jaanuar 21, 2019

Muusikamälu arpedžode ja Bachi prelüüdiga C



Minu väike MIDI muusikaprogramm https://github.com/muusikamalu/MuusikamaluDebug
täienes arpedžodega ja selle tähistuseks sisestasin MIDI redaktoris ka ühe kõige kaunima arpedžode meistritöö - Bachi prelüüdi  C duur tema "Hästi tempereeritud klaviirist I".
Õnneks on mul nüüd muusikainstrumentide seas ka klavessiin ja ka pedaaliga sai programm ilusti hakkama, s.t. sai sisse lülitada pedaali häälele 2 ja mitte lülitada sisse pedaali häälele 1.
Muuseas enamik pianiste vajutavad  klaveri pedaali selles prelüüdis tuimalt sisse. Seda ei tohiks teha!
Linkisin Gouldi esituse just seetõttu, et Gould ei mängi nii. Ta mängib prelüüdi nii,nagu Bach seda lugu kirjutas.
Mina pean oma arvutiprogrammi õpetama veel sujuvalt aeglustama ja sujuvalt muutma hääle valjust - ilma nendeta tundus käsitsi pusimine võrdlemisi mõttetuna. Need panin esmaste täienduste plaani just pärast prelüüdi I sisestust.
Siis saan selle prelüüdi päris normaalselt kõlama!
Noodigraafika mõlgub meeles muidugi ka, aga see võtab lihtsalt rohkem aega.

jaanuar 16, 2019

Beethoveni 31. sonaat KOOS kassilauluga Edwin Fischerilt



Selle sonaadi esituse lugu on mul tegelikult juba kirjutatud ammu ammu pealkirjaga
"Beethoven ja kassid":  vt.
http://sekeldaja.blogspot.com/2011/02/beethooven-ja-kassid.html
Vahepeal on üks hea inimene leidnud üles Edwin Fisheri terve esituse koos puuduva II osaga.
Kes ei viitsi klõpsida, siis kokkuvõtvalt on Beethoven (jah, tema) pannud väga ilusa sonaadi keskele sisuliselt lorilaulu ümberpaneku. Umbes nii, et ilus, ilus ja siis äkki "sauna taga tiigi ääres".
Endiselt vaevab mind küsimus miks?
Beethoveni sonaatide teised osad tavaliselt on küll kergemad, aga mitte  nii kontrastselt. Näiteks Kuupaistes on II osa lihtsalt kerge hingetõmme, ilus väike puhkus masenduse ja kirelõõma vahel (kuupaistega ei ole Beethovenil selles sonaadis tegelikult algselt mingit tegemist olnudki).
Veendusin, et Edwin Fischer on seda sonaadi lõbusat osa just nii käsitlenud, nagu ma eeldasingi - humoorikalt ja selgelt äratuntava irooniavarjundiga ...
Endiselt on see Beethoveni sonaadi esitus minu edetabeli esimene.
Ja siin on siis see "Kuupaiste" Wilhelm Kempffilt:



Esitatud just nii, nagu see sonaat peab olema, hoolimata sellest,
et selle esituse ajal on Wilhelm 90 aasta vanune. Jah, III-s osas esineb vigu,
seda küll. Aga selle kõige kompenseerib see teadasaamine, kuidas peaks seda
esitama - eriti I -st osa.



