Tegelen selles blogis mitmesuguste probleemidega, põhiliseks uurimisobjektiks on inimeste uskumused, müüdid ja valed.
Minule saab meilida:
ssekeldaja@hot.ee
November 29, 2009
Oodates oodatud ootamatust
Sureliku ootuse ja lootuse vahel on alati kuristik. Asjad, mis nende alla ei mahu, kukuvad alla ootamatuste orgu. Mõni ootamatus on tegelikult päris oodatud. Mõni ei ole. Mõni kord loodetakse, aga enam ei oodata, mõnikord oodatakse lootmata. Lootuseta inimene on aga elus ahervare. Ootuseta inimene saab olla vaid surnu. Elavad ootavad alati midagi, isegi kui nad ei oska selgitada, mida, keda, milleks, kuhu, kuidas... Kui lootuse ja ootuse vaheline sild väga hapraks jääb, hakkab vastik. Meie aeg on vastik, sest oodatakse palju, loodetakse vähe ja seegi on vaid helesinine unistus kaugest kuldrannast. Ootusi ja lootusi, nagu kõike tänapäeval, saab osta ja müüa. Tasub aga seda teha vaid massiliselt. Millegipärast avastavad massid ennast pärast seda alati tühjade pihkudega. Sellest hoolimata läheb see trikk ikka veel läbi ja kord juba läbi müüdud kaupa müüakse ikka ja jälle. Tänavuseks müügiartikliks on hirm ja paanika, aga tegelikult on ka see väga ammu läbi müüdud kaup. Kui aga massikaup ei lähe peale, siis hirmu üksilduse eest annab sulle ikka süstida. Ja et mitte erineda, leiad end ikka mingi hüpermarketi riiuli ees ekslemas. Mis oleks, kui aga masse ei olekski, oleks vaid inimesed? Mis oleks, kui olekski rahvas kunsti omand? Mis saaks siis kunstist ja selle kuuluvusest? Lootusega koos pesitsevad samas arhipelaagis ka usk ja armastus ning võib-olla teadmine ja jõud. Et aga sinna jõuda, peab oskama oodata õigemaid aegu. Neid, kus olemas ongi vaid praegu.
Ülaltoodud pilt illustreerib meie riigi praegust seisu.
See pilt aga näitab seda, mis mõne kitsega võib juhtuda, kui ta teiste omasuguste kärneritega hästi läbi ei saa. See sümboolne tegevus, paokitse pakkusaatmine, toimus ennevanasti Azazeli mäel Yom Kippuri nimelisel patulunastuspäeval. Tegelikult läkitati kõrbesse 2 kitse, ( täpsemalt, tõugati järsakult alla, nii et kitsedel suurt elulootust polnud) üks Jehoovale ja teine Azazelile pühendatud. Vana Testamendi tõlkes läks Azazel ez ozel-ks, mis eesti otsetõlkes kõlab nii: PaoKits. Nii sigineski inglise keelde sõna (e)scapegoat. Meie Piibliversioonis muudeti kits ümber (patu)oinaks, ilmselt mõeldes Mihklipäeva peale, mis oinastele sama, mis kitsedele Yom Kippur.
Siin aga näeme jäämäge. Jäämäe pealmine osa moodustab 1/8 jäämäe mahust. See on puhtalt füüsika abiga põhjendatav. Jää tihedus on umbes 1/8 võrra väiksem vee tihedusest.
Tegelikult võiksin siia lisada veel pika ja pateetilise jutluse, aga teema on selleks liialt tõsine, et sellest tõsiselt kõnelda. Mis sellise olukorra on loonud? Ma arvan, et kõigepealt ükskõiksus. Seda illustreerib teisalt hästi lugu Õhtulehest, kus üks õnnetu joodik Tapa raudtejaamas, koperdanud perroonil ja sadanud otse rööbastele, sealt küll üles upitati. Aga seda tegid kaks hakkajat naist, suur summ samale rongile minejaid vaatas asja rahulikult pealt. Kui oleks juhtunud nii, et rong jõudnud õigeaegselt jaama, võinuks see lõppeda mitte enam ühe joodiku surmaga, vaid kolme inimese hukuga. Selle uudise Õhtuleht oleks kindlasti palju paremini müünud.
Karjapoiss karjatas lambaid küla lähedal ja mõtles veidi nalja teha. Ta hüüdis: “Hunt, hunt!”
Külarahvas jooksis kohale, aga karjamaalt leidsid nad ainult naerva poisi. Karjapoiss kordas oma nalja mitu korda.
Ühel päeval tuli aga tõesti hunt lambaid murdma. Poiss karjus: “Hunt, hunt!” Inimesed arvasid, et tegemist on naljaga ja ei tulnud enam kohale.
Hunt murdis maha terve karja.
Elan maailmas, kus mõni päev võib olla nagu halb unenägu. Nii jätkus halb unenägu tänaselgi hommikul, sest meie laste klassijuhatajad helistasid üksteise järel meile ja teatasid tulistamisähvardusest Tartu Kommertsgümnaasiumile. See olla üles nopitud ühest foorumist ja see olla "väljastatud" kella kolme paiku eila. Loodan, et meie küberkaitseseltskond ehk on tasemel ja kui on jälgi, suudetakse nende järgi ka tuvastada see, mis IP-lt, mis Mac aadressilt selline jutt laekus ja ehk suudetakse ka midagi ette võtta. Karjapoisside naljadele peab tulema ükskord lõpp, kaudses mõttes just selline suhtumine õõnestab turvalisust väga suurel määral. Pean muuseas tänase päevani oma laste kooli väga meeldivaks ja turvaliseks, selle nimel on õpetajad palju vaeva näinud ja usun, et karjapoisinaljad seda muuta ei suuda. Usaldus on ressurss. Kui tee ääres hääletab mustlane ja meeleheitlikult palub abi (automootorile õli vaja, veel midagi juhtunud, osta ära see sõrmus v.m.s, et saaksime pukseerida oma auto lähimasse bensukasse etc...), siis see on ka usalduse ressursi kuritarvitamine, sest järgmine kord juht ei usalda kinni pidada ka siis, kui tõesti midagi on juhtunud ja abi hädasti vaja. Kui rahamaailmas kaob ära raha, siis on selle kuritarvitajateks pangad ja finantsmahhinaatorid. Ka sellise tegevuse tagajärjel ausad ärimehed kaotavad - neid ei usaldata enam üldse, pannakse ühte patta pättidega - kõik ärikad on pätid, mõtleb tavainimene ja see loob ületamatu tõkke normaalse ärikeskkonna tekkeks. Viimasel ajal on aga sellesse ritta lisandunud ka meditsiin ja eriti ravimifirmad. Ka siin peaks ausad meedikud tegema selgeks, et on olemas vahe ravimifirmade huvide ja meedikute huvide vahel, et neid ei tasuks segamini ajada. Lisaks kõigele on vahe ausate ravimifirmade huvide vahel ja ärikate vahel. Keegi töötab välja tõeliselt hea raviviisi ja tal ei õnnestu seda turustada, sest paanikahoogude levitamise tõttu on ei usaldata mitte ühtegi tabletimüüjat enam. Nii võiks inimkonna enamusel tegelikult olla huvi laiutava pätikarja tegevust ohjeldada, vähemalt ei pea ta neid oma turjal poputama liiga palju.
Muuseas, see poiss, kes suri seagrippi, suri tegelikult kahepoolsesse kopsupõletikku ja tegelikult teda vaktsineeriti mumpsi, leetrite ja punetiste kolmikvaktsiiniga haigestumise eelsel päeval. Muuseas, üks firmadest, kust gripivaktsiini ostetakse, Baxter, sai hakkama sellega, et levitas kogemata (või meelega, mis on veel hullem) tavagripi vaktsiini toormaterjali 72 kg, mis oli tuubil täis linnugripi ja inimese gripi surmamata viirusetüvesid. Muuseas, see juhtum on endiselt laia avalikkuse huviorbiidist väljas ja mingeid põhjusi - vabandusi - karistusi pole järgnenud. Vaid tsehhid ei osta Baxterilt vaktsiini, kuna nende ajakirjandus kajastas juhtunut ja sealmail seda ka testiti. Muuseas, pandeemia tänapäevaseks definitsiooni kohaselt ei pea enam kõrget suremust haigusel olemagi. Iga aasta võib kuulutada pandeemiaks, kui WHO-l selleks tuju tuleb, alates juunist 2009, kui müügimeeste suva järgi muudeti ära pandeemia definitsioon. Muuseas, küüslauk ikkagi oma antiviraalset toimet. Täiesti aktsepteeritavaid uuringuid leiab murdu, kus on näidatud, et keskmine külmetuspäevade hulk kahaneb 3 korda, kui regulaarselt tarvitada küüslaugu toimeainet, allitsiini sisaldavaid tablette. Aga ka vana hea küüslaugu küüs ajab asja ära. Muuseas, Pandermix, üks müükipaisatav vaktsiin, sisaldab ühe konservandina tiomersaali, mis soodustab neuroloogiliste häirete arengut lastel. Uuringud kinnitavad autismijuhtude mitme (kümne?) kordset suurenemist elavhõbedaga rikastatud vaktsiinide tarbimise tagajärjel. Muuseas, uuringuid, mis tõestaksid vaktsiinidel küüslauguga võrreldavat efektiivsust haiguse ärahoidmisel, ei ole eriti leida. Muuseas, need vaktsiinid on täiesti testimata. Muuseas, nad sisaldavad adjuvandina skvaleeni (squalene), mis võib tekitada ägeda autoimmuunsusreaktsiooni.
Muuseas, ajakirjanduses lahti päästetud seagripiPRpandeemia kestab veel ja veel ja veel. Millal need 300000 doosi saabuvad ja kui palju peab pandeemitsema, et need kõik ära süstitud saaksid?
Aga karjapoisilooga on tegelikult enamus ära öeldud. Mida hakkata peale siis, kui tõeline häda lahti läheb?
Ülaltoodud diagramm on võetud Postimehe artiklist "Seadus lööb väikestele koolidele surmakella!" (vt. http://www.postimees.ee/?id=191487 )
Üks tegelane legendaarsest lasteraamatust Totu Päikeselinnas, Kriimik, võtnud nõuks mitte mingite asjade üle imestada. See ei õnnestunud tal alati, sest Päikeselinna elu oli mitmes mõttes imepärane muinasjutt. Ka mina olen võtnud nõuks seda tarkust järgida, kuid pean ikka ja jälle tunnistama oma allajäämist. Kahjuks ei ole see tingitud elu muinasjutulisusest, vaid sellest, et mitmed asjad kulgevad meil kui halvas unenäos ning nagu unenäoski tavaliselt, ei näe isegi jõudu, mis oleks võimeline midagi peatama. Kõik see asendustegevus, kuigi tervitatav, kasvõi eelmise kirje teema - see korrektorilint roppude sõnade pääl, ei hakka iial korvama selle laastustöö tagajärgi, mida Lukas praegu Eesti koolisüsteemiga teeb. Ning nagu halvas füüsikaski ei võrdu jõud vastujõuga. Kõik need lõppematud haridusfoorumid ja hariduse edendajad ja arendajad oleksid nagu ühe korraga suu vett täis võtnud, kui jutt läheb koolide sulgemisele. Kõik targad eesti keele edendajad, kõik lapsevanemate liidud, kõik muidu targad ja edumeelsed tegelased on kokku leppinud ühes asjas: vait olla siis, kui käib meie rahva jaoks ülioluliste institutsioonide lammutamine. Väga veidi on häält teinud koolidirektorid, kelle haldusala lammutamine vahetult käib, väga veidi veidi on häält teinud mõni maapedagoog. Aga isegi nende kõne all olevate 100 maakoha rahvas paistab kas olevat nii tümaks tehtud või passiivne omaenese maakoha saatust puudutava otsuse vastuvõtmisel, et ei ole veel märganud ühtegi vähegi kõlavamat protestihäält. Põllumehed jõudsid oma lehmadega küll Toompeale, aga kooli puudutav neid ei puuduta. Rohelised ei jõua isekeskis kokkuleppele, kui palju ikkagi tuleb tuulikuid toppida merre ja maale ja millise imevahendiga saab sellise elektrivõrgu energia stabiliseeritud. Kliima ja ökolooogiline jalajälg on probleemid, oma laste tulevik ei ole, vähemalt 10000 last lähiaastatel koos tuhandete teiste inimestega vahetult puudutav suurotsus ei häiri suurt kedagi. Muidu nii vaidlushimulises Riigikogus on letargia. Vaid Kreitzberg teab tähtsa häälega rääkida, kui oluline on muudatus.
Vaid ametnikke on tabanud lõbus elevus. Jälle saab kolida, jälle saab luua uusi struktuure, jälle saab sõita õpetajate seljas. Kes sõna võtab, saab kinga. Palgast ärgem üldse enam mölisegem, lõuad pidada ja edasi teenida on päevakorral. Jälle saab laiutada ja leiutada uusi kinnisvara haldamise viise, ehitada uusi õpilaskodusid, leiutad uusi programme ja sarjata vanu. Reformi varjus saab ära teha ka reformarite ammuse unistuse: jõuda sobiva proportsioonini kutseharitute ja muidu haritute vahel. Pidada olema nii, et kutseharituid peab olema 70 protsenti ja 30 protsenti muidu harituid. Veel peab see kutseharitute armee mistkitpärast oma kutset omandama just nimelt põhihariduse baasilt. Asjaolu, et selline pagari, koka, õmbleja või koristajaharidus ei maksa tänapäeva maailmas varsti mitte punast krossigi, reformareid ei häiri. Neid ei häiri isegi see, et hoolimata praegusest "valest" haridusest eestlastel on läbilööki Euroopas, seal meie töötegijaid hinnatakse just seetõttu, et nad on haritud, neil on elementaarset taipu uute probleemide lahendamisel ja nad võetakse seetõttu tööle. Kutseharitutega nii hästi ei pruugi minna, sest peale kutse ei pruugi nad omandada suurt midagi. Vähemalt seni on kutsehariduse lõpetajate riigieksamite tulemid oluliselt allpool tavakoolide omast ja ma ei näe valemit selle muutmiseks. Kasvõi tundide arv, mida kutseõppeasutus saab pühendada eesti keelele, paneb sisuliselt kõik ülejäänud paika. Mul on plaanis oma selle seisukoha kaitseks otsida välja videosid robootikast. Umbes 10-20 aasta pärast on ette näha lihttööjõu vajaduse järsku vähendamist, üsna suure osa sellest tööst teevad ära automaadid ja robotid. See, kes natukenegi mõistust nõudvama töö peal ei ole, võib avastada ennast tänavalt koos kõige sellest tulenevaga. Ühelt poolt võib see leevendada meie äraspidise rahvastikupüramiidi poolt loodud probleeme, teiselt poolt eeldab panustamist haritusse, haritusse ja veel kord haritusse. Lukase juhitav ministeerium astub aga jõudsalt täpselt vastassuunas. Aga ka gümnaasiumiõppe tase ei pruugi sellest eraldamisest põhikooliga üldsegi mitte tõusta, isegi mitte linnades, mis sellest sebimisest võib-olla kõige vähem kahjustatuna välja tulevad. Enamikel koolidel nii linnas kui maal on olnud olemas omad arengukavad ja plaanid, mille kohaselt on ehitatud ja planeeritud. Nendesse plaanidesse kindlasti ei ole mahtunud kava kooli ülemine ots kinni panna ja seetõttu on kõikide nende 110 kooli puhul äkitselt tegemist ruumi ülejäägiga. On palju klassiruume, mida tuleb kütta, aga klasse sisse panna ei ole. On võimla, mis liiga suur. On liiga palju õpetajaid siia maakohta meelitatud mingite imenippide ja lubadustega. Nüüd tuleb öelda paljudele - vaadaku mingi muu töö või konkureerigu maakonnakeskuse gümnaasiumi. Kellel elamine selles kohas aga sisse säetud, neid on enamus, hakaku nüüd 40-50 km. taga tööl käima koos selle maakoha õpilastega suures mammutkoolis. juhul muidugi, kui peetakse sobilikuks. Igal juhul tõstab see tööpuudust maal ja mitte mingil juhul ei too see noori õpetajaid praegu tööle. Vaid 5-10 aasta möödudes, kui reformid on settinud, võib alata mingisugunegi noorte liikumine maale, kui siiski, sest tööpuuduse hirmus on õpetajad nõus ülimadala töötasuga edasi rügama... Erinevate kooliosade vahel kaob suhtlus, ka pedagoogide vahel, Üks kooliosa ei tea, mida teine teeb või nõuab. Olles kord olnud maakooli füüsikaõpetaja, võin öelda, et tegelikult on kõige raskem ja arendavama õpetada just süsteemis, kus iga aste on kaetud, iga astme jaoks üks klassikomplekt. See tähendab ka seda, et õpetaja valdab kogu kursust, kogu teemat. Põhikooliõpetaja puhul pole see enam vajalik ja sinna saab sokutada edaspidi loodusainete üldõpetaja kvalifikatsiooniga inimesi füüsika aluseid õpetama. Midagi head see füüsika õpetamisele aga ei too. Pikemas perspektiivis viib aga see migratsioonile linna. Maakohas, kus pole korralikku kooli, ei saa ka korralikult elu sisse sättida. Selle asemel, et vireleda õpilaskodudes või igapäevaselt mitmekümnekilomeetriseid sõite maakonnakeskusse ette võtta, on lihtsam kolida ja lõpetada maa soola mängimine ära. Seda protsessi on uuritud ja leitud see mitte eriti hea olema meie regionaalarengule. Veel laiemas plaanis tõenäoliselt lähevad inimesed siit maalt üldse ära, kasvõi Soome, Norrasse, ikka selleks, et saada lõpuks ometi oma lastele mingisugunegi konkurentsivõimeline haridus, sest pange tähele - see 10 aastat segaduste aega saab õpetajate palgamured täitsa unustada ära. See aga tähendab konnatiigistumist, igasuguse noore põlve pealetuleku peatust ning umbes 10 aasta pärast ka tõelist tööjõu kollapsit - hoolimata praegusest tööjõu "ülejäägist" on ühekorraga maakohad tühjad kõigist, kes oleksid võimelised midagigi õpetama. Isegi põhikooli jaoks ei pruugi seetõttu jaguda lapsi ja kunagise koolimaja asemel, kus kilkas mitmesajapealine lastekari, on nüüd tondiloss või äärmisel juhu askeldab ringi mõni komisjonikauplus, baar või remonditöökoda. Sellised kohad on jälle aluseks uutele rändetsüklitele ning hea osa noori pühib tõenäoliselt üldse oma jalgadelt Eestimaa tolmu... Mõtlesin pikalt, millega lõpetada see lugu. Ei mõelnud välja. Kui mingi reform tegelikult on mõistusevastane, siis ta seda ka on ja mõistusepõhisele analüüsile ei allu. Miks ikkagi laseme sellel unenäol toimuda?
Malle Pärna sõjakäik on tegelikult ilus. See on selle kaks tuhat aastat tagasi elanud vaimutervendaja käigu kordamine vähendatud kujul ja otse loomulikult leiab ta mõistmatu massi raevunult kive loopimas. vt. ntx. delfi.
Ettekäände leiab muidugi alati ja ettekäändeks on see äraneetud korrektorilint, inkvisitsiooni tööriist, raamatute põletamise sünonüüm. Käsikirjad ei põlevat, võib mõni veel üllam karjatada. Jah, Mozarti käsikirjad ei põle, Mozarti muusika ei hävi. Igasuguse koerapolka klimberdamine ei pruugi olla hävimatu ja selle adumine ei pruugi olla jõukohane ei loojale ega kuulajale. Tegelikult märke sellest on olnud varemgi, et midagi on õhus, et osadel inimestel on ikka veel teatud refleksid säilinud. Näiteks kui meie suurloojad Märka, Kontra ja vist veel keegi ühel kaunil hetkel kohtumisel lapslugejatega leidsid ennast üksi, sest õpetajad arvasid, lapsukesed lihtsalt eemale toimetada kaunikõlalise, pisut liiga kaunikõlalise luulesõna juurest. Ma ei tea, mida Märka luges, vist oma surematut oopust kellestki onust Kaljust, kes armastanud lapsi palju, liigagi palju... Mõistmatutel pedagoogidel sai sellest korrast kohtumisest kirjameistritega igatahes küll. Kahju ainult, et see korrektorilint ei päästa eriti. Ei saa korrektorilinti ette panna hommikustele vikeruudistele kadunud rahast ja finantskriisist, või sellele, kuidas kõik patsiendid on vaid õnnelikud sellest, et "lobisejad" arstide juurest eemale jäävad ja tõeliselt haiged - need, kellel taskus 50 EEK on alati olemas, saavad segamatult oma häda kurta. Või juba eelmiseski kirjes mainitud Amy Winehouse lekkivate rindade teatisele, piinatud kassipoja pildile, seagripi hüsteeriale oma 1000 surnuga ja tuhandete haavatutega lahinguväljal ILUS ELU. Tahaks karjuda, aga keegi ei kuule niikuinii, sest müra on kurdistanud kõrvad. Ma tean tegelikult, et korrektorilint ei ole lahendus ja see ilusa elu rindejoon ei jookse alati siit. aga nende sõnadega on võimatu mitte nõustuda: Igal rahval peab olema oma aristokraatia. See ei tähenda mitte rikkaid inimesi, kellel on toredad majad ja kallid uhiuued autod. See tähendab haritud inimesi, kes omavad kultuuriideaali, millest nad ei loobu, mida nad rahaks ei vaheta. Inimesi, kes ei tooda ega tarbi rentslikultuuri, kes teavad, et igal teol on tagajärg ning kes vastutavad oma sõnade, mõtete ja tegude eest. Selle veelahkme küsimus ei ole nii triviaalne. Ühel hetkel võib leida ennast ihust ja hingest võitlemas sõnavabaduse ülla ideaali eest. Teisel hetkel aga avastada, et seesama vabadus lämmatab sinu enese püüde väljendada, et semiosfääri labastumine teeb võimatuks mõne peenema mõttearenduse, sest selleks puuduvad juba sümbolid, sest need on mutta tambitud. Kultuuri instrument on lootusetult häälest ära ja vaid mingi väga veidra, häälest ära plõnnatamisega saad anda märku, et pill on tuksi keeratud. Inimmõttele ja kultuurile omane lõpmatu plastilisus siiski avab akna muundumisele. See võib olla allergiline, teravalt väljendatud okserefleks teatud ümbritseva suhtes, autistlik enesessesulgumine, hamletlik hullumeelsus, paaniline klammerdamine mõne kaduva sümboli külge, olgu see siis kasvõi korrektorilint. Kunst õigupoolest ongi selline valukarje, hullumeelne püüe ümber öelda keeles, mille sümbolid ehk ei allu hävinemisele. Võrreldes kunagiste 60-ndatega on seda veelahet kultuuri ja mittekultuuri vahel aduda isegi raskem. Tollal tundus piisavat vastuseisust rividrillile ja kasarmukommunismile. "Korraldus muusale labidas puusale,"kirjutas kunagi sellest irooniliselt Alliksaar. Aga ta kirjutas ka kunagi nii: (tsiteerin üle juba kunagi tsiteeritut) Üllaim pärand, mille võime ulatada maailmale, mille kodanikuõigustele me pretendeerisime nii palju kordi, on võitlus mõtte kvaliteedi eest.
