november 07, 2018

Hümnid mažooris ja minooris


Täna oli meil ennevanasti selline päev, kus mõnikord mõnel tuli käia paraadil.
Kindlasti sai aga seda alati televiisorist vaadata.
Siis mängiti meile kõigepealt sellist, Nõukogude Liidu hümni:


Sellele järgnes Tallinna paraadi ülekande ajal aga alati ENSV hümn:


Kui ma olin umbes 6 aastane, siis ma mõtlesin selle paraadi ajal umbes nii,
et hmm -  NSV Liit on selline suur ja võimas ja sellepärast peab olema selline optimistlik hümn.
Aga siis tuli pähe küsimus, et miks see Eesti hümn on tegelikult peaaegu täpselt sama,
ja miks see hümn on siis selline nukker?
Ma ei leidnud sellele küsimusele tollal head vastust, aga ma mõtlesin endamisi, et
ehk sellepärast, et meie maa ongi selline väike ja talle ei sobi suur ja võimas hümn.

Praegu on NSV Liidu hümniga sama viisi, aga  teiste sõnade peal Venemaa hümn.
NSV Liidu hümni viisi komponeeris Aleksander Aleksandrov vist juba 1938,
võttes avataktideks oma samalaadse lööklaulu "Elu on läinud paremaks" taktid.
"Elu on läinud paremaks" on muidugi parafraas Stalini lausest "Elu on läinud paremaks ja lõbusamaks".
1943 oli NSV Liidule vaja uut hümni, sest liitlassuhete tõttu ameeriklastega ei saanud enam Internatsionaali NSV Liidu hümnina laulda ja seetõttu korraldati uue hümni konkurss. Selle võitiski Aleksandrovi laul.
Umbes samal ajal oli Gustav Ernesaks ravil Moskvas, Botkini närvikliinikus.
1943. a. suvel oli vahistatud tema koori poisse, kuna neid seostati nõukogude vastase tegevusega.
Tundliku loomuga Ernesaks sai sellest närvišoki.
1944 jaanuaris, just siis, kui Aleksandrovi hümni uuel aastal ametlikult esimest korda kasutati, sai Ernesaks haiglast välja.
Koos teiste eestlastega käidi ära Koidula haual Leningradis (Peterburis) ja siis, 4. märtsil 1944 kirjutas Ernesaks oma surematu "Mu isamaa on minu arm".
Sellest ei ole saanud meie rahvushümni, aga tema staatus on samasugune, nagu Sibeliuse Finlandial Soome jaoks.
See on väga, väga võimas laul ja väga ilusa harmooniaga lugu.
Seda laulame me igal laulupeol lõpulauluna.


Aga samal ajal, 1944,  oli ka uuele ENSV-le vaja oma hümni.
Kuidas see hümn siis sündis?
ENSV hümni loomisest on Tõnu Tannberg teinud põhjaliku uuringu ja see on ilmunud Akadeemias.
2011.
[Märkus: blogirulli esimeses versioonis 07.11.2018 ei olnu see link mulle kahjuks näppude alla sattunud. Huvitaval kombel ei muutnud see põhisu, sest minu põhiprobleemi - ENSV hümn kui NSV Liidu hümni variatsioon - seal ei ole käsitletud ].
Seal on väga põhjalikult räägitud hümni tekstidest, versioonidest ja ka hümni meloodia loomiseks korraldatud konkursist. Selle konkursi võitis Ernesaksa "Jää kestma Kalevite kange rahvas".
Ometi ei selgu sellest uurimusest vastust minu lapseea küsimusele - miks NSV Liidu ja ENSV hümnid on nii RABAVALT SARNASED.
Miks on nii, et NSV Liidu hümn on selline jõuline ja võimas ja ENSV hümn natukene kurvameelne kordus sellele hümnile?
Tänapäeval leiaks iga natukene heliloomisega tegelenud inimene tõenäoliselt päris kiiresti, et
Ernesaksa hümn on tegelikult Aleksandrovi hümni minoorne variatsioon.
Tänapäeva konkurssidel sellised hümnid ei saaks kuidagi edasi pääseda, sest see oleks autoriõiguse rikkumine!
Tegelikult on laulu kõik põhimotiivistik võetud Aleksandrovilt ja natukene minoorsemaks muudetud.
Huvitav, kas Ernesaks tegi seda meelega?
Konkursile oli Ernesaksa poolt pandud mitu lugu ja mulle tundub, et sellesse laulu
ta julges panna oma peidetud sõnumi.
- "Praegu me laulame küll seda hümni oma minoorsel viisil, aga jääme kestma ja saame sellegi mažoorse takti alt ükskord välja!"
Mul on kahju, et seda sõnumit ei ole osatud märgata.

