november 11, 2017

Chopini prelüüdid: Sokolov ja Cortot


Chopini prelüüdid on üsna mõistatuslik kogum helindeid. Neid "põhiprelüüde" on 24 nagu Bachil, aga sellega see sarnasus ka piirdub.
Aga lisaks veel on väga ilusad prelüüdid 25 ja 26. 
Prelüüd 25, op. 45, siin kuulake Rubinsteini esitust.
Väga ilus on ka lühike prelüüd 26, kirjutatud 1834, pühendatud Pierre Wolff-ile, vt. ka Walter Klien kus on mõlemad, 25 ja 26 väga ilusti mängitud.
On veel ka sisuliselt mustandina prelüüd 27, mis pidavat olema inspireeritud Tartini "Devil's Trill" sonaadist ja mis taasavastati alles 2002.
Ometi uuris Chopin Bachi "Hästi tempereeritud klaviiri " I ja II osasid väga 
põhjalikult, kuid tegi oma prelüüdide komplekti valmis täiesti omal moel ilma igasuguste fuugadeta.  
Prelüüdidele on antud mitmesuguseid hinnanguid, aga neist kõrgeim ilmselt on
muusikakriitik Henry Fincki oma, kes arvas, et kui kogu maailma muusikaliteratuur tuleks hävitada ja alles saaks jätta vaid ühe teose, siis selleks võiksid olla Chopini Prelüüdid (üksiku saare väite analoog). 
Schumann, kellele kuulus ütlus - mütsid maha, härrased, siin on geenius - Chopini variatsoonide kohta Mozarti teemale - on aga kriitilisem. Ta väidab:
Ma nimetaksin prelüüde veidrateks. Nad on visandid, etüüdide alustused, nii-öelda, varemed - 
eraldiseisvad kotkasuled, sündinud igat sorti segadustest ja haiglastest kujutlustest"
Mina arvan prelüüdid pärlite sekka klaverimuusikas ja iga pianistiks pürgija võiks neid noote olla vähemalt sirvinud ja omale jõukohaseid ka mänginud.
(kahjuks on kõik prelüüdid jõukohased vaid väga suurtele meistritele. Sellest hoolimata ei ole nad etüüdid - nad ei ole kirjutatud eesmärgiga olla keerukad, nad on alati mingite ideede väljendused, mida aga klaveri peal ei saa teisiti teha, kui sõrmi kiirelt jooksutades keerukate heliridade peal)

Algab see C-mazhoorist, iga mazhoorse prelüüdi järel on tema minoorne vaste seega prelüüd 2 on A minoor ja edasi kulgeb kõik kvindiringi mööda päripäeva,
vt. joonist allpool.
Paaritud on mazhoorsed, paarisarvulised numbrid minoorsed. Kuulus 
"Vihmapiiskade prelüüd", millest mul on eraldi lugu pealkirjaga  
"Vihmapiiskade fuuga" (mingit vihmapiiskade fuugat Chopin ei ole muidugi kirjutanud, miks ma nimetasin seda fuugaks - vaadake järgi, - btw. aga üks fuuga Chopinil A minooris on. ) on numbriga 15 ja järelikult Db (või C#) duuris.
Tavaliselt on need lood väga lühikesed (kuigi võivad olla lausa saatanlikult keerukad). Enamasti mahuvad prelüüdide esitajad nende prelüüdidega 35 - 48 minuti piiridesse.
Nooditekstid on lühikesed, kokku on prelüüdide peale alla 40 lk. noote.
Neid saab kätte saidilt

Amatöörpianistile on kõige lihtsam Chopini lugu prelüüd numbriga  
7 ( A-duur). Seda peaks iga muusikakooli laps olema olnud mänginud (aga kas on ? ). 
Siin on lausa õpetus päris alustajale ja kuna selline asi on praegu moes (kes seda nooti viitsib uurida, tehke see läbi - päris uhke tunne on ju öelda - ma mängin teile nüüd Chopini prelüüdi nr. 7 ! Allakirjutanu vaatas seda küll noodist.
Võib olla varieeerin kunagi siia blogisse midagi, mida see prelüüd inspireeris.
Samas on see mingi kokkuvõte kõikidest nendest Poola tantsudest ja selles mõttes peavalu nendele pianismi absoluutsetele tippudele, kes neid kõiki mängivad (sest ainult klaverikunsti absoluutsed tipud saavad neid kõiki mängida).
Mingis mõttes on kogu prelüüdide noodid ja motiivid konspekt kogu Chopini loomingust. Kes Chopini tervikuna ei tunne, järelikult õigust neid kõiki mängida väga ei saa.

Kuna prelüüdid on väga erinevad, on neile antud mitmeid nimetusi ja jagatud mitmetesse gruppidesse. Algselt andis neile nimed George Sand, aga tema nimetamised on kadunud ja me saame tugineda vaid tema tütre meenutustele.
Chopin ise tõrkus neid prelüüde üldse kuidagi nimetamast, isegi kuulsa Vihmapiiskade prelüüdiga oli nii, kuigi see lugu (allpool reprodutseerin lõigu oma kirjutisest) on ikkagi väga kindlalt seotud Mallorcal toimunud tormi ja paduvihmaga...
Aga see ei päästnud prelüüde - neid nimetati ikkagi kuidagi ja üheks nimetajaks on Hans Bülow, teiseks tuntud ristiisaks Alfred Cortot, kelle 1926 aasta esitused ja ristinimed allpool toon.
Et prelüüdid, kuigi varem alustatud, on seotud Mallorcaga (korralik musikoloog peaks seda kõike väga täpsustama), siis nende varieeruvus on seotud Mallorca muutuva ilmastikuga, Chopini tervisega ja Valdemossa kloostriga, kus endiselt hõljus õhus kartuuslaste vaim. 
Toon siin sissejuhatuseks lõigu George Sandi prelüüde käsitlevast leheküljest tema raamatus "Histoire de ma vie" (võetud "Vihmapiiskade fuugast")

Sand ise kirjutab selle ja teiste Mallorca prelüüdide saamisloost oma raamatus
„Histoire de ma Vie“ nii:
Seal lõi ta oma kõige kaunimad lühikesed muusikapalad, nimetades neid tagasihoidlikult prelüüdideks. Need on meistritööd.
Mõned neist loovad kujutluspildi munkadest ja neid saatvaist leinalauludest, kui nad surid; mõned on melanhoolsed ja mahedad; need loodi tundidel, mil valitses päike ja tervis, mil kostus laste rõõmurõkkeid akna alt, kaugeid kitarrihelisid, linnulaulu rõskest lehestikust ja vaadet palistas väikeste kahvatute roosiõite helk lumel.
Mõned jälle on mornilt nukrad, hellitades oma kõlaga kõrvu ja lõhestades südant.
Üks neist loodi ühel lohutult vihmasel õhtul ja see toob hinge määratu masenduse.
Jätsime ta sel päeval maha hea tervise juures, et minna koos Maurice’ga Palmasse laagri jaoks tarvilikke kaupu muretsema.
Vihma sadas ladinal ja kõik ojad ajasid üle kallaste; suutsime tagasiteel keset uputust läbida 3 ljööd 6 tunniga. Jõudsime koju keskööks, ilma jalavarjudeta, ilma kutsarita, enneolematute ohtudega rinda pistes.
Arvestades meie haige ärevust, pidime sundima end kiirustama. Nii tõesti oligi - ta mängis pisarates oma imelist prelüüdi, püsides mingit sorti rahunenud meeleheite tardumuses.
Nähes meid sisenemas, tõusis ta karjatades püsti. Siis ütles ta hullunud ilmel ja kummalise hääletooniga: "Ah, ma olin kindel, et olete surnud."

Kui ta oli ennast kogunud ning ta nägi, mis seisundis me olime, sai ta veel enam haiget, manades enda ette ohtusid, mis meid varitsesid. Nagu ta mulle pärast pihtis, nägi ta seda kõike unenäos ja ei suutnud seejärel enam eraldada reaalsust unest. See muutis ta unelevalt rahulikuks ning nõnda, poolunes, mängis ta klaverit, kujutledes end surnuna.

Ta nägi ennast uppununa järves, rasked ja jäised veepiisad kukkumas rütmiliselt rinnale.
Kui ma viitasin tüminale, mida veepiisad rütmiliselt katusele trummeldades tegid, eitas ta olevat seda üldse kuulnud. Ta koguni solvus, et ma tõlgendasin tema loodut imitatiivse harmooniana, protesteerides kogu oma vaimuga selle akustilise imitatsiooni lapsiku tõlgenduse vastu, ja tal oli õigus seda teha.
Tema geniaalne vaim oli täidetud looduse müstiliste helidega, mis aga olid muundunud muusikalise mõtte subliimseteks kujunditeks ning seda mitte väliste helide orjaliku imitatsiooni läbi.
Selle öö looming oli kindlasti täis kloostri katusel trummeldavaid vihmapiisku, aga tema kujutluses ja laulus muundusid need taeva pisaraiks, mis langesid südamesse.