jaanuar 14, 2019

Kui malest sai vaid puuviljakärbes













20 aastat pärast Kasparovi legendaarset kaotust malemasinale Deep Blue 1997 on toimunud uus faasinihe.
Esialgu detsembris 2017 ja nüüd kinnituseks detsembris 2018 sai meie senine malemasinate kuningas Stockfish ELO-ga üle  3400 väga veenvalt lüüa neuronvõrkude tensorprotsessoritel töötavalt masinalt AlphaZero.
2017 tulemused olid 72 viiki ja 28 võitu sajapartiilises matšis.
Detsembris mängiti Stockfishiga 1000 partiiline matš. AlphaZero võitis 155, kaotas 6 mängu, ülejäänud läksid viiki.
Ei aidanud ka mõtlemisaja lühendamine. Kui Stockfish sai 10 korda rohkem mõelda, võitis AlphaZero ikkagi, vaid 30 kordne mõtlemisaja lühendamine AlphaZero jaoks taastas Stockfishi ülekaalu.
Kuid kahjuks ei saa võrrelda rauda, sest AlphaZero töö põhineb neuronvõrkudel ja uutel imevidinatel lühendiga TPU. (ei, mitte GPU, vaid TPU, Tensor Processing Unit, ütleme siis tensorprotesssor). TPU-sid oli selle AlphaZero sees 4. Positsioone vaatas AlphaZero aga sekundis "vaid" 60000 Stockfishi 60 miljoniga võrreldes. Kuid see töö toimus neuronvõrkude põhimõtete järgi ja äärmiselt ökonoomselt.
Kuid mitte ükski suurmeister ei ole seda kasti õpetanud - see kast õppis mängima, eelduseks vaid omavahelised duellid kasti sisemuses.
Neid tuli pidada siiski palju, kuigi meie "inimlikus" ajas väga lühikese aja vältel (mõni tund).
Edasisi üksikasju uurige ajakirjast Science, mul hetkel see võimalus puudub.
Aga vabalt kättesaadav on Kasparovi kommentaar, kus ta võrdleb malemängu staatust just sellesama Drosophilia Melanogasteriga. Male on tehisintellekti arendajatele alati olnud samasugune proovikivi, kui Drosophilia geneetikutele.
Vahepeal võitis males ka toores jõud (Stockfish ja 60 miljonit positsiooni), nüüd on siis tagasi tulnud aeg, kus võidavad kavalad iseõppivad neuronvõrgud.
Kasparovi hinnang AlphaZero-le on aga huvitav - AlphaZero mängis Stockfishi üle üldsegi mitte akadeemilises stiilis, vaid tegi väga põnevaid käike ja riskantseid ohverdusi, mängides sellest hoolimata vastase kuivalt üle.
Kes oskab malet natuke rohkem, ütleme II järk ja enam, minul on see II järk kunagi saavutatud ja küllap oleks I-gi, kui NSVL kestnuks kauem,  noh ühesõnaga natukene mängu oskav saab seda ise hinnata, eriti kui endast targemate kommentaare kuulata ja järgi mängida.
Küllap saab ka Stockfish paremaks ja võib-olla läheb malemonstrumite heitlus pisut põnevamaks, kuid asi on põhimõttes - neuronvõrk, mis natukene meenutab meie aju toimimist, mängis "toore jõu" masina üle ja siin on sümpaatia kaudselt inimestel tõenäoliselt AlphaZero poolel.
Maleprofid väidavad, et AlphaZero laadsete vahendite ilmumisega muutub nende mäng ka jälle huvitavamaks (ehk), sest malemasinad lihvisid viimasel ajal halastamatult maha malemängijate riskantseid plaane.
AlphaZero kutsub ehk üles jälle proovima, öeldes - mina põrmustasin selle neetud Stockfishi, mis sinu masinas tiksub, miks sina ei võiks üritada?
Kes kodeerimise vallas töötab, sellele ilmselt ei ole üllatus, et arvutitest ja "omaenda" programmigi toimimisestki on raske saada aru, aga AlphaZero laadsete algoritmide lisamine muudab olukorra veelgi "alkeemilisemaks".
Aga maa peale tulles peab inimkond hakkama oma sotsiaalseid struktuure ja toimimist (arenenud osades) kõvasti muutma, kui AI nii kiirelt edasi areneb.
AI ja robotid võtavad lähiajal ära kõvasti töökohti. Isegi selles kõrgtehnoloogia vallas endas jäävad peale vaid "võitjad" ja kunagisest infotehnoloogiliste töötajate põuast vaid mälestus.
Püramiidi tipuski jääb pigem kitsamaks.
Uue, AI ajastu deviis on "võitja võtab kõik", mis tähendab tegelikult Unixi fännide propageeritud laadataolise tarkvaraturu vaikset hääbumist. Absoluutselt igas tarkvara vallas jäävad alles tipud. Kas sa oled suurmeister programmeerimises või oled ei keegi või liitud mõne firmaga, kes on saavutanud sarnase staatuse. Aga sellest lähemalt kunagi hiljem, kui aega saan, sest
minu programm "Muusikamalu.exe" vajab aga arpedžosid ja ülehomme väljastan ka vastava versiooni github-i.
Ühesõnaga, varsti saab Muusikamälu-s kitarri hääle teha kitarrilaadsemaks ja C kolmkõla saab mängida ühe noodi kaupa sõrmitsedes koos pööretega ja nii edasi ja nii edasi ...








