekas ammu kombeks on.

Totukuulmaailma lollide saarel käib vilgas tegevus. Prügilaks muudetud Maa nn. "peremehed" aga panevad progressivedurile auru veelgi juurde.

Eestikeelne Geographic

2011-10-02T17:14:00.005+03:00

Kena uudis on see, et meil on nüüd võimalik omakeelset National Geographicut lugeda. Minu jaoks on sellel see miinus, et kadus ära motivatsioon korraliku inglise keele lugemiseks, ega ma nüüd nii fanaatik ka ei ole, et läheksin ingliskeelset N.G –d ostma. Kuid püüan seda mingi teise samaväärselt nõudliku ajakirjaga kompenseerida, head soovitused oleksid teretulnud.

Sellesama Geographicu oktoobrinumbrit tasub uurida tähelepanelikult. Sealt selgub ehmatav tõsiasi, et ka siin valitseb aeg ajalt tendentslikkus, sest leiame 2 leheküljelt heeliumiga jahutatava tuumajaama pildi, nagu Fukushima katastroof ei oleks olemaski. Kui British Petroleumi puurtorn vee all purunes, siis sellele pühendas N.G. küll erinumbri, tuumaküsimuses ollakse aga endiselt sinisilmsed.

Tuumajaamad ei ole lahendus kliimaprobleemidele, vaid pigem veel hullem alternatiiv, sest erinevalt kuumast ja külmast, mis tegelikult ei saasta, saastab mõni aine, ütleme plutoonium, piisavalt keskkonda paisatuna veel pikemaks ajaks, on veel ohtlikum ja suurem koormus meie Maale.

Aga niinimetatud kliimaskeptikutele jagub siit ka mõtlemisainet, sest nn. PETM-ks lühendatud (Paleotseeni – Eotseeni Termaalne Maksimum) nähtus, kestnud nii 150000 aastat, kujundas sellel ülilühikesel ajal meie kliima ikka kapitaalselt ümber (56 miljonit aastat tagasi).
Põhjapoolusel sai suvel supelda, veetemperatuuriga 23 kraadi, see ei olegi nii kole perspektiiv. Aga praegustes vahemerelistess maades ning ka Hiinas ja Indias muutuks elu lausa võimatuks, sest temperatuur kerkiks 37 kraadini KESKMISELT.
Kuid just see asi ootaks meid ees, kui me jätkame oma fossilsete kütuste arutut põletust, võib –olla ootab see meid ees isegi sellest sõltumata. Põhjus on selles hirmutavas artiklis ka välja toodud – kõige vanem selgitus PETM tekkeks on see, et mingi algtõuke järel, milleks võis olla korralik vulkaan, sai protsessi käitavaks jõuks polaaralade jääkilbi ja igikeltsa sulamisel eraldunud metaanhüdraadid. Seetõttu piisas küllaltki „väikesest“ CO2 kogusest atmosfääris, et see protsess käivituks ja oleks pöördumatu.
Kuid loodus reguleeris selle PETM-i enda jaoks ülilühikese ajaga – 150000 aastaga oli kõik peaaegu endine. Peaaegu, sest evolutsioon tekitas just selles lühikeses ajavahemikus primaadid, sõralised, kabjalised ja muud huvitavad tänapäeval populaarsed loomad, incl. meie eellased. Nii et huvitavalt hull aeg evolutsiooni jaoks.
Kas meie tuleme meie enda poolt kokkukeeratud jamast terve nahaga välja või võtavad planeedi valitsemise üle mingid selles asjas ellujäävad hästikohastunud elukad?
Praegune aeg on selles mõttes otsustav ja pessimismi tekitav: inimesed ei suuda mitte ühegi ohu puhul paktiliselt midagi ära teha ahnuse ees, mis hoiatajatest lihtsalt üle sõidab. Lai mass aga on passiivne ja tegutsemisvõimetu. Teadlased ostetakse ära, enamikel aladel on saanud ülekaalu makstud ekspertlus, millele reaalne teaduslik tõde on ükskõik.
N.G. –le aga soovin siin Eestis laia lugejaskonda, see ajakiri kõigest hoolimata seda väärt!

...

2011-09-28T08:31:00.002+03:00

Saladusliku saare tragöödia

2011-09-21T09:46:00.003+03:00

Veetsin vahepeal lugemisega aega: Jules Verne'i Saladuslik saar tuli meelde ja ma ei pidanud pettuma.
19. sajandi vaimsus mulle kuidagi meeldib. See oli aeg, kui rajati alused meie praegustele mugavustele ja erinevalt meie
20. sajandi tehnoloogiatest kõik tollal loodu töötab, ei vea meid alt. See oli aeg täis usku tulevikku ja seda usku tulevikku
kirjeldab meile ka Verne oma Nemo fantaasiates, mis nii väga ei olnudki fantaasiad tehnoloogilises mõttes, jäid aga utoopiateks
sotsiaalses mõttes.
Külluslik, kõike vajalikku sisaldav saar ja kõigest tolleagse tippteadmise kohaselt midagi aimav Cyrus Smith koos nelja ülejäänud kolonistiga
on kui kommunistlik utoopiakommuun ja ainuke, millest need utopistlikud kolonistid puudust tunnevad, ülejäänud kahejalgsete puuduolu,
see ainuke suur "PUUDUS" osutub tegelikult tohutuks eeliseks. Kasvõi kohtumine ärakaranud sunnitööliste laevaga veenab meid selles.
Nemo abikäsi uputab laeva koos enamike piraatidega, aga mõned, 5 piraati, saavad kaldale ja sellest hetkest alates ei ole enam midagi
endine. Halba heaga ümber kasvatada, nagu 6.-s, saarele lisandunud endine piraat Ayrtoniga juhtus, ei õnnestu kuidagi. Vaid Nemo abi taastab
kommuuni petliku paradiisiolu, 5 laipa ühes reas lahendab olukorra.
Juba 19. sajandil tundus isegi Verne'le, et tema utoopiamaailm on teostamatu. Nii lasi ta ka oma saarel õhku lennata ja vaid lühike ja ebamäärane kirjeldus koloonia taasasutamisest kusagil Ameerikas ei ole veenev - kolonistide elu vaevalt et enam iial sai olla nii roosiline
ja töökas, kui sellele saarele sattununa.
Puudus ainult tubakas Pencroffil, ja muidugi ajalehed. Et nimetatud asjad tegeleikult osutusid ka õnnistuseks, selle peale meie reporter Gideon
Spilett ei tulnud. Tema vaate järgi võis teadmist või isegi kõmu pidada mingiks jõuks või eeliseks, mis kiirendab ühiskonna arengut.
Kuidas on tänapäeva PR, propagandamaailmas?
Sotsiaalses mõttes oleme oma utoopiad kõik põrmustanud. Alles on vaid alasti ahnus,
valetamine, omakasu, ärategemine koos jäänukitega 19. sajandi ajast, mis meil veel lasevad nautida tehnoloogilisi mugavusi.
Aga ka tehnoloogia ise on muutunud egiptuse nuhtluseks peaaegu igal pool. Isegi vana Edisoni hõõglamp, sellega on nüüd aamen. Rääkimata muust, näiteks sellest, kuidas me peaksime ohverdama oma ja järgnevate põlvkondade tervist selle petliku paleuse, elektritootmise nimel, et tohutuid
riske sisaldavat tuumaenergiatootmist ülal pidada.
Ega ülejäänudki teadus optimismi ei sisenda - GMO muundatud taimed pigem toovad õnnetust kui õnne, keemikute ained pigem kahjustavad
kui teevad elu mugavamaks, arvuti peamiselt tegeleb sinu nina all reklaamiga ja pommib järjest uuendusi välja. Kui sa aga neid ei tee,
loobub ta mingil moel töötamast, kas raud või tarkvara teevad sulle ikka ära.

Tuleviku robotid ähvardavad viimasedki kindlad töökohad kaotada.
Meedikud müüvad meile tablette, mis meid aga tervemaks ei tee, vahest ehk leevendavad kroonilisi vaevusi ja tekitavad uusi - nii saab neid
tablette püsivamalt müüa, püsivat turgu tagada.
Ja see ajaleht, see nn. info, mis meile uksest ja aknast sisse sajab, ei rõõmustab ka kuigivõrd ega ka ei avarda teadmisi.
Mida ei ole vaja teada, sellest ei räägita üldse, näiteks tuumavihmade radiatsioonist anno 2011. Mida jälle vaja teada, see on niikuinii
nii ära leierdatud, et ei vääri pilguheitugi. Kasvõi see tänane manifest kiriku paremaks tegemise teel, või siis naisteka teema suurest soolisest
ebavõrdsusest, mis jälle teemana lootusetult kreenis - ebavõrdsust taluvad naised elavad meiesugustest meestest kauem, ja meil, meestel,
puudub selles imelikus maailmas tegelikult asjalik, 19. sajandi vaimule vääriline eneseteostus.

Teadmise jõuetuse ravil ei pruugi meil aga vaja minna midagi fundamentaalselt uut. Seesama 19. sajandi sirgjooneline, "lihtsameelne",
aus toimimine, mitte mingid kavalad ülitehnoloogilised trikid, võivad meid sellest soost ka välja tõmmata. Vale pikad jalad ei vii meid
iial mitte kuhugi.

Verne'i poolt jutlustatav ultraoptimism oli veel usutav ja vajalik kommunismiideoloogidele. Tänu sellele ma seda raamatut veel üldse tean.
Spekulatiivse kapitalismi jaoks on selles ulmes aga midagi kahtlast. Kas tõesti võiks uskuda, et Maa suudab meid varustada kõige eluks vajalikuga, ilma mingeid trikke tegemata, täiesti tavaliselt tööd rügades, karja kasvatades, põldu harides, ehitades ja leiutades??
Siis ei ole ju vaja kelleltki laenu võtta - saarel puudus üldse raha, rääkimata liigkasuvõtjatest. Sellest ei tundnud saarel ka mitte keegi otseselt puudust, isegi piraadid veel pidasid oma räpast elu võimalikuks elada ilma kuldvasikat kummardamata.

Kas Verne poolt jutlustatud utopismi võib pidada omamoodi religiooniks? Mina julgen küll nii arvata. See on religiooni helge algusaeg. Instrument ei ole saanud institutsiooniks, variserid ei ole veel võtnud võimust.
Kuid ka tehnoloogiausk on nüüdseks samas punktis, kus kõik muudki usud. Rahausk on kõik lagundanud, kuldvasikas koos igikestvate surmapattude kultusega on saanud sellegi ususektiga ühele poole. Teaduslikku meetodit jutlustavad propagandistid võivad küll näiliselt olla
pisut tsiviliseeritumad, kui needsamad piraadid, kes seal saare peal kolonistide elu maapealseks põrguks tagasi suutsid muundada, sisuliselt on see kõik sama. See on kaaperdus.
Võetakse toimiv asi ja kaaperdatakse ära. Jutt ja isegi asjad jäävad ju samaks, ei ole midagi muutnud. Aga nüüdseks teete tööd kõik sellele piraadipealikule. Alates homsest annate oma moraalsetest vigadest igal hommikul aru sellesamale pealikule.
Laev on ju sama, kuid seda juhatab piraat.
Mõned on võrdsemad ja need võrdsemad on kõik kaaperdanud.
Meie irdteadusel on aga nõrga lohutusena selle nähtuse toimimimise alus avastatud! Nimelt meie ahvisoo seast on umbes 4 % selliseid, keda saab nimetada psühhopaatideks. See on kummaline alaliik, kellel on meie ürgkarjas toimimiseks puudu üks vajalik omadus - empaatia.
Ürgkari aga on jäänud minevikku ja sellised defektsed geenid said päranduda edasi, sest karjas toimimise asemel on meil nüüdseks välja arenenud kapitalism ja selles edukaks toimimiseks on hoolimatus, eriti, kui see on sünnipärane, täiesti kasulik omadus.
Nii võiks seda psühhiaatriliselt või psühholoogiliselt kirjeldada, vähemalt arvab nii sellest Andrew Lobaczewski oma raamatus "Political ponerology" (Verne ei oleks selliste raamatute teket suutnud unes ka ette aimata.).
Kuid me peame suutma selle geneetilise eripäraga kuidagi toime saama. Tegelikult ei tohiks need 4% saada võimule. Siis võiksid asjad püsida kontrolli all. Praegu nii ei ole ja mida teha, et olusid muuta, me ei tea.
Senised sotsiaalse süsteemi muutmise katsed on lõppenud kõik fiaskoga. Kõige lõpus troonib mistahes ideoloogia, uskumuse, teooria peal alati selle vallutanud, kaaperdanud ja üdini omaks võtnud psühhopaat.

Jaapanlased protestimas tuumaenergia vastu, 19.09.11

2011-09-19T16:47:00.002+03:00

Lõpuks on asjad veidi liikuma hakanud. Jah, hilja, aga siiski. Me ei pääse sellest ka siin, Eestis, Euroopas, Ameerikas.
Niisiis, esmaspäeval, 19.09.2011 sellel issanda aastal leiame ka jaapanlased protesteerimas.
Millal eestlased millegi peale nii kaugele jõuaksid, ma ei oska küll öelda.

http://af.reuters.com/article/commoditiesNews/idAFL3E7KJ1A020110919

Jood 131 jälle platsis

2011-09-09T07:51:00.001+03:00

http://enenews.com/breaking-iodine-131-detected-large-amounts-almost-200-km-fukushima-meltdowns

See uudis peaks panema punkti igasugustele aruteludele sellest, kas reaktorites 1,2, 3, 4 on koorium
kord jälle kriitiline ja siis jälle ei ole.
Millises seisus see täpselt on, kas see sodi on jõudnud kontaktini põhjaveeni, kõik see informatsioon on meie eest luku taga. Olulisi tegevusi, kasvõi salastatuid, seal siiski ei toimu, see oleks kaugele näha.
Oleme siin kogu põhjapoolkeral sellises konna staadiumis, keda elusalt keedetakse – kui temperatuur potis aeglaselt tõuseb, siis konn keeb ära, ta ei taipa potist välja ronida.
Eesti suhtub toimuvasse suure huumorimeelega. Tallinna narridest tuntud leiutajatüübid on platsis, kes kogu maailmale selgitavad, kuhu ja kuidas tuumareaktoreid tuleb ehitada. Ikka maa alla ja kui häda käes, on vesi kohe võtta, kui see mere alla rajatakse. Palju rahvast vaatas seda asja ja mõned koguni kommenteerisid. Kes entususiastleidurite ideega nõus polnud, sai kõvasti miinuseid.
Selline äraspidine asi siis meie EW-s.
Kui päris aus olla, on see tegevus kriminaalne, mätsimine, vaikimine, isegi teadlik teadmatus.
Asendustegevused ei aita. Strandbergi asendustegevuseks on pori loopimine. Oled partei põhja lasknud ja nüüd loobid teise partei suunas pori. Just see partei võiks aga häält teha, aga ei tee, mitte piuksugi ei tee. Kõik need roheentusiastid ei säutsu ka selle jama peale.
Ja kõike ümbritseb apaatia – sa magad, sa magad, sa magad …
Vastik, vastik, vastik.

Evakueerige Fukushima!!

2011-08-22T21:14:00.002+03:00

Üks tsitaat sellest filmist - "On hetki, kus vaikimine on võrdne reetmisega."

Martin Luther King

Dalai laama külaskäik

2011-08-20T10:56:00.006+03:00

avab/avas igaühele võimaluse näidata oma olemust.
Eestiga, tänu meie mõnedele pühendunud inimestele, eriti muidugi Linnart Mällile, seovad teda paljud kontaktid, sest see on juba tema 3. külaskäik meie maale.
Takkajärgi kahetsen, eriti olles seda kõnet kuulanud – oleks võinud sõita Tallinna ja teda ikkagi üritada Vabaduse platsil kuulata. See kaugelt vaatamine ja kusagilt raamatute lugemine tegelikult võib osutuda kogemuseks, mis pikka aega pigem blokeerib sõnumi.
Suhelge inimesega silmast silma, rääkige temaga, ärge peituge tehnoloogia taha, emailide taha, isegi trükitud teksti taha !
(Seda kõnet ja kohtumist Eesti inimestega Vabaduse platsil saab kuulata:

http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=42491 )

Sest tõeliselt vaimne sõnum läheb üle vaid inimeselt inimesele. Nagu parimgi muusika CD –lt on steriilne. Muusika vajab isiklikku suhtlust. Mulle tegi selle isiklikult selgeks suhtlus Scarlatti sonaatidega. Lihtsalt muusika kuulamine on üks asi, teine asi on seda kõike jälgida, see on ka VISUAALNE elamus, muusika ei ola ainult helid, vaid eelkõige 3 inimese suhtlus: helilooja, interpreet ja kuulaja.
Me oleme selle unustanud.
Väga hea , et Kanal 2 siiski tegi ära väikese heateo Eesti inimestele ja jäädvustas Dalai laama intervjuu.

http://www.dalailama.ee/2011/08/17/dalai-laama-intervjuu-kanal2/

(soovitan väga VAADATA VIDEOT ja siis lugeda teksti, et tunnetada erinevust erinevate formaatide vahel, mis sõnumitel on)
See oli väga nauditav, väga selge, väga kujundlik, väga ülendav sõnum inimeselt, kelle saatuseks on olnud ju ometi oma rahva kohta kuulata peaaegu kogu aeg negatiivseid sõnumeid.
Lugesin selle intervjuu teksti üle ka Internetist. Kõik oli olemas, ma mõtlen sõnad, aga seda karismaatilist isiksust ei olnud. Siin ongi peamine vahe. Dalai laama on VÄGA karismaatiline isiksus. Seetõttu kardavad temaga kohtumist väga paljud inimesed, kelle taotlused ei ole siirad. Kontrast lihtsalt paistab välja.
Teeselda vaimsust on vist sama raske, kui teeselda magamist.
Aitäh Kanal 2 intervjueerijale, siin ei olnud kontrasti, sest intervjueerija oli võtnud piisavalt tavalise inimese hoiaku. Kontrast tuli sisse reklaamipausi ajal. Siis ma mõtlesin, issand küll, või Buddha, kas te tõesti panite isegi selle intervjuu sisse oma reklaamipxxx. Otse loomulikult me sxxxxx kõik täis, tahtnuks vist Taska meile öelda, see on ju jänki loomuses.
Selle mehe sõnumit aga ta rikkuda ei suutnud. Juhtumisi just selline terav kontrast toob selle välja.
Ka poliitikute puudumine-põgenemine või vastupidi, sellegi ärakasutamine mingiks hüveks paistis välja. Kes läks soojasõlme avama, kellel midagi muud tähtsamat teha. Ilves lahendas asja dialektiliselt, edastades talle veelkord Ühtse Hiina jäiga sõnumi, ja sai Dalai laamalt isegi kiita oma väga hea inglise keele oskuse eest.
Paljud kritisiseerisid intervjueerija seelikut, paljudele ei meeldi inglise keele grammatiline tase.
Rumalate enesekaitse oli mobiliseerunud üsna kõrgele tasemele, seda oli anonüümikute esinemistest näha. Õigupoolest oleks kõik ju võimalik ka nendelegi. Aga küllap veel ei ole see aeg. Mõistmine võib saabuda üsna mitme reinkarnatsiooni järel enamike siinvirelejate jaoks, mina k. a..
Me lihtsalt ei suuda nalja võtta naljana, sõnumit sõnumina, tõde tõena, otsime igalt poolt strateegiat ja plaani. Lääne ühiskond on oma asjadega totaalselt käpuli.
Üheks võikaks kontrastiks sõnade ja tegude vahel on lood, õigemini nende totaalne puudumine tuumajaama ümber Fukushimas. See on nüüd meile muutunud samasuguseks religioosseks tabuks, nagu surm üldse, Et selline lähenemine ei ole realistlik, ma nimetaksin seda koguni kriminaalseks, ei vaja allakriipsutamist.
Samad tabud kehtivad Missouri uputuste, Los Alamose tuumalaborite ümbruse põlengute, paljude muude asjade ümber, mida toimetatakse ja toimetati. Dalai laamal on õigus, sõda on muutunud inimestele vastikuks, seetõttu sõda praegu peidetakse muude uudiste taha. Sõdimised Liibüas, neist ollakse juba häbelikult vait, ei olda nii uhked, nagu Vietnamis.
Aga muust keskkonnareostusest on seni häbiväärseks muutnud vist vaid tuumatehnoloogia – Fukushima sündmuste osas ei jää muud teha, kui vait olla ja lõuad pidada. Mõne aasta pärast tulevad jutud tuumarenessansist jälle mängu. Kui.
Seevastu geenitehnoloogia ja muu imeväärse teadusega koguni uhkeldatakse mõõdutundetult. Meri põlvini aeg selles asjas alles algab.
Viimased uudised hakkavad tuumatehnoloogiast olema sama kurvad, kui Tiibetigi sündmused. See lausa nõuab meeleparandust, vaid tervendatud meel saab sellele hullumeelsusele vastu panna, nii nagu Dalai laama seda suutis ja suudab.
Väga kurb on lugeda uudiseid, mida nagunii peavool ignoreerib, parimal juhul tõtates seda mingi mätsimise abiga ümber lükkama ja ikkagi nii 1-2 aasta sees tõde ujub välja. Praegu ollakse kokku lepitud ülbe vaikimise strateegias. Ei testi, ei kontrolli, ei informeeri.
Valetama. Sülitame näkku.
Kriminaalsed pätid talitavad nii, hinge kõige alamal arenguastmel olevad olesed. Miljonid inimesed saadetakse sõna otseses mõttes TEISE ILMA selle abiga, vähkide abiga Jaapanis ja USA-s ja natukene tilgub kõrgenenud radiatsioonist ka meile, ja ikka ei ole sellest küll, tuumatehnoloogid teavad - elame üle Tsernobõli, elame üle ka selle õnnetuse.
Ei pruugi, kui Jaapani saare evakuatsiooniks läheb, pea tervikuna!
Viimane selline läbilekkinud asi oli teade, et maapinnas olevatest pragudes tuumajaama ümber tõuseb radioaktiivset suitsu, andurid näitavad taset 10 sievertit tunnis.. Kaldun seda uskuma kasvõi sellepärast, et Tepco ise möönis mingi ühe koha puhul kahe reaktori vahel sarnast radiatsioonitaset.
Töötajaid evakueeritakse eemale. Et seal tegelikult ei olegi pea 6 kuud midagi tehtud, tundub saavat täitsa ilmseks.
Nüüd mõelgu hüdroloogid edasi, mis selle kandi põhjaveest saab ja leiutagu mudeleid, kui kiirelt see kogu Põhja Jaapani, k.a. Tokio veemajanduse vussi keerab.
See Jaapani valitsuse toimimatus aga meenutavat sõjalõpu eelset olukorda. Alistumist ei tulnud mitte seetõttu, et ei tahetud või ei soovitud – Idamaade süsteem ei võimaldanud kellelgi vastu võtta mõistlikke otsuseid.
Ka praegu ei ole kusagil otsust hakata rajama sarkofaagi. Koorium aga muudkui podiseb ja kusagil Kanadas sajab jälle radioaktiivset vihma…
Aga tuleme siis Dalai laama juurde tagasi. Ka see Dalai laama punkt - sekulaarne lähenemine usule, on äärmiselt oluline. Usk meist targemasse, meis kõrgemasse ei saa iial põhinema teadmisel. Ka ateisti usk oma teadusesse ei põhine teadmisel, sest vaevalt et ta jagab stringiteooria kõiki peensusi, geneetika supersaavutisi ja astronoomide kavalusi üheaegselt. Me usume, ja kahjuks ekslikult, et teadlased on moraalsed olendid. Me usume, et üldiselt nad ei peta. Me usume, et nad ei ole äraostetavad.
Need punktid aga ei meenuta mitte eriti väärtusikku kreedot, kuna usutakse surelikesse, omasarnastesse, ometi teades, et naabri Jüriga või Mariga kaugelt ei ole nii lihtne. Petab küll, on küll äraostetav. Kohalik vallaametnik on müüdav mis müüdav ….mis imet see valge kittel või katseklaas inimese käes sooritab, et tast ingli teeb…
Me usume oma tõenduspõhisusesse, isegi niivõrd, et kui seda tõenduspõhisust sellesama reinkarnatsiooni puhul rakendada, ei võta me seda inimest isegi jutule. Me ei loe iial selle inimese emaile enam, ei vasta, ei suhtle. Selline tõenduspõhisus siis…
Ja samas me usume tohutult petturite võimesse ja tahtesse ilma mingi välise mõtteta joonistada kümneid tuhandeid viljaringe ilma selge mõtteta ja ilma vahele jäämata…
Sarnaseid skeptitsismi musternäiteid siit ja sealt võiks kümnete kaupa tuua, aga see ei ole selle jutu eesmärk.
Nii olen minagi oma usuga sealmaal, et ateismi – usku, et pärast on vaikus - enam ei usu. Kuid jätkan uskumast ehk selle mõningaid komponente. Näiteks meile nähtava maailma koosnemist molekulidest, füüsika praegune tase üldiselt…
Aga see teadmine on saadud kätte väga ränga hinnaga – meie väärtussüsteemi mõrandumise hinnaga. See teadmine ehk on seda väärt, vältimatu arenguetapp läbi teha. Aga kui teadlane jätkab sama süüdimatult uskumist, et tema millegi eest ei vastuta, ei ole ta meie kaasolend, ta koligu üle kuhugi Marsile.
Inimene, see tähendab olla vastutav.
SEE OLI KA Dalai laama kõne üks põhipunkte!

Aga usklik, mistahes usklik teeb samad vead. Ta peab oma moraalset sekti kõigist automaatselt paremaks ja see rikub mistahes usu. Enamasti on ta sama mugav, kui mistahes teadlane. Ta usub kontrollimata ja parim, mis tast loota võib, on oma usu mõne põhitekstiga tutvumist ja gurudele andunult otsa vaatamist.
Mis siis teha võiks? Nagu teadusharudes vahel juhtub, näiteks darvinismis, võiks ka siin ette näha sünteesiva maailmavaate esilekerkimist. Usud, k.a. ateism, võivad olla osaliselt õiged ja ikkagi just selle osalisuse tõttu põhimõtteliselt valed. Inimesed peaksid julgema üldistada.
Mulle tundub näiteks selliseks sünteesivaks maailmavaateks sobivat mõni spiritualismi arendatum vorm. See juba oma meediumide, reinkarnatsioonidega sarnaneb vägagi budismile. Tiibeti surnute raamat näiteks on väga sarnande NDE –de (surmalähedased kogemused) põhjal kokkuüldistatule.
Samas moraali ja eetikaküsimused tuleks kokku sünteesida just kas kristlusest või budismist.
Mina jõudsin oma mõttearenduses isegi kohani, mida ma nimetaks spirituaalseks materialismiks.

Enamik spiritualisme on aga lähtealustelt kristlased. Indias kindlasti hinduistid või budistid. See aga tähendabki lihtsa tõsiasja tunnustamist: hingede maailm, vaimude ilm on meie jaoks väga paindlik struktuur. Sinna saame üle kanda paljude uskumuste konstruktsioonid, kuigi kristlust peaks täiendama reinkarnatsiooni mõistega, budiste aga ümbersündide vahel toimuva elule ka mingi tähenduse andmisega. Ateist peaks tõendama kas väga põhjendatult, et kõik meediumidega seonduv on jama, s.h. teispoolsuse häälte üleskirjutused, surmalähedased kogemusedki, mida on järjest raskem teha.
Oma teaduse põhialuseid võiks ta aga teispoolsete nähtuste uurimisel rahumeeli edasi pidada…
Seda põhimõtet – visata kivi ja jälgida tema kukumist ja teha järeldusi SELLE PÕHJAL, see on ateismi ja teaduse UNIKAALNE eelis teiste uskudega võrreldes.
Seda skeptikud otse karjuval kombel EI TEE, mis teeb teaduse naeruväärseks. Nad põlgavad ära iseenese postuleeritud metoodika.

