september 09, 2018

Allegretto

See maagiline osa Beethoveni 7-ndast sümfooniast
on terve sümfoonia ülimast geniaalsusest ja terviklikkusest hoolimata niivõrd sugestiivne,
et elab ammu juba ka täiesti oma elu. Seetõttu ei saa ma kuidagi
teisiti, kui toon täna vaid kahe suure dirigendi Allegretto esitused:
Kõigepealt Bernstein, Viini Filharmoonikud 1978:

Karajan, Berliini Filharmoonikud.



september 08, 2018

Pastoraalne sümfoonia

Paavo Järvi üks meistritöid - Beethoveni pastoraalne sümfoonia.
Internet on natukene ebaõiglane - Beethoveni klassik Bernstein jääb lausa alla
vaatajate arvu poolest Järvile siin! Esitus Paavo Järvilt on aga igal juhul suurepärane.


september 07, 2018

Üks suurepärane pianist Lätist - Vilma Cirule!


Ei saa ma läbi Lätita!
Pjotr I. Tchaikovsky romanssi ei oska minu arvates mitte keegi paremini mängida!
Või see PI lugu

või see:


Ja lisaks muidugi veel mõned väga head lood lätlaste enda repertuaarist - näiteks see:
Sügis, Alfred Kalnins:

ja see:


ja nii edasi ja edasi...
....
lõputu ilu ...!

august 10, 2018

Arenenud kapitalismi ajajärk


Oops. Natuke valesti sai, aga mis teha, vanainimese mälu. Tahtsin pilti arenenud kapitalismi ajajärgust, aga ei leidnud ja pasteerisin siia tüüpilise lapsepõlve pildi arenenud sotsialismist.
Ema mul korrektse raamatukoguhoidjana pidi neid asju seal kusagil esireas hoidma.
Keegi neid jamasid küll ei laenutanud, kui aga vanapaberi kogumise hooaeg käes, sai minu pioneerirühm alati võidu. Näiteks nii, et mõnest koondatavast pisiraamatukogust läksid lendu suure juhi ja õpetaja teosed, kaaned eemaldatud. Tõsi, läks ka muud huvitavat, näiteks Balzac-igi.
Ühe Balsaci koondteoste rea ma ise päästsin ja hoidsin neid asju kusagil keldris. Siis sai villand, ruumi oli vaja ja aega, et seda huvitavat varakapitalistlikku ajajärku inimliku komöödia vaatepunktist lugeda, ei ole ja ei tule ka.
Kuidagi tuttav aga tuleb ette. Selline täiesti jabur jahumine, isegi jaburam, kui vahest Stalini ajal,
kus kedagi enam mingi loogika, mingi põhjendamine, mingisugune maailmavaade eriti ei huvita.
Blah blah blah aetakse igasugust jama suust välja.
Rakett lendas "keegi ei tea kuhu" - tore.
Milline leidlikkus pärast mõnigast mõttemõlgutust on hõisata, et ... ...  
See on ju tore, eriti heidutuse seisukohast! 
Hurraa, seltsimehed, aga isegi arenenud sotsialismi ajajärgul olid propagandistid natukenegi intelligentsemad ja sellist jama ei ajanud suust välja. Tasemevahe on tänapäeva kahjuks!
Ja noorus kõnnib, nina nutifonides, neid ka ei koti eriti - meenutan võrdluseks ennastki tol ajajärgul.
Siis nutifone ei olnud, aga tegelesin teiste asjadega, näiteks matemaatikaga. 
Noh, olid jah, mingid koondused, kaelarätid, blah blah blah, aga ega eriti ei kottinud.
Funktsionäärid või seesugusteks pürgijad aga pidid sellist jama ajama ja ajasidki. 
Tasuks said igusugu soodustusi ehk ja tegid karjääri, mis lõpuks fikseerus mõneks ettevõtja varaks, kui ülemineku aeg saabus ...
Nüüd on aga varakapitalistliku teatud vabaduse juurde (mis oli ja on ka jõhker vabadus - võid küll lõugu lõksutada, aga head elu see ikkagi ei too) tekkinud "arenenud" momendid:
Meie toredad "meediahiiud" on äkitselt muutunud täpselt sarnaseks meie armastatud NSVL meediahiidudega koos tsensorite ja muu säärasega. Kõik see kõnepruuk ja mõttelaad on nagu lapsepõlvest võetud. Ei räägi õiget juttu - viskame parteist / praegu siis sotsiaalmeediast välja.
Võiks veel edasi võrrelda, sest mitmes muus mõttes me ei ole isegi saanud hakata nautima "arenenud" kapitalismi vilju, meil on tegelikult süntees kauboikapitalismist ja sellest, et selle kõige juurde määritakse pähe "arenenud" kapitalismi kombeid. Ei ühte ega teist. Ühelt poolt võta ja loe
"Vaeste patuste alevit", kui tahad midagi näha hetke olust Eestis, teiselt poolt aja veel hullemat jama suust välja või kuula seda mujalt, kui arenenud sotsialismi ajal üldse oligi.
ja nii edasi ja nii edasi põuases, kuumas Tartus.
ja kõud endiselt ei kusagil - vt. minu eelmist lugu!
Võimsamini puhke maru, võib ju manada.
Abi sellest ei paista tulevat ....