detsember 31, 2018

MIDI instrumentidega muusikamälu











Vana aasta lõpetuseks riputasin välja MIDI instrumentidega täiendatud muusikalise mälu programmi:

https://github.com/muusikamalu/MuusikamaluDebug

Alguses tekitab see instrumentide lisamine kindlasti rohkem võimalusi, siis aga hakkab kusagil kriitiline meel ütlema, et "pigem vähem, aga paremini".
Kes tunneb ära tsitaadi autori, see tunneb, teistele jäägu see guugeldamiseks ...
Head instrumendid on endiselt vanad, äraproovitud pillid ja ülejäänutega saab lisada kindlasti kohati ilusaid ja toredaid asju, aga mõnikord lihtsalt müra.Eriti naljakas tundus siin MIDI muusikaline instrument nimega "HELIKOPTER!"
Jah, HELIKOPTER on MIDI instrumentide nimekirjas - proovige järele, kui ei usu!
Näiteks kõlab "väga huvitavalt" seesama hea Lipandi Pipargoogipoisid, kui esimest viiulit mängib püssipaugutaja, taamal aga müriseb  helikopter!
Kurvalt kurjaendeline aga näiteks on panna esimest häält laulma linnukene.
Nojah.
Hoolimata kõigest annab see MIDI vidinate lisamine siiski siin ja seal kasutades juurde päris kihvte võimalusi.
Kasvõi see inimhääle järgitegemine, pange esimeseks hääleks näiteks "ühe hääle süntees"
ja saateks "koorihääle süntees".
Ma (praegu veel) ei tea, kui keeruline või lihtne oleks sellele instrumentide kaosele lisada kandlehäält.
Kes teab, andke märku, saan targemaks.
Äkki saab mingite lisavidinate installeerimisega programmi panna Imeliku kandlelugu mängima? Kõik see möödunud sajandi tehnopaatia, mida MIDI mõtlemine kahjuks esindab,
kahvatuks selle kõrval!

Kõigile aga lõbusat kena vana aasta lõppu!
Ärge ainult laske ilmataadil ennast lörtsida,
ärasaadetav vanake väärib lõbusat kandleviisi!

detsember 23, 2018

"Püha öö" saab 200 aastaseks












Homme saab 200 aastaseks kõige tuntum jõululaul
"Püha öö". 
See laul sündis seetõttu, et Oberdndorfi küla orel oli
kahjuks katki ja ilma muusikata jõulujumalateenistust pidada
ei saanud.  Nii tuli üleöö komponeerida üks laul. Küla orelimängija ja helilooja
Franz Gruber tegi valmis viisi, Joseph Mohr kirjutas sõnad ja see kantigi
24. detsembril 1818 kohalikule kogudusele ette, saatjaks kitarril Joseph Mohr.
 See laul on ka minu Muusikamälu programmi jõulaulude 
seas. ( https://github.com/muusikamalu/MuusikamaluDebug )
Algul ma kartsin, et ei lihtne saade ehk ei kõla ilusti, aga praegu 
tundub, et sellised laulud kõlavad lihtsates seadetes väga ilusti 
ja pigem  millegi üleliigse lisamine võib kõik ära rikkuda.
Ka meie heliloojatel on väga ilusaid jõuluaule -
mulle väga meeldib Aleksander Lätte jõululaul
"Miks nii hilja" -  ma tõesti ei teadnudki seda laulu,

enne kui hakkasin oma programmi jõululaule sisestama.
 
Kõigile ilusaid jõule ja jõulurahu südamesse!

detsember 16, 2018

Muusikamälu versioon 1.2


Uus Muusikamälu programmi versioon 1.2 on nüüd üleval:
Selle saab alla laadida
https://github.com/muusikamalu/MuusikamaluDebug

Versiooniga on kaasas näpuotsatäis igihaljaid jõululaule ja lisandunud kaasalaulmise / mängimise / musitseerimise mäng koos MIDI redaktoriga, kus ise saab laule juurde meisterdada.


  Lisandan sinna tasapisi järgmisel nädalal veel väikseid täiendusi (mõni klassikaline  laul lisaks, lisaväli / võimalus / kala eemaldamine ).
Suurem versiooniuuendus on kavas juba uuel aastal, juba praegu on mõned asjad, mille kindlasti tahaksin lisada. Loetlen mõningaid:
A:  Mitmed laulud on mitmekeelsed - järelikult peaks saama laulule mitut teksti lisada - kuvada.
B: Üheks keeleks on ju saateakordide keelgi, seda võiks soovi korral saada-vaadata.