Kuid ma olen ikka siin veel ristteel, praegu, Dalai laama kolmanda külaskäigu ajal Eestisse.
See olukord aga on ka universaalne - „me ei tea olukord“ - ka selle tõi Dalai laama väga selgelt välja. Isegi, kui peaksin tagasi pöörduma vana hea füüsika rüppe ja tunnistama ainsaks olemasolevaks asjad, mida kirjeldavad Landau kogutud teostes väljenduvad võrrandid, jääb üks asi jõusse: ei ole võimalik universaalne usk, aga väärtuste osas on püüdlemine universaalsusele võimalik, lausa karjuvalt vajalik, vajalik meie planeedi ellujäämise huvides.
Nagu arvude maailmas naturaalarv on tõenäoliselt universaalne mõiste, , on õnne taotlus meie üks väheseid mõistlikke universaalseid soove. Ainult see asi – mis asi on õnn - see ei selgu iial.
Kuid seevastu sellest genereeritud lootus on selge seisund. Ehk selle saabki kõige aluseks võtta, sest tõeliselt lootusetud inimesed ongi ju õieti tõelised surnud, keda nende lootusetuse unest peab üles äratatama. Siis aga võiks rahvaloendus meil üsna palju selliseid elavaid surnusid tuvastada. Ja uskuge või mitte, päris hea hulga kristlaste, budistide ja ateistide seast leiab ülimalt lootusetuid inimesi, kes ei looda, ei pinguta, ei otsi, kelle jaoks kõik vastused on ammu olemas ja kelle elu järelikult on tegelikult läbi….loota tasuks, et nende elu see kehastus …
Kirjutasin isegi sarnaselt ootusest ja lootusest. Kirjutasin, et oodatakse palju, loodetakse vähe ja see teeb meie aja vastikuks.Oodatakse, et raha teeb õnnelikuks, aga ei loodeta, sest tegelikult teatakse vastust.
Oodatakse, et tehnoloogia päästab, aga ei loodeta, sest tegelikult teatakse vastust – igast tehnoloogiast saab sama suhtumise jätkumisel egiptuse nuhtlus.
Oodatakse, aga ei loodeta. Lootus aga peab olema. See on see, mis eraldab meid, mis annab meie praegusele kehastusele või ainukordse kehastuse olemasolule mingigi mõtte.
Jah, nii palju mõtteid tekitas see lühike intervjuu sellelt muidu ainult tühisusega silmapaistnud telekanalilt.
Ka see tekitab natukene lootust.

Kas AAA reiting langeb või ei lange????

2011-08-02T16:42:00.002+03:00

Just selline pommuudis kukkus Postimehe online saidilt, nimelt see,
et kusagil istuvad praegu koos mingid analüütikud, umbes nagu paavsti valiv
konsiilium ja kogu ilm vaatab neid analüütikuid ja ootab, ootab seda,
kas tuleb Ameerikale AAA ära või ei tule. See määrab meie tuleviku, sellegi,
kas kunagi saabub kommunism või jääb üldse unistuseks.
Arusaamatuid asju on teisigi - näiteks mõõtsid tublid tuumajaama töötajad Jaapanis
1 ja 2 reaktori vahel tuiates välja rekordilised 10 sievertit tunnis radiatsiooni
et nad selle kõige juures said omale radiatsioonilist doosi juurde vaid 4 millisiievertit, ei ole üldse põhjust muret tunda. 1/2500 -ndik tunnist teeb kusagil
1.44 sekundit, nii kähku pidid nad seal seda rekordmõõtmist toimetama.
10 sievertit on kahjuks tase, kus iga robot lakkab toimimast. Milline oleks selle
avarii kõrvaldamise perspektiiv, kui inimesed, ilma ohtlikku taset ületamata
saavad seal juures toimetada sekundi? Miljon inimest, miljon sekundit, igaüks paneb
1.44 sekundi jooksul paika tellise, ehitades sarkofaagi (mide ei ole hakatud isegi projekteerima, erinevalt Tsernobõlistt, kus sügiseks 1986 oli sakrofaag valmis) tempos, nagu filmis must ja valge koer, ehk
mäletate seda multikat veel veidi...
selleks pidid nad seal jooksma kui see jamaika superjooksja, siis võis see doos nii
väike tõesti tulla
absurdimaailmas ei oska sageli valikut teha, nimelt selle vahel, kas nutta, naerda
või peeretada. Ja tantsida stepptantsu, nagu Vonnegut lisanuks.

Mind ei huvita sinu möödavisked, tähtis, et lõpus ära paned

2011-07-25T13:08:00.004+03:00

Ma olen üdini korvpallikauge inimene, aga sellist treenerit-õpetajat võib igaühele soovitada.
U20, alla 20 noored panid ära Belgiale ja said A gruppi.

Mulle peaaegu ükskõik, sihukene mittemidagiütlev uudis, aga see ütlus kirjutage seinale:

"Mind ei huvita su möödavisked, küll lõpuks ära paned!"

(see noorpallur Soo loopis 7 (!!) korda enne mööda ja pani ära otsustava 3-se.)

Tähtis on eneseusaldus ja eneseusaldus ja veel kord eneseusaldus.

Tehnika, vead, see kõik ka, aga ennekõige ärge nulliga inimese eneseusaldust.

Kõik on tehtav, kui see on paigas.

Nukral ja kibedal ajal selline hea sõnum. Sport süstib seda ikka veel.

Ka Baruto tegi Hakuhole tuule alla.

Eestlased on hakanud näitama sisu.

Jood 131 endiselt heitvetes

2011-07-19T14:14:00.003+03:00

http://ex-skf.blogspot.com/2011/07/iodine-131-still-detected-in-sewage.html

See muidu tavakodanikule ehk igav tabel ütleb väga palju füüsikat natukenegi nuusutanule.
Jood 131 on kiiresti lagunev radioaktiivne ühend. 8 päevaga kahaneb selle aine kogus 2 korda.
80 päevaga ca 1000 korda. 104 päevaga 8000 korda.
Jood 131 ainuke mõõdetavas koguses tekitav allikas on tuumareaktorites toimuv ahelreaktsioon,
U 235 jagunemine aeglaste neutronitega pommitamise tagajärjel.
See võib seal kooriumiks sulanud tuumakütuse känkras tõesti edasi toimudagi. Ainult et meile pole sellest räägitud midagi. On küll avaldatud kahtlusi ja arvutusigi, mis tõendavad seda, et millalgi peale tsunamit jätkus tuumareaktoris 1 ahelreaktsioon.
KUI ahelreaktsioon jätkub, ei ole lootustki probleemi leevenduseks. Mitteahelreaktsiooni tagajärjeks mõne aasta möödudes võiks olla kütusevarraste jahtumine ja kõige ägedamate tuumaproduktide äralagunemine, et neid saaks käidelda, kuhugi hoidlasse paigutada, ära teisaldada.
Ahelreaktsiooni tulemiks on äärmiselt kõrge radiatsioonitase, mis teeb võimatuks mistahes tegevuse selle lähistel, k.a. kooriumi teisaldamine.
Ehk õnnestuks ehitada sellele asjale ümber mingi sarkofaag, tohutu suur, tohutute kulutuste hinnaga.
Nüüd loeme teist uudist:
Kanada vihmaproovi lähedal mõõtes oli saastus 1.68 mikrosv/ h, nii seal dosimeeter näitas.
See tähendab, et Fuksuhima või ehk koguni Fort Calhouni, või koguni Los Alamose saast levib ja levib. Vihmaga sajab juurde radioaktiivseid osakesi. Seda peaks pidevalt mõõtma, et jälgida, kuidas vastav põhjapoolkera saastetase muutub, nagu ta muutus ka Tsernobõli tagajärjel.

Aga Kanada farmerite palve täitmisest keelduti - uurida saaste suurust ja täienemist Fukushima katastroofi tagajärjel.

Võiksin muidugi pikalt edasi pajatada meedia ükskõiksusest nende uudiste kajastamisel, häbenematutest valedest, klakööridest ja usinatest eestlastest - pro aatomikest, kuid ega sest suurt tolku ei ole. Kui käsk on lõuad pidada, tuleb käsku täita, seltsimehed eestlased, k.a. roheeestlased. Polügaamia seadustamine tõotab teile kuumemat arutelu kindlasti kui tüütud, tüütud mikrosievertid.

Kahjuks sellised sievertid juba tõotavad meiegi elukaarte lühenemist olulisel määral.

Fukushima ümbruse inimestele on ennustatud keskmise eluea lühenemist 10 aasta jagu.

Ja sellele murele, panna sellele püsivale saaste tõusule vähemalt piir, ei ole näha lõppu.

Paar aegalselt lagunevat ühendit, nagu tseesium 137, jäävad siia planeedile lagunema aastakümneteks, mõned eriti toredad isotoobid aastatuhandeteks.

Piduriteta tehnoloogia kultus

2011-07-12T10:29:00.002+03:00

Seda võiks nimetada edasi ka raha, edukuse, ahnuse, seitsme surmapatu kultuseks ja me ei eksiks palju.
Kuid oleme harjunud sellise jutu peale õlgu kehitama ja oma “läänelike” väärtuste kaitsele asuma. Ahnuseta kapitalism ei toimi, raha paneb rattad käima
Tavamoonakast eestlase leiab sageli selliste võltsväärtuste kaitsel, sest mõisa aknast nähtud kalkunipraad tundub magus. Mingid riskid, ohud, need ei lähe talle senini korda, kui olukord ei puuduta oma õue. Ja ka siis ohatakse võltsvagalt ja teatakse, et oma murest ei maksa võõrale rääkida, tema õues muret ei ole. Ega tegelikult ei maksa ka. Johnny Deppi või Jennifer Annistoni viimased afäärid on olulisemad. Reklaamipaus ja uus märulifilm, kättemaksukontor või krimikomöödia, ketsup määrimas inetult telekaekraani, taustaks jänkirõve reklaamitaust. See on suvi, mis sellest, et radioaktiivne, aga ikka suvi.
Mis sellest, et veel enam mätsitud, kui 1986, aga ikkagi läänelike vabadusi nautiv. Kunagi, vähemalt sõnades oli selle sees ka sõnavabaduse direktiiv.
Ameerikalik pohhuism, kordi hullem sellest, kui vene oma üldse oligi.
Ja need, kes nüüd on lõpetanud edasilugemise, teevad targasti. Minu kodu, minu kindlus, minu isamaa, minu aed, minu rahakott, minu elu. Minu laulupidu ja minu lipulehvitamine. Kuhu siin panna mikrosievert?
Õnneks on olemas tehnoloogia harud, mida inimesed arendasid välja veel nendel aegadel, kui valitses mõningal määral terve mõistus. Ford ehitas jänkidele valmis auto ja kujutage ette, autol on olemas pidurid. Kuid autodega juhtus endiselt õnnetusi, nad sõitsid ringi ja tapsid inimesi. Selle peale tuldi mõttele kehtestada liiklusreeglid. Mootorratturitel on peas kiivrid. Lastel turvatoolid. Autode sees turvapadjad.
Ometi mõrvatakse meie teedel tohutul hulgal inimesi.Keegi ei tule selle peale, et hakata rääkima, et seda ei saa juhtuda. Räägitakse aga sellest, et kui paned kiivri pähe, siis näe, õnnetuse korral tõenäoliselt jääb eluvaim sisse.
Kõik vaataksid oma ameerikavaimustusest hoolimata veidi imeliku pilguga neid, kes oma autodel eemaldaks pidurid, kuna avariid ei saa nendega lihtsalt juhtuda. Keegi ei halvusta liiklusinspektoreid ja isegi naisi, kui need omi mehi purjuspäi rooli ei luba…
Ka selle tehnoloogia keskel kohtab hullust edasi – mõne märulifilmi vaatamine võib tähendada mõnda surnukssõidetud noortekampa, iga suvi leiab mõne sellise kamba. Kuid jällegi on igapäevane tapareaalsus inimesed toonud natukene mõistusele. On kohti, on tehnoloogiaid, kus endiselt võimutseb tüütu, aga toimiv realism. Neid on vähe, aga nad on olemas, muidu ei oleks meid ammu enam olemas.
See realism võiks olla igapäevane rutiin mistahes teise tehnoloogia rakendamisel. Nii mõtleb tavainimene ja loodab valitsuse, teadlaste, inseneride, meedikute peale. Ta mõtleb, et Fordi aegadel mingi poolharimatu inimene oma aruga oskas välja mõelda tehnoloogia, mis oli ohutu ja toimiv. (pean silmas vana Fordi). Siis ta mõtleb, et nüüd on 21 sajand ja kui haritud, targad, vastutustundlikud inimesed on igal pool eesotsas - palju haritumad, kui oli ütleme see mütoloogiline Ford, siis peaksid ohud olema selle tehnoloogiaga olema veel palju, palju kordi ohutumad, sest suurenenud teadmised nendel inimestel kindlasti on tõstnud nende vastutustunnet.
Nii meeldiks meile mõelda ja kõik toimib väärtuste kontrolli tasemel, s.t. paberil, ülihästi.
Nii räägivad meile tehnoloogiatest kõik populaarteaduslikud ajakirjad (National Geographicu BP õnnetusest rääkiv number ehk v.a.), räägivad positiivselt ja räägivad kindlustunnet tekitavalt. Kõik on meie väärtuste paraadil kindlasti hea tahte ja hüperarengu poolt. Mida iganes oskad tahta lubadusi tuleb kui oavarrest.
Kui aga tavainimene võtab Johnny Deppi ja Jennifer Annistoni uudiste kõrvalt kätte vaevaks teha ära ka reality check-i, siis tabavad teda üllatused.
See on pisut küüniline, aga üllatunud tavainimene enam päris tavainimene ei olegi. Siia kohta jõudnuna olete juba lausa mittetavainimene, marginaalne grupp inimesi, kes endiselt tüütab teisi hoiatamisega, kujutage ette, autol peavad olema pidurid…Kuidas õnnestus selline mõte marginaliseerida teiste tehnoloogiate puhul?
Niisiis, kui hakkate tõsiselt kontrollima meie rakendatud tehnoloogiate ohutust, siis jõuame kurvale järeldusele – peale 19. sajandi algul ja lõpul leiutatud asjadele ei ole 20. sajand lisandanud peaaegu mitte ühtegi tehnoloogiat, mis oma ohutuselt, mugavusel, käideldavuselt oleks võrreldav näiteks autotööstusega, aurumasinatega, tavaliste soojusjaamadega. Peamiselt oleme saanud pärast esialgset eufooriat suurte pettumuste osaliseks.
Jah, ma leidsin tõesti paar asja, juured kõik peamiselt 19. sajandist, mis jumalale tänu, toimivad. Lisaks muidugi paarile asjale, mis toimivad juba aastatuhandeid ja mille hävingut uusimad tehnoloogiad, tõotavad. Nii näiteks võib geenmuundamine tappa sordiaretuse.
Kogu 20 sajand on inimesed aretanud innukalt igasuguste piduriteta tehnoloogiaid. Muidugi on ka varasematelt aegadelt pärit hullumeelseid leiutisi. Kõige perversem neist ehk on meie finantssüsteem. Siin on avarii mitte lihtsalt võimalus, vaid paratamatus.
Väike grupp pankureid siin on suutnud üle mängida massiteadvuse – enamusele ei ole see kindlasti kasulik. Ühel hetkel olete oma varast ja rahast ilma, see ei ole mingil tasemel kasulik tehing, nii võiks meist enamik siiski ehk veel mõelda. Isegi tavaärimehed ei pruugi finantsspekulatsioonidest mitte pennigi võita. …
Aga me jätkame sellel kursil, hoolimata sellest, kui palju vastutustunnet on süstitud meie kõrgetasemelisse majandusõppesse. Saada valmis toimiva finantssüsteemi mudel tundub inimmõtlemisele ilmvõimatu ülesandena. Seda isegi ei ole teaduse perspektiivplaanides lähema 20 aasta jooksul, nii ma ühest populaarteaduse üllitisest leidsin.
Miks ei võtaks me ette ja küsiks tarkadelt majandusinimestelt ühte asja: toimivat finantssüsteemi?
Miks me ei võiks pärast järjekordset kriisi öelda: kuulge nii ei lähe, me oleme tüdinud autot kraavist välja tirimast, remontimast, lappimast ja edasi kärutamast. Miks me ei võiks öelda, meie finantsleiduritele, tõelistele optimismist pakatavatele jaantatikatele, et teie arvutused ja kalkulatsioonid meid ei huvita, teie megateooriad ka mitte, et meie huvi oleks toimiv finantsinstrument?
…
Niisiis kõige põhilisem vahend – Adam Smithi põrgumasin, toimib ilma piduriteta ja aruka juhtimiseta. Me ei ole saanud käima meie kõige põhilisemat tööriista – rahasüsteemi – ja samal ajal pretendeerime aruka olendi tiitlile.

Nagu ma enne mainisin, meil on siiski teatud toimivad tehnoloogiad. Me oskame näiteks ehitada maju. Meil on isegi irooniline, aga absoluutselt õige tähelepanek, et kui ehitajad ehitaksid maju nii, nagu MS teeb programme, hävitaks esimene rähn tsivilisatsiooni.
Me võiksime seda tähelepanekut üldistada, näiteks MS asemele panna tuumajaama ehitajad, geenmuundajad, vaktsineerijad, keemikud, nanotehnoloogid.. aga me ei tee seda igaks juhuks. Kui teeksime, märkaksime, et programmeerimise vallas on vähemasti alles teatud kriitikameel, nagu ehituseski alati on olnud. Programme nimelt kirjutatakse inimestele ja nende kontroll tuvastab võrdlemisi kiiresti absoluutse toimimatuse. Nii ei saa siin ka kriitikameelt summutada.
Märkame kindlasti aga seda, et ka ehitajad on hakanud omi asju järjest halvemini ehitama. Meile pähe kukkuvad ripplaed ja sellele järgnev ekspertiis, mis selles midagi erilist ei leiagi, ei olegi enam erand.
Uute tehnoloogiate hüved ja kahjud selguvad aga alles pika aja vältel. Nii on geenmuundajad kindlasti palju ebameeldivamas seisus võrreldes programmeerijaga. Programmeerija saab igal ajal oma koodi testida. Geenmuundaja seda ei saa kohe teha. Tema muundatud geeni kahjulikud mõjud võivad selguda alles mitme põlvkonna pärast. Siis aga võib olla juba hilja midagi teha.
Huvitav, et selle tõdemuse lükkab kõrvale meie riskianalüüsi aset täitev printsiip - jänes ju kaarte ei mängi. Jäneste keskel ei ole jah kaardimängusõltlasi.
Kas ikka saab anda uute tehnoloogiate väljatöötamise juhtimist üle selliste sõltlaste kätte?

Üheks mittetoimiva, õigupoolest täiesti hullumeelse, kontrolli alt väljunud tehnoloogia musternäiteks 20 sajandil tuleb pidada tuumatehnoloogiat. Selle tehnoloogia õnnetustest peaks kirjutama kasvõi seetõttu, et see võiks olla mudeliks järgnevate sarnaste irdtehnoloogiate tuvastamisel. Kuid peame kirjutama kindlasti ka seetõttu, et selle tehnoloogia hüvesid, mida ehk oligi 20. sajandil oligi, tuleb kinni maksta mitmel põlvkonnal kogu 21. sajandi vältel.
Siin on ilmselt kõige ilmekam Murphy seaduse toimimisala – mis untsu sai minna, see ka läks.
Kuna tuumareaktsioonidel eralduv hiigelenergia tegi võimalikuks hiidpommide ehitamise, hakati kõigepealt seda teadust kasutama sõjanduses. Sõjanduses teatavasti ohutus ei ole väga oluline kriteerium. Sõjanduse asjad on igal pool võimalik saladuseks kuulutada. Nii läks ka tuumatehnoloogia tsivilistide kontrolli alt välja, postkastideks kutsutavatesse laboritesse Nõukogude Liidus ja ka USA-s.
Kui saabus aeg ka mõnedeks „rahuotstarbelisteks“ rakendusteks, selgus, et pidureid ei olnud ikka veel hakatud projekteerimagi. Elektrit tootvaid reaktoreid püstitati põhimõttel, et nendega lihtsalt avariisid ei juhtu. Esialgu väga suuri tuumaõnnetusi ei juhtunudki, kuigi 1979 Three Mile Islandsi õnnetus võinuks juba kainestada.
Tõsi, tuumapommide katsetustega seotud asjad võinuksid seda ammu teha, kuid siin toimis suurepäraselt sõjasaladuste printsiip. Paljud asjad on endiselt avalikustamata.
Üks väike näide, mille ma sellel suvel välja lugesin.
1955 aastal filmiti Nevada kõrbes filmi „The Conqueror“. Selle filmi tegijatest, 220 inimest, sai vähi 91, suri 46, artikkel kirjutati 1984, praegu ilmselt statistika on veel kurvemaks muutunud ….
See oli seotud seal toimunud tuumapommi katsetustega, mis saastas koha, kus filmi üles võeti.
Näitlejad ei võtnud tollal ohtu tõsiselt, kuigi olid sellest teadlikud – üks filmi staarirdest, John Wayne, nüüdseks siis vähki surnud manalamees, on jäädvustatud, Geigeri loendur käes.
Kuid viitsütikuga pomm tegi oma töö…
1986 toimunud Tsernobõli katastroof aga oleks pidanud kindlasti tooma lõpliku kainenemise. Seda aga ei juhtunud….
Praegu toimunud katastroof Fukushimas ületab aga oma ulatuselt kõik seniolnud ja paneb paika ka umbkaudse skaala eeldatavatele suurõnnetustele – 1 iga 25 aasta kohta. Äärmiselt palju, kui mõelda kohutavatele, ulatuslikele tagajärgedele, mida selline õnnetus tekitab. Tohutute maaalade pikajaline radiaoaktiivne saastumine. Toiduahela riknemine, praegu ei saa Valgevenes endiselt kasutada 20% põldudest…Jaapanis ootab sama saatus Fukushima ümbruse toidutootjaid, nende põllud jäävad lihtsalt sööti …
Lisaks on näha, et tuumajaamad ka Ameerikas ei ole paremad. Fort Calhouni reaktor Missouri jõel on praegu uputuse küüsis ja ei ole näha veetaseme alanemist, oodatakse hoopis uusi vihmasadusid ülemjooksul.
Los Alamose tuumalabori ümber põles mets. Üsna tõenäoliselt sinna „ladustatud“ jäätmetest suur osa eraldus atmosfääri.
Kõik mõõteandmed, mis peaksid tingimusteta olema avalikud, aga ei ole seda. Nii ei saagi lai publik tegelikult teada tegelikke radiatsiooninäite. Vaid iseorganiseeritud võrgustikud aitavad natuke hajutada seda vaikimise müüri, näiteks sai nii aimu Jaapani tuumasaaste ulatusest.
Praegune tuumavalmiduse „test“ näitab aga ka muud. Näitab seda, et meedia on selleks ülimalt valmis – vaikus sündmuste ümber Fukushimas ja ka Fort Calhounis oli ja on peaaegu täielik. Näitas, et huvigruppide ülbus on ainult kasvanud ja neile leiab ikka veel süüdimatult kaasakiitjaid.
Näitas, et PR teerull on pigem veel hullem nähtus, kui tsensuur Nõukogude Liidus. Meie nn. sõnavabadus ongi nn. sõnavabadus, selle nn. sõnavabaduse nn. komponendi parim toetajaskond on need, kes suu ammuli vahivad küll ühe või teise kuningakoja pulmi, Jennifer Annistoni seiklusi või klatsivad seltskonnauudiseid.
Näitas, et 99% ekspertarvamustest saab ära osta.
Näitas, et meie süsteemid, mis peaksid kirjade järgi inimesi kaitsma kuritarvituste eest, on kõik korruptiivsed.
Näitas, et kogu teaduse masinavärk on meie kõlbelise ja moraalse allakäigu ees jõuetud, et see on söönud meilt ära kogu teaduse alustalad, eelkõige aususe, vastutustunde ja eetika.
Küünal, mis peaks näitama valgust pimeduses, on antud pättide käsutusse. Inimkonna hüved ja areng neid ei huvita.
Praegused katastroofid, keskkonna saastus, meie tulevaste põlvkondade halb tervis ja halvenenud elukvaliteet on meie muretu ja vastutustundetu hoiaku tagajärjed. See võimaldab meie eesotsas toimetada väikesel grupil psühhopaatilistel isiksustel. Demokraatilikul ühiskonnal kahjuks ei ole olemas isetervendavat ravimit sellise grupi võimulepääsemise vastu.
Kuid aitab nende radioaktiivsusejuttudest kuumal suveajal. Midagi on selles ka kasu olnud: praegu ei ole ühelgi inimesel enam õigustust väitele, et ma ei teadnud.
Puust ja punasemaks ei ole võimalik asju ette teha. Tegelikult inimesed on võimelised aru saama, millest jutt käib. Kui nad ei taha, on sellega võetud vastutus.
Vaid sõda, nälg, iga inimest puudutavad viletsused võivad ehk asju veel selgemaks teha. Nendest ei ole pääsu, kui jätkame samal, vastutustundetul ja arutul kursil.

Scarlatti ja Eesti

2011-07-11T13:23:00.004+03:00

See Scarlatti sonaat numbriga K 496 hakkas mind kummitama, sest meenutab väga ühte Eesti rahvaviisi.
Nii oligi – minu ema, vana rahvatantsija, otsis üles selle sonaadi järgi Ulla Toomi seatud kosjatantsu, kus sarnane motiiv sees.
See oli olnud tema esimene tants, mida ta pidi Ulla Toomi rühmas selgeks õppima aastal 1955.

Aga võrrelge ja kuulake ise.
Minu arvamise kohaselt on sellega tõestatud, et Scarlatti viibis Eestis, kusagil 1719 paiku, kirjutas üles selle rahvatantsu ja reisis edasi Portugali, et õpetada klavessiinimängu printsess Maria Barbarale. Maria Barbarast sai hiljem Hispaania kuninganna, aga klavessiinikunstis oli ta tõeline virtuoos. Kõik need sonaadid, k.a. variatsioonid sellele rahvaviisile sündisid eelkõige selleks, et kuninganna saaks midagi huvitavat mängida…
Siin esitab selle labajalavalsi variatsioone kuulus klavessinist Fernando Valenti..
Autorikaitsjatel võiks see anda idee loata rahvaviisi kasutuse eest Scarlatti järelpõlvelt vastavad tasud sisse nõuda.

Saaste vältimine on olulisem, kui Tepco aktsiate hinnad

2011-06-21T11:56:00.003+03:00

Sellel 1. juunist pärineval pildidl uurivad töölised tseesiumi absorbtsioonitorni sees olevat seadeldist, mis peab Fukushima tuumajaamas tööle hakkama (ja ei ole seni hakanud).