Ilusa elu eelduseks on pakendamine. Umbes nõnda tõdeb Evi Arujärv on suurepärases veerus "Elust formaaditud maailmas" Päevalehe veergudel. Informatsiooni pakendamise pappkarpidele on antud nimi formaat. Pakendid aga ei põle ega hävi. Kord kasutatud, kasutud, on nad ometi nagu viirused-bakteriofaagid karjatamas omi mikroobe, kes valvavad uute mõtteidude järele ja isegi lagunud kujul, semiosfääri prügimägedel, võtavad oma hõlma kõik mõtestatu. Meedium on sõnum selles mõttes küll. Elu ja mõtete ringkäigu uue elavdamise eelduseks on vanade pakendijäätmete utiliseerimine nende algkomponentideks, nende tühistamine, irdmeemide konserveerimine, et nad enam ei ärkaks ellu meie mõtteid ja ajusid ahistama. Tsivilisatsiooni hääbumise aluseks on prügimägi, millega ei olda võimelised toime saama. Üheks prügi tänaseks vormigeneraatoriks on saanud klikimaania. Kliki mind! karjuvad blogid, artiklid, reklaamiposterid ja isegi soliidsed teadusajakirjad. On iseenesest mõistetav, et elus olemiseks on vaja vähemalt ühte mesilast, kes mõtteõie üles leiab ja levitab, aga on igale õiele vaja igasugust sumisejat? Ehk jagaks oma tööpõllu ja talitletaks "igaühele oma" põhimõtte järgi, nagu juba vanad kreeklased tegid? Tänase päeva vaikne ellujäämiseeldus on klikiviljakus. Et klikk võib ka lämmatada, et pealiskaudne kuulamine on heliteose surm, et rumala läminaga saab lämmatada mistahes sõnumi, on selle juures varju jäänud. Nii on ka Arujärve veerud kahjuks mitte hüüdjaks hääleks kõrbes, mis oleks veel kuidagi talutav. Kahjuks kleepub teema veerule külge aga alati kutsumata kosilaste kamp, nagu ühes Kreeka eeposes....kunagine aeg, kus ehk pääses arvamust avaldama ilma mull mollitamise ja muu säärase spämmita, on praeguseks möödas. Ka kõik meie kirjakastid, nii materiaalsed kui virtuaalsed, on nüüdseks spämmeeritud ja me ei suuda enda elu enam ettegi kujutleda ilma abipalveteta Nigeeriast, Estoouri reisikutsungiteta või uskumatute loteriivõitude teadeteta. Aga selle lauskommenteerimise seast leiab ikka üles ühte kui teist ja sedapuhku osutus kõige sobivamaks ehk jutustus eksperimendist, mida teinud Washington Posti ajakirjanikud (vist 2007). Nad palganud maailma ühe parema viiuldaja mängima metroosse, hommikusel tipptunnil ja jälginud inimeste reaktsioone. Otse loomulikult ei pööranud inimesed mingile viiuldajale mingit tähelepanu, v.a. mõned mündid mütsi sees. Ka mõned lapsed jäänud kuulama. See on loomulik, sest ei saa määrida pähe Bachi kui avalik naine, ei saa mängida Bachi metroos, nagu ei saa hommikuse tipptunnil teha kaassõitjale abieluettepanekut esimese pilgu põhjal. Ometi võib kunsti idu istutamine isegi nii viljatule pinnasele panna aluse mõnele tammele. Nii võis sellest kohtingust metroos areneda mõne uue viiuldaja saatus. Kunsti ülesanne ei ole koguda klikke. Sõnum võib oodata sajandeid, mõistmatule meelele ei ole iialgi mõtet midagi pähe määrida. Kuid kui on üks, kasvõi üks hing, kes saab aru, kellele jõuab kohal, on tekst oma ülesande täitnud. Pudeliposti asemele pole inimkond tänaseks ikkagi suutnud midagi muud asemele leiutada tegelikult olulise edastamisel. Kõrbe pidavat ilusaks tegema see, et kusagil peitvat ta kaevu. Kasutatud informatsioonipakendite prügikõrbe nii ilusaks mõelda ei saa, selleks peab see mattuma liiva sisse, laguma ära algosakesteks, sama süütuteks ja ükskõikseteks, nagu liivgi. Siis tõesti võiks jälle hakata otsima kaevusid. Prügi aga võiks ka lihtsalt koristada ja vältida kõrbestumist, harida ja kultiveerida kultuurilisi aedasid. Kas aga selleni ikkagi jõutakse ja kas me ikkagi peame jälle läbi tegema tsivilisatsiooni hääbumise, barbaarsuse faasi ja alustama kõike kusagilt poeetilisest lihtsusest? Seda ei ole võimalik ennustada, võib aga loota. Lootuse õlekõrs aitab hoida aga ennast elus kõige selle keskel, mis algab kusagilt kuuldud pealkirjaga Amy Winehousest, kellel rinnad olevat lekkinud, uutest pandeemia müüginumbritest, mõnest selgeltnägemisest ja arvutist, mis teeb rebooti sinult küsimata ja sust hoolimatagi.
Loo kirjapaneku põhjuseks on proosaline vajadus - lapsele antud koduülesanne uurida välja mõni veidram elujuhtumus oma esivanema eluloos, lasta see tal kirja panna ja see siis ümber jutustada. Väga veidraid ja kompromiteerivaid luukeresid ma ei kavatse siia üles riputada. Aga selline lugu küll teistele hoiatuseks ja õpetuseks. Kuna tegelesin oma varases nooruses päris aktiivselt matemaatikaga, käisin hoolega vabariiklikel matemaatika olümpiaadidel. Minu kodukooli profiili arvestades oli suhteliselt lootusetu käia keemia või füüsika omadel. Aga matemaatika omadel võis käia küll. Aga siin, kahju küll, ei vedanud mul mitte alati kõige paremini. Kaks korda õnnestus jääda teiseks ja mitte esimeseks ja nii ei pääsenud kuidagi võimalikku tolleaegsesse tippu - üleliidulisele olümpiaadile. Nõukogude matemaatikatraditsioone arvestades sealt edasipääsemine oli suhteliselt lootusetu, vähemalt minu jaoks. Aga eks elamus oleks olnud seegi, üleliiduline olümpiaad. Aga ühel korral vedas mul tõeliselt viltu. Kas suudate kujutleda, et võib istuda maha ja lahendada ära mitte õige klassi ülesanded, täpsemalt neli, üks ei tulnud miskipärast välja ning sisaldas logaritme, mida me polnud veel õppinud, ja siis avastada õudusega - vale leht, vale klassi ülesanded sai ära lahendatud! Järelejäänud tunniga ei suutnud ma kuidagi kaotatut tasa teha ja nii see jälle läks. Järgmine aasta aga lihtsalt ei tulnud üks ülesanne nii hästi välja, kui pidanuks. Ja siis, just lõpuklassis, kuidagi kõik õnnestus. Ei olnud seegi kerge - kohalikul rajooniolümpiaadil õnnestus parandajal minu üks lahendatud ülesanne tähelepanuta jätta - oli olnud teisel pool lehte ja jäänud "tähele panemata". Päästis vaid veendumus, et kõik ülesanded olid lahendatud õieti. Muuseas, see tähelepanuta jäänud ülesanne oli kõige raskem ja teised neli olid lihtsad. Vabariikliku vooru omad tundusid aga veel lihtsamad olevad. Eks kõik olegi ju suhteline Ning nii asusin ma ühel ilusal hommikul ühest kohaliku tähtsusega alevikust K. teele Tallinna linna poole, lõppsihiks Saraatov. Tartus tuli aga noorel matemaatikul pähe mõte minna ajalehte ostma. Oleks noormehel olnud oidu sügavalt tähele panna märkust - peatus 15 minutit, oleksid asjad olnud OK. Aga ei! Saanud oma ajaleheostu suhteliselt kiirelt vormistatud ja jõudnud enda arust kiirelt bussile tagasi, avastan aga bussi reeturlikult lahkununa. Bussil tulnud nimelt pähe mõte tankima minna ja kui mul oleks olnud veidigi mahti järele mõelda, oleks kõik lõppenud hästi. Aga peaaegu samal hetkel, kui buss nurga taga kadus, leidsin ennast esimese takso pardalt ja käskisin hakata taksol bussi taga ajama. Bussi see takso aga muidugi enam ei näinud, kuigi sõitsime ju enda arust õiget rada pidi, Tallinna poole. Lõpuks jõudsime linnast välja ja mida ei olnud, see oli buss. Taksoraha mul rohkemaks aktsioonifilmi tagaajamise lavastuseks enam ei olnud. Nii jäingi õnnetult tee äärde hääletama ja pidin loo puändina lehvitama veel samale bussile järele, mille tagaajamise varem olin lavastanud. Tarmuka noormehe meeleheitlik vehkimine teel äratas tähelepanu ja pärast korduvat ümberistumist jõudsime sellest äraneetud bussist mingi imeliku Willise pardal koguni veel kord mööda sõita. Siis aga triivis saatus mind läbi Paide ja edu haihtus. Tallinnas Fortuna lõpuks andestas. Seni, kuni bussi bussijaamast taga ajasin, oli üks hea inimene kohast K. minu kohvri toimetanud pakihoidu, kust ma ta pärast mõningast sekeldamist kätte sain. Kell 18:15 leidsin aga ennast õnnelikult Saraatovi poole teel. Seal ma kõiki ülesandeid enam ära ei lahendanud. Mäletan, et mingi jama tekkis veel eesti keeles lahendamisega - ajapuudusel ma kõiki asju rahvaste suhtlemise keelde ei jõudnud panna ja nii lõpetasin ühe ülesande eesti keeles, alustanud vene keeles. Kuid see lõppes mulle hästi, sain sealt omad punktid. Geomeetrias põrusin õigustatult ja rahvusvahelisel olümpiaadil jäigi käimata. Üleliiduliselt olümpiaadilt edasipääsemise ainsaks võimaluseks sai olla vaid veatu kõigi ülesannete lahendus. Mäletan veel, et kaugelt käis meid oma pilguga õnnistamas akadeemik Kolmogorov. Mul jäigi talle ütlemata, et ka mina, jah ka mina leidsin kunagi päris ise üles valemi, kuidas geomeetrilise rea liikmeid summeerida.
Loo moraaliks võiks ehk sobida tark lause tasa sõudmisest. Seda tarka lauset oleks mulle ilmselt ka edasises elus tasunud meenutada, sest randa loksutatakse meid nii ehk nii, nii kiirelt kui tasa sõudjad.
See hooaeg annab võimaluse kõigil, kellel kõrvad ja silmad kuulmiseks ja nägemiseks alles on, paljud asjad selgemaks mõelda. Põhjus on pandeemiline PR kampaania, mis tänavu on sildistatud seagripi sildiga.
Õiged haigused käivadki meid mööda praegu veel ainult kampaaniate korras. Valed haigused käivad, nagu nad ikka käivad ja viivad meid siit, nagu nad alati on viinud. Aga valesid asju ei ole õige väga tähele panna ja kui pannagi, siis vaid siis, kui õige aeg on. Näiteks jalutasid meedikud tühja kirstu ja loosungitega korra Toompeale ja tagasi. Nii saime kohe nagu võluvitsa abiga sobiva juhtumi sellest, kui ebainimlikult meedikud käituvad nendega, kes haiged. Doktorid ja spinnid on kõik lootusetult segamini. Ennevanasti oli nii, et algul oli tõbi ja siis vaktsiin. Praegu lähevad isegi tõved kindla peale välja: algul tehakse valmis vaktsiin ja siis tuleb tõbi ja isegi siis eelneb tõvele PR pandeemia ja siis, kui siiski, jõuab tõbi ka kohale. Mitte iga haigus ei vääri sissekannet statistikute ja epidemioloogide raamatutesse. Kui haiguseks on vähk, diabeet, artriit, või lihtsalt surm, siis ei kanta neid esialgu mitte mingisugustesse tähtraamatutesse, Tjah, seniks, kuni aeg käes. Kui on käes diabeedi hooaeg, kui käes on vastava kampaania aeg ja letil ootamas vastav ravim, siis otse vastupidi, otsitakse need vanad koltunud kanded kõik üles! Kui aga haigus on tänavusel hooajal tõeliselt moes, nagu see juhtus kogemata seagripiga ja ei juhtunud gripiga, siis on igal juhtumil sõna otseses mõttes kulla hind. Eriti kaaluvaks saab kellegi surm ja eriti suure kaaluga oleks see siis, kui sureks mõni ikoon, või lihtsalt mõni noor inimene, kelle ümber saaks puhuda väga ilusa looritatud loo. Surma veel ei ole. PR kutsarid aga juba ootavad ja seni, kui ei ole, otsitakse üles lugusid mujalt maadest, kus juba on. PR sõnumile on praegu võimalik appi tuua ühe hokimängija laip. Ma ei teadnud enne seagripihooaega mitte ühtegi haigust, kellel oleks nõnda väikse "valijate" arvu abiga õnnestunud saavutada pandeemia staatus. Seni on Eestis neid olnud 70 jagu, kellel oli õnn ja rõõm köhida välja seagripi viirust, ja ikka veel ei ole seda kõige tähtsamat asja, mida kõik nii väga, nii väga ootavad ... Kui aga õnne ja rõõmu olla moodne ei ole - oled tavalises gripis ja saad tavalise kopsupõletiku ja täiesti tavaliselt moel lahkud meie keskelt? Siis ei ole midagi hullu lahti. Tavaline surm, tavaline ots, millest minu teada ei ole pääsu kellelgi. Tuhanded moest läinud grippide haiged ja nendest tulenevate tüsistuste nimetud ohvrid ei oma maises epidemioloogilises ilmas enam sellist kaalu. Veel vähem kaalu omad aga siis, kui lihtsalt kopsupõletikku kooled. See on peaaegu kaalutu surm. Seagripiga on niisiis nii läinud, et superstaar tehti valmis enne seda, kui laulja oma noka lahtigi jõudis teha. Mis teha, aeg on selline. Kõik haiged oleksid nagu võrdse häälega, aga mõned hääled ikka on veidi võrdsemad. Kui vaid neist häältest PR kampaaniate vankri ees oleks kasu siis, kui haige lõpuks teele läheb teise vankri peal, kaasas hoopis teine, palju tõsisem kutsar...
Need kõige võrdsemad haigused on need haigused, mis märgitakse haige lõpliku lahkumise lahtrisse, exitus letalis lahtrisse. Sest vaadake, see, mille kätte inimene sureb, seda haiguse käest teada ei saa. Seda saab teada arsti käest ja arsti otsusest sõltub, milline haigus pääseb püünele, kellest räägitakse, kellele vastav google epideemiline analüütika annab punkte oma tegevuse eest. Vanasti surdi vahel lihtsalt kopsupõletiku kätte ära. Tänapäeval enam nii ei ole, sest on avastatud lõputu dialektiline ahel, põhjusa ja tagajärje veniv kett. Ka liblikalöök võib vallandada surma, kui liblikas on õige. Gripihaigused kuuluvad nende haiguste sekka, kes hooajalisteks staartegijateks said alles viimastel aastakümnetel. Surdi ka varem nende vaiksete nohikute kätte, aga siis ei olnud veel vaktsiine. Nüüd aga on olemas vaktsiinid ja ennäe imet - gripihaiguste statistika hakkab muutuma. Kopsupõletikest ei räägi enam keegi, gripisurmade arv aga muudkui kasvab. Ameerikas olevat see arv 40000 aastas. Tõsi, isegi selle arvuga võrreldes on muu suremus täiesti tühine fakt - need mõned miljonid, mis igasugustel asjaoludel lahkuvad... Iga päev surmahirmu õhkkonnas kasvanud inimesega võib toimuda aga kummaline metamorfoos: ta lakkab üldse igasugust surma kartmast, nii õiget kui valet. Mina näiteks võib-olla varsti ei karda enam üldse midagi. Kui aga see päev ikka jõuab, siis tahaksin, et minu lahkumise põhjuste koht jääks täiesti tühjaks. Vaadake, ei ole ilus ilma tasuta nõuda PR kampaaniates osalust. Aga on kellelgi neist marketingiinimestest mulle sinna midagi kaasa anda? Kasvõi mõni T särk või raamat, olgu selleks kasvõi "Minu elu" ja olgugi see hoopis kellegi teise poolt kirjutatud.
Täna sain nostalgitseda TÜ arvutuskeskuse arvutite muuseumis, sest just 2 novembril 1959 hakkas tuksuma arvuti URAL 1 ning selle, Ülikooli esikarvuti 50 aastapäeva puhuks oli muuseum täitsa avatud. Imelik küll, aga esimene asi, mis mulle silma hakkas, oli sama kast, mille taga vaevlesin oma elust hea mitu aastat, kirjutades jupikesi ülijuhtivuse ja vastavate tabletikeste spektrite mõõtmiseks. See riistapuu, mida ülal näete, see töötas FI-s selle töö peal üsna mitu aega, kusagil 1985 kuni 2005 orienteeruvalt ja liigutas oma töise eluea jooksul loendamatul arvul kordi edasi monokromaatori sammmootorit, mõõtis temperatuuri ja luges andmeid selle jaoks kohandatud salvestuskastist. Pilt ise on minu kastist, mille ma nostalgiliselt oma vanast laborist ära sikutasin ja kodugümnaasiumi viisin, aga täpselt samasuguse leiate ka muuseumist kõrvuti kõigi teiste väljapaistvate arvutusajaloo esindajatega. Isegi superarvuti aastast 2000, niisiis kunagistele arvutiveteranidele nagu imearvuti tulevikust, on sinna (lähistele) veetud ja veel käitluskõlbulik. Ja mängida saab ka. Tetrise käimapanekuks ei jätkunud mul söakust. Aga mingite helikopteritega sai lennata küll.
Kuid jätkem nostalgia - kõrgemaks ajendiks kirjutamisele sai ikka see vana küsimus - mida need kastid eile tegid, täna teevad ja mida kõike veel hakkavad tegema. 1959 oli tegelikult sümboolne aeg, sest täpselt samal aastal pidas oma teedrajava kõne Richard Feynman, 29 detsembril 1959. vt. http://www.zyvex.com/nanotech/feynman.html Kõne pealkiri oli intrigeeriv: "Põhjas on veel palju ruumi"... ("There's plenty of Room at the Bottom). Hea idee oleks see tekst ka eesti keelde panna. Jutt rääkis aga kummalisest ideest - mahutada Briti Entsüklopeedia nõelateraviku suurusele pinnale, ning sarnastest tegevustest ja kõigest sellest, mis sellest veel saada võiks. Jutt osutus prohvetluseks - füüsikageeniusi tasub vahel ka kuulda võtta. See on see areng, mida mööda tehnoloogia on viimased 50 aastat käinud ning mis tollal tundus unenäolisena. Praeguseks Briti Entsüklopeedia on kusagile nõelapea suurusele pinnale mahutatav küll. Ehk on natuke ka puudu või üle. Kuid peamine juhis kehtib - minna oma tehnoloogiaga üha väiksemaks ja väiksemaks ja väiksemaks ja selle läbi saada arvutid üha kiiremaks ja kiiremaks ja võimsamaks ja kirjutada üha väiksemale pinnale üha suurem hulk informatsiooni - ja on igale koolipoisile arusaadav. Kui täna Feynman kuidagi õnnestuks sealt vaimude juurest tuua siia ja ta peaks uue kõne, kas ta pealkirjastaks oma kõne teksti ikka samasuguselt ? Tõenäoliselt küll. Tõenäoliselt umbes nii: "Põhjas on ikka veel paganama palju ruumi, millal küll see jama lõpeb?" Kuid varsti, võib-olla 2029, kui ta jälle vaimude juurest välja kutsutaks, võib ees oodata üllatus. Kõne pealkirjaks võiks tulla: "Kui nüüd ehitaks mõne superavuti ka valmis!" Sest ruum põhjas võib-olla tolleks hetkeks hakkab ammenduma ja selleks, et seda veel leida, et leida tehnolooogiat, mis veel pisemal pinnal või ruumiosas rehkendaks veel ulmelisemaid asju, on vaja välja arvutada palju komakohti ja selleks arvutuseks on vaja kasutada olemasolevaid arvutusvõimsusi ja panna nad kokku, ehitada üks või paar VÄGA SUURT ARVUTIT. Seega ollakse ringiga jälle tagasi jõudnud aastasse 1959, kus täpselt nii mõeldigi. Mõeldi, et Feynman ja teised füüsikud võivad siin unistada küll nõelapea otsa inglite mahutamisest, aga meile on ikkagi täna teostatav natukene suurema superavuti ehitus ja seda me ka teeme. Tegelikult võib see üleminek kolakaehitusele toimuda ka juba 10 aasta vältel, sest nii tuleb lihtsalt odavam. Enamikele planeedil ringijalutavatele inimestele ei ole oma tänapäevase eluparadigma järgselt vaja mingeid erilisi arvutusvõimsusi ja kui ongi, siis mitte 24 tundi ööpäevas. Koondanud need kõik kokku ühte suurde hoonesse saab neid sealt jaokaupa ja otstarbekalt välja jagada, nii et igaühele tunduks, nagu oleks selline suurkolakas ainuliselt tema programmi käes, arvutaks tema suurt supertabelit. Veel aga on kvantmaailma tagahoovini minna jupp maad. Üks füüsilisi piire on küll käes - valguskiire lainepikkus, millega saab sisse kõrvetada vagusid mikroskeemidele. Nende ületamiseks on välja mõeldud omapärane viis kasutada DNA (jah, te kuulsite õieti), DNA punutisi ja nende abil joonistada välja palju väiksemaid skeemikesi, kui muidu võimalik. Veel kuidagi õnnestub ehk põhjale lähemale jõuda, tõenäoliselt. Aga ükskord lõpeb pidu ja siis osutub otstarbekas jälle hakata paisuma, ehitama üha suuremaid ja suuremaid kolakaid. Ühesõnaga, ma ei ole nõus Leo Võhandu täna väljaöeldud arvamusega, vähemalt on nii teda tarbijate ööpäevauudistes refereeritud: http://www.tarbija24.ee/?id=182456 Pealkirjaks on pandud: "Informaatik ennustab arvutitele peatset kadu!" Ma kontreeriks. Mina kui (eks)füüsik ei saa ennustada arvutitele peatset kadu, sest just just hakkavad praegused superkolakad petaflopside kaupa (kogus tehteid sekundis, see on arv kus 1 järele kirjutatakse 15 nulli) ragistama välja seda, kas Maa ikka soojeneb ja kuidas soojeneb. Biokeemikud suutsid alles viimasel ajal hakata välja rehkendama seda, milliseks väändub kokku üks valgu molekul ja sellel on otsustav tähtus sellele, millist funktsiooni see valk organismis täidab. Raku molekulaartasemel mudelid veel ootavad arvutit, mille peal seda saaks seda simuleerida! Astronoomid saavad alles nüüd lähemalt hakata testima seda, kuidas võiks välja areneda meie Päikesesüsteemi sarnane, stabiilne planeedisüsteem. Neuroniuurijad Sveitsis suutsid alles nüüd panna kokku arvutimudeli, et simuleerida 10000 neuroni koostööd. Kuid neuroneid on meiesuguste ajus rohkem, vähemalt miljon korda võimsamat arvutit läheks vaja, et kuidagigi hakata aduma oma aju olekut... Põhjas aga ei ole enam nii palju ruumi ja isegi Moore'i seaduse kiirusest jääb väheks, et seda kõike selgeks saada. On vaja ka paisuda ja siit vajadus VEEL SUUREMA KOLAKA JÄRELE, kui seni ehitatud. Ei üllatuks, kui 2030 või 2050 oleks meie suure hadronite põrgutiga võrreldava suurusega superarvuti numbreid ragistamas. Mitte ainult numbreid, sest kusagilt sealt tagant paistab välja ka meist võimekama intellekti loomine. Ma ei pea füüsiliselt otstarbekas meie praeguse arvutiehituse taseme juures robotitele kaasa panna nii palju ajusid, kui tal vaja oleks. neid oleks lihtsam hoida kõrvalehitises, mida hoiaks töös aga kohalik tuumajaam! Kolakas ise juhiks võib-olla tuhandeid ja miljoneid RUR-lasi, kõrvuti homo sapiensi pisiprobleemikestega - salvestada tema mõni mõte, mõni sõnum, mõni pildike, otsida üles vahepeal jälle ära kadunud asi arvuti arhiivikettalt...
Nüüd aga tuleksime alla Maa peale tagasi. Ehk teeksime järeldusi "kui A siis O " stiilis. Ükskõik missuguse tehnoloogia esimeseks väärkasutajaks saab alati inimene. Senini ei ole tehnoloogiate arengus olnud ühtegi positiivset näidet, kus avastusega poleks kaasnenud peaaegu kohene väärkasutus. See teeb aga tõeliselt murelikuks. Viimane aeg on asuda riske analüüsima ja mõõtma, veel enam - riske ka ohjama. Kui riskid osutuvad aktsepteerimatult suureks, tuleb inimkonnal nii miniaturiseerimisest kui ka suuremate kolakata kasvatamisest mõneks ajaks loobuda ja teha selgeks, kes seda hakkavad juhtima ja kontrollima. Kas see on meie kõigi huvides või on tehnoloogia lihtsalt mõnede egomaniakkide mängukann? Kahjuks pole seni teadlastel kunagi selliseks analüüsiks jätkunud ei tervet mõistust ega ka aega!