See lõik Sandi raamatus määraski suuresti minu (põhiesitaja) valiku Grigori Sokolovi kasuks,
kes mängis seda Db prelüüdi nii, nagu see loodi või sarnaselt sellele.
Cortot esitusest ka aimub surma, Cortot sai inspiratsiooni noodist Ab (või Gis,
mdx, kuupaistesonaadi väga tähtis noot, mis ka viitab SELLE sonaadi valele tõlgendusele - nimetamised on üldse ohtlikud asjad muusikas. Ab on surma , kurbust .... tähistav noot).

Cortot esitus aastast 1926 on siin:

Kes tahab järgida jutjuubis nooti, siis sobib selleks Pogorelich -
- igal juhul väga õnnestunud prelüüdide esitus.



Toon nüüd ära nende prelüüdide Bülowi ja Cortot nimetused koos oma tõlgetega ja
mõningate märkustega (peamiselt laenatud 1 -st
I Cortot nimetas seda lugu nii:
“Attente fiévreuse de l'aimée” / oodates kannatamatult armastatut ? mu tõlked võivad 
mitte kannatada kriitikat .... märkused on siin teretulnud.
Viidatakse sarnasusele Schumanni "Piltidele lapsepõlvest" sissejuhatusele.
Natukene jah, aga üsna natukene, möönan. Minu arvates sissejuhatus rohkem
"Pildid näituselt" üleminekuteema stiilis, st. sissejuhatus ? / aga Mussorgski tuli hiljem muidugi.

II
Väga kurb, morbiidne lugu.
Bülow:  
"Surma eelaimus" ("Presentiment of death")
Cortot
 "Piinav mõtisklus, meri, kauge tühjus " - “Méditation douloureuse; la mer déserte, au loin...”
See lugu on ka "Sügissonaadi" üks võtmepala.
ma ei saa jätta seda linki siia kopeerimata. mõlemad versioonid (natuke halb, eks, amatöörlik, ja hea, professionaalne - on sisse mänginud meie
Käbi Laretei 

btw see paistab välja. amatöör ei suuda mängida nii, nagu 
siin tütar mängis ....

See sügissonaat viib mõtted aga millelegi veel - ema taipamas, et
tal on tütar, ja ähmaselt aimamas, et võib olla see tütar võinuks käia
tema jälgedes ja igasuguseid muid mõtteid ka, sest lõppude lõpuks on
see ka arusaamine tütre poolt, mis asi on klaverimäng ... ja
armastus - konarlik, väga konarlik. Ema mängimata lood
kodus. Kes mida tegi ja jättis tegemata ...
 Minu arust on see filmi võtmekoht.

III
Bülow:
"Su kunst on nagu lill" - “Thou Art So Like a Flower”
Siin meenub Sand  -  vaadet palistas väikeste kahvatute roosiõite helk lumel.
Cortot:
"Ojavulin“ - "Le chant du ruisseau”

IV
Bülow:
"Lämbumine" - “Suffocation”. 
Cortot:
"Ühel haual" - “Sur une tombe”
Seda prelüüdi mängiti Chopini matustel Chopini soovil.
Seetõttu vahest sellised nimetused sellele prelüüdile. Aga kogu prelüüdi läbib ääretu nukrus.
vrdl. Chopini üks etüüd on ka nukrusest. vtl etüüd 3 ("Tristesse", "Nukrus")

V
 Bülow:
"Määramatus" - “Uncertainty”  
Cortot:
"Üks puu, mis laulab" - “L'arbre plein de chants” Siin on kusagil peidus mingit sorti ebaselgus - aga nii ongi tunnetega
.... väga ilus prelüüd.

VI
 Bülow:
"Hingekellad" - "Tolling bells"
Seda prelüüdi mängiti Chopini matustel. Imeilus.

Cortot:
"Nostalgia" - “Le mal du pays” // "Koduigatsus". Meenutan Sandi lauset prelüüdide kohta -
Mõned  neist loovad kujutluspildi munkadest ja neid saatvaist leinalauludest, kui nad surid;

VII
See on väga lühike lugu, mida iga muusikakooli laps peaks oskama.
 Bülow:
 "Poola tants" - "The Polish Dance”.
Cortot:
"Mahedad mälestused voolamas kui sulnis lõhn mälus“ - "Des souvenirs délicieux flottent comme un parfum à travers la mémoire...”.
Sokolov on sarnast mõtet suutnud edastada meelega "halva" pedaalimisega, kus kõlad nagu sulavad ühte ... 

VIII
 Bülow:
 "Meeleheide" - "Desperation”.
Cortot:
 "Lund sajab, tuul mäsleb, torm märatseb, aga mu kurvas südemes märatseb veel kohutavam mäsu - “La neige tombe, le vent hurle, la tempête fait rage; mais en mon triste coeur, l'orage est plus terrible encore”
Äkki midagi sarnast Beehooveni 17 sonaadiga? ntx. Kempff

IX

 Bülow:
"Visioonid" - “Visions”
Cortot:
 "Prohvetite hääled" - “Voix prophétiques”

X

Bülow:
"Ööliblikas" - "The night moth"
 (ilmselt lendlemas tule poole, ja siis kusagil peidus
ja siis lüüakse õnnetu putuk surnuks). 

Cortot:
"Langevad raketid“ -  "Fusées qui retombent”
vaevalt et Chopinile sellised imeloomad kusagil viirastusid,
aga Cortot nägemus on moodne. Ilutulestikuraketid äkki?

XI  
 Bülow:
"Kiil" - "Dragonfly" Cortot:
 "Noore tüdruku igatsused - “Désir de jeune fille”
Väga poeetiline miniatuur.

XII 
 Bülow:
"Duell" - "Duel" Cortot:
"Öögalopp" - “Chevauchée dans la nuit”
Tuletab tõesti meelde metsikut kapakut kusagil kõnnumaal öös ....

XIII 
 Bülow: 
"Kaotusvalu" - "Loss"
Cortot:
 "Võõral maal, tähistaeva all, mõeldes armastatule kaugel eemale - “Sur le sol étranger, par une nuit étoilée, et en pensant à la bien-aimée lointaine”
Ma mõtlesin sarnase kujundi peale kuulates Chopini poloneese, üks blogikirje
on selle kohta ("Sõjakas Chopin")...

XIV
 Bülow: 
"Hirm" -  "Fear" 

Cortot:
"Tormine meri" - “Mer orageuse”
 vahest veidi täpsem

XV 
 Bülow: 
"Vihmapiisad" - "Raindrop"

Cortot:
"Aga kusagil varjus peidab ennast Surm"   - “Mais la Morte est là, dans l'ombre”
See on palju täpsem ja Sandi mälestuste kohaselt peegeldab
täpselt vihmapiiskade prelüüdi tegelikku lugu.

XVI
Bülow: 
"Hades" - "Hades" / "Põrguvürst "....

Cortot: 
on sarnane ja vahest tsipa täpsem -

"Teel põrgusse ... - “La course à l'abîme”

Prelüüdi on kõige tipuks ka PÕRGULIKULT raske mängida.

XVII

Bülow: 
"Üks pilt Notre Dame väljakult Pariisis"  - "A scene on the place de Nôtre Dame de Paris"
 Cortot: 
vaatepunkt ühtib minuga -
"Ta ütles mulle - "Ma armastan Sind" - “Elle m’a dit, ‘Je t’aime’” 

Kõige ilusam prelüüd vist neist 24-st, pärlite pärl.

Midagi sarnast, nagu Elgari  ... "Salut d'amour"
https://www.youtube.com/watch?v=tYrj9jgxC8c

XVIII
Bülow: 
"Suitsiid" - "Suicide"
ei sobi minu arvates
Cortot: 
vaatepunkt sobib - sedapuhku prohvetid seal Valdemossa kloostris ei paista
olevat millegiga rahul -
"Needused" - “Imprécations”

 XIX
 Tehniliselt väga raske prelüüd, aga väga poeetiline.
Bülow: 
"Õnn südames" - "Heartfelt happiness"
Cortot: 
"Tiivad, lennutage mind teie poole, minu armastatu - “Des ailes, des ailes, pour m'enfuir vers vous, o ma bien-aimée!”

XX

Bülow: 
"Leinamarss" - "Funeral march"
Tõesti väga ilus leinamarss. Jälle see Valdemossa kloostri mõju?  
Mulle meeldib see enam, kui see sonaadist 2 väljalõigutud leinamarss.
kuigi Chopin ise eelistas sonaat 2 versiooni.
 Cortot: 
"Matused" - “Funerailles”

XXI 

Bülow: 
"Pühapäev" - "Sunday" 
see ei ole see pühapäev, mida meie mõtleme ala "Pühapäev Kadriorus", vaid ka seotud religioosse mõtisklusega -
pühapäeval käis ristirahvas ju jutlusel ... 


Cortot: 
teeb analoogise mõttekäigu, täpsustatune (katoliiklus).
tõlgin umbes: "Üksildane tagasitulek pihitooli“ - Retour solitaire à l'endroit des aveux”
ehk lihtsalt "Pihtimus"

 XXII

Bülow: 
"Kannatamatus" - "Impatience"

 Cortot: 
"Mäss" - “Révolte”

XXIII 

Bülow: 
"Lõbusõidulaev" - "Pleasure boat"

 Cortot: 
"Veehaldjad mänglemas”
 kerge ja ilus pala, õigemini vahepala keerukamate lugude keskel.