Kui "Mu isamaa on minu arm" oleks saanud Eesti hümniks, siis oleks meil üks ilusamaid hümne maailmas, kõrvuti näiteks sakslastega.
Aga ta ei saanud, ka soomlastel ei ole Finlandia Soome hümn. Võib-olla ongi nii parem.
Mitte igal maal ei ole selliseid ilusaid hümne. Prantslased said omale revolutsiooniga minu arvates üsna inetu hümni. Ameerika hümn noh, ei ole ka väga suur meistritöö ja on isegi olnud enne hümniks saamist lausa lorilaul.
Sakslaste geniaalse hümni viisi on kirjutanud
Haydn. Minu arvates on see üks ilusamaid hümne maailmas.


Kui nüüd tagasi tulla Stalini aegse NSV Liidu hümni juurde, siis selleks
oli "Internatsionaal".


Seda vahel mulle isegi meeldib klaveril klimberdada, koos mitmete sarnaste meloodiatega, mille hädaks on kahjuks olnud
olla olnud mingil põhjusel poliitiline lööktekst.
Seetõttu võib mõne muidu kena laulu eest tänapäeval isegi kinnimajja sattuda.
Ühe kaunima näitena poliitiliselt mittekorrektsest imekaunist laulust toon siin ära ühe Pariisi kommuuni laulu -


Ja kõige lõpuks Sibeliuse Finlandia.
Kui sarnased on Eesti ja Soome!
Ja meil mõlemil on samavõrd vägevad mitteametlikud hümnid.
Ametlikud hümnid on eestlase ja soomlase jaoks täpselt samad, poole tooni erinevusega.
Aga TEGELIKULT on soomlaste hümn "Finlandia" ja eestlaste oma "Mu isamaa on minu arm".







oktoober 24, 2018

Chaconne



Chaconne on tants, Hispaania rahvatants, nagu näiteks ka Saraband.
Mingi ajani neid rahvatantse põlati ja keelustati, siis võttis need üle õukond ja vaid madalama rahva vulgaarsustest said aeglased ja pidulikud õukonnatantsud.
Väidetakse, et Chaconne olevat pärinenud koguni Uuest Maailmast, aga selle üle on kõvasti väideldud. Mina seetõttu seda juttu väga ei usu.
Väidetakse, et Chaconne-i olevat leiutanud pime Itaalia muusik Alfonso Ciacone. Tegelikult keegi ei tea täpselt.


Tantsude rütm ja hingemattev ilu/elu kajastub Johann Sebastian Bachi kogu loomingus.
Kui hakkate kuulama Bachi, alustage TANTSUST, rütmist.

Nii leian ma ka meie aja kõige suurema viiulimängija, Jascha Heifetzi, rõhutamas just seda ühele oma väga andekale õpilasele (sest tal ei olnudki mitteandekaid õpilasi, Heifetz õpetas vaid parimatest parimaid), kes Chaconne-i ei osanud mängida. 
Chaconne on tants
Huvitav, et sageli on Bachi austuse ja armastuse juurest kuhugi ära kadunud see TANTS.
Bachi Chaconne on üks osa tema viiuli partiitast nr. 2, Re minoor (nagu ka tema Tokaata ja fuuga, jälle see Re minoor).

Partiitad ongi tegelikult kogumik tantse ehk tantsusüidid. 
Tema viiuli-Re minoor partiitast leiab veel enne seda müstilist Chaconne-i. järgmised 4 tantsu - Allemande, Courante, Sarabande, Gigue.
Ja siis alles see Chaconne
Chaconne on ka itk, lein, sest just selle tantsu kirjutamise ajal, 1720, suri Bachi esimene naine, Maria Barbara Bach ootamatult. Just siis, kui Bach oli ära - saatmas prints Leopoldi Carlsbadis. Kui Bach kodunt lahkus, oli Maria Barbara hea tervise juures, kaks kuud hiljem tagasipöördununa sai Bach aga lähedastelt teada, et Maria Barbara oli surnud ja juba maetudki.
Kohe päris kindlasti ei tea me seda nii täpselt ja hästi, aga selle tantsu monumentaalses sügavuses peegeldub sügav lein.
See on karje, itk, lein, elu- ja surmatants ühekorraga.
Ja kõik see ühte vormi surutud imeline harmoonia ja muusika mahub ära ühele viiulile!