Meie mõistus on meie meeleorganite meelevallas. Isand on oma orjade ori. Mõne meeleorgani kaotanul teised meeled terituvad. Kõik meeleorganid kaotanud isikust ilmselt saab kiiresti täielik idioot. Karjaline eluviis on ainukene põhjendus meie ajule. Elamine sugukonnas ja kõikide selle suure pere liikmete igapäevaste hierarhiate ja meeleolude jälgimine oli oluline, et ellu jääda ja edeneda. Koos jõuti rohkem, koos said nõdrad inimesed jagu kasvõi mammutitest. Lõpuks koguni lõplikult. Selle kauge kogukondliku aja järelkajana on meile tänaseks olemas ajalehed, ajakirjad, blogid, kommentaarid, televisioon ja raadio... Õiget küla või kogukonda ei ole enam, pere piirdub vahel vaid ühe vanema, mõnel heal juhul kahega, kusagil kaugel on olemas kauged vanaemad ja vanaisad, kellega kord aastas või kaks kohtutakse. Minul õnneks on olemas veel sundus oma suure suguvõsa kõiki hõimlasi meenutada meie suguvõsa igaaastasel kokkutulekul. Kuigi korra aastas kohale veavad ennast vahest 1/4 olemasolevaist, nii 50-100, on meid hirmuäratavalt palju ja see hoiab mõned ajurakud elus. Peab meeles pidama neid tädisid - onusid ja nende järelpõlve ja uuendama mälurakke, kuna neid hõimlasi tuleb ka pidevalt juurde (ja õnnetuseks läheb ka ära). See on minu arvates see alus, millest lähtub uudise vajalikkus - kunagised hõimu-sugukonnasuhted. Kui ei ole hõimu enam elus, olgu siis vähemalt uudisedki! Et see on praegu enamasti vaid meelelahutus, meele eemalejuhtimine tõelisuse eest, et oma globaalsuguvõsa tegevuse enamik aspekte ei oma oma isikliku eluvõitluse seisukohalt mingit tähendust, see on muidugi tõsi. Tõsi on ka see, et need uudised ei ole enam otsestest allikatest koku kogutud, vaid ainult varjuteater koopaseinal. Uudiste edastuse on usurpeeritud teatud müügimeeste-merkuriaanide poolt ja nemad edastavad seda, mida on vaja ja enamasti ka seda, mida küll pole vaja, aga mille absurdsuse järjepidevus loob voo, uudisevoo, mis uputab, orjastab, vangistab, naelutab üllatuse ja shoki ootuses ja samas jätab rahuldamata, ühesõnaga, on narkootikum, nõel, mille otsas me juba mitu sajandit oleme. Selline teadmine ei ole enam jõud, vaid jõuetus ja seda just ongi vaja. Ajuti uudistevoo joobest toibunud isik võib ennast vist peaaegu õigusega pidada peaegu geeniuseks - kui tal oleks vaid energiat tekkiv tühjus ajudes täita omaenese mõtete, ideede, teostustega ja need ellu viia. Näiteks Edisoni tüüpi tegelased ei vajanud uudiseid, nad olid ise uudisevoo autoreiks ja need asjad, mis lähtusid sellistelt isikutelt, olid reaalsed, vapustades inimkonda oma lihtsuse ja suurusega. Olgu näiteks hõõglamp, millest nüüd lõpuks tahetakse vabaneda...
Mis juhtuks, kui maailmast kaoks kõikjal elekter mõneks ajaks? Ilmselt iibetõus. Mis aga juhtuks, kui kaoksid uudised? Kas pole äkki nii, et teadmise saamiseks millekski enamaks, kui eufooriaks, peab katkestama projektori töö, lõpetama slaidiseansi ja paluma kõigil huvilistel minna oma uudishimu rahuldama välisilmast? Kusagil siin peitub huvitav paradoks, sest uudistevoogude paljususe keskel ehitab oma ruumi üles ka mediaatorirollis kogenematute isikute seltskond - blogardid ja kommentaatorid. Nende uudise võlu on moonutamatus, võimalik moonutamatus, sest kõige paremaks propagandistiks on tavaliselt see, kes ei ole teadlik oma rollist. Kui õnnestuks sellest võrgustikus välja rookida stereotüüpsus, võiks tulem olla vähemalt huvitav. Aga isegi kõige siirama vahenduse puhul jääb ikkagi küsimus varjuteatrist püsti. Maailma määratus, meie eneste eluuniversumi arvutus, sest mõnisaja isiku eludest saab põhimõtteliselt ülevaadet omada, mitte iial aga kuue miljardi eludest, on ületamatu tõke, mis võimaldab ainukese siira tee infotungi tegelikuks rahulduseks - oma maailma vähendamine, piiritlemine. Aia ehitamine, valitud peenarde harimine. See on see järeldus, millele peaks tulema iga meediateoreetik. Tühisus, tühisus, tühisus, kõik meedia on ikkagi tühisus. Mis loeb impeerium minu kapsapõllu kõrval? Nii peaks igal nõela otsast põgenejal olema julgust öelda. See tänane jutt on tõtt öelda inspireeritud Ilmar Raagi artiklist Päevalehes:
http://www.epl.ee/artikkel/481462
Pasteerisin häbenematult selle teksti ka Raagi artikli kommentaatorite ühendkoori lõppu, eks nende tegevus illustreeri ka sama asja, millest artikkelgi rääkis - kordamine on tarkuse ema. Kui ka midagi öelda ei ole, ütle ikka. Midagi ikka on, kui ka midagi ei ole, sest kunagi pole nii olnud, et midagi ei ole olnud, kui ühte kuulsat filosoofi järgi ahvida...
Jaan Tätte tänavusuvine "Tuulevaiksel ööl" kummitab ikka vahel peas. Olgu see siis pealkirjagi pandud, sest veel ja veel ja veel tahan mina blogida. Alustasin oma Sisyphose tööd 4 aastat tagasi ja ikka veel, veel ja veel ei ole kõike ära räägitud. Uus alustus loodetavasti kordab vanu radu ja mine tea, avastab ka mõne uue. Minu peamine huviala, küsimus mis meist saab, meie tsivilisatsiooni ja liigi ja planeedi saatus, ehk saab see uue kiviveeretamise käigus veel korda lahti kirjutatud. Mida ikkagi arvas Õhtumaadest Spengler? Mis nüüd on selle arvamusega võrreldes erinevat, kus me oleme oma allakäigu spiraali peal. Täna ma julgen muuta kurssi ja tuua sisse ka vastuliikuva, uueneva jõu või voolu kujutluse. Kui tsivilisatsiooni võrrelda puu või taimega, siis selgub, et selle taime elumahlad on hakanud ootamatuid radu pidi uuesti liikuma. Selle elumahla liikumapanevaks jõuks on meie viimase 50 aasta tähtsaim uusjõud arvutid ning ei ole märgata, et arvutitest tulenev tehnoloogiline pööre vähemaid tuure võtaks. See ei oleks kuigivõrd uus tähelepanek, kuid just võrdlus, kontrast on lausa koletu. Ühelt poolt mingid petaflopsid. kümma astmes 15 tehet sekundis ja see on ikka veel alles algus... Teiselt poolt moraalituse ja põhimõttelageduse kaos. Mingid pätid Ameerikamaal arvavad, et raha nimel, õli nimel, võiks organiseerida false flag operatsiooni ja nad teevadki seda. Planeet pannakse uskuma jaburust, nagu tulekahi võiks alla kukutada pilvelõhkujad. Mingid teised pätid või sama kamp (?) toimetavad kusagil seagripi viiruse kallal / või piirdub asi vaid hüsteeria õhutamisega. Igal juhul genereerib see kasumit, miljardeid, miljardeid taalasid. Mingid kolmandad, pärast seda, kui terve maakera on täis saastanud dioksiine, arvavad nüüd heaks asuda 10000 aastat aretatud teraviljade ja teiste taimede kallale. "Tulemid" on juba näha. Näiteks mesilindude arvukus on drastiliselt vähenenud. Pääsevad mesilased meie lolluste küüsist ka seekord ? See ei ole esimene kord, kui need putukad hoiavad meid, jätke järgi, planeet ei talu lõputult selliseid eksperimente ... Esimest korda saime aga alles hiljuti teada, et me pole päris üksi, et teiste tähtede ümber tiirlevad ka planeedid. Neid on viimase 15 aasta jooksul avastatud juba neljasaja ringis ja tõenäoliselt 4 aasta möödudes on arv kõvasti üle tuhande. Tõenäoliselt 10 aasta möödudes on avastatutest mõni ka Maa moodi, vähemalt suuruse poolest. Veel 10 aastat ja äkki leiame üles mõne saatusekaaslase kaugel tähel, või bakteri, kui olla vähem optimist. Esimest korda inimkonna ajaloos võib inimene varsti paljude kurnavate tööde tegemise loovutada tehisorjadele, robotitele. 20 aasta möödudes võiksid need asendada näiteks enamikes hamburgeriputkades toimetavad orjad. Kuid see tähendab meie praeguse sotsiaalse organisatsiooni juures massilist tööpuudust, sotsiaalset ja majanduslikku kollapsi! Tundub, et liberaalne kapitalism praegusel kujul elab oma viimaseid päevi. See süsteem on jätkusuutmatu ja võimetu toime tulema maffiabossidega, kes selle kaptenisillal troonivad. Meie ellujäämise tingimuseks saab olla meie sotsiaalse ja majandusliku ümberkorraldamise võimekus. Selle üheks komponendiks saab olema ka demokraatia saatus. Praeguses vormis, uskumuses, nagu toatüdrukud ja poisid võiksid lihtsalt, oma enese suurest tarkusest, hakata valitsema riike ja impeeriume, on see juba ette põrunud utoopia. Kui me ikkagi tahame nendele toatüdrukutele ja poistele tegelikke valitsusohje anda, siis peavad nad hakkama oma valikute, demokraatlike valimiste valikute eest, ka vastutama. See tähendab tegelikult 95% huvituseta massi kõrvalelükkamist valimistest, sest asjatundmatu massi valik ei ole asjatundlik, suurte arvude seadus siin ei aita. Kes vähegi suudab seda võtta tervemõistuslikult, saab aru, et see muinasjutt toatüdrukute ja poiste fenomenaalselt valimisvõimekusest on vaid meid juhtivate tagatubade väljamõeldis. Kuid tagatubades toimetav eliit ei ole võimeline meeleparanduseks. Tema peamine huvi on jääda vaid hoobade manu, supipottide paksema leeme juurde. Kuna see kõik on üsna utoopiline - loota masside meeleparandust - on vahest kõige lihtsam ennustamise tee tõmmata parallele Spengleri kujutatud Rooma impeeriumi saatusega. Oleme ajas, kus keisrid võtavad võimu. Kui midagi paremat välja mõelda ja teostada ei suudeta, jõuame sellisesse ajastusse, kus enamike riikide eesotsas troonivad imperaatorid ja demokraatiast on jäänud järele vaid fassaad. Ega see nii väga hull ka ei ole. Pax Romana on selle ajastu nimi Rooma riigi arengus. Oli selles ajas midagi väga ebameeldivat ? Ehk saame selle aja vältel ka selgeks, mida teha, et päris allakäiku vältida? Caligulate valitsuse alla ei tahaks ka sattuda! (lugege Suetoniust, kellele meeldivad ajaloolised õudusromaanid) Võib-olla hakkab inimene selle, 20 sajandist loodetavasti stabiilsema süsteemi tingimustes, ennast ümber vormima? Biotehnoloogia loob eeldused meie pikemaks elueaks, suuremaks tarkuseks. Arvutitehnoloogia loob meid abistavad ajud. Need aga peavad olema surutud raamidessse - RUR-s kujutletud katastroofi tunnistajaks ei tahaks olla. Targem inimene, parem tehnoloogia, pikem eluiga, vähem tööd, rohkem vaba aega! See kõik ei olegi nii hull, kui, kui kui ... saame oma sotsiaalse struktuuri ja praeguse ühiskondliku korra reformitud kujule, mis vastab saavutatud tehnoloogilisele arengule.
Mulle meeldib täna olla utopist ja unistaja, madrus laeval, mis viib meid tundmatule mandrile, kus on kõik veel võimalik, muinasjutuline rikkus, haigus, häda, areng ja häving. Uus Ameerika vormub meie silme all ja selle avastamise käigu anarhia ja valu ja võlu vormib 21 sajandi näo. Kontrast teeb selle aja ilmselt tuleviku ajalookirjutajate jaoks inetumaks, kui mõne teise sajandi. Võib olla on see sajand ka üheks olulisemaks piirikiviks, sest vana lihtsalt ei sure ära, ta peaaegu haihtub, vormub ümber mingiks väga uueks ja huvitavaks struktuuriks, kus inimene praegusel kujul, nagu meie teda tunneme, edasi ei toimeta. Eesootav kliimasoojenemine on kindlasti ka hirmutav, kuid see on vaid selle protsessi üks tahk, kaose ja meeleparanduse üks episood. Ma ei usu, et keegi meist, kahejalgseist, oleks võimeline selgelt ennustama, mis sellest seltskonnast siin 100 aasta pärast saab. See teeb teiselt poolt meele mõruks ja kasvatab künismi, sest kõike võib kokku võtta ka nii - apres nous le deluge. Mme Pompadouri aforism on ikka veel jõus, pärast meid tulgu tõesti uputus...
Mida oskate arvata lapsest, kes kurdab, õpetaja paha paha, peab lugema raamatuid. Eriti kui raamat, mis kästakse läbi lugeda, on tema elu teine ja selleks saab kohe "Hamlet"? Olla või mitte olla, see monoloog võib sellisele lapsele olla tõeline vaimne trauma. Kas see raamat võiks olla ka tema viimne armastus? Et Eestis on tänaseks massiliselt vähemalt keskkooliharidusega sarnaseid inimesi, on kahjuks fakt. Kas ka ülikooliharidus on saavutatav sellise fenomenaalse tulemiga, jääb veel hüpoteesiks. Mind hämmastab ikka veel minu elukestev võime sarnaste tõsiasjade üle hämmastuda.
Kõik sai alguse Beethoovenist ja Dudley Moore-i-st. Ma ei teadnud viimase ajani kummastki suuremat, v.a. see, et kunagi mängisin innustunud B. 14. , nn. kuupaistesonaadi I ja II osa (ja loomulikult never III, presto-t ).
Väga andekate inimestega juhtub sageli, et nad ei oska ennast kuhugi panna. Dudley Moore alustas muusikuna, aga seejärel hakkas hoopis jazzi mängima ning lõpuks sai temast filminäitleja ja koomik. Ta on võitnud koguni Oscari filmis Arthur (1981). Aga ma kaldun arvama, et Moore arvas ennast elu lõpuni muusikuks. Ka tema elu viimsed sõnad olid: "Kuulen muusikat kõikjal mu ümber!" (I Can heard hear the music all around me"). Kuid ma ei kavatsenud seda blogirulli tükikest pühendada ainult Moore-le. Ma kaldun arvama, et elud on liiga lühikesed, et neist üldse saaks midagi mõistlikku vormida. Vähemalt klassikalised biograafiad on kõik klassikaliselt valed ja võib-olla ainuke õige lähenemine on lähtuda sellest, et elu oleks ilus. Ma loodan, et Moore -l oli lõbus, igatahes tundub, et tema kuulajatel ja vaatajatel oli! Mind hakkas hoopis huvitama, kus küll olin ma varemalt kuulnud seda meloodiatükikest: sol - mibemoll ja nii edasi Dudley esituses, tegelikult küll sol - mi ja nii edasi...)
Pole näinud ei filmi ega lugenud raamatut, seetõttu julgen mõlemat soovitada.
Selgub siiski ,et filmi muusika Mitch Milleri ja tema orkestri esituses ei ole päris originaal. Filmimuusika autor Malcolm Arnold täiendas "Kolonel Bogey marssi" täiendava teemaga (see tuleb videos pärat vilekoori). (Wiki, Colonel Bogey March, http://en.wikipedia.org/wiki/Colonel_Bogey_March
) Loo kirjutas valmis hoopis leitnant Fredrick Joseph Ricketts 1914 ja avaldas selle pseudonüümi Kenneth Alford all. Sel ajal ei suhtutud eriti hästi sõjaväelastesse, kes arendasid hobitegevusi ka väljaspool oma garnisoni, nii tuligi leitnandil kasutada pseudonüümi. Marsi algus olevat inspireeritud golfimängijaist, kes siis, kui pall sihtmärgist mööda lendas (ja kellelegi pihta ähvardas suunduda), karjusid Fore. See asendus sageli iseloomuliku sol - mi vilega. Nii sai see marss nimetuse golfist tulenevalt. Golfimängijad ise eriti ei armasta seda marssi mängida ja sellele viidata.
Aga kuidas puutub teemasse kolonel Bogey??
Et sellesse selgust tuua, peaks ära kuulama 19. sajandi lõpul - 20. sajandi alguse populaarse lastelaulu Bogey man-st, (puuko mees võiks see olla eesti keelde ümber panduna, või koguni poku. Viimased asjad aga tähistavad meil midagi muud, tänu Edgar Valterile)
Selle laulukese keskel kõlavad sõnad: "Hush ! Hush ! Hush ! Here comes the bogey man So hide your head beneath the clothes He'll catch you, if he can!" (Kuss! Kuss! Kuss! Siin kõnnib puuko mees nii peida oma pea riiete alla, sest ta püüab su kinni, kui ta saab!) See laulukene kõlas 19. sajandi lõpukümnendeil ka ühes Londoni teatris ja kummitas ka ühte dzhentelmeni, major Wellmanni. Tollal oli just golfis päevakorras teatud punktisüsteemi loomine, nii et golfi võis mängida ka üksinda, teatud mõttelise vastasega. See mõtteline vastane sai Wellmani poolt nimetatud bogey man-ks. Hiljem lisandus sellele auväärne tiitel kolonel, kuna see mõtteline mängija ei teinud tavamängija mõttes ühtegi (märkimisväärset) viga. Koguni üks golfi (suhteliselt headest) skooridest sai nimetus bogey ning siit sündiski müütiline "kolonel bogey", kes istub igal golfiklubi kokkutulekul aukohal, umbes nagu kosmonaut Gagarin tööeesrindlaste kokkutulekuil. Räägitakse siiski, et Rickett-il mõlkus meeles siiski üks väga konkreetne kolonel, kes olevat armastanud golfi, kelle tõenäoline hüüdmini oli kolonel Bogey ja kes peale kõige muu pärast äpardunud lööki olevat vilistanud sol - mi fraasi...
Uskuge või mitte, ka teie ei pääse sellest fraasist enam iial, kui seda kord kuulnud olete. Nii ei jäägi mul muud üle, kui lohutuseks tuua veel ja veel teiste kaaskannatajate linke, kes seda lugu kas mängivad, kuulavad või vilistavad...
Juba mitu aega näeme taevas augustikuus lendtähti. Kimavad kiiresti üle taeva ja kustuvad siis. Kuna need tulevad Perseuse tähtkujust, nimetatakse neid Eesti keeles mitte hästi kõlava sõnaga perseiidid. Miks just augustis sellised külalised meie õhku ilustavad? Kust nad on tulnud, mis sõnumeid toovad ja miks on see käinud nii juba inimkonna hällist saadik?
Mulle jäi see lendtäht hinge kripeldama, mida ma rõdult puhtjuhuslikult üleeile silmasin. Tuli ja lendas üle Anne kanali ja kustus siis. Ei jõudnud isegi soovida midagi!
Nii ei jäänud mul muud üle, kui tutvuda Internetiga ja otsida nendele langenud staaridele seletusi.
Enamik meteoriidivooludest, mille kaudu inimesed on tuttavad langevate tähtedega, on tegelikult komeedipuru, s.t. osakesed, mida komeet enese järele jätab, kui ta lendab Päikese lähedalt mööda. Seda näeme komeetidel sabana, sest komeedist eraldunud osakesed helenduvad päikesekiirte paistel. Saba ise on kahe haruga, üks sabaots on otse päikesest eemale suunatud, see on ioonide vool, ja teine sabaots jälgib komeedi läbitud teed. Kõige ees aga lendab komeedi tuum, peategelane selles illuminatsioonis. Sinna komeedi läbitud tee peale need osakesed jäävadki ning hakkavad samuti tiirlema umbes samasugust orbiiti mööda, nagu komeet ise. Komeetide orbiidid on aga väga väljavenitatud, umbes sama väljavenitatud, kui kõigile teada-tuntud fantoomplaneedi Nibiru oma. Eriti väljavenitatud orbiidiga komeedid tulevd Öpiku - Oorti pilvest, veidi vähem väljavenitatud aga pisut lähemalt, Kuiperi või Hillsi vöö kandist. On sellised objektide vööd Pluto kandis ja sealt edasi. Nende objektide tiirlemiseperioodid on meie mõistuse jaoks kuidagi mõistetavad, 100-200 aastat. Need aga, mis sealt Öpiku pilvest pärinevad, need tavaliselt kas ei tule üldse tagasi, või tulevad juba siis, kui inimesi on asendamas neist olelusvõitluses edukam liik, olgu kasvõi prussakad. Ma ei saa üle ega ümber Ernst Öpikust, nagu seda vist ei saa tänapäeval mitte ükski astronoomiakursus. Öpik, kõrvuti Jaak Panksepa, Endel Tulvingu jpt. väliseeesti teadlastega on selge tunnistus meie rahva mõttejõust. Kahjuks on see ka selge tunnistus meie olude armetusest, ma mõtlen seda ka vaimses mõttes. Siin head andekad inimesed upuvad ära. Kui aga nad pääsevad siit ära, näiteks vanale heale Inglismaale (tegelikult Iirimaa, Armagh tähetorn oli Öpiku põhiline töökoht), saavad neist seal nagu võluvitsa väel korüfeed. Öpik on kindlasti üks selline mees, kes väärinuks Nobelit ja kes vaid oma tagasihoidliku esinemismaneeri tõttu ei ole saanud endale ei Öpiku pilve ennustamise au (aga leiutas selle 1932, 20 aasta enne Oorti), ei Jarkovski efekti ennustamise au (aga tegelikult oli Öpik see, kes selle asja sisuliselt kirja pani, viidates ISE aga Jarkovskile, kellel tött öelda selle efektiga minu aru järgi küll suurt pistmist ei olnud), ei tähtede termosünteesi ja põhimudelite õige formuleerimise au. Ja nii edasi ja nii edasi. Kuid tema suurust on hakatud tasapisi siiski tunnustama, nii suurest isiksusest ei pääse kuidagi üle. Kuid nendest asjadest peaks kirjutama muidugi eraldi lood.
Nüüd aga komeetide juurde tagasi. Komeedid on tegelikult reliktid, arheoloogilised jäänukid sellest ajast, kui Päikesesüsteem moodustus. Siis nimetati neid planetesimalideks ja neid oli laias laastus kahte sorti. Ühed moodustusid lähemal, kui praeguse Jupiteri orbiit, seal vesi, metaan ja muu säärane kraam ei saanud kondenseeruda Päikese läheduse tõttu. Neist said Maa, Marss, Veenus, Merkuur. Äpardunutest said asteroidid Jupiteri ja Marsi vahel, mõnedele sai osaks au olla nimetatud planeetideks mõnda aega. ... (btw, Maa enne pidi oma ürgpartneriga kokku põrkama ja tekitama Maa- Kuu paari ja kusagilt ära varastama komeetide vee, et saada elamiskõlblikuks) Teised moodustusid kaugemal, neid oli rohkem, nad sisaldasid ka palju vett, metaani ja muud kondenseeruvat ollust. Neist said Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun.
Järelejäänud planetesimale pärast põhiplaneetide tekkimist oli aga väga palju, hinnanguliselt 100-1000 korda enam, kui tänaseks alles jäänud. Mis neist sai? Kui hiidplaneedid oleksid pärast oma teket säilitanud tollase konfiguratsiooni, tiirutaksid nad seal tänapäevani ringi ja mõni neist sopsaks ka meile külla. Mitte eriti rõõmustavate tagajärgedega, ma loodan, et olete kõik kuulnud sellest, mis dinodes sai, ning umbes 100-1000 korda tihedamini, kui praegu kombeks. Aga tollal ei läinud nii. Moodustunud 4.5 mlrd aastat tagasi, siis 600 mlj aastat suhtelist vaikust, läks suurplaneetidel kord käest ära. Ilmselt koguni nii, et Uraan ja Neptuun said endale tollal üsna ekstsentrilised orbiidid ja nende orbiidid lõikusid Maa rühma planeetidega. See lõi platsi planetesim'alidest küllalt kähku tühjaks, selle hinnaga, et nii Maa, Marsi, Kuu, Venuse pind tänase päevani mäletab pommitusi tollest ajastust. Nii et umbes 100 miljonit aastat käis väga kõva pommitamine ja loppis Kuu on selle parimaks kinnituseks. Tollal aga elasid Maal vaid arhibakterid ja nendele pommitamine ei suutnud suurt midagi teha! Siis aga said hiidplaneedid kätte jälle suhteliselt stabiilse konfiguratsiooni ja mis veel hea - järelejäänud planetesimalidest enamik olid ka leidnud tee kas Päikesele, suurplaneetidele, lennutatud kaugele või põrgatatud kokku Maa, Kuu, Veenuse, Marsi, Merkuuriga. Neist eemalelennutatud planetesimalidest moodustusidki Plutost kaugemal olevad objektid, Kuiperi vöö, siis veel kaugemal hüpoteetiline Hillsi ring ja Öpiku - Oorti pilv. Osa muidugi jätkab tänase päevani teed teiste tähtede poole (ja osa seal lindpriideks kuulutatuid tulevad sealt jälle meile külla, eriti noorte, sündivate beebitähtede juurest). Aga see Öpiku - Oorti pilv paikneb sellel maksimaalsel kaugus, kus Päike saab veel mõjutada oma kadunud poegade saatust. Hinnatakse, et selle äärmine piir on kusagil 1 valgusaasta kaugusel. Ka galaktilised gravitatsioonilised mõjud on sellel kaugusel juba võrreldavad Päikese omaga ning seetõttu nende orbiit on sageli üsna tinglik mõiste - galaktilised või naabertähtede häiritused võivad mõne komeedi kergesti eemale juhtida või ka Päikese poole tagasi suunata. Pilv ise enam ei paikne ketta peal, vaid on hajus, lömmilöödud sfääri kujuga ja lömmisolekut määravad juba galaktilised häiritused (kujutlege hiidseebimulli tuule käes). Kui sabatähe orbiit käib mõnes punktis kokku Maa orbiidiga, siis sabatähe jäetud saba jääbki Maaga lõikuva orbiidi peale tiirutama ja igal aastal umbes samal ajal saab näha kosmilise puru tekitatut ilutulestikku. Meteoriidid on ise väiksed, kaaluvad alla 0.1 grammi enam-vähem kõik ja põlevad heleda leegiga ära. Meteoriidi järele jääb järgi ioniseeritud gaas, mis peegeldab hästi pikalainelist raadiokiirgust. See võimaldab kavalate raadioradarite abil (vt. AMOR radar, või CMOR radar) selliseid meteoriidivoolusid hästi tuvastada, teha kindlaks isegi nende trajektoor ning siit arvutada umbes sedagi, mis ajast see tolm pärineb, kui seda sünnitanud emakomeedi trajektoor on teada. Kõige tuntum meteoriidivoolus ongi siis Swift - Tuttle komeedi poolt tekitatud purupilv, mis iga aasta 12. augustil kulmineerub. Komeeti ise nähti esmakordselt 1862. aastal, esimesena Lewis Swifti, seejärel Horace Tuttle poolt. Vaatlejaid oli teisigi, kahjuks sattus nende keskele üsna ebatäpseid vaatlejaid. See tegi komeedi taasilmumise ennustamise võrdlemisi tänamatuks ettevõtmiseks. William Marsden ennustas 1973, et komeet tuleb tagasi 1981 ja seejärel täpsustas ennustust, prohveteerides uueks illuminatsiooniajaks 1992. Nii juhtuski ja tekkis võimalus ka komeedi orbiidi parameetreid korralikumalt määrata. Selgus, komeet oli ka 1737 siin külas käinud ning teda on nähtud ka Hiina astronoomide poolt, 69 e.m.a ja aastal 188. Ka 1737 vaadeldi seda Hiinast ühe jesuiidi poolt.
