oktoober 19, 2017

Natukene Maa lamedusest















Mul ei ole kavatsust siin hakata arutlema teoreetilise totruse üle nimega lame maa.
Kuid selle totruse tekke kohta oleks küll vaja natukene rakendada ajurakukesi.
Tegelikult on asi lihtne - ideoloogiliste sõdade puhul on vaja luua edukas õlgmehike.
Lamemaalisus on selline õlgmehike ja selle "teooria" liigagi läbipaistev sisu on täidetud sääraste totrustega, et isegi 5b tasemel inimene, kui ta on korralikult koolis käinud, saab aru, et midagi on nagu viltu. See ongi tore, sest samal ajal saab see 5b-kas kätte ka oma annuse tegelikku propat:
lihtne küsimus saab ootamatult sisuka värvingu - kas te tõesti toetate lamemaalasi ja selliseid ja kuna aju on laisk, langeb selliste alla väga palju asju, mida tahetakse näidata nii ja mitte teisiti.
Olgu selleks näiteks II Ilmasõja inimkaotuste objektiivne analüüs - siin ma ei lasku kaugemale, kuna siin on jõutud juba tasemeni II - õlgmehikestest enam ei piisa.
Aga väga hästi käibib õlgmehikesega katta küll Kuul käigu müüte, või kõige tavalisemaid meditsiinimüüte, mille kahjuks lihtne sisu on banaalne äriloogika. Ja siin kahjuks on meie kõigi otsene tervis ja heaolu mängus.
Kõiki, kes ehk ei ole vaimustatud selle talve uue gripivaktsiini müügikampaaniast saab nüüd tembeldada lamedamaalaseks.
Ja see "argument" kahjuks, jah, kahjuks praegu toimib.
Siin oleks vaja mõtlemise allakäigu analüüsi, kuna ma kahtlustan, et 19. sajandi haritud inimene selliste püüniste õnge lihtsalt ei oleks langenud. Sellised inimesed muuseas käisid ja istusid ära tundidepikkuse SISULISE valimisdebati Abraham Lincolni ja tema vastase vahel ja mitte ükski loogiline argument ei jäänud tähelepanuta. Praegu on inimesed totaalsed paralüüseeritud mingis mõttes - isegi kui nad ei kuku kohe uskuma väiteid lameda maa kohta, langevad nad järgmisesse püünisesse seda kergemalt ja seal on neid veel parem ja toredam töödelda ...
On tähelepanuväärne, et ennast tõsiseks teadlaseks pidavad astrofüüsikud ja geneetikud (nagu näiteks Dawkins) kohe õlgmehikest materdama kukuvad - kahjuks see ei ole juhuslik. Aus teadlane nii ei tee, tema juurdleks tõesti küsimuse üle, miks sellised asjad ühiskonnas tekivad ja kuidas neid asju orkestreeritakse. Propagandistiga on teine lugu.
On ammu teada ka sellele võimalikule küsimusele standardvastus - rumalus.
Kahjuks see ei ole nii lihtne, juba lamedamaaliste ususekti väga väikese protsendi suhtes  absoluutselt ülevõimendatud tähelepanu näitab välja, et midagi on ikkagi viltu. Väga väikese protsendi inimeste väärarusaamad võimendatakse üles üle igasuguse mõistliku määra? Miks seda peaks tegema? Kuidagi loogiline tundub, et teatud seltskond nagu ütleme Dawkins saab nende õlgmehikeste paistel ennast väga hästi eksponeerida.
Kahjuks lisanduvad sellele veel kunstlikud lamedamaalased - trollid, keda on istutatud vastavatesse kohtadesse lamedamaalisust tulihingeliselt esitlema. Tulemusena võib tavainimesele jääda mulje, et asjad selle lamedamaalisusega on ikka väga hullud. See on jälle tore. Inimene saab tuge teadmisele, et tema 5b teadmistega midagi nii väga katki ei ole,  kui ta muidugi nüüd ilusti oma vaktsiiniportsu vastu võtab (või mõne muu sarnase asja, näiteks 50000 pagulast).
 Samas ilma inimlike nõrkusteta ei vaevleks me kindlasti selliste asjae küüsis. Aga siingi ei ole mitte praegusel ajastul ülehaibitud IQ puudus põhisüüdlaseks, vaid ammust ajast tuntud seitse surmapattu:
kopeerin  kusagilt - 

Uhkus/alpus  ld superbia ; Ahnus/omandihimu  ld avaritia ; Lihahimu/iharus/kiim  ld luxuria ;
Kadedus ld invidia ; Aplus/õgardlus  ld gula ; Viha/raev ld ira ; Laiskus ld socordia See laiskus on siin just probleemiks, ja sageli mentaalselt võimekam ongi laisem, sest saab lihtsamini hakkama ja nii jõuame paradoksini - küsimusi esitavad ehk koguni rumalamad.
Üks mind praegu väga häiriv näide: ajakirjandus produtseeris NASA hädaldamise teemal - oi oi - plutooniumi 238 on puudu ja me ei saa kosmost edasi uurida - see ei ole tavaline, ka kohutavalt kahjulik plutoonium 239, vaid plutoonium 238! See on suurepärane marsikulgurite jõuallikas, jah.
Aga kui selle kulguri läkitamine põrub ja see plutoonium, isegi mõni kilo - atmosfääris pulbristub ja ühtlaselt üle Maa laiali laotub - saame tulemusean jälle kümnete tuhandete inimeste suurenenud haigestumise vähki - kõige vastikumasse inimkonda vaevavasse haigusesse - kuhu Ahnus inimkonna ise on tõuganud. Vähiepideemia alus on olnud radioaktiivsus. Jälle seesama mõttelaiskus on keelanud meist paljudel, incl. füüsikud - kes võiksid ju ometi teada - aga kätt, mis toidab, ei hammustata -  sellest tõest aru saamast ...
Keda huvitab - Organismi ladestunud alfakiirgur tekitab selles kohas, kus see pesitseb, varem või hiljem vähi. Ja siis küll näete pilte ja abistate - ei, inimesed on tegelikult loomuselt ka abivalmid -
aga sageli aitaks algpõhjustega tegelemine rohkem - niinimetatud "rahumeelse aatomi" müüdi varjus toimuv uute pommikeste valmistamine peaks ükskord peatuma ja me peaksime mõtlema normaalsemate elektritootmise viiside peale, kui "rahumeelne tuumaenergia" ja lõpetama keskkonna reostamise radioaktiivsusega. Tegelikult on siin juba nüüd kõvasti üle piiri mindud - Fukushima tuumajaama sodi näiteks reostab tasapisi kogu Vaikse ookeani ära ja kogu progresiivne inimkond vaatab seda vaikides pealt ...







oktoober 07, 2017

Juubelikingitus üldrelatiivsusteooriale

Selle aasta füüsika Nobelis ei saanud olla erilist kahtlust. Selle au olid teeninud gravitatsioonilainete eksperimentaalsele tuvastamisele alusepanijad - kellest valiti välja 3 nime - 
Barish, Thorne, Weiss. Siit aga on puudu üks nimi - 
Ronald Drever










Algne kolmik, kes graviatsioonilaine äramõõtnud LIGO esimesed alused püsti panid, oli ikkagi Weiss, Thorne ja Drever.
Ronald Drever aga ei jõudnud gravitatsioonilainete tuvastamist ära oodata -
ta suri 7 märtsil 2017 85 aasta vanusena. 
[ Hooldekodus, raugaea dementsus - 
ka tippaju ei pääse kulumisest mitte kuhugi. Nukker, sest ajuteadlased / neuroloogid ei suuda tänaseni aju nõrgenemise mehhanisme tuvastada ja nii võib see saatus oodata igaüht. ]

Kahe musta augu liitumissündmus ise aga ei saanud olla paremini ajastatud -

1915 novembrikuus avaldas Einstein oma üldrelatiivsusteooria alased artiklid Preisi akadeemia mingis väljaandes.
25 novembri artikkel sisaldas neid võrrandeid, mille kohta Chaplin arvas, et neist saab maailmas aru vaid mõni inimene - ja sellest hoolimata sai Einstein maailmakuulsaks (1916 märtsis on aga päris põhjalik artikkel Einsteinilt üldrelatiivsusteooria kohta).