Et seda sealt viiulilt jälle kätte saada, peab olema erakordseim viiuldaja.
Kuidas seda ikkagi täpselt teha nii, nagu Bach mõtles, seda meie enam iialgi teada ei saa, sest Bach taasavastati laiema publiku jaoks alles umbes siis, kui suri Beethoven, 1829.  


 


Natukene teistmoodi, kui Heifetz on seda Chaconne-i siin esitamas Gidon Kremer
Nii peabki, iga meister peab oma elutantsu - itku esitama nii, nagu ta on.

Kolmas B  BBB suures reas, Brahms, ei söandanud/osanud? Bachi Chaconne-i mängida viiulil.Ta pidi selle ümber kirjutama klaverile ja et leppida selle pala määratu erakordsusega - väike viiul ja meeletult suur sümfooniline tants selle taga - pidi ka tema kitsendama oma lemmikinstrumenti ainult ühele käele.

Vääritult on väidetud, et Brahms kirjutas selle Clara Schumanni jaoks vasakule käele. 
Nii aga lihtsalt juhtus. Nende kirjavahetusest ujub välja see tõik: kui Brahms selle teose valmis sai ja oli selle Clara Schumannile saatnud, vigastas Clara  kogemata oma paremat kätt ja nii oligi temale selle teose sisemine piirang kingitus. Ta sai seda harjutada vaid vasaku käega.
 


Bachi - Brahmsi Chaconne-i esitustest mulle praegu meeldib kõige enam Daniil Trifonov.

19. sajandi lõpu - 20 sajandi alguse üks kõige legendaarsemaid pianiste oli Ferruccio Busoni.

Tema Bachi Chaconne versiooni klaveri esitusest on mul link ka minu blogirullis pealkirjaga "Elu pärast muusikat". 
See on kõige kuulsam klaverile ümberpanek 

Chaconne-ist.
Allpool mängib seda Arturo Michelangeli.



 
Niivõrd monumentaalset teost peab olema võimalik esitada ka sümfooniana!
Allpool on toodud
Leopold Stokowsky versioon.
Seal on erakordset ilu, mis ikkagi viiuli peal välja ei saanud paista:




Chaconne on Hispaania tants ja nii on loomulik seda tantsu esitada kitarril.
Kitarrigeeniustest julges seda teha Andres Segovia.
Ja ainult Segovia on seda suutnud kitarril teha tõeliseks elu ülemlauluks-tantsuks.


Mul oleks olnud kahju, kui ma poleks leidnud väärilist Chaconne-i orelile.
Õnneks leidsin ühe tõelise pärli! 

Bachi Chaconne-i oreliversiooni on loonud Henri Messerer, esitaja Olivier Penin



Aga tants? 
Chaconne-i saab viiulil esitada vaid väljapaistvaim viiuldaja. Ka tantsida seda
lugu niisama ei saa.
Kuigi ma leidsin küllaltki hea Chaconne-i tantsulise esituse, jääb mulle selles veel midagi puudu. Ometi on seda huvitav vaadata-kuulata:


Koreograaf on Benjamin Millepied, viiulil saadab seda
Arthur Grumiaux.


Minu viimaste aastate lemmikpilliks on saanud klavessiin. Klavessiin oli ka Bachi põhiliseks klahvpilliks koos oreliga. Võib-olla enamikku inimesi üllataks, mind küll mitte, et võib-olla Bach ei oleks praegu üldse vaimustatud tema hästi tempereeritud klaviiri ümberpanekutest klaverile. Et tegelikult eelistaks vana Bach ikkagi klaviiri, hästi tempereeritut.
Chaconne muidugi ei olnud klavessiinile kirjutatud.
Vanameister Gustave Leonhardt on suutnud luua väga võluva Chaconne-i esituse klavessiinile.
Kes märkab, Chaconne ei saanud klavessiinile muidu ära mahutada, kui teda 7 pooltooni allapoole transponeerides, G - minoorini. 





Üks noor mees on suutnud viimastel aastatel kõiki klavessiini asju väga huvitavalt mängida.
Ta on võtnud Bachi Brahmsi esituse ja mängib seda klavessiinil (2 käega, ühega vist ei saa) ja mängib seda väga hästi.
Kuulake: Jean Rondeau 




See aga ei ole veel kõik.
Flööt, pisike puhkpill on väga hea esitaja käes võimeline väljendama Chaconne-i
põhilist, lihtsat, lõplikku sisu:

Meie elu on siin ilmas nagu linnul oksa peal.


