mai 16, 2019

Ja parim!



Vana ja noore esituse vahele mahtus palju. See vist on praegu, väga, väga tinglikult, minu jaoks praegu parim.
Vladimir Horowitzi esitus oli kaua aega minu esikohal, aga praegu tunduvad kaalukausid natukene olevat Kissini kasuks.
Aga see kõik on väga, väga suhteline. Otsige ja te leiate just selle esituse, mida soovite!

mai 13, 2019

Vana ja noor



Selle Chopini kuulsa Fantaasia-eksprompt esitustest valisin täna välja
vana ja noore:
Ülal on Horowitzi briljantne  esitus tema viimasest
helisalvestusest 1989.
All aga mängib seda pala Alexandra Dovgan, oma klaverimängija teed alles alustav virtuoos (s. 2007)




aprill 21, 2019

Hommikuvalguse nokturn



 Chopini nokturn 14, just pärast 13 pilkast pimedust, on eelmisega sugulane ja selle vastand.
Sellest kumab läbi hommiku valgust ja lootust.
Toon siin võrdluseks Grigori Sokolovi ja Maria João Pirese imelised esitused sellest geniaalseimast klaveripalast.



aprill 16, 2019

Bach Notre Dame vanal orelil


Seda orelit ammu enam ei ole.
Nüüd ei ole ka kirikut.
Kuldvasika kummardajad ja haldajad aga on alustanud ...
juba korjandusega, et Jumalaema kirik taastada.
Millise valemiga selliseid asju taastada?




aprill 15, 2019

Kaks vaadet masurkale 63 2



Sedapuhku esitan võrdlemiseks legendaarse Sofronitzki  ja Pnina Salzmani
Chopini masurka op. 63 nr 2 esitusi.
Ikkagi loeb väga, kas mingit lugu mängib mees või naine.
Mõlemad vaateviisid on muidugi suurepärased.


aprill 10, 2019

Pimedaima öö nokturn



Chopini nokturn numbriga 13 C minooris on väga, väga pimeda öö muusika.
Selle pimeda öö kahte vaateviisi - mehelikku ja naiselikku - esitavad ülal Vladimir Sofronitzki
ja all Valentina Igošina.

aprill 05, 2019

Kõik teevad viivad Mozarti juurde


Avastan ikka ja jälle, et ühel hetkel olen jutjuubis luusides jõudnud kuhugi siia:
näiteks selle legendaarse kontserdi juurde.
Ja see kontsert algab Mozartiga, ja nii juhtub ikka ja jälle!
Teine võimalik saabumispunkt on Landowska, ja ikka tema Mozart -
näiteks tema selline esitus:

Järelikult kõik teed ikka viivad kuhugi sinna.
Tegelikult on olnud 2 valikut - Bach ja Mozart, aga hetkel on peale jäänud Mozart.
Selles kummastavas, näilise lihtsuse ja tegeliku geniaalsuse vahekorras on need 2 üle teiste üle igasuguse määra.

märts 22, 2019

Sonaat 8




Patt oleks oma Beethoveni numbrivalikust välja jätta vist ikkagi kuulsaim - nr. 8.
Siin nimi - Pateetiline -  on toonud kahju, sest nimele kleepuvad külge kõrvaltähendused.
Beethoveni ajast tänaseni on käinud pateetilised ja revolutsioonilised muutused inimeste elus. Seetõttu kõik pateetiline TEGELIKULT toob kaasa tõrkeid inimeste hingeelus, tekitab lausa vastuseise. Kuidagi on nii, et väline ja sisemine on konfliktis. Kui väliselt on palju pateetilist, siis hing on tuim, ja võib-olla ( ? minu elus puudu) kusagil on vastupidi. Just nii võtsin mina seda sonaati mõni aeg tagasi koos mõne samasugusega - näiteks Appassionata-ga.  Praegu ma vaatan seda jälle kuidagi lihtsamalt ja siis avastad imestusega, et see ongi kõige parem Beethoveni noorusaegade teos!
Heitke kõrvale kõik sildid ja te (taas)avastate imeväärse muusika!