juuli 20, 2018

Kõu ja tänulaul



Äkki ootused ilmale täituvad ja see küpsemine südasuvises Tartus saab leevendust?



juuli 16, 2018

Erakorraline miiting


Nagu ma Postimehest võisin lugeda,
kutsusid ministrid kokku erakorralise MIITINGU,
sest liiklusolukord (äkki oleks natukene nagu parem olukord liikluses),
on käest ära.
Ma pean siin ühinema juba pikka aega sama trummi taguva
https://nugiline.wordpress.com/
blogiga järelejätmatus järamises selliste asjade osas.
Ka minugi eesti keel on käest ja ajast ja arust ja misiganes veel.
See ei tähenda, et inimesed, kes võiksid olla saanud kirjutamises professionaalset
koolitust, peaksid sellist jama kirjutama.
Äkki teeks ühe miitingu ka meie KEELE OLUKORRA kohta.
Otse uskumatu, kui kiiresti see asi käest ära on läinud.
Kuna ma olen füüsik ja ehk natukene ka kodeerija, ei häiri mind need asjad väga palju.
 Aga ma saan aru inimestest, kes on saanud selles vallas mingit haridust ja näevad seda veelgi jõhkramatest toonides.
Nagu oleksid orkestris ilma igasuguse muusikalise hariduseta orkestrandid, võib-
olla on kolm duuri selgeks saanud. Ja tahavad Mozartit mängida.
Aga kõigil on sellest täiesti poogen, välja arvatud siis üksikud professionaalid.
See ei ole ühekordne nähtus, mida saaks mingi väljanaermisega või viitamisega parandada.
See on diagnoos ja väga karm meditsiiniline diagnoos.


juuni 06, 2018

Ema kirjutatud lapsepõlvemeenutus




Täna saab aasta ema lahkumisest.
Avastasin ema ühte kaustikut sirvides ühe lehekülje, kus ta kirjutab oma lapsepõlvest.

Selles kaustas oli mitmesuguseid ülestähendusi, aga enda elust ema rohkem ei ole kirjutanud.
Aga kõige elavamad, ilusamad ja püsivamad ongi lapsepõlves üle elatud hetked. Kõik ülejäänud tee paistab ükskõik mis punktist vaadates üsna lühike ... ja ei tundugi enam nii tähtsana. 
 Siiapoole eesriiet jäänutele tundub hiljem kindlasti, et oleks võinud rohkem neid mälestusi kirja panna, või et oleks võinud võtta mõne jutu isegi linti ja nii edasi ...
Aga see vist on peaaegu alati nii, et neid mälestusi jääb puudu - kui inimene just ei juhtu enesele elatist teenima ise kirjutades. Isegi siis jääb kõige tähtsamaks lapsepõlv - näiteks Tuglas kirjutas minu arvates ka kõige paremini ikkagi oma lapsepõlvest.