Tekib aga loogiline küsimus - mis takistab komeedil kohas, kus see ristub Maa teega, meie armsa planeediga kokku saamast? Selgub, et ei takistagi ja esimene selline võimalus avaneb aastal 2126, kui Swift - Tuttle tagasi tuleb. Kui orbiitide arvutajad on arvutanud õieti, siis kokkupõrget ei juhtu. Kui aga komeet oma saba aurustumise peale liialt palju ainet raisanud, võib kõike juhtuda. Kui aga see kohting ebaõnnestub, võib järgmine soodus aeg tulla kusagil 3000 aasta paiku, või anno 4500, ei viitsinud lähemalt uurida. Apres nous le deluge, pärast mind tulgu misiganes uputus. Aga vaevama jääb ka muid küsimusi. Kui see dinode asteroididega kokkupõrge ikka nii haruldane on, et jättis meile 65 miljonit aastat hingamisruumi, siis mis pagana pärast just sellel ajastul, kui elan mina, peab Maa üsna mitmete sarnaste kosmiliste ohtudega maadlema? Kui aga need ohud pidevalt silmapiiril on, peaks äkki küsima, kas elu tekke ja arenemise tekkimise saatus ei olegi äkki suur loterii, Maa lihtsalt ongi väga suur õnneseen? Lisaks sellele suurele pommitamisele, mis suurema osa prügist kaugemale toimetas, on meil vist ikkagi väga väga vedanud, s.t. puhta statistika järgi nagu 50 korda järjest kulli tulek mündiloopimisel. Sellele küsimusele, mis tõenäosus oleks lähema 1 miljoni aasta vältel Swift Tuttlega kokku põrgata, planeedisüsteemi arengu modelleerijailt vastust saada ei õnnestunudki - nende uurimused olid kõik kenasti tasuliste uste taga, isegi Tartu Ülikooli arvutite pealt kaevates. Ajapuudusel jätan ära lingid, Wiki veidi aitab, ja kes teab, teab niikuinii minust rohkem ja kes ei tea, see tavaliselt ei tahagi midagi teada ühestki langenud staarist, kui A.S. välja arvata.
Juhtus, et üks krahv, Hermann Karl von Keyserling, Vene suursaadik Saksimaa kuurvürsti õukonnas, kannatas unetuse käes. Tema järelpõlvest üks krahv, Hermann Alexander Keyserling, oli Raikküla mõisa (eks)krahv ja filosoof. Juhtus, et krahv oli oma soosingu alla võtnud imelapse Johann Gottlieb Goldbergi. Goldberg oli juhtumi ajal, 1741, 14 aastane. Sündinud oli ta 14. märtsil 1727 (Kristjan Jaagu ja Einsteiniga samal, pii päeval). Juba 10 aastasena hiilgas ta oma virtuoosivõimetega klavessiinimängus. Goldberg oli ühtlasi ka Bachi õpilane ja armastas ka ise komponeerida. Tema mitmeid heliteoseid peetakse tõenäoliselt tänini Bachi kirjutatuteks. Juhtus, et neil öödel, kui krahv ei saanud magada, palus ta meeleolu virgutuseks Goldbergil eeskojas mängida... Juhtus, et ta tegi ettepaneku, Bach võiks selleks otstarbeks kirjutada midagi kerget ja elavaloomulist, mis virgutaks meeleolu. Juhtus, et Bach kirjutaski esimest (ja viimast) korda oma elus tõsisemalt variatsioone. Seda tegevust pidas ta varem ebahuvitavaks, kuid nüüd kirjutas ta ühe pikima klavessiiniteose, koguni 30 variatsiooni imeilusale teemale, Aariale. Juhtus, et krahv kinkis Bachile selle tasuks 100 luidoori, mis oli tollal Bachi mitme aasta palk... Kes aga on põhiteema, Aaria autor? Arvatakse, ja õigusega, võib-olla Bach. Kuid ka Goldberg võis seda teinud olla. Goldberg suri väga noorelt, 1756, tuberkuloosi, nagu Kristjan Jaakki ja seetõttu on temalt teada vähe heliteoseid, kuid neist mõnda hindas Bach isiklikult väga kõrgelt. Juhtus, et see lugu jäädvustati Bachi ühe biograafi, Forkeli poolt. See toimus 50 aastat pärast Bachi surma, nii on raske jõuda lõplike tõeni toimunu suhtes. (Enne romantikuid Bachi ei hinnatud eriti kõrgelt) . Juhtus, et 20. sajandil sai neist variatsioonidest omamoodi kultusteos. Üheks kultusteose esitajaks sai klaverivirtuoos, Glenn GOULD. Goldbergi variatsioonidest sai 1955 üks enimmüüdud klassikaplaate. Gould oli selle salvestuse ajaks 23 aastane. Juhtus, et Gould salvestas veel üks kord Goldbergi variatsioonid 1981, aasta enne oma surma 1982 ajuinsuldi tagajärjel. Juhtus, et juhtumist kirjutamise ajal kõlavad need variatsioonid mu peas, kuna kuulasin neid ühel unetul ööl ja kuulan neid tahes tahtmata ikka edasi, 32 takti kaupa, aaria, 30 variatsiooni ja lõpus jälle aaria.
Juhtus, et nendest variatsioonidest kirjutasid eile ka kaks ameerika kunstnikku, Emma Lipp ja Matt Marble, blogis http://thatforeignplace.blogspot.com/, kus nad kirjeldavad oma muljeid Eestist ja eriti Moostest, tasa magavast külast koos magavate nõukogude irdsete kolhoosiehitustega. Sealses Kunsti ja Sotsiaalpraktika Keskuses (http://moks.ee/) uurivad Matt ja Emma eesti toidukultuuri ning pakuvad 3 söömaaega Eesti toitudest. Sattusin eile sellele blogile Johann Gottlieb Goldbergi elust kirjutatut sõeludes (ega Goldbergi elust just palju kirjutatud polegi). Matt Marble on muusik ja õpib Princetonis musikoloogiat, Emma on kunstnik ja peab Ameerikas mahetoidu restorani. Eined murul toimuvad täna 18. juunil, neljapäeval, siis laupäeval ja järgmisel laupäeval. Miks aga need variatsioonid kõlavad ühel ja samal ajal peas nii Tartus kui ka Moostes? Mis pistmist on minul Moostega, Goldbergil Eestiga, Eesti toidul variatsioonidega? Võib olla on see seotud unetusega, mis on ikka selliste aegade haigus, kus "paljude asjade ees peab silmad sulgema" ?
Videol esitab Tõnis (elus esimest korda rohkem kui 3 inimese kuuldes) loo kesköistest tontidest. Loo keskel on aga kulminatsiooniks akord, mis õigustab sellele linkimist siin - tritoon, tõeline tont muusikaajaloos!
Üheks esimeseks veidraks arvuks, mille üle juba vanad kreeklased pead murdsid, oli ruutjuur 2. See arv ei väljendunud kuidagi kahe täisarvu suhtena, s.t. ratsionaalarvuna. Välja joonistada sellise pikkusega lõiku oli aga väga lihtne: täisnurkne võrdhaarne kolmnurk, mille kaatetid on pikkusega üks, selle hüpotenuus annab pikkuseks ruutjuur(2). Kellel Püthagorase teoreem peas, veendub selles kergesti. Et selliseid arve kirjeldada, tuli matemaatikutel leiutada reaalarvude mõiste, mis paratamatult sisaldab ennast lõpmatut protsessi: ühelgi hetkel, kui oleme ruutjuur kahe kümnendkohti piisavalt hästi arvutanud, ei ole see asi meil ikka veel peos, ükski superarvuti ei vii meid sellele oluliselt ligemale, ükski miljard kümnendkohta ei aita meid lõpmatuseni lähemale, oleme sealt ikka täpselt sama kaugel, kui alguses. Reaalarvud on selles mõttes ülimalt imaginaarsed. Hoolimata sellest võime reaalarvude abiga väga hästi kirjeldada maailmas toimuvat. Kummaline, kas pole?? Naljakas, aga selle võimatu ruutjuur kahe otsa komistasin endale täiesti ootamatus kontekstis - kui uurisin muusikas olemasolevaid intervalle, nende tähistusi ja nimetusi. Sellel teel aitas mind hästi Blake Neely "Piano for Dummies", aga oleks küllap aidanud mõni teinegi õpik. Kuid ühes kohas jäin hätta ja pidin abiks võtma Interneti otsingumootori ja siingi jäid muusikateoreetikud ootamatult napisõnalisteks. Ning mis matemaatiline üllatus - see selgusetu koht osutus sageduste suhteks, mis vastab matemaatikas täpselt ruutjuur kahele! Et Blake Neelyl nimetatud intervalli õpikus ÜLDSE polnud, ei osutunud sugugi juhuseks. Miks selle tritooniga lood nii segased on? Selle väljaselgitamisega üritangi siin tegelda.
Veidi sussaninlik sissejuhatus muusikateooriasse:
Kõigepealt, veidi aluste aluseid. Kes veel ei tea - Läänemaailmas (aga tõendatult ka Kreekas, vahest ka Egiptuses) aluseks olev muusikaline mõtlemine põhineb 7 -l põhitoonil, nimetustega do, re, mi, fa, sol, la, si, siis jälle do, ja see do jällegi on sellest esimesest do-st 2 korda suurema sagedusega. Nimetatud kujul moodustavad nad nn. mazhoorse gamma ehk helirea. do on ainult meie jaoks helirea algus ja lõpp, alguspunktiks võib olla ka re, mi, fa, sol, la ja si-gi. Kreekas on selliste laadide tähistusteks vanad maakondade nimetused: do -st lähtuv oli joonia helirida re -st dooria mi-st früügia. viimane oleva väga agressiivset meeleolu tekitav.. fa-st lüüdia sol-st miksolüüdia la-st eoolia (tavaline minoor) si-st lokria
Need read lähevad muidugi täpselt niisamuti veel ülespoole ja allapoole, minu klaveri Ukraina peal kokku 7 oktaavi, do-do rida nimetatakse veel ka oktaaviks. Veel nimetakse neid noote eriti ingliskeelses kirjanduses ebamugavalt tähtede abiga - C,d,e,f,g,a,h,c ja si bemoll eraldi ära märgituna kui b(pool tooni madalam si -st, s.t. musta klahvi peal). Vahel on tähistatakse hoopis si-d b-ga ja sel juhul b bemoll on siis see b. (vt. näiteks mulle esimesena ettejuhtunud joonist sellise süsteemiga!) Segadusi juba siingi piisavalt! Üllatavalt palju laule saab hästi ära laulda, kasutades ainult neid valgeid klahve, olgu näiteks krestomaatiline RONGISÕIT. Kui nüüd lauljatele loo mõned noodid liiga kõrgele või madalale lähevad, tuleks algustooni kõrgendada või madaldada, aga oh häda - mõned noodid peavad nüüd kolima mustade klahvide peale, kui teile muidugi ei meeldi eksperimenteerida eksootiliste Vana-Kreeka maakondade laadidega ja piirdute rõõmsalt optimistliku mazhooriga (kahjuks vaid alguses). Selliseid abistavaid musti klahvi on kokku 5 ja tuleb välja, et nendega saab täitsa hakkama. Need on kaks musta do - re ja re-mi vahel ning 3 klahvi fa-sol, sol-la ja la-si vahel. Nimetada võib neid kas pool tooni kõrgemaks , kui vastav eelnev valge klahv, sõna diees abiga, do - re vahel paikneva musta klahvi puhul siis do diees, või pool tooni madalamaks järgnevast valgest klahvist, do -re vahelise klahvi puhul siis re - bemoll. Valik on enam-vähem vaba, kuidas parajasti meeldib. Muusikateoreetikutel on siin juba tohutu palju nüansierinevusi ja rääkimisi, kuid ma sõidan sellest pigem teerulliga üle. Laulge rongisõitu, kui alustate re-st, tuleb mängu fa diees fa asemel, mi st alustades on vaja fa dieesi ja sol dieesi ja moraliseerivas lõpus ka do dieesi, fa-st piirdub asi ühe bemolliga, si bemolliga, si pealt alustades aga lähevad mustaks do, re, fa... Nii tulidki mustad klahvid, arvatavasti, et teha vaarao ülistuslauljatele suupärasemaks mõnda laulu, tõstes selle sobivasse helistikku. Näiteks midagi sellist : suur vaarao, ta oli üllas, hm esilaulja hääl ei võta seda nooti, laulame seda veidi madalamalt.
Intervallide nimetamisest
Veidi etteruttavalt: klaveri või süntesaatori 12 klahvi (korrutatud oktavite arvuga) iga kaks kõrvutiasetsevat klahvi on üksteisest poole tooni (1/2 tooni) kaugusel ja normaalsed inimesed - matemaatikud (täpsemalt, ühed vähesed, kes on normaalsed inimesed) nimetaksid intervalle nende pooltoonide arvu järgi. Kuid muusikud ei tee nii. Põhjused on ajaloolised, mustad klahvid on siiski algselt muusikas olnud vaid abiklahvideks, võõrkehadeks, orjadeks, allutatuna valgetele klahvidele. Seetõttu võeti intervallide defineerimisel aluseks ikkagi põhihelirida ja mustade klahvidega hakatakse jändama alles hiljem, põhjustades palju peavalu solfedzotunnis kasvõi terminoloogilise segadiku tõttu, mida saab seetõttu ajada. Niisiis võtame aluseks meie do re mi fa sol la si do. Iga klahv saab oma numbri, do on 1, re on 2, mi 3, fa 4, sol 5, la 6, si 7, ülemine do on 8. Kellel on nüüd selge ladina keel, on ülejäänud asi lausa kukepea - kõik intervallid on ladina keele järgarvsõnadest tuletatud. 1., esimene - primus, PRIIM on 0 intervall, do ja do vahel. Teoreetiline ilustus intervalliteooriale. Seda kooskõla nimetatakse veel unisooniks ja see on teoreetiline ka veel teises mõttes, füüsikaliselt. Nimelt füüsikas ei ole võimalik saada kahte pillikeelt täpselt ühtemoodi kõlama, punnitagu häälestajad kuidas tahavad. 2 - secundus, SEKUND on intervall do ja re vahel (2 pooltooni, s.t. 1 toon) 3 - tertius, TERTS, do - mi, 2 tooni. 4 - quartus, KVART - do -fa, 2.5 tooni 5 - quintus, KVINT - do -sol, 3,5 tooni. 6 - sextus, SEKST - do - la, 4,5 tooni 7 - septimus, SEPTIM, do -si, 5.5 tooni. 8 - octavus, OKTAV või ka OKTAAV - do -kõrgem do, 6 tooni. Edasistel intervallidel on ka nimetused, kuid jätame tähe närimise, neid saab käsitleda nn. liitintervallidena, oktav + oktavist väiksem intervall ja sellest täiesti piisab.
Kuidas aga vahepealsete intervallidega hakkama saadakse?
Siin algab koht segadustele, kuna iga musta klahvini võib jõuda kahel moel - alt üles (mõnda intervalli suurendades), või ülalt alla, mõnda intervalli vähendades. Nii on igal võimalikul intervallil valge ja musta klahvi vahel vähemalt kaks tuletusviisi. Kui aga mängu tulevad kaks musta klahvi, saab nendeni jõuda ju koguni neljal erineval viisil. Edasist süvenevat abakadabrat sellel teemal soovitan ignoreerida, eriti kui kohtate termineid enharmooniline intervall etc...kui te just ei püri konservatooriumi professoriks.
Kellele need mustade klahvidega intervallid segadustest hoolimata korda lähevad, sest kuidagi on vaja neid ju nimetada, pakun välja sellise alamsüsteemi, mis ei lähe vähemalt vastuollu intervalliteoreetikutega. Võtame mõne põhiintervalli ja vähendame seda poole tooni võrra. Tulemi nimetamiseks täiendame seda nimega VÄIKE. Tritooni, do - fa- diees puhul teeme erandi ja nimetame selle tritooniks, kuna lihtsalt nii ei tohi öelda - VÄIKE KVINT. (Selle asemel öeldakse VÄHENDATUD ja et segadus veelgi fataalselt segasem oleks, on vähendatud terts juba terve tooni võrra allpool, s.t. tegelikult sekund ...) Sellega anname omamoodi au keskaja teoreetikutele, kellele kirikus sellise akordi kõlamine oleks olnud pühaduseteotus.
Nii saame järgmised intervallid: 1. väike sekund, do - do diees - 0.5 tooni. 2. väike terts, do - re bemoll - 1.5 tooni. 3. võiks saada väike kvint, 3 tooni, do - fa diees, aga sellist asja ei ole millegipärast intervalliteoorias olemas. Kasutame tulemi nimetamisel neutraalset nime TRITOON. 4. väike sekst. do - la bemoll, 4 tooni 5. väike septim, do - si bemoll, 5 tooni.
Matemaatika ja muusika:
Miks aga just need 12 (7, 5 ) tooni, võiks küsida. Kõige aluseks tonaalsele harmooniale on meie kõrva iseäralik võime tunda ära, kui kahe tooni ülemsagedused ühtivad. See on võimalik siis, kui ühe tooni sagedus on ratsionaalarvulise suhte võrra (korda) kõrgemal, kui etteantud toon. Heli ise aga, olgu ta puhtaima oreli, klaveri pealt tulnud, sisaldab alati mitut võnkumist. Suhteliselt normaalsetel pillidel on neid kõrvalvõnkumisi vähem, üks on põhivõnkumine, mis määra heli kõrguse, järgnevad ülemtoonid, vastavalt 2, 3, 4, 5... ja N korda kõrgema sagedustega).
12 põhiheli (esialgse) tuletuse aga saame tehtud vaid KAHTE intervalli kasutades: KVINT ja OKTAV. KVINT vastab sageduste suhtele 3:2 ja on hea muusikalise kuulmisega inimesele hästi adutav.
KVINDI ja OKTAVI kaugusel olevad toonide sageduste suhe on 1:3. OKTAVI kaugusel olevad helide sagedused suhtuvad aga nagu 1:2, sellises sagedussuhtes helid tunduvad olevat peaaegu samad või samased. Tähistame + -ga vastava intervalli võrra ülespoole liikumist, - ga allapoole. Lõppu kirjutame juurde veel kommentaariks põhitooni ja tuletatud tooni suhte, millele tulem vastab: 2**x tähistab kaks astmes x-i, 3**y 3 astmel y-t, Nii saame kohe 5 põhitooni (millest edasi Ida muusika ei pidanudki vajalikuks minna)
do + kvint = sol, do-sol sageduste suhe 3/2 do - kvint + oktav = fa, või ka nii: do + kvart = fa, do - fa sageduste suhe 4/3 või (2**2)/3 do + kvint + kvint - oktav = re, do - re sageduste suhe 9/8 või (3**2)/(2**3) re,+ kvint = la, do la sageduste suhte 27/16 või (3**3)/(2**4) Egiptuse (?), Kreeka, ja praegune Lääne muusika ei rahuldunud nende toonidega ja lisaks tuletati veel 2 tooni kvinte kasutades: la + kvint - oktav = mi, do-mi sageduste suhe 81/64, (3**4)(2**6). Muuseas, just see toon on vähemalt tänapäeval aluseks teistele sagedustele (ei pea ka siin lähtuma do-st, valik on siin do põhine vaid klaviatuuri keskpunktis paiknemise tõttu. La sagedus peab siis tänapäeval, alates vist 1939-st aastast, olema 440 Hz. Valged Steinway klaverite La-d mdx ei ole 440 Hz peal, vaid võbelevad hoopis 443 korda sekundis (vt. Ants Saluraidi netisaidilt lähemalt, [7]) mi + kvint = si, do-si sageduste suhe on 243/128 (3**5)/(2**7).
Natukene kriitilisemale inimesele tundub üsna jabur see, et ilusale kõlale do - mi vastab selline suure lugeja ja nimetajaga suhe nagu 81/64. Mis suhtele see paremini vastab, sellest allpool loomuliku häälestust käsitledes.
Aga 7 toonist jäi siiski ka väheks, eriti kui oli vaja mingit viisi tõsta või madaldada vastavalt lauljate hääleulatusele. Tuleb välja, et sedasama kvindi meetodit kasutades saab do-do vahelt kätte veel 5 tooni ja need tulevad järgmised.
si + kvint - oktav = fa diees, suhteks 729/512, (3**6)/(2**9) See kole suhe ongi TRITOON ja selle häälestusviisi põhiselt ei kõlanud see tõesti eriti hästi.
Ülejäänud mustad klahvid aga saab kavalalt kätte kvinte pidi hoopis ALLAPOOLE liikudes, mistõttu lugejate ja nimetajate suhtelise väiksuse tõttu nendega moodustatud akorde ehk nii ei põlatud ...
si bemoll = fa - kvint + oktav, do - be suhe 16/9. (2**4)/(3**2) mi bemoll = si bemoll - kvint, do - mi bemolli suhe 32 /27 (2**5/3**3). Märkigem jälle, et ilusale minoorsele akordile vastab inetult suure lugeja ja nimetajaga suhe. la -bemoll = mi bemoll - kvint + oktav, do - la bemolli suhe on 128/81, (2**7)/(3**4) do diees = la bemoll - kvint, do-do dieesi suhe on 256/243.
Edasi aga saame kätte jälle fa dieesi
fa diees = do diees - kvint + oktav, do-fa dieesi suhe tuleb 1024/729 (2**10/(3**6) Miks edasi uusi toone ei saa, selgub sellest, et tuletatud suhe 1024/729 on enamvähem sama, mis 729/512, ehk teisiti öelduna, (2**10)/(3**6) on ligikaudu sama, mis (3**6)/(2**9), ehk 2**19 = umbes 3*12, ehk 524 288 /531441 = 0.987 Nii väikseid sageduste suhteid, mis erinevad 1% võrra, treenimata inimkõrv ei suuda eristada. Järelikult uusi toone kvinte pidi liikudes enam ei saavuta ja see põhjendab ka selle, mis Lääne muusikas on kasutusel 12 tooni. Rohkemateks eristusteks kõrv ei ole eriti suuteline. Toodud meetodit nimetatakse Püthagorase häälestuseks ja seda kasutati teoorias kuni renessansiajani oma pillide häälde keeramisel. Praktikas ilmselt häälestati tunde järgi ka natukene teisiti, näiteks naturaalse häälestuse põhiselt. Aga kanooniline teooria põhines sellistel suhetel (näiteks orelivilede pikkused).
Harmooniline ehk naturaalne häälestus
Nägime Pythagorase häälestuse puhul, et mõned kooskõlad, suhtes 3/2 olev do - sol, ja suhtes 4/3 olevad do ja fa, või siis la - re (suhe 3/2), on lihtsad ja kõrvale meeldivad. Mõned jälle ei ole, nagu see tritoon, millest loo pealkiri - do - fa diees suhtega 729/512. Ei ole kõrvale meeldiv kuulata, ei ole. Äkki saaks seda süsteemi muuta harmoonilisemaks? Pythagorase häälestuses näiteks puuduvad üldse 4-ndikud, 5-ndikud, s.t. suhteid kõrgemate ülemsageduste vahel on üldse ignoreeritud? Esimesena keskajal tegi sellise tähelepaneku Walter Odington, kes märkis, et lauljad ja mängijad tavaliselt üritavad valida do - mi vahel "õige" suhtena 5/4, mitte 81/64, või minoorselt, do - mi bemoll lauldes valitakse välja intervall 6/5.