Aga mustad augud otsustasid liituda ammu ammu. Aga ikkagi täpselt nii ammu, et 14 septembril 2015 
sai Marco Drago automaatselt LIGO teavitussüsteemilt e-maili 2 lingiga LIGO kahelt jaamalt Ameerikas, üks nendest asus Hanfordis, Washingtoni osariik ja teine Livingstonis, Louisiana.
Selliseid meile tuli isikule, kes parajasti pidi valvama LIGO signaale,  umbes 1 päevas, sisaldades viited signaalidele, mis võisid pakkuda huvi, aga lähemal kontrollil osutusid siiski müraks.

LIGO on akronüüm - Laser Interferometer Gravitational-Wave Observatory -

- laserinterferomeetril põhinev gravitatsioonilainete vaatlusjaam. Konkreetselt tähistab see lühend aga konkreetset projekti 2 jaamaga USA-s, Hanford ja  Livingston.
Toon sellest Hanfordi jaama  pildi. 














 Teine samasugune asub siis Livingstonis.


Laserikiir jagatakse kaheks ja komponendid kulgevad (vaakumis!)  4km. mõlemas torus ja veel palju kordi edasi tagasi osavalt seatud süsteemis nimetusega Fabry-Perot cavity. Toru otste peeglid saavad vabalt liikuda (üles riputatud nagu pendlid).

  Siis saavad kiired jälle kokku, tavaolukorras faasis nihutatud nii, et nende koosmõju on 0, ja kui kõik on „tavaline”, s.t. ei ole signaali, siis interferentsi tõttu kiirte signaalid kustutavad üksteist.

Müra tõttu see nii kunagi ei ole. Kui aga tekib mingi signaali alge, siis teavitatakse sellest süsteemi valvavat teadurit, kes hakkab asja uurima. Omaette teadus on selle signaali müra seest tuvastamine - selleks oli vaja Thorne'i (ja teiste) teoreetilisi ja kompuutrite arvutusi, et võimalikke reaalse signaali malle paika panna.
[btw: vt. 1. Piret Kuusk väitis, et selleks on vajalik tohutu arvutiressurss. Huvitav küsimus - kui tohutu ja kas Tartu Ülikooli arvutipark ei saaks seda tüüpi asjadega hakkama? ]
Koos teiste teaduritega lõid nad sadu malle, mis kirjeldasid erinevat tüüpi mustade aukude / neutrontähtede liitumist. Need on LIGO-le vajalikud selleks, et müra seest õige signaal kätte saada. Üks hea tunnus on küll korrelatsioon 2 jaama vahel, aga lisaks oleks kena saada mingi malliga hea vastavus.
 
Kui palju siis need peeglid otstes ühe tüüpilise gravitatsioonilaine mõjul nihkuvad ? Seda on üle mõistuse vähe:
nihe / toru pikkus on suurusjärgis 10 ** (-21) (kümme astmes miinus 21) !!
Siit on vähemalt selge, miks nende õlgade / torude pikkused peavad olema kilomeetrite suurusjärgus ja miks meetritega mõõdetavate õlgade puhul ei saa sellest laserinterferomeetriast mitte midagi välja tulla.


  Seda otsitavat signaali aga peaks tekitama gravitatsioonilaine, mis peaks võngutama torude otstes olevaid peegleid oma lainetamise rütmis.

LIGO vaatlusjaamasid on aga ehitatud päris kaua aega, 1988 ...2015. 
Alles nüüd, anno 2015 saadi valmis täiustatud süsteem ja seegi ei olnud veel andmete kogumise rezhiimis, vaid alles insenertestimise staadiumis. 14 septembril veel päris „tõeline” andmekogumine ei olnudki plaanis, aga süsteem mõõtis kõike täpselt nii, nagu reaalseltki, nn. insenertehniliseks testimiseks.
 
Loodus aga arvas teisiti. Koguni nii teisiti, et Marco Drago oli väga, väga kindel, et tegemist oli „injektsiooniga”. 
See on süsteemi ja süsteemis osalevate inimeste testimiseks välja mõeldud asi ja 2010 sellist asja oli korra proovitud - et testida kas inimesed on võimelised ja reageerivad adekvaatselt reaalsele sündmusele. Terve teadurite grupp tegeles injektsiooniga väga tõsiselt ja alles siis, kui LIGO bossidele oli selge - teadusrühm on tasemel ja reageerib adekvaatselt - öeldi välja, tegemist on signaali injektsiooniga.
Kuid asja uurimisel selgus, et mingit injektsiooni ei saanud kuidagi olla, sest seda süsteemi ei olnud üldse sisse lülitatudki. Ka Ameerikas keset ööd üles äratatutelt (signaal saabus Ameerika kelle järgi keset ööd) ei tulnud infot, et võinuks olla selline õppehäire.

Aga signaali erakordne tugevus samal ajal (täpselt eraldatud selle ajavahemikuga, mis kuluks valgusel ja gravitatsioonilainel 2 jaama vahelise kauguse ületamiseks) tekitas asjasse puutuvatesse teadurite listi siiski sellise päringu - kas on keegi teinud mingeid logimata injektsioone?

Uuriti lausa pahatahtlike injektsioonide võimalusi ...
Sai selgeks, et ei ja et tegemist ongi PÄRIS sündmusega.

Miks selline konspiratiivsus avalike uuringute alal?

Tänapäeva teaduses on väga palju haipi ja seetõttu on dzhinni pudelist väga raske kätte saada, kui see kord on välja pääsenud.
Gravitatsioonilainete alal on valesignaale ka juba mitu korda antud -

Kunagi ammu ammu, 1970 paiku, väitis Joseph Weber, et tal õnnestus alumiiniumsilindrite abiga mõõta gravitatsioonilaineid. 
Weberi eeskujul panid mitmed rühmad maailmas kokku samalaadseid alumiiniumsilindreid, aga mingit signaali saada ei õnnestunud. (v.a. 1987 aasta supernoova, kus mingi signaal ikkagi saadi. Weberi mõõtmistest veidi veel allpool).

2014 märtsis aga teatas John Kovac oma uurimisrühmaga, et olevat avastanud Suur Paugu ajast pärinevat gravitatsioonilainetuse, mis jälle mõjustab mikrolainelise taustakiirguse polarisatsiooni.

Võimalik, et neil oli isegi osaliselt õigus, aga päris suure osa mõõtmisi sai ära seletada galaktilise tolmu mõjuga sellele taustakiirgusele. John Kovac arvas ekslikult, et lõunapooluselt tehtava mõõtmise puhul selle tolmu mõju ei ole nii suur.

Mõni kuu hiljem ilmus täpsustus - ei olnud vist lained, vist ikkagi galaktiline tolm ...

On täiesti võimalik, et selle tolmu mõju õnnestub hiljem ikkagi elimineerida ja see Suure Paugu ajast pärit gravitatsioonilaine jälg / kivistis kätte saada kosmilise taustakiirguse edasisel uurimisel.