Siin on siis see ema kirjapandud lehekülg tema kaustikust:


Minust

Olen sündinud ahviaastal Jäära tähtkujus 29.03.1932 Laheda valla kaunimas külas Pragil.
Pragi oli minu kasvukohaks kuni kooliminekuni 1940. aastal.
Need aastad olid kaunimad ja muretumad minu elus - looduslikud kooslused - mägi, jõgi, üle mäe minnes laskusid alla sohu, kus talunikud olid kaevanud linaleotiigid - lapsele kõik huvitav ja kaunis.
Mida minu kodust näha ei olnud, olid metsad. Pragi küla oli ridaküla, igal pool olid põllud.
Külarahvas oli tore. Kuna isa oli valla käskjalg ja postimees, oli talle valla poolt ette nähtud postitalu, kus me elasime.
Valla inimesed käisid paljud ise meie pool posti järel, kaugematele taludele viisid posti kohale minu vanemad õed.
Õppisin venna Koidu najal ja abil lugemise ruttu selgeks. Lugesin hoolega tollaseid ajakirju, mida vallarahvas oli tellinud. Mõned ei viinud posti nii ruttu ära ja sain neid lugeda.
Meie kodu õhkkond oli haruldaselt hea - ema oma töökuse ja puhtusearmastusega kasvatas ka meis töökust. Isa oli nendel aastatel väga rahulik - tööd oli vanematel palju, aga elu oli üldiselt hea, ka poliitiliselt rahulik.
Nendel minau lapsepõlveaastate lõpul - u. 1936 - eraldati meile Mustajõe külla 12 hektariline metsatükk.
Metsa mahavõtmine oli tohutu töö, onu August tuli ka appi. Mets võeti maha ja keset krunti hakati ehitama maja. 1939. aastal võis juba suviti seal elada. Talu oli ehitatud kindla plaani järgi, kahekordne elamu ja laut-kelder-tõllakuur ja teisel pool õue heinaküün. Puukuur ja kaev asusid otse köögi ukse vastas.
Uus elu erines vanast väga palju.
Kuhu sa ka ei vaadanud - igal pool oli mets.
Ühes suunas vaadates oli ka üks talu.
Maa oli lausik, kände täis. Seda hakati harima kändude vahelt. Aegamisi juuriti kände ka välja.
Ma ei harjunud seda kodu oma koduks pidama.
Algasid keerulised ajad - MRP leping, venelaste sissetulek, sõja algus, minu kooliminek Tilsi kooli, mis asus minu uuest kodust 5 km. kaugusel. Kõik need sündmused tegid ka koduse elu rahutuks ja pingeliseks. Maja teine korrus jäigi pooleli. Isa läks vabatahtlikult Saksa sõjaväkke.
Niisuguses närvilises ja keerulises olukorras lõppes minu kuldne lapsepõlv.
Kui ma meenutan oma lapsepõlve, siis tulevad ikkagi meelde Pragi külas veedetud muretud lapsepõlveaastad.
Olen nõus Schmidti ema kirjutatud pühendusega oma kodumajale

MINU KODU OLI NII VÄIKE JA UKSEPIIT NII MADAL, AGA MA EI OLE LEIDNUD TEIST NII ARMAST PAIKA ILMAS.

märkus: See on võetud Eric Schmidti kirjutatud raamatust „Jumalaga Naissaar”