Kuid kõige selgemalt joonistas selle süsteemi välja Gioseffo Zarlino oma raamatus Institutioni Armoniche, millest osa 2 on ka bibliograafias (11). Üks peamine saavutus on ilusa kolmkõla keskmise noodi, mi "õige" häälestus: do - mi suhe on 5/4, minoorne do - mi bemoll on 6/5 jne...
Kokkuvõttev tabel Zarlino häälestusest, mida on hakatud nimetama ka naturaalseks häälestuseks, on selline, annan ainult suhted do ja vastava tooni vahel.
do - re bemoll: suhe 16/15 do - re : suhe 9/8 do - mi bemoll: suhe 6/5 do - mi : suhe 5/4 do - fa : suhe 4/3 do - fa diees : suhe 45/32 (ka siin ei ole tritoon põrmugi paremas seisus, see on see tolmurull, mis keskajal diivani alla peideti) do - sol : suhe 3/2 do - la bemoll : suhe 8/5 do - la : suhe 5/3 do - si bemoll : suhe 9/5 do - si: : suhe 15/8 do - do : suhe 2:1
kõik tundub väga ilus do-st lähtuvana. Aga mis siis, kui läheme üle re mazhoori, näiteks sellesama rongisõidu puhul. sel juhul suhe do - sol, mis oli ilus 3/2 teisendub mitte enam nii ilusaks suhteks re ja la vahel, mis annab 5/3 : (9/8), s.t. suhte 40/27. See kole suhe enam nii meeldiv või naturaalne ei ole. Et seda saaks naturaalseks, tuleks kasutusele võtta veel üks rida klahve, veidi kõrgemale häälestatud, kui ülaltoodud klahvid, ja vaja läheks ka ühte klaviatuuri, mis veidi madalamale häälestatud ja lõpuks läheks neid klaviatuure vaja veel ja veel.. Niisugune segadus ei tundu olevat üldsegi meeldiv.
Hästi tempereeritud klaveri mõistatus
Umbes samal ajal kui Zarlino oma süsteemi avaldas, leiutati ka logaritmid ja sageduste suhteid hakati avaldama tsentides (cent): sageduste suhtest leitakse logaritm alusel 2 ja see korrutatakse 1200-ga. Selle valemi järgi saab hästi hinnata seda, kui ühtlaselt on 12 tooni vastavas häälestussüsteemis paigutunud, võrdtempereeritud häälestuses on iga pooltooni suuruseks sada tsenti. Enam-vähem sai selgeks, et kuhugi tuli ikka peita inetud kõlad ja küsimus on vaid selles, kuhu veeretada tolmurullid muusika pühakojas. Üheks võib-olla tänagi veel vettpidavaks meetodiks, mille ikkagi tõrjus täielikult välja võrdtempereeritud häälestus, on Andreas Werkcmeisteri j.t. poolt välja pakutud erinevad "Hästi temperereeritud häälestused." See korrutas erinevate mustade toonide sagedusi minugi poolt toodud suhte 524 288 /531441 = 0.987 ruutjuure ja neljanda astme juurtega. Valgete klahvide puhul üritati säilitada jälle (enam-vähem) puhtad kõlad. Nende süsteemide kirjeldamine läheks väga pikale ja tõukaks siit kirjutisest eemale viimasegi lugeja, kes siiani on jõudnud. Möönan häälestussüsteemide käsitluse lõpetuseks vaid, et hästi tempereerimise kombe tõrjus tasapisi välja ikkagi võrdtempereeritud häälestus - tolmurullide veeretamine ühe või teise altari alla lõpetati ja kõik toonid tehti ühtemoodi "halvasti" kooskõlavaks. Õnneks on vahed ilusate harmooniliste korral sedavõrd väikesed ja meie kõrvad juba nii rikutud, et vaevalt et oskame seda tähele panna. Aga seevastu on kõik helistikud võrdväärsed partnerid helilooja käes, mis teeb ilusa ja mõtestatud heliloomingu tegemise võib-olla lihtsamaks. Kõik tänapäeva heliloojad muidugi ei mõtle nii ja on oodata pigem vanade ja uute häälestussüsteemide rahumeelset kooseksistentsi, valik on juba kuulaja kõrvades ja maitses.
Aga Bachi aegadel võrdtempereeritud häälestus ei olnud levinud. Pikka aega peeti Bachi küll võrdtempereeritud häälestuse pooldajaks - eeldab ju tema "Hästi tempereeritud klaver" kõigi helistike kasutamist. Nii see aga siiski ei tundu olevat. Bachi uurijatest juhtis esimesena sellele tähelepanu Herbert Kellner, kelle kaalutlustel Bach kasutas häälestussüsteemi, mis oli lähedane Werckmeisteri poolt esitatule. Midagi kindlat väita ei saa, mis häälestust "Hästi tempereeritud klaver" siiski eeldaks. Ootamatult selgus siiski, et võtmeks sellele mõistatusele võiks olla Bachi "HTK" esimese osa tiitelleht koos saladuslike ornamentidega lehekülje ülaservas:
Andreas Sparschuh-l õnnestus neile silmustele sellel lehel anda oma akustiline tähendus: Sparchuh alustas noodist la, mille sageduseks tollal arvatavasti oli mitte 440 Hz (võnget sekundis), vaid 420 või 410. Edasi peaks häälestaja liikuma kvinte pidi edasi. Kui kvint oleks naturaalne, s.t. sageduste suhe oleks TÄPSELT 3/2, ei hakkaks akord tuiklema. Kuna aga tuleb häälestada veidi mööda (nii on ka võrdtempereeritud häälestuse korral), siis tekib tuiklemine, umbes kord või kaks sekundis akordi tugevus kahaneb-kasvab, tuikleb. See on kiirel klaverimängul, kus pole pikki kooskõlasid, raskesti märgatav, aga häälestajale väga kasulik omadus, võimaldab teha ära täppishäälestuse (mida võiks nimetada ka täppismöödahäälestuseks, kuna ideaalseid häälestusskeeme ei ole võimalik leiutada). Iga silmus tähistab ühte võnget sekundis, seega esimene silmus võiks tähistada la (a) ja mi vahelise akordi tuiklemist 1 korda sekundis. Sparchuhi spekulatsioonidel on teatud matemaatiline põhjendus olemas, kuna tulemus sarnaneb tõesti üsna hästi Werckmeisteri häälestustele. Sellest hoolimata avas see oma Pandora laeka uutele spekulatsioonidele, kuna ühe ornamendi põhjal ilma korraliku kirjelduseta ei saa häälestussüsteemi ikkagi üheselt tuletada, tõlgendusvõimalusi on selleks liialt palju.
Tritooni juurde tagasi.
Jõudsime siis läbi kapata sissejuhatuse häälestustesse. Nüüd oleks aeg kurja juure, tritooni, juurde tagasi jõuda. Minule vähemalt ei jäänud silma, kes ja mis asjaoludel leiutas tritooni jaoks termini "Diabolus in Musica", "Saatan muusikas". See termin jookseb küll läbi 18. sajandi muusikateadlaste uurimustest, aga keskaja omadest ei osata kedagi konkreetselt süüdistada. Nii võibki olla, et see saatanlikkus on sellele osaliselt pärast külge kleebitud? Seda oli raske laulda, see ei kõlanud hästi, see intervall oli täpselt kahe ilusa ja puhta kõla vahel: kvart, suhtega 4:3 põhitooni ning kvint, 3/2 suhtega, millele kogu 12 tooni harmoonia on üles ehitatud. Püthagorase häälestuses vastas sellele suhe 729/512, üsna lähedane ruutjuur kahele, ei midagi harmoonilist ega ilusat. Võib-olla sellest piisas ja saatan pidi kusagil pühakojas ka pesitsema, taeva all peab kusagil peituma ka põrgu. Ega teistelgi ilmalikel intervallidel alati kõige paremini ei käinud. Vaadake Boschi maale, seal on muusikutele põrgus päris õõvastavad kuradid kallale saadetud.
Vanas katolikus kirikus kõlbas laulda vaid a capella, laulda tohtisid vaid mehed ja needki põhiliselt puhtaid kõlasid, kvinte ja kvarte, vahel harva vahele mõni muu käik ka. Oma kabalistlik sümboolika võis selle taga ka peidus olla - peale selle, et matemaatiliselt on see toon puhas ruutjuur kahest, on ta ka 3 tooniga võrdne intervall, mis võrdub aga samal ajal 6 pooltooniga. Sellest juba kabalistile piisab, et seostada seda arvuga 666 ja Saturniga, mille peal olevat olnud keskajal kuradi pesitsuspaik... Tritooni päästis kiriku käest ilmaliku muusika levik ja võrdtempereeritud häälestus. See tegi veidi imelikult kõlavad kõlad rohkem harjumuslikumaks ning mitmed heliloojad hakkasid tritooni võimalusi kasutama. Näiteks kasutas Liszt seda motiivi oma "Dante sonaadis". Levimuusikast on see tulnud mitmete rokkarite relvastusse (Black Sabbath, Metallica, kuid ma ei võta siin julgust rindu seda lähemalt kommenteerida), filmimuusikas kõlab tritoonseid akorde sagedasti igasugu koleduste sooritamise ajal, või vanakuradi väljakutsumise hetkedel. Aga ka West Side Story kuulus "Maria" kasutab tritooni (kasvõi ma - ria, ma- ria, ma-ria laulmisel.) Üks muusikaline illusioon on ka loodud tritooni motiivi kasutades. See põhineb selle akordi unikaalsel omadusel - ta jagab helirea täpselt pooleks. Kuna oktaaviga eraldatud helid kõlavad koos, kattuvad meie helitajus, võib kogu meie tajutavad helid paigutada tinglikult kellale. Kella 12 peal paiknegu do, 1 -le vastab do diees, ja nii edasi. Kell kuus on täpselt fa dieesi koht. Kui nüüd kõlavad koos mingid noodid 12 pealt, kõikidest võimalikes kuuldavates oktaavides, nii et seda ei saa seostada kindla helikõrguse, vaid ainult tooniga ning sellele järgneb hüpe kella 6 peale (tritooni intervall), on tulemus määramatu: kas helid läksid kõrgemaks või madalamaks, kas liigutakse kellaosuti suunas või kellaosuti vastassuunas. Diana Deutsch on teinud vastavaid uurimusi selle tajumisel ja jõudnud järeldusele, et kui põhitooniks on la (110 hz), siis tajutakse tegelikult kõrgemal kõlavaid helisid madalamatena (intervalliks on määramatust tekitav tritoon), aga kui põhisageduseks on mõni kõrgem toon, näiteks mi, 165 Hz (tegelikult tehti katset 160 Hz peal, kuid püüdsin katset klaveri keelde ümber panna), tajutakse asja "õieti", kõrgemad toonid annavad "õige" taju. Mõned seda aga ei taju nii, inimesed erinevad siin ja järelikult on võimalik muusika, mida tajutakse erinevalt - mõni tajub laskuvat helirida, mõni tõusvat, tegelikult aga helilooja teadlikult lollitab publikut. Seda on juba tehtud rock ja filmimuusikas siin ja seal, näiteks on nn. Shepardi paradoks. vt. http://www.cs.ubc.ca/nest/imager/contributions/flinn/Illusions/ST/st.html, kus helid kogu aeg nagu tõusevad ja laskuvad, aga seda tegelikult ei tee...
Lõpetuseks.
Ruutjuur kaks matemaatikas ja tritoon muusikas väljendavad kohta, kus harmoonia läheb üle kaoseks. Nende kohtadeta ei saa läbi ei muusika ega matemaatika, mõlema sisse on peidetud nii määramatused, ennustamatused, dissonantsid, ebakõlad ja saatana vembud. Matemaatikas on seda asjaolu ammu väljendatud omapäraste paradoksidega, nagu õuna poolitamine sobivalt, et seda keerates kaks korda suurem õun kokku panna või kolme keha gravitatsioonilise liikumise probleemi kaosega põrkudes. Ka muusika on pidanud leppima ebatäiuslikkusega, sest see tuleneb otseselt arvude olemusest: ratsionaalarvud ei suvatse paikneda ühtlaselt. Muusika ilu peitub kuulaja kõrvades, nende võimes lasta ennast ebakõladest lollitada. Matemaatika ilu peitub matemaatiku mõistuses, mis ignoreerib järjekindlalt kõige ilmsemaid ebakorrapära ilminguid looduses ja vägistab oma geomeetria järgi käima kõik osakesed Universumis aegade algusest peale. Ilu aga ongi illusioon, kahjuks selline, ilma milleta meie elu oleks väljakannatamatu põrgu. Selle ilu nimel tehakse meeleldi pattu, mõtlemata Boschi maalidel kujutatud kurvale lõpule, mis tabab moosekante. Miks Bosch pole oma maalidel kujutanud aga matemaatikuid?
2. siit ka midagi http://www.yuvalnov.org/temperament/
3. Üks doktoriväitekiri heli tajumisest http://www.ema.edu.ee/htm/est/uudised/kaitsmised/Vurma_doktorivaitekirja_sissejuhatus.pdf ja väitekiri ise: http://www.ema.edu.ee/htm/est/uudised/kaitsmised/Allan_Vurma_doktorivaitekiri.pdf
4. Kuulamiseks ja entsüklopeediliseks taustainfoks: http://et.wikipedia.org/wiki/Kategooria:Intervallid diatoonilistest heliridadest: http://et.wikipedia.org/wiki/Diatooniline_helirida
5. Loomuliku häälestuse kohta http://en.wikipedia.org/wiki/Just_intonation
6. Allikate loetelu, millega võiks tutvuda üks õige muusikateoreetik: http://et.wikipedia.org/wiki/Muusikateoreetiliste_tekstide_kronoloogiline_loend
7. Meie klaverihäälestajate tööpõllult: Ants Saluraid: http://www.pianotone.ee/firmast.php Aare Pütsepp: http://tartu.postimees.ee/250907/tartu_postimees/varia/284802_print.php
8. Naturaalse ehk harmoonilise häälestuse kohta üks koduleht:
http://www.justonic.com/homepage.html
9. Selline huvitav lugemine: http://www.kylegann.com/tuning.html
10. Selline sait ja siit järgnev-tuleev: http://www.medieval.org/
"Kurbus on hea ja lihtne tunne - kas seda maksab karta" - nii kirjutab Anne Lange "Tõlkimise aabitsas", mille hiljuti raamatulaadalt ostsin. Ta kirjutab sellest ees/saatesõnadele pühendatud E tähe rubriigis. (Kõik teised tähed olid ka väga huvitavad lugeda, nagu alati on huvitav lugeda väga häid oma ala valdavaid inimesi sellest kõnelevat viisil, mis ei tundu üldsegi üleolev) "Kui kaante vahele köidetakse üksnes tõlge, on tõlkija jätnud kasutamata võimaluse lugejat suunata. Et ta ise pole vestlust alustanudki, on ta ka kaitstud mittemõistmisest johtuva kurbuse eest. ..."
Ma mõtlen, et seda mõtet eessõna kohta kõlbab rakendada ka Interneti, s.h. kommenteerimiste ja blogimiste suhtes. Üle hulga aja on tehnika progress loonud olukorra, kus inimesed äkitselt avastavad, nad saavad midagi öelda ja nad tegid ja teevad seda päris agaralt. Ehk ei tee nad seda enam võib-olla mitte nii agaralt, kui 9 aastat tagasi, aga siiski. Päris tavalised inimesed arvavad igal pool midagi, muidugi ka raamatute ja kunsti kohta. Aga need Eesti päris kunstiinimesed ja tõlkijad ja kirjanikud on jäänud sellest kõigest kuidagi väga irooniliselt kõrvale. Nad kirjutavad küll paberlehele artikleid, mis lõppkokkuvõttes arhiveeruvad e-kujul. Olles aga alustanud vestlust, ei osale nad kuidagi enam selles, jäävad vait. Pärast aga ollakse solvunud, miks vestlusest midagi välja ei tulnud. Võib-olla olid ka need inimesed solvunud, kes kommentaariumi hõlmavad. Praegu enam mitte, sest seal on põhiliselt tühi ruum alles jäänud. Kellel oleks midagi öelda, on juba päris vait ja tühja koha on sisse võtnud peaaegu asjasse mittepuutuv punt inimesi, kellele see on kas mingi eneseekspositsiooni kanal (sõltumata artiklist või vestluse algatajast, kellelt aga kunagi mingit järge ei tule), või lihtsalt väljaelamise koht. Nii on foorumeist saanud parimal juhul müra tekitaja. Aga selle kurbuse eest ennast niiviisi kaitsta siiski ei ole võimalik, seda saab vaid peita, peidetuna aga see ei ole hea ja lihtne tunne, vaid otsib omale väljundit. Vahel on see seletamatu raev sellesama kommenteerija suhtes, kes ometi on vaid teine pool ja keda võib-olla häirib just see dialoogilisuse eiramine. Nii jääb lõpuks see teine pool ka vait või kirjutab mingisuguse nõmeduse valmis, ja see vaikus ei ole ei hea ega valges mõttes kurb. See kommenteerimine ja blogimine on toonud muidugi ilmsiks lihtsad asjad: eestlane üldiselt ja keskmiselt ei oska vestelda ja ei pea seda mingiks väärtuseks. Välja arvatud võib-olla need, kes vestlust alustades on edaspidi lihtsalt vait, s.t. ametlik kirjaeliit. Aga seda ei saa me nende käest vist kunagi teada. Ka tuleb lugeda täiesti läbikukkunuks ideed anonüümsest kommenteerimisest - ei tule eestlasel ka sellest midagi välja. Mõnel teisel rahval tuleb, eestlasel mitte. On vaja teada nimesid, vähemalt portaali omanik võiks neid teada ja on vaja vastutusi ja ka liikluspolitseid. Ometi on ideel anonüümsusest kui vestlusest algne tähendus olemas, sa võid minna kohvikusse, või tänaval kõnetada kedagi ja sa saad astuda dialoogi sulle tundmatute inimestega, nad oskavad ja tahavad seda teha. Kahju, et selline viis kõnetlemiseks ei kõlba, et sul peab olema nimi ja frakk, et sind üldse kuulda võetakse. Kui siiski? Et vestlus on oskus, nagu pillimäng, seda peab eraldi selgitama. Pillimängu suhtes võiks võrdluseks tuua need õnnetud klaverid (millest ühe päästsin oma füüsikakabinetti kunagi) kusagil koolide võimlates, riidehoidudes ja sööklates, mis (praegugi vist) seisavad ja ootavad, leidmata mängijat, ammugi häälestajat. Ainukesed, kes seal oma "meisterlikkust" näitavad, on koerapolkade mängijad. Tirilimpapaa tirilimpapaa ... see koerapolka aga mitte kunagi ei arene edasi, selline plõnnataja jääbki seda polkat taguma igavesti. See pillimäng ei vii mitte kuhugi, nagu ei ole mitte kuhugi viinud meid ka kommenteerimise kombe sissetoomine Internetti. Blogimine ehk viib, kuna blogijal on tekkinud teatud vastutus. Sa ise oled selle kokku pannud ja sa vastutad selle eest veidi, sul ei ole kaasvastutajaid kusagilt võtta. Päris koerapolkat ei tahaks siia üles riputada, vähemasti mitte iga päev ja inimesed näevad selle ära ka - iga päev üks ja seesama koerapolka, siis nad enam seda ei loe ja siis ei ole sellel üldse mingit mõtet. See koerapolkade komme aga ei ole alguse saanud kommenteerijaist. Selle kombe on idandanud meile meediainimesed ise. Uskuge või mitte, aga nad teevad seda täiesti tõsiselt. Inimesed, kes peaksid olema aastaid õpetust saanud, kuidas midagi öelda või kirjutada, ei oska kätt klaveri juurde saades tegelikult mitte midagi muud kui plõnnatada ja ta saab selle eest isegi raha ja kiita. See on õpitud abitus, sest ma ei usu, et nad täiesti õpetusest ilma on jäänud - mingi arusaamine legatost ja staccatost, fortest ja pianissimost ehk on ometi olemas? Kuid häda on selles, et premeeritakse õpitud abituse, õpitud rumaluse eest. Ma ei hakka siin pikalt kirjeldama "parimaid" koerapolkasid meedias. Neid on liiga palju ja need ei lõpe iialgi otsa. Kes küll võtaks ja selle klaveri kaane kinni virutaks, päästes vana hea eesti keele edasise reostuse eest? Muuseas, vanaaegseid koerapolkasid kõlbas isegi kuidagi mängida - vanad EV aegsed meemid olid ilusad - näiteks käojaan või leheneeger. Meie kaasaegsed, enda arust teravmeelsed ütelused ei kõlba isegi külakõrtsis kasutada, olgu näiteks see äraleierdatud "stardipakett"
(Ülal on haarav lugu sellest, kuidas Bernstein noori muusikuid "dresseerib", aga kevadest, volbrist ja sarnastest asjadest).
Kuna mingi viirus rüüstas minu postkasti ja mozilla tuli ümber installeerida, ilmus minu postkastist lagedale palju selliseid asju, mille olemasolu ma poleks osanud kahtlustadagi. Olin nad unustanud sama süüdimatult, nagu ma olen unustanud selle suure ja siira tunde, mille ajendiks kunagi ühe teise noormehega arveid klaarisime, või sellegi emotsiooni, mis ajas mind vihastama ühe eesti esiluuletaja peale, ja mis vastusena päädus uue suhteroimana. Kõik hajub ja ununeb ja taastärkab, sest midagi ei ole uut siin päikese all, ei ole ja ei tule. Niisiis see lugu ja järg pärast seda lugu tuleb jälle teises kirjas, et eraldada mind, mis kunagi mõtles nii, ja seda mind, kes praegu siin ringi jalutab.
