juuni 06, 2018

Ema kirjutatud lapsepõlvemeenutus




Täna saab aasta ema lahkumisest.
Avastasin ema ühte kaustikut sirvides ühe lehekülje, kus ta kirjutab oma lapsepõlvest.

Selles kaustas oli mitmesuguseid ülestähendusi, aga enda elust ema rohkem ei ole kirjutanud.
Aga kõige elavamad, ilusamad ja püsivamad ongi lapsepõlves üle elatud hetked. Kõik ülejäänud tee paistab ükskõik mis punktist vaadates üsna lühike ... ja ei tundugi enam nii tähtsana. 
 Siiapoole eesriiet jäänutele tundub hiljem kindlasti, et oleks võinud rohkem neid mälestusi kirja panna, või et oleks võinud võtta mõne jutu isegi linti ja nii edasi ...
Aga see vist on peaaegu alati nii, et neid mälestusi jääb puudu - kui inimene just ei juhtu enesele elatist teenima ise kirjutades. Isegi siis jääb kõige tähtsamaks lapsepõlv - näiteks Tuglas kirjutas minu arvates ka kõige paremini ikkagi oma lapsepõlvest.

Siin on siis see ema kirjapandud lehekülg tema kaustikust:


Minust

Olen sündinud ahviaastal Jäära tähtkujus 29.03.1932 Laheda valla kaunimas külas Pragil.
Pragi oli minu kasvukohaks kuni kooliminekuni 1940. aastal.
Need aastad olid kaunimad ja muretumad minu elus - looduslikud kooslused - mägi, jõgi, üle mäe minnes laskusid alla sohu, kus talunikud olid kaevanud linaleotiigid - lapsele kõik huvitav ja kaunis.
Mida minu kodust näha ei olnud, olid metsad. Pragi küla oli ridaküla, igal pool olid põllud.
Külarahvas oli tore. Kuna isa oli valla käskjalg ja postimees, oli talle valla poolt ette nähtud postitalu, kus me elasime.
Valla inimesed käisid paljud ise meie pool posti järel, kaugematele taludele viisid posti kohale minu vanemad õed.
Õppisin venna Koidu najal ja abil lugemise ruttu selgeks. Lugesin hoolega tollaseid ajakirju, mida vallarahvas oli tellinud. Mõned ei viinud posti nii ruttu ära ja sain neid lugeda.
Meie kodu õhkkond oli haruldaselt hea - ema oma töökuse ja puhtusearmastusega kasvatas ka meis töökust. Isa oli nendel aastatel väga rahulik - tööd oli vanematel palju, aga elu oli üldiselt hea, ka poliitiliselt rahulik.
Nendel minau lapsepõlveaastate lõpul - u. 1936 - eraldati meile Mustajõe külla 12 hektariline metsatükk.
Metsa mahavõtmine oli tohutu töö, onu August tuli ka appi. Mets võeti maha ja keset krunti hakati ehitama maja. 1939. aastal võis juba suviti seal elada. Talu oli ehitatud kindla plaani järgi, kahekordne elamu ja laut-kelder-tõllakuur ja teisel pool õue heinaküün. Puukuur ja kaev asusid otse köögi ukse vastas.
Uus elu erines vanast väga palju.
Kuhu sa ka ei vaadanud - igal pool oli mets.
Ühes suunas vaadates oli ka üks talu.
Maa oli lausik, kände täis. Seda hakati harima kändude vahelt. Aegamisi juuriti kände ka välja.
Ma ei harjunud seda kodu oma koduks pidama.
Algasid keerulised ajad - MRP leping, venelaste sissetulek, sõja algus, minu kooliminek Tilsi kooli, mis asus minu uuest kodust 5 km. kaugusel. Kõik need sündmused tegid ka koduse elu rahutuks ja pingeliseks. Maja teine korrus jäigi pooleli. Isa läks vabatahtlikult Saksa sõjaväkke.
Niisuguses närvilises ja keerulises olukorras lõppes minu kuldne lapsepõlv.
Kui ma meenutan oma lapsepõlve, siis tulevad ikkagi meelde Pragi külas veedetud muretud lapsepõlveaastad.
Olen nõus Schmidti ema kirjutatud pühendusega oma kodumajale

MINU KODU OLI NII VÄIKE JA UKSEPIIT NII MADAL, AGA MA EI OLE LEIDNUD TEIST NII ARMAST PAIKA ILMAS.

märkus: See on võetud Eric Schmidti kirjutatud raamatust „Jumalaga Naissaar”

Nii ma siis käisin Tilsi koolis 7 aastat.
Tee viis algul läbi väikese metsatuka, siis üle suure põlluvälja - umbes 1 km. Sellele järgnes pikk metsatee - umbes 1 km.
Sealt edasi tulid Tilsi küla talud, Kõrbjärv, puiestee teisel pool järve viis mäest üles ja jõudsimegi Tilsi mõisasse, kus mõisa viinaköögis meil kool asus. Maja oli kivist hoone, võlvitud kelder oli maja all. Kõige huvitavama oligi kelder. Klassiruumid olid väikesed, aknad väikesed.
Tilsis asu ka lastekodu, kust käis päris palju lapsi meiega koolis koos.
Koolis käisime tavaliselt mitmekesi - alul oli Eha, Hans, Koit ja mina.
Hiljem suuremad lahkusid ja väiksemad õed-vennad tulid asemele. Kui mina lõpetasin kooli, siis käis minuga koos EVI, TIIU ja MINA. Lõpuks lisandus Maret.
Koolitee oli pikk, kevaditi ilusate ilmadega võtsin tihti raamatu ette ja lugesin kõndides - kahju oli raisata aega niisama.
Metsad jäidki minu saatjateks ja vastuvõtjateks kogu hilisema elu jooksul kuni abiellumiseni.
Talveõhtuti, kui tulin töölt, mõtlesin tihti, et ma heameelega kõnniksin ennem rohkem maad, kui aga saaks minna ilma metsast läbi minemata. Kuid seda ei saanud teha, igast küljest tuli meie poole tee, kuid kõik läbi metsa.
Tookord oli suur hirm huntide ees. Ükskord üks hunt isegi jälitas mind - ema nägi värskel lumel hundijälgi ümber maja.
Ma mõtlen selle hundi peale tänuga, et ta mind ellu jättis.
Kole oleks surra hundi hammaste all.


juuni 02, 2018

Kas Hallo Maailma õpetamine parandab inimesi?



