Tõlkisin lingilt

http://mdn.mainichi.jp/perspectives/column/archive/news/2011/06/20110620p2a00m0na005000c.html

alljärgneva loo:
Mitmed inimesed on teinud ettepaneku, et võiksin kirjutada millestki muust, kui tuumajaamadest (tlk. see ei ole minu jutt, see on ettepanek artikli autorile), aga praeguses olukorras seda ei juhtu (ka minuga ei veel ei juhtu, tlk.). Kriis Fukushima tuumajaamas nr. 1 ei ole veel läbi. Veel enam, on märke, mis ütlevad, et olukord läheb veel hullemaks. Ma ei saa jääda kõrvale ja uurida poliitilist olukorda ilma sellele sündmusele tähelepanu pööramata.
Üks nendest isikutest, kes on sattunud tuumajaamaga seonduvalt avalikkuse tähelepanu alla, on 61 aaastane Hiroaki Koide, kes töötab Kyoto Ülikooli Tuumareaktorite Uurimise Instituudis.
Koide tõmbas enese tähelepanu, sest ta rääkis avameelselt tuumaenergiaga seonduvatest ohtudest, üritamata samal ajal otsida meediakuulsust.
Koide tegi 16. Juunil Asahi TV programmis järgmise avalduse:
Praegusel hetkel saan teile öelda TEPCO avalduste põhjal, et Fukushima tuumajaamas on tuumakütus tunginud läbi reaktorite põhjade, mis on sellele kaasa aidanud omapoolse survestusega. Praegu on kütus betoonpõrandatel ning tungib läbi selle pinnasesse. Peame ehitama sügavale pinnasesse kaitsevalli ning rajama maaaluse tammi nii pea kui võimalik, et vältida põhjavee ja ookeani radioaktiivset reostumist
See avaldus pälvis avalikkuse tähelepanu ja kui selle kohta küsiti valitsuse kõrgel positsioonil olevalt ametnikult, ütles ta, et tõepoolest valmistatakse ette maaluse tammi rajamist. Kuid kui seda küsimust edasi uurisin, leidsin, et see projekt on seisatatud TEPCO vastuseisu tõttu.
Ka Sumio Mabuchi, Naoto Kani abi tuumaküsimustes, on samal seisukohal ning tahaks, et valitsus hakkas tammi rajama. TEPCO on senini sellele vastu seisnud.
Põhjus on rahastamises. Projekt maksaks vähemalt 100 miljardit jeeni, kuid puudub garantii, et valitsus selle kulutuse katab. Seetõttu kardab TEPCO, et ta ei saa enesele sellist lubadust võtta ning väldib vastava avalduse tegemist järgmisel aktsionäride koosolekul.
Minu valduses (Takao Yamada) on TEPCO valitsusele edastatud dokument selle kohta, kuidas käsitleda pressiteateid. Maaaluse tõkendi ehitamise kohta räägitakse väga keerulist juttu, asju jagatakse 5 kategooriasse, kuid põhiline sõnum on:
„Me kaalume seda küsimust mr. Mabuchi juhtimisel, kuid me ei taha võtta enesele liialt palju kohustusi. Seetõttu hoiame andmed konfidentsiaalsetena“
Ehk kõige jaburam vastus küsimusele, miks ei ole ehitust veel kiiresti alustatud:
„Kuna põhjavesi liigub edasi kiirusega 5-10 sentimeetrit päevas, siis on meil üle aasta aega, enne kui see jõuab ookeanini …“
Esialgu plaaniti maaaluse tõkendi ehitamie plaan avaldada 14. Juunil, kuid see lükati edasi TEPCO aktsionäride üldkoosoleku järgsele ajale (28. juuni).
Samal ajal jätkub olukorra halvenemine ning radioaktiivsed ained levivad vabalt keskkonnas, saastades jaama ümbrust.
Mis on tähtsam: kas hoiduda aktsiate langusest või vältida saastust?
Jaapani äri- ja poliitikamaailm on langenud tasemeni, kus isegi ei suudeta otsida sellisele küsimusele vastust.
Üks valitsusametnik avaldas arvamust –
„Ma suudan praegu mõista, miks meie juhid sõja ajal ei suutnud kiiresti ning põhjendatult oma strateegiaid ellu viia.“
Tänaseni tulevad vastavatest valitsukvartalitest teadaanded, mida keegi ei usu – ma pean silmas TEPCO teadaandeid selle kohta, kuidas kriisi kontrolli alla võtta.
Paljud võrdlevad Kan-i endise Jaapani peaministri Hideki Tojo-ga, kuna ta kurjustab oma alluvate üle pisimategi detailide puhul. Tojo astus tagasi 1944 aasta juulis, pärast Saipani langemist, kui sai üsna tõenäoliseks, et Jaapan kaotab sõja. Tema järel ametisse astunud Kuniaki Koiso oli ametis 8,5 kuud, enne kui teda asendas Kantaro Suzuki. Seejärel heideti Jaapanile 2 aatompommi ja sõda lõpetati Imperaatori otsusega.
Miks ei sõlmitud kiirelt vaherahu, et lõpetad sõjategevus.
Pakuti välja võimatuid lahendeid, terve mõistus oli kadunud ning valitsus jõudis väga aeglaselt mingi otsuse langetamiseni. Täpselt samasugune situatsioon on tekkinud praegu.
Kõige tähtsam oleks praegu saastuse leviku peatamine. Vajame selleks juhte, kes keskenduksid põhilistele küsimustele, ilma kaldumata tühja teoretiseerimisse.

Takao Yamada

Missouri uputab

2011-06-21T08:34:00.003+03:00

Pildil on Fort Calhouni tuumajaamast viimane kättesaadav pilt

Selgub, et peale Emajõe on ka teisi jõgesid maailmas, mis tänavu uputavad.
Üsna mahavaikitud on nendest Missouri jõgikonnas toimuv. Nagu suurtel jõgedel kombeks, jõuavad suured uputused sinna kohale hilinemisega – Missouri jõgikonda toitvas Montana mäestikus lumi alles sulab!
Räägitakse, et 8 jalale (kuna jänkid mitte iial ei õpi meetermõõdustikku selgeks) lisandunud veel hiljuti 2 tolli lund ja nüüd see siis sulab. Lisaks veel vihm altpoolt ja tulemiks on Missouri juba praegu rekordilised veetõusud. Võistlus käib 1993 või 1951 aastaga, siis olid ka suured uputused ja selle mälestuseks suured teibadki püsti, mille ots tähistamas tollast veetaset. Muuseas, veel hiljem peaks see asi kajastuma ka Mississipil, kuna Missouri on Missisipi lisajõgi.
Selle uputuse muudavad aga veel keerukamaks Missouri jõele ehitatud tammid. Enamasti seal hoopis vett napib ja nii ongi need tammid tekkinud, et seda vett kokku koguda ja põua aegadel laiali jagada. Nüüd aga on tammid otsese surve all ja võivad puruneda. Iga üleujutuse ajal on neid purunenud üksjagu ja laupäeva öösel vastu pühapäeva läks ka mõnigi tamm puru.
Missouri keskjooksule on aga jänkid rajanud 2 TUUMAJAAMA. Fort Calhouni tuumajaam on eespool, millele järgneb Cooperi tuumajaam. Need mõlemad jäävad suure ujutuse korral
vee alla ja ei ole teada, millega see lugu lõpeb. Fort Calhounis seoses hooldusega pandi jaam seisma, aga kasutatud kütuse vardaid on vaja nagu alati jahutada. Nagu alati sellistel puhkudel kinnitab valitsus, et kõik on kontrolli all ja nagu alati ei usu rahvas seda juttu mitte.
Nagu alati on Eesti meedia selle koha pealt truualamlikult vait. Nn. uudistekünnise lävi, mis mõnel juhul algab küll Jennifer Annistoni seiklustega, on siin ootamatult kõrge. Ei oskagi öelda, kui kõrgele võiks vesi kerkida, kui ka Postimees sellest uudise saab. Elame- näeme.
Juba on kehtestud lennukeelu tsoon Fort Calhouni tuumajaama kohalt ja juba ei saa reporterid sellest jaamast lähedalt pilte teha – sõjavägi tõrjub uudishimulikud tagasi.
Juba mätsitakse Missouri tegelike taseme andmetega, juba ei saa peale „vandenõuteoreetikute“ spekulatsioonide midagi mõistlikku teemast lugeda. See viitab sellele, et ühel ilusal päeval avastavad ka jänkid ennast 7 taseme tuumaõnnetuse keskelt. Tahaks siiski loota, et ei, kuigi selle mätsimise eest on nad selle täiega ära teeninud.
Ka Fukushima tuumaõnnetusega seoses on just jänkide Ameerika lääneranniku tuumataseme monitooringu andmed salastanud …
Ei leiutata ka Päikese alla uusi asju, täpselt samamoodi, nagu täna 25 aastat tagasi Venemaal ja meil toimib kõik ka Jänkistanis.

Veepuhastusjaama mured

2011-06-20T15:13:00.003+03:00

Pildil peaks olema see umbes 10000 tonni mahutav hoidla, kus varem hoiti nõrgalt radioaktiivset vett, nüüd aga vist pisut kangema toimeainesisaldusega.

Nimelt vana radioaktiivne vesi lasti lihtsalt OOKEANI ja täideti konteinerid uue portsu

reaktorite loputamisest pärit veega.

Kuid keldrites sisaldub seda veel 110000 tonni ja seda pole kuhugi panna.

Iga päev toovat juurde 500 tonni.

Selle kõige käitluseks on AREVA ehitanud radiaktiivse sodi käitluse jaama, mis aga ei taha

kuidagi käima minna.

Lingilt

http://ex-skf.blogspot.com/2011/06/contaminated-water-processing-at.html

saab lugeda, et veepuhastuse käivitusel filtri lubatud radioaktiivne määr 4 millisievertit tunnis sai 5 tunniga täis. Insenerid arvasid, et see toimub alles kuu aja möödudes. Nüüd tuntakse huvi, millest selline kiire normiületus? Arvatakse, et mingi radioaktiivne muda on ummistanud süsteemi ja otsitakse muid põhjusi. Aga põhjus võib olla hoopis lihtsam:

vesi ONGI NII RADIOAKTIIVNE, s.t. vee radioaktiivsuse hindamisel on mööda pandud 100 korda.
Selle vee puhastamisega aga ei anna palju oodata – keldrid on ääreni vett täis, ääreni on siin ja seal (1. reaktor, 2. reaktor) paarkümmend sentimeetrit. Vett on aga vaja puhastada 500 tonni päevas, nii palju seda väidetavalt jahutuseks praegu kulub. Puhastusjaama võimsuseks oli planeeritud küll 1200 tonni, aga sellegi, 500 tonnini peab jõudma. See on küsitav, kui see vesi on nii radioaktiivne.

Jaapani robotid ja tuumaõnnetused

2011-06-18T20:54:00.002+03:00

Videol näete ühte imerobotit viiulit mängimas. Kus aga on tuumajaama robotid, võiksite küsida.
Alljärgnev Economist-st tõlgitud lugu aitab ehk olukorda selgitada.

http://www.economist.com/node/18652185#footnote1

Tohoku Ülikooli insenerioskonnas Sendai koridoris seisab kena kollane roomikutel liikuv robot, varustatud haaratsitega. Seda ehitati maksumaksa kulul selleks, et tulla toime tuumaõnnetustega.

Aga kahjuks ei ole sellest robotist mingit kasu.

Satoshi Tadokoro on ülikooli robootikaspetsialist ja ta väitis, et see on üks robotitest, mille arendamist finantseeris valitsus pärast 1999 aasta tuumaõnnetust uraanitöötlemistehases. Selle õnnetuse tagajärjel kaks töölist said surma. Robotid võiksid teha päästetöid, kui radiatsioonitasemed inimeste jaoks oleksid liialt kõrged. Te võiksite möelda, et see oleks praegu väga kasulik. …
Üks sellistest robotitest on praegu kasutusel laste suvelaagris.
Alates 11. Märtsist, kui Fukushima Dai-ichi tuumajaama tabas tsunami, on saanud selgeks, et tolleagsed pingutused on osutunud asjatuteks. Jaapani paljukiidetud robotid oskavad mängida viiulit ja ehitada autosid, kuid ainsad robotid, kes suudaksid selles suurõnnetuses teha päästetöid on välismaised, nagu PackBot, mida varemalt kasutati Afganistanis. Selle roboti on välja arendanud Massachusettsis paiknev firma iRobot.
Tsunami põhjustanud tuumaõnnetuse kulgu on tunduvalt raskenanud tuumapoliitikas tehtud vead. Hoolimata paljudest väiksematest tuumaõnnetustest eitasid Jaapani energiatootjad, nagu Tokio Elektrivarustuse firma (TEPCO) igasuguseid hoiatusi. Nad väitsid, et nende ohutus on suurepärasel tasemel ja puudub igasugune oht läbisulamiseks. Seda ohutusmütoloogiat kasutati selleks, et mööda minna kodumaisest opositsioonist ja seda toetas vaikivalt valitsus, meedia ja avalikkus.
See omakorda lõi olukorra, kus valitsusel ei ole õnnestunud luua valmisolekut suurõnnetusteks. Teatud valdkondades puudub kogemus, nagu seda on robootika. TEPCO põlgas maksumaksja raha eest ehitatud robotid ära ning ka robotiehitusfirmade teenetest keelduti.
Isegi pärast 11 märtsi kasutati roboteid väga juhuslikult. Ameerika roboteid kasutati eelkõige surve tõttu, osalt selle abi eest, mida Ameerika väed osutasid tsunami tagajärgedega võitlemisel.
Ka jaapani robotid, nagu Quince, võivad olla sama head, kui Ameerika omad. Quince ehitas valmis Chiba Tehnoloogiainstituut hr. Tadokoro juhtimisel. Seda testitakse, et näha, ks see saab töötada Fukushimas.
Aga mitte robotitööstus ei ole olukorra tekkimises süüdi – reaalset viga tuleb otsida TEPCO-s ja valitsuses.

Tõlkija märkus:
Mitmed robotid logelevad praegu Jaapanis – teaduse tehnika muuseumis vedeleb üks selline,
Kuid ükski robot ei saa töötada suurema kiirguse all, kui 10 sievertit. Tuumareaktori lähistel on aga kiirgus veel suurem, nii et ei ole lootust, et koorium, sulanud tuumakütus oleks võimalik reaktoripõhjast robotite abiga praegu välja õngitseda, seda saaks teha alles aastate pärast.
Tehnoloogia tuumasõnniku kõrvaldamiseks on tegelikult puudu, seda asendab tuumamütoloogia. Tuumaenergiafirmadel on jälle lasted rahvale lihtsalt pähe istuda ja takistamatult valetada, kui ohutu nende sõnnik on.

Jaapani radiatsioonikaart

2011-06-18T10:36:00.003+03:00

Jood 131 ja vastsündinute suremus

2011-06-17T13:16:00.005+03:00

Philadephias, aga ka mitmes teises USA linnas on kasvanud vastsündinute suremus Fukushima õnnetuse järgsel ajal. Vt.

http://www.myfoxphilly.com/dpp/news/local_news/is-iodine-131-killing-babies-in-philly-061611

5 surmajuhtumi asemel, mis enne õnnetust oli keskmine, on nüüd keskmiselt 7-8 surmajuhtumit nädalas Philadelphias. Seal piirkonnas sada just märtsis - aprillis kõvasti vihma, mistõttu radioaktiivsed osakesed said sadestuda alla ja jõudsid siit ka joogivette. Just Philadelphias mõõdeti kõige kõrgemad jood 131 väärtused joogivees.
Ka mitmes teises USA linnas on samamoodi tähendatud vastsündinute suremuse kasvu 35%, samal ajal kui terves Ameerikas on see kasv kõigest 2%. Need linnad said kõige suurema radiatsioonidoosi märtsis ja aprillis.
See on väga sarnane sellega, mida sai jälgida Tsernobõli järgsel ajal 1986 ja 1987, kus ka vastsündinute suremus hüppeliselt kasvas.
Tõsisemaks lugemiseks näiteks SELLINE ARTIKKEL

http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1519931/pdf/envhper00379-0120.pdf

ülemine link läks katki, panen sellise videolingi siia selle vastsündinute suremuse
kohta

Is Iodine-131 Killing Babies In Philly?: MyFoxPHILLY.com

Kõrvadeta küülikud

2011-06-17T11:41:00.007+03:00

Hiljuti mais sündis Fukushima lähistel, Namie linnas, mitte kaugel evakuatsioonitsoonist

kõrvadeta küülik. Naine, kes neid küülikuid kasvatas juba 20 aastat, ütles, et selliseid

imeasju varem pole juhtunud.

Nüüd on kõrvadeta küülikuid hakanud sündima ka HIINAS.

See juhtus Chengkou maakonnas, Edela Hiinas.

Jänesekasvaja Aunt Gengi ütles, et sama küülikuemal sündisid enne terved pojad,

ainult nüüd on sündinud kõrvadeta küülikud.

Elu Koriyama linnas

2011-06-16T17:44:00.002+03:00

Tokyo Shinbun, Ao Ideta 16.06.2011

Mis on juhtunud lastega Koriyamas praegu? Verejooks ninast, kõhulahtisus, energiapuudus.
Radiatsiooniefektid ei ole selged, ütleb arst.

12 juunil avas mittetulundusorganisatsioon „Sild Tsernobõli“ kliiniku Koriyama linnas, Fukushima prefektuuris, 50 kilomeetrit Fukushima tuumajaamast läänes.
50 oma laste tervise pärast muret tundvat perekonda tõid oma lapsed arstlikule läbivaatusele
39 aastane kahe lapse ema rääkis arstile, et tema 6 aastasel tütrel oli 3 nädalat aprillis iga päev ninaverejooks. Ühel nädalal oli verejooks eriti ohter mõlemast ninasõõrmest. Ema väitis, et nende arst arvas põhjuseks olevat õietolmuallergia. 2 aastasel pojal olid verejooksud aprillist maini.
Ühingu "Sild Tsernobõli" kliiniku arst Yurika Hashimoto ütles emale, et on raske kindlaks teha, kas verejooks on põhjustatud radiatsioonist, aga nad peaksid tegema vereproovi, et mõõta valgete vereliblede arvu, see on oluline, et olelksid olemas andmed.
Perekond ise evakueerus ajutiselt Koryama linnast Saitama Prefektuuri pärast 11 märtsi maavärinat, aga tuli tagasi Koryamasse märtsi lõpuks.
Ema arvas, et umbes 10 % algklasside õpilastest on Koryamast lahkund. Iga kool otsustab Koryamas, kas õpilased joovad kohalikku piima, mida kool jagab ja mis võib kontsentreerida radioaktiivseid aineid.
Tema tütre koolis otsustavad vanemad, kas piima juua või mitte. Aga ema arvas, et tütar võiks koos teiste lastega piima juua, sest tütar ei tahtnud olla teistest lastest eraldatud. Üks isa, kelle laps oli 4 kuune, oli nii mures, et ta ei lubanud tütart välja, kuigi lapsel ei olnud ühtegi haigusnähtu seni ilmnenud. Ta ütles, et ta ei tea, kuidas ennast kaitsta.
Ma (reporter) mõõtsin madala põõsa kohal radiatsiooni ja sain 2.33 mikrosievertit tunnis. Kui mõõteseadet tõsta kõrgemale, langes radiatsioon 1 mikrosieverti peale. Kõige kõrgem õhu radiatsioonitase, mis Koriyama linnas mõõdeti, oli 8.26 mikrosievertit tunnis, 15 märtsil.
Mai keskpaigast alates on see olnud umbes 1.3 mikrosievertit tunnis.
Kui te elate sellises kohas, kus radiatsioonitase on 1.3 mikrosievertit tunnis, saab aastaseks radiatsioonitasemeks 11 millisievertit. (see on ainult väline radiatsioonitase).
Üks 40 aastane ema 6 aastase pojaga oli väga ärritunud ning ütles: „Arstid, uurijad, kõik ütlevad erinevaid asju. Ma ei mõista, mille alusel määratakse evakuatsioonipiirkondi. Näiteks Iitatemura.
Nad lasid külaelanikel olla kõrge radiatsiooni käes terve kuu, ja siis kui õhu radiatsioonitase alanes, käskisid kõigil evakueeruda. Me ei saa usaldada oma valitsust, me ei saa usaldada Fukushima prefektuuri valitsust. Nende pere sai just valmis uue elamu ning ta ei ole kindel, kuidas nad saaksid hakkama majanduslikult, kui nad lahkuvad Koriyamast.
Kas nad on kunagi võimelised tagasi tulema. Mis maksab lahkumine, selle psühholoogiline mõju lapsele? See ema ei suuda otsustada, mida tuleks teha.

Ühest piimatalu omanikust, kes sooritas enesetapu

2011-06-15T15:25:00.003+03:00

Jätkan ühe looga, mis ehk heidab valgust sellele, miks küll jaapanlaste seas enesetappude arv
tõusnud on. Ma üritan sellega täita lünka, mida PM ajakirjanikud tekitasid, nende üks uudis oli selline – enesetappude arv Jaapanis kasvab. Aga peamisest teemast, tuumajamast ei suurt midagi. Lihtsalt juhtus väike lugu, mis nüüdseks pea lahenenud…

Yomiuri Shinbun teatab:
13 juunil avastati, et üks farmer, kes pidas piimakarja, sooritas enesetapu. Ta oli 50 –ndates aastates mee. Lahkumiskirjas kirjutas ta – kui siin ainult poleks olnud tuumajaama. Enne seda oli ta tapnud oma karja ning loobunud piimatootmisest.
Talupoja surnukeha leiti 11 juunil. Lauda seinale oli ja kriidiga kirjutanud – ma ei tunne tööst enam rõõmu. Need, kes tegelevad piimatootmisega, ärge laske tuumajaamal oma elu segi lüüa…
Ta elas piirkonnas, kus toorpiima ost lõpetati ning ta pidi ära valama kõik piima, mida ta oma lehmadelt lüpsis. Tal oli 30 lehma ning piimakarja kasvatamisega tegelesid ka tema vanemad. Tema vanem õde ei tahtnud oma venna surmast palju rääkida oma laste pärast, aga ta tahtis siiski rääkida inimestele tuumajaamast ning sellest, kuidas see hävitas venna elu.
Üks naabritest lisas – kuna ta ei elanud evakuatsioonitsoonis, ei saanud ta ka kompensatsiooni ning üks teda tundev farmer lisass – iga kord, kui ma teda kohtasin, oli ta väga murtud, sest oli kaotanud kõik tänu tuumajaamale…

Radiatsioon katusel

2011-06-15T11:31:00.005+03:00

See dosimeetri näit on võetud 220 km. Fukushimast LÕUNAS, Tokio lähistel.
Võrlduseks, meil on keskmine 0.1 mikrosievertit, see ületab seda taset mitukümmend korda ja kõik on tingitud tuumajaama saastest (peamiselt vist tseesium 137)

Aga me ei märka siin Eestis elevante elutoas märatsemas, ei märka.
Füüsiku haridus võib olla õnnetuseks enesele ja teistele siin ESTONIAS, sest see paneb
paratamatult märkama neid asju enam, nagu ka seda, kui vähe on kõik muutunud Tsernobõli aegadest saadik. Lihtsaim meetod Eestis probleemidega tegelemiseks on mätsimine ja vaikimine.
Usa kongresmeni libiido probleemid kindlasti ületavad kordades nii oma tähenduse kui avaliku huvi poolest teateid Fukushimast.

Huvitav, mitu sievertit peab saama kiiritatud ajakirjanikud, et nad hakkaksid märkama maailmas toimuvat?

Tõlksin selle peale ka ühe loo (üsna tagasihoidlikes värvides kirja pandud) Reutersilt.
(link:

http://in.reuters.com/article/2011/06/14/idINIndia-57686420110614

Radioaktiivsed „kuumad punktid“ takistavad Jaapanit tuumakriisiga toimetulemisel

Kevin Krolicki ja Kiyoshi Takenaka
Kanagawa, Jaapan, Teisipäev, 14 juuni 2011 3:19, Reuters

Hisao Nakamura ei suuda leppida, et tema roheliste teepõõsaste põld Tokiost lõuna pool on muutunud kaugel silmapiiri taga toimuva kriisi tõttu radiatsiooniohuks.
Olin äärmiselt šokeeritud, ütles 74 aastane Nakamura, kes nagu teisedki talupojad Kanagawas oli sunnitud Fukushima Daichi tuumajaamast lähtuva radiatsiooni tõttu ära viskama varase teesaagi. Tuumajaam on aga Kanagawast 300 km. kaugusel.
„See on sama, nagu tappa oma lapsi, visata kõik minema, mida on suure hoolega kasvatatud.“

Praegu on möödunud rohkem kui kolm kuud maavärinast ja tsunamist, mis tekitas pärast Tsernobõli maailma suurima tuumakatastroofi. Jaapani ametnikud üritavad endiselt aru saada, kuidas ja kui kaugele radiatsioon on levinud, tekitades väga kaugele jõudnud saastunud „kuumi punkte“.

Ebakindlus tekitab pingeid.

„Stress toob kaasa tõsiseid tervisehäireid. Jaapanlased ei usalda enam tuumatööstust ja valitsust. Inimesed ei tea, kas nende toit ja nende maa on ohutu.“ Nii rääkis Michigani ülikoolis töötav Kim Kearfott, kes on radiatsiooniriskide ekspert ja külastas Jaapanit mais.
Hinnanguliselt paiskus Fukushima õnnetuses atmosfääri 15 % saastust, võrreldes Tsernobõliga. (tlk: tegelikult juba nüüd öeldakse, et palju rohkem)
Valitsuse poolt loodud tarkvaramudelid radiatsiooni leviku ennustamiseks osutusid aga kasututeks. (tlk. mul on oma arvamus selle „kasutuse“ tekkemehhanismide kohta)
Avaliku surve tõttu lubas haridusministeerium siiski lõpetada evakueeritud piirkonna saastuse kohta detailse ülevaate oktoobriks

Möödunud nädalast alates on omavalitsused kohustatud iga päev koostama radiatsioonialase aruande. Fukushima 1000 kooli varustati mai lõpuks dosimeetritega ning õpetajad peavad üles kirjutama iga tund radiatsiooninäite, et aidata luua saastumiskaarti.
Mitmed eksperdid aga väidavad, et nendest abinõudest ei piisa.
„Me vajame uut ja paremat radiatsioonimonitooringu süsteemi. See süsteem, mis praegu eksisteerib, ei ole küllaldane.“ arvas Takumi Gogoh, kes on vähiuuringute spetsialist Nagoyas.
Senised andmed näitavad, et kõige tugevamini saastunud piirkond on Fukushimast loodes. Sinna kandus märtsis radiatsioonisaaste ning sadas alla lume ja vihmana.

Date-s, 50 km. Fukushimast loodes, on pinnase saastetase selline, mis annab doosiks 24 millisievertit aastas. (s.t. 2.7 mikrosievertit tunnis, s.t. meie loodusliku radioaktiivsusega võrreldes 27 korda enam, kusjuures tegemist on „kuumade osakestega“, tseesiumi ja muu sarnase kamaga, mis seda kiirgust tekitab, tlk.)
See on kõrgem normist 20 millisievertit aastas, mis kehtib tuumajaama töötajatele.
Väga vähe andmeid on selle kohta, kui tugevalt on saastunud praeguseks evakueeritud piirkond 20 km. raadiuses Fukushima tuumajaama ümbruses. Kriitikud väidavad, et on vaja alustada põhja ja merevee monitooringut. (ka mina arvan nii, ammu oleks aeg tlk.)

„TAHAKSIN KAEVATA AUKU JA KARJUDA“

Puudulikud andmed raskendavad Jaapani toimetulekut katastroofiga ja keskkonna puhastamise planeerimist. See võtab eeldatavalt aastaid ja maksab kümneid miljardeid dollareid.
Kogukondades on aga see loonud vaikse meeleheite õhkkonnad. „Ma ei usu iialgi midagi, mida ma kuulen radioaktiivsuse kohta“, ütles 63 aastane Shukuko Kusumi, Fukushimast 50 km. lõunas asuva Iwaki elanik.
„Tahaksin kaevata maa sisse augu ja karjuda“

Maavärin ja tsunami tappis üle 24000 inimese. Kümneid tuhandeid on evakueeritud radiatsioonisaaste tõttu.
Kuumad punktid on aga väga tõsiselt kahjustanud Kanagawa ja Shizuoka teekasvatajaid. Seal ületas tseesiumi tase teelehtedes normi 35 %.
Susumi Yamaguchi, kes juhib talupoegada kooperatiivi Kiyokawas, ütles, et nad ei suutnud uskuda, et tuumaõnnetus võiks mõjutada nende tooteid.

Yamaguchi kaotas saagi, mille väärtuseks oli 20000 dollarit. Üks talupoeg aga jättis lihtsalt lihtsalt oma põllu.