Nii ma siis käisin Tilsi koolis 7 aastat.
Tee viis algul läbi väikese metsatuka, siis üle suure põlluvälja - umbes 1 km. Sellele järgnes pikk metsatee - umbes 1 km.
Sealt edasi tulid Tilsi küla talud, Kõrbjärv, puiestee teisel pool järve viis mäest üles ja jõudsimegi Tilsi mõisasse, kus mõisa viinaköögis meil kool asus. Maja oli kivist hoone, võlvitud kelder oli maja all. Kõige huvitavama oligi kelder. Klassiruumid olid väikesed, aknad väikesed.
Tilsis asu ka lastekodu, kust käis päris palju lapsi meiega koolis koos.
Koolis käisime tavaliselt mitmekesi - alul oli Eha, Hans, Koit ja mina.
Hiljem suuremad lahkusid ja väiksemad õed-vennad tulid asemele. Kui mina lõpetasin kooli, siis käis minuga koos EVI, TIIU ja MINA. Lõpuks lisandus Maret.
Koolitee oli pikk, kevaditi ilusate ilmadega võtsin tihti raamatu ette ja lugesin kõndides - kahju oli raisata aega niisama.
Metsad jäidki minu saatjateks ja vastuvõtjateks kogu hilisema elu jooksul kuni abiellumiseni.
Talveõhtuti, kui tulin töölt, mõtlesin tihti, et ma heameelega kõnniksin ennem rohkem maad, kui aga saaks minna ilma metsast läbi minemata. Kuid seda ei saanud teha, igast küljest tuli meie poole tee, kuid kõik läbi metsa.
Tookord oli suur hirm huntide ees. Ükskord üks hunt isegi jälitas mind - ema nägi värskel lumel hundijälgi ümber maja.
Ma mõtlen selle hundi peale tänuga, et ta mind ellu jättis.
Kole oleks surra hundi hammaste all.


juuni 02, 2018

Kas Hallo Maailma õpetamine parandab inimesi?



















Ma ütlen ausalt, et ma ei lugenud artiklit põhimõtteliselt edasi pealkirjast. Mu elu on iga totruse peale raiskamiseks liiga lühike.
Sellest hoolimata raiskas see pealkiri oma äärmise totruse tõttu mu aega ja seda ma nüüd siis kasutan siin ka teie aja kulutamiseks ja kaasamõtlemiseks - provotseerimiseks -
pealkirjas oli nimelt deklareeritud kavatsus hakata vangidele programmeerimist õpetama.
Ikka see automaagiline programmeerimine, mitte neurokirurgia või tavaline matemaatika, mis võiks ka inimkonda parandada.
Mis võiks olla parem ravim kriminaalsete mõtete peatamiseks kui see, et
reaalarvude hulk pole loenduv? Seda tõestas Cantor ja teda peeti isegi matemaatikute seas hullumeelseks.
Aga see õilis Python parandab absoluutselt iga aju ära. Kui ikka teab, mis asi on muutuja ja eriti seda, mis on muutuja skoop - no enam ei tule pahasid mõtteid pähe, ei tule ...psühhopaatide tervendamise nõiavits leitud!
Ka ametnikele taheti kunagi ja tahetakse jätkuvalt püütonit ajudesse toppida, ka lastele tahetakse (seal isegi oleks mõte sees, sest koos matemaatikaga see natuke korrastaks mõtlemist, kui heita kõrvale see neetud utilitarism).
Samas utilitaarses mõttes ei ole programmeerijate defitsiiti ega ka ei tule lähemas tulevikus, pigem jääb neid varsti üle, sest AI tõrjub hea hulga mõttetut tühja tööd kõrvale, näiteks ekraanivormide kiirvorpimine ja vana kaardivägi peab minema teenitud puhkusele, kui uut paradigmat omandada ei suuda.
Võib - olla toob see kaasa ka selle, et mõttetu koodiläbustamise kõrvale hakkavad jälle tekkima kohad, kus on olemas ka selline asi, nagu koodi kvaliteet.
Selleks võib -olla on jälle vaja tarbijaid harjutada mõttega, et programm ei peagi olema kurguni täis mingeid saladuslikke exception teatisi ja muud säärast. Et kasutaja jaoks võiks autoga sõit olla lihtne asi. Paned auto käima ja sõidad. Ja probleeme ei tohiks PEAAGU ÜLDSE OLLA.
Mitte nii, et iga nurga peal pead helistama autohooldurile või selgeks saama (avatud tarkvara puhul) iga mutri keeramise iseärasused ....
Aga see selleks, see vangide mõtete parandamine Pythoni läbi on midagi väga messianistlikku ja religioosset.
Arvutiala on endiselt religioosne ala koos sellega kaasnevaga - tigeda sektantlusega, kohutava bluffardusega ja nii edasi ja edasi ...
Aga mis ma siin ikka targutan.
Õige kodeerija peaks lähtuma põhimõttest, et tuleb pidada lõuad ja teenida edasi.
Võib -olla aitaks mõningaid mässumeelsemaid ka kontori nurgas kükitav vana kriminaal motivatsiooni mõttes?