See imeline flöödimängija on Megumi Nakamura



oktoober 12, 2018

Kiibita või kiibil














Meie meediast jooksis läbi väikene, aga tähelepanuväärne uudis:
Ülemiste keskuse töötajad, olid vist Tele2 töötajad, lasid ennast kiibistada.
Enam ei pea nad tüütuid kaarte kaasas kandma, kiip on nende naha alla implanteeritud.
On täitsa selge, et sama saatus ootab ka Eestit ees, muu maailm on selleni
juba lähenemas ja esimene pääsukene on ka siin, Eestis.
Minu vastus, "eilse päeva" esindajana on pealkirjas.
On viimane aeg või on see viimane aeg läinud, aga midagi peab tegema,
et vältida paratamatuid väga karme tagasilangusi, võib-olla hullemaidki,
kui 20 sajandil, et inimkond üldse saaks edasi.
Nii et minu vastus sellele kiibistusele sisaldub pealkirjas.
Ja iga mõtlev, ma kordan, mõtlev, mitte kiibi abiga mõtlev inimene,
võiks ka mõelda selle üle, mis valiku ta teeb ja mida see valik tegelikult tähendab.
Praegu Eestis on olukord veel selline, et kohe ei saa tulla ja kohe panna igaühele kiipi.
Selleks peavad meie arvamuste "arvajad" head tööd tegema ja tööpõld on lai.
Soovin neile edu sellel "rindel" - lõpuks peab igaüks ilmutama seda, kes ta on tegelikult.
Minu arvates ei vääri ükski nendest, kes siin praegu liiderdavad, ei hakka isegi nimepidi välja tööma,
käe ulatamise asemel isegi jalutuskeppi ulatuseks. Sedasi olevat teinud Stravinski, ulatades
teda tervitama tõtanud funktsionäärile NL-st tervituseks jalutuskepi.
Te ei vääri seda keppi ka mitte.
Vaid iseendaga koherentne inimene, tõde austav, enese väärikust austav,
mitte alanduv orja, lemmiklooma, sulase staatuses olev inimene väärib käepigistust.
Ahelate "ilu" ülistuse kohta olen kirjutanud ja tagajärjetult.
Seetõttu ei usu ma ka seda, et meie Eesti saab mingiks teenäitajaks sellel teel, tõsta välja meid sellest mädasoost, kuhu ahnus ja egoism on meid tõuganud.
Võib olla mõni teine Ida - Euroopa riik jälle saab. Näiteks Ungari. Näiteks Poola. Aga mine sa sedagi tea. Neil ja meiegi mõnel opositsiooniparteil on omad kuumaks taotud teemad ja vaevalt et neid huvitab mingi riisitera taoline asi kellegi naha all. Hea oleks, kui ma eksiksin.
Aga ma siiski veel usun, et ikkagi saab, ei saa öelda, et ei saa ja abitult käsi laiutada. Kusagil mujal on probleem.
Kui te tõttate kõik oma geene geenidoonorluse altarile ohverdama, mõelge sellele.
Et mõni võib leida selle müstilise geeni, mis paneb meid praegu väga kuulekate ja lollide orjade staatusesse ja selle teistelegi edastada.



oktoober 07, 2018

Muusikamälu programm



















Tegin valmis Muusikamälu programmi algversiooni. Selle saab alla laadida
https://github.com/muusikamalu/MuusikamaluDebug
asukohast. Praegune versioon on täiesti vaba kasutuseks.
Algne mõte oli lihtsalt heliredelitelt õigete toonide äratundmise harjutamine,

aga siis lisandus mõte ka mingit lugu sisestada ja lasta loo jupid õigesse järjekorda panna.
See tuli välja nööbile mantli õmblemisena, kuigi päris täismantel ehk veel ei ole valmis.
Saab sisestada laule ja nende tekste ja neid mängitada, nii võib seda rakendust kasutada ka "Laulge kaasa" tüüpi tegevustel. Oletame näiteks, et kitarr on maha ununenud, aga sülearvuti koos programmiga on kaasas.
Igasugune tagasiside on teretulnud, kirjutage oma mõtteid selle programmi kohta aadressil
ssekeldaja@hot.ee

Väga meeldiks, kui kohtaksin muusikaõpetajaid, kes sarnase töövahendi edasiarendamisest oleksid huvitatud. 
Mis suunas saaks siin edasi minna? Minu esialgne valik C# keele osas oli pigem tingitud vajadusest see keskkond kiiresti selgeks saada ja kogemus osutus positiivseks.
C# osutus üllatavalt mugavaks arendusvahendiks. On näha, et Visual Studio-s on iga liigutuse peale mõeldud.
Üks minu hea sõber, väga staažikas programmeerija, väitis, et ta ei olegi mugavamat vahendit näinud, kui Visual Studio on.
Siis, vist aasta tagasi, võtsin seda väidet kerge skepsisega. Praegu tundub aga, et Visual Studio C# on minu senistest arendusvahenditest kõige mugavam, ülekaalukalt. 