Ma ütlen ausalt, et ma ei lugenud artiklit põhimõtteliselt edasi pealkirjast. Mu elu on iga totruse peale raiskamiseks liiga lühike.
Sellest hoolimata raiskas see pealkiri oma äärmise totruse tõttu mu aega ja seda ma nüüd siis kasutan siin ka teie aja kulutamiseks ja kaasamõtlemiseks - provotseerimiseks -
pealkirjas oli nimelt deklareeritud kavatsus hakata vangidele programmeerimist õpetama.
Ikka see automaagiline programmeerimine, mitte neurokirurgia või tavaline matemaatika, mis võiks ka inimkonda parandada.
Mis võiks olla parem ravim kriminaalsete mõtete peatamiseks kui see, et
reaalarvude hulk pole loenduv? Seda tõestas Cantor ja teda peeti isegi matemaatikute seas hullumeelseks.
Aga see õilis Python parandab absoluutselt iga aju ära. Kui ikka teab, mis asi on muutuja ja eriti seda, mis on muutuja skoop - no enam ei tule pahasid mõtteid pähe, ei tule ...psühhopaatide tervendamise nõiavits leitud!
Ka ametnikele taheti kunagi ja tahetakse jätkuvalt püütonit ajudesse toppida, ka lastele tahetakse (seal isegi oleks mõte sees, sest koos matemaatikaga see natuke korrastaks mõtlemist, kui heita kõrvale see neetud utilitarism).
Samas utilitaarses mõttes ei ole programmeerijate defitsiiti ega ka ei tule lähemas tulevikus, pigem jääb neid varsti üle, sest AI tõrjub hea hulga mõttetut tühja tööd kõrvale, näiteks ekraanivormide kiirvorpimine ja vana kaardivägi peab minema teenitud puhkusele, kui uut paradigmat omandada ei suuda.
Võib - olla toob see kaasa ka selle, et mõttetu koodiläbustamise kõrvale hakkavad jälle tekkima kohad, kus on olemas ka selline asi, nagu koodi kvaliteet.
Selleks võib -olla on jälle vaja tarbijaid harjutada mõttega, et programm ei peagi olema kurguni täis mingeid saladuslikke exception teatisi ja muud säärast. Et kasutaja jaoks võiks autoga sõit olla lihtne asi. Paned auto käima ja sõidad. Ja probleeme ei tohiks PEAAGU ÜLDSE OLLA.
Mitte nii, et iga nurga peal pead helistama autohooldurile või selgeks saama (avatud tarkvara puhul) iga mutri keeramise iseärasused ....
Aga see selleks, see vangide mõtete parandamine Pythoni läbi on midagi väga messianistlikku ja religioosset.
Arvutiala on endiselt religioosne ala koos sellega kaasnevaga - tigeda sektantlusega, kohutava bluffardusega ja nii edasi ja edasi ...
Aga mis ma siin ikka targutan.
Õige kodeerija peaks lähtuma põhimõttest, et tuleb pidada lõuad ja teenida edasi.
Võib -olla aitaks mõningaid mässumeelsemaid ka kontori nurgas kükitav vana kriminaal motivatsiooni mõttes?

mai 24, 2018

Ilusaim aeg aastas

Jälle on see imeline aeg käes. Mingi nädal-kaks on selline ulmeliselt ilus,
sündiv, taastärkav, i-me-li-ne.
Kevad, millest varsti kohe saab suvi.


mai 11, 2018

Dinu Lipatti - parim
















Dinu Constantin Lipatti sündis 1. aprillil 1917 Bukarestis. Tema kaasmaalanna Clara Haskil on sündinud samuti Rumeenias. Nii on Rumeenia maailmale pianismi vallas kinkinud 2 geeniust.
Dinu Lipatti kõik mängitu on nagu nõiväel puhas kuld. Samas oli see geenius ka erakordne perfektsionist. Ta vältis Beethovenit, sest kartis, et ei suuda ülesandega toime tulla.
Ta olevat öelnud, et Beethoveni Imperaatori kontserdi mängimiseks peaks ta teosega 4 aastat tutvuma.
Seda aega aga talle ei antud: Lipatti suri verevähi tõttu 1950 2. detsembril.
Lipatti üheks õpetajaks oli Alfred Cortot.
Tema mängitut on kahjuks väga, väga vähe.
Üks kõige legendarsemaid kontserte on tema viimane esinemine Besanconi muusikafestivalil 16 septembril 1950. Lipatti oli siis juba väga nõrk.
Sellest hoolimata oli ja jääb see esinemine mingiks täielikuks üliinimlikuks sõnumiks. Olen seda korra kuulanud ja siis kadus see Youtubest ära. Jäid vaid osad, aga need on sõnulseletamatult ilusad palad.
Algas see Bachi partita nr. 1-ga:
I

II


Seejärel Mozarti sonaat A-minoor K 310


ja Schuberti eksprompt:




Kus on sealmängitud teine eksprompt  ja 13 valssi, seda ma ei tea. Eks siis peate tellima plaadi. Kunagi olid nad jutjuubis ilusti olemas.
Valss E-minoor jäi mängimata, sest enam jõudu ei olnud.
Aga selle eest on Lipatti stuudios mängitud Chopini valsid (veel?) olemas ja täna võin puhta südametunnistusega öelda, et paremat Chopini valsside esitajat ei olegi.
Valisin küll ühes eelnevas blogilooks Chopini valsside esitajaks Alice Sara Ott-i, kuid nüüd üle kuulanuna võib öelda, et Lipatti jääb siin parimaks.

Lipatti Chopini valsid koos viimase - 14-ga:
 Viimasest valsist saate aru, MIKS ta seda oma viimasel esinemisel ei mänginud.
Lõpus on seal lisaks veel suurepärased Barkarool, Nokturn nr. 8  ja Masurka 32.


Ja üheks kõige suuremaks pärliks on GRIEGI I klaverikontsert.


Ja olengi peaaegu (veel on siin seal ühte teist) kogu Lipatti salvestatu siia linkinud.




mai 10, 2018

Parim Tšaikovski I



Leidsin Tartu Aparaaditehase endises asukohas lõunastades samas paiknevast raamatupoest omale 2 euro eest Tšaikovski I klaverikontserdi partituuri. Õnnetuseks oli orkester ära nuditud teiseks klaveriks. Uus hobi on nüüd neid kontserte kuulata ja nooti kaasa lehitseda...
Kuigi Tšaikovskit on juhatanud meie mees Paavo Järvi koos Lang Langiga, jõudsin lõpuks ikkagi järelduseni, et see Tatjana Nikolaeva mängitud kontsert on kõige parem.
Mulle ei meeldi need pöörased tempod eriti, kuna seal läheb tegelikult kõik kaduma, mitte ei tule juurde. See on minu arvates see klaverikontsert just nii mängituna, nagu ta peab olema.