XXIV

Bülow: 
"Torm" - “The Storm”
 ( meenub jälle Beethoveni 17 sonaat).

 Cortot: 
on palju poeetilisem -

"Veri, iha ja surm -  “Du sang, de la volupté, de la mort”

Võimas lõpp nendele prelüüdidele!


Viiteid kirjutistele, kus prelüüdidest on räägitud:
1)
http://www.ourchopin.com/analysis/prelude.html

2)
http://culture.pl/en/article/breaking-down-chopins-24-preludes

3) Schumanni - Chopini suhetest, kus Schumann oli Chopini geeniuse
tõeline imetleja, Chopin aga jäi Schumanni loomingu suhtes võrdlemisi ükskõikseks.
http://culture.pl/en/article/unrequited-love-chopin-and-schumann

ja otse loomulikult on see lugu Chopini prelüüdidest vaid  visand visanditest,
mis ometi moodustab Chopini loomingu tuuma, kokkupressitud sõnumi maailmale.

november 08, 2017

Masurkad Jakov Flieri esituses







Chopini masurkade esitajaga mul millegipärast ei tekkinud valikuprobleeme.
Loomulikult on see kõik maitseeelistus, aga millegipärast pärast Jakov Flieri esituste peale sattumist mul rohkem küsimusi pole tekkinud, keda eelistada.
Tõsi, Grigori Sokolovil on erakordselt häid Chopini masurkade esitusi - tema aga vaatleb neid kõiki ühekaupa. Aga Sokolovi kõik esitused on olnud tõelised pärlid.
Nii et otsige lisaks ise üles kõik Sokolovi Chopini masurkade esitused.
Nooti kahjuks jutjuubiga kaasas ei ole, aga kõikide Chopini masurkade noodid leiab
http://sheetmusicpoint.com/composer/c/chopin/piano/mazurkas/
ühekaupa või kõik korraga. Viimased 2 masurkat on Flieril "vales järjekorras", võrreldes nooditekstiga,  kui niikaugele jõuate.

Kes aga oli Jakov Flier?
Tegelikult peaks Flieri nimi olema sama tuntud, kui Gilelsi ja Richteri, nii aga kahjuks pole.
Jakov Flier (1912-1977) sündis Orehhovo-Zujevo nimelises kohakeses Moskva lähistel, kellasepa perekonnas. Tema peres muusikaga ei tegeldud. 7 aastaselt hakkas poiss kuulmise järgi ühte teist klaveril järgi mängima.
Seejärel hakkas poisiga tegelema Orehhovo-Zujevo üks pianist - helilooja Sergei Korsakov.
Huvitaval kombel Korsakovi õpetamise meetodid erinesid klassikalistest - absoluutne EI heliridadele, etüüdidele, ainult reaalsed, ilusad, klassikalised teosed järgimängimiseks.
Mulle meenub Richteri tähelepaniuväärne ütlus - "Ma ei ole kunagi mänginud etüüde. Mitte kunagi!" ("NIKOGDA!")
Flierile see sobis, poiss tegi kiireid edusamme ja 11 aastaselt võeti ta vastu Moskva Konservatooriumi juures töötavasse muusikakeskkooli.
Edasi õppis noormees alates 1928  Moskva Konservatooriumis Konstantin Igumnovi käe all.
Huvitaval kombel hoolimata määratust sisemisest temperamendist ei paistnud noormees konsevatooriumis õppides mitte millegagi väga silma. Võimalik, et see oli tohutu tagasihoidlikkus -
Flier üldse ei olnud mingi karjääriinimene. Noormehelt lihtsalt ei eeldatud midagi erilist. Äkki aga, enne konservatooriumi lõpetamist, esitas ta Igumnovile ettepaneku konservatooriumi lõpueksamil mängida .... Rahmaninovi 3. klaverikontserti.
Oled sa hulluks läinud, olevat Igumnov karjatanud ja ütles:
Tead, et see on jõukohane vaid väga suurele meistrile!
Ootamatult jäi noormees endale kindlaks.
Ka Igumnov jäi - tee mida tahad, õpi mida tahad, aga lõpetad konservatooriumi omal käel.
Kes teab filmi "Shine", seal ka tegeldi Rahmaninovi 3. kontserdiga, omas võtmes. Selline hullumeelne kontsert siis Flieril ette võetud.
Terve suve harjutas noormees kui hull selle kontserdi kallal, sügisel aga suutis Igumnovit veenda, et kuulaku tema esitust. Igumnov oli nõus - ainult 1. osaga, saatis seda kontserti 2. klaveril (orkestriga tehakse sageli nii õppeklassides).
Seejärel aga ütles - oskad ka edasi mängida?
Noormees mängis.
Igumnov ei öelnud esituse kohta ühtegi sõna, väljus vaid ruumist. Flieril tuli õpetaja tagasitulekut
kaua, kaua oodata.
Konservatooriumis aga levis sejjärel uudis - professorit oli nähtud ühes koridorinurgas nutmas - nii mõjuavaldav oli noormehe mäng.
Nii oligi - Flieri tähelend algas tema konservatoorimi lõputööst - 1934 jaanuaris mängis ta Moskva Konservatooriumi väikeses saalis ja tema Rahmaninovi 3. kontserdi esitus oli tõeline sensatsioon.
  Selle lõppemisel oli saalis mõnda aega täielik vaikus, seejärel meeletu aplaus. ...
Stalini ajal oligi 2 noort tipppianisti, kes omavahel konkureerisid - üks oli Emil Gilels, teine
Jakov Flier. Kuulajad olid jagunenud nende vahel.
Flier oli ja jäi romantikuks, nooruses seda enam. Temale sobisid sellised heliloojad, nagu Chopin, eriti Liszt, Rahmaninov ... ja kritiseeriti tema puhul just seda, et näiteks Mozart, Bach jälle nii hästi ei sobinud ....
Rahmaninovi kontserdist on Flieri vanema ea esituses (1966) jutjuubis olemas vaid 1. osa.

Kahe suure konkurendi - Gilelsi ja Flieri koosesinemisest on selline vahva salvestis säilinud -


Pärast sõda algas aga Flieri elus raske periood - tema parema käe 4. sõrmel
tekkis sõlm ja seda sõrme mängides kasutada ei saanud.
Seetõttu ta kontsertidel ei saanud esineda, kuigi kõik tema õpilased mäletavad väga
hästi, kuidas helitööd pandi ümber nii, et neid sai mängid parema käe 1,2,3,5 sõrmega ja vasaku käe kõigi sõrmedega ja Flier endiselt vaimustas õpilasi oma mänguga.
 Flier niisiis pühendus õppetööle Moskva Konservatooriumis. Tema õpilasted paljud on väljapaistvad pianistid, kõige kuulsam vahest Mihhail Pletnev.
Tema õpilane helilooja Rodion Shtshedrin pidas aga oma kohuseks Flierile tema kodus oma uued helitööd alati ette mängida...
1959 aasta sügisel oli aga Flier ootamatult kontserdilaval tagasi. Selja taga oli keerukas operatsioon, taastumine, tehnika taasomandamine.
Nüüd algab Flieri elust uus periood, kusjuures saab käia ka välismaal esinemas (1962). Stalini ajal käis Flier vaid konkurssidel koos Gilelsiga.

Sellest perioodist ongi pärit need masurkad, mida ma ei väsi nautimast. Need on nüüd süvenenumad ja isegi ootamatult tagasihoitud, võrrelduna mõne teise pianistiga.
Kahjuks ei ole Flierist väga palju jutjuubis leida, aga kuulake kindlasti ära kõik, mis seal on.
Vist Flieri masurkadega (ma ei mäleta kas ikkagi oli see Flier) on seotud minu kohtumine ülikooli tollase rektori Koobiga.
Nimelt õppisin tollal ka veidi inglise keelt, vahelduseks aga kuulasin raamatukogu erakabiinis Chopini masurkasid. Ühekorraga prahvatas aga lahti uks - Koop tegi raamatukogus ringkäiku. Surus mul vist kättki, ma olin väga jahmunud ja kandsin ette oma õppetööst ja muusikahuvist.
Peaksin minema raamatukokku (aga ei saa praegu - hüpertippjuhid ülikoolis on orgunninud nii, et raamatukogu on kinni) seda hüpoteesi kontrollima - firma Melodija plaatidel peaksid olema masurkad Flieri esituses ....