Lähemal uurimisel selgus, et nii ongi - uurimine edeneb märksõna BICEP all (pikka akronüümi ei viitsi välja kirjutada) jõudsalt edasi ja on jõudnud tähiseni BICEP3.

Lõunapooluselt mõõdetakse edasi, ainult raadiosagedusi on rohkem ja erinevatel sagedustel galaktilinte tolm mõjub erinevalt, nii et selle tolmu saab sealt lõpuks välja elimineerida. Lisaks on liitumas hiinlased, kes tahavad mõõta sarnaseid asju teisest ruumipiirkonnast, sedapuhku Tiibetist.

Aga soov saada esmaavastajaks oli ilmselt suurem, kui hirm läbi kukkuda, oli ju Kovaci rühmal teada, et LIGO instrument lõpuks on täiustunud nii kaugele, et on võimeline mõõtma gravitatsioonilaineid ja siit see "teaduslik müra" 2014 märtsis. 
Hm. "Heureka" hüüdmised seetõttu saavad järjest harvemaks - kõigepealt peab mingi asja ära mõõtnud teadlaste rühm asju kontrollima, kontrollima, kontrollima ja seda kõike totaalse salastatuse tingimustes. Kas LIGO teadlased oma avastusest üldse oma abikaasadele rääkisid? Seda oleks päris huvitav uurida. JA ikkagi oli astrofüüsikute hulgas LIGO avastus kuidagi lekkinud enne 11 veebruari 2016, kui see laiadele rahvamassidele teatavaks tehti....
 
Ühesõnaga, LIGO puhul tuli olla konspiratiivne ja asju kontrollida ja võimalikult täpselt välja arvutada, mida ikkagi mõõdeti.

Mõõdeti aga ära kahe musta augu liitumine, massidega 36 ja 29 päikese massi.

Summaarse musta augu mass aga oli väiksem - 62 Päikese massi.

3 päikese jagu massi läks gravitatsioonilainetuse peale, mis lõpuks ka meile siin Maal kohale jõudis.

Mustade aukude puhul on natuke väiksem vahendustasu, kui inimkonnal kombeks - 5% läheb gravitatsioonilainete energiaks.

Miks aga seda mõõtesündmust füüsikud peavad üheks tähtsamaks saavutuseks füüsikas 21. sajandil (senini saavutatust, ma ei räägi terve sajandi jagu asju ette).

Kõigepealt on see alles algus.

See saavutus on esimene pääsuke terve uue astronoomiaharu jaoks.

Esimest korda saame Universumi omaduste kohta teada ka midagi muud, kui nähtavat valgust jälgides.

Selle juures gravitatsioonilaineid üritatakse tuvastada väga mitmel moel.


John Kovaci uurimisrühm mõõdab selleks kosmilist taustakiirgust ja saab üsna kindlasti varsti kätte meie kõige varasema Universumi poolt meieni läkitatud gravitatsioonilainete jälje sellele kiirgusele, küsimus on vaid selles, et nad peavad selleks veel mõned aastad vaeva nägema ... et eraldada signaali tolmu poolt tekitatust.


On olemas pulsareid vaatlev seltskond (pulsarid on neutrontähed, mille telg on selline, et neutrontähe pöörlemisel tekkiv raadiokiirgus jõuab Maani), kes sedapuhku kasutavad pulsareid vaid kelladena.

Teatud etalonpulsarite pöörlemisperioode jälgides saab tuvastada, kas Maa on parajasti mingi gravitatsioonilaine mõjuväljas (võnkuv liikumine). Neid pulsareid peab olema palju, nad peavad olema väga täpsed (nad ongi, aga mõned on täpsemad), erinevatest ruumipiirkondadest mõõdetud pulsarite abiga saab aga gravitatsioonilaine omadused täpselt kindlaks teha.

Selliselt saab mõõta väga väikse sagedusega (võnkumisperiood on aastates, mitte sekundites) võnkumisi, mis Maale osaks saavad suurte gravitatsioonilainete poolt. (milli, mikro ja nanohertsid).

Otse loomulikult saab tulemusi ka teada aastate pärast, sest ühe võnke periood on näiteks 10 aastat.
Sellistel sagedustel gravitatsioonilaineid kiirgavad ülimassiivsed mustade aukude kaksiksüsteemid, mis tekivad siis, kui kaks galaktikat liituvad, sest iga galaktika tuumas on üks supermassiivne must auk ja liitumisel saab neid 2. Need kiirgused on pidevad, kuigi päris lõpus,

kui need supermassiivsed mustad augud liituvad, tekiks üks tõeliselt vägev gravitatsioonilaine - ainult et sellised sündmused vist ei ole väga sagedased. 
Pidev gravitatsioonilainete kiirgus oleks aga vähemalt detekteeritaval tasemel - väiksemate mustade aukude liitumisel on detekteeritav tase olemas vaid väikese ajavahemiku jooksul vahetult enne liitumist. 
Selle gravitatsioonilaine sagedus ikkagi on ka väga väike, nanohertzi suurusjärgus (sagedus on pöördvõrdeline liituvatel masside summaga).

Kui nüüd need kõik projektid teoks saavad, lisaks tõenäoliselt veel lisanduvatele, on meil olemas uued vaatlusriistad Universumi jaoks. Selle kõige juures saab uurida ka neid asju, mis sündisind esimese 380000 aasta jooksul alates Suurest Matsust. Sellest perioodist meile mingeid elektromagnetkiirgusi ei ole pärandatud.
Gravitatsioonilainete uurimine aga tuvastab üsna täpselt ära Einsteini üldrelatiivsusteooria kehtivuse või koguni leiab varsti üles need piirid, milleni see teooria on kehtiv. Siit edasi ootavad stringiteooriad oma kinnitusi või ümberlükkeid ja ainuke vahend senini nende jaoks ongi gravitatatsioonilainete uurimine.



Kui Einstein oma teooria lõi, siis juba 1916 sai ta võrrandid ka gravitatsioonilainete jaoks, aga ta hakkas ise kahtlema nende olemasolus.

Koguni nii palju, et ta üritas 1936 avaldada artikli, kus tahtis tõestada, et neid laineid ei saagi olemas olla (võrrandid on, aga need on vaid matemaatiline artefakt).

Artiklis oli aga viga. See artikkel anti lugemiseks ühele referendile, kes selle vea avastas. Einstein oli selle referendi peale muidugi tulivihane. Einstein kirjutas selle koostöös ühe tudengiga, Nathan Rosen. Nathan Rosen aga lahkus Nõukogude Liitu. Teine noormees, Leopold Infeld, kes tuli Roseni asemele, sai Einsteini referendiga tuttavaks - selle mehe nimi oli Robertson ja Infeldil õnnestus Einsteini veenda - artiklis oli viga. Einstein oli selle artikli saatnud juba teisele ajakirjale, aga parandas oma vea. Korrigeeritud artikkel ilmus ajakirjas „Journal of the Franklin Society”.

Aga seda, et need lained oma erakordse nõrkuse tõttu ei tohiks olla detekteeritavad, sellise arvamusel oli Einstein oma elu lõpuni.