C: Ohates lähen üle C#  / Db tähistustele Cis/Des asemel ja jätan 
BACH süsteemi kui ajaloolise artefakti konfigureeritavaks. Esimesel pilgul paistab, et valdavalt kasutatakse Bb, B ... notatsiooni kõikjal.
D:  Kasutajal on küll MIDI redaktoris nüüd olemas muudatuste ajaloost taastamise võimalus, kui redaktori aken on avatud, aga veel ei ole hoiatust, et kas ma ikka panen selle akna kinni ja soovitus muudatused salvestada.
Lisaks kulub ära veel "AutoSave.JSON" nimeline fail (või failid? AutoSave1,2 ...) programmiga samas kataloogis.
See asi võib tulla näiteks juba ülehomme ..

E Konfiguratsioonifaili lisandamine, kus on kindlast olemas võimalus lisada KÕIKI MIDI instrumente ja rütmisaate lisamisega seotud tegevused.
Aisakelladele tahaks rütmi külge saada....

....
F:
Akordide kiirnimistust puudus veel akord tüübiga 11 (see selgus "Piparkoogipoiste" sisestusel) , äkki vaatan oma nimistu veel üle ja lisandan veel mõned kiirsisestuseks. Seda tüüpi krüptika lahtimuukimiseks peaks programm juba praegu sobima, aga teeks selle siis enam-vähem täielikuks...

.... ....
G: Noodigraafika ...
ja nii edasi ja nii edasi ...

Ehk aga aitab see programm juba praegu mõnda hädalist kingikoti lunastamisel? 
Igasugused märkused ja ettepanekud on nagu alati teretulnud!
Näiteks: kui kellelgi on konkreetse laulu üleslaadimise soov, mida programmiga koos kaasa panna, siis kirjutage sellest ssekeldaja@hot.ee -le, teen ära. Lisandan neid jõudumööda niikuinii oma äranägemise kohaselt. Ja vastupidi - kui olete vaeva näinud ja teinud oma teegi lauludest, äkki jagaks seda teistelegi - panen koos programmiga üles.
Kuna kõik on veel inkubatsioonistaadiumis, siis ma ei ole teinud inventuuri, mis formaatides eesti laulud siin ja seal kättesaadavad on, kindlasti tulevad plaani ka sobivad formaaditeisendajad, et mitte teha juba tehtud tööd mitu korda.


november 07, 2018

Hümnid mažooris ja minooris


Täna oli meil ennevanasti selline päev, kus mõnikord mõnel tuli käia paraadil.
Kindlasti sai aga seda alati televiisorist vaadata.
Siis mängiti meile kõigepealt sellist, Nõukogude Liidu hümni:


Sellele järgnes Tallinna paraadi ülekande ajal aga alati ENSV hümn:


Kui ma olin umbes 6 aastane, siis ma mõtlesin selle paraadi ajal umbes nii,
et hmm -  NSV Liit on selline suur ja võimas ja sellepärast peab olema selline optimistlik hümn.
Aga siis tuli pähe küsimus, et miks see Eesti hümn on tegelikult peaaegu täpselt sama,
ja miks see hümn on siis selline nukker?
Ma ei leidnud sellele küsimusele tollal head vastust, aga ma mõtlesin endamisi, et
ehk sellepärast, et meie maa ongi selline väike ja talle ei sobi suur ja võimas hümn.

Praegu on NSV Liidu hümniga sama viisi, aga  teiste sõnade peal Venemaa hümn.
NSV Liidu hümni viisi komponeeris Aleksander Aleksandrov vist juba 1938,
võttes avataktideks oma samalaadse lööklaulu "Elu on läinud paremaks" taktid.
"Elu on läinud paremaks" on muidugi parafraas Stalini lausest "Elu on läinud paremaks ja lõbusamaks".
1943 oli NSV Liidule vaja uut hümni, sest liitlassuhete tõttu ameeriklastega ei saanud enam Internatsionaali NSV Liidu hümnina laulda ja seetõttu korraldati uue hümni konkurss. Selle võitiski Aleksandrovi laul.
Umbes samal ajal oli Gustav Ernesaks ravil Moskvas, Botkini närvikliinikus.
1943. a. suvel oli vahistatud tema koori poisse, kuna neid seostati nõukogude vastase tegevusega.
Tundliku loomuga Ernesaks sai sellest närvišoki.
1944 jaanuaris, just siis, kui Aleksandrovi hümni uuel aastal ametlikult esimest korda kasutati, sai Ernesaks haiglast välja.
Koos teiste eestlastega käidi ära Koidula haual Leningradis (Peterburis) ja siis, 4. märtsil 1944 kirjutas Ernesaks oma surematu "Mu isamaa on minu arm".
Sellest ei ole saanud meie rahvushümni, aga tema staatus on samasugune, nagu Sibeliuse Finlandial Soome jaoks.
See on väga, väga võimas laul ja väga ilusa harmooniaga lugu.
Seda laulame me igal laulupeol lõpulauluna.