Kõik Delphid ja Eclipsed ja muud säärane ei anna võrreldagi.
Jääb veel küsimus Java -st, seda ökosüsteemi ma eriti ei tea.


september 26, 2018

Lindude kutsumine Rameault ja Gilelsilt



Selline imeline pärl Rameau-lt ja sama imeline esitus noorelt Gilelsilt.
See on tema e-minoor süidist vahest kõige, kõige tuntum lugu.

Kogu süiti esitab  klaveril (see on algselt mõeldud muidugi
klavessiinile) allpool erakordselt 
tundlikult ja täpselt Marcelle Meyer.




september 25, 2018

Lõpmatuse fuuga

september 09, 2018

Allegretto

See maagiline osa Beethoveni 7-ndast sümfooniast
on terve sümfoonia ülimast geniaalsusest ja terviklikkusest hoolimata niivõrd sugestiivne,
et elab ammu juba ka täiesti oma elu. Seetõttu ei saa ma kuidagi
teisiti, kui toon täna vaid kahe suure dirigendi Allegretto esitused:
Kõigepealt Bernstein, Viini Filharmoonikud 1978:

Karajan, Berliini Filharmoonikud.



september 08, 2018

Pastoraalne sümfoonia

Paavo Järvi üks meistritöid - Beethoveni pastoraalne sümfoonia.
Internet on natukene ebaõiglane - Beethoveni klassik Bernstein jääb lausa alla
vaatajate arvu poolest Järvile siin! Esitus Paavo Järvilt on aga igal juhul suurepärane.


september 07, 2018

Üks suurepärane pianist Lätist - Vilma Cirule!


Ei saa ma läbi Lätita!
Pjotr I. Tchaikovsky romanssi ei oska minu arvates mitte keegi paremini mängida!
Või see PI lugu

või see:


Ja lisaks muidugi veel mõned väga head lood lätlaste enda repertuaarist - näiteks see:
Sügis, Alfred Kalnins:

ja see:


ja nii edasi ja edasi...
....
lõputu ilu ...!