mai 08, 2018

Alkeemiline intelligentsus














Praegust seisu tehisintellekti vallas tuleb nimetada siiski läbimurdeolukorraks. Kui google Alphazero tõesti õppis male ära nelja tunniga, mis on täiesti võimalik, siis ainuüksi see asjaolu meile midagi osundab.
Al Rahimi on üks selle ala eksperte, kes tõi esile, et praegune AI on samal aja ka alkeemia. Segatakse kokku midagi närvivõrkudest ja vaadatakse, mis välja tuleb. Vt. näiteks

http://www.sciencemag.org/news/2018/05/ai-researchers-allege-machine-learning-alchemyja nii edasi otsingusõnedega Alchemy ja AI.
See on üsna ohtlik kokteil. Lastele on sattunud kätte mänguasjad ja nad proovivad nendega igasuguseid huvitavaid asju teha. Aga mänguasjad võivad plahvatada, nagu sõjajärgsel ajal oligi.
Esimest korda on arvutitega nii, et eksperdid ise ei saa aru, mida nende kirjutatud programm teeb [mööndustega, isegi täiesti tavaline programmi veateade, ütleme näiteks Drupali php error, on lehekülje pikune krüptograafia. Aga lõpuks saab ikkagi kätte selle, mis viltu läks].
See meenutabki keskaja alkeemikuid, isegi maagiline vormel kullast, milleks praegu on küll inimõistusega võrdväärse mõistuse ehitamine elektroonikajuppidest.
Ja mis sellest siis saab?  Oli ju üks kuningas, Midas nimi, keda niimoodi õnnistati, et kõik, mida ta puutus, muutus kullaks.  Sai ta õnnelikuks?
Meid ei rahusta siin kahjuks mitte üks põrm väide, et küll kõik laabub. Meid ei rahusta isegi AI ekspertide usk, et see probleem saab oluliseks alles kusagil aastal 2075 (enamus eksperte arvab praegu nii, kuigi 1% usub, et juba 10 aasta möödudes on see asi käes).
Ka tuumafüüsikud arvasid, et aatomituumast energia kättesaamine võtab väga palju aega, Ernest Rutherford arvas seda veel aastal 1933. Aga näe, pomm oli valmis ja kasutatigi 1945.
Ka Google ja Tesla liidrid Sergei Brin ja Elon Musk on avaldanud kartusi AI tuleviku osas
[Võimalik, et refereerin natukene pikemalt sellest lähiajal].
GPU -le on lisandunud TPU-d (ma ei tea muuseas, mis asjad on TPU-d. Igal juhul saab nendega ehitada närvivõrke ja praegune AI suurmood on närvivõrgud).
Tuleksima tagasi maa peale.
AI koos robotitega on juba praegu röövimas töö taksojuhtidelt, varsti veoautojuhtidelt, ehk isegi pilootidelt (ka see juhtub üsna kiirelt, sest taga on suur raha kokkuhoid), laborantidelt, ehitajatelt...
Lähitulevikus (10-20 aastat) on löögi all vähemalt 1/3 töökohtadest suhteliselt optimistlike hinnagute järgi.
Ja need kiidetud uued töökohad, mida uus tehnoloogia tekitavata, kahjuks ei ole isegi ennast ilmutanud ühelegi inimkonna õnne prohvetile. Neid lihtsalt ei teki, pigem võetakse isegi infotehnoloogia vallas töö paljudel töö käest ära. Üks töökoht AI-s võtab näiteks leiva viielt arendajalt või midagi sarnases proportsioonis.
Lahedad 90-ndad on vaid mälestus.  Siis istus iga ettevõtte nurgas abivalmis arvutispetsialist (sest muidu tundus täiesti võimatu kõige selle uue asjaga hakkama saada). Praegu on inimesed tarkvaraga niivõrd kohanenud, et spetsialisti saab vaid kohale tellides ja suure raha eest ja alles siis, kui probleem on tõesti über tehniline ja keeruline.
Normaalne oleks näiteks sellest lähtuvalt inimeste tööpäeva pikkustki lühendada - 6 tunnini. Selle asemel saab aga pigem tööpuudust ära kasutada, pigistades neilt õnnelikelt tublidelt viimase välja - ikka see jänkide 60 tunniste töönädala õnnistus ei kao meil kuhugi. Vara üles, hilja voodi, nõnda ... mis siis on meile tuppa toodud, küsiksin?
See viib mõtted jälle ühe prohvetini, Karl Marx nimi. Jah, kole asi oli see kommunismi ehitamine, aga Hiinas läheb asi ikkagi edasi ja Hiina on juba praegu I riik maailmas või kohe selleks saamas.
Hiinlased tellisidki Karl Marxi 200 sünniaastapäevaks sakslastele Marxi mälestussamba.
ja nii edasi ja edasi ilmaparandamise teemadel ...






mai 05, 2018

Nüüd on jumal olemas



Kellel aega ja tahtmist, vaadake see video üle. Siin põrmustab üks kolakas (GOOGLE
närvivõrkude AI) teist kolakat nimega STOCKFISH ja meil, surelikel, ei tohiks selle kohta olla midagi kaasa öelda.
Mõnel siiski veel on ja mulle Vitali Neimeri videod male teemadel meeldivad.
Tal on julgust laskuda natukene lihtsurelikumate tasemele ja samas tõusta ka masinate tasemele
ja see õnnestus. Partii on ka iseenesest huvitav, seda on sõltumatud eksperdid-suurmeistrid tunnistanud. Kui vaid oleks aega ja vaimset energiat see taplemine kaasa teha!
Siin on endiselt ületamatu Paul Kerese VALITUD PARTIID -
Keres oli oma partiidele ka suurepärane kommentaator. ... Neimer on siin teinud igal juhul ka väga head tööd!
Mis aga huvitav - Google on kuulutanud, et tema närvivõrkudel baseeruv kolakas olevat õppinud male selgeks nelja (jah, NELJA) tunniga.
On kriitikuid, kes panevad selle väite ÕIGUSEGA kahtluse alla. Sellest hoolimata võib üsna tõenäoliselt olla tegemist läbimurdega.
Nagu lapsed ikka ei täidi oodata tegelikku kohta, kus murrang teoks saab, tegi vist ka Google AI meeskond kiirendusi, nõrgestades Stockfishi ELO-t teadlikult. Sellest hoolimata on Stockfishi ELO
(maleintelligentsuse indeks) inimeste omast kaugelt üle ja nüüd põrmustab kõik mingi tulnukas, kes õpib asjad selgeks nelja tunniga.
See neli tundi tundub jah, kahtlane. Kriitikud on väitnud, et need avangud on liiga inimese nägu, et
neid nelja tunniga läbi mõelda.
Pigem need avangud ikkagi anti kuidagi kolakale ette ja siis edasi vahest läks ta ise oma teed.
Kuid ei ole üldiselt kahtlust, et varsti, võimalik, et näiteks sellel aastal, või vähemalt 2020 on see siiski nii:
Mistahes mäng antakse kolakale ette oma parameetritega ja ta leiab sealt ise alati võitva või vähemalt viigistava strateegia.
Selle mängu mõned omadused ehk peavad olema küllaltki kindlalt piiritletud, aga juba sellise AI -ga saab teha uskumatult palju kasulikke ja kahjuks ka väga kahjulikke asju.
Üks vana anekdoot räägib sellest, et esimene küsimus, mida tõeliselt mõtlevale kolakale olevat esitatud (see on juba 60-ndatest pärit anekdoot), oli küsimus sellest, kas Jumal on olemas.
Vastus oli:
NÜÜD ON.

aprill 14, 2018

Gould, Mozart ja shimpanside sõjad



Jane Goodall pidi kahjuks jõuetult pealt vaatama shimpanside sõdu aastatel
1974 - 1978. Ühekorraga olid nunnuolenditest saanud üksteise vastu vägivallategusid
korda saatvad jõhkardid.
Selle peale on psühhopaatide kontrolli alla olev meedia võidukalt teatanud -
me pole ainukesed. Ainult meil on pommid lisaks kaigastele tekkinud ...
tõepoolest milline progress! Silmad nutifonis jalutab põlvkond Y ja Z mööda Tartu linna ringi,
ümberringi tolmupilved kui kõrbelinnas pärast liivatormi ... mis sellestki ... meedia kasutab sedagi irdargumenti kuidagi naljakalt -
niikuinii on õhk siin nii saastunud, et see pxxxxhais enam ei morjendagi eriti. Ja üldse, me käisime selles Äänikoskis ja pistsime pea korraks aknast välja - ei olnudki pissihaisu. Mis tore!