Viiteid:
Kahjuks on need venekeelsed, inglisekeelseid on ka, aga venelaste kirjutatud on
põhjalikumad.
1)
http://musicseasons.org/yakov-vladimirovich-flier/
2)
 http://www.belcanto.ru/flier.html

3) On ka film Flierist:
https://www.youtube.com/watch?v=9m_Ab2SMFfw&list=RDg81I4aa0o_A&index=3






november 06, 2017

Need nokturnid



Kui ütleme nokturn, siis enamasti läheb mõte kohe Chopini peale.
Muusika asjatundjad võivad loetleda küll ka paljusid teisi heliloojaid, nokturn
(ja masurka muidugi) on tegelikult Chopini märksõnadeks saanud ja jäänud.
Mul ei ole tegelikult kindlaid eelistusi, kes neid nokturne
kõige paremini mängib. See ongi sarnane küsimus sellele, milline konjak
kõige paremini meeldib.
Valisin täna välja Tsehhi pianisti Ivan Moraveci (praeguseks manalamees).
Ka siin, nagu valssidegi puhul, eelistasin liigse tundlemise asemel väga väljapeetud
hoiakuid.
Need võivad kohati olla vastuolus Chopini enda soovidega - nooditekstis ongi ff, koguni fff ja pp vaheldumisi.
20. sajandi standardesituste tõttu (mis ei ole üldsegi halvad) on aga Chopini romantilised tõusu ja langused vähemalt mind hirmsat moodi ära tüüdanud.
Moravec näitab siin, et saab ka rahulikumalt ja samas väga, väga hästi esitada
nende öölugude taga peituvat hinge nukrust, rõõmu ja ahastust.


november 04, 2017

Rahvas jälle süüdi



















ID kaartidega toimuv tuletab jälle meelde
Kogujat - et pole uut päikese alla loodud.
Kui riigi infosüsteemide võimetus olukorraga viisakalt
toime tulla on liigagi selge, on vaja otsida patuoinast.
Patuoinaks on rumal rahvas, kellel millegipärast pole
aega oodata ja on vaja oma sertifikaate uuendada.
Ka minul oleks vaja olnud seda teha kohe, sest arved tahtsid maksmist
ja ma oleks pidanud selle kadalipu läbi tegema, kui minu ID kaart oleks välja antud
hiljem ja ma oleks väga halvasti öelnud minule nina alla topitud
mikrofoni selle osas, et miks ma pean oma ID kaardi serti uuendama?
Äkki annab kuu aega oma arvetega oodata?

Tänapäevased programmid, mitte programmikäkid/häkid on skaleeritavad.
See tähendab, et kui 1 server ei saa hakkama tõusnud koormusega,
helistatakse arvutifirmasse (kui tahetakse toimetada mitte pilves, sel juhul on
olukord veelgi lihtsam)
toimetatakse kohale võimekam server, tõstetakse programm ka selle serveri peale,
ees on mingi koormust jaotav ja turvalisue muredega toimetav süsteem, mis jagaks toimetamised 2 / või N serveri vahel ära ja seejärel saab kogu Eesti rahvas oma
serdid ära uuendada 1 päeva jooksul ilma probleemideta.
Selgub, et ID kaardiga nii ei ole. Miks riigi infrastruktuuri kriitilises osas toimetavatel
IT inimestel puudub võimekus luua skaleeritav programm, mida saab probleemideta
portida võimekamale serverile, mis saaks näiteks hakkama 150000 serdi uuendamisega
päevas, mitte naeruväärse 15000 serdi uuendamisega?
Ok, aeg ajalt juhtub selliseid muresid. Sel juhul aga ärgem tehkem patuoinaks
rahvast, vaid vaadakem peeglisse.
E-riigi häkkerimentaliteet peab asenduma millegi tõsisemaga.

november 02, 2017

Valsid, mis ei unune




Minu tutvus Chopiniga sai alguse tema valssidest. Mul on kusagil alles
tema valsside noodid ja lihtsameelselt arvasin kunagi neist vähemalt mõne mängitava olevat.
Tegelikult mängisingi ära 2 valssi, aga siis sai hoog otsa. See juhtus siis,
kui olin füüsika õpetaja Missos 30 aastat tagasi. Seal oli koolimajas üks klaver, lasin selle tassida füüsikaklassi ja harjutasin siis. Edasi see tutvus Chopini muusikaga jälle katkes.
Täna vaatasin üle, kes neid valsse siis kõige paremini mängib ja tundub, et
Alice Sara Ott on praegu parim.
Ei forsseerita üle, ei ilutseta oma virtuoossusega (kusjuurs kohati vigaselt mängituna mitmete
suurte pianistide poolt), tempod on mõistuse piires. Iga fraas, iga takt, iga nüanss väga väga paigas.
Noot on ka ilusti juures, kui, kedagi huvitab, kuidas tuleks neid valsse mängida (või vähemalt ühe näitena).  Mulle on see komme Youtubes meeldima hakanud ja vahel tunnen vajadust
lausa mõnel avalikul kontserdil nooti vaadata, õnneks nii kaugele, et näiteks Beethooveni
sonaatide ajal nooti lehitseda ja kontrollida kas näiteks pianist Laul on õieti mänginud, ei ole jõudnud.
Võimalik, et ühel ilusal päeval küsin abi mõnelt klaviiriõpetajalt ja õpin veel mõne valsi selgeks, praegu klimberdan
mõnda motiivi kuulmise järgi lõunavaheajal. Chopini detailitäpsus kahjuks ei võimalda seda eriti edukalt teha.
Alice Sara Ott on tegelikult jaapani päritoluga pianist, sündinud küll Saksamaal 1988. Seal kaugel Jaapanis tõesti väga armastatakse klaverimuusikat. Nii polegi ime, et sealtmailt tuleb järjest suurepäraseid muusikuid. 

oktoober 24, 2017

6 022 140 760 000 000 000 000 00












Alates aastast 2018, kui metroloogid selle asja lõpuks kinnitavad,
on Avogadro arv lõpuks paigas. Täpselt, jah, täiesti täpselt
6 022 140 760 000 000 000 000 00

Kilogrammi etaloni saamiseks tuleb nüüd kindel arv mingi aine molekule kokku koguda ja tekitada 
sellest vastav etalon. Kõige sobivam kuju sellele etalonile pidavat olema sfäär.
Vana kilogrammi mõõtühik ja kõik tema koopiad lähevad nüüd varsti ümbersulatamisele.
Oli ka aeg, ses kilogrammi etaloni suurus kippus ajas vist kahanema.Ega ma täpselt ei mäleta
ka, äkki ikkagi kasvama. Igal juhul etaloniga asjad ei olnud üldse paigas, ometi valvati seda 
seal Pariisis päris hoolega. Ei aidanud, molekulid tegid mis tahtsid selle etaloniga.
Allikas:
http://iopscience.iop.org/article/10.1088/1681-7575/aa950a/pdf
 Sealt näete veel teisigi konstante, mida nüüd saavad täitsa täpse väärtuse.

oktoober 19, 2017

Natukene Maa lamedusest















Mul ei ole kavatsust siin hakata arutlema teoreetilise totruse üle nimega lame maa.
Kuid selle totruse tekke kohta oleks küll vaja natukene rakendada ajurakukesi.
Tegelikult on asi lihtne - ideoloogiliste sõdade puhul on vaja luua edukas õlgmehike.
Lamemaalisus on selline õlgmehike ja selle "teooria" liigagi läbipaistev sisu on täidetud sääraste totrustega, et isegi 5b tasemel inimene, kui ta on korralikult koolis käinud, saab aru, et midagi on nagu viltu. See ongi tore, sest samal ajal saab see 5b-kas kätte ka oma annuse tegelikku propat:
lihtne küsimus saab ootamatult sisuka värvingu - kas te tõesti toetate lamemaalasi ja selliseid ja kuna aju on laisk, langeb selliste alla väga palju asju, mida tahetakse näidata nii ja mitte teisiti.
Olgu selleks näiteks II Ilmasõja inimkaotuste objektiivne analüüs - siin ma ei lasku kaugemale, kuna siin on jõutud juba tasemeni II - õlgmehikestest enam ei piisa.
Aga väga hästi käibib õlgmehikesega katta küll Kuul käigu müüte, või kõige tavalisemaid meditsiinimüüte, mille kahjuks lihtne sisu on banaalne äriloogika. Ja siin kahjuks on meie kõigi otsene tervis ja heaolu mängus.
Kõiki, kes ehk ei ole vaimustatud selle talve uue gripivaktsiini müügikampaaniast saab nüüd tembeldada lamedamaalaseks.
Ja see "argument" kahjuks, jah, kahjuks praegu toimib.
Siin oleks vaja mõtlemise allakäigu analüüsi, kuna ma kahtlustan, et 19. sajandi haritud inimene selliste püüniste õnge lihtsalt ei oleks langenud. Sellised inimesed muuseas käisid ja istusid ära tundidepikkuse SISULISE valimisdebati Abraham Lincolni ja tema vastase vahel ja mitte ükski loogiline argument ei jäänud tähelepanuta. Praegu on inimesed totaalsed paralüüseeritud mingis mõttes - isegi kui nad ei kuku kohe uskuma väiteid lameda maa kohta, langevad nad järgmisesse püünisesse seda kergemalt ja seal on neid veel parem ja toredam töödelda ...
On tähelepanuväärne, et ennast tõsiseks teadlaseks pidavad astrofüüsikud ja geneetikud (nagu näiteks Dawkins) kohe õlgmehikest materdama kukuvad - kahjuks see ei ole juhuslik. Aus teadlane nii ei tee, tema juurdleks tõesti küsimuse üle, miks sellised asjad ühiskonnas tekivad ja kuidas neid asju orkestreeritakse. Propagandistiga on teine lugu.
On ammu teada ka sellele võimalikule küsimusele standardvastus - rumalus.
Kahjuks see ei ole nii lihtne, juba lamedamaaliste ususekti väga väikese protsendi suhtes  absoluutselt ülevõimendatud tähelepanu näitab välja, et midagi on ikkagi viltu. Väga väikese protsendi inimeste väärarusaamad võimendatakse üles üle igasuguse mõistliku määra? Miks seda peaks tegema? Kuidagi loogiline tundub, et teatud seltskond nagu ütleme Dawkins saab nende õlgmehikeste paistel ennast väga hästi eksponeerida.
Kahjuks lisanduvad sellele veel kunstlikud lamedamaalased - trollid, keda on istutatud vastavatesse kohtadesse lamedamaalisust tulihingeliselt esitlema. Tulemusena võib tavainimesele jääda mulje, et asjad selle lamedamaalisusega on ikka väga hullud. See on jälle tore. Inimene saab tuge teadmisele, et tema 5b teadmistega midagi nii väga katki ei ole,  kui ta muidugi nüüd ilusti oma vaktsiiniportsu vastu võtab (või mõne muu sarnase asja, näiteks 50000 pagulast).
 Samas ilma inimlike nõrkusteta ei vaevleks me kindlasti selliste asjae küüsis. Aga siingi ei ole mitte praegusel ajastul ülehaibitud IQ puudus põhisüüdlaseks, vaid ammust ajast tuntud seitse surmapattu:
kopeerin  kusagilt - 