mai 24, 2018

Ilusaim aeg aastas

Jälle on see imeline aeg käes. Mingi nädal-kaks on selline ulmeliselt ilus,
sündiv, taastärkav, i-me-li-ne.
Kevad, millest varsti kohe saab suvi.


mai 11, 2018

Dinu Lipatti - parim
















Dinu Constantin Lipatti sündis 1. aprillil 1917 Bukarestis. Tema kaasmaalanna Clara Haskil on sündinud samuti Rumeenias. Nii on Rumeenia maailmale pianismi vallas kinkinud 2 geeniust.
Dinu Lipatti kõik mängitu on nagu nõiväel puhas kuld. Samas oli see geenius ka erakordne perfektsionist. Ta vältis Beethovenit, sest kartis, et ei suuda ülesandega toime tulla.
Ta olevat öelnud, et Beethoveni Imperaatori kontserdi mängimiseks peaks ta teosega 4 aastat tutvuma.
Seda aega aga talle ei antud: Lipatti suri verevähi tõttu 1950 2. detsembril.
Lipatti üheks õpetajaks oli Alfred Cortot.
Tema mängitut on kahjuks väga, väga vähe.
Üks kõige legendarsemaid kontserte on tema viimane esinemine Besanconi muusikafestivalil 16 septembril 1950. Lipatti oli siis juba väga nõrk.
Sellest hoolimata oli ja jääb see esinemine mingiks täielikuks üliinimlikuks sõnumiks. Olen seda korra kuulanud ja siis kadus see Youtubest ära. Jäid vaid osad, aga need on sõnulseletamatult ilusad palad.
Algas see Bachi partita nr. 1-ga:
I

II


Seejärel Mozarti sonaat A-minoor K 310


ja Schuberti eksprompt:




Kus on sealmängitud teine eksprompt  ja 13 valssi, seda ma ei tea. Eks siis peate tellima plaadi. Kunagi olid nad jutjuubis ilusti olemas.
Valss E-minoor jäi mängimata, sest enam jõudu ei olnud.
Aga selle eest on Lipatti stuudios mängitud Chopini valsid (veel?) olemas ja täna võin puhta südametunnistusega öelda, et paremat Chopini valsside esitajat ei olegi.
Valisin küll ühes eelnevas blogilooks Chopini valsside esitajaks Alice Sara Ott-i, kuid nüüd üle kuulanuna võib öelda, et Lipatti jääb siin parimaks.

Lipatti Chopini valsid koos viimase - 14-ga:
 Viimasest valsist saate aru, MIKS ta seda oma viimasel esinemisel ei mänginud.
Lõpus on seal lisaks veel suurepärased Barkarool, Nokturn nr. 8  ja Masurka 32.


Ja üheks kõige suuremaks pärliks on GRIEGI I klaverikontsert.