Kuidas aga levis radiatsoonisaaste nii kaugele?
Tetsuo Iguchi, Nagoya Ülikooli radiatsioonimonitooringu spetsialist, ei tea vastust.
Iguchi töötab valitsuse poolt finantseeritavas rühma konsultandina ja soovitab puhastada tuhanded tonnid saastunud pinnast ning seejärel ladustada, tõenäoliselt Fukushima tuumajaama kompleksis. See projekt kestab vähemalt 2012 aastani.
Ta lisas, et isegi see on optimistlik hinnang, sest midagi sellist pole iialgi varem tehtud.
Veel enam lekib radioaktiivset vett merre, kui Prantsusmaa poolt ehitatava veepuhastuseadme käivitus ei õnnestu. Seda on vaja selleks, et keldritesse kogunenud radioaktiivset vett puhastada,
vesi lekkis sinna aga reaktoritest, mida üritati sellega jahutada.
Kahjuks on endiselt reaalne võimalus, et veel enam radioaktiivset ainet paiskub keskkonda,
Nii arvasid Carnegie Rahufondi eksperdid.

Mis nad seal plangu taga ometi teevad?

2011-06-03T11:22:00.003+03:00

Hoolimata süüdimatu tuumapropaganda jätkumisest akadeemik Raukasega eesotsas ei ole Fukushima tuumajaamas toimuvast tegelikult suurt midagi teada.
Teada on, et alates 31. märtsist ei ole leida MITTE ÜHTEGI satelliidipilti sellest kohast.
Teada on mõned veebikaamerad siiski, mis mingeid ähmaseid pilte ometi levitavad. Aeg ajalt tõuseb mõne reaktori kohale auru, siis jälle on vaikus. Ka nüüd, enenews.com –s, käib pikk spekulatsioon ühe aurupahvaku peale 4 –ndast reaktorist. Mis aurab, põleb, sulab, eraldub? Mitte midagi ei ole teada.
Teada on ühe radiatsioonianduri näidud 1. reaktori juurest. Aeg ajalt on seal radiatsiooni 40 sievertit tunnis. Siis jälle tõuseb see tase 200 sieverti peale. Teada on, et selline radiatsioon tapab isegi robotid, isegi need ei ole võimelised tegema mitte ühtegi liigutust, kui tase on üle 10 sieverti tunnis. Jaapanis aga tuumaroboteid ei ole arendatud, kuna oldi nii kindlad, et midagi juhtuda ei saa. 2001 arendati mõned ja jäeti kohe unarusse, üks istub praegu teadusmuuseumis ja keegi ei oska seda käima panna.
Kuid selline regulaarsus tõusu ja langusega ütleb üsna üheselt seda, et vähemalt reaktor 1-s on kriitilisus aeg ajalt hoos ja siis jälle võtab hoogu maha. Ja kuidas seda mahavõttu saavutatakse, äkki veega jahutusega? Ma ei tea.
Siis on teada radioaktiivse joodi näitusid siin ja seal. See aine tekib ainult ahelreaktsioonil ja kaob suhteliselt kiirelt, 8 päevaga kahaneb tase 2 korda. Seetõttu selle aine kiirguse piigid mistahes kohas põhjapoolkeral annavad märku, et Fukushimas aeg ajalt on seis jälle kriitiline ja aeg ajalt rahuneb mõni pott maha. Võib olla 1., võib olla 3, võib olla 4.s.
Võib olla on sulanud tuumakütus jõudnud juba põhjaveeni, siis on oodata põhjavee suurreostust Fukushima ümbruses.
Peaaegu mitte midagi ei ole teada plutooniumi levikust.
Teada on, et jahutusvett on igasugustes sahtides ja kanalites umbes 100000 tonni ja varsti on kõik kohad seda täis, „ääreni“ on üsna vähe minna ja taifuunihooajaga seoses toob taevas ka vett juurde. Ühesõnaga, varem või hiljem saab ookean jälle radioaktiivset lisa, mis kindlasti jälle hästi kiiresti lahjendub, kui kasutada sündmuse jaoks kasutatavat pseudooptimistlikku dzhugasviliiti.
Teada on ometi, et ei lahjendu midagi ja mõnes kalas on seda juba võimalik leida.
Teada on, et mingi leping sõlmiti AREVA-ga selle sogase vee puhastuseks, aga lepingu detailid on saladus ja meie ei teagi, kas teisi radionukliide ka sealt veest eemaldatakse peale TSEESIUMI.
Teada on, et Saksamaa lõpetab tuumajaamade kasutuse.
Teada on, et „ohutute“ radiatsiooni tasemete osas tuleb tõenäoliselt kogu maailmas korrigeerimine. Ameerikas see juba käib, mitusada korda senisest kõrgemaks, EPA siselistist on lekitatud vastavat kirjavahetust selliste ettepanekutega. Ometi mingi ime läbi avalikustati APRILLI andmed Delaware osariigi veest, seal on tseesiumi üle normi praeguse, tõenäoliselt varsti naeruväärselt kõrge puhtusestandardi järgi.
Kus on mai andmed? Kõik suubub vaikimisse.
Teada on, et jaapanlased peavad ilmselt kolima Fukushimast kaugemale veel paljudest muudestki kohtades,mitte ainult 20 – 30 km. raadiuses, mõned radioaktiivsed kohad on üsna kaugel sellest tossavast jaamast. Kui neid lausa ei aeta, lähevad nad ise. Aga tervet Jaapani pealinna kolida on ikka üsna võimatu. Kõiki Jaapani põlde on ka kolida võimatu. Tsernobõl saastas 20 % Valgevene põldudest.
Umbes samas või veel enamas suurusjärgus saastub Jaapani põllumajandus.
Veel nupukesi siit ja sealt, mitte enam peavoolu meediast ja ongi kõik. Ja selle kõige taustaks on lausa kummastav vaikus peameedias, sest sellegi vähese ja spekulatiivse olen välja õngitsenud enenews.com pealt.
Sealt, enenews.com-st aeg ajalt midagi leiab, kord on jälle kusagil radiatsiooni palju, TEPCO ütleb mõne mõõdiku näidu ja hindab oma olukorda optimistlikult. Tegelikult ei oska jälle midagi muud teha, kui natuke uskuda ja siis edasi mõelda, küllap oleme jälle petta saanud.
„Sõnavabadusest hiilgavas“ Lääne meedias on osatud luua surnud tsoon tuumateema ümber ja mitte miski ei häiri seda näilist rahu. G 8 kogunes kokku. Mis lepiti kokku? Vaikus.
YT-st on aga leida üsna kummastav intervjuu ei kellegi muu kui Vladimir Zhirinovskiga.
See mees väitis Gruusia veinidega seoses üsna ühemõtteliselt, et maailmas on 4 pealinna, kus otsustaks asju. Venemaa, Hiina, EU ja USA. Ja Venemaa on tõusul. Ja Venemaal olevat salarelv, nii et kui te grusiinid veel palju kobisete, tekib Musta merre ka tsunami ja pühib palju asju minema. Ma ei viitsi osundada ja täpseid tsitaate selle üsna hullu ja rumala mehe jutust tuua, aga see salarelv paneb küll mõtlema. Ta on siiski Venemaa eliidis toimuvast teadlik ja lapse suu ei valeta. Ilmselt on samasugune „salarelv“ ka jänkidel ja see paneb mitmed asjad teise valgusesse. Hullumeelsus?
Ka Smolensk oli üks lakmuspaber maailmas toimuvale ja üsna ühene.
Vaadake ja võrrelge kuupäevi ja kellaaegu:
Maavärin – kl. 14:46 Jaapani aja järgi, 11 märts (11) 2011.
911 – 8:46 New Yorgi aja järgi. 11 ja 46, minutipeale kokkulangevus!
Kellelegi meeldib jätta signatuure.
Siit muidugi võib mõelda igatpidi edasi ja tagasi. On küsitud näiteks sedagi, kas nii suur maavärin võib tekitada nii vähe purustusi. Kõik purustused on tekitatud TSUNAMI poolt.
Küsitakse ilmselt edasi ka teiste sarnaste tsunamide kohta ja veealuste hiidmaavärinate kohta.
Ehk tasub võtta ette ja vaadata ära, mida Jüri Linal asja kohta öelda on?
4-9 juuni olevat Sõpruse kinos tema uus film vaadatav. Tartus toimub see täna, 3 juunil kl 19:00, Dorpati konverentsikeskuses, 5 euri olevat pilet. Nii ma netist sirvisin.
Kui sellest asjast ka kübeke tõsi on, siis esimene mõte on, et need hullumeelsed tuleks kiiresti võimu juurest isoleerida. See asi isegi ületab Rooma imperaatorite nõmedusi suurusjärgu võrra.
Aeg on liigestest lahti, kuradi lahti on ja see ei ole lihtsalt kusagil õukonnas toimuv totrus ja pilastus, see puudutab meid kõiki. Tuumasaastel on omadus levida kõikide peale, sellest sõltumata, kas kodanik ilmutab nende asjade vastu huvi või ei ilmuta või oskab kõrvale hoida.
Võiks veel sõnu peale lugeda, seda on tehtud ja kahjuks asjatult. Iga võim korrumpeerib ja absoluutne võim pätistab ja korrumpeerib absoluutselt. Kuningad tunduvad praegu inglitena selle kõige kõrval, mis maailmas hetkel käib. Nad muuseas oskasid enamasti ka mingeid pille mängida – Preisi kuningas Friedrich mängis flööti, Hispaania kuninga õukonnas oli Scarlatti Portugali printsessi ja seejärel kuninganna Maria Barbara isiklik klavessiiniõpetaja. Ja need sonaadid, mida ta kuningannale kirjutas, olid väga rasked mängida, kuninganna pidi olema tõeline virtuoos...
Aga väga haigeid inimesi ei ravi isegi muusika. Jälle kontranäide Hispaania õukonnast, Farinelli laulud ravisid Hispaania kuninga terveks depressioonist. Aga vaevalt, et klassika võiks midagi ära teha Tartu vanglas ja praeguses võimueliidiski.

Meie tehnoloogiline tase aga ei võimalda muid alternatiive avatud ja ratsionaalsele valitsuskorraldusele.
Hetkel on inimkond sellest ideaalis järjest enam kaugenemas. Kuigi salajasuse ja valetamise ja varjamise ülistuslaul käib juba sajandeid, ei kaota see meie ja ka nende vastutust nende valikute ees, mida meie teeme ja nemad praegu teevad. Laseme pätid võimule, tuleb leppida tagajärgedega, näiteks nagu Napoli prügikoristuses vahepeal oli. Lase sant sauna, siis tahab lavale, ütleks eesti vanasõna. Ja siis paneb sauna põlema, võiks jätkata.

Maitse üle mitte ainult ei vaielda

2011-05-15T01:32:00.003+03:00

vaid koguni sõditakse.
Eurolaulust oskasin peaaegu kõige vähem oodata Aserbaidzhaani võitu ja isegi meie laulu natukene nigelat tulemit ei osanud unes ka näha.

Et minu mõtlemine poolfinaalis esimeseks Belgia pani (minu hinne, ma ei prognoosinud küll nende võitu), ei anna selliseks nägemiseks ka suurt alust, aga kuidagi astusid eestlased sellel aastal natukene vale jalga mingite keskmiste suundumustega.

See lugu Manhattanist vist ei kandnud seda sõnumit, mida keskmiselt vaja oli, näiteks mingi lihtne armuballaad oleks seda sisaldanud. Nii ma targutan.

Minu eurokonkursi tänaseks võitjaks on aga Michelangeli ja Scarlatti.

Seda valikut oli ka üsna keeruline teha, sest Scarlatti sonaatide arvu hinnatakse 555 peale.

Millegipärast sobib Scarlatti alati väga hästi ettekandmiseks just klaverile.

Aga võib-olla ka siin on tegemist lihtsalt rikutud maitsega - originaalis kuulati neid sonaate ju klavessiinil esitatuna.

Jah, ka siis olid olemas Cristofori esimesed katsetused klaverite ehitamisel ja Scarlattil olid need ka kasutada, ometi enamik neid lausa nõiduslikke sonaate olid vist ikkagi kavandatud klavessiini tarbeks.

Ja meie kuulame kui nõiutud seda klaveri esituses ja kehitame õlgu klavessiini peale...

On muidugi omaette klavessinistide sekt,

kelle jaoks see oleks nagu pühaduseteotus ja osalt ehk selle tõttu pianistid on suuresti Scarlattit vältinud.

Seda ei tasuks siiski teha, meie kõrvad ongi tänaseks ümber programmeeritud klaveri kuulamise peale ja peaaegu kõik Scarlatti esitused klaveril tunduvad olevad päris õnnestunud.

eriti paistab selle keskelt silma Michelangeli. Tal ei ole neid Scarlatti sonaati klaverile üldse palju esitanud, aga igaüks on ilmutus.

Eriti muidugi see, koodnumbriga K 27 ...

...

2 kuud ja varsti nädal

2011-05-13T22:31:00.002+03:00

on möödunud 11. märtsist 2011, jälle see 11. kuupäev (HAARP ?), mil Jaapanit tabas tsunami.
Tohutud ohvrid, laastus ja purustus
kahjuks kõik kahvatub kuidagi selle asja kõrval, mis toimus Fukushima Daiichi tuumajaamas. Tegelikult on selle tuumajaama kõik kütus
vist ammu "kooriumiks" saanud, s.t. sulanud üles ja mullitab seal kusagil reaktorite põhjades.
Vähemalt reaktori 1 kohta räägiti täna, s.t. 12. mail sellist juttu - kütusevardad on VIIMSENI veest väljas, aga temperatuur on madal, AINULT 100-120 kraadi.
järelikult jahutus kuidagi töötab, järelikult ongi kõik "koorium", sodi, mis tekib reaktorikütuse sulamisel ja seeo on poti põhjas ja seda vesi jahutab.
Vesi aga lekib välja ja sealt merre, kus ta kiirelt "lahjeneb", nagu meie kiirgusekspert teadis öelda.
Omapärane huumorimeel.
Pott aga lekib ja tn. varsti ei ole võimalik seda mingigi veega jahutada. Lihtsalt podiseb ja eraldab aeg ajalt atmosfääri tuumalagunemise jääkprodukte
erinevas sortimendis.
Ja sama jama toimub loomulikult ka reaktorites 2,3 ja 4.
Kusjuures üsna tõenäoline on ka ahelreaktsioonide jätkumine, nn. kriitilised sündmused, sest vähemalt reaktori 3 kasutatud kütuse basseinis oli tohutus koguses
jood 131 -te, see asi tekib ainult ahereaktsioonis ja see väheneb kiiresti, selline tohutu kogus pidi tekkima PÄRAST 11. märtsi.
Reaktor 1- s on selle kohta juba teaduslik töögi tehtud, kus kloori ühe radioaktiivse isotoopi tekke põhjal saab väita, ahereaktsioon käis seal ka edasi, (see oli küll ammu, sellel ajal, kui nad mereveega jahutasid),
ja võib olla jälle aeg ajalt käib.
Reaktor 3 -s viitab kriitilisusele ka see plahvatus - see ei olnud ainult vesinikuplahvatus, videopildi analüüsil on näha detonatsiooni, mida vesinikuga
ei tekita.
Mitmesaja meetri kõrgusele lennanud sodi tähendab ka seda, et peale joodi, tseesiumi ja mõne muu muu meile juba tavapäraseks saanud radioaktiivse elemendi on loota ka rohkemate radioisotoopide jõudmist algul Ameerikasse ja siis Euroopasse.
Ja monitooringujaamad, näiteks üks norrakate sait, mis prognoosis radioisotoopide levimist Ameerikas ja Euroopas, on avalikust ruumist väljas, vabandatakse viisakalt ja sõnutakse, et ei ole ju vaja sellist monitooringut, ei ole ju mingit ohtu!
Ja satelliidipilti saab sellest jaamast viimase seisuga vaid 31. märtsil.
Kellel on linke (ma arvan, et ei ole) hilisematest satelliidipiltidest, andke kommentaaris märku, hea oleks, et eksiksin.
Otsekui havi käsul on peamised väljaanded vait kui sukad tuumateemadel, isegi stammkommentaatorid on vait, ka neile on käsk kohale jõudnud.
Selle asemel on rõõmustavad uudised ka tekkinud, jaapanlased nimelt on hakanud rohkem hindama pereväärtusi. Mis rõõm!
Ma mäletan neid Tsernobõli uudiseid ka. Inimesed käisid seal "kordusõppustel", teadsid, mis möll käis (seal vähemalt midagi tehti ja lõpuks saadi see probleem lahendatud ka), makstud mölakad
aga udutasid et paanikaks ei ole mingit põhjust. Mul on hea meel teatada, et ma olen saatusest saada makstud mölakaks pääsenud, füüsikuharidus
oleks potentsiaalselt andnud võimaluse leida tööd kusagil kiirgusmõõdiku taga ja nüüd võinuksin näiteks hakata tuumapropagandistiks.
Siin, Fukushima tuumajaamas ei ole isegi näha lahenduse PLAANI.
Ka nüüd aja radiatsiooniandmeid ilmselt varsti tikutulega taga, oodata on "ohutute" normide sajakordset suurendamist ja makstud propagandakampaaniaid,
kui enam muidu ei saa, kui ohutu see kõik on. Tõenäoliselt aga valitseb vaikus ja kisa kära mõne muu asja ümber, näiteks see bin Ladeni lugu,
veel midagi, mõni edukas sõjakäik (Liibüas), küll osatakse leiutada "skandaale", mida nämmutada ja mille taha selle tuumajaamakese ümber toimuva saab sujuvalt ära uputada...
Mitte midagi, rõhutan, mitte midagi ei ole muutunud, seesama mätsimise süsteem toimis ja toimib NII LÄÄNES kuia IDAS, sõnavabadus oli ja on
vaid ilus müüt. Võib -olla ongi olnud näpuotsaga neid uurivaid ajakirjanikke, aga see on tõeliselt hääbuv tõug ka Läänes,
ma näiteks tean ühte, Christopher Bollyn, aga temasuguste hääl on nõrguke ja ei jõua kuhugi.
Muuseas, sellise toreda inimese abikaasa, ehk mäletab keegi, Mark Dutroux, vist 6 lapse mõrvar, lasti lahti, kui 30 aastast 15 oli ära istunud. Dutroux -i ei lastud veel, aga võib -olla saab temagi varsti lahti, kui ilusti käitub vanglas (näiteks sööb alati supi ära, ütleb kõigile tere hommikust ja nii edasi ... )
2 lapse näljutamises on see ebardnaine isiklikult süüdi...
Mis see siia puutub, võiks oponeerida. Kahjuks puutub. Enamik inimesi kahjuks endiselt ei saa aru, kui xxxxx meie maailmas mõned asjad on.
Kurjategijad laiutavad kõikjal, karistamatus vohab kui vähkkasvaja, tappes iga positiivse algatuse, iga positiivse muudatuse meie süsteemis.
Näiteid ka meie maalt ei ole vaja kaugelt otsida.

Kuid selle kõrval on alati olemas imeline ilu, näiteks pakub seda ikka veel muusika.
Olgu siis selle mõruda jutu tasakaalustuseks selline väga ilus uudis ka - Neeme Järvi ikkagi hakkab järgmisest hooajast meie ERSO-t juhtima.
Ja kevad ise on imeline asi. Ei saa, ei tohi müüa ilu nautimise võimet ja naeru kaabakatele.

Pildist - see on 4. reaktor, ja mõned väidavad, et see on veidi viltu vajunud.
Annaks jumal, et ei ole, et on lihtsalt selline väike moonutus kaamerapildist...
Kõik vajub ja laguneb, ka meie Tartu Ülikoolis käib kõik Beethooveni laulu sõnade järgi, sedapuhku läheb siis marksi maja pooleks.

Et sellest veel vähe oleks, peaksin nüüd lisama -

Blogger com kaotas esimest korda üle 5 aasta minu praeguse tuumajaama postituse ära, mõõnas terve reede ja 13 kuupäeva, nüüd taastasin Päevalehe järgi (aitäh) oma kirjutise ja ootan vist tõesti veel nädala,

kuna blogipuu (blog.tr.ee ) selle ilmutab, kuid see on tavapärane asi selle asja puhul, alates hetkest, kui ta müüdi ....

selleks ajaks ehk jõuab ka reaktor 4 kokku kukkuda ja muudki huvitavat sündida ...

Päevalehe lugejad vist (ma ei oska prognoosida) peavad leppima minu topeltpostitusega, vabandused...

ja tänud koopia olemasolu ees päevalehe blogisabas ....

Laden leitud

2011-05-02T17:58:00.003+03:00

Bin Laden siis surnud nüüd. Ei tahetudki kinni võtta, tapeti lihtsalt ära. Imelik, sellise kaliibriga luureshefilt võinuks enne mahalaskmist ühte teist teada saada.
Ladenit seostatakse muidugi meeleldi Kaksiktornide allalaskmisega. Kahjuks võis Ladenil selles loos olla vaid tankisti, patuoina roll. Isegi, kui mõned asjad olidki tema meeste orgunnitud (milles tasub kahelda), olid enamik asju Tornides ette valmis pandud, termiit, lõhkamisained, lennukite saabumiseks vajalik tulevärk ja lisaained, et tulevärk võimsam tuleks.
Lihtsalt tulekahju tagajärjel ei kuku ükski pilvelõhkuja kokku.

11 septembril 2001 kukkus neid kokku tervelt 3 tk.
Selle asja tegelikult planeerijad aga jätkavad oma tegevust siin ja seal ja avantüüridele ei tule lõppu.
Viimati keeras vinti peale Venemaa, Smolenskis, Katõn 2 -ks ristitud "lennukatastroofis". Aga küllap peatselt näeme nendele asjadele järge tulemas. Ja näeme ka seda, et valede lühikesed jalad ei paista massidele iial liiga lühikesed.
Ja näed, kui mannetu on tegelikult demokraatia. Vist paar miljonit inimest on näinud seda Smolenski metsa videot. Noh, ja siis?
Miljonid nägid pilvelõhkujaid varisemas, kellelgi ei tekkinud mõtetki, et nii need asjad ei käi, et ilma abistava käeta ei kuku pilvelõhkujad nii kokku...
Järelikult on aga ikka veel meist väga kaugel, paljude põlvkondade kaugusel, see aeg, kus kurjusel enami ei ole maailmas pelgupaika.
See praegune anglo ameerika impeerium ilmselt on oma lagunemise - ja allakäigukursil, Tõusuteel on aga mõned teised impeeriumid ja
mitte miski ei näita, et nemad omi asju ajaksid viisakamalt.
Rõõmupidu New Yorgis uue Vabaduse torni ümbruses ajab mind natuke ahastama, sest selle loo tegelikuld autorid jätkavad rõõmsal meelel maailma manipuleerimist. Peale Ladeni said nad maha veel Gaddafi poja ja lastelastega. Olevat sellised suurepärased asjad nagu kaugjuhitavad pommid, mida saab loopida alla kõrgelt, üle 4.5 km. kõrguselt ja lendavad need ise kohale kuhu vaja.
Nii ei pea õhutõrje pärast muret tundmagi, muudkui käi tsiiviilelanikkonda kaitsmas sealt kõrgelt ja kaugelt üle lennates ja pomme loopides.

Mida aga teevad praegu need 7 pantvangistatut eesti meest ja mida ikka peavad tundma nende lähedased?

Täna 25 aastat tagasi

2011-04-26T13:28:00.002+03:00

Käis ära kärakas Ukrainas, Tsernobõli linn lähistel ja muutis selle ümbruse pikaks, vist mitmesajaks aastaks elamiskõlbmatuks.
11. (jah, imelik, 11-ndal kuupäeval) märtsil 2011 liitus selle protsessiga Fukushima jaam. Selle jaama 4 reaktorit käitusid pisut salalikumalt. Jahutuse ülesütlemise järel, tõsi, selle tekitas tsunami, kuumenesid reaktorisüdamikud üle, tsirkoonium reageeris vees oleva hapnikuga, eraldus vesinik, see plahvatas ja lennutas õhku 2 ja 3 reaktori katused.

1. Reaktor vist pääses veidi vähemate kahjustustega. Jahutuse puudus pani kasutatud varraste basseini vee auruma, ka seal käis kärakas, ka seal oli tulekahi ja ka sealt lekkis radiatsioon keskkonda.
Erinevalt Tshernobõlist ei ole Jaapani valitsus eriti agaralt probleemi lahendamas. Ei ole selge seegi, kuidas leket keskkonda peatada, kuidas üldse jätkata. Lõpuks on ümbrusest evakueeritud elanikud, aga paljud tsoonist välja jäävad kohad on saastunud määrani, et seal edasi elada pika aja vältel ei saa…
Ookeani on paisatud suur hulk radioaktiivset vett, osa on otse lekkinud sinna. Jahutama neid vardaid aga peab edasi, iga tund läheb 8 tonni vett selle peale ühes reaktoris. Lõpuks tuleb see radioaktiivne vesi jälle kuhugi paisata, kas jälle ookeani?
Ka sündmuse mastaapide vähendamine, mätsimine, radioatsiooniandmete kinnihoidmine on samaväärne Tshernobõliga. Kõik kordub päikese all, ka need mantrad, mida meile pähe manatakse, kui me tuumajaama ei ehita. See ajupesu ulatus ja nahaalsus võib – olla on kõige parem indikaator selle hindamisel, kas meile on tuumajaama vaja. Sellise suhtumise puhul niivõrd ohtlikku tehnoloogiasse päris kindlasti mitte.
Ka rahvas on muutunud. Kunagine rahvas, kes kui üks mees seisis fosforiidikaevandamise rajamise vastu, on praegu passiivne, küüniline, enda arust pragmaatiline ja teemas lausa harimatu. Kõik see kokteil kokku teeb sellise massi üsna manipuleeritavaks.
Mulle küll meeldiks Tseiloni munkade hoiak, mis maailma asjade uurimise asemel soovitab tegelda oma kirjavahetusega, võõraste kirjade lugemine polevat ilus. Jah, hinajaana koolkond toetab seda hoiakut. Aga Mahajaana koolkond ometi käseb siia planeedi peale sattunul oma ümbruse saastajate vastu midagi ette võtta. Sul võiks olla mingi missioon elus, kuigi ükskõikses ümbruses on seda üsna keeruline ellu viia.

Sageli siiski jääbki potentsiaalne protestihääl välja hõikamata ja pokker tehnoloogiaga jätkub järjest suurema hasardiga. Pidu jätkuvat, kuniks on alkoholi, aga seda paistab lauas veel juurdegi toodavad, väiksed õnnetused vaid suurendavad hasarti, laastude lend vaid suurendab panuseid.

On kevad Tartu peal

2011-04-21T16:52:00.003+03:00

Nii lauldakse Beethooveni tehtud laulu viisidel sageli Tartus.
Täna laulsid ja tantsisid Raekoja platsil aga krishnaiidid. Nii ma neist vähemalt arvasin.
Muidu mornidele ja murelikele eestlasenägudele tekkis üle mitme aja midagi naeratusetaolist.
Kui nüüd vihm selle tolmukihi ka maha peseks ja Emajõele kohale jõuaks , kuhu tuleb viia omad veed, pidasin vajalikuks siiski viriseda.

Täna loobus ta vähemasti edasisest kerkimisest, jäädes meeldivalt ümmarguse näidu, 3.14 peale. Tundub, et sellele daamile on keegi kunagi matemaatikat õpetanud. Huumorimeel on tal aga kuidagi iseäralik.

Mäng erikoolidega

2011-04-18T17:04:00.003+03:00

Igal kevadel teen mõttes ühte ja sedasama matemaatikat. Igal aastal käib Miina Härma kooli sissesaamise katsetel umbes 170 last.
Maksimaalselt see arv iial ei ületa 200. Selle põhjal täidetakse 2 klassitäit lapsi, kokku 48 last, kes siis edaspidi saavad "nautida" rõõmu
keele süvaõppest. Ülejäänutele jääb inglise keele süvaõpe suuremalt jaolt unistuseks.
Kas ei oleks mõistlik luua üle terve Tartu linna korralikud inglise keele süvaõppe klassid, kus kõik soovijad saaksid keelt süvendatult õppida,
nagu Härmaski? Nende klasside arv ei pea olem suur, umbes 8 klassitäit suure linna peale, sest just nii suur on praegu nõudlus, selliste lastevanemate
arv, kelle arvates inglise keele õpe tavalises koolis ei ole nõutaval tasemel.
Ka mina jagan seda seisukohta, tunde on liiga vähe ja alustada võiks juba I klassist.