Me võime ennast lahti kiskuda Maast ja selle pinnast ja üritada distantseeruda sellel elavatest kahejalgseist. Kuid siis avastame ennast kosmosest, vaakumis. Vaakumis ei saa inimene elada, ta pole selleks loodud. Tuleb alla tulla ja hakata öökimistarbest hoolimata filtreerima söödavat söödamatust, rämpstoitu normaalsöögist, joodamatut joodavast. Kusagil Euroopas pidasid sõjardid nõu ja seda tulid uudistama mingid meeleavaldajad. Sellest on jõudnud meieni kuuldused Madlide ja Jüride käest - fuih, millised karnevalikostüümid, fuih, kes küll panid hotelli põlema... See on nüüd see osav asi, mille eest saavad raha kolmetähelised. Või selle eest, et kui mõni ajakirjanik arvab, et ei kuku need tornid niisama tulekahju tagajärjel kokku, peab keegi hakkama vorpima fuih milline tobedus stiilis hüüatusi ja vahelehüüdeid. Või see loomakaitsjate lugu. Millised pahad olendid on loomakaitsjad ja võib-olla ongi nendega koos ühes mestis ka näiteks hm... sotsioloogid, venelased, juudid, ufod, kes iganes. Kogu see jura on meid ümbritsenud I Maailmasõja lõpu aegadest alates, kui valitsema pääsenud toapoisid heitsid eneselt viimsed aristokraatliku väärikuse sugemed ja noblesse oblige loosungit asendavad abinõud, mis eesmärgi pühitsevad ja eesmärk on vaid võim ja sadulas olemine iga hinnaga. Sa ei pääse sellest, kui keerad lahti uudisenupu või koperdad läbi säästumarketist, sealt vaatab see vastu ostuhullusena, hullu lehma laadse veidra tõvena, või mõne filmi staari elutust elust tehtud uudisnuppude reana. See kõik on totrus, nagu slava kpss kunagi igal katusel vastu vaatamas, aga ometi on see reaalsus, hoovad, mida kasutatakse, on reaalsed, sa näed ja hõõrud silmi ja imestad, miks inime peab sellist lolli juttu suus ajama telekapurgis või raadiumi seest, aga sa saad aru, et selle jutu ajamisel on oma hind, selle eest ta müüb ennast. Mida vähem ta selle sees oma aju tõeliselt pööritab, seda parem, sest kusagil võiks see jura ometi vastu hakata. Sa mõtled, et on pääs sellest, kui keerad ennast luulelainele, aga ei. Ka seal on kriis toonud hoovused ilmsiks, millest ei pääse: ka seal tuleb ennast müüa ja täna on pakkumisel kirjanike liit. Kõik pakuvad ja müüvad ennast nagu jõuavad ja jaksavad ja ilulemisel on vaid veidi kõrgem hind, ka hädaldushüüete turundamisel peab teadma omi nippe. Võib osutuda, et vähesed, kellelt veel võib kuulda veidigi maa peal olevat juttu, on paavst ja dalai laama, aga ka matemaatikud. Nad räägivad nendest asjadest, mida ei saa müüa ja suhu pista, jumalast, hingest, surmast, aga ka naturaalarvudest. Ülejäänute puhul tuleb kahtlustada mingit sorti hullust, sest kõike ei saa müüa, üldse mitte midagi ei saa müüa, sest rahal ei ole väärtust. Müümine on kõige nõmedam vaimne müüt, kõige orjastavam olek, varju varju kummardamine Milles erinevus? Ma ei tea? Minu naabritädi, 88 aastat vana, maeti hiljuti ja sellest hoolimata ma mõtlen ikka seda tädi sellesse piimajärjekorda, mida me külastasime koos laupäeviti. Tema ehk mõtles ennast jälle sellesse aega, kuhu me kõik ennast mõtleme - aega, kui ta oli 6 aastane, või aega, kui ta oli 20-ne. Minagi mõtlen ennast ikka veel ekslikult tudengiks ja kargleks rõõmuga koos nendega linna pääl, aga aeg ei luba enam oma väärikusest allapoole astuda. Või veel ei luba? Midagi ei muutu. Needsamad kirjanikud, kes olid pakkumisel see mõni aeg tagasi, kui ma neist ja paavstist, dalai laamast ja loomakaitsjaist heietasin, käivad ja esinevad täna siin ja seal, loevad luuletusi ilmast ja toredaist inimesist selle pääl. Ühest koolist peksti nad välja, sest üks luuletaja luges loost kellestki Kaljust, kes armastas lapsi, liigagi palju... Ja selle eest tahavad nad eluaegseid stipendiume saada?? Kas Alliksaar on kusagil teiselt planeedilt pärit - see tema mõttejupp - võitlus mõtte kvaliteedi eest? Või see idee, et räägitakse tegelikult vähe ja mõeldakse väga palju, kontsenteeritult ja seda, mida mõeldud, ei käia karjumas küla peal. Kuigi ma olen paljuski mõttes nende inimestega, kes täna talguid peavad, ei suuda ma midagi teha talgute korras, vähemalt mitte midagi sellist, mis eeldab mõtlemist. Seetõttu ei jõudnud ma ennast sellele lainele mõelda ja ei arva, et vaim tuleb peale käsu korras, talgute kaupa. Ma ei tea ka mingit imevahendit, mis need mõtted transformeeriks millekski käegakatsutavaks, seetõttu mõtlen oma mõtteid edasi ikka omas tempos, nagu mu aju seda võimaldab. Tempo, rütm, selle kadumisel ei tule loost midagi välja, seda ma tean. Seda vana tõde käime koos õppimas Tartu II Muusikakoolis, koos Tõnisega, kes lõpetab varsti lasteaia ja muusikakooli eelkooli. Iga sorti PR-i saab teha talgutena, saab näida ja mitte olla. Muusikat nii teha ei ole võimalik. Kardan, et ka mõtlemisega on nii, et mõttetalgute asemel tuleks käitada protsess, pidev tegevus, iga hommikune rituaal, kõik inimesed võiksid hommikul mõelda näiteks 15 minutit ja midagi sellest üles täheldada. Siis ma usuksin käsilolevatesse talgutesse veidi enam. Kuid tahaksin kasvõi talgutöö korras tõesti tähelepanu juhtida, et keegi paneks tõkkepuu ette laiutajatele hariduses. Üks selline laiutaja seal ees vehkleb, Tõnis Lukas ja kui jõuaks pärale tema enese kirjutatud artikli pealkiri - haridusreform on VAID PROPAGANDAMULL (tema jaoks, meie jaoks on sellel ka maised, ilmalikud tähendused), oleks hästi. See mees saab hakkama vist sellega, millega ei ole hakkama saanud kadakad enne teda - meie rahvusele lõpliku kabelimatsu väänamisega. Sest seni, kuni elab küla, elame meie ka. Aga küla lammutamine on see, kui pannakse kool külas kinni ja seda see Lukas täpselt teeb. Ärge laske peibutada ennast selle vennikese ilusatest kõnemullidest - üle saja koha Eestis jääb ilma oma keskkoolist, kui Lukasel lastakse lõpuni tegutseda. ja see ei ole lihtsalt koht, kus inimesed saavad käia paberiasju ajamas, seda võib ka kaugemalt ajada. Haridusasju ei saa ajada kaugelt, kool on igapäevane tegevus ja iga noor lapsevanem võtab selle teadmiseks: oma elu mingi maakohaga seostamine ei tule tal enam kõne alla, kui selle tagajärjel tema laps saab olema teise sordi inimene, kes peab kooliharidust omandamas käima kusagil 30-40 kilomeetri kaugusel. Selleks ehk ei pea osalema kusagil talgutel, et tulla mõttele, 30-40 km. kaugusel koolis käia on fundamentaalselt erinev sellest, kui kool on oma ukse ees. Ja selleks ka ei pea osalema, et aru saada, et vähendades gümnaasiumiharidust saavate laste arvu 2 korda tähendabki seda, et meil hakkab olema veel enam seltskonda, kellest ei ole lootagi selle äratundmist, mis vahe võiks olla Konnulal ja Alliksaarel, kui ta Konnulalegi üldse pihta saab, ka see vend võib talle osutuda intellektuaalselt liiga suureks pähkliks. Ärgu Konnula sellest inetust võrdlusest solvugu, aga tal tõesti on siiski ka veel veidi arenguruumi jäänud! Lõpuks tahaks m kõiki, kes selle ekraani taha on sattunud ja seda heietust lugenud, peksta välja oma klaveri tagant välja, sest kevade on käes! Päikest, ka kõigile neile, keda on jäetud või kes ise jätavad!
Märtsikuine Geo üllatab toreda ja lihtsalt teostatava lennuki kirjeldusega, mida iga kontorirott võiks ülemustest vabadel hetkedel valmistada (materjali taaskasutus!). Vaja on A4 (veel parem, kui A3, tippjuhtidele sobiks A2 ) formaadis paberilehte (mingit ebaolulist mula täis prinditud, minu juhul vbs programm, mis ei käinud) ning head tahet ning muidugi GEO märtsikuu numbrit. Neile, kellel ei ole, lugegu seda minu blogi ülaltoodud pildi pealt, avaldatud Geo lahkel loal. Selle pildi võiks alla laadida ja suurendada, et paremini näha. Kuid edasi lugege ikka ajakirjast, seal on veel palju huvitavat juttu sellest, mida võib saavutada paberilehe voltimisel. Selle kunsti nimi on origami ja selle peensusteni ma ei küüni. Kes aga on huvilised, lingikogud siia või viitamised oma lingikogudele on hästi teretulnud, sest eesti keeles väga palju paberlennukeist ja origamist juttu ei ole olnud, vähemalt esimesel vaatlusel.
Nüüd sellest, millest natukene tean: miks see paberilennuk õhus püsib. Püsib ta õhus väga lihtsa asja tõttu: Bernoulli seaduse mõjul ja sobiva tiivaprofiili ning kaldenurga korral liigub õhk tiiva kohal kiiremini kui tiiva all. Sellest järelduvalt on õhurõhk, mida tiivale avaldatakse, ülal väiksem kui all ja nii tekib tõstejõud. Täpsemad rehkendused kuulugu aerodünaamikutele, meie, praktikute-kontorirottide osaks jäägu katsetamiste rõõm...
Maailmarekordeid sellesama GEO järgi on praegu järgmised: Pikim lend paberlennukil, mis maailmas teostatud: Tony Felch, 58,82 m. Kestvuslend: Ken Blackburn - 27.6 sekundit. Paberlennukeid lennutatakse muuseas ka Eestis, seda mõnes koolis koguni direktori mahitusel. Konkreetselt käib jutt KARLOVA koolist, kus sageli koolivahetundidel koguni õpetajad paberlennukeid lennutavad. vt. http://www.opleht.ee/Arhiiv/2006/28.04.06/elu/koik.shtml Ärge siiski seda tehke nii, et keegi viga saab, PM online hoiatab: "Paberlennuk vigastas õpetajat:" http://www.postimees.ee/091204/online_uudised/152222.php (see lennuk, mis ülal toodud, on üsna lame ja ei vigasta õpetajaid loodetavasti nii palju).
Keda huvitavad parimad paberlelnukid, kui Geos väljapakutud, vaadaku seda linki: http://www.zurqui.co.cr/crinfocus/paper/air-bld1.html
Selle seadeldise idee pärineb Kaido Reilt, vt. veel http://www.fyysika.ee/fyysika/meistrimees/?details=1&id=1106
Kui võtta mobiili vibramootor ja paigaldada see hambaharja peale koos vastava patareiga, peaks hakkama see edasi liikuma, vt. linki, kust leiate näidisvideo. Meil Tõnise ja Elleniga eile nii hästi ei läinud. Minu meisterdatud riistapuu hakkas nagu güroskoop hoopis ringi keerlema, aeg ajalt kukkus ümber ka (seda video ei kajasta). Videoga kaasnevad häälitsused tshh moodi kuuluvad Tõnisele, keda ei õnnestunud sundida olema need tähtsad hetked vait.
Issil laiskuse tõttu eile rohkem aega "ei olnud", et asja parandada ja riistapuu ootab "meistrimehe" kätt, et liigutada vibramootor massikeskmele lähemale.
PS (Edasisest võib laisk lugeja loobuda, kuna tekst ei räägi mitte ainult füüsikast)
Aga selgus paar momenti, mida meistrimees peab arvestama: a) massikese võiks paikneda igal liikuva seadeldisel madalamal, et tõsta seadme stabiilsust (selle nahka läks Rootsi kuninga laev Vaasa, kuna kuningas Gustav Vaasa käskis laevale paigaldada liialt palju kahureid. Need tõstsid laeva massikeskme kõrgele ja laev läks kiiresti ümber. Tänu sellele saate seda laeva imetleda Stockholmis ülestõstetuna anno 2009 ( varsti on sellest siiski järgi vaid kõdupuru, käige kiiresti seal ära ja uurige, kuidas vanasti, ca 16xx laevu ehitati)
Tänu sellele tähelepanekule ei saa õige olla ka Estonia aruanne, kuna juba 2000 tonni vett autotekil pööraks selle laeva KUMMULI. Selle asemel laev kaldus kreeni ja tasapisi uppus. Anders Björkman, elukutseline laevaehitusinsener on sellele asjaolule tulutult tähelepanu juhtinud juba üle 10 aasta. vt. http://heiwaco.tripod.com/
Vastavas tõigas veendumiseks ei pea omama oluliselt rohkem haridust, kui allpool toodud õhupalliülesande lahendamiseks. (vt. veebruarikuu Tiit Kärneri artiklit Akadeemias.) Õhupall lendas 1 t. ja 45 minutit ühes suunas kiirusega 20 km/h ja seejärel otsustas pöörduda esialgsest lennusuunast kõrvale 60 kraadi. Seejärel lendas ta veel sama kaua. Kui kaugele jõudis õhupall oma esialgse asukohaga võrreldes? Märkused: a1) cos 60 on 1/2 ja sqrt(3) on 1.732 (ei pruugi olla kõigil prantsuse koolilõpetajatel peas, ma loodan, et sisseastumiskatsetel sai kasutada trigonomeetrilisi. tabeleid vms... a2) Maa kumerusest tingitud parandeid ja üldrelatiivsusteooria efekte palun mitte arvestada... See ülesanne olevat antud lahendamiseks Pariisi Curie instituudi sisseastumiskatsetel ja vaid 2 hiinlast olevat sellega saanud toime. Ülejäänud 150-st kes proovisid, said kõik suvalisi tulemeid. Ma väidaks, et sama kaugele jõuame me kusagil 2020, kui hr. Lukas oma haridusreformiga ühele poole saab, s.t. tõeline õppimine algab alles kusagil 18 aasta vanuselt, kui selleks aju plastilisuse vähenemise tõttu eeldused juba on liiga väikesed.
Akadeemias toodud artikli tsitaat Russellilt "Most people would rather die than think: many do." (Enamik inimesi pigem sureb, kui mõtleb, paljud teevadki nii) aga sobib väga hästi peale prantsuse tudengikandidaatide iseloomustama meie FÜÜSIKUID, kes sellist jama, mida aetakse Estoniaga juhtunu kohta kompileeritud aruandes, püha tõena võtavad.
b) Valesti paigaldatud jõuallikas tekitab süsteemis permanentse pöördemomendi. Näiteks sellise probleemiga põrkub kokku iga raketikonstruktor, kuna raketimootori asukoht ei saa olla massikeskmega samas punktis. Maalt startimisel on päästerõngaks atmosfäär, õhutakistust saab sobiva tiivaprofiili valikuga panna raketi kurssi stabiliseerima. Absoluutses vaakumis on see aga on see probleem, nii äralennul kui pidurdamisel, k.a. Apollo LM äralennud Kuult. Kuidas seda Apollo kosmoseprogrammis lahendati, pole mulle selge. LM külgedel paiknevad stabiliseerimismootorid ei saa kuumooduli stabiliseerimisega paraku äralennul toime, kuna nende reaktsiooniajad on liialt pikad, rääkimata vastava juhtarvuti võimetusest vastavaid arvutusi piisavalt kiirelt sooritada (LM juhtarvutis oli 64K ROM ja 8k RAM-i).
Evolutsiooniline märkus sellesama Akadeemia artikli osas on järgmine. Ma leian, et kui ma saaks lasta oma aju ümber ehitada, ma teeks seda, et mitte iialgi lahendada sarnaseid õhupalliülesandeid, või koliksin ära Hiinasse, kus neid saab lahendada õieti. Ma põrkaksin paratamatult kokku nähtusega, mida nimetatakse teaduse parteilisuseks, asjaolu, mida minusugustele teadusliku kommunismi loengutes pidevalt pähe taoti. Kui on vaja, siis kukub tavaline pilvelõhkuja tavalise kontoritulekahju tagajärjel kohe kokku (WTC7). Kui on vaja, ei pea üldse arvestama kõige elementaarsemate stabiilsusarvutustega laeva uppumise pildi kirjeldamisel (Estonia komisjon). Kui on vaja, võivad varjud piltidel olla ükskõik kui mitteparalleelsed (Apollo missioonid). Kui on vaja, hakkavad krokodillid ka lendama.
Meie maailm on täis imesid stiilis Alice Imedemaal ja nendesse uskumiseks on parem olla üles kasvanud Miki Hiire multifilmide maailmas, kus kõik, absoluutselt kõik, on võimalik.
Eile sai Tartu Ülikooli aulas esimest korda avalikul kontserdil kuulata Steinway "Valget klaverit" Kalle Randalu käsitluses. Nüüd on ime sünniks kõik olemas, saal, klaver ja maailmatasemel esinejad! Mul ei ole esitada helisalvestust (ja ka luba puudub), seetõttu viitan Youtubest Friedrich Guldale, Mozarti Fantaasiale re-minoor. Seda lugu mängis ka Kalle väga hingestatult.
2. link on kontserdil kõlanud Sumera "1981" mida Youtubes esitab tema tütar, Kadri-Ann Sumera.
Väga kaunis algus sellele klaverile! Ootan sellele kontserdile sellel kevadel toimekat jätku! Selle klaveri saabumisele aitasid kaasa paljud tartlased, aga eriti interpreedid, kelle paljude esinemiste tulud on läinud selle pilli tuleku heaks. Meenutan siin hea sõnaga sügisel toimunud Tanel Joametsa kontserti. Mind vaimustas ja hämmastas tõeliselt Tanel Joametsa suurepärane, väga haarav ja rikas Skrjabini käsitlus. Väga tahaks kõrvuti kõigi teiste nimedega näha ka meie Tartu esipianisti selle klaveri võimeid proovimas! Miskipärast ma olen hoidunud klaveri kuulamisest Vanemuise kontserdisaalis - selle saali akustika ikkagi jääb alla Ülikooli aula suurepärasele akustikale. See paneb nõuded ka kuulajale, kahjuks. Mingite kommipaberite krõbin, mõne lapse nihelemine, kõik kostub ja kuuldub läbi! Aga see käib alati väga rahvarohkete kontsertitega kaasa. Selle kompenseerib peaaegu alati sadade inimeste ühise hingamise ja kuulamise tunne, mida tühjas saalis ei koge.
Nibirust on üldiselt vastukäivaid väiteid lugeda ja kommenteerida. See võiks-peaks olema kas planeet, mis aeg ajalt kaugelt tuleb Päikesele ligidale, iga 3600 aasta tagant (kahtlaselt ümmargune arv, 60 ruudus, Babüloonlaste lemmikarv). Seega peaks ta olema olnud kusagil 2012-3600, s.t. 1588 enne meie ajarvamist siit mööda tuhisenud. Ka ennustati Nibiru tulekut 2003, aga mida ei olnud, oli Nibiru. Pildid tolknevad Internetis üleval, kusagilt Lõunapooluse pealt võetud, seal Nasa salajaam asja jälgimas. Samal ajal Nibiru teoreetikud räägivad ka sellest, et planeet pärinevat kusagilt Orioni tähtkuju Siiriuse tähesüsteemi küljest, mis ometi põhjapooluse lähistelt vaadeldav.
Et seal elavad reptiilid on kõigusoojased, peab nende planeedi termoregulatsioon olema paigas ja selleks vajavat nad oma atmosfääri "kaitsekilbina" kulda. Kuidas see on füüsika ja keemiaga põhjendatud, kuna kõik gaasid hanguvad selle külma käes ära ja mis trikiga reptiilid ellu jäävad? Või on neil mingi sisemine energiaallikas. Kui see aga on sisemine, siis milleks kuld? Seda ei ole meie Maal mdx väga palju, äkki mõnel teisel planeedil on seda parem kaevandada. ...
Mõnede arvates on reptiilid väga pahad olnud ja jätnud siia niinimetatud illuminaadid asju valitsema, et teise tuleku ajaks jäll kulda korjata, majandada ja õiendada orjade kallal. Mõnede arvates on Nibiru nõukogu jälle väga hea ja saadab erivõimetega sensitiividele ka vastavaid läkitusi, et varsti läheb elu kõvasti helgemaks. Selles mõttes läheb jälle huvitavamaks, et dimensioone saab juurde tulema, praeguse 3D võib ajalukku kirjutada, 9D on ootamas ees.
Story siiski on väga laiali valguv, ühtset nibiru kontseptsiooni ei ole. Selge on vaid see, et NASA valetab (mida ta raisk teebki aeg ajalt, Kuu käikude pildid on kõik stuudiotöö). See vahest ongi sellise asja idandamise väga hea võimalus - kui valitsused on oma rahvale piisavalt palju jama ajanud, läheb igasugune asi, uskumus, teooria väga kergesti peale... AGA: Austraaliast juba tolkneb video üleval, kus Nibiru näha. Kurjad keeled jälle väidavad, et nii paistvat Päike, kui tulekahjude suits viimast väga varjutama kipub. Aga meie laiuskraadide peal hakkab see paistma ei tea millal, pealekauba valitsusted vaikivad Nibiru koordinaadid tähistaevas maha. Kui inimesed ikkagi tahavad päästa planeet Maa illuminaatide ja reptiilide mõjude alt, tuleks selleks välja arvutada ikkagi see trajektoor, mida mööda see punane keha liigub, kokku leppida vähemalt seegi, kust ta pärineb, naabergalaktikast, naabertähelt (Siirius), põhja või lõunataeva tähtkujude seast, mis kiirusega liigub, kas ta meiega kokku võib põrgata, kas tema peal elavad reptiilid kavatsevad meile jälle külla tulla, mida neil meile ette näidata on, mida nad tahavad, miks nad ikka kulda nii meeletult vajavad ja nii edasi ja nii edasi... Kes Eestis Nibirulastega tegeleb - Tauri Pikpoom oleks üks kontaktisik, nii positiivse poole pealt, nii paistis Interneti linkidest välja. http://www.hot.ee/taurpi/My_Eso/NibiruCo/0103.htm Sealt saab teada jälle mõne direktiivi või läkituse mis Nibiru Nõukogu koostanud. Neil ei ole google translaatorit, seetõttu on paljud tekstid tõlkimata, inglise keelsed. Aga Tauri on palju asju üsna usinalt ära tõlkinud. Aga negatiivses mõttes nibirulaste suhtes tuleb ilmselt vastust otsida EÜS-st ja muidugi Andrus Ansipilt. Viimaselt libises isegi üle huulte välja ülestunnistus, et ta on nibirulane hingelt ja vaimult. Nii et tema võiks päris hästi teada seda punase planeedi liginemise lugu ja täpsemaid tärmineid ja sedagi, mis siis hakkab sündima, kas halba või head. Kõik valitsused peaksid midagi teadma, aga nad on kohustatud vait olema, et mitte tekitada paanikat. Paanikat meil ei tekiks niikuinii, selles mõttes ei ole küll vaja salatseda. Isegi kui sai teatavaks, et meie peaminister on tulnukas, ei juhtunud mitte kui midagi.
Pildil on kunstnik Kustodijev kujutanud Shaljapinit kusagil nepi ajastul laadal, 1922. Kas Eesti kultuurieliiti ootab ees sama võõrandunud, pagulase elu-olu internetilaada palaganis?
Olin ja olen jätkuvalt seda meelt, et meedium on sõnum ja selles kontekstis oleme seebiks keetmise protsessis vaid molekulid. Internet keedab ja keedab ja sellest ei pääse. Järelikult oli ja on Hennostel õigus. Tema näide, Sofi Oksaneni looming oli ka hea näide, positiivset eeskuju sisendav.
Kuid Berk Vaheri vastukõne siiski tõstatas, kasvõi kaudselt, ühe probleemi:
Kas see, mis seal Internetis juba on, võimaldab selle kolimise valudeta, teeb vaimuaristokraatia integreerumise uue prolekultuuriga võimalikuks?
Mul on riiuli all selle integreerumise kohta suhteliselt valus näidis -kogumik "50 aastat Nõukogude kunsti". See on nüüd ühe olnud aja näidis ja järelikult valutult vaadeldav.
Aga erapooletu pilk ütleb, et ega selles nõukogude kunstis midagi väga ilusat ei olnud, et see oli üks suur põrumine. Põrumise põhjuseid on ajaloolased küll otsinud ja leidnud- ohjeldamatu vägivald, barbaarsus, terror, aga ka variserlus, mis proletaarlasele jättismulje, et tema tehtu ongi kultuur.
Kas Interneti üleminekuga saab olema samamoodi: keedab seebiks toimiva organismi? Valutu see protsess ei ole ka absoluutselt parima juhu puhul. Üks põlv kultuuri võtab üle teise põlve ikka vägivaldselt ja hoolimatult.
Ja kui ka ei võta, on vägivaldsus ja hoolimatus vana põlve privileeg ja noorperele ei antagi sõnaõigust - tema põlvkonna olemise ja teostumise võimalused lihtsalt luhtuvad.
Ülemineku intensiivsus võib tekitada vana kultuuri poolt loodu järelhelenduse efekti. See ei ole paha -nii on jõudnud meieni Platoni aegse Kreeka mõttekultuur.
Sellest kultuurist endast aga on hiljem järel vaid suur, täiesti must, ilma ühegi väljuva valguskiireta must auk, mille ainsaks rolliks tegelikult on jäänud oma tühjusesse imendada selle ümber tiirutavaid objekte ja subjekte, igaveseks imetlema vana kultuuri hääbumist.
Me ei saa iial teada, mis oli. Mis enne Platonit tegelikult oli?
Kui aga võtame teadmiseks, et meil tuleb oma saatusele ikka külla minna, siis mison selleks parim roll? Kas olla kannataja, rüütel, rüütli tentsik, prolekirjanik?
Viimaste õueõnnes praegu küll kellelgi kahtlust pole. Võtke ja vaadake - lugemisnäidised google kaudu võtavad silme ees kirjuks. Blogid plõksuvad, igal minutil ilmuvad uued kanded, iga järgmise minuti sees on eelmine unustatud. Suurte staaride kolumnide all käib püsiv sagimine, mis religioossete motiivide ilmnemisel võib võtta tuhandeid kommentaare hõlmava mõtte(tuse)maratoni mõõtmed. Äraaetud hobused kantakse maha ja kõige võikamad täkud jätkavad talgutööd.
See on nüüd see muld, millesse meie Oksanenid peaksid juured ajama!
Mõni teosjust nii saabki teoks, kusagil keldris kellegi vanaaegse Meistri käe all, oma Margaritaarmu ajel. Ühel ilusal päevalon see kultus.
Selleks ajaks on uue aja uus tramm lõiganud ümber kauute internetipoeetide pead ja kehad jälle selleks mullaks, millest nad võetud.
Kes aga on see ütleja, millise keldritoa aknast paistab valgus -
trammijuht, konduktor või Ellotska?
Niisiis, üleskutse ajast hoolimata võtta ette ja siiski proovida - elevandiluust torni ehitada ka Interneti viljastavasse keskkonda. Ega see nii väga lihtne ei pruugigi olla, laadaplatsi putkade keskele midagi sellist üles ajada, aga see vähemalt säästab vaikimisest.
Hea, et TV eile õhtul vanad klassikud üles otsis. Radetzky marss, Armastus apelsinide vastu ja Helisev muusika koos õnnevaluga on asjad, milleta ühte uue aasta esimest päeva enam ette ei suudagi kujutleda.
DO RE MI siis sellest suurest muusikalist ja kõigile parimat selle lauluga!
Selle aasta ilu või edu sõltub igaühel ikkagi vaid sellest, kui ilusaks selle suudate mõelda-laulda-tõlgendada.
Kui jumal ukse sulgeb, siis kusagil avab ta akna!