Ja olengi peaaegu (veel on siin seal ühte teist) kogu Lipatti salvestatu siia linkinud.




mai 10, 2018

Parim Tšaikovski I



Leidsin Tartu Aparaaditehase endises asukohas lõunastades samas paiknevast raamatupoest omale 2 euro eest Tšaikovski I klaverikontserdi partituuri. Õnnetuseks oli orkester ära nuditud teiseks klaveriks. Uus hobi on nüüd neid kontserte kuulata ja nooti kaasa lehitseda...
Kuigi Tšaikovskit on juhatanud meie mees Paavo Järvi koos Lang Langiga, jõudsin lõpuks ikkagi järelduseni, et see Tatjana Nikolaeva mängitud kontsert on kõige parem.
Mulle ei meeldi need pöörased tempod eriti, kuna seal läheb tegelikult kõik kaduma, mitte ei tule juurde. See on minu arvates see klaverikontsert just nii mängituna, nagu ta peab olema.

mai 08, 2018

Alkeemiline intelligentsus














Praegust seisu tehisintellekti vallas tuleb nimetada siiski läbimurdeolukorraks. Kui google Alphazero tõesti õppis male ära nelja tunniga, mis on täiesti võimalik, siis ainuüksi see asjaolu meile midagi osundab.
Al Rahimi on üks selle ala eksperte, kes tõi esile, et praegune AI on samal aja ka alkeemia. Segatakse kokku midagi närvivõrkudest ja vaadatakse, mis välja tuleb. Vt. näiteks

http://www.sciencemag.org/news/2018/05/ai-researchers-allege-machine-learning-alchemyja nii edasi otsingusõnedega Alchemy ja AI.
See on üsna ohtlik kokteil. Lastele on sattunud kätte mänguasjad ja nad proovivad nendega igasuguseid huvitavaid asju teha. Aga mänguasjad võivad plahvatada, nagu sõjajärgsel ajal oligi.
Esimest korda on arvutitega nii, et eksperdid ise ei saa aru, mida nende kirjutatud programm teeb [mööndustega, isegi täiesti tavaline programmi veateade, ütleme näiteks Drupali php error, on lehekülje pikune krüptograafia. Aga lõpuks saab ikkagi kätte selle, mis viltu läks].
See meenutabki keskaja alkeemikuid, isegi maagiline vormel kullast, milleks praegu on küll inimõistusega võrdväärse mõistuse ehitamine elektroonikajuppidest.
Ja mis sellest siis saab?  Oli ju üks kuningas, Midas nimi, keda niimoodi õnnistati, et kõik, mida ta puutus, muutus kullaks.  Sai ta õnnelikuks?
Meid ei rahusta siin kahjuks mitte üks põrm väide, et küll kõik laabub. Meid ei rahusta isegi AI ekspertide usk, et see probleem saab oluliseks alles kusagil aastal 2075 (enamus eksperte arvab praegu nii, kuigi 1% usub, et juba 10 aasta möödudes on see asi käes).
Ka tuumafüüsikud arvasid, et aatomituumast energia kättesaamine võtab väga palju aega, Ernest Rutherford arvas seda veel aastal 1933. Aga näe, pomm oli valmis ja kasutatigi 1945.
Ka Google ja Tesla liidrid Sergei Brin ja Elon Musk on avaldanud kartusi AI tuleviku osas
[Võimalik, et refereerin natukene pikemalt sellest lähiajal].
GPU -le on lisandunud TPU-d (ma ei tea muuseas, mis asjad on TPU-d. Igal juhul saab nendega ehitada närvivõrke ja praegune AI suurmood on närvivõrgud).
Tuleksima tagasi maa peale.
AI koos robotitega on juba praegu röövimas töö taksojuhtidelt, varsti veoautojuhtidelt, ehk isegi pilootidelt (ka see juhtub üsna kiirelt, sest taga on suur raha kokkuhoid), laborantidelt, ehitajatelt...
Lähitulevikus (10-20 aastat) on löögi all vähemalt 1/3 töökohtadest suhteliselt optimistlike hinnagute järgi.
Ja need kiidetud uued töökohad, mida uus tehnoloogia tekitavata, kahjuks ei ole isegi ennast ilmutanud ühelegi inimkonna õnne prohvetile. Neid lihtsalt ei teki, pigem võetakse isegi infotehnoloogia vallas töö paljudel töö käest ära. Üks töökoht AI-s võtab näiteks leiva viielt arendajalt või midagi sarnases proportsioonis.
Lahedad 90-ndad on vaid mälestus.  Siis istus iga ettevõtte nurgas abivalmis arvutispetsialist (sest muidu tundus täiesti võimatu kõige selle uue asjaga hakkama saada). Praegu on inimesed tarkvaraga niivõrd kohanenud, et spetsialisti saab vaid kohale tellides ja suure raha eest ja alles siis, kui probleem on tõesti über tehniline ja keeruline.
Normaalne oleks näiteks sellest lähtuvalt inimeste tööpäeva pikkustki lühendada - 6 tunnini. Selle asemel saab aga pigem tööpuudust ära kasutada, pigistades neilt õnnelikelt tublidelt viimase välja - ikka see jänkide 60 tunniste töönädala õnnistus ei kao meil kuhugi. Vara üles, hilja voodi, nõnda ... mis siis on meile tuppa toodud, küsiksin?
See viib mõtted jälle ühe prohvetini, Karl Marx nimi. Jah, kole asi oli see kommunismi ehitamine, aga Hiinas läheb asi ikkagi edasi ja Hiina on juba praegu I riik maailmas või kohe selleks saamas.
Hiinlased tellisidki Karl Marxi 200 sünniaastapäevaks sakslastele Marxi mälestussamba.
ja nii edasi ja edasi ilmaparandamise teemadel ...