Äkki toob tehisintelligents sellele kõigele veel suuremaid pöördeid juurde?
Ühesõnaga, nemad (shimpansid) teevad nii ja meie kaa. Vapper krants Estonia ka siin sealhulgas haamri ja alasi vahel. Ja nii edasi ja edasi ja endiselt on kõik need hääled, kes tahaksid teatud asjade püsimistki - edenemisest ei julge enam mõeldagi - kõik need hääled on  kõlanud kui kõrbes.
Nii võiksin ka mina oma häälekese hüüdma panna, või hoopistükkis pöörata pilk porgandipeenrale,
koodikirjutamisele või millelegi veel.
 Tehisintelligents võiks degereeruvat inimtõugu tuua teatud järelmiteni. Nimelt see, mis meis ehk üldse on olulist, mis meid defineerib, ei ole kõigepealt mitte ajus tolgendavad oskused arvutada, õiegi kaigast käes hoida, vesinikupommi, AI-d, kvantarvutit või mida iganes teha, vaid selle taga peab olema midagi, mingi mõte, mingi ühtehoidmine, mitte alfaisaste kaigastega vehkimine ja sellele kaasaelamine. Ma ei taha väita, et ajurakukeste funktsioneerimine ei oleks oluline, kuid kõigepealt peab inimeste tõug paika saama psühhopaatide poolt ülistatava "moraalse kompassi". Nende jaoks on selliste sõnapaaride leiutamine ja kasutamine imelihtne, mis sellest, et narrilaev sellest ei edene.
Aga tegelikult on ka seda väga, väga vaja.
Ja tegelikult ei ole minu blogi algusest, ega ka lapsepõlvest, mitte grammigi edenenud selle moraalse kompassi asi. Sa pead oma elu elama selle pxxx keskel, ja peaaegu tead, et lapsed ka peavad.
 Lisaks kõigele on inimkond selga saamas lisanuhtluse nimega tehisintelligents ja omaenda tõust välja aretatud psühhopaatide tõu, kellele see ehk on tore, parasiteerida teiste seljas., Enamikule kahjuks mitte.
Mingid selginemise hetked, 90-ndatel on praegu jälle degenereerunud millekski, Loomade farmist saanud Hea uus ilm ja võib-olla varsti jälle otse vastupidi.
Hea on seegi, et saan seda oma blogist vaadata - vahet ei ole, on meil 2008 või 2018.
Mälust saab vaadata järgi - ei ole vahet ka 1998 -ndaga. Kuued, need jah, on uued. Aga nende all olevad olendid kordavad ikka ja jälle samu asju, mis Goodalli jälgitavad shimpansid.











märts 17, 2018

Kõik on võimalik ...10 000 tunniga ... KUI





















harjutad sihikindlalt ...



„Kuidas jõuda Carnegie Hall' -i ? „ olevat küsitud

noh, ütleme Horowitzilt ja ta olevat vastanud - „Practice!”

Soovmõtlemisega ühilduv idee müüb alati. Ühe eduka müügiakti tulemusena vantsisin raamatupoest koju 20 euri võrra vaesemana ja praeguse „meistriks saamise mantra” psühholoogia kuldsuu Anders Ericssoni raamatu „Tipp” võrra rikkamana.

On imelihtne seda ideed müüa, sest KUI sa ei jõua selle 10000 tunniga ei kuhugi, siis pole sa olnud piisavalt sihikindel. Järelikult selle idee müügimeeste hulka hüppamine on suhteliselt ohutu.
„Kõik on võimalik” müüb ja skeptitsism ei müü hoolimata sellest, et skeptikul võis olla rohkem õigus ja loodusseaduste vastu niikuinii ei saa.
Samas on pendel käinud just ära ka teises äärmuses.
„Kellakõvera” järgi toimiv statistika ütleb ära, et inimeste IQ ja muu võimekus eriti ei muutu ja jaotub kellakõvera kohaselt. Isegi vastav raamat on ilmunud - „Bell Curve” (ei ole lugenud, aga selle järellainetusest olen osa saanud). 
Reaalsete meistrite statistika jälle ütleb, et see IQ ei määragi ju nii väga ära, kellest saab mingi ala meister.
„Kellakõvera” jüngrite kuldaeg langes geneetika mesinädalate perioodile. Tollal sai jälle väga hästi müüa ideed, et sul ei olegi oma edu/ebaedu suhtes midagi suurt ette võtta.

Praegune neuronvõrkude toimimise avastamise aeg sobitub hästi jälle 10000 tunni ideega.

Oma neuronid tuleb lihtsalt piisavalt sihikindlalt välja õpetada ja oledki viiuldaja valmis.

Kui ehk mitte kontserdilava tarbeks, siis mingi väikese kodumuusika austajate pundi jaoks.

(Aga naabrid saavad seda kõike tasuta, mis muidugi meele mõruks teeb.)

Anders Ericssoni „Tipu” ostsin ma ära veidi maisemate soovidega - saada mõni mõistlik soovitus vilunumaks / paremaks kodeerijaks saamiseks. Juba pensioneerumise korral tahaksin midagi teha ka oma muusikaoskusega. Näiteks noodistada mõni lugu, mida aeg ajalt klaveril klimberdan ja mõnikord maci-le salvestan. Ja nii edasi ja edasi vanuselise edenemise / ülenemise teel ...
Mõned küll ütlevad, et vanadus ei ole rõõm, aga see on vanasõna idast ja selle järgi ma praegu ennast ei säti.

Kas sellest raamatust võib tulla kasu ? Jah, ja ei ühteaegu.
See raamat ja selle taga olev teooria on kahjuks samasugune pooltõde, nagu ka „Kellakõvera”
(Bell Curve) väited. Kui neid aga väga tõsiselt võtta, võib see edu asemel hoopis ruineerida.

Raamatu läbisirvinuna arvan, et palju mõistlikum oleks olnud lugeda selle asemel oma valitud eriala mõne eksperdi soovitusi. Kunagise hobimaletajana (täna ei ole ruudulist lauda ligi 30 aastat vaadanud) lugesin siis läbi Panovi ühe raamatu, kus meister väitis, et IGA inimese saab panna mängima umbes 1. järgu tasemel. See on palju realistlikum, kuigi halvemini müüv lause.
I järk aga oli NSVL-s üsna kõva sõna males (ma ei teagi, mis ELO sellele täna vastab?) , samas saab iga 1. järgu maletaja meistrikandidaadilt kohe nahutada . Ja iga meistrikandidaat jälle meistrilt ja meister suurmeistrilt. Täpsemini, suhe 1:9 ja nii 4-ndast järgust alates. Nii on 1. järgu ja 4. järgu maletaja (sisuliselt iga indiviid) mängude suhe 1: 700 teoreetiliselt ja 1:100 ehk praktiliselt.