Uhkus/alpus  ld superbia ; Ahnus/omandihimu  ld avaritia ; Lihahimu/iharus/kiim  ld luxuria ;
Kadedus ld invidia ; Aplus/õgardlus  ld gula ; Viha/raev ld ira ; Laiskus ld socordia See laiskus on siin just probleemiks, ja sageli mentaalselt võimekam ongi laisem, sest saab lihtsamini hakkama ja nii jõuame paradoksini - küsimusi esitavad ehk koguni rumalamad.
Üks mind praegu väga häiriv näide: ajakirjandus produtseeris NASA hädaldamise teemal - oi oi - plutooniumi 238 on puudu ja me ei saa kosmost edasi uurida - see ei ole tavaline, ka kohutavalt kahjulik plutoonium 239, vaid plutoonium 238! See on suurepärane marsikulgurite jõuallikas, jah.
Aga kui selle kulguri läkitamine põrub ja see plutoonium, isegi mõni kilo - atmosfääris pulbristub ja ühtlaselt üle Maa laiali laotub - saame tulemusean jälle kümnete tuhandete inimeste suurenenud haigestumise vähki - kõige vastikumasse inimkonda vaevavasse haigusesse - kuhu Ahnus inimkonna ise on tõuganud. Vähiepideemia alus on olnud radioaktiivsus. Jälle seesama mõttelaiskus on keelanud meist paljudel, incl. füüsikud - kes võiksid ju ometi teada - aga kätt, mis toidab, ei hammustata -  sellest tõest aru saamast ...
Keda huvitab - Organismi ladestunud alfakiirgur tekitab selles kohas, kus see pesitseb, varem või hiljem vähi. Ja siis küll näete pilte ja abistate - ei, inimesed on tegelikult loomuselt ka abivalmid -
aga sageli aitaks algpõhjustega tegelemine rohkem - niinimetatud "rahumeelse aatomi" müüdi varjus toimuv uute pommikeste valmistamine peaks ükskord peatuma ja me peaksime mõtlema normaalsemate elektritootmise viiside peale, kui "rahumeelne tuumaenergia" ja lõpetama keskkonna reostamise radioaktiivsusega. Tegelikult on siin juba nüüd kõvasti üle piiri mindud - Fukushima tuumajaama sodi näiteks reostab tasapisi kogu Vaikse ookeani ära ja kogu progresiivne inimkond vaatab seda vaikides pealt ...







oktoober 07, 2017

Juubelikingitus üldrelatiivsusteooriale

Selle aasta füüsika Nobelis ei saanud olla erilist kahtlust. Selle au olid teeninud gravitatsioonilainete eksperimentaalsele tuvastamisele alusepanijad - kellest valiti välja 3 nime - 
Barish, Thorne, Weiss. Siit aga on puudu üks nimi - 
Ronald Drever










Algne kolmik, kes graviatsioonilaine äramõõtnud LIGO esimesed alused püsti panid, oli ikkagi Weiss, Thorne ja Drever.
Ronald Drever aga ei jõudnud gravitatsioonilainete tuvastamist ära oodata -
ta suri 7 märtsil 2017 85 aasta vanusena. 
[ Hooldekodus, raugaea dementsus - 
ka tippaju ei pääse kulumisest mitte kuhugi. Nukker, sest ajuteadlased / neuroloogid ei suuda tänaseni aju nõrgenemise mehhanisme tuvastada ja nii võib see saatus oodata igaüht. ]

Kahe musta augu liitumissündmus ise aga ei saanud olla paremini ajastatud -

1915 novembrikuus avaldas Einstein oma üldrelatiivsusteooria alased artiklid Preisi akadeemia mingis väljaandes.
25 novembri artikkel sisaldas neid võrrandeid, mille kohta Chaplin arvas, et neist saab maailmas aru vaid mõni inimene - ja sellest hoolimata sai Einstein maailmakuulsaks (1916 märtsis on aga päris põhjalik artikkel Einsteinilt üldrelatiivsusteooria kohta).

Aga mustad augud otsustasid liituda ammu ammu. Aga ikkagi täpselt nii ammu, et 14 septembril 2015 
sai Marco Drago automaatselt LIGO teavitussüsteemilt e-maili 2 lingiga LIGO kahelt jaamalt Ameerikas, üks nendest asus Hanfordis, Washingtoni osariik ja teine Livingstonis, Louisiana.
Selliseid meile tuli isikule, kes parajasti pidi valvama LIGO signaale,  umbes 1 päevas, sisaldades viited signaalidele, mis võisid pakkuda huvi, aga lähemal kontrollil osutusid siiski müraks.

LIGO on akronüüm - Laser Interferometer Gravitational-Wave Observatory -

- laserinterferomeetril põhinev gravitatsioonilainete vaatlusjaam. Konkreetselt tähistab see lühend aga konkreetset projekti 2 jaamaga USA-s, Hanford ja  Livingston.
Toon sellest Hanfordi jaama  pildi. 














 Teine samasugune asub siis Livingstonis.


Laserikiir jagatakse kaheks ja komponendid kulgevad (vaakumis!)  4km. mõlemas torus ja veel palju kordi edasi tagasi osavalt seatud süsteemis nimetusega Fabry-Perot cavity. Toru otste peeglid saavad vabalt liikuda (üles riputatud nagu pendlid).

  Siis saavad kiired jälle kokku, tavaolukorras faasis nihutatud nii, et nende koosmõju on 0, ja kui kõik on „tavaline”, s.t. ei ole signaali, siis interferentsi tõttu kiirte signaalid kustutavad üksteist.

Müra tõttu see nii kunagi ei ole. Kui aga tekib mingi signaali alge, siis teavitatakse sellest süsteemi valvavat teadurit, kes hakkab asja uurima. Omaette teadus on selle signaali müra seest tuvastamine - selleks oli vaja Thorne'i (ja teiste) teoreetilisi ja kompuutrite arvutusi, et võimalikke reaalse signaali malle paika panna.
[btw: vt. 1. Piret Kuusk väitis, et selleks on vajalik tohutu arvutiressurss. Huvitav küsimus - kui tohutu ja kas Tartu Ülikooli arvutipark ei saaks seda tüüpi asjadega hakkama? ]
Koos teiste teaduritega lõid nad sadu malle, mis kirjeldasid erinevat tüüpi mustade aukude / neutrontähtede liitumist. Need on LIGO-le vajalikud selleks, et müra seest õige signaal kätte saada. Üks hea tunnus on küll korrelatsioon 2 jaama vahel, aga lisaks oleks kena saada mingi malliga hea vastavus.
 
Kui palju siis need peeglid otstes ühe tüüpilise gravitatsioonilaine mõjul nihkuvad ? Seda on üle mõistuse vähe:
nihe / toru pikkus on suurusjärgis 10 ** (-21) (kümme astmes miinus 21) !!
Siit on vähemalt selge, miks nende õlgade / torude pikkused peavad olema kilomeetrite suurusjärgus ja miks meetritega mõõdetavate õlgade puhul ei saa sellest laserinterferomeetriast mitte midagi välja tulla.


  Seda otsitavat signaali aga peaks tekitama gravitatsioonilaine, mis peaks võngutama torude otstes olevaid peegleid oma lainetamise rütmis.

LIGO vaatlusjaamasid on aga ehitatud päris kaua aega, 1988 ...2015. 
Alles nüüd, anno 2015 saadi valmis täiustatud süsteem ja seegi ei olnud veel andmete kogumise rezhiimis, vaid alles insenertestimise staadiumis. 14 septembril veel päris „tõeline” andmekogumine ei olnudki plaanis, aga süsteem mõõtis kõike täpselt nii, nagu reaalseltki, nn. insenertehniliseks testimiseks.
 
