juuli 10, 2019

UUENDAMISE PÄEV












Täna pidi midagi sellist juhtuma. Kõigepealt tungivad restart soovitused tööajal,
mil tahaks oma programmi ühe tüütu bugi lõpuks ära fikseerida. Lükkad ja lükkad edasi
aga enam ei viitsi vääramatule jõule vastu puigelda.
Aga ma unustasin ära ühe tõsiasja - 
ET igasuguste nodide laadimise käigus on mu ketas jälle üsna täis saanud ja seal oli 10 GB vaba ruumi.
Lugesite õieti, 10 Gb, see võiks ju lasta kuidagi elada, installeerid midagi jälle maha ja midagi jälle peale stiilis NORMAALSETE tarkvarade puhul  või ostad lisaketta (lükatud edasi, sest kui on raha, pole aega, kui on aega, ei ole raha ...).
WUpdate aga ei jäta ja teda ei huvita, kui täis see ketas on, 128 Gb. mahtuvusega.
 Sellest TUNGIV soovitus tänapäeval ärge mitte iialgi hankige sülearvutit nii VÄIKSE kettamäluga, see saab kohe, kohe täis....256 Gb on absoluutne miinimum!
 Update aga laadib ja laadib ja laadiski mu ketta täis.
Operatsioonisüsteem, mida usaldate, (ÄRA USALDA!!, nii ütles vana juut) otsustab asja eest teist taga sinu ainukese vaba 10 Gb lihtsalt täis lükata oma nodi, isegi uurimata, kes seda üldse oleks jagunud kõikide suurte uuenduste läbiviimiseks. Operatsioonisüsteem, mis ei tohiks sellist asja ise iial teha, lükkab ketta täis nii, et seal on 0Kb vaba ruumi!!!
Kustutasin tema tegevuse, et üldse saada mingit tegevusruumi ja arvestasin, et ta võiks omast tarkusest temp kataloogis oleva nodi kaotusega hakkama saada ja oma uuenduse ikkagi ära teha mingil viisakal viisil kasutajale öeldes, et hallo, juhtus äpardus, aga nüüd läheb veidi aega või äkki teeks seda mitmes jupis või mingil intelligentsel viisil, mis jälle seda ketast täis ei laadiks.
Tegigi, aga kuidas:
päras rõõmsat teatist, et oleks ikkagi tore kohe teha taaskäivitus (teil võib olla on parajasti üsna tähtis asi käsil, aga ok, pisimure, lükkad selle 10 minutit edasi pole probleem, eks.), tehti taaskäivitus ja lobedal kombel sai 10 -... 20 .... 35, 37 % .... 85 ja lõpuks 100! % uuendustest tehtud.
ÄRA USU (KOMISSAROV).
See 100% MS-s on väga veniv asi, nagu viisaastakuplaan NL-s oli.
Ootad pool tundi ja ei midagi. SA LÜLITAD SELLE MASINA VÄLJA, kuigi MS on ennast kindlustanud sellise lühiteatega - ära lülita. Mis sellest, et kasutaja võib olla akude peal viimseid minuteid, sest ta eeldas, et 30 mintuti, mil aku veel peab, saab selle jama ära tehtud ... eks...
Siis asendub 100% protsenti realistlikuma 35 % teatisega, vahepeal olen saanud sülekale toite külge.
See 35 % kestab umbes pool tundi ja tõenäoliselt ei oleks lõppenud hästi, kui ma vahepeal ,selle temp kustutamise käigus ei oleks vaesele op. süsteemile teinud veel 5 Gb lisaruumi oma uuenduste jaoks.
Aga NÜÜD on see jälle läbi ja kujutage ette, õnneks läks.
Junior tarkvarakirjutatele hea mall - KUIDAS kirjutada programme seal MS-s:

Kindlasti peab olema mingi % märk, mis algul kiirelt muutub 100-ks ja seda 100 saab venitada ikka -
kasutaja positiivne häälestus sellest vaevalt et muutub. 100 on 100 isegi siis, kui see on ekraanil pool tundi. Mingi vastavus tegelikult kulutatud aja ja % vahel las jääda kasutajale mõistatuseks, ongi huvitavam!
Seejärel, olles 100% ära oodanud, on kasutaja ilmselt juba küps realistlikuma 35 % -ga. SEE EI MUUTU kogu uuenduse käigus näiteks 36-ks, milles matemaatikat oskav inimene teeb järelduse, et see uuenduse läheb 3 päeva minimaalselt.
Kasutaja ei näe mingit lisainfot, hiir ei liigu, mitte midagi ei toimu.
Ja siis on see LÄBI. Beethoveni 9 sümfoonia ülev lõpp kõlab peas. PÄÄSESIN ELUGA...sellest
revolutsioonist, nagu üks pärast Prantsuse revolutsiooni oli öelnud ....
Kasutaja on ka LÄBI. Ta on rahul kõigega, ta on rahul sellega, et ei tulnud giljotiini ...
Kui ta nüüd aega leiab, läheb ta poodi ja vahetab oma õnnetu 128 Gb ketta 256 Gb ketta vastu ...
umbes nii, nag Liivi loos "Peipsi pääl". s.t. järgmise korrani ....
Ilus töökas päev oli, v.a. see, et selle puugiga sain hakata just tegelema alles nüüd, pärast sellist kindlasti hästi tähtsat blogipostituse tegemist ....




juuni 28, 2019

Küberneetiliste karude ajastu















50+ ja 50++ isikud mäletavad tõenäoliselt oma lapsepõlvest hästi tegelast nimega Aatomik
ja tema "tarka" õpetajat nimega Küberneetiline Karu.
Esimene nendest tegelastest mängis väga suurt osa 20. sajandi tegemistes. Maailmasõjad peeti peaaegu ära õnneks ilma aatomiku vanemate A pomm ja H pomm osaluseta, aga II Maailmasõja lõpetasid ära ikkagi 2 A pommi.
1932 avastati neutron ja mitte ükski füüsikutest ei osanud ette ennustada, et juba 13 aasta möödudes
1945 viskavad ameeriklased "üllatel" eesmärkidel 2 tuumapommi jaapani linnadele
Hiroshima ja Nagasaki.
Kui tollal oleks osatud ekspertide seas teha statistilisi küsitlusi, siis aatompommi tulekut vahest oleks ennustatud 50 aasta pärast, aga .... vesinikupommilaadseid monstrumeid ei oleks 30-ndatel keegi suutnud ette näha. Näiteks sellist pisikest 50M tonnist pommikest, mis Novaja Zemlja nimelisele saarele heidetuna pani klirisema aknaklaasid Moskvas ...
Õnneks jäid need vaid musklimängudeks, aga meenutage Kuuba kriisi - äkki Kennedy oli see, kelle tõttu jäi sellele järgnev toimumata ? Karistuseks Kennedy mõrvati ja praegustel presidentidel võib olla hästi meeles hind, mis tuleks maksta, kui keeldutaks kriisi eskaleerimisest näiteks ... Iraanis?