Tal oli osaliselt õigus, aga ta alahindas füüsikute tõu visadust. 
Lisaks ei olnud Einsteinil aimugi Universumis eksisteerivatest mustadest aukudes ja isegi neutrontähtedest - esimene neutrontäht-pulsar
avastati 1967, kuigi nende eksistentsi ennustati juba 1934. Just seda tüüpi objektidelt aga on loota mingisugustki gravitatsioonilainete emissiooni, näiteks 14 septembril 2015 avastatud gravitatsioonilaine puhul läks 3 Päikese massi gravitatsioonilainete energiaks. Vastupidi, sellised tavalised süsteemid, nagu päikesesüsteem genereerib gravitatsioonilaineid võimsusega 5kW. Terve PÄIKESESÜSTEEM, hallo, siin peab olema viga? Ei ole. Maa - Päikese vastasmõju gravilainete võimsus sellest on 200W. Maa aga Jupiteriga võrreldes väike - jälle on sees asjaolu, et kaugusest sõltub gravilainete tekitamine rohkem, kui massist.  


60 aastat katsetusi - kusagil alates 1955 hakati gravitatsioonilainetega jälle tõsisemalt tegelema - andis lõpuks oma tulemuse. Selle algatajaks aga oli Felix A. E. Pirani artikkel, mis andis eksperimentaalsetele füüsikutele võimaluse gravitatsioonilisi lainete efekte hinnata (ja hiljem mõõta).
Tegelikult ollakse tänase päevani üldrelatiivsusteooriaga hädas, kuna kõik võrrandid on mittelineaarsed ja et sealt tasasesse ruumi midagi mõõdetavat anda, on vaja kõva tööd ja analüüsi.

Isegi energia jäävusega ollakse üldrelatiivsusteoorias hädas.
 
Gravitatsioonilainete mõõtmisega alustas 60-ndate lõpus Joseph Weber. Selleks kasutas ta massiivset alumiiniumsilindrit ja üritas andurite abiga detekterida gravitatsioonilainete poolt genereeritud efekte.

Kahjuks tema mõõtmisi ei suudetud korrata ning samal ajal ennustasid need hiiglaslikke gravitatsioonisündmusi meie Galaktika keskmes - mis küll ümber lükati, seal oleks pidanud toimuma tõeline aine hävimine gravitatsioonilaineteks. See oli vaevalt tõenäoline - kui selline protsess jätkuks, hävineks meie Galaktika miljonite aastatega ...

Weberi jätkas oma mõõtmisi ning teised rühmad proovisid tema tulemusi reprodutseerida.

See küll ei õnnestunud, aga meetodit arendati edasi. Weberi instrumendi tundlikkus oli aga suurusjärgus 10 astmes -16, sellise instrumendi puhul ei olegi lootust mingit gravitatsioonilainet mõõta (aga on alati võimalik saada mingeid imelikke signaale mingite vigade või häirete tõttu).



Mis Weberi arendatud suunast edasi sai ? Sellest seisust õnnestus mul välja õngitseda

sellised viited:



Nimetuseks on resonants-mass gravitatsioonilainete detektorid. Märkimisväärne on see, et mingi signaal supernoovast 1987A õnnestus jäädvustada, aga otseselt kindlaid GW tuvastusi ei ole praeguseni nende detektoritega õnnestunud saavutada.

On täiesti tõenäoline, et edasisel arendamisel õnnestuks/b need detektorid tuunida samale tasemele, nagu LIGO-gi ja see ON odavam. Puuduseks on see, et need detektorid töötavad kitsas sagedusvahemikus, kuid neid on tükk maad lihtsam ehitada, kui nad kord on GW-sid mõõtma pandud.

FAIR PLAY märkus: millegipärast LIGO seltskond on enamasti Weberi poolt paika pandud detektorite suunda ignoreerinud ja seda on teinud ka peavoolu ajakirjandus. Usalda, aga kontrolli!

Aastal 2000 kuulutas Rainer Weiss et ta ei saanud 1970 aru, mida Weber tegi ja läks oma teed.

Tore, aga nende uurimisgruppide täielik ignoreerimine (ainult Weberit on mainitud ja sedagi selles kontekstis, et ta mõõtis valesti) ei ole väga aus, sest instrumendid ehitati valmis ja nad üritasid GW-sid detekteerida kõrvuti LIGO-ga, MÕLEMAD ebaedukalt. LIGO instrumendid saavutasi Weberi resonaatoritega võrreldes parema tundlikkuse alles 2005 või kusagil sellel ajal...

Tegelikult Weberi resonaatorite suund ei saanud sellist nõutavat finantseerimist ja jäid lõpuks võidujooksus (hetkel) alla. 
Joseph Weberi resonants-mass gravitatsioonilainete detekteerimise meetodit on võimalik edasi arendada GW detekteerimiseks nõutavale tasemele. Iseküsimus, et Weberi mõõtmistulemused ei olnud tõenäoliselt siiski õiged. 

  Joseph Weberi mõõtmistega samaaegselt aga avastasid Russel Alan Hulse ja Joseph Hooton Taylor binaarse pulsari PSR B1913+16. Üks tiirlev neutrontäht kiirgas oma kiirgust Maale ja seetõttu sai selle kaksiksüsteemi omadusi väga täpselt uurida. Selgus, et aastatega neutrontähe tiirlemisperiood ümber süsteemi massikeskme vähenes ja seda sai seletada vaid gravitatsioonilainete kiirgamisega.
Lõplikuks ühinemiseks kulub sellel süsteemil veel 300 miljonit aastat. Süsteem tekitab küll gravitatsioonilaineid, aga nende energia on siiski võrreldes näiteks Päikese kiirgusega vaid 2%.

See arvutus selgitab, mis neid laineid nii pagana raske avastada on - isegi sellised megarelativistlikud süsteemid ei tekita eriti võimsaid gravitatsioonilaineid.
Btw. wiki väidab, et Päikesesüsteemi poolt tekitatud gravitatsioonilainete võimsus on ....

5kW. Selline natukene kobedam elektriline küttekeha nurgas või ... näiteks mõne ettevõtte server.

Selle süsteemi uurimise eest said Hulse ja Taylor 1993 Nobeli preemia.

Järelikult gravitatsioonilaineid genereeritakse ja nendega tasub tegelda.

Juba 1972


pakkus Rainer Weiss välja interferomeetri (seda tööd ei avaldatud üheski ajakirjas) millega võiks näiteks pulsari genereeritud gravitatsioonilisi laineid mõõta. Juba selles artiklis pakkus Weiss interferomeetri õla pikkuseks

1 km, kui oleks soov reaalset GW-d mõõta. Reaalselt õnnestus mõõta gravitatsioonilainet aga õla pikkusel 4 km!

Weissi enda tollal ehitatud interferomeetri õla pikkus aga oli ainult 1.5 m.

Vaadake selle kirjatöö aastaarvu - 1972. GW tuvastati aastal 2015, ühesõnaga visandist teostuseni läks ... 43 aastat.
Kõigepealt pidid aga kokku saama 2 fanaatikut, teoreetik (Thorne) ja Weiss.

btw. kui Thorne oleks Weissi ettepanekut lugenud 1972, oleks ta selle naernud välja. 1973 väljaantud raamatus Thorne olevat ühes üliõpilastele antud ülesandes käsitlenud seda probleemi ja ülesandeks oli tõestada seda tüüpi mõõteriistaga GW detekteerimise praktiline võimatus.

Näide: mida teeb paar aatomit vaakumis (mis pole kunagi täiuslik), lüües täie hooga vastu LIGO toru otsa peeglit, kas see mõju on võrreldav tüüpilise GW mõjuga peeglile, mida süsteem peab mõõtma (delta l / L suurusjärgus 10 astmes -21 ) ? Ma kujutan ette, et LIGO tüüpi instrumendil IGA viimne kui pisihäiritus tuleb võtta arvesse, et saada see ülitäpne detektor (mis peab tuvastama nihke prootoni läbimõõdu suurusjärgus) midagi mõõtma peale müra.