Loodus aga arvas teisiti. Koguni nii teisiti, et Marco Drago oli väga, väga kindel, et tegemist oli „injektsiooniga”. 
See on süsteemi ja süsteemis osalevate inimeste testimiseks välja mõeldud asi ja 2010 sellist asja oli korra proovitud - et testida kas inimesed on võimelised ja reageerivad adekvaatselt reaalsele sündmusele. Terve teadurite grupp tegeles injektsiooniga väga tõsiselt ja alles siis, kui LIGO bossidele oli selge - teadusrühm on tasemel ja reageerib adekvaatselt - öeldi välja, tegemist on signaali injektsiooniga.
Kuid asja uurimisel selgus, et mingit injektsiooni ei saanud kuidagi olla, sest seda süsteemi ei olnud üldse sisse lülitatudki. Ka Ameerikas keset ööd üles äratatutelt (signaal saabus Ameerika kelle järgi keset ööd) ei tulnud infot, et võinuks olla selline õppehäire.

Aga signaali erakordne tugevus samal ajal (täpselt eraldatud selle ajavahemikuga, mis kuluks valgusel ja gravitatsioonilainel 2 jaama vahelise kauguse ületamiseks) tekitas asjasse puutuvatesse teadurite listi siiski sellise päringu - kas on keegi teinud mingeid logimata injektsioone?

Uuriti lausa pahatahtlike injektsioonide võimalusi ...
Sai selgeks, et ei ja et tegemist ongi PÄRIS sündmusega.

Miks selline konspiratiivsus avalike uuringute alal?

Tänapäeva teaduses on väga palju haipi ja seetõttu on dzhinni pudelist väga raske kätte saada, kui see kord on välja pääsenud.
Gravitatsioonilainete alal on valesignaale ka juba mitu korda antud -

Kunagi ammu ammu, 1970 paiku, väitis Joseph Weber, et tal õnnestus alumiiniumsilindrite abiga mõõta gravitatsioonilaineid. 
Weberi eeskujul panid mitmed rühmad maailmas kokku samalaadseid alumiiniumsilindreid, aga mingit signaali saada ei õnnestunud. (v.a. 1987 aasta supernoova, kus mingi signaal ikkagi saadi. Weberi mõõtmistest veidi veel allpool).

2014 märtsis aga teatas John Kovac oma uurimisrühmaga, et olevat avastanud Suur Paugu ajast pärinevat gravitatsioonilainetuse, mis jälle mõjustab mikrolainelise taustakiirguse polarisatsiooni.

Võimalik, et neil oli isegi osaliselt õigus, aga päris suure osa mõõtmisi sai ära seletada galaktilise tolmu mõjuga sellele taustakiirgusele. John Kovac arvas ekslikult, et lõunapooluselt tehtava mõõtmise puhul selle tolmu mõju ei ole nii suur.

Mõni kuu hiljem ilmus täpsustus - ei olnud vist lained, vist ikkagi galaktiline tolm ...

On täiesti võimalik, et selle tolmu mõju õnnestub hiljem ikkagi elimineerida ja see Suure Paugu ajast pärit gravitatsioonilaine jälg / kivistis kätte saada kosmilise taustakiirguse edasisel uurimisel.

Lähemal uurimisel selgus, et nii ongi - uurimine edeneb märksõna BICEP all (pikka akronüümi ei viitsi välja kirjutada) jõudsalt edasi ja on jõudnud tähiseni BICEP3.

Lõunapooluselt mõõdetakse edasi, ainult raadiosagedusi on rohkem ja erinevatel sagedustel galaktilinte tolm mõjub erinevalt, nii et selle tolmu saab sealt lõpuks välja elimineerida. Lisaks on liitumas hiinlased, kes tahavad mõõta sarnaseid asju teisest ruumipiirkonnast, sedapuhku Tiibetist.

Aga soov saada esmaavastajaks oli ilmselt suurem, kui hirm läbi kukkuda, oli ju Kovaci rühmal teada, et LIGO instrument lõpuks on täiustunud nii kaugele, et on võimeline mõõtma gravitatsioonilaineid ja siit see "teaduslik müra" 2014 märtsis. 
Hm. "Heureka" hüüdmised seetõttu saavad järjest harvemaks - kõigepealt peab mingi asja ära mõõtnud teadlaste rühm asju kontrollima, kontrollima, kontrollima ja seda kõike totaalse salastatuse tingimustes. Kas LIGO teadlased oma avastusest üldse oma abikaasadele rääkisid? Seda oleks päris huvitav uurida. JA ikkagi oli astrofüüsikute hulgas LIGO avastus kuidagi lekkinud enne 11 veebruari 2016, kui see laiadele rahvamassidele teatavaks tehti....
 
Ühesõnaga, LIGO puhul tuli olla konspiratiivne ja asju kontrollida ja võimalikult täpselt välja arvutada, mida ikkagi mõõdeti.

Mõõdeti aga ära kahe musta augu liitumine, massidega 36 ja 29 päikese massi.

Summaarse musta augu mass aga oli väiksem - 62 Päikese massi.

3 päikese jagu massi läks gravitatsioonilainetuse peale, mis lõpuks ka meile siin Maal kohale jõudis.

Mustade aukude puhul on natuke väiksem vahendustasu, kui inimkonnal kombeks - 5% läheb gravitatsioonilainete energiaks.

Miks aga seda mõõtesündmust füüsikud peavad üheks tähtsamaks saavutuseks füüsikas 21. sajandil (senini saavutatust, ma ei räägi terve sajandi jagu asju ette).

Kõigepealt on see alles algus.

See saavutus on esimene pääsuke terve uue astronoomiaharu jaoks.

Esimest korda saame Universumi omaduste kohta teada ka midagi muud, kui nähtavat valgust jälgides.

Selle juures gravitatsioonilaineid üritatakse tuvastada väga mitmel moel.


John Kovaci uurimisrühm mõõdab selleks kosmilist taustakiirgust ja saab üsna kindlasti varsti kätte meie kõige varasema Universumi poolt meieni läkitatud gravitatsioonilainete jälje sellele kiirgusele, küsimus on vaid selles, et nad peavad selleks veel mõned aastad vaeva nägema ... et eraldada signaali tolmu poolt tekitatust.


On olemas pulsareid vaatlev seltskond (pulsarid on neutrontähed, mille telg on selline, et neutrontähe pöörlemisel tekkiv raadiokiirgus jõuab Maani), kes sedapuhku kasutavad pulsareid vaid kelladena.

Teatud etalonpulsarite pöörlemisperioode jälgides saab tuvastada, kas Maa on parajasti mingi gravitatsioonilaine mõjuväljas (võnkuv liikumine). Neid pulsareid peab olema palju, nad peavad olema väga täpsed (nad ongi, aga mõned on täpsemad), erinevatest ruumipiirkondadest mõõdetud pulsarite abiga saab aga gravitatsioonilaine omadused täpselt kindlaks teha.

Selliselt saab mõõta väga väikse sagedusega (võnkumisperiood on aastates, mitte sekundites) võnkumisi, mis Maale osaks saavad suurte gravitatsioonilainete poolt. (milli, mikro ja nanohertsid).

Otse loomulikult saab tulemusi ka teada aastate pärast, sest ühe võnke periood on näiteks 10 aastat.
Sellistel sagedustel gravitatsioonilaineid kiirgavad ülimassiivsed mustade aukude kaksiksüsteemid, mis tekivad siis, kui kaks galaktikat liituvad, sest iga galaktika tuumas on üks supermassiivne must auk ja liitumisel saab neid 2. Need kiirgused on pidevad, kuigi päris lõpus,

kui need supermassiivsed mustad augud liituvad, tekiks üks tõeliselt vägev gravitatsioonilaine - ainult et sellised sündmused vist ei ole väga sagedased. 
Pidev gravitatsioonilainete kiirgus oleks aga vähemalt detekteeritaval tasemel - väiksemate mustade aukude liitumisel on detekteeritav tase olemas vaid väikese ajavahemiku jooksul vahetult enne liitumist. 
Selle gravitatsioonilaine sagedus ikkagi on ka väga väike, nanohertzi suurusjärgus (sagedus on pöördvõrdeline liituvatel masside summaga).

Kui nüüd need kõik projektid teoks saavad, lisaks tõenäoliselt veel lisanduvatele, on meil olemas uued vaatlusriistad Universumi jaoks. Selle kõige juures saab uurida ka neid asju, mis sündisind esimese 380000 aasta jooksul alates Suurest Matsust. Sellest perioodist meile mingeid elektromagnetkiirgusi ei ole pärandatud.
Gravitatsioonilainete uurimine aga tuvastab üsna täpselt ära Einsteini üldrelatiivsusteooria kehtivuse või koguni leiab varsti üles need piirid, milleni see teooria on kehtiv. Siit edasi ootavad stringiteooriad oma kinnitusi või ümberlükkeid ja ainuke vahend senini nende jaoks ongi gravitatatsioonilainete uurimine.