Midagi väga sarnast on toimumas Küberneetilise karu nimelise mänguasjaga.
Veel 2000-2010 oleks enamik valdkonna eksperte pidanud täiesti utoopilisteks ennustusi isejuhtivatest autodest ja veel imelikum oleks olnud ennustus malemängu peaaegu lõpuni mõistvast tehismõistusest. Isesõitvad autod on juba igapäev ja malemängus laiutab Alpha Zero ja vaid kukesamm on teadmiseni, kas valged alati võidavad või siiski võib must kuidagi välja vingerdada ...
Kuid need on siiski vaid uue tehnoloogia mesinädalad, nagu radioaktiivsuse algusaegadelgi - siis saadi leiutisest esimesed kasulikud tulemid ja värdsigitistest nagu aatomipomm ei osatud veel unistada.
Aga ukse taga ootab järjekorras palju huvitavat, mille kõik võib tuua AI:
Julgeksin välja pakkuda, et sõjandus võtab küll oma, aga ta ei muuda juba ammu kehtivaid tõsiasju - et meie käsutuses on juba täna relvad, millega saame ennast edukalt hävitada.
Et meie käsutusse tulevad veel hullemad relvad, ei muuda selles enam suurt midagi, v.a. hävingu toimumise tõenäosuse suur kasv.
Kõige esimene löök AI-lt on aga löök allapoole vööd: me saame jälle näha ludiitide liikumise taastekkimist ja kahjuks käitub inimkonna nn. eliit selle probleemi suhtes sama ignorantselt, nagu ta tegi seda 18 sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses.
Põhjus: töö on saamas samasuguseks piiratud ressursiks, nagu iga teinegi asi maailmas.
Juba praegu on näha tohutut odavtööjõu ülejääki ja turureeglite põhiselt peavad tööturu hammasrataste vahele jäänud ennast müütama poolmuidu, sest muidu jääksid nad lihtsalt nälga.
Eesti on siin hea õpikunäide. Suurfirmade tasemel on hea näide  Amazon.Com, kelle laotöölised peavad tööl kaasas kandma pissipudelit, et normiga hakkama saada. Umbes nii 20 km. päevas riiulite vahel jooksmist, nii seda kirjeldatakse. Ise ei taha seda kogema minna.
Lõppu pole sellele aga näha, sest nii ehk nii võtavad kogu tegevuse üle mingid robotid ja LÕPUKS lüüakse kõik need laotöötajad ikkagi tänavale, streikigu palju tahavad.
Näide keerukamast vallast: autojuhid. Juba praegu vaevlevad kriisis taksojuhid, aga varsti lisanduvad sinna kutselised veoautojuhid. Seejärel ehk lendurid. Lennujuhtimisdispetserid on löögi all juba praegu. Nagu näha, ei päästa kvalifikatsioon. On valdkondi, mis nõuavad erakordselt kõrget kvalifikatsiooni, näiteks radioloogid ja ometi võib arvutituvastus need spetsialistid või nendest osa asendada.
Rookimisest ei pääse isegi mitte IT. AI on tulnud selleks, et jääda. Kõikvõimalikud raamistikud teevad tavalise vormide vorpimise võrdlemisi kiiresti poolautomaatseks või koguni täisautomaatseks ja IT valda jäävadki alles ehk vaid need, kes kogu partituuri suudavad üheks tervikuks kokku panna. Unustage ära jutud tööjõupuudusest ja asuge kiiresti minimaalselt IT kõrgharidust omandama.  Praegu on löögi all kõikvõimalikud IT pooharitlased, eriti muidugi 50+ (olen ise selle supi keskel ja ma ei ole üldse kindel, kui edukalt ma suudan selle sees pinnal püsida).