Aga samal ajal, 1944,  oli ka uuele ENSV-le vaja oma hümni.
Kuidas see hümn siis sündis?
ENSV hümni loomisest on Tõnu Tannberg teinud põhjaliku uuringu ja see on ilmunud Akadeemias.
2011.
[Märkus: blogirulli esimeses versioonis 07.11.2018 ei olnu see link mulle kahjuks näppude alla sattunud. Huvitaval kombel ei muutnud see põhisu, sest minu põhiprobleemi - ENSV hümn kui NSV Liidu hümni variatsioon - seal ei ole käsitletud ].
Seal on väga põhjalikult räägitud hümni tekstidest, versioonidest ja ka hümni meloodia loomiseks korraldatud konkursist. Selle konkursi võitis Ernesaksa "Jää kestma Kalevite kange rahvas".
Ometi ei selgu sellest uurimusest vastust minu lapseea küsimusele - miks NSV Liidu ja ENSV hümnid on nii RABAVALT SARNASED.
Miks on nii, et NSV Liidu hümn on selline jõuline ja võimas ja ENSV hümn natukene kurvameelne kordus sellele hümnile?
Tänapäeval leiaks iga natukene heliloomisega tegelenud inimene tõenäoliselt päris kiiresti, et
Ernesaksa hümn on tegelikult Aleksandrovi hümni minoorne variatsioon.
Tänapäeva konkurssidel sellised hümnid ei saaks kuidagi edasi pääseda, sest see oleks autoriõiguse rikkumine!
Tegelikult on laulu kõik põhimotiivistik võetud Aleksandrovilt ja natukene minoorsemaks muudetud.
Huvitav, kas Ernesaks tegi seda meelega?
Konkursile oli Ernesaksa poolt pandud mitu lugu ja mulle tundub, et sellesse laulu
ta julges panna oma peidetud sõnumi.
- "Praegu me laulame küll seda hümni oma minoorsel viisil, aga jääme kestma ja saame sellegi mažoorse takti alt ükskord välja!"
Mul on kahju, et seda sõnumit ei ole osatud märgata.

Kui "Mu isamaa on minu arm" oleks saanud Eesti hümniks, siis oleks meil üks ilusamaid hümne maailmas, kõrvuti näiteks sakslastega.
Aga ta ei saanud, ka soomlastel ei ole Finlandia Soome hümn. Võib-olla ongi nii parem.
Mitte igal maal ei ole selliseid ilusaid hümne. Prantslased said omale revolutsiooniga minu arvates üsna inetu hümni. Ameerika hümn noh, ei ole ka väga suur meistritöö ja on isegi olnud enne hümniks saamist lausa lorilaul.
Sakslaste geniaalse hümni viisi on kirjutanud
Haydn. Minu arvates on see üks ilusamaid hümne maailmas.


Kui nüüd tagasi tulla Stalini aegse NSV Liidu hümni juurde, siis selleks
oli "Internatsionaal".


Seda vahel mulle isegi meeldib klaveril klimberdada, koos mitmete sarnaste meloodiatega, mille hädaks on kahjuks olnud
olla olnud mingil põhjusel poliitiline lööktekst.
Seetõttu võib mõne muidu kena laulu eest tänapäeval isegi kinnimajja sattuda.
Ühe kaunima näitena poliitiliselt mittekorrektsest imekaunist laulust toon siin ära ühe Pariisi kommuuni laulu -


Ja kõige lõpuks Sibeliuse Finlandia.
Kui sarnased on Eesti ja Soome!
Ja meil mõlemil on samavõrd vägevad mitteametlikud hümnid.
Ametlikud hümnid on eestlase ja soomlase jaoks täpselt samad, poole tooni erinevusega.
Aga TEGELIKULT on soomlaste hümn "Finlandia" ja eestlaste oma "Mu isamaa on minu arm".







oktoober 24, 2018

Chaconne



Chaconne on tants, Hispaania rahvatants, nagu näiteks ka Saraband.
Mingi ajani neid rahvatantse põlati ja keelustati, siis võttis need üle õukond ja vaid madalama rahva vulgaarsustest said aeglased ja pidulikud õukonnatantsud.
Väidetakse, et Chaconne olevat pärinenud koguni Uuest Maailmast, aga selle üle on kõvasti väideldud. Mina seetõttu seda juttu väga ei usu.
Väidetakse, et Chaconne-i olevat leiutanud pime Itaalia muusik Alfonso Ciacone. Tegelikult keegi ei tea täpselt.