august 10, 2018

Arenenud kapitalismi ajajärk


Oops. Natuke valesti sai, aga mis teha, vanainimese mälu. Tahtsin pilti arenenud kapitalismi ajajärgust, aga ei leidnud ja pasteerisin siia tüüpilise lapsepõlve pildi arenenud sotsialismist.
Ema mul korrektse raamatukoguhoidjana pidi neid asju seal kusagil esireas hoidma.
Keegi neid jamasid küll ei laenutanud, kui aga vanapaberi kogumise hooaeg käes, sai minu pioneerirühm alati võidu. Näiteks nii, et mõnest koondatavast pisiraamatukogust läksid lendu suure juhi ja õpetaja teosed, kaaned eemaldatud. Tõsi, läks ka muud huvitavat, näiteks Balzac-igi.
Ühe Balsaci koondteoste rea ma ise päästsin ja hoidsin neid asju kusagil keldris. Siis sai villand, ruumi oli vaja ja aega, et seda huvitavat varakapitalistlikku ajajärku inimliku komöödia vaatepunktist lugeda, ei ole ja ei tule ka.
Kuidagi tuttav aga tuleb ette. Selline täiesti jabur jahumine, isegi jaburam, kui vahest Stalini ajal,
kus kedagi enam mingi loogika, mingi põhjendamine, mingisugune maailmavaade eriti ei huvita.
Blah blah blah aetakse igasugust jama suust välja.
Rakett lendas "keegi ei tea kuhu" - tore.
Milline leidlikkus pärast mõnigast mõttemõlgutust on hõisata, et ... ...  
See on ju tore, eriti heidutuse seisukohast! 
Hurraa, seltsimehed, aga isegi arenenud sotsialismi ajajärgul olid propagandistid natukenegi intelligentsemad ja sellist jama ei ajanud suust välja. Tasemevahe on tänapäeva kahjuks!
Ja noorus kõnnib, nina nutifonides, neid ka ei koti eriti - meenutan võrdluseks ennastki tol ajajärgul.
Siis nutifone ei olnud, aga tegelesin teiste asjadega, näiteks matemaatikaga. 
Noh, olid jah, mingid koondused, kaelarätid, blah blah blah, aga ega eriti ei kottinud.
Funktsionäärid või seesugusteks pürgijad aga pidid sellist jama ajama ja ajasidki. 
Tasuks said igusugu soodustusi ehk ja tegid karjääri, mis lõpuks fikseerus mõneks ettevõtja varaks, kui ülemineku aeg saabus ...
Nüüd on aga varakapitalistliku teatud vabaduse juurde (mis oli ja on ka jõhker vabadus - võid küll lõugu lõksutada, aga head elu see ikkagi ei too) tekkinud "arenenud" momendid:
Meie toredad "meediahiiud" on äkitselt muutunud täpselt sarnaseks meie armastatud NSVL meediahiidudega koos tsensorite ja muu säärasega. Kõik see kõnepruuk ja mõttelaad on nagu lapsepõlvest võetud. Ei räägi õiget juttu - viskame parteist / praegu siis sotsiaalmeediast välja.
Võiks veel edasi võrrelda, sest mitmes muus mõttes me ei ole isegi saanud hakata nautima "arenenud" kapitalismi vilju, meil on tegelikult süntees kauboikapitalismist ja sellest, et selle kõige juurde määritakse pähe "arenenud" kapitalismi kombeid. Ei ühte ega teist. Ühelt poolt võta ja loe
"Vaeste patuste alevit", kui tahad midagi näha hetke olust Eestis, teiselt poolt aja veel hullemat jama suust välja või kuula seda mujalt, kui arenenud sotsialismi ajal üldse oligi.
ja nii edasi ja nii edasi põuases, kuumas Tartus.
ja kõud endiselt ei kusagil - vt. minu eelmist lugu!
Võimsamini puhke maru, võib ju manada.
Abi sellest ei paista tulevat ....






juuli 20, 2018

Kõu ja tänulaul



Äkki ootused ilmale täituvad ja see küpsemine südasuvises Tartus saab leevendust?



juuli 16, 2018

Erakorraline miiting


Nagu ma Postimehest võisin lugeda,
kutsusid ministrid kokku erakorralise MIITINGU,
sest liiklusolukord (äkki oleks natukene nagu parem olukord liikluses),
on käest ära.
Ma pean siin ühinema juba pikka aega sama trummi taguva
https://nugiline.wordpress.com/
blogiga järelejätmatus järamises selliste asjade osas.
Ka minugi eesti keel on käest ja ajast ja arust ja misiganes veel.
See ei tähenda, et inimesed, kes võiksid olla saanud kirjutamises professionaalset
koolitust, peaksid sellist jama kirjutama.
Äkki teeks ühe miitingu ka meie KEELE OLUKORRA kohta.
Otse uskumatu, kui kiiresti see asi käest ära on läinud.
Kuna ma olen füüsik ja ehk natukene ka kodeerija, ei häiri mind need asjad väga palju.
 Aga ma saan aru inimestest, kes on saanud selles vallas mingit haridust ja näevad seda veelgi jõhkramatest toonides.
Nagu oleksid orkestris ilma igasuguse muusikalise hariduseta orkestrandid, võib-
olla on kolm duuri selgeks saanud. Ja tahavad Mozartit mängida.
Aga kõigil on sellest täiesti poogen, välja arvatud siis üksikud professionaalid.
See ei ole ühekordne nähtus, mida saaks mingi väljanaermisega või viitamisega parandada.
See on diagnoos ja väga karm meditsiiniline diagnoos.


juuni 06, 2018

Ema kirjutatud lapsepõlvemeenutus




Täna saab aasta ema lahkumisest.
Avastasin ema ühte kaustikut sirvides ühe lehekülje, kus ta kirjutab oma lapsepõlvest.