Inimene on optimistlik loom, tema mõtteaparaat ei ole võimeline funktsioneerima normaalselt ilma positiivsete ootuste-eelduste-nägemusteta. Unenägude seletamine enesele sobivas vormis seetõttu oli, on ja jääb. Nii puurisin ja uurisin minagi oma õnnevalu uue tehnoime, LED taskulambi abiga vannitoa seina peal sobivaks ja leidsin sealt sobivaid märke sellekski, et blogitegevust edasi arendada.
Kui seda virinat vaid vähemaks saaks!
Aga ega see ei sega oma sõnu söömast järgmise rea peal -
nii väikeseks virinahakatuseks:
Kellele meeldib tähte närida, DO ei ole siin üldsegi DO koha peal, vaid seal, kus peab meie süsteemis olema SI. Muusikali versioonis olevat DO olnud ikka C koha peal, aga filmiversioonis suudeti see ära nikerdada SI-ks.
Mulle tekitas see järgiklimberdamiseltõsist peavalu. Kõigile, kes Maria laulu järgi püüavad tooni paika saada, peab hoiatama - lähete pool tooni mööda. Aga anglo-ameerikas süsteemis do ongi ujuv asi, nagu meie maal jälle on need jo-d, leed ja miid. Ja si asemel on neil seal Ti. Olen sellest kõigest veidi kompetentsemaks saanud eelkooli muusikaõppuri pärast. Tõnis sellest veel enesele mingit peavalu ei tee. Kunagi olid rütminimetusteks samm, jooksen, seisan, hüppan - nüüd on needki teised, ta, taa ja ti-ti ja tiri tiri süsteemid.
Nii on lihtne asi võimalik päris segaseks ajada.
Kust aga do re mi fa sol la si pärit on.?
Sellisest ilusast laulust:
Utqueant laxis
resonare fibris
Mira gestorum
famuli tuorum
Solve polluti
labii reatum
Sancte Ioannes
(Et lodevate häälepaeltega õpilased võiksid lauldes sinu imelisi tegusid kiita, lunasta, oo Püha Johannes, ebapuhaste huulte süüteod.)
Ja veel üks palve - kellel on link või koht DO RE MI laulu eestikeelsetele sõnadele - võite siia lisada, mina seda Internetist tuhrates ei leidnud. Kui ise tavalisse raamatukokku satun, püüan selle asja korda ajada!
Kui tähtis on vaid parim kook või esitus või pilt ja ülejäänud on vaid vähetähtis, ei jää ka sellest tähtsast enam suurt midagi järele. See tähtis kaob ära sinna, pilvepiiri, kus lõpeb inimlik eksitus, ebatäius või emotsioon.
Kogu kultuuriikoonide kaubandus põhineb aga sellel illusioonil - üks, vähene, üks miljoni hulgast, ebatõenäoline, et olla üldse olemas, on tähtis. Ülejäänud on tähtsad vaid kui publik, häiriv peakeerutajate-vangutajate kamp, kelle tähtsus võib ilmneda vaid oma maitse sättumuses või peenuses.
Kirjutamata reegel on järelikult, et oma käega ei tehta enam midagi, oma hääl ei kosta enam kuidagi ja oma pilli mängimine on veidrike eralõbu.
Kui aga ikkagi seda teha, on sellel mingi muu mõte, kui pilli mängimine või luuletuse lugemine- näiteks see, et seda tehakse televisioonisaates, mida vaatab N vaatajat ja see, kes laulab, kogub oma kontole mingeid tähtsaid plusspunkte.
Isegi see varem puutumatu iga, kolmandast eluaastast kuni kuuendani, enne kooli, iga ajastul tingimatult lapsepõlveks loetud aeg, on praegu juba määritud ja enam ei julge öelda, see on tähtis, sest see laps tegi seda ja tundis rõõmu sellest, vaid et ta tegi seda NII HÄSTI, kas te kõik nägite seda! Kuhu me küll nii võime areneda??
Nii pannakse kinni selline suukene varem või hiljem ja kunagi tulevikus ta enam ilma tasuta ei laula. Kui püüabki, tabab teda kõõrdpilk. Vaadaku parem seda, kuidas laulab TEMA, keegi, kes ikka lõpuks osutub terake või kolme tera võrra paremaks, kui see lapsuke, noor kuueaastane vanainimene.
Kuid see kaotab ära selle lihtsa võlu, mille saab kätte iga aerutaja, kui ta istub paati ja võtab kätte aerud. Seda ei saa vaadates tajuda, selleks peavad sul olema rakus käed, paat, mis tunnetab su iga käevõnget, kiirus, või aeglus, millega paat libiseb, pritsmed, mida kogenematud käed tekitavad, ja palju muud säärast, mida peab tegema, mida ei saa ainult vaadata.
Mulle meeldivad sellepärast võimlemispeod, kus igaüks on veidi osaline, või muusikakooli väiksed peod, kus lihtsaid lugusid esitatakse lihtsalt nii, nagu nad veel paistavad ainult klaverimängutoolilt, kus jalad veel maha ei ulatu - lihtsatena, mitte ikoonidena.
Meie laulupidu võiks olla teerajaja selles vanas uuesti üles leitavas maailmas, kus olemas olla tähendab olla osavõtja, mitte publik. Publiku sünd saaks sellises meediumis tõeliselt teoks vaid osavõtu kaudu.
Meie tehnoloogia on ühe sellise väikese iga päev toimuva ime loonud, selleks on Internet ja vahel on võluv vaadata sinna riputatud pilte, miljonitest juhuslikult valitud, mingi otsingusõna või fraasi kasutades sinu haardesse jõudnud pudelisõnumina. Vahel aga leiad sealt nii üles ka muid mõtteid, pilte, videosid, vahel mõttetusigi.
Vahel astud üle selle nähtamatu piiri, mida see riputaja või tegija ei märka - ta arvab endiselt ennast toimetavas mõnes väikses külas või kõrtsis, mitte laias ilmas, kus tema tegevus nagu klaasmajas on vaadeldav läbi paljude miljonite teleskoopide, kui nendel selleks on vaid tahtmist.
Kuid need lood klaasmajakestes ei ole müümiseks. Kui nad müümiseks välja pannakse, ei ole nad enam need lood, vaid supermarketi vaateakna väljapanek, millel on oma hind täna, veidi väiksem hind homme ja hoopis olematu ülehomme, kui vaateaknal kodanik A väljapanek on sujuvalt asendunud kodanik C tootenäidisega.
Kui A on visa ja väga püsiv, õnnestub tal ebaõiglast kadu supermarketi kaubaletilt kohe kompenseerida ja uuesti edetabelisse pürgida järgmiselgi nädalal. Kui ta seda küllalt kaua teeb, teda vahest enam kohe homme kõrvale ei lükata. Väikesest vaateaknast on saanud suurpoodi suur vaateaken, tähekesest supertäht või staar.
Ime sünnib siis, kui see staar või täht endiselt jääb täpselt samasuguseks lapseks, kellele näiteks meeldib klaver ja kes ei oskagi teisiti mängida, kui kaasa ümisedes. Selline ime, üks imelik mees, oli minu jaoks Glenn Gould. Ainukesena klaverimaailma nõudlike kuulajate silmis on tema plaatidel lubatud alati mingi segav ümin. See on Glenn, kes laulis alati, kui ta mängis, hinnaalanduseta, kelle hing alati laulis.
...
Suured ja väiksed staarid on niisiis Internetis koos ja neid ei pea enam esitlema selleks, et nad oleksid nähtavad - nad ongi koos kõik nähtavad, miljonid väikesed ja suured tähed, millele tuleb pöörata oma pilk. See tähendab aga ühtlasi seda, et VÄGA SUURED langevad.
Mõne inimese jaoks võib selline kultuuriikoonide langus tunduda samaväärne apokalüpsisena. See on nii ja see ei ole nii. Me ei saa vist kunagi tagasi seda aega, kui haritud inimene sai üles lugeda mingid 10 või 100 nime, ning see oligi kõik, kogu 19. või 20 sajandi kirjandus, ja ülejäänud 1000/10000/???? võisid olla vaid parandusliikmed selles kultuurivõrrandis. Ühekorraga on nad kõik jälle laval, kasvõi ühe vaataja, ühe lugeja, ühe sirvijaga. Nad on olemas, nagu nad tegelikult olid ka varasemalt olemas, nagu peaaegu iga inimene võiks olla olemas, olla mingit sorti väike looja, väike täht paisuvas Universumis.
Nii oli ju tegelikult ka siis, kui see lugude vestmine algas, suulise kultuuri valitsuse ajajärgul. Siis võis igaüks olla suur jutuvestja, kui ta vaid tahtis ja viitsis, ja teda ka kuulati, vähemalt tema omas suguharus. Aga see lugu pidi olemas olema - see on puudu paljudel, kes täna Internetis enda arust küll räägivad, aga väga tinglikult, nimelt seosetut või äärmiselt lihtsustatud juttu kellegi vihkamisest või põlgamisest...
Nii sõlmib Internet meid jälle kokku kummaliseks külaks, sedapuhku väga paljude, paljude miljonite osalejatega. Ainult mängureeglid on uued, s.t. äraunustatud vanad - räägib see, kellel on rääkida üks lugu, mitte see, kellel vanas meedias on ainukesena õigus rääkida TEGELIKULT - vaateakna superstaaril. Isegi see staar saab rääkida vaid juba selliseid asju, mida on ette räägitud ja oodatud-reklaamitud ning mis toob supermarketi omanikule sisse tulu.
Nii õpetatakse inimesed äkki jälle kuulama ja ka muusikaline stratosfäär, kuhu ikka vähestel on asja, saab tagasi oma tõelise tähenduse. Seesama Gould loobus lõpuks kontserditegevusest ja piirdus helisalvestustega. Ta ei tahtnud olla ikoon elututes kontserdisaalides, kus inimesed käivad motiividel, millest üks viimaseid on kuulamine. Ta lootis taasleida selle kuulamissideme kaudselt, oma helisalvestise abiga.
Laps, kes ehitas lautri kirjudest kividest ja palja käsi püüdis ogarulle, on ammugi surnud, ammu ja aegamööda. Ja see rand, mis kord oli noor ning lõhnas esimest korda, kevade rand oodates suve laineid, pehmed linnupesad jahedail kividel, võrgud, mis helkisid särjesapist, esimene vesikaare tuul üle lõpmata lageda maa - see rand on vana ja hall, isegi kivid on surnud.
Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.
Aga nii kaua kui hingab meri, sünnivad alati uued rannad."
(Autor: Ristikivi)
Mälu taasavastamine, eriti episoodilise mälu, selle imelise leiutise, mis iseenese elu jäädvustab kiiresti hääbuvale lindile, ja meenutamine ja kuulamine tuleb rahvale tagasi anda. Jõhkrad ideoloogiad ja utoopiad on selle ära risustanud ja suigutanud. Inimesed ei julge mäletada, nad põletavad kirju ja mälestusi, omavahelisi suhteid, lootes tulevalas leida õigustusi. Mine tea, mis teise inimese teadmine kaasa toob? Äkki on hull? äkki rahvavainlane, äkki toob toored mõtted pähed, äkki häirib hingerahu... Inimesed kardavad üksteist ja iseennast, nende hingeraamatu võtmed on kaevu visatud ja häda neile, kes neid üritavad sealt jälle välja õngitseda. Uued rannad siiski ei jää sündimata kõige risustatum rand saab ka ükskord jälle puhtaks meri kannab peale uue uitliiva ja alles jääb puhas, rikkumata meretuul.
Kirjutasin seda kunagi Marju Kõivupuu jutule "Paigavaimu kutse", PM, sept. 2006) täienduseks.
Aga see passib ka tänasesse, kui ühed blogid pannakse kinni ja teised jälle alustavad, ikka ja jälle hoolega mõeldes, mida teised meist arvasid ja arvavad, või ei arvanud.
Meie ei ole selle maailma naba. Liiv teeb oma töö meist sõltumata, nagu ka tema nimekaim, vana vikatimees Hannus. Meie asi on jätta jälgi, liiva ja tuule asi neid kustutada.
Vee peal oskavad kõndida vaid pühakud.
Vanal heal ajal ei tulnud külas küll kellelgi mõtet pähe oma elu vaateaken kinni panna. Vaid vene õigeusu mungad sulgesid ennast vahel koopasse, kuna nende arvates kõik väline häiris sedavõrd, isegi kõige süütum suhtlusakt oli nende vaimu jaoks kui vägistus.
Vahel võib-olla vajame sellist paastu või puhastumist, kuid see kõik ei tohiks kesta liiga palju, sest vaakumis elamine ei ole võimalik.
Virtuaalmaailma virtuaalkohtingud meenutavad sageli Alice imedemaa teelaudkonda. Igaühel on oma asi ajada, jutupuuduse üle just kurta ei saa, küll ei pruugi laudkonda sattujad üksteisest eriti aru saada.
Vahel päädib see mingite virtuaalsõdadega ja vahel lendavad peadki, virtuaalselt.
Kuid mõnikord lõpeb uni ja keegi tunneb, et tema jäljed liival ei tahagi kuhugi kaduda ja ta tunneb ennast kahjustatuna. Öö hajub ja päevavalgusesse liivahiirte sebimised ei sobi.
Poeme urgu, elades seal oma "tegelikku", "reaalset" liivahiirte elu edasi, kuni järgmise korrani, järgmise virtuaalunenäoni.
Ülal on pilt sellest, mis võib juhtuda dioksiinimürgituse tagajärjel järeltuleva põlvega. USA kasutas Agent Orange nimelist "herbitsiidi" oma sõjas 10 aastat. Tohutu hulk inimesi Vietnamis kannatavad seetõttu dioksiinikahjustuste käes.
...
Räägitakse, et juba 3 kuud tagasi olla mõned Prantsuse ja Itaalia tervishoiuametnikud olnud murelikud: mõnes liha / toidu proovis sisaldus liialt palju dioksiine, aga allikat kindlaks määrata ei suudetud. Üheks võimalikuks kandidaadiriigiks olla olnud ka Iirimaa.Sahinad räägivad, et see info siiski edastati ka iirlastele, kes sellega aga midagi peale hakata ei osanud (tahtnud). Kindlalt on teada see, et samad tulemid said Taani tervishoiuametnikud septembri keskel. Kuid informatsiooni sellest, et nad midagi säärast leidsid, andnud nad iirlastele edasi vaid siis, kui need juba avalikult häire välja kuulutasid. Kuid sellest tuleneb kuupäev 1 september 2008,millest tahapoole Iiri sealiha tuleks lugeda ohutuks ja millest edasi saastunuks. Vaid sellest! [1] Kes tahab, uurigu seda sahistamise lugu edasi.
Dioksiinidest ja nende sugulashingedest katsun rääkida lähemalt järgmisel aastal. Praegu ütlen vaid, et "tulemuse" (vähk, käitumishäire, invaliidne või ebaadekvaatne järeltulija)saavutamiseks piisab äärmiselt väikesest kogusest, nimelt PIKOGRAMMIDEST kg. kehakaalu kohta päevas. Vähemalt ohutud limiidid on just nii madalad ja keda huvitab pico tähendus, see tähendab 12 nulli, sedapuhku koma järel. See tähendab ühte ainepiisakest raudteetsisterni või veel vähem, ma tõesti ei hakka neid populaarteaduslikke üliväike-ülisuur arvutusi järele tegema. Võimalik, et usinatel teaduritel õnnestuks mõõdetavate efektide saamiseks minna veelgi allapoole, kuid kusagilt ei ole leida kontrollgruppi - just nii madalad dioksiinide / PCB-de sisaldused on juba igapäevane nähtus. Dioksiine ja nende sugulasi on arvukalt, nagu tavaliselt orgaaniliste ühenditega ikka juhtub - nagu jänese ja tema sugulastega Puhhi raamatust. Kuid loodus neid ise ei valmista. Dioksiinid tekivad siia ilma meie plastmassimaania tagajärjel siis, kui me neid aineid põletame. Dioksiinide sugulasi, PCB-sid valmistati aga täiesti teadlikult 50 aasta vältel ning selle taga seisis meilegi hästi tuntud nimi: Monsanto. (Ühte toodet teame me eriti hästi: Agent Orange.)
Kuigi normid nende ainete osas on ülikarmid, eeldades pidevat testimist, saab nende määramiseks kasutada vaid väga kalleid meetodeid. Ühe proovi tegemine maksab vähemalt 1000 dollarit (täpse hinnagu peavad andma vastavat ametkonnad). Odavamaid meetodeid on küll välja arendatud, kuid neid kõiki peetakse millegipärast ebausaldusväärseiks. Häda äkki ajab EU sellele teele, et selliseid kiirtestimisi siiski hakata sooritama? Eestis neid proove teha ei saa. Praegu tehakse dioksiinide määranguid vajaduse korral mitte Eestis, vaid Soomes, Kuopios. Sellel aastal testiti Läänemere räimi, piima, silmu konserve, aga mitte liha, möödunud aastal lihatoodetest veiseliha.
Päris lugu sai alguse siiski 19. novembril, kui FSAI (Iirima Toiduohutusameti) rutiinsest proovist searasva kohta leiti normist 200 korda (!!) ületav kogus dioksiine. Ka Iirimal tehakse järelkontrolli hoopis Inglismaal, nii saadeti analüüs Central Science Lab-i, Yorki. Taustaks - neid rutiinseid kontrolle liha dioksiinisisalduse kohta tehakse Iirimal mõnesaja ringis aastas, s.t. 100000 tonni sealiha kohta 1 kontroll 500-1000 tonni liha kohta. Tulemused selguvad umbes nädala jooksul. Seetõttu loota, etdioksiiniga saastumisel see tuleks kiiresti ilmsiks, on praeguseks utoopia - suureulatuslikud, kogu Euroopat hõlmavad skandaalid on siia sisse kirjutatud. (kontrolle ise on rohkem, kuid erinevate ainete-kahtluse peale jagunevad nad ilusti ära, Iirimaal tehtud toiduaineteproovide arv on mõnikümmend tuhat).
8 detsembril nägigi ilmavalgust pommuudis: Iiri sealihatooted tuleb kõik müügilt kõrvaldada, kuniks olukord selgub. [4]. Ajastus oli tõesti suurepärane ning ka suuremad sealihapartiid kõikjale välja saadetud.
Iiri sealiha eksporditakse 25 riiki, 113000 tonni liha jaguneb umbes nii: pool läheb Inglismaale, ülejäänud pool EU-sse jateistesse maadesse (Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa ..Hiina ... Eesti)
Robert Hoggile oli see teine suurem ebameeldivus tema elus. Esimene saatuselöök tabas teda siis, kui Iirimaad tabas suu- ja sõrataud. Seetõttu tuli tal jahikirg asendada mõne muu meeldiva ajaviitemoodusega ning selleks sai polo. Tema korraldatud suurejoonelistel poloüritustel ja grillpidudel on osalenud ka Inglise kuningaperekonna liikmed. Tema achilleuse kannaks aga sai tehas nimega Millstream Power Recycling Limited, mis tegeles toidujäätmetest loomasööda valmistamisega. Väidetavalt kasutas mr. Hogg selleks, et kuivatada toidujäätmeid, mingit litsenseerimata õli, mis saastuse põhjustas. Mesinädalate asemel tuleb Hoggil nüüd anda vastust küsimusele, kuidas see õnnetu õli suutis saastada sedavõrd suure koguse sööta ja luua kaose meie tänavusse jõulumuinasjuttu. Õli suutis aga tekitada lõputu õuduse Iiri lihatööstusesse: 10% sigadest on söönud sellest õliga "rikastatud" sööta. Farmidest tähendas see 38 veisefarmile, 10 seafarmile Iirimaal ning 9 -le seafarmile Põhja Iirimaal surmahoopi, kuna need tarvitasid seda sööta. Kuhu ja kellele see liha on läinud, ei suuda isegi Holmes & Watson ilmselt välja selgitada, sest EU seadused ei võimalda seda. Kui sea sünni ja surmamaa võibki olla Iirimaa, ei pruugi nii juhtuda selle tootega, mis sellest saab. Tootjamaa muutmiseks piisab viilutusest. Nii ei maksa liiga tõsiselt võtta juttu sellest, et Iiri liha vaid 120 tonni Eestis liigub.
Dioksiinid Eestis
Eestis on dioksiinid jäänud küllaltki vähetuntud aineteklassiks, mis vaid vähestele keskkonnaametnikele episoodiliselt akadeemilist huvi pakuvad. Proove võetakse vähe, ohud on teoreetilised, proove tehaksegi hoopis Soomes. Nii tunduski veel teisipäeval, ilmselt tundub veelgi, et tüütud euroametnikud on eestlasest ärimehe ja ostja elu vaid keeruliseks ajanud. Pärast mõnda päeva või nädalat võib selle sealiha kõik ilusti müüki tagasi panna ja ega sügavkülmas nendega seal midagi paha juhtuda ei saagi. Sellist klassikalist suunda väljendab parimini Postimees (Hindrek Riikoja kirjutised sealiha teemadel, [7b]). Veidi ettevaatlikumalt läheneb teemale Päevaleht, kelle arvates ehk oleks õigustatud selle info levik, mis lasteasutused Iiri liha on tellinud. Meie Veterinaar - ja Toiduameti direktori Pärteli arvates on see ilmvõimatu. Ta küll omab seda paberit, kus info kirjas, kuid seda sisestada ei pea võimalikuks. Nii naeratatakse meile, lapsevanematele ja laiutatakse käsi, ei saa, pole võimalik, ärge paanitsege, ärge külvake paanikat. Kõik nagu 22 aastat tagasi, Tshernobõli päevil ja rohkemgi veel: radioaktiivseid autosid näiteks keegi ei kavatsenud uuesti töökorda sättida.
Kutsun üles toetama siin Eesti Lastevanemate Liidu tegevust ja üritada võimalikult kiirelt see nimekiri siiski avalikustada. Siin on tegemist põhimõttelise probleemiga, siin taganeda ei saa. Ei saa nii, et mingid normid on täitmiseks, teised niisama seinalt lugemiseks vaatamiseks, kuna pole seadmeid, millega sodi analüüsida, kolmandad võivad saada ületatud 100 ja 1000 kordselt ja ikka interpreteeritakse neid vastavalt ajastu poliitilistele tuultele. Et aga nii tikub toksikoloogias olema, näitab ühe Iiri tervishoiuametniku väide - selleks, et tekiks mingi mõju dioksiinide söömisel, peaks neid väidetavalt sööma 40 aastat. Et nii ei olnud näiteks Ukraina presidendivalimistel, näitab president Justshenko juhtum, aga ka Vietnami sõja ajalugu.
Suhtelisusprintsiibist dioksinoloogias
Normid toksikoloogias on väga dialektilised asjad. Kõik sõltub sellest, millal neid rakendada või mitte rakendada. President Justshenko puhul näiteks oli tegu eluohtliku situatsiooniga, nagu selgub Lippmaa analüüsist [7d]. Ka teised sarnased juhtumid (Agent Orange kasutuse tagajärjed) ei ole rõõmustavad. Tõin oma loo illustratsioonis ühe pildi sellisest võimalikust tagajärjest. Efektide tekkimiseks ei pea tarbima dioksiinidega immutatud liha 40 aastat järjest.
Bibliograafia:
1.Food Safety Authority of Ireland kodulehelt leitud:
Utoopiliste teoste hulk, mis mingit sorti tulevikku kujutavad, ületab tänapäeval hoomatavuse piiri. Seetõttu on haihtunud see uudsus, mis võis kunagi haarata lugejat, kes luges süngeid ennustusi vältimatust katastroofist. Utoopiate lugemine on nüüdseks rutiin, tavaliselt väga sarnane õudukate lugemisega ja ka retseptsioon sarnane - kas oli õudne, kas pani "mõtlema", kas öösel sai magada ....
Sellest hoolimata on 20. sajandi utopistlike-düstoopiliste hoiatusromaanide seas kahel eriline positsioon: 'Huxley "Hea uus Ilm"ning Orwell 1984.
(Mulle ise meeldib miskitpärast
"Lõbus uus ilm", sest see natukene omab 20 sajandi kontekstis meile hästi hoomatavat tähendust -lausungit "Elu on muutunud lõbusamaks ja huvitavamaks" silmas pidades. Väljaspool seda blogi, kus pean sellist jultumust lubatavaks, võibselle mõttes tagasi tsenseerida Heaks uueks ilmaks...)
Nende kahe kultusromaani motiividel põhineb suurel määralNeil Postmani televisioonivastase ristikäigu ekspositsioon.Tema kultusteos sai pealkirjaks "Surnuks lõbutsedes", ("Amusing ourselves to Death"). Sama pealkirjaga(täpsemalt, peaaegu samaga, "Amused to Death") ilmus 1992 Roger Watersilt heliplaat. Huxley kirjutas oma"Lõbusa uue ilma" 1931. Orwell sekundeeris sellele 1948.
Huxley essee, "Lõbusast uuest ilmast veel kord"("New Brave world revisited") ilmus 1958, ajal, kui vene tangid kolistasid Budapesti tänavatel ja uputasid madjarite vabadusepüüdeid verre. Kuid juba 1958 oli Huxley maailm tõenäolisem, kui Orwelli oma, vähemalt üle lombi vaadatuna. Veel ei olnud suurt midagi välja tulnud DNA põhisest geneetilisest aretustööst. Nüüd juba on ja Atwoodi "Orüks ja Ruik" võiks olla omapäraseks punktiks sellele uuele Ilmakorrale.