mai 05, 2018

Nüüd on jumal olemas



Kellel aega ja tahtmist, vaadake see video üle. Siin põrmustab üks kolakas (GOOGLE
närvivõrkude AI) teist kolakat nimega STOCKFISH ja meil, surelikel, ei tohiks selle kohta olla midagi kaasa öelda.
Mõnel siiski veel on ja mulle Vitali Neimeri videod male teemadel meeldivad.
Tal on julgust laskuda natukene lihtsurelikumate tasemele ja samas tõusta ka masinate tasemele
ja see õnnestus. Partii on ka iseenesest huvitav, seda on sõltumatud eksperdid-suurmeistrid tunnistanud. Kui vaid oleks aega ja vaimset energiat see taplemine kaasa teha!
Siin on endiselt ületamatu Paul Kerese VALITUD PARTIID -
Keres oli oma partiidele ka suurepärane kommentaator. ... Neimer on siin teinud igal juhul ka väga head tööd!
Mis aga huvitav - Google on kuulutanud, et tema närvivõrkudel baseeruv kolakas olevat õppinud male selgeks nelja (jah, NELJA) tunniga.
On kriitikuid, kes panevad selle väite ÕIGUSEGA kahtluse alla. Sellest hoolimata võib üsna tõenäoliselt olla tegemist läbimurdega.
Nagu lapsed ikka ei täidi oodata tegelikku kohta, kus murrang teoks saab, tegi vist ka Google AI meeskond kiirendusi, nõrgestades Stockfishi ELO-t teadlikult. Sellest hoolimata on Stockfishi ELO
(maleintelligentsuse indeks) inimeste omast kaugelt üle ja nüüd põrmustab kõik mingi tulnukas, kes õpib asjad selgeks nelja tunniga.
See neli tundi tundub jah, kahtlane. Kriitikud on väitnud, et need avangud on liiga inimese nägu, et
neid nelja tunniga läbi mõelda.
Pigem need avangud ikkagi anti kuidagi kolakale ette ja siis edasi vahest läks ta ise oma teed.
Kuid ei ole üldiselt kahtlust, et varsti, võimalik, et näiteks sellel aastal, või vähemalt 2020 on see siiski nii:
Mistahes mäng antakse kolakale ette oma parameetritega ja ta leiab sealt ise alati võitva või vähemalt viigistava strateegia.
Selle mängu mõned omadused ehk peavad olema küllaltki kindlalt piiritletud, aga juba sellise AI -ga saab teha uskumatult palju kasulikke ja kahjuks ka väga kahjulikke asju.
Üks vana anekdoot räägib sellest, et esimene küsimus, mida tõeliselt mõtlevale kolakale olevat esitatud (see on juba 60-ndatest pärit anekdoot), oli küsimus sellest, kas Jumal on olemas.
Vastus oli:
NÜÜD ON.