1975 said Weiss ja Thorne kokku NASA konverentsil, teemaks kosmoesuuringute kasutamine kosmoloogias ja relatiivsusteoorias. Weissil õnnestus Thorne „konverteerida” oma usku, usk see saigi vaid olla, et sellise interferomeetri ehitamine on võimalik.

Weiss sai raha oma 1.5m. interferomeetrist parema tegemiseks ja ta sai valmis 9m õla pikkusega interferomeetri.

Thorne-l proovis algul Caltechi meelitada venelast Vladimir Braginskit. Sellal aga poliitiliste probleemide tõttu see ei õnnestunud. Aga Glasgow-s ehitas oma laser-interferomeetrit shotlane Ron Drever ja 1979 õnnestus ta algul (pole kohaga) Caltechi meelitada. Seal ehitas ta valmis interferomeetri õla pikkusega 40m.

Weissil nii palju raha ei olnud, aga ta kirjutas seevastu 1979 NSF-ile taotluse kilomeetrilise õlaga interferomeetri ehitamiseks. Esimene etapp oli teostatavuse uuring, mille jaoks ta sai raha ja see kestis kuni 1983.

Btw. samaegselt idanesid projektid Euroopas, saanud Weissilt innustust ja õpetust. Euroopa projektide häda oli see, et nad ei saanud algselt raha, hiljem said ja praegu on olemas 2 toimivat projekti, üks Saksamaal - GEO600 interferomeetri õla pikkusega 600m (rahapuudus, küsiti rohkem, küsiti isegi tunneli ehitamist maa alla, et seismilist häiritust vähendada) ja VIRGO Itaalias (võrreldav LIGO-ga, õla pikkus 3km.).

Aga kõikide häirituste ja mürade mahavõtmiseks oli olemasolevale interferomeetrile vaja tohutuid täiustusi ... kogu LIGO edu peitub vaid detailides ja ... võimes küsida raha. Näide - üks väga tähtis testsündmus oli LIGO-le see, kui LIGO boss oma Harley Davidsoniga LIGO kõrvalruumi sõitis. Seismiline häirituste kõrvaldamise süsteem töötas nii hästi, et see jäi signaalis märkamata.

1983 sai NSF taotluse interferomeetri ehitamiseks maksumusega 100 mlj $. Selleks jälle oli vaja saada Caltechi grupp (Drever + Thorne) Weissi rühmaga ühe mütsi alla, sest 2 paralleelsele projektile raha poleks vaevalt antud. Ron Drever aga ei olnud väga huvitatud Weissiga koostööst. Sellest hoolimata NSF taotluse rahuldamisel, seda alles 1988, pandi 2 töörühma ühtekokku ja algas pingeline töö LIGO (Laser Interferometer Gravitational-Wave Observatory) kallal. Kuna 2 põhiosalise Dreveri ja Weissi vahel koostöö ei sujunud, lahkus Ron Drever töörühmast (millalgi, ma ei saanud täpselt aru 1994?) Sellest hoolimata oli Dreveri geenius mängus paljude LIGO väga tähtsate edasiarenduste tegemisel. Nii et LIGO alusepanijad ikkagi on 3 nime - Weiss, Thorne, Drever.

Drever suri kahjuks enne Nobeli preemia määramist vanuses 85.
Omaette huvitav oleks Thorne käest välja peilida, kuidas kahe tõenäoliselt üsna ekstsentrilise inimesega, kes omavahel läbi ei saa, oli võimalik koos töötada ja midagi asjalikku ära teha. Selline sunnitud koostegevus kosmosekapslis tüüpi probleem.

Kuid mingi maagia oli veel mängus - kuidas suudeti NSF-le (National Science Foundation) selgeks teha vajadus 100 miljonit eraldada mingile projektile, mille esimeses faasis nii 10-15 aasta pärast isegi ei ole midagi mõõdetavat ja alles teises faasis võiks alata millegi mõõtmine?
ja seda tihedas konkurentsis teiste astronoomiliste projektidega, mis kõik taotlesid raha millegi reaalse tarbeks?


Projekt aga sai uue hingamise Barry Clark Barish juhatamisel (kuni 2005) kes tegi sellest väga eduka koostööprojekti, kus osalesid mitmed koostööpartnerid.
Otse loomulikult LIGO kõrval jätkasid oma arendusi sakslased (GEO600), itaallased (VIRGO), ja ka WEBERI suund jätkus (!!), aga kõige selle kirjeldamine läheks isegi minugusugusele kaevajale väga pikale....

Igal juhul opereeris LIGO I etapil aastatel 2002 - 2010 (ja ei ületanud Weberi tüüpi detektorite tundlikkust!!).

Edasi ehitati ja täiustati seadet 5 aastat ja imelise kokkusattumuse läbi just enne ametlikku töölesaamist, insenertehnilise testimise ajal fikseeriti esimene signaal 14. septembril 2015.

Need 3 nime, kes nüüd noppisid Nobeli (Thorne, Weiss, Barish) on vaid mõned nende seast, kes kõik on üritanud ja üritavad edasi GW-sid püüda.

LIGO seltskond saavutas edu tänu visadusele, aga ka tänu väga võimekatele isiksustele, kes suutsid välja ajada vajalikke rahasid.

Ka ülejäänud mõõtjaid, kes kasutasid erinevaid meetodeid, võinuks saata edu varem, kui LIGO-t. Väga ilus ja sümboolne on siiski see, et see mõõtmine sai teoks üldrelatiivsuse 100-ndaks sünnipäevaks.

On peaaegu kindel, et nii BICEP rühm, kui ka pulsarite rühmad suudavad GW-sid tuvastada ja kui lõpuks saadakse raha, siis kusagil 2030-2040 vahel saadetakse vastav süsteem ka kosmosesse (LISA ja selle edasiarendused). Järelikult on järgneva 100 aasta (2015- 2115) vahel oodata väga huvitavaid ja fundamentaalseid avastusi nii gravitatsioonilainetest kui ka neid genereerivatest objektidest. See, mida Einstein ise pidas absoluutselt mõõdetamatuks, on varsti astronoomide igapäevase rutiinne päevatöö....

Huhh. Vist ei olegi minu õpitud erialal (olen endiselt ikkagi hariduselt füüsik edasi) midagi nii põrutavat sündinud. 
Enne seda oli üheks väga põrutavaks asjaks küll kõrgtemperatuurilised ülijuhid,

aga seegi tulemus kahvatub GW leidmise kõrval.Olen nende ülijuhtidega isegi tegelenud - laulev revolutsioon võttis ära aga meie finantsallikad ja nii see läks ...

Muuseas, kõrgtemperatuurilised ülijuhid endiselt ootavad oma rakendamist reaalses elus - tee teadusest praktikasse tegelikult on päris pikk. Tegelikult võtab fundamentaalsete avastuste jõudmine praktikasse kõvasti aega!

Lingid:
1. Vahest kõigepealt kuulame ära eesti teadlased - on olemas utv-lt
teoreetilise füüsika seminar järjenumbriga 506.
http://opik.fyysika.ee/index.php/exp/display/59667
Kuulasin. Selgub, et Eesti teadlased on Joseph Weberi ajastul tegelenud 
gravitatsioonilainetega päris kõvasti. 80-ndatel aga see huvi vaibus.
Weberi instrument saadi valmis Moskvas, sellega tegeles Braginski, keda Thorne
tahtis värvata Caltechi interferomeetrite ehitama.
Selgus, et kuidas mustad augud üksteisele NII lähedale sattuvad, et võiks toimuda liitumine - selle kohta on väga vähe teada.