märts 18, 2019

Sonaat 15


Selle sonaadi nimetus - "Pastoraalne" - aitab aga hoopis kaasa kogu pala mõistmisele?
Helistikud  on re-mazhoor / minoor, ka sellised asjad ei ole kunagi juhuslikud.
Kui tahate Beethovenilt Päikest (aga ka pilvi, needki ei ole kuhugile kadunud), siis kuulake sonaati 15 Sokolovi esituses.
Elu ongi ju ilus! (?)




märts 17, 2019

Sonaat 14


Mõnikord on muusikale külge kleebitud nimed halvavad. Nii juhtus ka Chopini vihmapiiskade prelüüdiga -  lugege minu "Vihmapiiskade fuugat", kus ma püüdsin seda prelüüdi lahti kirjutada, nii nagu mina seda mõistan ja nagu mulle tundub, et täiesti autentne kirjeldus selle prelüüdi kohta on meieni jõudnud ...
Selle sonaadiga 14 on sama lugu. Kujutlus kuupaistest on halvav ja segav ja seetõttu laske see kuupaiste oma hinge alles siis, kui olete seda sonaati kuulanud eelkõige kui sonaati ar-mas-tu-sest ja nukrusest -  Chopini kuulsa prelüüdi 4 / või etüüdi 3 võtmes.
Ja juba 1801 aimus Beethovenile, et edaspidises elus on ta kurt - võimeline kuulma oma lugusid vaid vaimus, mitte enam reaalsuses. Ja samasse aastasse mahtus ka üks väga vastamata armastus. Niipalju siis sellest kuupaistest.
Alles siis lisage sellele natukene sellist ületamatult nukrat kuupaistet ...
Kui keegi julgeks oma esituses selle kuupaiste kasvõi selles mõttes peaaegu täiesti välja jätta - see jälle pole see, sest võib-olla on ka Kuu, täiskuu meie läbipõrumiste jaoks üks hea valgusti, palju parem, kui Päike - sest paistab ju siis, kui Päikest pole ...
 Mustade klahvide peale ei koli ükski helilooja lihtsalt niisama.

märts 06, 2019

Eesti väärib oma E -d












Hiljutistel valimistel sai Eesti oma E-le punkti pandud -
E-hääletamisel sündis uus Eesti rekord.
Üks filosoof uskus, et maailmas ongi vaid ideed, nagu Platongi
Tema kõige kuulsam ütelus on see, et iga rahvas on oma riiki väärt.
Meie oleme siis E- ehk virtuaalriiki väärt. 
Ka valimised muundusid äkitselt virtuaalseteks mugavusvalimisteks ja kui veel kõik teha, et inimeste tee (eriti maal) oma jaoskonnani üsna pikk saab, siis võeti see mugavus rõõmuga vastu ja saadaksegi see, mida vääriti.
Kahjuks riik, millel pole taga ei higi, ei verd, ega pisaraid (ammune mälestus kui vaid virtuaalne reaalsusteenus aastapäevade vastuvõttudel), ei saagi kaugemale virtuaalsusest.
Reaalsuse kontroll ütleb siiski, et palju asju virtuaalsuseks jääbki või koguni hääbub sinna.
Kui virtualiseerimisega võib jõuda teatud asjade puhul isegi mõistlike tulemiteni, siis kahjuks valimised on osutunud meie väikse rahva jaoks klassikaliseks E - ämbriks igas mõttes.
Juba kultuuriliselt ei saa demokraatiat niimoodi virtualiseerida, rääkimata sellest, et võimatu on tagada kellegi läptopi taga olukorda, kus isik saaks anda oma hääle kõigile demokraatia nõuetele vastavalt. Isegi seda ei suudeta tagada, et selle isiku asemel ei toimeta seal keegi teine, kes teab selle isiku Id-kaardi koode.
Et asju veelgi kõvemini ämbrisse keerata, on kõik E-serveri taga toimetamised mitteavalikud ja ei ole mingeid mõistlikke protseduure, mis võimaldaks tavainimesel kontrollida häälelugemise õigsust.
Sellise mehhanismi väljamõtlemine oleks tänapäeval hea tahtsmise korral isegi võimalik (vähemalt teoreetiliselt, kahjuks praktiliselt võib see olla ülimalt keerukas), aga kahjuks meie E-riigis toimetavad isikud ei paista olevat sellest eriti huvitatud.
Järelikult tekib kõrvalisel vaatlejal paratamatult hüpotees, et kuidagi on see kellelegi kasulik ja see keerab meie E-hääletamise veel enam ämbrisse - kellelgi teisel edaspidi pikka aega ei ole enam mingit soovi seda isegi proovida. Võimalik, et mõnes diktatuuririigis seda tehakse, seegi vaid kriipsutakse alla meie ämbrit ühel või teisel viisil.
Nendest ämbritest peaks täiesti piisama, et mõistlik rahvas valiks järgmine kord mõistlikuma, traditsioonilisema viisi ja loobuks mugavushääletamisest, et mitte saada mugavusriiki valitsejatele.
Mugavusriik valitsejatele võib aga olla alamatele koguni õudusunenägu.