Ettevõtlus ei loo enam uusi töökohti ja kolib meelsasti sinna, kus on nõrk seadusandlus mõne halva asja - näiteks keskkonnareostuse - vältimiseks. Seetõttu ei ole enam eriti hea mõte tervitada ettevõtlikke inimesi ütleme näiteks Soomest, kes ühest otsast impordivad siia idanaabri tööjõudu ja teiest otsast veel midagi. Kasum viiakse kõik välja  ja pärismaalastest eestlastele jäävad ainult tühjad pihud koos reostusega või veel enam, ta maksab kõigele lisaks lihtsalt peale ...
AI teeb teoks veel ühe suure unistuse - 1980 nimelise (anti)utoopia. Veel ei ole see kõik kokku integreerunud üheks suureks kõikemõistvaks ja taipavaks küberneetiliseks SUUREKS KARUKS, vaid iga nurga peal askeldavad kohati veel taipamatud mõmmid, kelle taltsutamiseks on vaja tarka TEADLAST - sellesamuse AATOMIKU lapsepõlveraamatu pühakuju.
 TEADLASE nimeline preester selle paja paistel praegu saab veel etendada head onu ja aeg ajalt mõne paha POOLJUHIPIRTSU õigeks keerata-sättida ja seejärel KARUMÕMMI hakkab arvutama õigesti, näiteks selle tagajärjel sulatatakse planeet õieti üles ja ei uputatagi ära ja nii edasi ... lugege meeldetuletuseks edasi Aatomikku, keda huvitab ...
1980 hakatuseks loobitakse mitte kõige õigemini mõtlevad indiviidid näoraamatutest või teistest süsteemidest välja. Nii testiks, et kuidas läheb. Kui kisa taevani ei tõuse, keerame veidikene kruvisid enam pingule. Mõni pisike küberkiip teeb kindlaks sinu endorfiinide  - rahulolumäära või mitterahulolumäära - taseme ja vastavalt sellele tegutseb. Enamik dissidente on ju teada tuntud närvipatoloogiatega ja neid saab kiiresti kindlaks määrata. Ei olegi vaja mingeid töölaagreid ja muid sääraseid asju, piisab vähesemastki ... ja nii edasi ...
Seejärel aga võib-olla seesama KÜBERKARU ise mõtleb juba edasi. Et see või teine diktaator või demokraat - vahet muuseas ei ole - on ju lihtne manipuleeritav hampelman, kellele on vaja luua näivus sellest, et tema kontrollib ja mõtleb. Ülejäänud biomass aga olgu õnnelik sellegi üle, et talle jagatakse piisavalt leiba ja aeg ajalt ikka ja jälle tsirkust ...
Kui 20. sajandi näitelaval mängis suurt rolli aatomik, siis 21. sajandil hakkavad kogu mängu juhtima küberkarud.
Täna aga laulame meie laulupeo 150 juubelil veel entusiastlikult Aatomiku laulu.
Kui Aatomiku esivanemad A Pomm ja H pomm oskasid hästi teha suurt pauku, siis Aatomikule endale ennustati rahumeelseid saavutusi - jõgede ümberpööramisi, merede magestamisi ja muud säärast.
Poiss ei täitnud aga ootusi ja sai hakkama mitme suurema saastega, Tsernobõl ja Fukushima nendest suurimad. Aga lootus rahumeelsest mitte enam kõige nooremas eas "noorukist" veel midagi mõistlikku saada ei paista olevat kustunud - ka meil liigub endiselt ringi hea hulk Aatomiku entusiaste ... 
 Arvestagem aga, et kübermõmmidel on aabitsaõppimise aeg kohe ümber! Nende lapsepõlv on küll olnud pikem, kui mitmetel teistel tehnoloogilistel mängukannidel, aga seda tõsisemad on nende teod, kui nad lõpuks küpseks saavad!
Miks mitte seda ette näha ja kohe hakata komponeerima mõnda küberooperit!
 Ühesõnaga, elu muutub jälle lõbusamaks ja huvitavamaks!