Tantsude rütm ja hingemattev ilu/elu kajastub Johann Sebastian Bachi kogu loomingus.
Kui hakkate kuulama Bachi, alustage TANTSUST, rütmist.

Nii leian ma ka meie aja kõige suurema viiulimängija, Jascha Heifetzi, rõhutamas just seda ühele oma väga andekale õpilasele (sest tal ei olnudki mitteandekaid õpilasi, Heifetz õpetas vaid parimatest parimaid), kes Chaconne-i ei osanud mängida. 
Chaconne on tants
Huvitav, et sageli on Bachi austuse ja armastuse juurest kuhugi ära kadunud see TANTS.
Bachi Chaconne on üks osa tema viiuli partiitast nr. 2, Re minoor (nagu ka tema Tokaata ja fuuga, jälle see Re minoor).

Partiitad ongi tegelikult kogumik tantse ehk tantsusüidid. 
Tema viiuli-Re minoor partiitast leiab veel enne seda müstilist Chaconne-i. järgmised 4 tantsu - Allemande, Courante, Sarabande, Gigue.
Ja siis alles see Chaconne
Chaconne on ka itk, lein, sest just selle tantsu kirjutamise ajal, 1720, suri Bachi esimene naine, Maria Barbara Bach ootamatult. Just siis, kui Bach oli ära - saatmas prints Leopoldi Carlsbadis. Kui Bach kodunt lahkus, oli Maria Barbara hea tervise juures, kaks kuud hiljem tagasipöördununa sai Bach aga lähedastelt teada, et Maria Barbara oli surnud ja juba maetudki.
Kohe päris kindlasti ei tea me seda nii täpselt ja hästi, aga selle tantsu monumentaalses sügavuses peegeldub sügav lein.
See on karje, itk, lein, elu- ja surmatants ühekorraga.
Ja kõik see ühte vormi surutud imeline harmoonia ja muusika mahub ära ühele viiulile!

Et seda sealt viiulilt jälle kätte saada, peab olema erakordseim viiuldaja.
Kuidas seda ikkagi täpselt teha nii, nagu Bach mõtles, seda meie enam iialgi teada ei saa, sest Bach taasavastati laiema publiku jaoks alles umbes siis, kui suri Beethoven, 1829.  


 


Natukene teistmoodi, kui Heifetz on seda Chaconne-i siin esitamas Gidon Kremer
Nii peabki, iga meister peab oma elutantsu - itku esitama nii, nagu ta on.

Kolmas B  BBB suures reas, Brahms, ei söandanud/osanud? Bachi Chaconne-i mängida viiulil.Ta pidi selle ümber kirjutama klaverile ja et leppida selle pala määratu erakordsusega - väike viiul ja meeletult suur sümfooniline tants selle taga - pidi ka tema kitsendama oma lemmikinstrumenti ainult ühele käele.

Vääritult on väidetud, et Brahms kirjutas selle Clara Schumanni jaoks vasakule käele. 
Nii aga lihtsalt juhtus. Nende kirjavahetusest ujub välja see tõik: kui Brahms selle teose valmis sai ja oli selle Clara Schumannile saatnud, vigastas Clara  kogemata oma paremat kätt ja nii oligi temale selle teose sisemine piirang kingitus. Ta sai seda harjutada vaid vasaku käega.
 


Bachi - Brahmsi Chaconne-i esitustest mulle praegu meeldib kõige enam Daniil Trifonov.

19. sajandi lõpu - 20 sajandi alguse üks kõige legendaarsemaid pianiste oli Ferruccio Busoni.

Tema Bachi Chaconne versiooni klaveri esitusest on mul link ka minu blogirullis pealkirjaga "Elu pärast muusikat". 
See on kõige kuulsam klaverile ümberpanek 

Chaconne-ist.
Allpool mängib seda Arturo Michelangeli.