Igal kevadel käib nende katsete üle juba peaaegu standardiseeritud argumentide põhjal üks ja sama vaidlus. Küll oleks hea, kui saaks selle vistriku,
selle Härma Tartu hariduse maastikult ära pühkida! Ei oleks mingit probleemi enam süvaõppega, lihtsalt ei ole sellist asja enam vaja ja kõik.
Olge kõik võrdsed edasi ja rahul.
Härma kooli suureks puuduseks pean praegu seda, et selle koha on okupeerinud nn. eliit või vähemalt arvatakse, et on. See määrab ära hea hulga suhtumisi,
lihtsalt heast koolist on saanud mingi eliidi taimelava sünonüüm.
Selle hoiaku taga on ära kadunud mitmed teised koolid, kus ka tegeldi kunagi süvaõppega. Mul püsib selgelt meeles näiteks Nõo kool, kuhu isegi minusugust maapoissi
lausa kirjaga kutsuti - tule, õpi matemaatikat süvendatult. Ma pidasin tollal tähtsamaks kaitsta kodukooli au mingis imelikus televiktoriinis ja arvasin ilma hakkama saavat.
Kuid takkajärgi hinnates tasunuks see kool ennast ära, minu mitmed kursusekaaslased on seda kohta meenutanud hea sõnaga.
Praegu on teadmiste tagaajamise mängu asendanud alasti tõusiklus ja tõotatud kooli mittesaanutel või lihtsalt isegi neil, kellel sellist taotlustki pole, alasti kadedus ja ärapanemine. Mõlemad ei soosi meie jõudmist viie enamarenenud maa hulka, nagu ei soosi seda maalastele ärapanemise mäng, mida loodetakse saavutada põhikoolide ja gümnaasiumide eraldamisega.
Mängu praegune faasis pannaks maakoolidele peale nõudmised, mida nad ei suuda täita ja seejärel võime me end kõik jälle õnnitleda - saime maalapse käima 50 km. kaugusel gümnaasiumi, et tema "taset" tõsta. Samal ajal jäi töötuks mõni maakooli õpetaja (paras talle) ning samast asulast lahkusid kümned pered, lähemasse linna või koguni välismaale. Kuid keda see huvitab, jokker nimega põhikooli ja gümnaasiumi eraldamine on juba välja käidud ja tagasivõtmatu.

Aus enesemääramine

2011-04-09T11:26:00.002+03:00

Inimene on hämmastavalt tundlik olevus. Kui millestki liiga palju räägitakse, siis on seda tõenäoliselt meie keskkonnas oluliselt puudu. Kui aga millestki enam õigeid sõnu kasutades isegi ei räägita, on tegemist semiootilise katastroofiga.
Nii on vist lood aususega.
Ausalt ära öelda või mõelda, et ma ei ole siin ehk päris aus, ei ole just meeldiv ja see, kui ütled, ma olen siin täiesti aus, ei ole usutav ja isegi kui on usutav, teeb inimese lihtsalt naeruväärseks.
Sellest saab aga ümber, kui kasutada teisi sõnu. Näiteks praegu on väga populaarne sõna sõltumatus ja see surrogaatsõna natuke nagu asendab puudolevat maitseelamust. Sõltumatuse suhtes valitseb tegelikult samaväärne katastoofiolukord, kui aususegagi, kuid siin on rahval ehk veel meeles aristokraadid, või ka mõni vaba, sõltumatu talumees, või sõltumatud indiaanlsed preerias… Et tegelikult maailmas sõltumatuid inimesi väga, väga napib, on avalik saladus ja seetõttu üritavad sõltumatuse valelehte mängida kõik. Ehk läheb see veel natuke läbi, ehk ei vaadata veel lähemalt, kas mängur ikka on nii sõltumatu, kui väidab ja paistab.
Sõltumatuse valelehte mängivad vanast rasva tõttu eriti agaralt igasugused teadusega seotud tegelased. Teadus on kahjuks nüüd juba üsna vana ja ebapopulaarne sõna sagedasti ja nõuab vahel akadeemilisi kraade ja tegevusi.
Seetõttu asendab teadlase mõistet tänapäevane eufemism ekspert.
Et asi veelgi paremini müüks, pannakse kaks eufemismi kokku ja nii ongi meie maailmas otse enneolematul arvul sõltumatuid eksperte.
Ekspert semiootiliselt on isegi kõrgema taseme sõna, kui teadlane. Teadlaste hulgas on vanamoodsa kasvatuse tõttu ikka veel anomaalselt palju tagasihoidlikkust ja nii ütlevadki paljud, et nemad küll ei ole eksperdid. Eksperdiks aga saab meedia toel igasugune kõneisik, kui tema arvamust saab edukalt müüa.
Loodus aga ei armata siiski valetamist. Aeg ajalt ujuvad valed välja ja siis tekib vajadus natukene põhjendada, miks eksperdid valetasid või lihtsalt ei osanud ette näha.
Näiteks kui mingi saaste tagajärjel tuleb oma elukohast evakueerida (eufemism pagenduse sõna asemel ) terve linn või maakond, võib see tekitada pagendatutes meelekibedust.
Mille muuga veel neid õnnetuid lohutada, kui hirmuga veel suurema ees!
Meile öeldakse, kas te tõesti tahate, et teile räägitaks tõtt??
Kas te suudate kujutleda paanika ulatust, mis järgneks? Kogu maailm põruks ja rappuks, nagu Yellowstone vulkaan oleks purskama hakanud. Inimesed räägivad lõpuks ometi tõtt, seda mida nad mõtlevad ja on või tahaksid olla!
See hirm vaigistab kõige agaramadki protestimeeled, sest tõesti, mis saab, kui äkki tuleb hakata kõike ausalt ära rääkima ja kes seda kuulata jõuakski, eriti siis, kui alustataks algusest!
Tõe mõõk on hirmus asi ja vähemalt sellist apokalüpsist ei ole esialgu küll mitte kellelegi vaja. Olgem siis parem tuumavihmavarju all peidus ja oodakem lõplikku tuumalagunemist.
Nii tulebki üksikisikul appi võtta enesemääramise õigus. Ei, see õigus tänapäeval ei seisne enam selles, et olla vaba, teha seda, mida tahad, igatsed, loodad, ei, ei, ei.
Peamine enese määratlemises on õigus valetada. Kui eelmine abikaasa sind pettis, siis rebid ta pildi oma perealbumist. Kaotad ämma igaveseks mälust. Unustad ära, et koolis käies aktusel kandsid ette luuletuse Leninist…
Kõik ju teevad nii – keegi ei käi ringi riieteta, kõik teretavad viisakalt, kui vaja, ja pööravad näo kõrvale siis, kui vaja. Seda me nimetame tänapäeval privaatsuseks, privaatsuse austuseks.
Mõtluse jaoks vajalikku olu meil lihtsalt ei olegi, sellist seisukorda ei suuda me isegi kujutleda.
Nojah, meie siin valetame väikest viisi.
Aga rahvale on vaja suurt valet. Suurele valele on vaja suurt õigustust. Nii on leiutatud termin emotsionaalne enesemääramine. Enesemääramine aga oli juba ajalooliselt kasutuses ja kolikambris. Selle jäänuki mälestuseks on meil praegu suurel hulgal asju, mida nimetatakse rahvusriikideks…nii tulebki enese määramisele lisandada uudisena mõiste emotsionaalne.
Emotsionaalne enesemääramine on see, et igal rahval on õigus valetada nii palju, kui ta tahab. Et aga rahvas jääb uskuma ainult suuri valesid, peab seda õigust tagama pidev sõjaseisukord, niinimetatud psühholoogilise sõja seisukord ja inimeste arvutite taga toimetama küberkaitseekspert.
Et suure vale kõrvale ei pruugi enam meie väikestele valedele ruumi jääda, ei pruugi igaüks tähelegi panna. Ühel hetkel ütlevad küberkaitseeksperdid, et enam sa ei räägi naisele, et lähed armukese ligi, armukesele, et pead naise juures olema ja ise hoopis tegeled tuumateadusega. Istud hoopis õhtul naise juures ja päeviti käid tööl.
Ma arvan, et ma ei ole siin tahtnud kõikidest asjadest päris nii aru saada, nagu on vaja. Ma kardan, et põhjus on absurdihuumori taju puudumises. Ma püüan maailma endiselt tajuda tõsiselt, nii nagu mõned valgustusfilosoofid meid on õpetanud. Teaduse templite vanades varjualustes võib seda veel proovida teha, reaalses, täpsemini absurdi sürreaalses õhustikus ei pruugi see enam õnnestuda.

Rikkis lift ja tuumajaam

2011-04-05T09:38:00.003+03:00

Laps käis vahepeal matemaatikat lahendamas linnaolümpiaadil.
Seal oli olnud selline ülesanne – lift seisab 13 –ndal korrusel. Projekteerijad – vist arvutiinsenerid - on sinna sisse ehitanud 2 nuppu. Ühele vajutus viib 13 korrust üles (kui viib, kui ei saa, siis ei tee lift midagi). Teisele vajutus viib 8 korrust allapoole.
Ülesandeks ei ole mitte sellisest hullumajast välja pääseda (s.t. sõita 1. korrusele), vaid jõuda 8. korrusele.
Ülesandel oli lahendus täiesti olemas. Kirjutan ainult lõpparvud:
13 – 5 – 18 – 10 – 2 – 15 – 7 – 20 – 12 – 4 – 17 – 9 – 1 (siin tervemõistuslikud kasutajad astuvad liftist välja, viimane võimalus) – 14 – 6 – 19 – 11 – 3 – 16 – 8 . Tehnoloogiline nirvaana on käes, õnnitleme kõiki insenere ja liftikasutajaid!

Vaatasin eile õhtul mingit dokumentaali tuumatehnoloogia arengust ja sama tunne tuli peale, ainult et me oleme korrusest numbriga 1 ammu mööda põrutanud.

Olümpiaad olümpiaadiks. Ülesanded vist olid natuke lihtsad, liiga paljud lapsed (tänapäevane arvutipõlvkond) sai peaaegu maksimumpunktid ja õpetajatel tuli hakata punkte maha nihverdama punktide, komade ja korralikult väljakirjutamata vastuste pärast.
Tänavune Känguru 3-4 klassis näiteks päris nii lihtne ei olnud, üks ülesanne käis omalegi algul üle mõistuse ja loodetavasti pani õieti paika need, kes neid asju parajasti parimini jagas.

Üks näide sellisest matemaatilisest salakavalusest. Olen sellise “otsevidno” tüüpi ülesande kaudne ohver olnud ja tean, millest räägin.

Söönud Puhh ja Iiah mett ja moosi. (Iiah, appi! Moosi, mett?? Kogu klassikaline puhhomaania eeldab sellele eeslipoisile, või tarile, ma ei tea, kumb on moodsam, ohakaid ja mud säärast kraami toiduks pakkuda).
Puhhiga oli asi päris lihtne. 3 potti mett ja 1 pott moosi söödud ära 35 minutiga.
1 pott mett ja 3 potti moosi läks veel kiiremini (mis on loogikavastane, Puhh ikkagi), 25 minutiga.
Vastus on muidugi, et ühe purgi mee peale kulus 10 minutit ja moosi peale 5 minutit

Ja nüüd pane ennast lapse olukorda. Kahe muutujaga võrrandisüsteeme veel ei ole õpitud. Mille abiga sa põhjendad selle asja ära? Issand jumal tuli ja sosistas vastuse??
Ega Iiahigagi asjad paremad ei olnud. 3 purki mett koos moosiga läks 85 minutit, 1 purk koos 3 purgi moosiga 55 minutit.
Mee peale 25 minutit ja moosi peale 10. Otsevidno, nagu Landau oleks ütelnud.

Ja nüüd võrrelge ülesannet sellega, mis oleks tulnud, kui Puhhil oleks kulunud 3 purgi mee ja 1 purgi moosi peale 33 minutit…ja 1 purk mett ja 3 purki moosi endiselt 25 minutit …

Ülesanne ise maksis 5 punkti. Õige vastus andis AINULT 2.5 punkti. Nullirida esimeste kohtade seas peaaegu puudus, s.t. kõik teadsid vastuseid.
Olen matemaatikas eluaeg sellist jama vihanud, kus pead vaatama, kuidas neid vastuseid välja kirjutatakse ja mis vormis seda peab tegema. Elu on õpetanud aga isegi matemaatikas nihverdama, nii et oleksin oma praeguses “tarkuses” hoolega mänginud lolli ja “proovinud” algul väga valede arvudega, näiteks 9 minutit meele ja 8 minutit moosile. Siis oleks veel välja “nuputanud” variandi 11 minutit (ja 2 minutit moosile) ja lõpuks võidukalt kuulutanud vastuse – 10 minutit meele ja 5 minutit moosile.

Oskus mängida lolli maksab meie elus ikka kuradima palju, seda isegi matemaatikas.

Tsunami

2011-04-02T04:09:00.005+03:00

Homme mängib nüüd juba 15 aastane Aimi Kobayashi New Yorgis, Carnegie Hallis.

Mängib Beethoveni Appassionatat ja Pateetilist Sonaati, neid ma veel ei ole tema esituses kuulnud.

Küllap ilmuvad ka need varsti netti, praeguseks on ennast ilmutanud Waldsteini sonaat.

See tüdruk kirjutab ümber kogu muusikaajaloo, isegi selle, kuidas peaks mängima Beethoveni sonaate.

Loodan, et ta suudab aidata oma kaasmaalasi neid tabanud õnnetuses ja jätkata oma teed.

See on midagi müstilist, mida selleski videos võib kogeda. Nii varases nooruses ei ole võimalik niivõrd täiuslik esitus.

Kelle taassünni osalised me siin oleme?

Ma ei tea ja võib olla ei peagi seda teadma.

Tähtis on geniaalsus.

Midagi, mida ei saa sõnades väljendada, mis annab elule mingi

teise, laiema, üldisema tähenduse. Midagi, mis on meist enam.

Käänded

2011-03-26T15:40:00.003+02:00

1. Nimetav mis? kes?

2. Omastav mille? kelle?

3. Osastav keda? mida?

4. abistav kus? kes?

5. isestav olema? mida?

7. arutav kelle? mille?

8. Siseütlev keda? kus?

9. Seestütlev kelle? mida?

10. Sõnastav kus? Kas?

11. Rajastav mida? kelle?

12 olev mida? kelle?

13 ilmaolev mida? kes? kus?

14 Küsiv keda? mida?

Selline copy ja peist ühest tunnikontrollist sattus näppu

Seksikas aatom

2011-03-24T11:01:00.010+02:00

Pildil saate imetleda ühe kena daami ja mõnede veel kenamate tuumareaktorite kumerusi.
Kaasa elada ja vilistada aga võib tuumakale energeetikale lauluga nõukogude aatomist.

Proovisime hiljaaegu katsetega oma jõudu.
Aina rõõmustama peab, tagajärjed olid head.
Katse kordaläinud on - seal, kus vaja, lõhkes pomm.
Kellestki ei jää me maha, meie aatom pole paha.

Kuulsid sellest kõmu tehes välismaised ajalehed.
Tõstsid kisa, kära, hüüd: "Lõpp me saladusel nüüd!"
Venelastel - nüüd ka neil on, mis oli ainult meil.
Kuidas julgesid küll nemad? Truman ka ei aimand seda!

Kinnitas meil Stalin ise - meie pommi proovisime,
mitmed suured katsed veel on me teadusmeestel ees.
Pomme on! Ja pomme saab! Seda kindlalt arvesta!
Kuid me iialgi ei taha võõraid riike vallutada.

Ära keelata meil tahe surmav jõud see, hirmus pahe,
tahame, et aatomtuum ainult õnne tooks, ei muud.
Aga teil on kaval nõu teistel keelata see jõud,
et siis aatom üksnes teeniks Ühendriigi röövleid peeni

kes ise viisi ei pea -

siit lingilt leiate selle nr. 26 alt, Viktor Gurjevi ja Ott Raukase esituses:

http://www.estmusic.com/index.php?0113372123295

kui nendest argumentidest jääb väheks, vaadake ja mõelge ise edasi sellelt

lingilt saadud tuumainformatsiooni kasutades:
http://englishrussia.com/index.php/2009/02/27/miss-atomic/

Ilus tuumajaam

2011-03-22T10:39:00.004+02:00

Tees:
Ilus väike kompaktne tuumajaam on tuhat korda ilusam ja ökonoomsem kui ridade viisi huugavaid tuulegeneraatoreid.
(tsitaat pärineb delfi rahvaluule osakonna üleskirjutustest…)

Kunagi kiusas Ain Kaalep avalikkust aruteluga sellest, kas on olemas geniaalseid koristajaid. Et nagu on olemas geniaalseid filosoofe, teadureid, heliloojaid, poeete, näitlejaid, kunstnikke, lauljaid, isegi mustkunstnikke - nii võiks olla olemas ka koristusgeenius.
Arutelust kojamehegeeniuse olemasolu üle midagi ilusat välja ei tulnudki. Minu alateadvusse jäi kummitama sellest kolearutelust mõte, „mitte selles maailmas“.

Mõned erialad aga saavad enesele aeg ajalt lubada geniaalsuse aupaistet. Siis aga äkki jälle ei saa, mingite muutunud paradigmade (ka mulle meeldivad moodsad kolesõnad, mis vihjavad erudeeritusele) tõttu ühiskonnas.
Huvitav on olla eestlane selliste paradigmade murdumise ajastul – näiteks saab irvitada kaaskannatajatest patsiga poiste suunas, kellest paljud endiselt arvavad, et nemad määravad ettevõttes, mida järgmisena peab tegema. Kui ikka on failide korrastamise aeg, siis muuga, näiteks ettevõtte põhitööga, ärge väga lootke tegelda. …
Ühel hetkel aga avastab patsiga poiss ennast söömas ühises lauas elektrike ja teiste tehnikutega. Tema poole pöördutakse juba küsimustega, kas ta ei võtaks seda kohvikannu parandada või muu säärase teotusega. Kõige kaunim, mis minu erialal on meelde jäänud, on palve lift ära parandada…

Elektrikel aga on kätte jõudmas jälle moodsad ajad. Praeguseks on ka nende seast lubatud esile kerkida geeniustel.
Kahjuks aga ei ole elektrike seas väga sõnavõtlikke inimesi ja nende äkki avanenud turunishi on ootamatult okupeerinud isikud, kelle minevikus ei ole ette näidata erilisi kredentiaale energeetikas, küll aga ollakse harjunud vana taaga põhiselt võtma vastu „raskeid otsuseid“. See tähendab seda, et ekspertide asemel võtavad sõna ja teevad otsused isikud, kelle otsustamiskriteeriumid põhinevad konjuktuuril, mitte füüsikalisel reaalsusel põhinevail nõudeil.

Aga aeg nõuab meie seast jälle inimesi, kelle rolliks on olla „nejurodivõi“.

Et me oma lapsi ei jätaks ilma nende saavutistest, mida ise oleme juba vähemalt 100 aastat nautinud, on vaja ükskord jälle ausust.
Fukushima tuumajaamas toimunu sundis ja sunnib inimesi, peenema sõnaga „avalikkust“, esimest korda küsima ausa eksperthinnangu järele. Esimene kord, Tsernobõli päevil, aitas
muinasjutust, nagu sarnane asi saaks toimuda vaid Venemaal. Praegu ei lähe see enam läbi.

Kuid kogu meie ühiskonna toimimise alused on päevast päeva, vähemalt 100 aastat selle aususe aluseid igati lõhkunud. Ühelt poolt diktaatorid, kes ometi aeg ajalt oma helgematel momentidel kõiki ausaid eksperte EI saatnud orjatöölaagritesse, teiselt poolt aga veelgi hiilivam, kapitalistlik ärimudel.
Ärimudeli, spekulatiivse kapitalismi „nähtamatu käe“ lammutustegevus on aga olnud tõesti tähelepandamatu, aga siiski põhjalik, lausa laastav.
Juba praegu peaksime lasteaias korraldama igas rühmas eksperimente magusa ja soolase pudruga. 10 –le lapsele antagu putru, 9-le magusat, ühele soolast, aga enne peab laps ära nägema 9 lapse hinnangu – kes kõik väidavad loomulikult, et puder on magus…
Kui leitakse üks selline, kes ausalt ütleb 9 teisiti arvava lapse järel, et see puder, mida ta sööb, on SOOLANE, tuleb selline laps eraldada ja võtta erivaatluse alla.
Temast võiks saada 30 aasta möödumisel ekspert, kui tema arenguks loodaks mingisugusedki tingimused.
Muuseas, 10 aasta möödudes võib mõni soolase suhkruks nimetanud laps ütelda meelega soolane, ütelda soolane koguni siis, kui puder ongi magus, et tõmmata tähelepanu, et võita opositsiooni ahvatlev turunish.
Ähmaselt hakkame taipama, et ainult selline, aus ekspertlus või insenerlus on tänapäeva ühiskonnale vajalik ja oraaklid, kui sellised leiduvad, tuleb võtta erilise kaitse alla.
Peavad olemas olema isikud, kes ütlevad ebameeldivaid asju KÕIGILE.
Praegu selliseid gruppe ühiskonnas peaaegu ei ole olemas ja kui ongi, siis nende HÄÄL EI OLE KUULDA.
Kuid sillaehituses ei loe konjunktuurlus. Sild kas kukub kokku või ei kuku. Et meil ei ole veel iga jõe peal sildu, mis murduksid, selle eest võrdleme tänu 19. sajandi aristokraatidele - nende aususele ning vastav hoiak kandus iseenesestmõistetavalt üle ka teadusele… Sillaehituses ei ole praegu vaja tehnoloogilisi murranguid, saame põhineda vanadel, väljatöötatud mudelitel ja eksperdi ülesanne on ammu ennast õigustanud mudelitele takka kiitmine. Selliseid eksperte meil jagub.
Seevastu tuumajaamade tehnoloogia ei ole tänase päevani tegelikult läbinud neid teste, mis saaks garanteerida selle tehnoloogia ohutuse.
Seetõttu on siin hädasti vaja inimesi, kes läheksid läbi tulest, veest ja vasktorudest, et selle tehnoloogia ohutus tõesti tagada…
Ja nendele lisaks oleks vaja hoiakuid, mis neid inimesi VÄÄRTUSTAKS. Mingis blogis, huvirühmas, kusagil nurga taga võib ju neid inimesi ehk leida. (Saame koguni väita, et
võrreldes vanade aegadega on igasuguseid eksperthinnanguid lausa 100 korda enam. Kuid mis kasu on 99 –st väärast eksperthinnangust??)
Aga esiplaanil, eksperdi aupärgi taotlevad meil igal pool inimesed, kelle jaoks puder on alati magus, kui ta peab olema magus 9 eelmise eksperdi hinnangu järgi, ja soolane, kui ta on soolane eelmise 9 eksperdi järgi. Ja kui on olemas veel „vastuolu“, s.t. eksperdid on jaotunud kahte vastandlikku parteisse, on elu veel mugavam. Oma grupi ekspertarvamusega vastuollu minek on käsitletav ebaeetilise teona, reeturlusena.
„Tasakaalustus“ nõuab, et 9 eksperdi vastu on olemas 8 või 10 eksperti vastandarvamusega ja dialektika seadus arvab, et nii leitakse üles tõde…
Nii aga ei leita mingit tõde üles. See, kes rohkem maksab, maksab selle ekspertarvamuse kinni ja võidab, ja maksta saab siis, kui on olemas turg, on olemas konjunktuur. Konjuktuuri haistavad aga meil praegu 2 vastandlikku ärimudeli järgijat – nii need, kelle arvates läheb soojemaks, kui ka need, kelle arvates ei lähe. Mõned panevad koguni munad mõlemase korvi ja ei kaota kummagi võidu korral sentigi…
Nende ärikiskjate kisklemise nahka aga on läinud kogu tõeselgitus kliima soojenemise üle.
Ka tuumatehnloogiline kisklemine ei ole kummaltki poolt soodustanud edasiliikumist ohutuse alal. Avalikkus on jäetud lambukese seisusesse ja ta naudib siin meeleldi oma lambukese rolli. Uute tehnoloogiate kõige suurem varjatud oht on just inimeste sattumine lambakarja rolli. Vaid paar juhtoinast „teavad tõde“, mis meie tänases keeles tähendab mingi huvigrupi eestkõnelejaks olemist…
Mulle tundub, et olukorras, kus sellised äripiraadid on juba ette kaaperdanud iga uue tehnoloogia, ei saa garanteerida ühegi tehnoloogia ohutust. Pigem otse vastupidi: IGA TEHNOLOOGIA on meie vastu. See ei ole loodusseadus ega tehnoloogia omapära, see on meie süü, et me ei oska tehnoloogiat arendada viisil, mis vastaks selle tehnoloogia poolt tekitatavatele ohutusnõuetele.
Mis tehnoloogiat aga siiski oleks eelisseisundis ja mis kõige ohustatumad??
Kõlab paradoksaalsena praeguse tuumakatastroofi tingimustes, aga mingisugune lootus mõningasele ohutusele saab meil olla ehk veel keemiat ja füüsikat kasutatava tehnoloogia osas, sest nende tehnoloogiate poolt loodud riskid on vähemasti teadvustatud. Moodsat füüsikat on meil nüüdseks umbes 100 aastat olnud, kui aluseks võtta vesiniku aatomi mudel Bohri järgi või kvanthüpotees. Geneetika ja arvutiteadusega näiteks nii ei ole ja siin on meie võimetus hallata riske veelgi ahastamaajavam.
JÄRELIKULT teistkordne põrumine tuumaohutuse vallas, peale Tsernobõli, peaks tegelema meid veel murelikumaks. Äripiraadid on oma teerulliga suutnud üle rullida kõikidest kriitilisi hääli tegevatest rühmadest ning üsna tõenäoliselt see poliitika jätkub, sest elektrit on kahjuks ikka vaja.
Lausa saatanliku osavusega on osatud ka nn. „ohutu energia“ alased huvigrupid suunata teele, mis ei ole produktiivne, näiteks tuuleenergiaga jahmerdamine, nii ei ole meil ka kusagilt võtta alternatiivi. Ja nii jätkamegi tuumalobistide lõa otsas.
Erinevalt Lääne väljakujunenud süsteemist, kus siiski mõningane triiv tuumaohutuse suunas on toimunud, oleme me siin Eestis silmitsi meie jaoks täiesti uue tehnoloogiaga. Uus tehnoloogia ja vanad juurutusvõtted aga loovad siin eriliselt ohtliku kokteili, kalduvuse vastu võtta tüüpilisi idaeuroopalikke otsuseid odavuse ja ohutuse ignoreerimise suunas. Kiusatus avalik arvamus lihtsalt surnuks tümitada „tuumaakadeemikute“ lobiga on selleks liiga suur, raha ei kulu selleks peagu üldse, meedia teeb seda, mis kästakse, EMOR joonistab ka küsitlustel seda, mida vaja ja avalik arvamine ise ka loob selleks soodsa pinnase. Neid inimesi, kes kasvõi poole kõrvaga oleks midagigi kuulnud radioaktiivsusest, on liiga vähe. Arvamust tahavad aga omada paljud ja lihtsam on omandada arvamus, mille omandamiseks ei pea vaeva nägema.
Nii on hea sellisele avalikkusele ette sööta stereotüüpe mõlemale poolele. Seejärel aga, käiguga 2 tuleks ette sööta kergelt haavatav rohekõneleja. Nüüd on asi väga lihtne: ootame, kuna rohekõneleja vääratab ja nautigem tehtud töö, PR investeeringu vilju…
Selliste PR mängude läbiviimise oskused on meie eliidil täiesti olemas, jälgigem kasvõi valimiste mängu enne märtsi. Nii ei ole ka põhjust kahelda, et tuumalobistide töö edukalt kulgeb, ilme ekspertide kaasamisetagi, kes KUMMALEGI POOLELE teevad vaid tüli.
Rohekõnelejad ei taha tõenäoliselt midagi kuulda ahelreaktsiooni eripäradest, tuumalobistidele on ekspertlus ka vaid 5 ratas vankri all…
Kuna eksperdid tuleks pealekauba sisse osta, sest tuumainsenere meil ei ole, siis saab ekspertide mittekaasamist ka kenasti põhjendada rahvusliku eneseuhkusega …
Kas sellest tuumaparanoiast üldse on mõistlikku väljapääsu??
Jah, on, aga sellel on hind. Me peame korrastama oma sotsiaalseid struktuure, taaslooma ekspertluse traditsiooni, ausa teadurite rühma, kelle arvamust ei oleks võimalik ära osta..
Peaksime järk enam eraldama rahasid tegelikule innovatsioonile ja eraldama sellest hoolikalt ärikad, andes neile võimaluse alles siis, kui tehnoloogia riskid on selgitatud (mitte vastupidi, lasta riske väljaselgitada ärikatel ja siis süüdimatult käsi laiutada).
Kuid siin ähvardab kogu süsteemi üks oht: tehnoloogia on jõudnud tasemele, kus mõni uus radikaalne tulem või ohtu seada kogu meie spekulatiivse kapitalismi ärimudeli. Näiteks robotid rikuksid kergesti kogu tarbimisühisknna alused. Ka mõni radikaalne võimalus energiat genereerida vaakumist ei ole vist kellegi huvides, sest on liiga odav, ei genereeri kasumit ja järelikult tuleb elimineerida igasuguse ärigrupi poolt…
Sellesama spekulatiivse kapitalismi konkurentsimudeli võimalikud tõkendi ka kaoksid. Ei pea olema enam üliriik, et maakera õhku lasta.
Ainuke, mis hoiaks inimahvlasi seda tegemist, aga oleks habras moraal ja eetika.
Äkki need tuumaõnnetused siiski aitaksid inimestel isiklike kibedate katsumuste läbi selleni jõuda?
Millised katastroofid oleksid tarvilikud, et veenda inimesi parema sotsiaalse süsteemi vajalikkuses?