Selles kaustas oli mitmesuguseid ülestähendusi, aga enda elust ema rohkem ei ole kirjutanud.
Aga kõige elavamad, ilusamad ja püsivamad ongi lapsepõlves üle elatud hetked. Kõik ülejäänud tee paistab ükskõik mis punktist vaadates üsna lühike ... ja ei tundugi enam nii tähtsana. 
 Siiapoole eesriiet jäänutele tundub hiljem kindlasti, et oleks võinud rohkem neid mälestusi kirja panna, või et oleks võinud võtta mõne jutu isegi linti ja nii edasi ...
Aga see vist on peaaegu alati nii, et neid mälestusi jääb puudu - kui inimene just ei juhtu enesele elatist teenima ise kirjutades. Isegi siis jääb kõige tähtsamaks lapsepõlv - näiteks Tuglas kirjutas minu arvates ka kõige paremini ikkagi oma lapsepõlvest.

Siin on siis see ema kirjapandud lehekülg tema kaustikust:


Minust

Olen sündinud ahviaastal Jäära tähtkujus 29.03.1932 Laheda valla kaunimas külas Pragil.
Pragi oli minu kasvukohaks kuni kooliminekuni 1940. aastal.
Need aastad olid kaunimad ja muretumad minu elus - looduslikud kooslused - mägi, jõgi, üle mäe minnes laskusid alla sohu, kus talunikud olid kaevanud linaleotiigid - lapsele kõik huvitav ja kaunis.
Mida minu kodust näha ei olnud, olid metsad. Pragi küla oli ridaküla, igal pool olid põllud.
Külarahvas oli tore. Kuna isa oli valla käskjalg ja postimees, oli talle valla poolt ette nähtud postitalu, kus me elasime.
Valla inimesed käisid paljud ise meie pool posti järel, kaugematele taludele viisid posti kohale minu vanemad õed.
Õppisin venna Koidu najal ja abil lugemise ruttu selgeks. Lugesin hoolega tollaseid ajakirju, mida vallarahvas oli tellinud. Mõned ei viinud posti nii ruttu ära ja sain neid lugeda.
Meie kodu õhkkond oli haruldaselt hea - ema oma töökuse ja puhtusearmastusega kasvatas ka meis töökust. Isa oli nendel aastatel väga rahulik - tööd oli vanematel palju, aga elu oli üldiselt hea, ka poliitiliselt rahulik.
Nendel minau lapsepõlveaastate lõpul - u. 1936 - eraldati meile Mustajõe külla 12 hektariline metsatükk.
Metsa mahavõtmine oli tohutu töö, onu August tuli ka appi. Mets võeti maha ja keset krunti hakati ehitama maja. 1939. aastal võis juba suviti seal elada. Talu oli ehitatud kindla plaani järgi, kahekordne elamu ja laut-kelder-tõllakuur ja teisel pool õue heinaküün. Puukuur ja kaev asusid otse köögi ukse vastas.
Uus elu erines vanast väga palju.
Kuhu sa ka ei vaadanud - igal pool oli mets.
Ühes suunas vaadates oli ka üks talu.
Maa oli lausik, kände täis. Seda hakati harima kändude vahelt. Aegamisi juuriti kände ka välja.
Ma ei harjunud seda kodu oma koduks pidama.
Algasid keerulised ajad - MRP leping, venelaste sissetulek, sõja algus, minu kooliminek Tilsi kooli, mis asus minu uuest kodust 5 km. kaugusel. Kõik need sündmused tegid ka koduse elu rahutuks ja pingeliseks. Maja teine korrus jäigi pooleli. Isa läks vabatahtlikult Saksa sõjaväkke.
Niisuguses närvilises ja keerulises olukorras lõppes minu kuldne lapsepõlv.
Kui ma meenutan oma lapsepõlve, siis tulevad ikkagi meelde Pragi külas veedetud muretud lapsepõlveaastad.
Olen nõus Schmidti ema kirjutatud pühendusega oma kodumajale

MINU KODU OLI NII VÄIKE JA UKSEPIIT NII MADAL, AGA MA EI OLE LEIDNUD TEIST NII ARMAST PAIKA ILMAS.

märkus: See on võetud Eric Schmidti kirjutatud raamatust „Jumalaga Naissaar”