Kui Ericcsoni teooriat aga küllaldase skepsisega lugeda, siis mulle tundub, et oma iva siin on.

Selle iva taga on praegu aju plastilisuse avastamine. Võimalik, et isegi inimese intelligentsuse esimese kihi lahtikirjutamine - tehisintellekt on kõige edukam seni olnud siis, kui ta modelleerib närvivõrke ja omi tehisnärvivõrkude õpetamisel on AI saavutanud hirmuäratavaid edusamme.
Aju on nagu lihasedki - kui ei treeni, siis närbub, kui treenid, siis arenebki selles suunas, mida treenid. Üks rääkimata lause on veel: närbub selles kohas, mida ei arenda.

Hea näide psühholoogidele on siin olnud Londoni taksojuhid, kes peavad / pidid (varsti on see minevik) väga hästi Londoni linna tundma oma 25 000 tänavaga ...

Selle tulemina nende hipokampus suurenes.
Kui aju kahjustub, siis teised osad võtavad tasapisi funktsoonid üle, kuid seda väga pikkamööda.
Üldiselt aju arendamine / treenimine tahab rohkemgi tahtejõudu ja aega, kui lihaste arendamine. Aga põhimõte on siiski sama.

Mina arvan siiski, et kui sa ei ole sünnilt näiteks nagu sprinter Bolt või helilooja Mozart, siis sarnast fenomenaalset võimekust sa ei saa saavutada. 
See ei muuda asjaolu, et mõlemad on pidanud oma tegevusalas päris kõvasti vaeva nägema, et olla tipus. Miks mitte 10000 tundi?
Mozart hakkas näiteks 3 aastaselt peale ja ega ta millegi muuga peale muusika eriti ei tegelenudki.
Nii rehkendades saamegi, et esimesed geniaalsed teosed tekkisid tal 14 aastaselt.



Kui aga võtta ette lihtsalt eesmärk natukene paremaks saada oma valitud erialas / hobis?

Sel juhul võivad Ericssoni soovitused olla kasulikud. Panen need oma mõttelaadi kohaselt ümber. Seetõttu kõik vead interpreteerimisel võtan oma kanda:

1) Lihtsalt harjutamisest ei ole kasu. Igal harjutusel peab olema oma mõte sees. Korraga aga täie auruga harjutada pikka aega ei ole võimalik. Ärge ajage harjutamist segamini tööga - 8 tunnine töö oma erialal ja erialane harjutamine on erinevad asjad. Võib-olla saab mingi aja oma tööajast tegelda harjutamisega, aga 8 tundi on see puhtfüüsiliselt võimatu.

Isegi tippviiuldajad said nädalase harjutuse mahuks nii 15 tundi. Järelikult vähemalt 10 aastat kulub selle 10000 harjutustunni peale ära. Kui sa muidugi harjutad õieti ...

Harjutamise mahu piirajaks on jällegi see aju. Mõnel väsib see organ kiiremini, kui teistel (tippmaletajad, aga ka Paganini). Minul näiteks väsib enam-vähem täielikult 4 tunniga, kui täie rauaga harjutad / või lihtsalt stressad, ajule ei ole erinevust. Emotsioonid väsitavad, aga ei arenda. Teisel jälle on võimekus 12 tundi järjest malepartiisid analüüsida - sellisest võibki saada suurmeister ...

Selle asja nimetus Ericssonide kõnepruugis on „deliberate practice”.

2) Õpikõver, eriti tippusoovijatele, on mitme platooga. Platoolt minemasaamine on probleem, mitte selle tõusuhetk. Siis proovitakse erinevaid lähenemisi, küll ühte kui teist. Kui veab (see on minu targutus), siis lähed edasi järgmise platoo peale. Õige sõna on jälle - kui sa platool olles õieti harjutad.

Kahju, et rutiinne kogemus ei aita. Tuleb kangutada ennast mugavustsoonist lahti, ainult mitte liiga lahti. Liiga lahti lastuna võid jälle hävineda.

3) Harjutusolukord võiks olla sarnane või imiteerida „lahinguolukorda”. Tähtis on saada mugavustsoonist välja.
Raamatus oli selle koha näide „Top Gun” projektist.
Jänkide hävituslendurid nimelt said Vietnami sõja ajal Põhja-Vietnami pilootidelt kõvasti nahutada.

Siis aga ... tekkis neil idee proovida sellist treeningumeetodit (USA mereväes):
Mereväe parimad piloodid värvati treeneriteks-õpetajateks ja tehti igal päeval madin õpetajate ja õpilaste vahel. Ilma laskeriistadeta muidugi, aga mingite reeglite järgi (raamat ja ka merevägi ei täpsustanud) sai teada, kes „alla lasti”. Ka reaalselt võis tippkiirustel/ koormustel juhtuda surmagi. Selliselt suruti õppivad piloodid oma „mugavustsoonist” küll kõvasti välja ja praktiseerida tuli peaaegu reaalses lahingusituatsioonis. Tulemid:

Põhja-Vietnami piloodid said ülejäänud Vietnami sõja ajal juba USA mereväelt (see oli juba 1970-72) nahutada, suhtes üks allatulistatud jänki / 12 Põhja-Vietnami pilooti.
3) Teadmiste ja oskuste erinevus:

Koolides ja ülikoolides on põhirõhk teadmistel, oskuste omandamise arvelt. Oskused pidavat tulema kogemustega. Aga katse-eksituse teel kogemuste omandamine on väga kallis (näiteks arstiteaduses).

Oskused tuleks sisse integreerida õppetöösse.
Näide: arstide täienduskoolituste efektiivsuse analüüs ütles populaarse elukestva õppe kohta, et selle efektiivsus on nullilähedane. Midagi nagu annaks, aga väga vähe. Kõige efektiivsem täienduskoolitus oli interaktiivne, oskuste omandamisele / täiendamisele suunatud. Mitte presentatsiooni mahalugemine (seda võib teha näiteks ka professori sekretär), vaid reaalne oskuse omandamine.
See on jälle väga kallis. Oskust omandatakse õpetaja - õpilase personaalse interaktsiooni kaudu.

Odav on pidada suures üldauditooriumis loeng teemal OO programeerimise alused ja kohe on 100 inimest korraga saanud targemaks. Oskuse omandamisel peab õpetaja joonlauga juures olema ja kohe mööda näppe panema, kui viga sees - ilma tagasisidemeta ei arene...

Üsna pea võib üheks oskuse omandamise kontrollijaks saada AI. Näiteks keeleõppes selline süsteem vist juba siin seal toimib (arvestatakse õppija tulemustega korratakse vahepeal ununenud asju ikka ja jälle).

Oskusepõhise lähenemise näide - viiuliõpe, mida Ericsson uuris. 
Väga suur osa sellest hõlmab iseseisev harjutamine, aga väga keeruline on kaugele jõuda iseseisvalt. On vaja Õpetajat, kes vähemalt kord nädalas vaatab üle, mida õpilane on teinud ja annab uued harjutused.