Kui Einstein oma teooria lõi, siis juba 1916 sai ta võrrandid ka gravitatsioonilainete jaoks, aga ta hakkas ise kahtlema nende olemasolus.

Koguni nii palju, et ta üritas 1936 avaldada artikli, kus tahtis tõestada, et neid laineid ei saagi olemas olla (võrrandid on, aga need on vaid matemaatiline artefakt).

Artiklis oli aga viga. See artikkel anti lugemiseks ühele referendile, kes selle vea avastas. Einstein oli selle referendi peale muidugi tulivihane. Einstein kirjutas selle koostöös ühe tudengiga, Nathan Rosen. Nathan Rosen aga lahkus Nõukogude Liitu. Teine noormees, Leopold Infeld, kes tuli Roseni asemele, sai Einsteini referendiga tuttavaks - selle mehe nimi oli Robertson ja Infeldil õnnestus Einsteini veenda - artiklis oli viga. Einstein oli selle artikli saatnud juba teisele ajakirjale, aga parandas oma vea. Korrigeeritud artikkel ilmus ajakirjas „Journal of the Franklin Society”.

Aga seda, et need lained oma erakordse nõrkuse tõttu ei tohiks olla detekteeritavad, sellise arvamusel oli Einstein oma elu lõpuni.

Tal oli osaliselt õigus, aga ta alahindas füüsikute tõu visadust. 
Lisaks ei olnud Einsteinil aimugi Universumis eksisteerivatest mustadest aukudes ja isegi neutrontähtedest - esimene neutrontäht-pulsar
avastati 1967, kuigi nende eksistentsi ennustati juba 1934. Just seda tüüpi objektidelt aga on loota mingisugustki gravitatsioonilainete emissiooni, näiteks 14 septembril 2015 avastatud gravitatsioonilaine puhul läks 3 Päikese massi gravitatsioonilainete energiaks. Vastupidi, sellised tavalised süsteemid, nagu päikesesüsteem genereerib gravitatsioonilaineid võimsusega 5kW. Terve PÄIKESESÜSTEEM, hallo, siin peab olema viga? Ei ole. Maa - Päikese vastasmõju gravilainete võimsus sellest on 200W. Maa aga Jupiteriga võrreldes väike - jälle on sees asjaolu, et kaugusest sõltub gravilainete tekitamine rohkem, kui massist.  


60 aastat katsetusi - kusagil alates 1955 hakati gravitatsioonilainetega jälle tõsisemalt tegelema - andis lõpuks oma tulemuse. Selle algatajaks aga oli Felix A. E. Pirani artikkel, mis andis eksperimentaalsetele füüsikutele võimaluse gravitatsioonilisi lainete efekte hinnata (ja hiljem mõõta).
Tegelikult ollakse tänase päevani üldrelatiivsusteooriaga hädas, kuna kõik võrrandid on mittelineaarsed ja et sealt tasasesse ruumi midagi mõõdetavat anda, on vaja kõva tööd ja analüüsi.

Isegi energia jäävusega ollakse üldrelatiivsusteoorias hädas.
 
Gravitatsioonilainete mõõtmisega alustas 60-ndate lõpus Joseph Weber. Selleks kasutas ta massiivset alumiiniumsilindrit ja üritas andurite abiga detekterida gravitatsioonilainete poolt genereeritud efekte.

Kahjuks tema mõõtmisi ei suudetud korrata ning samal ajal ennustasid need hiiglaslikke gravitatsioonisündmusi meie Galaktika keskmes - mis küll ümber lükati, seal oleks pidanud toimuma tõeline aine hävimine gravitatsioonilaineteks. See oli vaevalt tõenäoline - kui selline protsess jätkuks, hävineks meie Galaktika miljonite aastatega ...

Weberi jätkas oma mõõtmisi ning teised rühmad proovisid tema tulemusi reprodutseerida.

See küll ei õnnestunud, aga meetodit arendati edasi. Weberi instrumendi tundlikkus oli aga suurusjärgus 10 astmes -16, sellise instrumendi puhul ei olegi lootust mingit gravitatsioonilainet mõõta (aga on alati võimalik saada mingeid imelikke signaale mingite vigade või häirete tõttu).



Mis Weberi arendatud suunast edasi sai ? Sellest seisust õnnestus mul välja õngitseda

sellised viited:



Nimetuseks on resonants-mass gravitatsioonilainete detektorid. Märkimisväärne on see, et mingi signaal supernoovast 1987A õnnestus jäädvustada, aga otseselt kindlaid GW tuvastusi ei ole praeguseni nende detektoritega õnnestunud saavutada.

On täiesti tõenäoline, et edasisel arendamisel õnnestuks/b need detektorid tuunida samale tasemele, nagu LIGO-gi ja see ON odavam. Puuduseks on see, et need detektorid töötavad kitsas sagedusvahemikus, kuid neid on tükk maad lihtsam ehitada, kui nad kord on GW-sid mõõtma pandud.

FAIR PLAY märkus: millegipärast LIGO seltskond on enamasti Weberi poolt paika pandud detektorite suunda ignoreerinud ja seda on teinud ka peavoolu ajakirjandus. Usalda, aga kontrolli!

Aastal 2000 kuulutas Rainer Weiss et ta ei saanud 1970 aru, mida Weber tegi ja läks oma teed.

Tore, aga nende uurimisgruppide täielik ignoreerimine (ainult Weberit on mainitud ja sedagi selles kontekstis, et ta mõõtis valesti) ei ole väga aus, sest instrumendid ehitati valmis ja nad üritasid GW-sid detekteerida kõrvuti LIGO-ga, MÕLEMAD ebaedukalt. LIGO instrumendid saavutasi Weberi resonaatoritega võrreldes parema tundlikkuse alles 2005 või kusagil sellel ajal...

Tegelikult Weberi resonaatorite suund ei saanud sellist nõutavat finantseerimist ja jäid lõpuks võidujooksus (hetkel) alla. 
Joseph Weberi resonants-mass gravitatsioonilainete detekteerimise meetodit on võimalik edasi arendada GW detekteerimiseks nõutavale tasemele. Iseküsimus, et Weberi mõõtmistulemused ei olnud tõenäoliselt siiski õiged. 

  Joseph Weberi mõõtmistega samaaegselt aga avastasid Russel Alan Hulse ja Joseph Hooton Taylor binaarse pulsari PSR B1913+16. Üks tiirlev neutrontäht kiirgas oma kiirgust Maale ja seetõttu sai selle kaksiksüsteemi omadusi väga täpselt uurida. Selgus, et aastatega neutrontähe tiirlemisperiood ümber süsteemi massikeskme vähenes ja seda sai seletada vaid gravitatsioonilainete kiirgamisega.
Lõplikuks ühinemiseks kulub sellel süsteemil veel 300 miljonit aastat. Süsteem tekitab küll gravitatsioonilaineid, aga nende energia on siiski võrreldes näiteks Päikese kiirgusega vaid 2%.

See arvutus selgitab, mis neid laineid nii pagana raske avastada on - isegi sellised megarelativistlikud süsteemid ei tekita eriti võimsaid gravitatsioonilaineid.
Btw. wiki väidab, et Päikesesüsteemi poolt tekitatud gravitatsioonilainete võimsus on ....

5kW. Selline natukene kobedam elektriline küttekeha nurgas või ... näiteks mõne ettevõtte server.

Selle süsteemi uurimise eest said Hulse ja Taylor 1993 Nobeli preemia.

Järelikult gravitatsioonilaineid genereeritakse ja nendega tasub tegelda.

Juba 1972


pakkus Rainer Weiss välja interferomeetri (seda tööd ei avaldatud üheski ajakirjas) millega võiks näiteks pulsari genereeritud gravitatsioonilisi laineid mõõta. Juba selles artiklis pakkus Weiss interferomeetri õla pikkuseks

1 km, kui oleks soov reaalset GW-d mõõta. Reaalselt õnnestus mõõta gravitatsioonilainet aga õla pikkusel 4 km!

Weissi enda tollal ehitatud interferomeetri õla pikkus aga oli ainult 1.5 m.

Vaadake selle kirjatöö aastaarvu - 1972. GW tuvastati aastal 2015, ühesõnaga visandist teostuseni läks ... 43 aastat.
Kõigepealt pidid aga kokku saama 2 fanaatikut, teoreetik (Thorne) ja Weiss.

btw. kui Thorne oleks Weissi ettepanekut lugenud 1972, oleks ta selle naernud välja. 1973 väljaantud raamatus Thorne olevat ühes üliõpilastele antud ülesandes käsitlenud seda probleemi ja ülesandeks oli tõestada seda tüüpi mõõteriistaga GW detekteerimise praktiline võimatus.

Näide: mida teeb paar aatomit vaakumis (mis pole kunagi täiuslik), lüües täie hooga vastu LIGO toru otsa peeglit, kas see mõju on võrreldav tüüpilise GW mõjuga peeglile, mida süsteem peab mõõtma (delta l / L suurusjärgus 10 astmes -21 ) ? Ma kujutan ette, et LIGO tüüpi instrumendil IGA viimne kui pisihäiritus tuleb võtta arvesse, et saada see ülitäpne detektor (mis peab tuvastama nihke prootoni läbimõõdu suurusjärgus) midagi mõõtma peale müra.