Kõige rohkem ongi teada selle kaudu, et LIGO on nüüdseks fikseerinud 4 sarnast sündmust. Järelikult üsna tavaline asi. Järelikult on olemas mehhanism,
kuidas need mustad augud üksteisele nii lähedale saavad / ainult GW kiirgamisega energiakao mehhanismi läbi võib neid sündmusi liiga vähe saada?
 2. https://www.nobelprize.org/nobel_prizes/physics/laureates/2017/press.html
Siit leiab ka pikema populaarteadusliku ja natukene teadusliku kirjelduse sellest, miks see preemia just nimetatud isikutele anti.
3. GW ajalugu


4. http://www.dailygalaxy.com/my_weblog/2017/10/beyond-the-nobel-ligos-kip-thorne-peers-into-the-dark-side-of-the-universe-watch-todays-galaxy-strea.html
Siit edasi leiate Kip Thorne'i enda ülevaate GW ajaloost.
see video kasulik ära vaadata ...
Edasist lingipuru ma ei hakanud siin tooma, allikad on erineva kvaliteediga ja vajaksid kõvasti sortimist / puhastamist. Ma siiski ei ole GW spetsialist ja ei suudaks korralikku ülevaateartikli tasemel asja GW kohta produtseerida. GW on põnev teema, nagu minu umbes 1 päevane uuring selgitas, järgnev nädal võiks selgitada natukene enam ja järgnevad 3 kuud võiks tekitada juba imelikke mõtteid taas hakata füüsikaga tegelema. See oleks aga lausa ohtlik.



september 25, 2017

Üks valss





Lõunavaheaegadel saan ma kodus söömas käies vahepeal klaveri taga lõõgastuda.

See valss on küll pärit ühest laupäevasest ajast, kui kedagi kodus polnud, kirjutan mõne teema üles, kui motiiv tundub huvitav ja proovin varieerida. Üleskirjutuseks on minu „magnetofoniks” Mac,

mis õnnetuseks peegeldab käed teisipidi, nii et ärge üllatuge selle peale.
See valss on siis sellise üleskirjutuse tulemus. Öeldakse vist eksprompt selle kohta.

Seetõttu on esitus konarlik - kusagil on mõtlemise kohad - mida nüüd edasi mängida - ja ma ei ole veel niikaugele jõudnud (kui üldse kunagi), et oma mõtlemise kohti suuta piisavalt hästi ära peita.

Tehnikast ma parem ei räägigi - vaevalt, et mul õnnestuks oma elus leida puuduolevad 10000 tundi, et korralikult mängima õppida.

Näiteks nagu seda tegi omal ajal Mischa Levitzky.


See on üks minu lemmikvalsse, ainult mängida .... ei oska. Need 10000 tundi on ikka puudu.

Aga motiiv minu ja Levitzky-l vist on olnud sarnane - saada valmis või osaliseltki valmis mingi päris oma lugu. Päris oma ei ole muidugi õige öelda, sest nii või teisiti on kõik motiivid isegi suurte heliloojatel sageli üksteiselt laenatud. Aga nii natukene oma lugu see võiks ju olla.

Levitzky oli aga virtuoossne pianist, kes aga elukutse tõttu pidi enamasti vaid teiste loodut esitama...

Kui ta oleks julgenud rohkem improviseerida ja tulemusi üles kirjutada, oleks meile temast ehk pärandunud rohkem muusikat ...
ja see tema "Armastuse valss" on tõesti pärl koos veel mõne väga ilusa palaga. 


september 18, 2017

Halvem on parem














See kirjutis tõmbab (mõneks ajaks) joone alla seiklustele Unixi ja C-ga.
On võimalik (never say never), et seiklus jätkub, sel juhul väga tõenäoliselt C++ kujul.
On aga võimalik, et kogu C kogemustepagasist saan ma mõne noore õppinud selli käest mühatuse -
C on reaalsete meeste jaoks, s.t. selliste vanade peerude värk... - kui ta on viisakas ja kui ta ei ole, ei tule sedagi.
Ja seda, mida C puhul hinnatakse, tuleks veel kõvasti harjutada - kirjutada mõni kompilaator valmis näiteks.
Teine rakendus, mida ehk võiks vaja minna, on mõne teise programmeerimise keele jaoks kirjutada mingi jupp koodi, mis midagi teeks väga kiiresti. Tavaliselt on see töö juba ära tehtud ja sellise töö tegijaid ka väga ei vajata.
Kolmas võimalik rakendus oleks robotid ja muu säärane värk. Viimati näiteks uurisin mingit käepaela programmi - see oli tehtud väga algelises C-s. Oskasin isegi probleemi ära lahendada.
Laiale rahvale tarbeprogrammide kirjutamine C-s ilma suure vajaduseta (lihtsalt on antud ette seade X ja temal jookseb keel C) on täielik mõttetus.
C on samasugune relikt, nagu ladina keel. (Teine samasugune relikt olevat Lisp ja neid mõlemat olevat vaja teada tõelise (reaalse) kompuutrihariduse saavutamiseks. Lisp minu lootustes võib olla
ikkagi päris mõistlik keel, kuigi FP keeli on pärast Lispi ohjeldamatult juurde tehtud, üks ikka parem kui teine ...)
Aga C-s võiks selline mõnus masinaläheduse tunne tekkida. Ikkagi viidad (pointerid). Ikkagi käsitsi mäluhaldus. Veel on teada, et C-s on tehtud
Linuxi tuum ja Linuxi muud jupid. Ja see müütiline C kiirus.
Reaalse numbrite jahvatamise jaoks millegipärast aga endiselt kasutatakse FOTRANI. Nii et see ka on vist müüt.
Minu jaoks on C kõige suurem tüütus mäluhaldus. Pead väga täpselt teadma, kuhu mälu eraldatakse, milline asi on staatiline ja milline dünaamiline (nõuab vabastust). Jumala eest ära vabasta staatilist mälujuppi (undefined käitumine, üks hullemaid turvaõudusi turvaspetside jaoks).
Otse uskumatult paljude ilmselgete vigade korral kompilaator on C -s kõigega rahul ja paljude asjade puhul lihtsalt spämmib. Kui siia veel mingid automaatvahendid lisada, siis saab otsatu hulga mõttetut kisa ja mõne teate, mis jällegi on VÄGA TÄHTIS (selle peale programm jookseb pange).
näide (siin ma taplen html tagidega ja lihtsustasin oma mure väiksema märgi ärajätmisega...)
for(int i; i on väiksem kui 10; i++) mingi kood;  

Kompilaatori jaoks ei ole siin miskit viga, kõik on hästi ja nii 75% juhtudel ongi kõik OK. Avastad selle trükivea aga sellest (i= 0 on puudu), et mõnikord jälle see programmi jupike ei tee midagi (endal kogetud nähtumus) ja enamasti teeb täpselt seda, mida vaja.
Kultuslik ++ operaator on tegelikult paljude vigade allikas ja seda tuleks mingi teise tegevusega KOOS tehes igal juhul vältida. Kõik sellised imelikud asjad, nagu i = v[i++] ongi imelikud.
ja veel vähem on vaja raisata aega selle peale, kas kasutada ++i; või i++.
Ei ole try-d ja väga sageli veateate asemel sülitatakse sulle välja segmentation fault, kui ei ole idiootsuseni järjekindel igasuguste NULL-ide (nullviit) käsitlemisel.
Ei soovita mingil juhul algajatele ja edasijõudnutele ka ikkagi siis, kui paistab mingi vajadus.
(robotid, IOT etc...).
C fännid teevad sageli kõike vastupidi Pythoni Zen-is öeldule ja on selle üle isegi uhked.
Näiteks seesama ++ on sünnitanud haiglase maania kõiki asju ühele reale sur(a)uda. Siis on kõik super hästi, kui ühe reaga hakkama saab.