Igaüks, kes tahab tippu jõuda, vajab Õpetajat.
Kui aga Õpetajat pole kusagilt võtta, tuleb selleks ise hakata, pekstes ennast püsikindlalt oma mugavustsoonist välja. Selline münhausenlik „buutimine” peab muudkui käima. Iga päev tuleb ennast saabastpidi üles tõsta!

Ka siin võib juhtuda, et eelistad ise mugavustsooni, teadmist oskusele. Ma olen ise märganud oma kalduvusi manuaali uppuda. Manuaalid aga ainult loetlevad foo - bar süsteemis fakte ja nippe, millest oskused tuleb mingi kavalusega alles vormida.

(It-sse mittepühendatuile - foo ja bar on standardviited muutujatele mingi uue nipi esitlemisel ja lausa jonnakalt eiratakse selle nipi igasugust praktilist sidet reaalsusega. Selle peab ise välja mõtlema, milleks nippi üldse vaja läheb.)
Ericssoni soovitatud Õpetaja otsimine on kahtlemata ka kindel garanti, et „10000-

tunniga meistriks” mantra jutlustaja millegi eest ise ei vastuta - sedapuhku saab vastutuse veeretada õpetajale või õpilase valele valikule õpetaja otsimisel.
Mis asjad ajasid mul selles raamatus korralikult kopsu üle maksa?
1. Ülbus Mozarti suhtes - igaüks võiks nagu seda saavutada. Mozarti oskusi võrreldakse kunstliku ja inimlikus mõttes mitte mingit tähendust omava oskusega - numbrite peastmäletamisega. Millegipärast peetakse mingiks absoluutseks fantastikaks seda, kui sulle loetakse tempoga 1 kord sekundis 80 numbrit ja sa pärast 2 aastast harjutamist suudad need numbrid õieti tagasi lugeda (lühimälu 80 baiti, saavutus missugune?). See võib tõesti nii olla, sest evolutsiooni käigus ei ole meil rohkem lühiajalist numbrimälu tarvis läinud ja evolutsiooni ärapetmiseks tuleb tõesti kõvasti vaeva näha.
Need valdkonnad paraku ei ole võrreldavad. 
2. Ülbus Alfred Cortot suhtes. Üritati väita, et Cortot 24 Chopini prelüüdi esitus tänapäeva perfektsete pianistidega võrreldes ei kõlbavat absoluutselt mitte kuhugi. Et Cortot'-d ei võetavat tänapäeval vastu Juilliardi ...
Samal ajal see psühholoog tegeles aastaid viiuldajate uurimise ja küsitlemisega. Nii et austatud psühholoog ei tohiks muusikas siiski väga võhik olla (luges üles hulga mulle arusaamatuid termineid viiulimängu tehnikast).
3 ... selliseid momente kohtab veelgi. Näiteks otsatu hulk oskuste omandamise teksti oli pühendatud pesapallile ja golfile.


Päris tore on tõdeda, et ma olen oma elust kokku hoidnud 20000 tundi millegile mõistlikumale, sest ei ole minutitki tegelenud ei golfi ega pesapalliga.

Selliste häirivate asjaolude tõttu viskasin raamatu siiski lõpuks nurka. Aga piilun ehk mõnikord siiski - „deliberate practice”

Asju, mida ma tegelikult teadsin, korrati siin küll üle, selle eest aitäh.

Mõningane respekt ja kriitikameel oma väidete esitamisel võiks tulla abiks isegi siis

kui selle tagajärjel raamatu müüginumbrid langevad.

See maania karude tantsimapanekust ei ole mitte üldsegi parem, kui omaaegne kellakõvera maania.
Jedem das Seine.


veebruar 13, 2018

Pierre Cochereau mängib Mozartit ja Bachi Notre-Dame vanal orelil







Aastal 1959 oli veel võimalik kuulata Mozartit ja Bachi Notre-Dame vanal orelil. Selle oreli valmistas 19. sajandi suurim orelimeister Aristide Cavaille-Coll, esitab neid asju Pierre Cochereau.   Selle oreli kõla on tõepoolest Notre-Dame kirikus midagi sellist, mis võtab põlved nõrgaks.
Isegi need salvestised teevad seda, aga kujutlege ennast sinna kirikusse
nendel hetkedel ...
...
Kahju, et seda orelit, koos Cochereau-ga enam iial kuulata ei saa!


veebruar 03, 2018

Niina ja Raimond












Siin pildil on Raimond














Sellel pildil on aga Niina (hiljuti pildistatud), kes tähistas just oma 95-ndat sünnipäeva,
ja näitab endast tehtud Raimondi pilti, mille Raimond joonistas Niinast kunagi ammu ammu....


Minu isa lemmikhelilooja oli Raimond. Raimondil ei ole vist peaaegu ühtegi 3 duuri lugu -

kõik on väga peene ja harmooniliselt huvitava saatega ...

Minu muusikaharrastus sai alguse alles täiskasvanueas, kooliõpetajana, ja alles nüüd olen hakanud seda meie Eesti ühte parimat laululoojat vääriliselt hindama.

Meloodiaid teadsin küll lapsest peale, need olid väga head, aga Raimondi laule lambist mängida ei osanud - ei osanud saadet külge võtta (või ei viitsinud pusida), pisut liiga keerulised ...

Nagu ikka heade muusikutega juhtub, tuntakse nende saatuse vastu huvi vaid pärast nende surma ja sedagi sageli 50 aastat hiljem. Raimond ei ole siin erand, aga laulud elasid oma elu juba palju varem, Saaremaa valss muidugi kõige rohkem.

(tegelikult on ju neid laululoojaid, keda me üldse ei tea, palju rohkem, laule aga teame kõik).

Praegu on lihtsalt õnn, et üks Raimondile kunagi väga tähtis naine, Niina Vassiljeva, on endiselt elus (sai just 95) ja et ta on andnud Eestile üle Raimondi kirjad.
Väga meeldiv üllatus ka Postimehelt, et Jaanus Piirsalu võttis ette ja sõitis Peterburi, et Niinaga rääkida (tuleb välja, et eestlased on oma lohakuses ise Raimondi vist kõige tähtsamad kirjad, nagu Niina ütles, kuhugi hakkama pannud ...).

Raimond on oma elus teinud armastuses 3 korda sama lolluse: 
1946 ei kutsunud ta Niinat Tallinna.

Seejärel, 1946, hoopis abiellus esimese ettejuhtuvaga.

1947 sõitis Niina omal algatusel Raimondile külla, algul Pärnu, sealt Tallinna, sest Valgred olid vahepeal kolinud Pärnust ära.

Raimond ei teinud oma saatuses pööret. Niina vist sel aastal (ma ei saanud Postimehe artiklist hästi aru, kas see oli 1947, või hiljem, andestas Raimondile, aga sättis abiellumise tingimuseks kolimise Leningradi.
See olekski olnud ainuke ravim, sest Raimond oli alkohoolik ja vahest muutunud keskkond oleks ta tõmmanud selles olukorrast välja, kus ta oli.

Oleks astunud Leningradi konservatooriumi, oleks ehk saanud ilmakuulsakski, nii nagu Raimonds(!).
Praegu teame vaid meie, eestlased, Raimondist midagi, maailm ei tea ja ei hakkagi teadma.
 