Aga mitte ainult virtuaalriigist ei tahtnud ma rääkida - mida sa ikka ohid koos teise samasugusega
nagu inglastel on kombeks poliitikast rääkida - üks ohkab ja siis teine ja ongi räägitud.

Kui valitsejatest üritab eestlane kuidagi mööda hiilida, siis oma meeles toimuv, mis paratamatult toimub meie endi keeles, ei saa ükski üle ega ümber:
Virtuaalriigiga kaasneb kahjuks meie ilusa keele virtualiseerumine.
Selline keel võib-olla jääb näiteks koguni kogu inimkultuuri kestmise lõpuni mingile tehisintelligendile arusaadavaks dialektiks, kui asi puudutab näiteks vihakõne tuvastamist -
milline värdsõna on istutatud meie ilusasse keelde!
250 aasta pärast siis ei ole planeedil enam ühtegi eestlast, kuigi kusagil serveris võib olla virtuaalne eesti keel koos oma virtuaalse eesti keele päevaga.
Nii arvas Uku Masing nii 50 aastat tagasi. ja tõesti - see meie keele närvutamine käib tegelikult täiega.
Kõik täpselt nii, nagu väikerahvaste keelte suretamisel käibki - kõigepealt võtke rahvalt tema oskuskeel, sest seejärel ülejäänud hääbub iseenesest.
Mida agaramalt üks pool kuulutab välja igasuguseid oma keelele pühendatud üritusi, koguni aasta,
seda dissonantsemad on teise poole tegemised. Näiteks nimetatakse oma tehnilist kõrharidust andev ülikool ümber taltetsiks. Nojah, kaltets ...
Samas meie tehnilises kõrhariduses aga pusitakse nii agaralt änglishit, et igasugune püüe omakeelset terminoloogiat hoida tundub lausa naeruväärsusena.
Varsti saavad meie rahva kojamehed jälle heisata riigilippu, sest peale valimisi tuleb varsti emakeelepäev. Täiesti juhuslikult on see päev saanud mujal nimeks pii päev - sest langeb kuupäevale 3.14.
Siis võib-olla tasuks järgi mõelda, mida meie rahvas tegelikult vajab ja tahab. Kas virtuaalsuest ja mugavust valitsejatele, või tegelikult olemasolevat ja toimivat riiki koos kultuuri, keele ja meelega.


märts 03, 2019

John Field, nokturni leiutaja


Need suurepärased teosed on paljudele klassikalise muusika tundjatele sageli täiesti teadmata. Ometi on need nokturnid väga ilusad.
John Fieldi (1782 – 1837) nimi väärib meeldejätmist ja  (taasavastamist).
Chopini kuulsus kahjuks on varjutanud selle väga andeka helilooja ja pianisti nime.
 Ka mina avastasin Fieldi hiljuti ja tahaks temast millalgi põhjalikumalt kirjutada.
Aga täna kuulake neid nokturne ja lisaks veel sellist rondot
Iiri rahvaviisile:


veebruar 19, 2019

Uus särav täht klaverimaailmas


Üks ilus särav täht Venemaal on pianismis tõusnud:
Ivan Bessonov.
Kuulake ja imetlege.
See noormees pani tänavu kinni klassikalise noorte muusikute Eurovisiooni.