aprill 14, 2018

Gould, Mozart ja shimpanside sõjad

Jane Goodall pidi kahjuks jõuetult pealt vaatama shimpanside sõdu aastatel
1974 - 1978. Ühekorraga olid nunnuolenditest saanud üksteise vastu vägivallategusid
korda saatvad jõhkardid.
Selle peale on psühhopaatide kontrolli alla olev meedia võidukalt teatanud -
me pole ainukesed. Ainult meil on pommid lisaks kaigastele tekkinud ...
tõepoolest milline progress! Silmad nutifonis jalutab põlvkond Y ja Z mööda Tartu linna ringi,
ümberringi tolmupilved kui kõrbelinnas pärast liivatormi ... mis sellestki ... meedia kasutab sedagi irdargumenti kuidagi naljakalt -
niikuinii on õhk siin nii saastunud, et see pxxxxhais enam ei morjendagi eriti. Ja üldse, me käisime selles Äänikoskis ja pistsime pea korraks aknast välja - ei olnudki pissihaisu. Mis tore!

Äkki toob tehisintelligents sellele kõigele veel suuremaid pöördeid juurde?
Ühesõnaga, nemad (shimpansid) teevad nii ja meie kaa. Vapper krants Estonia ka siin sealhulgas haamri ja alasi vahel. Ja nii edasi ja edasi ja endiselt on kõik need hääled, kes tahaksid teatud asjade püsimistki - edenemisest ei julge enam mõeldagi - kõik need hääled on  kõlanud kui kõrbes.
Nii võiksin ka mina oma häälekese hüüdma panna, või hoopistükkis pöörata pilk porgandipeenrale,
koodikirjutamisele või millelegi veel.
 Tehisintelligents võiks degereeruvat inimtõugu tuua teatud järelmiteni. Nimelt see, mis meis ehk üldse on olulist, mis meid defineerib, ei ole kõigepealt mitte ajus tolgendavad oskused arvutada, õiegi kaigast käes hoida, vesinikupommi, AI-d, kvantarvutit või mida iganes teha, vaid selle taga peab olema midagi, mingi mõte, mingi ühtehoidmine, mitte alfaisaste kaigastega vehkimine ja sellele kaasaelamine. Ma ei taha väita, et ajurakukeste funktsioneerimine ei oleks oluline, kuid kõigepealt peab inimeste tõug paika saama psühhopaatide poolt ülistatava "moraalse kompassi". Nende jaoks on selliste sõnapaaride leiutamine ja kasutamine imelihtne, mis sellest, et narrilaev sellest ei edene.
Aga tegelikult on ka seda väga, väga vaja.
Ja tegelikult ei ole minu blogi algusest, ega ka lapsepõlvest, mitte grammigi edenenud selle moraalse kompassi asi. Sa pead oma elu elama selle pxxx keskel, ja peaaegu tead, et lapsed ka peavad.
 Lisaks kõigele on inimkond selga saamas lisanuhtluse nimega tehisintelligents ja omaenda tõust välja aretatud psühhopaatide tõu, kellele see ehk on tore, parasiteerida teiste seljas., Enamikule kahjuks mitte.
Mingid selginemise hetked, 90-ndatel on praegu jälle degenereerunud millekski, Loomade farmist saanud Hea uus ilm ja võib-olla varsti jälle otse vastupidi.
Hea on seegi, et saan seda oma blogist vaadata - vahet ei ole, on meil 2008 või 2018.
Mälust saab vaadata järgi - ei ole vahet ka 1998 -ndaga. Kuued, need jah, on uued. Aga nende all olevad olendid kordavad ikka ja jälle samu asju, mis Goodalli jälgitavad shimpansid.