Kui Postman oma "Surnuks lõbutsedes" 1985 avaldas, oli lõplikult selge, et Orwelli maailmapilt ei pruugi veel kohe realiseeruda. Huxley visioon aga oli ja on jätkuvalt IN. Võib-olla selle valguse puudumise mõttes toru lõpust oli see kesköötund käes just aastal 1985. Praeguseks on visiooni teostumiseks vajalikesse eeldustesse siginenud mõned mõrad ja uusarengud, mis raudkindlalt fordistliku ajastu saabumist kinnitada veel ei võimalda.
Kuid 1985 oli Postmanil täielik õigus oma eessõnas raamatule "Surnuks lõbutsedes" kirjutada:
"Hoidsime silma peal aastal 1984. Kui see tuli, aga prohvetlus teoks ei saanud, võisid mõtlevad ameeriklased lubada enesele ülistuslaule. Liberaalse demokraatia alused jäid püsima. Kuigi siin ja sealvõimutses terror, jäime vähemalt meie Orwelli luupainajatest puutumatuks.
Kuid olime unustanud, et Orwelli süngete nägemuste kõrval eksisteeris ka teine - pisut vanem, veidi vähem tuntud, aga samavõrra häiriv: Aldous Huxley "Lõbus uus ilm".
Orwell ja Huxley ei ennustanud vastupidiselt isegi kõige mõtlevamate seas levinud uskumusele ühte ja sama asja. Orwell hoiatab, et meil tuleb jagu saada välisest rõhumisest. Aga Huxley nägemuse ei ole Suur Vend vajalik, et inimesi ilma jätta nende autonoomiast, ajaloost ning küpsusest.. Nagu tema seda kujutles, hakkavad inimesed oma rõhujaid armastama, ülistades tehnoloogiat, mis võtab neilt võimalused mõtlemiseks. Orwell kartis neid, kes võiksid keelata raamatud. Huxley kartis seda, et ei pruugi olla põhjust mitte ühegi raamatu keelustamiseks, sest pole kedagi, kes neid loeks. Orwell kartis neid, kes jätavad meid informatsioonist ilma. Huxley kartis seda, et seda informatsiooni jagatakse meile sedavõrd palju, et see taandab meid passiivsusesse ja egoismi. Orwell kartis, et tõde hakatakse meie eest varjama. Huxley kartis, et tõde uputatakse ebaolulisuse merre. Orwell kartis, et meie kultuur vangistatakse. Huxley kartis, et meie kultuur trivialiseerub, et me hakkame peamiselt tegelema mingit sorti pidude ja prallede, tundlemiste, või tsentrifugaalmuna mängudega.(pidu ja pralle - lõbusa uue ilma põhitegevus lõõgastusel, tsentrifugaalmuna - mäng, mida mängisid lapsed "Lõbusas uues ilmas", tlk. märkus) Oma essees "Lõbusast uuest ilmast veel kord" märkis Huxley, et ratsionalistid ja kodanikuvabaduste eest võitlejad, kes alati on valvel, et hoiatada türannia eest, "ei suutnud võtta arvesse inimeste peaaaegu lõputut iha lõbustuste järele". Nagu Huxley märkis, kontrollitakse 1984-s inimesi valuaistingute abiga. "Lõbusas uues ilmas" kontrollitakse inimesi hoopis lõbuaistingute abil. Kokkuvõtlikult öeldes kartis Orwell, et see, mida vihkame, meid ka hävitab. Huxley kartis, et meid hävitab see, mida armastame. See raamat käsitleb võimalust, et õigus oli Huxleyl, mitte Orwellil.
Kuna minu põlvkonnal on unikaalne võimalus olnud elada kahel erineval, totaalselt erineval ajastul, võtan julguse anda ka oma kohtuotsus: Postmanil on muidugi suurel määral õigus. Oleme jõudnud orwelli ajastust lõbusa uue ilma ajastusse. Elu on tõesti muutunud huvitavamaks ja lõbusamaks! Tõtt öelda on rumalatel inimestele meil Eestis päris hea elada. Kui aga vaevab ärevus või paanika - psühhiaater aitab, kirjutab tableti. Somaon ka täiesti olemas. Geneetiline konditsioneerimine veel puudub, kuid kaugel seegi. Olen ka Postmaniga päri selles osas, et TV on selle allakäigus üks tegijaid, võib-olla üks olulisemaid tegijaid.
Kuid kahjuks on Postman teinud samaväärse eksimuse, mille sooritavad peaaegu kõik ameeriklased peaaegu alateadlikult mingit ideed visioneerides: nende põhjuslikkusekäsitlus on peaaegu alati reduktsionistlik. Jeeriku pasunad ei põhjustanud linnamüüride varingut - seda põhjustasid need inimesed, kes puhusid neid pasunaid. Kuid instrumendina, ajupesuvahendina pasunad kahtlemata olid tegevad Jeeriku langemisel.
Nii on TV kahtlemata tegusam kast inimeste manipuleerimisel, kui seda oli ajaleht, lendleht või telegraaf. Sellest hoolimata kunst manipuleerida sai tõeliselt suure tõuke alates juba sellest hetkest, kui Gutenberg oma trükipressi leiutas. Kuid teist alust oli ka vaja - teooriat. Ja selle teooria püstitasid jesuiidid: propaganda mõiste oli nende arsenalist. Kuid Gutenbergi revolutsiooni esimesed tulemused siiski korrastasid olemasolevat informatsioon, tegid selle üldkättesaadavaks, soodustasid arengut. Sellega kaasnev massimeedia vähilaadne areng oli esialgu sordiini all kulgev protsess. Kuid olemuslikult ei ole erinevust ajalehe ja telekapurgi vahel, aga ka õudusromaan, kriminaalromaan, naistekad - kõik need kategooriad nüristavad ja ähmastavad meie teadvust samamoodi.
Epideemia mõõtmed omandas aga nähtus alates 20. sajandi algusest, kui Freud postuleeris alateadvuse olemasolu, ja Bernays sõnastas massimanipulatsiooni põhireeglid. Esimese Maailmasõja ajal sõjapropaganda meetodid töötasid hästi ja need võeti ka mujal kasutusele, näiteks Hitleri poolt, Venemaal aga arendasid propagandatalitust kommunistid.
Modernismi aeg, millega ma tähistan Maailmasõjajärgset ajastut, aga lihtsalt vajab massimanipulatsiooni oma toimimiseks. Huxley ei pidanud oma teose jaoks telekapurgist midagi teadma, tema eeldused kehtisid ilma selle purgitagi.
Modernismiajastu üks kõige suuremaid illusioone ja müüte on tegelikult uskumus, et massimeedia praegusel kujul on äärmiselt kasulik ja vajalik. Seda toetab teine uskumus - arenenud demokraatiaga ühiskonnas me muidu ju ei saa teha otsustusi, keda valida. Ilma igapäevase kollase ajaleheta, netiportaalita, telekas näidatavate tähtede tantsudeta ei saavat demokraatia toimida!
Küsimust sellest, kui palju me tegelikult kedagi üldse valime, kas meil on üldse midagi mõistlikku valida, kui palju meie otsustustest midagi sõltub, ei ole aga enamik taibanud päridagi. Ometi nõutakse just massidelt alati vastutust oma niinimetatud "valikute" eest. Pangahärrad ja muud valitsejad ei vastuta kunagi millegi eest. Kas see siiski ei tundu vähemalt veider?
Postmanilt on teatud algmeid selle mõistmisel, et alates hetkest, kui Morse oma telegraafimasina leiutas, toimus maailmas üks oluline faasinihe. Ühel hetkel süstiti inimeste sisse veendumus, et neil on väga vajalik teada seda, et kusagil teisel pool planeeti keegi parajasti kedagi vägistab.
Ma arvan, et see eeldus oli algusest peale väär. Koos sellega aga oli kellelegi väga vaja, et inimesed loeksid midagi sellest, mis kusagil Austraalias toimub. Miks? Sest koos selle lugemismaterjaliga sai vastutustundlik demokraatilise ühiskonna kodanik enese sisse ka annuse reklaami, aga teise ja väga vajaliku annuse poliitilist propagandat.
Peamine probleem, mis televisiooni tulekuga jõudis oma tippu,on meedia võimendustegur. Minu tagasihoidlikku blogi loevad 10, vahel 20, ütleme mõnisada inimest väga optimistlikult hinnates.
Seevastu selgeltnägijate saadet teavad kõik. Maailma saab väga olulisel määral suunata ja juhtida, kui sellised "võimendid" on oma käsutuses. Just sellised, sadadesse ja miljonitesse ulatuvad võimendustegurid on tänapäevase meedia ja ühiskonna kriisi põhilisteks põhjusteks. Kuidas pääseda sellisest haardest, mida selleks teha võiks?
Sellisest äärmisest soost minu arvates siiski on üks võimalik väljapääs ja selleks õlekõrreks, alternatiivmeedia instrumendiks võib osutuda Internet.
Rõhutan - VÕIB. Selleks peab toimuma ka teatud nihe mõttelaadides, lihtsalt pasunad on kasutud, kui neid ei puhuta. Kui inimesed jätkavad Internetis põhiliselt samasuguste mallide järgi talitlemist, nagu on nad harjunud meedialt ootama, midagi olulist kindlasti ei muutu. Staarajakirjaniku asendab staarblogija, on selles siis vahet?
Kuid on märgata ka väikesi, aga olulisi nihkeid. Loetlen neist mõningaid:
1.
Info on Internetis äärmiselt fragmentaliseerunud. Ilma otsingumootoriteta, aga ka ilma eesmärgita millegi lugemine suvaliselt saidilt, jah ka see on mingi tegevus, aga ei taga selle lugejale arvatavasti seda mõnu, mida mingi standardportaali külge kinnistumine annaks, või lehelugemine. Selles mõttes portaal on vaid vana meedia jätke uues meedias ja midagi väga revolutsioonilist ei muuda, v.a. mõned harjumused.
Seega informatsiooni otsimiseks peab inimene natukene mõtlema. Kui ta seda teeb, leiab ta selle informatsiooni ka suhteliselt kiiresti üles, õigete otsisõnade abil.
Seega ilma googleta, ausa indekseerimissüsteemita Internet ei toimiks.
Tsenseeritud googlega saaks seda olukorda kergesti tappa, siis aga kaoks sellel ettevõtmisel majanduslik kasumlikkus ja see õnneks ei ole kapitalistliku äriloogikal põhinevas maailmas võimalik. Järelikult võime ehk loota - hea ja paindlik otsingusüsteem pigem areneb, kui stagneerub.
Kui inimene juba otsib midagi otsingumootori abil, on tal seda informatsiooni ka vaja, kasvõi tunnetuslikult vaatepunktilt. Spämmi on arvutiajastu õpetanud inimesed kiiresti põlgama ja see võib mõjutada isegi traditsiooniliselt kolletavat ajakirjandust.
2.
Internetist saadavatel vastustel puudub suur valiidsus, kuid teatud valideerimine on siiski olemas. See, kas see informatsioon on oluline, õige, tähtis, selle paneb paika Interneti tarbija, kes võtab sellel moel enesele ka kaudselt teatud vastutuse selle hinnangu eest. See kõik nõuab iseseisva otsustuse võime arendamist.
Seni ei ole olnud ja tõenäoliselt ei tule ühegi probleemse teema kohta ühte, õiget, absoluutselt õiget arvamust. Otsustuse peab tegema neti tarbija.
Selle otsustuse loomiseks peab ta töötlema läbi aga tavaliselt palju mahukama informatsioonihulga, kui see on ajalehtedes, veel vähem telekapurgis kombeks.
1 minuti mehed Internetis enam läbi ei lähe, nad ei veena enam kedagi.
Iseseisva otsustusvõimeta inimestel ei ole tegelikult internetti asja ja nad on üsna sageli ka vana meedia kõige sõjakamad pooldajad.
3.
Samas Internet ei jäta peaaegu kunagi mingi vastuseta, kuigi see võib olla ka väga vales suunas, esialgu.
Ma olen seda analüüsinud iseenese maailmanägemise evolutsiooni vaadeldes ja tött öelda olen mõningate tulemuste üle tänini jahmunud.
Ilma Internetita ma tõenäoliselt peaksin väga suureks veidrikuks iga inimest, kes arvab, et ameeriklased ei käinud Kuul. Ma poleks tõenäoliselt teadnud nende "vandenõuteoreetikute" nimesidki, nagu vana meedia selliseid asju usinalt sildistab.
Praeguseks on see teooria laialt teada, ka lugemismaterjali on vahest liigagi küll.
Enese jaoks oli uuringu tulem üllatav - kaldun arvama, et ega nad seal ei käinud küll.
Pildid on võltsitud, varjude digianalüüs teist võimalust ei jäta, kuukive pole endiselt põhjalikult analüüsitud, v.a. venelaste automaatide toodud, kuundumise tehnilised probleemid ei olnud 1969 veel ületatavad, jne...
Kuid mitte keegi ei ütle teile vastust ette. Te peate selle, aga mõne teise probleemi vastuse ise enese jaoks selgeks mõtlema, ilma iseseisva tööta seda aga ei saavuta.
Ma usun, et see Interneti omadus, välja kraamida ja püsivalt jäädvustada igat sorti valesid ja nurjatusi, laastab meie maailma valede võrgustikku loodetavasti veel enam.
Jälle üks sammuke lõbusast ilmast eemale! Selle hinnaks, tjah, on vandenõuteoreetikud, kes mõnedele sotsioloogidele on saanud asendamatuks uurimismaterjaliks.
(ning kellele ma Armstrongi kombel ütleks - good luck )
4.
Internet on kahepoolne ja tavaliselt väiksemate võimendusteguritega keskkond, kui seda on raadio, TV, ajaleht. Hitleritel oleks siin raske mõjule pääseda.
Jeesuse kohta ma ei tea. Just Jeesuse mudel - mõned jüngrid, aeglane, aga kindel ideede levik, on neti omapära ja tugevus.
Internet peegeldab natukene suulise meedia ajajärgul valitsenud mudelit ning minu arvates on see hea.
Nii on sündinud ju olulised maailmareligioonid, aga ka Homerose Ilias ja Odysseia. Nii sünnib kunst, tasa, aga kindlalt, võimendudes alles siis, kui kuulaja-vaataja on selle teose omaks tunnistanud, läbi mõelnud, mänginud. Ning käsikirjad Internetis tõesti ei põle.
Interneti kahepoolsus on tegelikult ilmnev ka siis, kui te ise enda arvates "tagasisidet" ei loogi. Iga teie hiireklikk loetakse üle. Millisele saidile rohkem klikitakse, kus kauem aega parjaks tehakse, selle "tähtsus" mingi otsingu suhtes tasakesi tõuseb. Ja vastupidi, kui teie ülitargale targutusele eriti lugejaid ei leidu, olete miljondal kohal mingi otsinguga seotud järjestuses.
Selline omapärane Suur Vend vaatleb teid Internetis ja sellise tehisintellekti tegevust on tegelikult kummastav jälgida, kuna siin tõesti inimolendid on pandud vaid neuronite funktsioonidesse. Aga see hiidaju toimib!
(Teie otsingule Armstrong, good luck saate vastuse vaid seetõttu kohe, et keegi on seda enne otsinud, ja leidnud õige vastuse ja seal klikkinud. )
Internetis võib väga embrüonaalses vormis jälgida ka elavat, vahetut dialoogi. Siin sõltub kahjuks kõik sellest, kes peavad dialoogi.
Anonüümne kommenteerimine võib-olla väga embrüonaalselt andis inimestele teatud väljendusvõimaluse ja seda ka kasutatakse. Sellest hoolimata on tippportaalide külge kleepunud kommentaatorite saatust kurb jälgida. Head, sõna hästi valdavad inimesed tasakesi lahkuvad, jäävad aga mõned stammkommenteerijad, kelle tähemärkide arv ja mõtte sisukus on pöördvõrdelises seoses.
Ikka ei saada aru, et teie võiksite valida informatsiooni, mitte aga informatsioon (täpsemalt, tavaliselt provokatsioon) valib teid. Kuid see on seesama peegli küsimus. Internet ei tee kedagi targemaks, kui see ise ei taha.
Kellelgi ei aeta habet, kui see ise ei taha.
5.
Internet ühendab inimesi. Eestis oleks tõenäoliselt tunduvalt igavam elada, kui ma ei leiaks oma tagasihoidlike huvidele ja probleemidele kaasamõtlejaid. Neid kahjuks miljoni inimese kohta ei kogune alati väga palju. Kuid ma leian samade probleemidega tegelejad kergesti üles, tekib väike kogukond ja sellest võib olla on abi.
Esimest korda leidsin just tänu Internetile, et mulle võib meediast ka mingit praktilist abi olla: sain ja saan nõustada inimesi mõnda sodi sisaldavat toitu mitte tarbima, näiteks olgu märgusõnaks aspartaam. Aga ka fluori sisaldav hambapasta, või elavhõbedat sisaldav vaktsiin.
Minusuguseid inimesi võivad sotsioloogid uurida palju tahes - nad ei saa seda olukorda muuta muul moel, kui antakse asjast huvitatud isikutele AMMENDAVAD vastused.
Hajutatud inimeste koostööl, kesmuidu ei teakskii üksteise olemasolust, on äärmiselt tervistav toime!
Ka raamatukaupmehed on avastanud, et hoolimata sellest, et mõnda raamatut loeb maailmas vaid mõnisada inimest, on neid kka kasulik müüa - Interneti kaudu, sest raamatuid, mida nii müüakse, on palju, väga erinevate nimetustega ja väikeste suurust summa võib olla väga arvestatav suurus. Isegi termin sellele nähtusele on olemas:
"Long Tail".
6.
Internetis peab tõenäoliselt veel üsna kaua suutma väljendada ennast kirjalikult. Eesti filooogid võivad küll kurta degeneratsiooni üle ja see tõesti toimib, aga see ehk on TV purgi süü. Internetis peab vähemalt suutma oma probleemi esitada. See ei ole alati küll igaühele jõukohane ja siit see hädaldus. Varem lihtsalt need tolmurullid olid teada vaid koolide emakeeleõpetajatele, kes meie võsude "meistritöid" pidid lugema.
Nüüd on lollus kõigile kaugele ja laialt näha.
7.
Internetis ei teha peaaegu mitte midagi raha pärast, või ainult raha pärast. Raha ei ole teie tegevusel ka väga limiteeriv faktor, seda küll arenenud maailmas. See aga tõestab väga selgelt liberaalkapitalistliku müüdi kehtetust. Inimeste vaheliste suhete kolmest vormist,mille joonistas selgelt välja Sorokin - vägivaldsed, lepingulised ja kogukondlikud suhted, domineerib meie maailmas vähkasvajalikult lepinguline vorm, mille kindlustajaks on rahasüsteemi vägivaldne loomus.
Blogid tõestavad selgelt, et tasuta lõunad on olemas ja kommunismi selle leebemas vormis ikkagi on võimalik ehitada. Wikipedia oma omapärase, aga täiesti toimiva struktuuriga on teine näide. Väga paljud Internetis edukalt toimivad ärid toimivad vaid seetõttu hästi, et inimesed tegelikult meeleldi osutavad tasuta teenuseid kõrvuti tasulistega, kui see vaid võimalikuks osutuks. Näiteks juhatatakse ju meeleldi teed.
See on avaliku ruumi tagasitulek, vähemalt elektroonilisel kujul.
8.
Internet võib mõneks vaimsest kolkast kiiresti teha metropoli, kui sinna sattuvad vaimsed ja ettevõtlikud inimesed, kes suudavad vastavat infot toota ja netti panna.
ja vastupidi - virtuaalselt saan igal meeldival hetkel minna külla ka mõnda metropoli, kasvõi Interneti piltide kaudu...
9.
Ja mul on esmakordselt võimalus lugeda neid raamatuid, mida ma tõenäoliselt kunagi ei loeks, isegi ei teaks nende olemasolust. Google on meie trükiarhiivist esile kergitanud palju vana, aga äärmiselt väärtuslikku informatsiooni ning see kiirendab tõenäoliselt oluliselt ka teadusarengut - kõik uus on ju põhjalikult äraunustatud vana!
10.
Hea, intelligentne otsimootor võiks ideaalvariandis, praegu veel embrüonaalsel kujul, aidata tippteadlasi, kelell endiselt liiga palju aega kulub info kogumiseks, kui teaduse tegemiseks.
ja nii edasi ja edasi...
Nagu näha sellest loetelust, ei ole Internet samastuv televisiooniga. Võimalik, et midagi on soovmõtlemise tagajärg, et mingi negatiivne sõltuvus muudab mõne siintoodud joone pigem degeneratiivseks, võimalik, et mõni mull lihtsalt on üle võetud vastavate mullitajate käest kriitilise analüüsita, et see kõik on üks suur vandenõu, et meid veel kindlamalt juhitakse selle toreda lõbusa ilma poole ja ma ei tea, mis rolli seal mängima hakkan, alfa või epsiloni. Ei tea.
Kuid lootus siiski jääb, õlekõrreta elu oleks tõesti väljakannatamatu fordism.
Uudis see nüüd ei ole: sõit Kanepist Tartusse läks korda - kohale jõudsime. Pisut üle tunni, keskmise kiiirusega 35 km. tunnis. Oli ikka väga lihtsameelne arvata, et Tartu-Võru tee lahti hoitakse. Töötavat sahka seal täna, 23.11.08 kl. 15-16 näha ei õnnestunud. Kusagil Saverna bensiinijaamas võttis sahk hoogu ja vilgutas tähtsalt tulesid, aga teele minna vist ei julgenud. Leidus lumerallijaid, kes minust nagu postist mööda panid, aga enamik sõitis üsna kuulekalt umbes sama kiirust kasutades. Kuidagi tuli paika panna see risk, kuna teed näha suurt polnud, mis juhtub, kui tee äärde lumevalli põrutad. Kusagil 40 km. tunnis võib su auto enam-vähem terveks jääda, pääsed koju ka veel millalgi, üle selle tundus see võimalus juba kahtlasem. Kui aga juba rong seisab, ei maksa tänaõhtuste busside peale küll väga panustada, isegi peamiste teede läbitavus võib olla suur küsimärk. Nii et päästeteenistuse hoiatused olid asjakohased, eriti see, mis käskis labida kaasa võtta. Minu vana hea hobueesel Skoda Felicia vedas ennast oma esiveoga igalt poolt küll välja, aga võinuks jääda ka lumevangi. Pilti tänasest ei pane, aga midagi sarnast tundus auto esiklaasist vahel paistuvat küll...
See omapärane palindroom tähendab ladina keeles: (hakkan) armastama Obamat / Ma armastan Obamat. Kuigi tulem oli kergesti ennustatav juba enne kampaania lõppu, lõi Barack Obama võitjaks tulek vähemalt siin Eestis ja võib-olla ka mujal veidi õhku puhtamaks. Ma ei ole väga suur optimist, kuid väikest viisi muutusi võiks see maailmas genereerida küll. Kasvõi Eestis on nüüd teatud seltskonnal vaja veidi kohaneda oludega. Nii on üks väike ja oluline plusspunkt sellegi tõdemine, et meie "konservatiivne-rahvuslik" tiib peab mõnda aega halva mängu juures tegema head nägu. Enam ei käibi mustvalge ultraliberaalne ideoloogia, vähemasti nii hästi enam ei käibi ja siit mured: Obama ei ole ikka meie mees. Mõnele lausa viirastuvad spenglerlikud noodid selles tsivilisatsiooni hävinemise protsessis. Bush, see oli Ok, tsivlisatsiooni kaitsja ja arendaja, Obama aga suure allakäiguspiraali kujukas jätke. Juba nende nootide pärast rahvuslikes ja isamaalistes peades on natukene puhtam ja parem tunne. Natukene kurb ka, sest kogu mõtlemise rakenduspunkt on meie niinimetatud poliitilises mõtlemises praktiliselt puudu, juba pikemat aega. Seetõttu ei ole seda ka ühestki aspektist võimalik analüüsida.
Aga Obama lugu saab selgemaks alles mõne aja möödudes. Seetõttu piirdund vaid selle ülaltoodud palindroomiga, mis ka juba valimiskampaaniaski mõningast rakendust leidnud. (Mulle enesele tuli see pähe mistkitpärast juhuslikult ja alles seejärel andis otsing, et see mõttetu lausung tegelikult omab mõtet.) Kahju, et Obama ühte väga põletavat asja ja häbiplekki Ameerika ajaloos vist ei kavatse muuta - teha kindlaks, kes olid nende tornide kokkuvarisemise taga.
Ühtlasi mainin tagasihoidlikult, hiljuti sai täis 3 aastat blogimist. Selline noore lapse aeg, mil võiks juba ütelda - ma oskan rääkida. Kuid kardan, et see oleks liiga suur jultumus. Ärge siis minust ka veel tüdige, esialgu blogin tasapisi edasi nende teemade rütmis, mis tunduvad põletavad.
.jpg)