veebruar 15, 2019

Copy ja peist ongi elu
















Kunagi kirjutasin ma Domenico Scarlatti räigest autoriõiguse rikkumisest -
tema K496 sonaat sisaldab hästi tuvastatavaid autoriõiguse rikkumisi, sest Eesti rahvalik kosjatants sisaldab samu motiive.


Aga iga õrn ööbik teeb täpselt sama ja meie evolutsioonipuu tipuna või lehena teeme samamoodi:
plagieerime ja kopeerime kõike, mis tundub kõlbulik ja edasikestmiseks sobiv.
Kõige kavalamad ööbikud aga on leiutanud autoriõiguse, et teistest veelgi kõvemini edasi kesta.
Isegi arv PII on suvatsenud rikkuda autoriõigusi. Kirjutasin kunagi 3 lugu PII numbrikohtadeni 101 ja viimases, irratsionaalses osas kohtadeni 101 on PII kasutanud loata motiivi laulus "Küll on kena kelguga".


Kuna aga irratsionaalsest piist, mis on hästi lähendatav suhtega 355/113, mingit raha ei saa, seda asjaolu vaevalt, et tähtsustataks. Igaühelt tema võimete (rahakoti) järgi, ja igaühele tema staatuse järgi.
Matemaatik ei saaks autoriõiguse kasutamisel tõestada üldse mitte midagi. Kõik teoreemid põhinevad eelnevatel autoritel, keda kasutatakse tema nõusolekut küsimata.
Ja jutt tegelikult ei käi sellest, et see või teine on õigustatud miljardär meie kuldvasikaühiskonnas, vaid meie ühiskonna toimimises üleüldse. Ilma kopy ja peistita ei oleks meie digitaalset ühiskonda, praegusel kujul olemas.
Seetõttu ma ei usu seda hetkekisa eriti, mis käib ühe või teise poliitiku bakalaureusesaavutiste kohta.
Kogu probleem on ju olnud selles, et pärast copy ja paste operatsiooni eeldatakse ülikooli poolt enne kraadi kaitsmist, et õppur näeb veidikene vaeva, parandab trükivead ja varieerib teemat veidi etteantud viisidel (sest kui ta liiga palju mõtleks, ei läheks kraadikaitsmine ka läbi). Poliitik oma tiheda ajagraafiku tõttu seda ei saanud endale lubada, ongi kogu probleem ja kuritegu ...
See oleks võinud ju käia koguni mõne doktoritöö kohta, aga see õnneks ei läinud teadlaste arusaamatute hoiakute tõttu lihtsalt läbi ja hetkel see poliitik on lihtsalt vallavanem, s.t. ei ole selles liivakastimängus osaline. Loodetavasti ta kirjutab oma doktoritöö nüüd nii valmis, et mitte ükski plagiaadi tuvastamise masin selle kallal närides midagi ei leia.
Kui aga need plagiaadi tuvastuse masinad liiga targaks lähevad, siis kardan, et iga teadur või 95% nendest peaks tõsiselt  mõtlema, kas ta üldse väärib neid tiitleid või aupärgi, mis ta on saanud, sest põhiliselt tegelevad teadlased ikkagi sellega, et kirjutavad üksteise pealt maha. Seda lihtsalt tehakse nii, et teised hästi aru ei saa. See ongi meie põhi-, kesk ja kõrghariduse PÕHISISU praegusel hetkel.

Ma ei väida siin, et ma ei kasuta ära hetkeolukorda oma blogipostituste klikkide suurendamiseks.
Kõik inimlik on mullegi oluline. Miks mitte purjetada kaasa peavoolumeedia tekitatud läbus, kui see mulle lausa kahju ei too!
Märkus: artikli teksti on oluliselt muudetud 16.02.2019.