Kahe vana dinosauruse LISP ja C vahel olevat kunagi ammu, nii täna 25 ja enam aastat tagasi käinud kõva lahing. Ja seda lahingut, umbes nagu Maratoni väljal toimunut, on nooremal põlvkonnal ehk vaja siiski teada.
Sellest selle jutu pealkiri, sest see peegeldab väga hästi C-st tulnud (ja võitnud) suhtumist, mis on meile pärandunud ja millest vähemalt selle kõige räigemates variantides on vaja lõpuks vabaneda.
Vähemasti võiks ajalugu korduda ja anda LISP-le või sellest pärandunud suhtumisele uue võimaluse.
Pealkirja või meemi tekitas aga Richard P. Gabriel,
vt. http://dreamsongs.com/RiseOfWorseIsBetter.html, kus on ka tema järgnevatele kirjutistele viited. Aga esialgne meem on kirjas http://dreamsongs.com/WIB.html
Siin on kirjas rohkemgi, mitte ainult arvutiasjanduse ajaloolasele, vaid ka praegusele fännile oleks tegelikult huvitav uurida, kuhu kadus LISP -i „hea seis”, millele Richard Gabriel viitas originaalartiklis aastast 1991, kusjuures see ei puudutanud ärilist edu - see paraku vist jäigi unistuseks? Ja juba siis kuulutas Gabriel LISP-le kadu, ühtlasi tuues esile C/ C++ ... tollal tulevase / praegu olemasoleva võidu põhjused. C/C++ all tähistan kõik järgnenud OO keeli, mitte ainult konkreetselt neid keeli.
Gabriel ristis kahe koolkonna hoiakud järgmiselt:
I hoiaku kandjad olid-elasid MIT / Stanford ülikoolides ja nende ühisnimetajaks sai
Tee õiget asja!” („The Right Thing”)
II hoiak sai Gabrielilit märgise Halvem on parem” Worse is Better”.
ja nende pesitsupaigaks oli New Jersey...
See silt oli erakordselt hästi õnnestunud ja on tänaseni Unixi lipukirjaks, umbes samamoodi nagu „goto kuulutatud kahjulikuks ...mdx mitte ainult Unixi ... ka kõik agiilsed arendajad lehvitavad agaralt seda lippu...Kui mingi asi väga sügavalt pange läheb, siis ilmuvad välja arendajad, kes ütlevad, et kogu viga oli selles, et ei olevat oldud piisavalt agiilne. Aga siin ma lihtsalt teritan hambaid, ma ei ole agiilse ega mitteagiilse arenduse mitte väga suur ekspert.
Artiklis käsitleti programmide erinevaid häid omadusi vaid VEIDI (veidi!) erinevate rõhuasetustega. Hoolimata sellest sai sellest veelahe, mis, nagu ma arvan, tuleb ühel ilusal päeval jälle ületada.
I Tee õiget asja programmeerijad lähtuvad (väidetavalt, sest tegemist on siiski vaid idealisatsiooniga) järgmistest headest omadustest:
Lihtsus -- programmi arhitektuur peab olema lhtne, nii teostuselt kui ka liidestuselt. (implementation, interface). Selle juures on TÄHTSAM liidese lihtsus, mitte teostuse lihtsus. (minu rõhutus ja eelistus, sest seda näeb kasutaja!).
Korrektsus - programm peab olema korrektne KÕIKIDES jälgitavates aspektides. // märkus - ilmselge võimatus ja võimatu on ka tõestada seda, et programm on korrektne. Sellest hoolimata on see ilus põhimõte, eks.
Konsistentsus - programm ei tohi olla mittekonsistentne. Programmil on lubatud olla natukene vähem lihtne (minu rõhutus) ja natukene vähem täielik, et vältida mittekonsistentsust. // aga see on ka kõige hämaram punkt, kõigest hoolimata meeldib mulle näiteks mõte, et mõnikord mõni asi ei peagi nii lihtne olema.
Täielikkus - Programm peab käsitlema nõnda palju olulisi olukordi, kui on praktiline. Kõik eeldatatavad juhud (mõistuse piires) peaksid olema kaetud. LIHTSUS EI OLE LUBATUD (jälle minu rõhutus) liigselt täielikkust kahjustades.

Need kõik on väga ilusad põhimõtted muidugi, mida kahjuks on sageli peaaegu võimatu jälgida. Kuid ma tikun endiselt kalduma „Õige asja” jüngriks, sest mingi ideaal peab selles sõnnikulaotamise töös ometi olema? Aga lähme edasi, sest
Richard Gabrielil õnnestus VÄIKESTE (need natukene väikesed järeleandmised!) järeleandmiste kaudu iseloomustada väga hästi ka C/C++/ Unix (ja praegu prevaleeritat tarkvara tegemise filosoofiat). Ok, ta ehitas jah õlgmehikest, aga väga osavalt.
Isegi nii osavalt, et paljud seda artiklit lugenuna tänase päevani ei saa aru, et Richard Gabriel oli tegelikult „Õige asja” jünger. (aga mine sa ikka tea).
II „Halvem on parem” koolkonna (mida Gabriel kutsus New Jersey koolkonnaks - miks - uurige ? ja kommenteerige ...) vaated erinevad ainult NATUKENE ...

Lihtsus - programm peab olema lihtne nii teostuselt kui liideselt. KUID teostuse lihtsus on TÄHTSAM (kõik on minu rõhutused) KUI liidese lihtsus. Lihtsus on programmi kavandamise kõige tähtsam kaalutlus.
Korrektsus - Programm peab olema korrektne kõikides jälgitavates aspektides.
AGA: Pisut parem on olla lihtne, kui korrektne.
[ see siin on minu targutus: Näiteks kui programm mingitel väga erilistel tingimustel jookseb pange, aga neid erilisi tingimusi väga ei teki, siis on lihtsam parem]
Konsistentsus - programm ei tohi olla MITTE LIIGA mittekonsistentne. Konsistentsuse võib mõnikord ohverdada lihtsuse nimel mõningatel juhtudel, aga veel parem on heita kavandist kõrvale vähem ettetulevad vajadused, kui lisada teostusele keerukust või liidesele mittekonsistentsust.
[ Siin ma natuke nõustun. Ju siis on tarkvaraga askeldamine mõne aastaga mind natukene kainestanud ... aga alati on ... põrgutee sillutatud heade kavatsustega, seda nii „ÕIGE ASJA” kui ka „HALVEM ON PAREM” leeris]
Täielikkus [siin on eriklausleid eriti palju välja toodud.]
Programm peab käsitlema nii palju olulisi olukordi, kui on PRAKTILINE.
Kõik mõistlikult eeldatavad juhud võiksid olla kaetud.
AGA: täielikkuse võib ohverdada iga teise kvaliteedi kasuks. Alati tuleb täielikkus ohverdada, kui lihtsus satub löögi alla. Konsistentsuse võib aga ohverdada täielikkuse nimel [???
ei saa aru, ilmselt on mingid manuaalid lugemata]
Aga: eriti mõttetu on LIIDESE konsistentsus.


Ok, jätame 1991 konstrueeritud New Jersey õlgmehikese detailsed vaated programmide kavandamisele veidikeseks kõrvale, sest Gabriel suutis üllatavalt hästi välja tuua põhjused, miks natukene üle jala laastes saab natukene edukama programmi kirjutada. ...