juuni 16, 2019

Galuppi sonaat



















Selline imeväärne pärl sellelt itaalia heliloojalt Michelangeli esituses.
Ma loodan, et see lohutab tänasel pühapäeval kõiki, kes meie Oti esitustele Sardiinias kaasa elasid. Tegelikult on kõik ikkagi sellest õnnetust roolivõimendist hoolimata väga, väga põnev ja kihutatakse edasi!
Tänu Otile on isegi kõige tehnikavõõramad isikud, k.a. mina, hakanud sellise asja vastu, nagu võidukihutamine, ilmutama huvi!

Galuppi kirjutas tegelikult terve oma elu oopereid. Neid ei mängita enam, sest ... nende ooperite esihääli ei suuda tänapäeval enam keegi laulda.
Samasugune lugu on juhtunud Alessandro Scarlatti ooperitega - naishääled ei suuda Alessandro Scarlatti aariaid lihtsalt esitada.
Alessandro Scarlatti pojast Domenicost, kes aga olude sunnil pidi tegelema vähemväärtusliku klavessiiniloominguga, aga on saanud täna nimi, keda iga muusikatundja peab teadma ja võib-olla
Domenico nime kaudu leitakse üles ka tema isa.
Mina muuseas ei teadnud nime Galuppi kuni tänase hommikuni.
Mis mulle väga, väga sümpaatne tundus, oli tema ooperite libretisti, Metastasio kurtmine (võetud Wikist):
«Ma arvan, et ta on suurepärane helilooja viiulitele, tšellodele ja lauljatele, aga ületamatult halb luuletajatele. Kui ta kirjutab [muusikat], siis ta mõtleb sõnadele sama palju kui sina enda paavstiks valimisele. ... Mis puutub publikusse, siis hindavad teda need, kes kuulavad kõrvadega, mitte hingega.»
Ma olen täpselt samas suhtes igasuguste laulude sõnadega, mida mu peakene lihtsalt ei suvatse meelde jätta. Need pole ju üldse olulised, isegi kõige tähtsamategi laulude sõnu pean kusagilt järgi vaatama.
See selgitab võib-olla ka seda ükskõiksust, mida ma tunnen igasuguse ideoloogilise sõnumi vastu.
Kui laulu viis on ilus, siis on laul hea. Kui ei ole hea, ei aita mingid sõnad mitte kõige vähematki.
Huvitav, et luuletustega on hoopis teine lugu. Siis ei ole võimalust tekstist kuidagi kõrvale viilida
ja mõnda luuletuse motiivi ma isegi mäletan.
Näiteks ... igav liiv ja tühi väli ...






mai 20, 2019

Igatsuse tants



See äraütlemata ilus lugu ("Oriental") on siin taastatud klaverirullilt, mille mängis
sisse legendaarne Granados ise.
Allpool esitab seda lugu aga Youra Guller.
Hinge toob see pala aga määratu igatsuse.



mai 16, 2019

Ja parim!



Vana ja noore esituse vahele mahtus palju. See vist on praegu, väga, väga tinglikult, minu jaoks praegu parim.
Vladimir Horowitzi esitus oli kaua aega minu esikohal, aga praegu tunduvad kaalukausid natukene olevat Kissini kasuks.
Aga see kõik on väga, väga suhteline. Otsige ja te leiate just selle esituse, mida soovite!

mai 13, 2019

Vana ja noor



Selle Chopini kuulsa Fantaasia-eksprompt esitustest valisin täna välja
vana ja noore:
Ülal on Horowitzi briljantne  esitus tema viimasest
helisalvestusest 1989.
All aga mängib seda pala Alexandra Dovgan, oma klaverimängija teed alles alustav virtuoos (s. 2007)




aprill 21, 2019

Hommikuvalguse nokturn



 Chopini nokturn 14, just pärast 13 pilkast pimedust, on eelmisega sugulane ja selle vastand.
Sellest kumab läbi hommiku valgust ja lootust.
Toon siin võrdluseks Grigori Sokolovi ja Maria João Pirese imelised esitused sellest geniaalseimast klaveripalast.



aprill 16, 2019

Bach Notre Dame vanal orelil


Seda orelit ammu enam ei ole.
Nüüd ei ole ka kirikut.
Kuldvasika kummardajad ja haldajad aga on alustanud ...
juba korjandusega, et Jumalaema kirik taastada.
Millise valemiga selliseid asju taastada?




aprill 15, 2019

Kaks vaadet masurkale 63 2



Sedapuhku esitan võrdlemiseks legendaarse Sofronitzki  ja Pnina Salzmani
Chopini masurka op. 63 nr 2 esitusi.
Ikkagi loeb väga, kas mingit lugu mängib mees või naine.
Mõlemad vaateviisid on muidugi suurepärased.


aprill 10, 2019

Pimedaima öö nokturn



Chopini nokturn numbriga 13 C minooris on väga, väga pimeda öö muusika.
Selle pimeda öö kahte vaateviisi - mehelikku ja naiselikku - esitavad ülal Vladimir Sofronitzki
ja all Valentina Igošina.