 
Niivõrd monumentaalset teost peab olema võimalik esitada ka sümfooniana!
Allpool on toodud
Leopold Stokowsky versioon.
Seal on erakordset ilu, mis ikkagi viiuli peal välja ei saanud paista:




Chaconne on Hispaania tants ja nii on loomulik seda tantsu esitada kitarril.
Kitarrigeeniustest julges seda teha Andres Segovia.
Ja ainult Segovia on seda suutnud kitarril teha tõeliseks elu ülemlauluks-tantsuks.


Mul oleks olnud kahju, kui ma poleks leidnud väärilist Chaconne-i orelile.
Õnneks leidsin ühe tõelise pärli! 

Bachi Chaconne-i oreliversiooni on loonud Henri Messerer, esitaja Olivier Penin



Aga tants? 
Chaconne-i saab viiulil esitada vaid väljapaistvaim viiuldaja. Ka tantsida seda
lugu niisama ei saa.
Kuigi ma leidsin küllaltki hea Chaconne-i tantsulise esituse, jääb mulle selles veel midagi puudu. Ometi on seda huvitav vaadata-kuulata:


Koreograaf on Benjamin Millepied, viiulil saadab seda
Arthur Grumiaux.


Minu viimaste aastate lemmikpilliks on saanud klavessiin. Klavessiin oli ka Bachi põhiliseks klahvpilliks koos oreliga. Võib-olla enamikku inimesi üllataks, mind küll mitte, et võib-olla Bach ei oleks praegu üldse vaimustatud tema hästi tempereeritud klaviiri ümberpanekutest klaverile. Et tegelikult eelistaks vana Bach ikkagi klaviiri, hästi tempereeritut.
Chaconne muidugi ei olnud klavessiinile kirjutatud.
Vanameister Gustave Leonhardt on suutnud luua väga võluva Chaconne-i esituse klavessiinile.
Kes märkab, Chaconne ei saanud klavessiinile muidu ära mahutada, kui teda 7 pooltooni allapoole transponeerides, G - minoorini. 





Üks noor mees on suutnud viimastel aastatel kõiki klavessiini asju väga huvitavalt mängida.
Ta on võtnud Bachi Brahmsi esituse ja mängib seda klavessiinil (2 käega, ühega vist ei saa) ja mängib seda väga hästi.
Kuulake: Jean Rondeau 




See aga ei ole veel kõik.
Flööt, pisike puhkpill on väga hea esitaja käes võimeline väljendama Chaconne-i
põhilist, lihtsat, lõplikku sisu:

Meie elu on siin ilmas nagu linnul oksa peal.


See imeline flöödimängija on Megumi Nakamura



oktoober 12, 2018

Kiibita või kiibil














Meie meediast jooksis läbi väikene, aga tähelepanuväärne uudis:
Ülemiste keskuse töötajad, olid vist Tele2 töötajad, lasid ennast kiibistada.
Enam ei pea nad tüütuid kaarte kaasas kandma, kiip on nende naha alla implanteeritud.
On täitsa selge, et sama saatus ootab ka Eestit ees, muu maailm on selleni
juba lähenemas ja esimene pääsukene on ka siin, Eestis.
Minu vastus, "eilse päeva" esindajana on pealkirjas.
On viimane aeg või on see viimane aeg läinud, aga midagi peab tegema,
et vältida paratamatuid väga karme tagasilangusi, võib-olla hullemaidki,
kui 20 sajandil, et inimkond üldse saaks edasi.
Nii et minu vastus sellele kiibistusele sisaldub pealkirjas.
Ja iga mõtlev, ma kordan, mõtlev, mitte kiibi abiga mõtlev inimene,
võiks ka mõelda selle üle, mis valiku ta teeb ja mida see valik tegelikult tähendab.
Praegu Eestis on olukord veel selline, et kohe ei saa tulla ja kohe panna igaühele kiipi.
Selleks peavad meie arvamuste "arvajad" head tööd tegema ja tööpõld on lai.
Soovin neile edu sellel "rindel" - lõpuks peab igaüks ilmutama seda, kes ta on tegelikult.
Minu arvates ei vääri ükski nendest, kes siin praegu liiderdavad, ei hakka isegi nimepidi välja tööma,
käe ulatamise asemel isegi jalutuskeppi ulatuseks. Sedasi olevat teinud Stravinski, ulatades
teda tervitama tõtanud funktsionäärile NL-st tervituseks jalutuskepi.
Te ei vääri seda keppi ka mitte.
Vaid iseendaga koherentne inimene, tõde austav, enese väärikust austav,
mitte alanduv orja, lemmiklooma, sulase staatuses olev inimene väärib käepigistust.
Ahelate "ilu" ülistuse kohta olen kirjutanud ja tagajärjetult.
Seetõttu ei usu ma ka seda, et meie Eesti saab mingiks teenäitajaks sellel teel, tõsta välja meid sellest mädasoost, kuhu ahnus ja egoism on meid tõuganud.
Võib olla mõni teine Ida - Euroopa riik jälle saab. Näiteks Ungari. Näiteks Poola. Aga mine sa sedagi tea. Neil ja meiegi mõnel opositsiooniparteil on omad kuumaks taotud teemad ja vaevalt et neid huvitab mingi riisitera taoline asi kellegi naha all. Hea oleks, kui ma eksiksin.
Aga ma siiski veel usun, et ikkagi saab, ei saa öelda, et ei saa ja abitult käsi laiutada. Kusagil mujal on probleem.
Kui te tõttate kõik oma geene geenidoonorluse altarile ohverdama, mõelge sellele.
Et mõni võib leida selle müstilise geeni, mis paneb meid praegu väga kuulekate ja lollide orjade staatusesse ja selle teistelegi edastada.