Lisaks rääkis juba isa mulle, et Raimondil olid probleemid oma Eesti kolleegidega, keegi ei tahtnud teda õieti tunnustada.
 
Alles 1949, kui Georg Ots laulis eetrisse Raimondi Saaremaa valsi, võinuks ehk tulla läbimurre, aga Raimond tegi oma viimase lolluse - vaatas veel viimast korda klaasi põhja ja nii, tsüklist õieti väljununa, trepilt kukkudes, pärast mõnepäevast virelemist, ta suri.

Paljud muusikud on läinud alkoholi küüsi, paljud ei ole osanud hinnata armastuse suurust.

Meeldetulevalt ka Chopini esimene armastus (kas talle vastati, me ei tea, sest tema armastatu, erinevalt Niinast, põletas KÕIK Chopini kirjad) kahjuks oli, inspireeris Chopini 2 klaverikontserti ja sinna see kõik jäi.

Tollal oli muusik vaene, Raimondi eluajal ka oli ja ega ta praegugi väga rikas ei ole, produtsendist, metseenist ja lihtsalt vedamisest sõltuvus jääb ...

Alati on muusikute sõbraks olnud alkohol.
Kes sellest on üle saanud, nemad on enam-vähem hakkama saanud, aga mitte kõik. Näiteks Modest, teate küll seda hullu pilguga meest, oli ikka eht alkohoolik.

Raimond ei sobinud alkoholiga kuidagi, tervis ei kandnud.

Ma ei tea, mida soovitada Raimondile järgmises ümbersünnis?

Hoiduda muusikast, sest siis tuleks jälle sama tsükkel?

Tunda ära oma õige hingesugulane?

Muusika on narkootiline asi, sellest ei pääse keegi, kelle kõrv on õnnistatud kuulmisega.

Seega ei pruugi muusikast hoidumisest tulla välja midagi või võib siitki välja kasvada tragöödia - on nagu kõrva, aga ei ole õpetust üldse saanud.
Mulle meenub selles mõttes Hardi Tiidus. See mees oleks pidanud olema dirigent. Ta realiseeris kõigest hoolimata oma andest poole, kasutades mälu ja muudki - isiklikku sarmi näiteks.

Tema vanemad aga hoiatasid Hardit, et poiss ei valiks omale sellist mittepraktilist ala, ja põhjusega. 

Muusikalist, absoluutset kuulmist ei realiseerinud ta mujal, kui igasugu hümne lambist mängides.

Alles Hardi elulugu uurides sai selgeks, kuidas ta noorena oli uurinud partituure ja neid peast teadnud.

Ka sõja ajal laulis ta Laskurkorpuse ansamblis ja hiljem on minu mäletamist mööda kusagil lindis Hardi ja teiste laule (samast sõjaajast).
Aga ta võinuks olla dirigent, peaegu sama hea, kui ütleme Klas (või paremgi) ... ja nii edasi ...

Muusika on siis nagu selline undiin. Lähed talle järgi ... ja hukkud.

Ei lähe, maksab ikka kuidagi kätte või teeb reetmise tagasi või jääb vähemalt südamesse selline igatsus, mis võib ka hingerahu röövida.


jaanuar 30, 2018

Kui palju Muusikat on hea?













Haigeoleku aja mõne hetked siiski võisid olla kasulikud - enam-jaolt juba kodus kuulasin enam-vähem ära kõik, mis Chopin on kirjutanud (kindlasti on veel sealgi ühte teist, mida ei ole kuulanud), lugesin läbi natukene tema kohta kirjutatut ja mõtlesin selle üle, et see geenius suri, olles vaevalt 39.
Tahan veel, juba pooltervena, sama teha Mozartiga ja siin on ees ootav veel ajamahukam.
Juba ühe geeniuse ärakuulamine on küllaltki aega nõudev.
Ja selle kõige juures ma ei oska muusikat võtta lihtsalt nii, nagu ta meie kõrvadele külge kleebib - tasuta kaasväljaanne kõikjal, tööl, kodus, puhkehetkel, tahad seda või mitte. 
Tegelikult muusika ilma vaikuseta on kohutav nuhtlus, mille oleme meediaajastuga kaasa saanud.
Mälen aeg ajalt ennast kusagil tänaval olevat kuulanud Mozarti öömuusikat ja siis sellest tekkivat frustratsiooni, kui see kuidagi katkeb.
Saastmuusika kindlasti on ka kohutav, aga selle nuhtlusega kuidagi võib ära harjuda.
Emotsionaalselt mõjuv muusika kusagilt naabertoast osaliselt tulnuna on kõige hullem, nagu ka mobiilitilinad (Chopin kusagil kurtis, et ei taha olla võipaki kujunduselement, aga nii praegu on).
Tegelikult tuleks muusikat kuulata vahest 1-2 tundi päevas, nagu kunagi aadlikud tegid, käies kontsertidel. Ülejäänud aeg peab olema muusikavaba, vaikus, üleüldse müravaba.
Kui oled tegevmuusik, siis on natukene teine lugu, aga kvaliteetesitusi ikkagi vahest üle 4 tunni ei tasu omale päevas kõrva lasta.
Sõnnikust aga tuleks üldse hoiduda. See on jälle suhteline, sest hm. kuulasin just nüüdsama "Põgenevad unenäod" Paul Alliku esituses - imehea - ma ei ole ainult klassikalise muusika fänn, aga aega on elus nii vähe ja seetõttu olen enamasti leidnud midagi head just klassikalises muusikas.
Paljud levilood enamasti on üsnagi head, kui nad ei oleks taustana, tapeedina nii ära leierdatud.
Vaikuse puudumine, pauside puudumine on aga tuntav ja nii oleme omaenese ahnuse tõttu neuroosis.
See ei puuduta vaid muusikat. Kõik see uksest ja aknast sissetulvav informatsioon ei ole meile ka enamasti vajalik.
Võiksin elada nagu talupoeg väga piiritletud keskkonnas ja lülitada lärmav raadio, telekas välja ja lehti sirvida vaid ehk korra kuus.
Erinevalt muusikast on infomüra enamasti ka sõna otseses mõttes sõnnik - muusikast on lootust midagi leida, mis pole sõnnik, ajalehest sageli leiad vaid sudoku ja süvendad neuroosi.
See torkas silma ka haiglas olles. Kõige suurem piin kõige muu kõrval haiglas, oli päev tavapalatis (sealt läks edasi opiks ja intensiivi), kui kõrval oli üks muidu kena venelane, kellel kahjuks oli komme, et tema kõrval pidi plärisema telekas. Mina olen oma elus muundunud täielikult telekavabaks ja algne soov olla hea inimene ei suutnud seda1.5 päeva jooksul veel muutuda (kuidas sa oled algul hea ja hiljem vastik, kes isegi valude käes vaevleva inimese käest tema teleka ära võtab). Aga ma oleks võinud vastu teha, välja koukida oma mäkk ja sealt peale lasta (ilma klappideta) Chopini skertsosid, aga ma olin võtnud pähe haiglas läbi saada ilma arvutita.
Teine krooniline häda vaikuse puudmise kõrval: mulle ei meeldi tegelikult kuulata muusikat, selle sisust midagi jagamata.
Paljud arvavad, et muusika ei peaks olema programmiline, näiteks ka Chopin oli väga vastu näiteks oma "Vihmapiiskade prelüüdi" mingi vihmasabinana tõlgitsemisele.
Tegelikult, nagu ma nüüd tema biograafiatest tean, improviseeris ta väga meeleldi mingitel kindlatel teemadel ja tema loomingust näiteks ballaadid vajaksid mul veel üle vaatamist - ballaad 3 sai palju selgemaks, kui selle taustal kujutasid ette võrgutavat näkineidu, kes sul pea segamini ajab ja siis sind kuhugi vetesügavustesse tirib ...
Või barkarool kui lugu aerutama minevast armunud paarist, kus vahepeal noormees jõuab ka armastust avaldada - või ballaad 4 kui võitlus surma ja armastuse vahel.
Kuigi mulle väga meeldisid ballaadid ka ilma nende tõlgitsusteta.  Ja mõnikord on loole külge kleepunud vale viide - "Kuupaistesonaat" on tegelikult algusest lõpuni nukker lugu vastuseta jäänud armastusest, eriti see kuupaiste, kus pedaali EI TOHI TÕSTA .... aga tegelikult jälle me ei tea ja kuupaiste ongi vahest parem -mis sellest Beethoveni originaalmõtetest ikka järada, kui need üldse olid sellised.
Ja Eliise kirjutamise ajal oli Beethoven purupurjus - nii purjus, et see naisenimi, mille ta noodi pühendusele kirjutas oli loetamatu ja alles hiljem kleepus külge see saladuslik "Eliise".
Aga mina ei oska ilma muusikute elulugudes sobramata neid hästi kuulata. Seetõttu ootan aega, millal Forkeli Bachi läbi saan loetud (see aga oli kirjutatud 50 aastat hiljem) ja tudeerin läbi kõik, mida saab, igasugu vanaegsete sarabandide ja muude tantsude kohta, sest muidu lihtsalt ei saa aru, kuidas peab mängima näitks Bachi Chaconne'i (ja igaüks ei peaks mängima, vaid aboluutne viiuldajate tipp saab seda teha, erinevalt väga paljudest suurepärastest viiulilugudest, mida saab ka lihtsurelikum viiuldaja mängida. See märkus puudutab Moskva virtuooside kontserti Tartus, sügisel mdx, kes kogemata viibis seal, mdx, ei Chaconne'i ei mänginud ükski nimetatud virtuoosidest ... Ja jälle maitse asi. Mõnes meeleolus võib ju ikoone tõurastada ka ).
Nüüd ma siis tahan teada, kes oli Mozart, miks ta kirjutas just neid asju ja miks absoluutselt kõik enam vähem normaalsed inimesed, isegi musikoloogid, hindavad Mozartit nii kõrgelt. Et täiesti tavaline inimene tänavalt esimesel kuulamisel seda g-minoor sümfooniat hindab, see isegi ei pane imestama. Ja ega seegi ei ole ime, et vahest pool tavainimestest ikkagi ei näe seal midagi ilusat ja keerab kohe mõne ja(a)ma peale, kus tuleb näiteks seesama "põgenevad unenäod" aga hm. Kriegeri esituses ...