Jaak, jalad põhjas!

2011-03-14T15:27:00.003+02:00

Kas laulo ‘allikas
Külmas pohja tules
Minno rahva melesse
Omma kaste ei valla?

Kui siin lummises pohjas
Illosa ‘aisoga mürtike
Villoses kaljoorros
Ei voi öitseda kauniste:

Kas siis meie maa keel,
Mis kui tassa oiake
Omma illo ei tundes
‘Einama läbbi, sinnise
Taeva kullases tulles
Rahhoga on jookslemas;
Egga torreda ‘eälega,
Omma rammo ei tundes
Taeva mürristamissega
Kui merri on ‘üüdmas:

Kas siis selle maa keel
Laulo tules ei voi
Taevani toustes ülles
Iggavust ommale otsida?

Siis ma vottan teid
Selge, sinnise taeva
Tähhed, maa peält
Körge issamaa pole
Römoga vadates, laulda:
Siis ma laulan sind
Öse kunningas, kuu!

Kes sa pilvede süllesta,
Ni kui pungasta lillike,
Löbbusa valge pallega
Üllestoused taeva al,
Kus tullised tähhed
Mahha on langemas
Sinno eest musta
Pimmeda uio sisse.
Nenda innimeste vaim!

Olled sa uios uiomas
Kui so mötte on otsimas
Jummalat tähhede alta!

Nõnda kaunilt kirjutas Pii päeval, 3/14/1801 sündinud Kristjan Jaak.

Tema rahvuskaaslane Juhan kirjutas aga jutus "Peipsi pääl" 1893 loo kahest mehest, kes jäämineku aegu Peipsit pidanuvat ületama.
Lubanuvad mehed jumala päästva käe ulatamiseks igusuguseid asju kokku, Rein lubas kroonlühtri, Jaak lubanud üldse pühakuks hakata.
Aga loo lõpp on kriitiliselt realistlik:

"Lühter on lühter," mõtleb Rein ja kingib kroon lühtri asemel veikese küünlajala.
Kui Jaak nädala pärast kaupmehele linu läheb ära viima, liputab ta vihaga igale leisikale natukene kastet pääle: "Maksud suured, - kaupmehel see üks kaks rubla enam ehk vähem."

Mille eest meie rahvale on antud selline kaunis keel?
Miks tahavad siit seda keelt rääkivate keskelt minema minna nii paljud - ometi räägitakse ja mõeldakse mujal hoopis teisiti?
Ühes keeles kõnelejaid võiks ühendada ühine meel, ühisel meelel saaks ette võtta aga palju asju.
Praegu tundub küll, et vanast ajast on küll jäänud keel, ühist meelt aga enam ei ole...
Trumm on alles, pulgad, inimesed, aga ei ole need, mis nad olid kunagi ammu ammu, siis, kui seda keelt loodi.
Eesotsas aga sehkendavad isikud, kellel sinna õigupoolest ei tohiks üldse asja olla.

Tänases ja kindlasti ka ülehomses lehes on jutud demokraatiast. Võti olla meie käes. Võib olla on see võti kunagi
meie käes ka olnud, praegu on ta itimeestele palka maksvate meeste käes ja see võti tuleb sealt jälle rahva kätte võtta. Võtta ja hääletada
paberil, saada mugavusest jagu ja igasse jaoskonda pandagu vaatlejad. Makstud eksperthinnangutest on selleks korraks kõrini.
Kui mingi eksperthinnangu tulem on prognoositava 100% tõeväärtusega ilma mingeid ekspertteadmisi omavata, mida maksab see hinnang??

Ravimi-, poliitika-, majanduse-, mistahes xxxx ekspertide loba kuuleb kurguauguni. Asjaolu, et nad kõik saavad selle eest raha, ja asjaolu, et seda kätt,
mis toidab, ei hammustata, aga unustatakse alati ära.
Ja kõik need EMORITE ja kõigi teiste reitingufirmade kõrvale võiks tekkida ka üks selline firma, mis tegelikult rahva arvamise järele küsib.
Ja nii edasi ja nii edasi, nagu Vonneguti raamatutes sageli tavaks on.

Ja ma ei varjagi kibestumust, minu arvates me täna ei vääri seda keelt, mida kõneleme,
veel vähem väärib see keel seda, kuidas selles keeles kõneldakse ja mõeldakse, vastastikku vannutakse ja vaetakse.

EE rahvas

2011-03-07T09:02:00.003+02:00

Pildil näete ühte vaatlejat kontrollimas valimissüsteemide edukat käivitumist.

Jänkisid võiks oma vankumatu usu tõttu tehnoloogiaimedesse kuuekümnendail nimetada Kuurahvaks.
Meie saame endid kutsuda uhkusega E-rahvaks.
Kõike saab juba EE -tada, isegi valimisi. Mis sellest, et server vahel hangub ja siis jälle käib, see kuulub
asja juurde, we do not have a problem.
Vaatlejatel jääb vaid serveriruumi punaseid tulesid imetleda. Tuled põlevad - valimised käivad.
Ei vilgu, järelikult on väike tõrge, aga küll nad jälle vilkuma pannakse. On jokk ja varsti jälle ei ole.

Belmezi näod

2011-03-04T15:56:00.037+02:00

Vaadake neid pilte!

Üles on nad võetud ühe Hispaania maja kummitusliku köögi põrandalt.

Kes ka need pildid sinna köögipõranda betooni sisse tegi, igal juhul on selles tunda jumalikku kätt.

Üritan järgnevalt rääkida neist piltidest veidi pikemalt.
Ühes Jumala poolt unustatud Hispaania külas nimega Belmez hakkas alates 1971. aastast toimuma kummalisi asju.

Siin pildil on seda küla kujutatud, koos lossiga, mis künka peal…

Maria Gomez Pereira (pildil) märkas 23. augustil 1971 köögi põrandal kummalist laiku, mis tasapisi muundus inimese näoks. Maria rääkis kujutisest naabitele. Ka nemad pidasid seda väga kummaliseks ja seletamatuks.

Lõpuks raius tema poeg Miguel selle kujutise tsemendist välja ja valas betoonist uue köögipõranda. 5 septembril 1971 aga tekkis sama nägu tsemendi sisse uuesti.
Kuuldus kummalistest nägudest hakkas kiiresti levima. Nägudele tekkis varsti lisa, osad kadusid, uued tekkisid aga juurde ja muutsid kogu aeg oma ilmet…
1972 aasta algul pöördus Jaeni provintsi kuberner (selles provintsis asuski Belmezi küla) Jose Ruiz de Gordoa Quintana Hispaanias paranähtustega tegeleva German de Argumosa poole, et ta nähtust selgitaks. Juhtumiga hakkas tegelema ka Freiburgis paranähtustega tegelev professor Hans Bender, enne seda olid seal tegutsenud kohalikud uurijad...
German de Argumosa oli varem tegelenud kummaliste häälte salvestamisega, kasutades ülitundlike mikrofone. Keda nn. Psikofoonilised hääled huvitavad ja kes ei ole nõrganärviline, võib neid enne magamaminekut kuulata:

Hans Benderi nimi (1907-1991) on paranähtustega tegelejate seas väga tuntud. Freiburgis juhtis ta ülikooli juures tegutsevad psüühiliste nähtuste instituuti, errusaatmise järel (ka seal on kohustuslik pensioneerumine) 1975 aga nn. Eichalde Instituuti. Igal teisipäeval pidas ta Freiburgis paranähtuste loengut ja tudengite seas olid need loengud legendaarsed. ...

Kuigi kujutiste kohta tehti ka keemilisi analüüse, ei leitud sealt värvimise jälgi. Skeptikud on siiski mitmete võimalustega spekuleerinud, näiteks tahma ja äädika kasutusvõimaluste kohta sarnaste piltide tegemisel, kuid ma ei leidnud ühegi skeptiku saidilt näidiseid, kuidas seda asja siiski praktiliselt toimetada.

Ka piltide enestega toimus kummalisi asju. Need MUUTUSID koos maja perenaise Maria meeleoluga !

Pärast notari juuresolekul köögi kinnipitseerimist ja põranda katmist jätkasid pildid omatahtsi muutumist. Eksperiment kestis kaks kuud.
Lisaks kujutiste uurimisele üritasid German de Argumosa ja Hans Bender üles kirjutada ka nende arvatavate vaimude hääli. Midagi neil ka õnnestus. Pildil ongi üks seltskond

(kahjuks ei ole selge, mis seltskond)„hääli“ salvestamas ja kuulamas.

Kui usaldada google translaatorit, (transleerisin hispaania keelest kõige lähemasse mulle teada olevasse keelde, prantsusesse päris loetavate tulemitega), link 5, oli neid komisjone ja uurijaid seal veel, kõige suurem häda selle juures aga siiski ebapiisav dokumenteeritus )

Maria ja tema abikaasa Jeani elu muutus aga kujutiste tõttu lausa põrguks. Oli aegu, mil nende ukse taga tungles tuhandeid inimesi. Mõnel päeval külastas kohta 5000 inimest!
Linnavalitsus ehitas Mariale uue köögi, et perele siiski võimaldada söögivalmistamist. Samal ajal tehti põranda all väljakaevamisi ja leiti ühishaud. Leitud luud pärinesid 13. sajandist, maja ise oli ehitatud muistse surnuaia kohale.

Kahel skeletil puudus pea. Saab vaid spekuleerida selle üle, mis vägivaldsed asjad seal kunagi toimusid (võimalustena räägitakse seal elanud musulmanide tapmisest 17. sajandil ja ka kodusõja metsikustest 1936)
Luud maeti lõpuks ümber katoliiklikule kalmistule. Pildid jätkasid muutumist ja ilmumist. Üleüldse on umbes 38 aasta jooksul seal tekkinud – kadunud 3000 (!!) kujutist.
Hoolimata spekulatsioonidest gigantliku võltsingu suhtes ei ole leitud ühtegi kandidaati, kes sellisel tasemel ja seda nii osavalt - pitseeritud ruumi jälgedeta sisse murdes, katted eemaldades etc..., suudaks neid sooritada. Ja nii tuleks seda teha peaaegu 40 aasta jooksul...3000 (!!) korda.
Saladuseks on jäänud ka viis, kuidas, mis vahenditega see sooritati. On spekuleeritud Maria naabri pojast, kes olevat olnud andekas kunstnik. Kuid need on kõik LINNALEGENDID. Skeptikud on küll väga kiired kõike mõistetamatut ise linnalegendiks kuulutama, nende enda toimetamised kahjuks aga ei kannata sageli mitte mingit teaduslikku kriitikat. Sageli loetakse edukaks ümberlükkeks väljanaermist, halvustamist ja kuulujuttude levitamist (nagu näiteks see viide naabri pojale, kes olevat kunstnik). Vahel põhjendatakse seda sellega, et publik ongi nii loll ja vajab vaid väljanaermist. Minu arvates, kui skeptitsism tõesti peab lugu teadusest, võiks asi olla vastupidi, skeptilised ümberlükked võiksid ranguselt paranähtuste uurijaid ÜLETADA. Seda aga juhtub üsna harva.

Skeptitsism oleks aga väga vajalik selle rangel kujul, kellelegi (ka tõsisematele paranähtuste uurijatele enestele, kes sageli ise paljastavad petiseid) ei too kasu petturid…
Belmezi kohta on kirjutatud koguni 2 raamatut, õnnetuseks on mõlemad hispaaniakeelsed.
Sotsioloogilist poolt käsitleb Manuel Martin Serrano raamat „Sociologia del Milagro“ („Ime sotsioloogiaga).
Nagu alati, on sotsioloogilise uuringu kasutegur nullile üsna lähedane suurus.
Mitteskeptiline hispaaniakeelne raamat, kahjuks ka mitte teaduslik, on ka kirjutatud. Autoriks
Jose Martinez-Romero, „Las Caras de Belmez“ (tõlkes Belmezi näod)
Räägitakse, et kõige põhjalikumalt on seni juhtunut käsitletud raamatus
„The Seen and the Unseen“ (Nähtav ja nähtamatu) I peatükis, autoriks Andrew MacKenzie.
Interneti avarustest kahjuks ei leia väga palju Belmezi kohta, see tingib jutu lühiduse, kirjutaksin muidu pikemalt.
Kahjuks ka nii Hans Bender kui German de Argumosa ei ole väga põhjalikult oma uuringutulemeid publitseerinud. See teeb nukraks, sest nimetas Hans Bender seda nähtust samal ajal kõige väljapaistvamaks ja paremini dokumenteerituks paranähtuseks 20. sajandil. ..
Praeguseks on Hans Bender (1991) ja German de Argumosa (2007) manalas, Maria suri 2004. Tema poeg pani selle maja seejärel müüki, kujutised aga jätkasid ilmumist ka peale Juani ja Maria surma, üks ilmunud pilt kujutaski Juani...
Müüa tal seda maja aga kuidagi ei õnnestunud. Üks prantslane, Cristophe Barbe käis seal veel 2009 vaatamas ja ajas Migueliga juttu. (vt. linkide sektsioonist 3)
Tal õnnestus isegi salvestada sõnum Marialt oma makilindile, nagu filmilt võib veenduda.
German de Argumosal ja teiste uurijate poolt salvestatud hääli Belmezist saate leida lingilt 5, peate seda hispaaniakeelset linki pikalt lehitsema, ühe koha peal on linke helisalvestistele.

Hoolimata parauurijate tegevusest, massilisest turismist ja lõputust ajalehekõmust on nende piltide saladus jäänud lahendamata. Ma ei pea ka seda eriti dokumenteerituks. Elementaarse teaduse kaanonite järgi peaks olema tehtud mingi aruanne piltidest, nende muutumisest ajas, kuupäevade ja kujutiste kaupa, üksikasjaline analüüs sellest, kuidas nad omavahel paiknesid ja seejärel muutusid ...

Kes viitsib, võib minu toodud piltidele lisa otsida märksõnade
„Belmez faces“,“ Belmez Gesichter“, „Visages de Belmez“, „Caras de Belmez“… abil.
Mina olen neid vaadates tasapisi uskujaks hakanud.

Mis mind veel veidi veenab – algas see lugu Franco valitsusajal. Enne, kui parauurijate juurde jõuti, olevat seda kohta politsei ja sõjavägi koguni valvanud. Pildid ilmusid edasi, tegijat aga ei tuvastatud ikkagi. Jälle nagu viljaringidegi puhul on tegemist USKUMATULT OSAVATE petistega, kelle tegevust ei suudeta isegi päevavalges järgi ahvida, kasutades näiteks väidetud tahma ja äädika tehnoloogiat. Franco minu teada ei armastanud eriti paranähtusi ja tema rezhiim oleks meeleldi petise vahele võtnud...

Kriitika korras:
Kindlasti kuluks ära nende piltide originaalis nägemine, oleks vaja käia kohal, lugeda läbi nimetatud raamatud (mis kõik võtavad raha ja aega). Tekib küsimus, kas mõni meediumivõimeid omav isik ei võiks nende vaimudega ühendust võtta, kes seal ennast ilmutavad. Ühesõnaga, seda nähtust peaks uurima ka praegu edasi, kui hüpotees kummitavatest vaimudest paika peab.
Ja skeptikute spekulatiivsete väidete tõestuseks oleks vaja need asjad seal betooni sees järgi teha, leida mingigi motivatsioon 3000(!!) pildi loomiseks ja aastakümneid kestvaks konspireerimiseks…
Internet küll pidi ühendama inimesi, kuid vähemalt Belmezi „kõige paremini dokumenteeritud“ juhtumi korral jäi materjali napiks. Sain küll tohutud arvu rämpslinke, kuid kõik enamasti sisaldavad sedasama nappi informatsiooni, mis minagi siin teile siin kirjutan. Sageli on see veel lühemaks editeeritud, sest rohkemat kui paar tuhat tähemärki tänapäeva inimesed pole võimelised lugema.
KUI parahüpotees aga paika peab, võiks me mõelda ka nendele.
Kas need vaimud seal tõesti tahtsid seda, et see asi „jääkski sinnapaika“? Võib olla oli see nende ainuke võimalus anda märku seal kunagi toimunud võigastest kuritöödest. Hispaania on ju „kuulus“ oma inkvisitsiooni poolest…

Linke ja viiteid, kust asja ise uurida saab.

1. WIKI
Wiki artikkel on natuke pealiskaudne, lingid ei tööta ja tekst liiga skeptiliseks disainitud.
http://en.wikipedia.org/wiki/B%C3%A9lmez_Faces

Hans Bender, German de Argumosast mõned artiklid
Siin on tema surma puhul avaldatud ülevaade tema elust:
http://www.igpp.de/english/varia/bender.htm
Wiki artikkel:
http://en.wikipedia.org/wiki/Hans_Bender
German de Argumosast on hispaaniakeelne WIKI, tõlge inglise või prantsuse keelde on mõningal määral arusaadav (eestit ei soovita).
http://es.wikipedia.org/wiki/Germ%C3%A1n_de_Argumosa

2. Veidi kompilatsioone Belmezi nägudest:

a) http://www.wormwoodchronicles.com/wormwood-files/faces-of-belmez
b) http://paranormal-insight.ipbhost.com/lofiversion/index.php/t664.html
c) http://www.creativespirits.net/paranormal/ghost-definitions/belmez-faces/

3. Cristophe Barbe 2 linki Belmezist. Teine on reisivideo.

I http://www.christophebarbe.com/mediatek/enquetes/files/07ed271dad5a83cb44dba45a6044c2b6-4.html
PS! Siin hiir minu arvutis, Google Chrome ei toimi, küll aga nooleklahvid.
II http://www.christophebarbe.com/mediatek/enquetes/belmez/belmez.html

4. Teisi jutjuubikuid.

a) http://www.youtube.com/watch?v=12dNZdIiVXM&feature=related
b) http://www.youtube.com/watch?v=Ghd-rl33WWA&feature=related
Kaks hispaaniakeelset videot:
c) http://www.youtube.com/watch?v=CoH1uVnr1Pk&feature=related
d) http://www.youtube.com/watch?v=LZjKeLlpLl4

5. Pedro Amorosi Belmezi nägudele (ja häältele!) pühendatud hispaaniakeelne lehekülg.

http://www.otrosmundos.eu/blog1/?tag=caras-de-belmez

Ja nii edasi ja nii edasi. 2011 on kuulutatud välja mingi konverents – 40 aastat Belmezi nägusid, hispaania keeles. Uurimine läheb edasi.

Tundub, et samas külas kummitab jälle, nüüd muudes kohtades. Olen leidnud sellekohaseid teateid...

Elame - näeme, või täpsemini, elame ära ja siis näeme, mis sealpool täpsemalt toimub või ei toimu.

Beethooven ja kassid

2011-02-10T22:07:00.016+02:00

„Me kõik oleme rentslis, aga mõned vaatavad tähtede poole“

(Oscar Wilde, „Leedi Windermere’i lehvik“)

Mul pole aimugi, kas Ludwig üldse armastas kasse. Siin aga, jumaliku
sonaadi 31 II osas on ta kasutanud järgmist laulukest:

Ka selle laulukese ülaltoodud nooditekst on saanud geeniuse pitseri, Beethooveni loomingust leiab selle Willy Hessi kataloogimissüsteemi järgi number 133 alt.
Aga nagu sellest veel vähe oleks! Ka teine tolleaegne lööklaul on siia sisse kirjutatud:

Noodiasja tundjad võivad veenduda, et sonaadi surematus skertsos läheb kassi teema sujuvalt üle rahvalikuks lauluks „Ich bin lüderlich, du bist lüderlich“ (Mina olen liiderlik, sina oled liiderlik).
Saksa keeles on lüderlich-l natuke laiem ja pehmem tähendusvarjund, seda võiks ka nii tõlgendada,
mina olen lohe ja sina oled ka ).

skertso enda noot aga on siin:

Imelikul kombel avastas enamik muusikaasjatundjatest need veidrused selle sonaadi skertso seest alles mitmed ajad hiljem.

Tegelikult märkas veidrust esimesena muusikakriitik Adolf Bernhard Marx 1824 avaldatud kirjutises, kus ta tagasiholidlikult märkis, et sonaati on veidralt rahvaviisi sisse põimitud. Kuid ka tema jaoks oli oluline pigem sonaadi mütoloogiline tõlgendus. See tähelepanek aga tasapisi üldse unustati.
Rahvaviiside olemasolule pööras uuesti tähelepanu alles Martin Cooper aastal 1970 oma raamatus "Beethoven: the Last Decade 1817-1827"

Seda mittemõitmist võib kergesti mõista - eriti Beethooveni viimaste sonaatidega käib kaasa teatud pühakuoreool ja see lihtsalt välistas variandi, et Ludwig oma pühalikes ilmutuste vahepalaga sedasi võinuks naljatada.

Hans von Bülowist, 19 sajandi tuntuim dirigent kinnistas seda arvamust veelgi, öeldes, et pianistile on Bachi muusika on nagu Vana Testament, Beethooveni sonaadid on aga Uus Testament, tulevikku suunatud muusika. Mis imelik – mõni asi on tulevikusmuusikaks jäänudki tänase päevani!

19. sajandil, kui usk oli inimeste elu loomulik osa, seda on ta katoliiklikes maades täninigi, võis selline vaatenurk sobida. Tänapäeva jõudnuna on see teinud tõenäoliselt nii Bachile kui Beethoovenile karuteene, ühtlasi süvendades ja kinnistades kuristikku, mis on nn. "kerge" ja "raske" muusika vahele tekkinud.
Üldse on minu jaoks ütlemata arusaamatu asi see "kerge" ja "raske".

Kui ma jälgisin selle skertso surmtõsiseid esitusi muidu geniaalsete pianistide poolt, meenus see võrdlus. Vanas ja Uues Testamendis puudub huumor. Nii Bachil kui Beethooveni loomingus on see täiesti olemas.

Naljadega aga on nii, et kui neid ei mõisteta, tuleb nalja pidada ebaõnnestunuks.
Seetõttu kaldutakse praegu, 200 aastat hiljem, arvama, et tegelikult ei teinud Beethooven sellega nalja, sest ta nägi ette - seda nalja nad ei mõista.

Natuke nalja ehk sellest tollase konteksti tundjale sai. Praeguses muusikaliselt lõhestatud maailma selline nali üldse ei sobi, kontserdisaalis naerda oleks ju lausa napakas.
Ehk peitub selles lookeses hoopis meelekibedus. Ükskõik mis ilmutused meid ka ei lumma, lõpuks saab see läbi. Meid kistakse tagasi rentslisse, jõuga, kätt- või koguni ninapidi ja mida kõrgem vaim, seda masendavam võib see igapäevase sansaara sisse sukeldumine olla. Läbi vangla trellitatud aknavõre näed sinist taevast ja siis ... jälle igapäev oma sekeldustega.
Meelekibeduse üheks põhjuseks võis olla Itaalia ooperi esiletõus. Beethooven oli küll sonaadi kirjutamise aegu pühak, aga enam mitte muusikaedetabeli tipus. Viini aristokraatia uueks edetabelijuhiks muusikamaailmas sai Rossini.
Mis imelik lugu: ka minu vaimu jaoks see skertso sellesse sonaati lihtsalt ei sobi. Ilma selle skertsota oleks see minu Beethooveni edetabeli esisonaat, eriti Edwin Fischeri 1938 aasta esituses:

I-me-li-ne

Fischeri ja kõigi teiste õnneks te jutjuubis selle sonaadi teist ,kassidele pühendatud liiderlikku osa tema esituses ei leiagi.
Mingil põhjusel arvas ka selle sonaadi üleslaadija, et teine osa ei sobi. Mõne teise esitajaga seda muret ei teki, Fischeriga küll.
Kasvõi natukeseks võiksime rentsli ära unustada!
Mis aga laulukeste eraldi kuulamisse puutub, siis võib seda vahel ikka teha, hoolega jälgides, et jumaliku III osani ei jõutaks. Esimeses jutjuubikus muuseas mängib seda liiderlikkuse laulu noor andekas Ukraina naispianist Olga Monakh, s. 1982.

Mõned viited, kust olen otsinguga Beethooven & kassid jutte ja muusikat üles noppinud:

1. Kassilaulu noot Beethooveni poolt säetuna:

http://lvbandmore.blogspot.com/2010/07/727-das-liebe-katzchen-dear-kitten-hess.html

Blogi teised kirjed tasuvad ka läbilugemist – kuulamist!

2. Sellise kirjutise võtsin kasside ja Beethooveni käsitluse aluseks
http://bf.press.illinois.edu/view.php?vol=14&iss=1&f=drabkin.pdf

3. Hans von Bülowist võib lugeda Wikist:
http://en.wikipedia.org/wiki/Hans_von_B%C3%BClow
4. Wiki kirje mulle tundmatust muusikakriitikust Adolf Bernhard Marxist. Oli olnud 19.
sajandil kõva tegija muusikakriitika ja õpetuse vallas:
http://en.wikipedia.org/wiki/Adolf_Bernhard_Marx
5.

Kusagilt sain kätte ka Beethoveni 31. sonaadi noodi, drabkini pdf-st õngitsesin välja aga
„Ich bin lüderlich“ noodi.