aprill 05, 2019

Kõik teevad viivad Mozarti juurde


Avastan ikka ja jälle, et ühel hetkel olen jutjuubis luusides jõudnud kuhugi siia:
näiteks selle legendaarse kontserdi juurde.
Ja see kontsert algab Mozartiga, ja nii juhtub ikka ja jälle!
Teine võimalik saabumispunkt on Landowska, ja ikka tema Mozart -
näiteks tema selline esitus:

Järelikult kõik teed ikka viivad kuhugi sinna.
Tegelikult on olnud 2 valikut - Bach ja Mozart, aga hetkel on peale jäänud Mozart.
Selles kummastavas, näilise lihtsuse ja tegeliku geniaalsuse vahekorras on need 2 üle teiste üle igasuguse määra.

märts 22, 2019

Sonaat 8




Patt oleks oma Beethoveni numbrivalikust välja jätta vist ikkagi kuulsaim - nr. 8.
Siin nimi - Pateetiline -  on toonud kahju, sest nimele kleepuvad külge kõrvaltähendused.
Beethoveni ajast tänaseni on käinud pateetilised ja revolutsioonilised muutused inimeste elus. Seetõttu kõik pateetiline TEGELIKULT toob kaasa tõrkeid inimeste hingeelus, tekitab lausa vastuseise. Kuidagi on nii, et väline ja sisemine on konfliktis. Kui väliselt on palju pateetilist, siis hing on tuim, ja võib-olla ( ? minu elus puudu) kusagil on vastupidi. Just nii võtsin mina seda sonaati mõni aeg tagasi koos mõne samasugusega - näiteks Appassionata-ga.  Praegu ma vaatan seda jälle kuidagi lihtsamalt ja siis avastad imestusega, et see ongi kõige parem Beethoveni noorusaegade teos!
Heitke kõrvale kõik sildid ja te (taas)avastate imeväärse muusika!


märts 18, 2019

Sonaat 15


Selle sonaadi nimetus - "Pastoraalne" - aitab aga hoopis kaasa kogu pala mõistmisele?
Helistikud  on re-mazhoor / minoor, ka sellised asjad ei ole kunagi juhuslikud.
Kui tahate Beethovenilt Päikest (aga ka pilvi, needki ei ole kuhugile kadunud), siis kuulake sonaati 15 Sokolovi esituses.
Elu ongi ju ilus! (?)




märts 17, 2019

Sonaat 14


Mõnikord on muusikale külge kleebitud nimed halvavad. Nii juhtus ka Chopini vihmapiiskade prelüüdiga -  lugege minu "Vihmapiiskade fuugat", kus ma püüdsin seda prelüüdi lahti kirjutada, nii nagu mina seda mõistan ja nagu mulle tundub, et täiesti autentne kirjeldus selle prelüüdi kohta on meieni jõudnud ...
Selle sonaadiga 14 on sama lugu. Kujutlus kuupaistest on halvav ja segav ja seetõttu laske see kuupaiste oma hinge alles siis, kui olete seda sonaati kuulanud eelkõige kui sonaati ar-mas-tu-sest ja nukrusest -  Chopini kuulsa prelüüdi 4 / või etüüdi 3 võtmes.
Ja juba 1801 aimus Beethovenile, et edaspidises elus on ta kurt - võimeline kuulma oma lugusid vaid vaimus, mitte enam reaalsuses. Ja samasse aastasse mahtus ka üks väga vastamata armastus. Niipalju siis sellest kuupaistest.
Alles siis lisage sellele natukene sellist ületamatult nukrat kuupaistet ...
Kui keegi julgeks oma esituses selle kuupaiste kasvõi selles mõttes peaaegu täiesti välja jätta - see jälle pole see, sest võib-olla on ka Kuu, täiskuu meie läbipõrumiste jaoks üks hea valgusti, palju parem, kui Päike - sest paistab ju siis, kui Päikest pole ...
 Mustade klahvide peale ei koli ükski helilooja lihtsalt niisama.