10 aastat heinavedu

Kunagi 10 aastat tagasi panin blogirullile aluse, pasteerides pildi Boschi heinaveost.

Selle lühikese ajahetke jooksul ei ole heinasaad väga palju paigast liikunud.

Planeedil laiutavate psühhopaatide / sotsiopaatide olemus ehk on ka laiemale publikule selgemaks saanud. Kahjuks endiselt mitte enamikule meist.
Kellele lapsepõlves meeldis konnadega ilutulestikku mängida, mängib neid mänge ikka edasi, ainult et konnade asemele on sattunud kaasinimesed.
Mõned on sellele tagajärjetult tähelepanu juhtinud, mõnikord minagi.
Aga ma tüdinen kergesti, sest kordamine väsitab.

Ei taha lõputult vajutada nuppudele, mis ei tööta.
Ei, päris lootuseta ma ei ole, lihtsalt see ajaühik, mille jooksul inimkonna kellaosuti teeb ühe käigu, on ühe inimelu jaoks veidikene liiga pikk.

Mõne asja tõestus on osutunud aga pisut ootamatultki lühemaks. Näiteks oleme täna, anno 2015 põrkumas veel suurema migrantide probleemiga, kui NL aegadel.

Ja musta räägivad valgeks veel agaramalt sama tõu esindajad, kes seda ka NL aegadel tegid.

Nad ise peavad meid, kes ei oma sotsio- või psühhopaatluse vääri/akaid geene, alamaks tõuks, lollikesteks-ullikesteks, kes elada ei oska.
Nemad on osanud aga elada nii NL aegadel, nagu ka nüüd.

Ikka nii, et öeldakse üht, mõeldakse teist ja tehakse kolmandat.

Mõned ei oska aga sellises “dünaamilises”, “muutuvas”, “dialektilises” maailmas ei olla ega astuda. Sellistel jääb üle koormat sikutada ja vait olla. Köie otsa seotud kits tunnetagu oma vabadust kui paratamatust olla köie otsa seotud...

Aga parasiitide tõu üks häda on see, et nad mädandavad raisad kõik ära. Ühel hetkel organism ei pea vastu ja ei toida seda tõugu enam ära. Mõnikord võib hinge vaakuv organism leida viimase jõu ja vabaduseihagi üles ja satikad oma pealt maha raputada.

Võib ka lihtsalt välja surra, kaunistades juba väljasurnud rahvaste kalmuküngaste rida.

Õieti öeldes ei ole viimase mõne tuhande  aasta jooksul ju olnudki mingeid teistsuguseid ajahetki-kümneaastakuid. 

Tehniline progress on meiegi, parasiitluse parimate paladeni mitteküündinute eluolu koguni hõlbustanud, nii et võrreldes vanemate aegade hädadega oleme kõvasti paremas seisus. Muidugi kui välja arvata need kohad planeedil, kus psühhide juhtimisel on otsustatud järjekordne rüüste-laasteretk läbi viia.

Nii püüan minagi vaadata oma elule natukene madalamast vaatepunktist ja leida mingigi peenar, mille harimisel mingigi mõte oleks.
Näiteks ei pea ennast mürgitama iga päev meedia solgipangest tuleva pläraga.

Ja samas on olemas ka veel kaugem-kõrgem vaatepunkt, küsimus sellest, kes me oleme ja kuhu läheme. 

Jätame haiged isekeskis plärama-kärama.

Selle meeletult lühikese hetke jooksul, mil inimkond on koopast välja tulnud, sajatuhandik Universumi üldvanusest, mis inimese elu puhul, olgu see näiteks 100 aasta pikkune, teeks sellest elust kokku vaid vaevalt pool päeva - nii oleksime siis selle mõõdu järgi vaid imikueas - oleme pannud oma koduplaneedi küllalt keerukasse seisu. Tõsi, tal on olnud hullemaidki aegu, näiteks sauruste väljasuremise hetkel.

Kas saab selle juures olla jaburamat uskumust, kui see, et oleme selles Universumis üliharvad, unikaalsed, et meiesuguseid üldse ei ole või peaaegu üldse ei ole kusagil mujal tekkinud?

Kas saab selle juures olla jaburamat usku, kui see, et kui keegi ongi tekkinud, siis ta kükitab vaikselt oma galaktika piires ja ei tule iial uurima, et kas kusagil veel on temasuguseid?

Kas saab midagi jaburamat välja mõelda, kui see, et selle ühe päeva jooksul tehtavast arengust kõrgemale ei olegi kuhugi välja jõuda?

Osad mõtlejad on küll jõudnud tehnoloogilise singulaarsuse mõisteni, ainult et mingil imelikul viisil ei ole nad ühendanud asju kokku ja arvavad endiselt, et kusagil mujal neid singulaarseid sündmusi ei ole toimunud, meil aga see üleminek alles ees.

Kui aga on toimunud, siis tõenäoliselt esimesed sellised singulaarsed intellektiplahvatused leidsid aset juba väga, väga , lausa mõõtmatult ammu.

See on üks ring küsimusi, mille üle peaksime püüdma mõelda.

Ja veel põletavam küsimus on ikkagi see kõigevägevama või kõrgeima (mitte kõrgema) jõu küsimus.
Need kaks asja võivad olla isegi seotud, umbes just nii, nagu Hegel seda kirjeldas - absoluutse vaimu tekkimine põrmust ikka ja jälle.
...

Seda arvestades ei saa ma ennast mingil viisil pidada ateistiks.

On olemas terve rida nähtusi, mis tõendavad (mitte ei tõesta, see tõestamise ülbus on siiski puhas fantaasiamäng alati olnud) kõrgemate jõudude tegutsemist ja olemasolu. Meie, siit ilmast lahkumise hetkedel, või siis, kui oleme sellele olnud väga lähedal, võime kogeda asju, mida meie tavateadus praegu täielikult eitab. Eirab, võiks pigem öelda.

Ja nii edasi. Peaksin võtma ette ja seda mingil kümneaastakul uurima, neid kümneaastaikuid ei olegi enam nii palju ees.

See algav kümneaastak aga ei ole selleks hea, sest mul on palju teisi tegemata asju, kus ma millegipärast olen hiljaks jäänud. 

Üheks põnevaks tegemata tööks on matemaatikaalase kõrghariduse omandamine. Alustasin seda 1980, siis 1981 läksin üle füüsikuks ja nüüd siis varsti jätkan, 2016, sest sellel aastal läheb liiga palju auru lihtsa ümberõppe peale, et kuidas lihtsalt mõnda koodirida kirja panna...

Päris matemaatikaks jääks aega liiga väheks - sööma peab ka ju millestki. Niisiis ikka see IT alane kõrgharidus, mille omandamist iga tööpakkuja vaikselt eeldab või vähemalt teeb näo, et eeldab...

Sellepärast neid üldfilosoofilisi mõtisklusi järgnevad kümne aasta jooksul väga ärge oodake. Nagu Dumas romaaniski, kümme aastat hiljem.