Laulu sõnad on saksa rahvas pika ajaloo jooksul täielikult unustanud. Nii ei saagi me enam teada, mis selles liiderdamise laulus edasi juhtus.
6. Keda need sonaadid - Uus Testament klaveriõpetuses siis - tõeliselt huvitavad,
need peaksid läbi kuulama Andras Schiffi fenomenaalsed loengud Beethooveni sonaatidest.
Loengud on vabalt allalaaditavad ja need saab kätte
http://music.guardian.co.uk/classical/page/0,,1943867,00.html
( või google: Andras Schiff Beehoven lectures, 1. valik )

Aspartaamilobismist Ringvaates

2011-02-01T19:42:00.003+02:00

Ma tavaliselt ei kirjuta hetkeemeotsioonide mõjul blogikirjeid, kuid teen siin erandi.
Ringvaade on hakanud kõvaks E toidusodide lobistiks, nii tundub.
Nii leidsingi iseenese üllatuseks toitumisteadlase Tiiu Lieberti Anu Välbaga mõnusalt juttu puhumas teemal, kui üliväga ohutu ja kontrollitud aine E951,
ASPARTAAM, tehislik suhkruasendaja ikkagi on.
Kahjuks just viimaste aastate põhjalikud uurimised kinnitavad ikkagi vastupidist.
Kahjuks on need uuringud tehtud juba ammu ammu kõik mõjuta, põhjus: vastav ohjeldamatu müügilobby.
Ja alati on leitud sõltumatute uurijate poolt ühte teist huvitavat, näiteks vähkitekitavaid omadusi. Ja alati on ostetud uuringud mittemidaginäitavad.
Kahjuks on jälle nii, et vastava ala spetsialist teeb lihtlabast turundus ja müügitööd.
Ekspertarvamused ostetakse lihtsalt ära!

Kuna telekapurgi vaatajaid on kahjuks rohkem kui blogilugejaid, ka minu 10 aastane tütar võib selle kolaloba ohvriks langeda, ta vahib iga Ringvaadet väga hoolega, ja teleka autoriteet ajupesul on tavaliselt üüratu, siis ei oska kuidagi Anu VÄlbat ja Tiiu Liebertit selle töö eest vääriliselt "tänada".
Miks me peame Läänes juba varsti õnneks unustusehõlmas olevale sodile lisapropagandat tegema, mitte ei saa aru!
Vähemasti ei soovitanud pr. Liebert kerget koolat tarbida rasedatel ja päris tittedel.
Mina tean praegu kahte enam - vähem ohutut suhkrusaendajat:
STEVIA, mida saab igaüks koduski kasvatada,
ja sahhariin. Kõrvalmaik viimasel ju on, aga efektid on kõige väiksemad.

Loodan aga vaikselt, et just selliste tellitud ekspertide mõjul iga eksperdi arvamist enam ehk väga enam ei usaldata, et inimesed hakkavad ise netist vastuseid otsima.

EUROPRANGLER

2011-01-04T14:38:00.003+02:00

Leiutasin just äsja uue riistapuu. Selle riistapuu nimi on EUROPRANGLER.

Erinevalt igasugustest kalkulaatoritest on see asjapuu tõeliselt virtuaalne ja ei vaja toimimiseks isegi netiühendust.
Rakenduseks tarbib ta vaid teie endi halle ajurakukesi ja töötab Prangli saare endise koolidirektori Kalev Põldsaare avastatud metoodika järgselt.

ET TEISENDADA KROONIDEST EURODEKS:

Korrutage arv 8 -ga.
Korrutage arv veel kord 8 -ga.
Tulem jagage 1000 -ga.

Näide:

10 EEK = 640 / 1000 = 0.64 Eu.
Hurraa!

Aga 500 EEK = 32 EU valetab 4 senti. Enamike inimeste jaoks on see köömes.

Kes aga kindlasti tahab Eurokalkulaatoriga sammu pidada, sellel tuleb lahutada tulemist (arv EEK * 0.009) senti ).

ET TEISENDADA EURODEST KROONIDEKS:

Korrutage 100 –ga ja jagage 6 –ga:
Nüüd lahutage tulemusest raha eurodes:

Näiteks on teil 6 Eurot.
Saate 600/6 = 100 EEK.
100 - 6 teeb 94 EEK.

6 Eurot = 94 EEK.

Tähenärijad lahutagu tulemusest maha veel 2 sajandikku esialgsest summast, s.t. 94 - 2*6/100 =0.12 senti.
Saate 93.88 EEK
6 Eu = 93.88 EEK

Proovime veel:
75 EU = (7500/6)-75-1.5 = 1173.5 EEK Suurepärane!

Aga 85 EU = (8500/6) - 85 - 1.7 = 1416.(6) - 85 = 1329.9(6) =1329.97 annab sendi üle.
Nii et alates 80 Eust - 200 Eu võtke sent maha, edasine parand on umbes 2/3 (arv eurodes/100) senti vähemaks.

1800 Eu = 30000 - 1800 - 36 = 28164 puhul läheb 12 senti mööda,
parand reguleerib asja.

Üsna tõenäoliselt need sendid ei loe, sest kroonide puhul ümardatakse asjad täiskroonideks sageli.

PS!

Sry, ma pole veel Eurosümbolit oma klaverile külge häälestanud.
Loodan, et Eu on arusaadav asendus.

Hernesupp

2010-12-31T12:09:00.002+02:00

Köögitüdruk otsustanud piltniku juurde minna. Et pildil ilusat nägu saada, tuleb öelda hernesupp. Siga aga läks mööda ja köögitüdruk hüüatanud höhöö. Ei tulnud ilusat pilti, ei tulnud.

See oli väga vana lugu, mida rääkis mulle juba vanaema, ja ka neid sigu piltniku fotoka taga jalutamas peab otsima Johannes Pääsukese aegadest.

Aga lõppeva aasta iseloomustuseks sobib hernesupi kujund päris hästi.

Meie kultuuritus jookseb igalt poolt ahastamaajava järjekindlusega välja.

Ka uuel aastal tulevad valimised ei tõota mingeid muutusi. Ülbus ja laiamine juba enne kirikuehitamise lugu on mitmed aastad käinud ja tekib lausa hüpotees, ega ei omata tagataskus täiendavaid hääli, mida ID kaardi abiga treida kavatsetakse? Ükskõik, mida oravapartei ka teeb, tema toetus rahva laiade hulkade keskel on vääramatu. Kas tõesti ongi nii, et enne valimisi peab midagi teisaldama ja on järgnevatel aastatel muretu elu kindlustatud?

Alternatiive kipub ka nagu väheks jääma. Kui kõik opositsioon on tõrjutud või nõrgendatud, jääb järgi üsna kesine kimp võimalusi. Mingi mõttetu üksikkandidaat, väikepartei, võimuvõitluses lahustunud roheline ilmavaade, suurte parteide jopeks muutunud sotsiaaldemokraat, need ei vii ka kuhugi. Parempoolsete nagu ausamad rahastusallikad ei ole ka küsimus, nemad võtavad kõikjalt, kust antakse ja küsivad pealegi, ei tea miks siis ei kehti võrdse kohtlemise põhimõte muudegi parteide peal?

Ühesõnaga, väljakäidud jokkeri mõju nõrgeneb mitmel moel. Ka süüdistuste tõendatuse argument on oluline. Kas see lugu ikka on tõendatud või ei ole? Mina luban enesele õiguse kahelda, miks ei jõuta sama kaugele, kui Reiljaniga jõuti? Kus on avalikustatud lindid?

Kes seal Venemaal asjad linti võttis?

Reaalpoliitikas on aga nii, et Halonen sõitis koos Putiniga Moskvast Peterburi, rongiga sõitis, ja ükski soomlane ei protesti, nagu ei protestitud seal ka Kekkoneni vastu. Neil seal põhja pool on olemas teatud reaalsusetaju, mida meil aastakümneid ei ole ja mida võimuerakonnad raudse loogikaga ära kasutavad, nagu usufanatismi kasutati ära Ulsteris.

Vene kaart aga kasutatakse ära vaid sisepoliitikas, sest sama president, kes Edgari shansid välistab järgnevateks inimpõlvedeks, käis ise Moskvas pärga panemas.

Lätlased leppisid kokku isegi viisavabaduses ja peab olema ülilihtsameelne, et uskuda, et meil teisiti läheks. See jokker kehtib vaid 3 kuu ulatuses, nagu selle kujugagi oli.

Muuseas, kes veel ei tea – meie raudtee käibest suure osa moodustab naftatransiit – Venetsueelast Valgevenesse. Raha ei haise.

Peaksin tegelema õigupoolest ilusaid kokkuvõtteid ja filosoofilisi vaatlusi - eks ma tulevikus pigem jätkagi selles liinis. Kuid ka mina olen selgeks teinud, et kui akna taga käib pidev seakisa, ei ole võimalik rahulikult mõelda ja olla. Selle kisa on meile kinkinud parempoolsete kavatsus ka järgnevad aastakümneid meie rahva teadvusel parasiteerida, kasutades edasi vene kaarti segamini mingi imeliku rahvuslusega. Sellise rahvuslase jaoks näiteks sada tuhat ja varsti vist mitusada tuhat eestlast välismaal ei ole mingi mure, nagu ka töötus, muu sotsiaalia.

See kõik aga ei muuda tõsiasja, et elatakse vaid üks kord ja langevatel aegadel on võimalik ja vajalik luua eeldusi tulevasteks tõusudeks.

Kui moraalses plaanis inimkonnal praegu ei ole parimad ajad, siis teatud praktilises plaanis ei ole märgata teadmiste juurdevoolu peatumist. Seda võiks ära kasutada, silmi ja kõrvu lahti hoides. Uued arenevad rahvad võtavad võimu - Jaapan ja Hiina ilmselt saavad olema tulevikumaad, kellega arvestada. Nemad ei küsi enam mitmete selliste asjade järele, mida siin pühalikeks dogmadeks peetakse. Ega Venemaastki üle ega ümber pääse, sest naftarahad voolavad veel sinna, seniks kuni seda kraami jagub. Selle reaalpoliitika jaoks juba demokraatia on suures osas minevik, võimalus hääletada eurolaulu või seksikaimat “poliitikut”. Üleminek demokraatia ajastult imperaatorite aega on toimumas ja seda ratast ei suuda ükski vandenõulane väärata. Roomas tõid esimesed imperaatorid pärast üleminekuaja segadusi aga püsiva rahu, see hingetõmbehetk võiks inimkonnale väga ära kuluda!

Kui riigid saavad enesele korralikud peremehed, siis on võib eeldada näiteks korra tõusu. Intressidest vaba raha, laenuorjuse kadu, püsiv majanduse areng kooskõlas tehnoloogia arenguga. Suurärimeestele pandaks ehk päitsed pähe.

Kasvõi näiteks meditsiiniäri praegu seis on äärmiselt hale ja siia oleks hädasti vaja tuua korda.
Et terve maailm väriseb mingite vaktsiiniärimeeste poolt loodud hüsteeria kütkes, on ülimalt ebanormaalne ja ebamoraalne, kui näiteid tuua.

Mis ei meeldi ja kohe silma torkab, on muidugi sõnavabaduse piirangud, aktiivsemate ja sõnakamate inimese ahistused, nagu Valgevenes praegu käib, isikukultuslikud tendentsid, kõik see on nähtud nii Roomas kui mujalgi.

Aga tunnistan ausalt, ma ei näe alternatiivi. Turvatunde kadu, anarhia ja omovoli, maffialaadne võim, milles puudub igasugune loogika, oma kodanike vastu suunatud vandenõud (nagu Ameerikas 911, meil Estonia), lõputu hüsteeria, ajupesu, varjatud üheparteisüsteem (kes saab aru, see saab, kellest jutt). Need kõik loovad eeldused selleks, et maad, kus on olemas peremees (kto hozjain küsimusele vastus olemas) saavad eelise nende maade ees, kus seda peremeest ei ole, kus selle asemel laiutavad mingid kuritegelikud grupid.

Ja tõestagu demokraadid mulle, kuidas demokraatia süsteem suudab tõusvat korralagedust ohjata! Näiteks Itaalias. Või Ameerikas – näidake mulle seda jõudu, kes suudaks 911 tõelised tekitajad kohtulaua ette tirida? 2001 aastast on kulunud varsti 10 aastat ja ikka veel levib müüt, nagu võiks pilvelõhkuja tulekahju tagajärjel kokku kukkuda?

Kes kaitseb keskkonda geenisaaste, mürkkemikaalide eest, toitu sinna mittekuuluvate konservantide vohamise eest, lastele söödetavaid komme tehismagustajate vastu? Selle kõige vastu turu “nähtamatu käsi” ei aita. “Nähtamatu käe” toimimise ongi sisuliselt summutanud väga suur raha, väga suures plaanis iseregulatsioon lihtsalt ei toimi.

Lisaks on tehnoloogias robotiseerumine algamas ja see loob igas impeeriumis tohutu suure hulga inimesi, kellele ei ole tööd anda. Need inimesed aga nõuavad leiba ja tsirkust. Seda saab anda vaid imperaator, mitte mingi nähtamatu käsi.

Eks ma uuel aastal katsungi robotitest rääkida, praegu vihjan vaid klipile, kus robot korjas maasikaid. Varsti jagavad nad toitu, veavad kaupa laili, pakendavad, komplekteerivad kojukandeks kaubakorve, juhivad autosid, lennukeid, jagavad laiali posti. Need kõik, kes seda tööd teevad, on varsti töötud või mingi muu vähetasustatava asja peal.

Ka minu erialal, IT vallas käib sektori töökohtade pidev vähenemine. Kõik need kohalikud itimehed on praegu löögi all, kes kusagil Raplas või Võrus oma andmebaaside taga istuvad, seda asja saab väga ilusti kamandada Tallinnast. Serveriruumi saab rentida näiteks Ameerikast. Iga ettevõte ei pea oma keldris omama suurt oma kolakat. See käibib ka minu tööandja, Ülikooli suhtes, kui näidet otsida, mistõttu isegi püha Alma Materi juhtidel võib sarnane mõte pähe tulla. Kui muidugi ei tule mõtet hakata ükskord ometi omale ka kolakat ehitama seoses tõusva vajadusega teadusarvutuste järele (see tõesti on uus turg, kus võib veel tööd leida).

Kõik arvutitöö käib tulevikus ilmselt kaugdesktopi kaudu, meie ees on vaid terminaali pilt, mida tekitav aju asub … Ameerikas. Ei pea uuendama omi läptoppe iga 2 aasta tagant, uuendad vaid rendilepingut ja pilt lähebki kiiremaks, ainukene asendus toimub kaugel mere taga, seal uuendatakse protsessoreid, mälu, kolakat ja linna toitvat elektrijaama. Selle kolaka ja meie vahel peab aga juhe muutuma kiiremaks, et pilt kiiremini liiguks…
Ka pisividinaid võib hakata vaja minema, selle pildi vahendamiseks sobib tõesti ka mobiili suuruseks karbiks kokkupakitud või volditud asi. Ekraani asemele võiksid tulla hoopis 3D prillid, kus võimalik veel inimese asukohast sõltuvaid lisapilte genereerida. Näiteks sõidad kusagil Eestis ringi ja sinu prillide ülemisse nurka tuleb teade, et see asi seal metsa taga on bensiinijaam.

See tähendab aga uute arvutite ostu vajaduse vähendust, selle turu kokkukuivamist, uusi töötuid omale kohta Päikese all otsimas.

Kõik need töötud või pooltöötud inimesed vajavad aga oma eluks … leiba ja tsirkust.

Kes muu, kui imperaator võiks seda meile pakkuda?

Kindlasti võivad arengud tuua ootamatuid pöördeid, seesama tehnoloogiagi ehk avab võimaluse mingiks demokraatia – diktatuuri vahepealse hübriidse valitsusvormi tekkeks. Kuid see kõik siiski praegu on vaid soovmõtlemine, kasvõi valijameeste süsteem, mille kunagi ammu, 5 aastat tagasi välja käisin. Meiesuguste viginat ei võeta niikuinii kuulda, võimu juures olevad oligarhid eelistavad oma valitsuse jätku niikuinii ja sellega rajavad teed just sellele, et mingi tseesar nende keskelt ise võtab võimu. See on lihtsam ja kindlam, kui aeganõudvate pikaajaliste sotsiaalsete reformide tee, mida demokraatia putitamine eeldaks.

Lõpetan sellega oma aastalõpuloo, blog.tr.ee lugejatele ka juba uue aasta loo.

Seetõttu ütlen ühtedele ilusat vana aasta lõppu ja teistele, kes seda juba uuel aastal loevad, ilusat algavat aastat!

Las ajaloorattad teevad oma tööd, pöörleme nendega koos ja naudime edasi elu üürikesi rõõme!

Ärge sõitke Elevandiluurannikule!

2010-12-19T12:15:00.003+02:00

Kunagi vaatasin ma heldimusega maailma maade lippe ja vappe Eesti Nõukogude Entsüklopeediast ja ÜRO raamatust. Elevandiluurannik nendest omas kõige põnevamat nime ja vappi. Lipp oli aga igav.

Sellele maale oleksin tahtnud kunagi kindlasti sõita ja vaadata, mis seal toimub, kes seal elavad ja miks sellele maale nii ilus nimi on pandud.

Vahepeal nimetati vandlirannik ümber cote d ivoire-ks, kot divuaar, mis selle maa attraktiivsust prantsuse keelt mitte valdajatele kõvasti vähemaks muutis.

Seetõttu otsustati seda ivuaari maad jälle nimetada elevandiluurannikuks edasi ja see kindlasti on tõstnud sinna lendajate turistide ja muidu sinna kanti sekeldajate arvu taevani. Millega muidu seletada meie välisministeeriumi hoiatust sinna täna mitte minna!

Vähemalt üks ministeerium on millestki võimeline ka õppust võtma!

Kui nüüd jagataks ka soovitusi positiivsemas suunas – kuhu kindlasti tuleks minna, võiksime Paeti poistele kindlasti hindeks panna 5 mõne väikse miinusega…

Maanteametilt kisu infot kasvõi tangidega välja, kuidas järjekordsete Padaorgude ja muude sääraste eksootiliste küladega lood on, et kas tasub sinna kellelegi sünnipäevaks külla minna või mitte.

Aga välisministeeriumi infovood on ilusti paigas. Selge. Täna ma igatahes jätsin planeeritud lennu kot divuaarile tegemata, sest oma särk pidi ikka ihule ligemal olema. Las jääda see pensionipõlve, siis niikuinii oma ajaga midagi muud teha ei ole, kui igasuguseid vandlirannikuid pidi sõita ja vaadata, mis rahvas ikka elab seal. Senini piirdun teadmisega, et sealsed elanikud oskavad pärist hästi jalgpalli mängida ja vist meie poistele teevad ikka veel ära….

Mis seal täpsemalt praegu käis, sellesse polnud mul kahjuks aega süveneda, aga küllap teised ühiskonna ja poliitika listi osalised ehk kirjutavad sellest ka lähemalt.

Äkki neil seal ei ole veel piisavalt demokraatiat?

Tuisk

2010-12-09T15:29:00.005+02:00

Tuisk ja torm on nüüd ka Tartu pääl. Näeb, mis õhtuks saab.

Foto on laenatud Andres Puttingult ja avaldatud delfis, originaali tegemisega polnud aega jahmerdada.
Loodan, et piltnik ei pahanda tasuta reklaami peale.
Klaveripala pealkirjaga "Veebruar" aga pärineb Tshaikovskilt, mängimas Ashkenazy.

Tormihoiatusi on läkitatud ka valitsejatele. Päästetöötajad piiravad oma peakorterit.
Kultuuritöötajad said hakkama kirjaga, umbes 800 toetusallkirja juures.
Oravate populaarsus talihooajal aga muudkui kasvab.

Seevastu kultuurministeeriumi tublimad töötajad koos tõenäolise RE parteikontoriga ei väsi ikka veel alla kriipsutamast oma harimatust ja võhiklikkust, sopastades anonüümse poriga iga uudist, mis seotud Järvi, ERSO või kultuuriga.
Broilerluse viljad on siis nüüd käes, "aitäh" teile avaliku ruumi reostamise eest.
Ühe broileri näpud on jäänud ka sahtli vahele, sellest kirjutab Priit Hõbemägi, aga küllap on neid teisigi.

Aga sellest ma juba kirjutasin "Läbikukkunud eksperiment" all.

Räägitakse tuisu raugemisest juba nädalavahetuseks.
Seniks lõbusat uut ilma kõigile!

Ükst tekst jumalteabkust jumalteabmiskeeles

2010-12-06T15:39:00.004+02:00

Oleskis liikus igasugu rahvast: üks pulktuhleid manustav pruunlane,

lipsikuga muhvleid õgiv rahard, mõned tudsikud, kes liiast kuriraha

kulutades enda jahokiks joond, rõõmeldi ilulevaid isendeid, keda surveelu

polnud muredaks teind, mõned pikaronidest lugu pidavad kodupaksud,

kellede krapsikuist järeltulijaid aeglesid samal ajal jumalteabkus....

Pole selle autor, minu roll selle uusrahvaluule edastusel on paste klahvi vajutus, aga ... väidetavalt pidavat see olema meie ilus emakeel.

...

Jumalate tagasitulek Häädemeestel

2010-12-02T17:34:00.004+02:00

Kes veel ei tea ja filmi esilinastusele 30. novembril Tallina Linnateatri Taevasaali ei jõudnud,
need saavad vaadata Kanal 2 -lt täna, 2. detsembril 2010 A.D, kell 21:00 filmi Häädemeeste kummalistest asjadest.
Blogipuu sirvijatele teadmiseks, et see info jõuab teieni ööpäev hiljem, nii et peate otsima korduslinastuste võimalusi.
Filmi autor on Urmas Eero Liiv ja peategelaseks saatuse tahtel ka minu hea kolleeg ja ühtlasi raviarst Ivo Kolts.
Ilmselt raviarstina on ta hästi tuntud, minu pisike probleem seisnes TFM -de arvutiekraanilt lugemisest kangeks muutunud kaelas ja kaelaradikuliidis,
kui kedagi selliseid oluelulised üksikasjad huvitavad.
Mind kui purufüüsikut paelusid Häädemeest nähtused ka sedavõrd, et veetsin ühe vaatlusõhtu koos Ivoga sealset taevakaart uurides.

Pean ütlema, et mõni asi seal taevaäärel ehk horisondil võiks ikkagi olla seletatav atmosfääri ja ilmanähtustega. Mõni asi ei ole üldse seletatav, aga
seda peaks olema võimalik kõvasti rohkem täpsustada. Eriti intrigeerivaks kohaks filmis on norrakas Anita, kes olevat pärit Hessdahleni lähedalt.
See fakt on filmis jäänud välja toomata, seevastu mulle päris uudiseks oli see, et Anita ilma mingi eelinformatsioonita oskas lindude vaatlustorni lähist ala,
kust pärinevad paar kõige intrigeerivamat pilti Koltsi kogudest, pidada ufokate maandumisplatsiks.

Niisiis on nüüd ka meil koht, mida võib-olla hakkame tulevikus pidama Hessdaleniks. Otsige googlest ja jutjuubist, ma täna ei viitsi teile kandikul kätte tuua
ja leiate ühe päris hea dokumentaalfilmi ja paljud muud huvitavat Hessdalen lights märksõnade alt. Ehk lisan ka kommentaarides sobivaid linke.
Et neid nähtusi uurida, peaksime rohkem erinevaid vaatenurki integreerima.
Filmi vaatamisel võib ateiste või enda arust ateiste ehk häirida pöördumised Jumala enese suunas. Aga selle eest ei ole meist keegi kaitstud ja üldse tekib siin ühel tasemel mõte, et õieti öeldes ei pruugi väga vahet ollagi.
Et need jumalad ja meist ütleme miljard aastat arengus eespool olevad valgusolendid on peaaegu üks ja seesama.
Nende hüpoteetiliste valgusolendite kirjeldusel meie ei saa kasutada teaduslikke mõõdikuid. Ainuke, mida nende mõõdikutega saab teha, on välistada
puht ürgloodusliku, atomaarse, eluta ainese mängu koosmõju, mis võiksid meile luua võltsillusiooni mingist kontaktist, mida tegelikult ei olnud, mingist jumalast, mida ei olnud, et oli hoopis äike või keravälk või midagi sarnast.
Näiteks tuleksid kohe meelde fatamorganade võimalused ja ka nende maiste hüpoteesidega peab teaduslikku meetodit toetav inimene paratamatult tegelema.

Kuid kui meie teaduse üheks nurgakiviks on juba Universumi vanus, umbes 14 miljardit aastat, ja kui me teame teise nurgakivina, et Päikesesüsteem on siin ilmas
eksisteerinud "vaid" 4.4 miljardit aasta, ja kui me teame, et Päike ei ole midagi erilist, ja kui me teame, et päikesesarnaseid tähti on triljoneid tekkinud ja tekkimas,
ja nii edasi ja nii edasi arutledes võiks päris loogiline olla tõdemus, et on olemas kunagi tsivilisatsiooni vormi kandnud asjad, mis nüüdseks on muundunud teatud
tüüpi valgusolendite tegevuseks, mänguks, olemise, tekkimise ja kadumise rõõmuks...
Kõik see elementaarsosakeste füüsika näiteks alles alustab mingi sellise mateeria konstrueerimist, mis ei koosnegi elektronidest, prootoneist ja neutroneist.
Kui selline asi oleks kokku pandav, võiks sellised asjad meist läbi minna mingit mõju avaldamata, kui see objekt seda ise ei taha. Aga ta võib-olla tahab ja
siis võib ta nähtamatust olekust muunduda mingi valguse tekitajaks ...
Võimalikud on ka mingite meile senituntmatute dimensioonide mängud, minekud ja tulekud teistesse dimensioonidesse, aegruumi kõverdamised nii, nagu neile olendeile meeldib, ühesõnaga, enam-vähem kõik on võimalik sellesama füüsika praeguseks tuntud ja veel tundmata seaduste abiga.
Kas ma olen siin Eestis ainuke, kes sedamoodi mõtleb??
Kindlasti mitte. Huvitav, aga üks selline kindel usumees ja lavastaja, nagu Jaan Tooming on umbes midagi samasugust avaldanud oma mõtiskluses pealkirjaga
"Jumalate tagasitulek."

Andku mulle Tooming andeks selle loo nettipanek, aga ehk aitab see kaasa selle suure teatrimehe teistegi mõtete levitamisele. Need võivad tunduda pessimistlikud
esimesel lugemisel. Minagi arvan oma pisukese elukaare keskel, et ehk ei lähe asjad nii hullusti, nagu Tooming prognoosib, või et ehk on olemas mingi vahepealne pääsemislootus. Selleks aga peame Toomingat lugema ja mõistma selle pessimismi lätteid. Need ei peitu mitte ainult uskumatuses, vaid ka meie arutus ahnuses
ja nõmeduses. Võimalik, et kolmnurgas usk - lootus - armastus peab iga asi leidma enesele uue hingamise. Lõputult ei saa panustada ainult lootusele ja lootust siduda ainult teadusega, nagu tänases absurdimaailmas on välja kukkunud.
Rääkisin sellest kaudselt ka blogiloos "Elu pärast muusikat". Muusika võiks siis olla üks osis meie armastuse või hoolivuse kasvatmise loos. Nietzsche, üks suurimaid usuvaenajaid üldse selle kolmnurga liiget nimega usk üldse millekski ei pidanud. Aga äkki siiski on nii, et inimene ei saa jumalateta kuidagi edasi, et NEMAD teavad,
et selleks, et see edasiminek ei oleks nii vaevaline, peaaegu lootusetu, peab mingi usk olema. Kui aga NEMAD teavad, peab see teadmine kuidagi ka meieni jõudma.
Selle teadmise võikski siis uuendatud mõtlemises ristida usuks. Usuks, et ka miljard aastat pärast meid meist tulenevalt võiks midagi meist mõõtmatult täiuslikumat eksisteerida ja endiselt see täiuslik peab vajalikuks nende alglooma tasemel mõtlejahakatistega kuidagi suhtestuda, et ka meie võime neile millekski vajalikud olla, mitte ainult mingi energia allikana, milleks sobiks lihtaatom palju paremini, vaid millegi hoopis olulisemaga.
Võib-olla oskavad nemad meie atrofeerunud mõistekolmnurka "USK LOOTUS ARMASTUS" paremini tasakaalustada. Meid on ju õpetatud lootust mitte millekski pidama, tundeid igati alaväärtustama, tahet vaid lihtorja liikumapanemiseks vajalikku piitsana käsitlema, moraalsus aga, ah, mis sellest moraalsusest üldse rääkida!