C ja Unix levisid hästi, sest C kompilaatoreid oli lihtne kirjutada. Unix jooksis (ja jookseb) hästi igasuguste asjade (just asjade, incl. pesumasin) peal. Ta täidab 50-80% kasutajate ootusi.
C ja Unix levisid kui viirused ja harjutasid kasutajad üllatavalt kiiresti mõttega, et paremini ei olegi võimalik. / DOS läks siit veel sammukese kaugemale. Apple vahest ehk suutis mingil hetkel üritada „Õiget asja teha”...
Aga alguses ei olegi vaja kõike õieti teha. Kui „viirus” on kirjutatud siiski hästi, saab viirusele kirjutada uusi versioone ja varsti täidab tarkvara 90%-liselt kasutaja ootusi.
Rohkemat aga kasutajad ei saa iialgi. / aga ka „õige asja” tegijad ei saa kunagi valmis üle 90% -list asja.
Kui õlgmehikene C/C++ on veel kujutatud natukene paksudes värvides, siis „õige asja” tegijad hm.
Gabrieli järgi ei saa mitte iialgi mitte ühtegi asja valmis. Või lihvivad kroonijuveeli lõputult.
Ei saa jätta torkimata -
näiteks programmeermiskeskkonda nimega Haskell (kuhu lõpuks saadi külge igasugused huvitavad asjad, ok, aga ohverdati LISP, mis võib-olla oleks 90-ndatel suutnud läbi lüüa õigemini „õiget asja” tehes....
Mdx, vahepeal andis lootusi ju Scala ja ühel ilusal päeval tuleb tuli tuha alt jälle välja ja vana LISP C võitluse elavneb uutes kuubedes kujul mingi eriline funktsionaa
lkeel / mingi ülimoodne uuskeel
25 aastat hiljem on programmeerimise paradigmades aga siiski toimumas muutused.
Halvem on parem” stiilis saadi valmis Internet ja see osutus väga edukaks projektiks. Sellest hoolimata on „halvem on parem” alustus tinginud Internetis väga paljude asjade põhjaliku ümberkirjutuse ja sageli on esialgset disaini teadmata väga raske aru saada, miks selles internetis asjad ikkagi nii keeruliselt / ja ümber nurga käivad ...
Kasutajad on hakanud programmidelt rohkem nõudma. Enam ei olda rahul sellega, et mõnikord on võimalik korrektsuses nii natukene ohverdada - turvanõuded ei lase seda teha.
Seetõttu on puugiste programmide juurde tekkinud testijad, google on pannud kodeerijad ise oma koodi testima ja tõstnud TESTIJAD kõrgemale tavakodeerijast (tavakodeerijat testiteenuse kavandamise juurde ei lastagi, aga musta töö, automaatestimise, teeb iga kodeerija ise), igasuguste veidrate programmerimiskeelte juurde on siginenud igat sorti veel veidramad töövahendid, mis püüavad xxx saia teha, näiteks C-s lisades igasuguseid const -märgendeid (mille peale Pythoni sellid ütlevad, et kui mingi asi on const, siis las ta olla konstant ja FP fännid ütlevad, et neil ongi iga asi const ja milleks sellega programmi koodi risustada) või mõõta
testimisel McCabe indeksit ja ajada see alla 10.
Kasutajal ei ole sellest sooja ega külma, küll meeldib kasutajatele JUST LIIDESE konsistentsus ja programmi konsistenstused ja muud hädad jätavad ta täiesti ükskõikseks.
Aga üldine mõte võiks olla ebaturvalised ja vanad keeled ühel hetkel ehk kõrvale lükata ja hakata
kasutama selliseid, kust puugiseid probleeme ei ole nii palju.
Ja veel üldisem mõte võiks olla „Õige asja” põhimõtted jälle vähemalt kusagile käsulaudadele üles kirjutada ja vähemalt mingis ideaalis püüda neid jälle järgida.

Mis on saanud 25 aasta jooksul „halvem on parem” põhimõtetest?

toodule. kipaka maja pilt pärineb ka sealt.
halvem on paremast on saanud „halvem ja halvem”.
Terve põlvkond programmeerijad (incl me, 25 aastat tagasi olin puhastverd füüsik, episooodilised kodeerimisepuhangud on vaheldunud arvutite administreerimisega) on üles kasvanud nii, et nad isegi ei aima, mis asi on IDEAAL. Nad lihtsalt ei tea, mis asi on „ÕIGE”.
Ma ei ole siin väga nõus küll sellega, et suurfirmad on „Õige” asjaga oma „Halvem on parem” asja asendanud, aga õigemaks on aetud asja küll. DOS (ja eriti BAT!) oli katastroof. Selles sai mõistlikum WindowsNt ja edasi uuemad windows-id, kus kogu aeg pendel „halvem on parem” ja „õigema” vahet käib ... Niisiis on „Õiget” asja hakatud siiski siin ja seal ajama.
Aga laiatarbetarkvara suhtes ... on „halvem on parem” seltskond asendanud
lihtsalt „laisa” (lazy, see on lööksõna programmeerijatele ja kohutavalt HEA ASI)
lähenemisega. Ja ei olegi võimalik teisiti, kui ei ole selge, mis asi on see
halvem on parem” ja misasi „õige” ja millest üldse jutt käib, kui räägitakse konsistentsusest ...
Minu arvates on üks päris õnnestunud teema, milles on senini tegelikult tehtud Õiget asja.
Selliseks „õigeks” asjaks on olnud SQL ja lõpuks on see asi saanud ka isegi päris valmis - seda kasutatakse, see toimib ja ime küll, sellest on üllatavalt raske lahti saada.
Aga praegune Mongode ja sarnaste pealetung otsustab selle „õige asja” saatuse.
Kui siin „halvem on parem” lähenemine jälle võidab, lendab see umbes 40 aasta jooksul valmisnikerdatud „õige asi” nelja tuule poole ja mitmes kohas tuleb äkki jälle otsast alustada?
Samas on maailm astunud edasi. AI on lõpuks hakanud mingeid vilju kandma ja äkki enam
häkkerite variant nii sujuvalt ei õnnestu. SQL on suutnud rünnaku sujuvalt suunata õigele teele - lõpuks on need NoSQL andmebaasid hakanud tunnistama SQLi, õigustused - suured andmemahud
vaikselt ka hääbuvad enamikel juhtudel, sest SQL laagris pingutatakse kõvasti, et nendega toime saada (vaid üle planeedi toimetavatel hiiglastel on niisuured andmemahud, et SQL enam ei käibi ehk) ja kõige selle kõrval saab SQL ka kõvasti paremaks ... ja mõeldakse midagi uut ehk ka välja.
Nii et ma olen selle ühe „õige saare”, „õige asja” suhtes pigem optimist, kuigi see optimism võib põhineda pigem mittekompetentsusel ...

Kui nüüd aga kodeerimise juurest laia maailma pöörduda, siis rämspskapitalism veel ei ole saavutanud oma apogeed. Pigem läheb veel mõni aeg, kui sihikindla rämpsu tootmise asemel hakkab taastekkima normaalse kauba tootmise mõte. Seetõttu on ka pole ka kodeerimises mingeid kiireid muudatusi loota. Ehk nii 15 aasta jooksul jõutakse tasapisi tagasi tarkvara kvaliteedi juurde.
Tõsi on ka küll see, et seda kvaliteeti oli 25 aastat tagasi võimalik palju lihtsamini taga ajada, sest projektid olid palju väiksemad ...
Niipalju siis tarkvara targutust tänasel päeval.