Nii ma siis käisin Tilsi koolis 7 aastat.
Tee viis algul läbi väikese metsatuka, siis üle suure põlluvälja - umbes 1 km. Sellele järgnes pikk metsatee - umbes 1 km.
Sealt edasi tulid Tilsi küla talud, Kõrbjärv, puiestee teisel pool järve viis mäest üles ja jõudsimegi Tilsi mõisasse, kus mõisa viinaköögis meil kool asus. Maja oli kivist hoone, võlvitud kelder oli maja all. Kõige huvitavama oligi kelder. Klassiruumid olid väikesed, aknad väikesed.
Tilsis asu ka lastekodu, kust käis päris palju lapsi meiega koolis koos.
Koolis käisime tavaliselt mitmekesi - alul oli Eha, Hans, Koit ja mina.
Hiljem suuremad lahkusid ja väiksemad õed-vennad tulid asemele. Kui mina lõpetasin kooli, siis käis minuga koos EVI, TIIU ja MINA. Lõpuks lisandus Maret.
Koolitee oli pikk, kevaditi ilusate ilmadega võtsin tihti raamatu ette ja lugesin kõndides - kahju oli raisata aega niisama.
Metsad jäidki minu saatjateks ja vastuvõtjateks kogu hilisema elu jooksul kuni abiellumiseni.
Talveõhtuti, kui tulin töölt, mõtlesin tihti, et ma heameelega kõnniksin ennem rohkem maad, kui aga saaks minna ilma metsast läbi minemata. Kuid seda ei saanud teha, igast küljest tuli meie poole tee, kuid kõik läbi metsa.
Tookord oli suur hirm huntide ees. Ükskord üks hunt isegi jälitas mind - ema nägi värskel lumel hundijälgi ümber maja.
Ma mõtlen selle hundi peale tänuga, et ta mind ellu jättis.
Kole oleks surra hundi hammaste all.


juuni 02, 2018

Kas Hallo Maailma õpetamine parandab inimesi?



















Ma ütlen ausalt, et ma ei lugenud artiklit põhimõtteliselt edasi pealkirjast. Mu elu on iga totruse peale raiskamiseks liiga lühike.
Sellest hoolimata raiskas see pealkiri oma äärmise totruse tõttu mu aega ja seda ma nüüd siis kasutan siin ka teie aja kulutamiseks ja kaasamõtlemiseks - provotseerimiseks -
pealkirjas oli nimelt deklareeritud kavatsus hakata vangidele programmeerimist õpetama.
Ikka see automaagiline programmeerimine, mitte neurokirurgia või tavaline matemaatika, mis võiks ka inimkonda parandada.
Mis võiks olla parem ravim kriminaalsete mõtete peatamiseks kui see, et
reaalarvude hulk pole loenduv? Seda tõestas Cantor ja teda peeti isegi matemaatikute seas hullumeelseks.
Aga see õilis Python parandab absoluutselt iga aju ära. Kui ikka teab, mis asi on muutuja ja eriti seda, mis on muutuja skoop - no enam ei tule pahasid mõtteid pähe, ei tule ...psühhopaatide tervendamise nõiavits leitud!
Ka ametnikele taheti kunagi ja tahetakse jätkuvalt püütonit ajudesse toppida, ka lastele tahetakse (seal isegi oleks mõte sees, sest koos matemaatikaga see natuke korrastaks mõtlemist, kui heita kõrvale see neetud utilitarism).
Samas utilitaarses mõttes ei ole programmeerijate defitsiiti ega ka ei tule lähemas tulevikus, pigem jääb neid varsti üle, sest AI tõrjub hea hulga mõttetut tühja tööd kõrvale, näiteks ekraanivormide kiirvorpimine ja vana kaardivägi peab minema teenitud puhkusele, kui uut paradigmat omandada ei suuda.
Võib - olla toob see kaasa ka selle, et mõttetu koodiläbustamise kõrvale hakkavad jälle tekkima kohad, kus on olemas ka selline asi, nagu koodi kvaliteet.
Selleks võib -olla on jälle vaja tarbijaid harjutada mõttega, et programm ei peagi olema kurguni täis mingeid saladuslikke exception teatisi ja muud säärast. Et kasutaja jaoks võiks autoga sõit olla lihtne asi. Paned auto käima ja sõidad. Ja probleeme ei tohiks PEAAGU ÜLDSE OLLA.
Mitte nii, et iga nurga peal pead helistama autohooldurile või selgeks saama (avatud tarkvara puhul) iga mutri keeramise iseärasused ....
Aga see selleks, see vangide mõtete parandamine Pythoni läbi on midagi väga messianistlikku ja religioosset.
Arvutiala on endiselt religioosne ala koos sellega kaasnevaga - tigeda sektantlusega, kohutava bluffardusega ja nii edasi ja edasi ...
Aga mis ma siin ikka targutan.
Õige kodeerija peaks lähtuma põhimõttest, et tuleb pidada lõuad ja teenida edasi.
Võib -olla aitaks mõningaid mässumeelsemaid ka kontori nurgas kükitav vana kriminaal motivatsiooni mõttes?