Nii et loo lõpetuseks ja kaasamõtlemiseks hoopis Jaan Toominga mõtisklus raamatust "Yles - ja allavoolu".

Jumalate tagasitulek.

Sadade valgusaastate kaugusel
15 Sagitta tähtkujus elavad jumalad.
Nad on valgusejumalad,
"kehad" stringidest,
aga nad võivad end muuta,
kuis tahavad.
Võivad kasvada hiidudeks,
kahaneda nähtamatuks punktiks,
kes rännata võib
valgusest kiiremini
läbi kogu universumi.
Ruumi ja aega nende jaoks pole,
TUNDMATU igaveseks koduks neile.
Mõistus ammugi unustatud,
kujutluse vägi annab
neile väe luua
nähtavaks kõike,
mida tahavad.
Miljardeid aastaid tagasi
olid ka neil tähelaevad,
elu olemuse avastasid,
rakud, milles areneb
aegade jooksul inimene.
Nägid ette nad arengut,
otsisid paika, millest tärkab elu.
Maal oli valmis saanud
meri, kõik oli tühi ja paljas.
Valgusolendid leidsid,
et Maa on sobiv paik,
kuhu külvata seemned.
Nii tõidki nad eluidud
maapealsesse merre,
külvasid seemned vette,
mis sobiv arengu alguseks,.
Lahkusid siis ning elasid edasi
oma Sagitta tähtkujus,
arenesid ka ise,
kuni valgusoleneiks said.
Ei midagi sellest,
mis praegu Maa peal kehtib,
ei kehti nende juures.
"Loodusseadused" võidetud,
uueks saanud on valgusolendid,
ruum ja aeg tõkkeks neile pole,
raskusjõud puudub
ning moondumisvõime
võtta lubab ükskõik
millist kuju või kaduda hoopis,
et ilmuda taas.
Neile tarvis pole sööki ega jooki,
mees ja naine ühinenud
uueks olendiks;
ja kui uut tahetakse luua,
siis kujutlusest kujuneb
uus, millel jällegi pole
midagi sellest, mis meie juures.
miski, mis siin,
seal ei kehti.
Kuid meid nad unustand
pole,
jälginud on meie arengu teed
ainuraksest siiani.
Aegade jooksul vahel
nähtamatuna jalutand,
hõljunud siin
kui peremehed, kes vaatavad
küpsevat vilja.
Mida kavatsevad meiega,
mida tahavad Maast,
kuhu külvanud elu?
Kas siinseist keegi teab seda?
Kas keegi aimab, et
külvajad siin vahel käivad
ning ootavad, uurivad meid?
Kas oleme täitnud nende
kavatsuse sihi
või oleme äpardunud,
saanud kellekski, kelles
nad pettunud,
kes isgi vihastavad neid?
Kes oleme meie?
Kuhu suundume?
Kas lootsid valgusolendid
meistki, et nende sarnaseiks
saame?
Kas küsib praegu keegi
meist seda?
Või küsinud on?
Aegade jooksul külvajad
meie hulka sünnitanud on
neid, kes unistanud
inimkonna uueks loomisest,
astumisest sammukese edasi -
Sumeri jumalad õpetasid
mustpeadele tarkusi,
nõidade sünd
aitas inimkonnal
tõrjuda haigusi
sidepidajaiks olid Taeva ja maa
vahel,
kuid sõjavankrid tallasid,
paljud kultuurid,
tsivilisatsioonid tõusid,
vajusid liivad,
jumalad vaatasid kurvalt -
nii nemad ei tahtnud.
Üksikud saadikud tulid,
hoiatasid inimkonda,
et see tee viib hukatusse,
kuid keegi ei kuulanud neid -
Jeesus, Buddha, Lao-zi -
Kolma Täiskasvanut päästma
tulid meid püünistest,
kütkeist vabanemist
pakkusid
näitasid Elu teed,
kuid uueks saamise aasemel
korraldati riitusi,
ehitati kirikuid
ning kakeldi võimu pärast.
Joachim di Fiore unistas
vaimu riigist, kus
valitseb rahu
ja kontemplatsioon.
Müstikud kogelesid
teisest maailmast,
kus armastus ja nägemine
kaitseb inimesi huku eest.
Üksikud filosoofid
kuulutasid rahu ja tarkust,
Sri Aurobindo rääkis
evolutsiooni uue astme
tähtsusest inimese puhul.
Fechner nägi tuleviku uut olendit.
Krishnamurti kuulutas
konfliktide lahenduse võimalikkust.
Olaf Stapledon rändas universumis
ning nägi tähtede Loojat
ning viimset inimest.
Öpik rääkis mõtte
ajatusest ja ruumitusest,
kosmilisest teadvusest
ning ostsilleeruvast universumist,
kus miljardite aastate pärast me teadvus
võib uuesti ärgata
uues universumis
Paul Tillich kuulutas
uut loomist
ja Jumala riiki, kus kõik
on püha ...
Kuid maad rüüstati,
saastati.
Ikka enam on inimesi,
kes nälgivad,
ühel poole prassimine,
teisel pool nälg-
inimkonda võrreldi
Maa vähkkasvajaga.
Ja seda ta ongi.
Pole võimalik ravi,
pole ravimit,
oleme valinud
surma tee,
tuumapommid on valmis
lõhkema,
ahnus vaimuhaigusena valitsemas.
Seda kõike näevad
me külvajad,
valgusejumalad,
neil kahju meist pole,
kuskil on viga,
mida parandada ei saa,
ainus tee on
asendada inimkond
uue tõuga,
kus valgusolendite
kujutlusest saavad olevaks need,
kes rahumeelsed,
koostööaltid
ning taipavad seda,
mida Jeesus, Buddha, Lao-zi.
Ja siis tuleb päris
midagi uut,
midagi siinpoolset ei kehti,
valgusolendeiks sünnivad
uued,
Maa uueneb,
Päike saab teiseks
ning jumalad on tagasi
tulnud, et jääda siia,
ja jälle siis minna
looma uusi maailmu
universumi väljadel.
Kas keegi pääseb
endisest inimkonnast
või hävivad kõik?
Jõudes oma teekonnal
ökokatastroofini
ja ähvardava tuumasõjani,
pole me teeninud ära
pääsemist,
oleme teeninud karistuse,
jäädavalt olematuks
muutmise.
Ja kui surnud äratatakse,
siis kogutakse nad kokku
kuhugi Universumi
äärele,
antakse uus keha neile
ja uus meel,
igaveseks unustavad nad Maa
ning Toonela kaigub
nende laulust,
mis kiidab tähtede Loojat,
kes on väljaspool
mõistust,
kaastunnet
ja kõike inimliku.
Kosmos on täis rändavaid
vaime ja rahvaid,
ei ükski sarnane nendega,
sest kui see nii oleks,
siis oleks ebaõnnestunud
eksperiment inimkonnaga
troostitu väljavaade.
Kas nüüd Külvajad kahetsevad?
Oh ei!
Nad võtavad ette uusi
katseid, et leida
elu, mis pole elu,
vaid uus leemisviis,
et universumi uurded
täituksid valguseolenditega,
kes leiavad tee välja,
välja sellest universumist,
hoopis teise, mida
ei saagi nimetada universumiks,
sest isegi valguseolendi
on seal teised
ja ka valgus.

Propaganda teaduse rüüs

2010-11-29T12:13:00.002+02:00

Pealkiri on muidugi parafraas Tiit Kändleri tänasest, s.t. 29.11.2010 ilmunud konkurendi tõrvamise artiklist
"Meelelahutusest teaduse rüüs". Jutt käib ajakirjast "Imeline teadus", mis ime küll, mulle jättis päris sümpaatse mulje.
Pildil toimiv kooslus aga kujutab Baikali viigerhülgeid. Neil on seal lesilates vähe ruumi ja nii ei vaatagi vanad olijad uutele pürgijatele
merest sugugi nii lahke pilguga, kui sellistelt süüta loivalistelt ootaks.

Selle asemel, et oma konkurenti siis ka tõeliselt kriitiliselt analüüsida, viidatakse üldsõnalistele tõsiasjadele.
Mulle tundub, et teadusajakirjanike populatsioon siin Eestis suurt täienemist ei võimalda. Ka kohalik teadusajakirjade ökosüsteem on haavatav ja
Punase Raamatu abita üldse vaevalt et päästetav. Sõbraliku kollegiaalse toetamise asemel jagatakse üksteisele mükse nagu jõutakse,
teadusuudiste asemel keskendutakse nuputreimisele. Ka Liisa Pasti artiklit ei ole suvatsetud lõpuni läbigi lugeda - seal oli "Imelise Teaduse" kohta tehtud täiesti realistlikku kriitikat, ei ülistatudki taevani kõike.
Üldse mainimata on jäetud asjalik tõlkekonkurent, Geo, kus peale tõlketöö on olemas ka omalugejatele
kirjade vastamine. Isegi National Geographic ei ole pääsenud tõrvatilgutamisest, heidetakse ette kriitikameele puudumist.
NG oktoobrikuu number oli tervikuna pühendatud British Petroleumi käkkidele Mehhiko lahes. Eesti teadusajakirjad sellist kriitilist luksust
enesele lubada ei saa.
Omamaiste teadusajakirjade kuldamiseks aga ei säästeta värve. Minu arvates on omamaisest teadusest kirjutajatel väga hamletlik küsimus päevakorral:
kas jätkata lõputut nuputreimist, või püüda millessegi ka süveneda nende väidetavate miljardite teadusuudiste keskelt.
Võiks oma väite järelduste üle ka mõelda. Kui iga inimese kohta planeedil saab ühe teadusuudise, siis mitu uudist üks keskmine Eesti teadlane peab oma tegevusega
tekitama, et igale Eesti elanikule jaguks vähemalt üks uudis?
Süvenemiseks on vaja aga vaeva näha.
Selle hinnaks on aga kriitiline analüüs, aga kriitilise analüüsi hinnaks võiks olla kellegiga konflikti tekkimise oht. Nii on siin meie teadusest
kirjutajad kogu aeg kahe kalju vahel, süvened liiga palju, ei saada aru ja võid osutuda kriitiliseks, süvened liiga vähe, ei tellita, sest nupukeste
lugemisest on kõigil kõrini.
Peale teadusega enesega suhtestumise on teadusele ammu külge kleepunud huvigrupid, kelle jaoks teadus nagu iga muugi eluavaldus on äritegemise viis.
Äriga käib kaasas propaganda ja võimuvõitlus. Teaduse populariseerija võiks ennast sellest võimalikult kaugele ja kõrgele hoida.
Kahjuks on toimunud vastupidine. NL aegne päris asjalik teaduse populariseerimise kultuur on sageli asendunud huvigruppide võimuvõitlusega.
Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida, üks torgib silma juba praegu - talv on tulekul ja sellega koos ka külmetushaigused ja uued vaktsineerimiskampaaniad juba käigus / käivitumisel.
Sarnaseid huvigruppide poolt sponsoreeritud asju on veelgi. Asjatu oleks omamaistest teaduse populariseerijatelt oodata kasvõi kriitikakübet nende
huvigruppide laiutamise vastu.

Lugejat aga, andke andeks, ei huvita see, kas Eesti teadusajakirjanik juba on kantud teadusajakirjanike Punasesse Raamatusse, ka ei huvita pidevad kinnitused
sellest, kui rahvusvaheliselt tasemel siin on üks või teine teadusgrupp
Üldiselt ei huvita teda ka konkurentide halvustusartiklid ega skeptitsismipuhangud, kus nõia nastjasid ja sarnaseid, või mis veel hullem, rahvameditsiini fänne hurjutatakse. Kui see aur aga suunata teadusest kirjutamisele, võiks juhtuda ökoloogiline ime - kõik selles väikses imelikus konnatiigis saavad süüa ning krooksuda ja vahel võib kodumaisel olla isegi mingi mõte.
Ja mis veel imelik tees, et ajakirjas lõbu liialt laialt on?
Kui teadusest lugemine ja kirjutamine enam lõbu ka ei paku, võiks pillid üldse kotti panna, eriti meil, Eestis.

II

Et mitte jääda üldsõnaliseks, siis konkreetselt "Imelise Teaduse" esiknumbrist ka natuke.

Mulle oli päris huvitav teada saada, et saurustel olid suled juba ammu ammu enne lendamahakkamist ja kogu sulgede ja alles seejärel lendamise afäär algas
võitlusest õrnema soo soosingu pärast. Nii et isegi krokodillid võivad ajapikku lendama õppida.

Tycho Brache elust käsitlev jutt oli aga liialt pealiskaudne. Minu käsitlemata teemade pinu kõige sügavamates soppides peitub kokkugoogeldatud uurimus selle härra elust, ma ei kavatsegi luua illusiooni mingist originaalinfo tootmise võimalusest, kus üsna veenvalt on linke sellest, et Tycho Brache mürgitati tema enese sohilapse, Taani tollase kuninga Charles IV käsul. On välja ujunud vastava mõrvari personaalne päevik, kus on ära märgitud külaskäigud kuupäevalise täpsusega Brache juurde ja need on Brache juuksekarvadest tehtud analüüsiga kooskõlas - just siis kasvas juuste elavhõbedasisaldus hüppeliselt.
Aga eks tulevik näita, kui Taani uurijatel muidugi ei ole plaanis seda afääri kinni mätsida.
Võimalik, et minugi tegemata tööde pinust tuleb see asi välja kraamida ja blogisse avalikustada.
Ka Vaikse Ookeani mingite saarte meduusitiikidest oli päris huvitav lugeda.

Muud uudised erilist muljet ei jätnud, platseebo kõrvale sain lisaks uue ilusa sõna notseebo, kuid teadjamaile ei ole see uudis. Aitäh nende kolmegi eest.
Hea tulemus seegi, kui ühes ajakirjas on juba 2 pikemat ja huvi pakkuvat artiklit, üks oli üleplaaniline.
Aga nupukeste maaniast ei ole vaba ka Imeline Teadus, nende arvu võiks otsustavalt vähendada.

Sebrad ja krokodillid

2010-11-23T10:36:00.005+02:00

Looduses on kõik lihtsam, kui inimeste keskel. Seal on eri liigid omavahel lepitamatus tasakaalus ja vastuolus. Ühe õnn on teise õnnetus.
Jõgi tuleb ületada. Esimesed ja tagaminejad tapetakse. Keskmised üle jõe lähevad.
Meil on jõel patrullivad krokodillid sageli triibulist karva. Nii peab tavasebra omama erilist oskust vahet teha omade ja valede triipude vahel.
Kui sebradel oleks olemas mõistus, ei läheks tõenäoliselt ükski üle jõe. Aga neil, lollikestel, ei ole ju, nende õnneks, sest siis sureksid nad oma
suurest tarkusest kõik nälga, sest teisel poole jõge on rohumaad, siinpool saab toit varsti otsa.

Kes arvavad, et ehk oleks targem tegu tippdirigendi pagendamise ja tipporkestri lagundamise asemel vahetada välja peadirigent Jänes,
saavad allkirja anda siin:
http://petitsioon.ee/kultuuriinimeste-umbusaldusavaldus

Arvatavasti just broilerite poolt on tekitatud ka Laine toetusavalduste koht. Leiate ka selle ja saate teha valiku.
Loodan, et Jänese toetusavalduse teksti sisse on sisse kirjutatud
vankumatu nõue seista eesti rahva säilimise eest ja kõigi üleminek täielikule isemajandamisele, vabanevad rahad aga suunata laste muusikakoolidele.
Milline tippiroonia, võiks mõni hüüda! Ei, see on kogemata väljakukkunud künism ühest enda arust tippblogija tekstist.

Neeme Järvi teistkordse pagendamisega on selgeks saanud tõsiasi, et tegelikult on kõik endine.
Endine sellest ajast, kui Pärti pagendati, endine sellest ajast, kui Järvi siit lahkus.
Muutused on vormiriietuses, vormistamises. ENSV -s kõlbas inimeseks tänavalt proletaarlane, lihtne inimene ja sildiks
kodumaa reetmine. Praegu on inimeseks tänavalt ennast suvaliselt pähetuleva sobiva nimega sildistav parteibroiler.
See joonib alla tõsiasja, et meil on avalikus foorumis toimuvad asjad läbikukkunud eksperimendid seni, kuni igaühe mütsile ei ole
täpselt kirjutatud, kes ta on, mis ta nimi on ja kas ta on piisavalt respektaabel ütlema oma arvamust või ei ole.
Nii et täpp Interneti I peal osutus lihtsalt tindiplekiks. Vabandatatagu vahepealset illusiooni jagamist, nagu meil oleks võimalik vaba arvamustevahetus
või et kuulume kuidagi Euroopasse. See jälle viib mõtted sellele, et aeg oleks selline kord kehtima saada, kus selliseid muresid üldse enam ei oleks.

Lisaksin siia veel kusagilt kommisabast, broilerikisa keskelt ilmutunud kommentaari, mis asja kõige paremini paika paneb.
kellel on pretensione autorsusega, kirjutagu ssekeldaja@hot.ee.

hoi, kaasmaalased! Mina siin! Vaatasin, et Jänes saab miinuseid ja Järvi plusse - panin siis neile kummalegi vastavalt ühe juurde. Teie kiiduväärset möla ei viitsinud lugeda, sest vaadake, mis kell on ja pealegi käib see saaga juba ma ei tea kui kaua. Millal see algas? Aga noh, pole tähtis.

Aga üks kommentaar jäi silma selsamal lehel siin: Robi 23.11.2010 03:08 - tervitan Sind! Tead, uurisin minagi äsja huviga neid julgeid kulturiste, keda oli praeguseks hetkeks kogunenud täpselt 200. Ei rohkem ega vähem. Mitte ühtegi, kordan - mitte ühtegi mulle tuttavat kultuuritegelase nime ma sealt ei leidnud. Esimese kahesaja hulgas julgesid oma nime avalikustada vaid need, keda mitte keegi ei tunne? No hea küll, oma pere või äärmisel juhul küla välja arvatud, aga mõte jääb samaks.

Võib-olla oli esimene, kelle kohta on seal "nimi teada", näiteks Eri Klas? Või äkki Arne Mikk? Kas Voldemar Kuslap jäi mul kogemata kahe silma vahele? Toetas ju rahvas raskel hetkel teda? Kus on iluvõimleja Ott Kiivikase muskel? Kõvad ärapanijad Juur ja Oja on oma allkirjad nii ära pannud, et vist isegi ei leia üles? Kuhu meie armastatud rahvakirjanik Kivirähk alla kirjutas? Või pole nad kultuuritegelased? Kihnu-Virve, muidu hakkaja parašütist ja tuuritaja?

Võtkem ekraanilt tantsivaid ja laulvaid kultuuritähti, kas on keegi neist midagi öelnud või kirjutanud. Tülgastumiseni on üles riputatud seisukohti kuldselt triolt Jänes-Järvi-Siitan. Jah, muidugi, üks kultuuritegelane läks meelest - ansip -, aga see oleks võinud küll kasutada võimalust vait olla. Kas on reäälitisõudjad mingi seisukoha võtnud? Ega ei tea, keda nõia-nastja toetab? Olaf Suuder? Vabariigi sünnipäeval nähtud pikk pingviinide rivi? Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi...

Vaatasin praegu huvi pärast järele, napilt nädal seda saagat ainult ongi ette kantud. Aga kõrvad jooksevad sitavett, nagu oleks juba kuu aega ajusid pestud. Matsirahvas ei rahune, kuldne trio ei lagune ja kultuur ainult mädaneb.

Teise Ilmasõja aegse pastor Martin Niemölleri preestrikraesse aetakse järgmist lausungit, mis ta olevat fašistide kohta öelnud:

Kõigepealt tulid nad juutide järele,
aga ma ei öelnud midagi, sest ma ei olnud juut.
Siis tulid nad järele kommunistidele,
aga ma ei öelnud midagi, sest ma ei olnud kommunist.
Siis tulid nad ametiühingumeeste järele,
aga ma ei öelnud midagi, sest ma ei olnud ametiühingust.
Siis tulid nad mulle järele,
aga enam ei olnud kedagi, kes midagi ütleks.

Kas usute, et teie olete viimane lahkumissümfoonikuist?

Saatuslikud koputused

2010-11-21T10:51:00.008+02:00

IA

IB

IIA

IIB

III

Siin mängib neid koputusi Glenn Gould. Esimest kahte osa lausa piinavalt aeglaselt. Kolmas osa on normaalne.Keda huvitab muusikalise fraasi kujunemise köögipool, sellele on see ehk isegi huvitav.
Hästi on tuntav ka vihjamine kitshile nende fraaside juures, mis hr. Gouldile kuidagi ei meeldinud. Mida oleks Uljanov sellise interpreediga peale hakanud?

Tunnistan ausalt üles: Beethoovenist olen ma pärast noorusvaimustust kõrvale hoidunud.
Üheks põhjuseks on kasvõi pilt muusikat kuulavatest revolutsionääridest, sellega seotud vägivallaaktid ja selle vägivalla kajastused selle sonaadi paljudes esitustes. Ma tean, et see ei ole aus, aga ikkagi.

Sellised Beethoovenist sõltumatud tõukejõud on endiselt ametis, kuna Beethooven on jäänud ikooniks ka uue impeeriumi ideoloogide jaoks - “Ood rõõmule” on meie uueks riigihümniks.

Tõeliselt geniaalne on universaalne, universaalne tõmbab aga ligi igat sorti ideolooge. Sõna revolutsiooniline õnnestus külge kleepida koguni Chopinile. Beethooven aga oligi selline, vähemalt väliselt. Tema muusikat ei ole kuidagi võimalik ainult ratsionaalselt tõlgendada. Kui seda teha, siis tabab tõlgendajat ja kuulajat valus maandumine ja pettumus.
Aga kui etenduse eel kõik mustkunstitrikid ära seletada ja lahti leierdada, ei olegi enam midagi vaadata.
Nii ei olegi äkitselt ka siin esimese hooga midagi kuulata. Ehk 3. osa.
Mingi trillerdus. Arpedzo.
Kastreeritud revolutsiooniline ümin …
Kas Gould vihkas Beethoovenit ?
Ei, Gouldi “Tormi” sonaadi nr. 17 esitus samalt autorilt on üks meeldejäävamaid ettekandeid üldse.

Gould ise põhjendas oma teguviisi selliselt:

Tunnistan, et Appassionata Sonaadi populaarsuse põhjendused hoiduvad minust kõrvale.
Oma sellel eluperioodil oli Beethoveni tegevuses peamine mitte motiiviline kidurus. Ta püüdis olla Beethooven … tema upsakaks mõtteks sellel perioodil oli luua mammutstruktuure alusmaterjalist, mis vähem võimekate käes võinuks vaevalt lubada enamat 16 taktilisest sissejuhatusest. Mis puudutab Appassionatat, siis siin on näha egoistlikku pompöössust, trotslikku suhtumist “vaatame, kas ma võiks hakkama saada, kasutades seda viisi veel üks kord”, mistõttu minu isiklikus Beethooveni edetabelis mahub see teos kuhugi “Kuningas Stephani Avamängu” ja Wellingtoni Võidusümfoonia vahele.

Märkuseks:
King Stephen (König Stephan, Kuningas Stephan) oli Beethooveni teos aastast 1811, pühendatud Ungaris, Budapestis ooperiteatri avamisele ja mille teemaks olevat olnud mingi müütiline Ungari kuningas Stephan aastast 1000. Avamänguga koos kirjutas Beethooven veel 9 vokaalpala lisaks ja see kõik on tänapäeval üksmeelselt kuulutatud geeniuse haltuuraks, olleks üheks harvemini mängitavaks palaks Beethooveni loomingus.
Wellingtoni Võidusümfoonia tähistab tänapäeva sõjaajaloos üsna tähtsusetule lahingule 1813 pühendatud teost, seal sai Punapart lüüa ja Beethoovenil oli käsk selle peale üks sümfoonia kirjutada.

Originaaltekst:
“I confess the reasons for the so-called Appassionata Sonata’s popularity elude me. At this period of his life Beethoven was not only preoccupied with motivic frugality. He was also preoccupied with being Beethoven… his conceit at this period was to create mammoth structures from material that in lesser hands would scarcely have afforded a good sixteen-bar intro. And there is about the Appassionata an egoistic pomposity, a defiant ‘let's see if I can't get away with using that tune once more,’ attitude, that on my own private Beethoven poll places this sonata somewhere between the King Stephen Overture and the Wellington's Victory Symphony.”

Kuid siin, nagu ka Gouldi teada tuntud vastumeelsuses Chopini loomingu suhtes on märgata dimensiooni, mida ta ei suutnud või ei tahtnud tunnetada: inimlikult ebatäiuslikku, subjektiivset, ekstaatilist, dionüüsoslikku.

Just nende koputuste ebatäiuslikkuste tõttu on Appassionata võti Beethooveni sonaatide juurde. Seda kõike oleks saanud kirjutada palju rafineeritumaks ja täiuslikumaks. Aga Beethooven ei suvatsenud nii teha. Võib olla vanemas eas see tal õnnestus - on sonaate, millega isegi Gould ja kõik Gibraltari kaljude elanikud rahul on.

Võib olla. See sonaat siin on alasti hinge karje ja seda on teised tõlgendajad aeg ajalt mõistnud.

Appassionata teisi esitusi

Minu lemmikuks on täna Fazil Say:

III

2 ajaloolist esitust:

Seni tundub üle aegade kõige kõlavam olevat Frederic Lamondi esitus aastast 1927

Aga siin mängib 88 aastane Arthur Rubinstein aastal 1975. Mängib viimast korda avalikul kontserdil.Suure mehe üks viimaseid pingutusi kontserdilaval.Miks valis Rubinstein oma kontserdikarjääri lõpetuseks SELLISE teose?

III

Tahtsin siia lisada veel ja veel neid linke, kuid siis taipasin, et isegi kõige paadunum revolutsionäär tõenäoliselt ei peaks emotsionaalsele koormusele vastu.

Kuid loodan, et seda lingijoru jätkatakse kunagi kusagil mujal omal moel.

Kuulasin neist mitmeid ja mõned neist on väga head. Mõned millegipärast aga ei ütle mulle midagi.

Hästi mängivad Horowitz ja Richter, aga ka Lisitsa (jah, ka naisrevolutsionääre veel leiab), Gilels, Schnabel, Solomon Cutner jpt …

Osalt nõustun Gouldiga, sest see sonaat ei allu keskpärastele peaaegu üldse. Ja osalt see ongi kitsh.

Aga ta ei ole ka kindlasti mitte haltuura, nagu ülalmainitud avamäng ja võidusümfoonia. Ta on ehe Beethooven kogu oma hiilguses ja ebatäiuses.

Kui ükskord jõuaks kätte see aeg, mil Beethoovenit hakataks käsitlema tavalise geniaalse surelikuna, nagu olid Schubert, Schumann, varemalt aga Scarlatti, võiks nii see sonaat kui ka kõik teised 31 leida enesele uue hingamise.

Viited:

Komistasin päris hea klassikalisest muusikast rääkiva koha otsa -

http://www.classicalnotes.net/classics3/appassionata.html

Beethooveni ülistajatest oleks kõige sisukam Leonard Bernstein.

Kuulake ja vaadake üle kõik, mist ta on öelnud ja dirigeerinud Beethoovenist. Tasub ära.

Fantastiline Järvi!

2010-11-20T22:51:00.005+02:00

I

II

III

Ehk sobib lohutama tänast natuke lohutut meeleolu see ilus kontsert.
Kõikide köögitüdrukute kiuste on selline ilu ka olemas. Ikka veel.