oktoober 07, 2018

Muusikamälu programm



















Tegin valmis Muusikamälu programmi algversiooni. Selle saab alla laadida
https://github.com/muusikamalu/MuusikamaluDebug
asukohast. Praegune versioon on täiesti vaba kasutuseks.
Algne mõte oli lihtsalt heliredelitelt õigete toonide äratundmise harjutamine,

aga siis lisandus mõte ka mingit lugu sisestada ja lasta loo jupid õigesse järjekorda panna.
See tuli välja nööbile mantli õmblemisena, kuigi päris täismantel ehk veel ei ole valmis.
Saab sisestada laule ja nende tekste ja neid mängitada, nii võib seda rakendust kasutada ka "Laulge kaasa" tüüpi tegevustel. Oletame näiteks, et kitarr on maha ununenud, aga sülearvuti koos programmiga on kaasas.
Igasugune tagasiside on teretulnud, kirjutage oma mõtteid selle programmi kohta aadressil
ssekeldaja@hot.ee

Väga meeldiks, kui kohtaksin muusikaõpetajaid, kes sarnase töövahendi edasiarendamisest oleksid huvitatud. 
Mis suunas saaks siin edasi minna? Minu esialgne valik C# keele osas oli pigem tingitud vajadusest see keskkond kiiresti selgeks saada ja kogemus osutus positiivseks.
C# osutus üllatavalt mugavaks arendusvahendiks. On näha, et Visual Studio-s on iga liigutuse peale mõeldud.
Üks minu hea sõber, väga staažikas programmeerija, väitis, et ta ei olegi mugavamat vahendit näinud, kui Visual Studio on.
Siis, vist aasta tagasi, võtsin seda väidet kerge skepsisega. Praegu tundub aga, et Visual Studio C# on minu senistest arendusvahenditest kõige mugavam, ülekaalukalt. 

Kõik Delphid ja Eclipsed ja muud säärane ei anna võrreldagi.
Jääb veel küsimus Java -st, seda ökosüsteemi ma eriti ei tea.


september 26, 2018

Lindude kutsumine Rameault ja Gilelsilt



Selline imeline pärl Rameau-lt ja sama imeline esitus noorelt Gilelsilt.
See on tema e-minoor süidist vahest kõige, kõige tuntum lugu.

Kogu süiti esitab  klaveril (see on algselt mõeldud muidugi
klavessiinile) allpool erakordselt 
tundlikult ja täpselt Marcelle Meyer.




september 25, 2018

Lõpmatuse fuuga

september 09, 2018

Allegretto

See maagiline osa Beethoveni 7-ndast sümfooniast
on terve sümfoonia ülimast geniaalsusest ja terviklikkusest hoolimata niivõrd sugestiivne,
et elab ammu juba ka täiesti oma elu. Seetõttu ei saa ma kuidagi
teisiti, kui toon täna vaid kahe suure dirigendi Allegretto esitused:
Kõigepealt Bernstein, Viini Filharmoonikud 1978:

Karajan, Berliini Filharmoonikud.



september 08, 2018

Pastoraalne sümfoonia

Paavo Järvi üks meistritöid - Beethoveni pastoraalne sümfoonia.
Internet on natukene ebaõiglane - Beethoveni klassik Bernstein jääb lausa alla
vaatajate arvu poolest Järvile siin! Esitus Paavo Järvilt on aga igal juhul suurepärane.