Ja jälle ei tasu maitse üle vaielda. Mõni jälle kuulab araabia muusikat ntx. 
Aga oma vaimu tasub hoida, nagu ka kõhtugi - täpselt peab teadma, palju kõhtu parajasti sisse mahub (seal on selle jaoks olemas organ, kes protesteerib, kui palju saab ja nõuab, kui puudu on) - vaim aga võtab kõik vastu, ürgajal ja talupoja keskkonnas sellist hirmu ei olnud, et on mingi mürauputus. Mida rohkem, seda uhkem. 
Praegu aga on tõeline tarkus teada seda, millal on küll ja millest võib olla ongi puudus ja mitte ahmida sisse kõike, hoolimata sellest, et võib-olla naabrile on see aboluutselt tarvilik annus.
 

jaanuar 27, 2018

Mozarti avamängud






















Tänasel Wolfgangi sünnipäeval korjasin kokku tema avamänge siit ja sealt. Esimeses võite ka dirigendiametis jõudu proovida - partituur on ees, muudkui vehi (Presto).

I Cosi fan tutte, dirigent Levine, Viini filharmoonikud



II Le nozze di Figaro, dirigent Bernstein, New-Yorgi filharmoonikud



III Don Giovanni, Karajan, Viini filharmoonikud



Selle avamängu kirjuta Mozart üles hommikul enne esietendust. Mina arvan, et tal oli see enne peas valmis kirjutatud.

IV Zauberflöte, Muti, Viini filharmoonikud




See ooper oli Mozartile saatuslik, jäädes tema viimaseks ooperiks.




jaanuar 19, 2018

Hiiobisõnum II













Nojah. Hiiobisõnum sai oma järje - ega kuke aasta ei olegi veel läbi.
Peale oppi sain kodus olla nädala jagu, siis algas 
külm palavik 39 paratsetamool palju higi
patatsetamooli mõju lõpp külm palavik paratsetamool palju higi 
tsükkel.
Õieti öelduna kestis kuni viimase ajani, nädal tagasi sain sellest lahti kliinikumi
abiga.
Kaks kena tekitajat - kopsubakterid ja opi mingisse pessa idanema jäänud
mäda.
Ülejäänud üksikasjad jäägu meedikute epikriiside sisse.
Niipalju siiski - ma ei ole eriti tubli patsient sellistel puhkudel. Kui tagasi vaadata,

siis tunned ennast enamiku aja olnud porgandina. Ei soove, ei emotsioone, ei 
raamatuid - ja mis õnn - ei Internetti.
Mõnel hetkel selle vahel jah mõni raamat, mõni mobiilikõne, mõni külaskäik.

Asjalood hakkavad patsiendi jaoks muutuma vaid tervenemise eel.
Siis hakkas äkki igav ja hakkad koju igatsema. Jõulud ja vana aasta selliste hetkede
sisse ei kuulunud. Omamoodi heagi.
Salamisi, õhtul, kui vahest väga vähesed kuulsid (õnneks)  proovisin siis ära kliinikumis pesitseva vana ja hea klaveri kõla. Lugesin igasugu imelisi teaduseid ja national geographicuid ja esoteerikat ja 
mida iganes veel.
Ja ikka veel on minu küljes toru, mida möödaa õnneks praegu väga harva immitseb välja mäda.
Kuna kõik need haigused on tegelikult tavalised ja ravitakse välja, talud selle asja ära.
Kui aga oleks teada, et tegelikult ei ole head ravi ja nii läheb välja lõpuni, võib tõesti ühel päeval

võimust võtta täielik ükskõiksus selle viimse tärmini suhtes. See ei ole tegelikult päris õige 
hoiak, aga mina arvan hetkel nii. See kõik võib olla isegi toimuda täie teadvuse juures, ei pea olema
selle hoiaku tekkeks koomas käinud.