1975 said Weiss ja Thorne kokku NASA konverentsil, teemaks kosmoesuuringute kasutamine kosmoloogias ja relatiivsusteoorias. Weissil õnnestus Thorne „konverteerida” oma usku, usk see saigi vaid olla, et sellise interferomeetri ehitamine on võimalik.

Weiss sai raha oma 1.5m. interferomeetrist parema tegemiseks ja ta sai valmis 9m õla pikkusega interferomeetri.

Thorne-l proovis algul Caltechi meelitada venelast Vladimir Braginskit. Sellal aga poliitiliste probleemide tõttu see ei õnnestunud. Aga Glasgow-s ehitas oma laser-interferomeetrit shotlane Ron Drever ja 1979 õnnestus ta algul (pole kohaga) Caltechi meelitada. Seal ehitas ta valmis interferomeetri õla pikkusega 40m.

Weissil nii palju raha ei olnud, aga ta kirjutas seevastu 1979 NSF-ile taotluse kilomeetrilise õlaga interferomeetri ehitamiseks. Esimene etapp oli teostatavuse uuring, mille jaoks ta sai raha ja see kestis kuni 1983.

Btw. samaegselt idanesid projektid Euroopas, saanud Weissilt innustust ja õpetust. Euroopa projektide häda oli see, et nad ei saanud algselt raha, hiljem said ja praegu on olemas 2 toimivat projekti, üks Saksamaal - GEO600 interferomeetri õla pikkusega 600m (rahapuudus, küsiti rohkem, küsiti isegi tunneli ehitamist maa alla, et seismilist häiritust vähendada) ja VIRGO Itaalias (võrreldav LIGO-ga, õla pikkus 3km.).

Aga kõikide häirituste ja mürade mahavõtmiseks oli olemasolevale interferomeetrile vaja tohutuid täiustusi ... kogu LIGO edu peitub vaid detailides ja ... võimes küsida raha. Näide - üks väga tähtis testsündmus oli LIGO-le see, kui LIGO boss oma Harley Davidsoniga LIGO kõrvalruumi sõitis. Seismiline häirituste kõrvaldamise süsteem töötas nii hästi, et see jäi signaalis märkamata.

1983 sai NSF taotluse interferomeetri ehitamiseks maksumusega 100 mlj $. Selleks jälle oli vaja saada Caltechi grupp (Drever + Thorne) Weissi rühmaga ühe mütsi alla, sest 2 paralleelsele projektile raha poleks vaevalt antud. Ron Drever aga ei olnud väga huvitatud Weissiga koostööst. Sellest hoolimata NSF taotluse rahuldamisel, seda alles 1988, pandi 2 töörühma ühtekokku ja algas pingeline töö LIGO (Laser Interferometer Gravitational-Wave Observatory) kallal. Kuna 2 põhiosalise Dreveri ja Weissi vahel koostöö ei sujunud, lahkus Ron Drever töörühmast (millalgi, ma ei saanud täpselt aru 1994?) Sellest hoolimata oli Dreveri geenius mängus paljude LIGO väga tähtsate edasiarenduste tegemisel. Nii et LIGO alusepanijad ikkagi on 3 nime - Weiss, Thorne, Drever.

Drever suri kahjuks enne Nobeli preemia määramist vanuses 85.
Omaette huvitav oleks Thorne käest välja peilida, kuidas kahe tõenäoliselt üsna ekstsentrilise inimesega, kes omavahel läbi ei saa, oli võimalik koos töötada ja midagi asjalikku ära teha. Selline sunnitud koostegevus kosmosekapslis tüüpi probleem.

Kuid mingi maagia oli veel mängus - kuidas suudeti NSF-le (National Science Foundation) selgeks teha vajadus 100 miljonit eraldada mingile projektile, mille esimeses faasis nii 10-15 aasta pärast isegi ei ole midagi mõõdetavat ja alles teises faasis võiks alata millegi mõõtmine?
ja seda tihedas konkurentsis teiste astronoomiliste projektidega, mis kõik taotlesid raha millegi reaalse tarbeks?


Projekt aga sai uue hingamise Barry Clark Barish juhatamisel (kuni 2005) kes tegi sellest väga eduka koostööprojekti, kus osalesid mitmed koostööpartnerid.
Otse loomulikult LIGO kõrval jätkasid oma arendusi sakslased (GEO600), itaallased (VIRGO), ja ka WEBERI suund jätkus (!!), aga kõige selle kirjeldamine läheks isegi minugusugusele kaevajale väga pikale....

Igal juhul opereeris LIGO I etapil aastatel 2002 - 2010 (ja ei ületanud Weberi tüüpi detektorite tundlikkust!!).

Edasi ehitati ja täiustati seadet 5 aastat ja imelise kokkusattumuse läbi just enne ametlikku töölesaamist, insenertehnilise testimise ajal fikseeriti esimene signaal 14. septembril 2015.

Need 3 nime, kes nüüd noppisid Nobeli (Thorne, Weiss, Barish) on vaid mõned nende seast, kes kõik on üritanud ja üritavad edasi GW-sid püüda.

LIGO seltskond saavutas edu tänu visadusele, aga ka tänu väga võimekatele isiksustele, kes suutsid välja ajada vajalikke rahasid.

Ka ülejäänud mõõtjaid, kes kasutasid erinevaid meetodeid, võinuks saata edu varem, kui LIGO-t. Väga ilus ja sümboolne on siiski see, et see mõõtmine sai teoks üldrelatiivsuse 100-ndaks sünnipäevaks.

On peaaegu kindel, et nii BICEP rühm, kui ka pulsarite rühmad suudavad GW-sid tuvastada ja kui lõpuks saadakse raha, siis kusagil 2030-2040 vahel saadetakse vastav süsteem ka kosmosesse (LISA ja selle edasiarendused). Järelikult on järgneva 100 aasta (2015- 2115) vahel oodata väga huvitavaid ja fundamentaalseid avastusi nii gravitatsioonilainetest kui ka neid genereerivatest objektidest. See, mida Einstein ise pidas absoluutselt mõõdetamatuks, on varsti astronoomide igapäevase rutiinne päevatöö....

Huhh. Vist ei olegi minu õpitud erialal (olen endiselt ikkagi hariduselt füüsik edasi) midagi nii põrutavat sündinud. 
Enne seda oli üheks väga põrutavaks asjaks küll kõrgtemperatuurilised ülijuhid,

aga seegi tulemus kahvatub GW leidmise kõrval.Olen nende ülijuhtidega isegi tegelenud - laulev revolutsioon võttis ära aga meie finantsallikad ja nii see läks ...

Muuseas, kõrgtemperatuurilised ülijuhid endiselt ootavad oma rakendamist reaalses elus - tee teadusest praktikasse tegelikult on päris pikk. Tegelikult võtab fundamentaalsete avastuste jõudmine praktikasse kõvasti aega!

Lingid:
1. Vahest kõigepealt kuulame ära eesti teadlased - on olemas utv-lt
teoreetilise füüsika seminar järjenumbriga 506.
http://opik.fyysika.ee/index.php/exp/display/59667
Kuulasin. Selgub, et Eesti teadlased on Joseph Weberi ajastul tegelenud 
gravitatsioonilainetega päris kõvasti. 80-ndatel aga see huvi vaibus.
Weberi instrument saadi valmis Moskvas, sellega tegeles Braginski, keda Thorne
tahtis värvata Caltechi interferomeetrite ehitama.
Selgus, et kuidas mustad augud üksteisele NII lähedale sattuvad, et võiks toimuda liitumine - selle kohta on väga vähe teada.

Kõige rohkem ongi teada selle kaudu, et LIGO on nüüdseks fikseerinud 4 sarnast sündmust. Järelikult üsna tavaline asi. Järelikult on olemas mehhanism,
kuidas need mustad augud üksteisele nii lähedale saavad / ainult GW kiirgamisega energiakao mehhanismi läbi võib neid sündmusi liiga vähe saada?
 2. https://www.nobelprize.org/nobel_prizes/physics/laureates/2017/press.html
Siit leiab ka pikema populaarteadusliku ja natukene teadusliku kirjelduse sellest, miks see preemia just nimetatud isikutele anti.
3. GW ajalugu


4. http://www.dailygalaxy.com/my_weblog/2017/10/beyond-the-nobel-ligos-kip-thorne-peers-into-the-dark-side-of-the-universe-watch-todays-galaxy-strea.html
Siit edasi leiate Kip Thorne'i enda ülevaate GW ajaloost.
see video kasulik ära vaadata ...
Edasist lingipuru ma ei hakanud siin tooma, allikad on erineva kvaliteediga ja vajaksid kõvasti sortimist / puhastamist. Ma siiski ei ole GW spetsialist ja ei suudaks korralikku ülevaateartikli tasemel asja GW kohta produtseerida. GW on põnev teema, nagu minu umbes 1 päevane uuring selgitas, järgnev nädal võiks selgitada natukene enam ja järgnevad 3 kuud võiks tekitada juba imelikke mõtteid taas hakata füüsikaga tegelema. See oleks aga lausa ohtlik.