märts 18, 2019

Sonaat 15


Selle sonaadi nimetus - "Pastoraalne" - aitab aga hoopis kaasa kogu pala mõistmisele?
Helistikud  on re-mazhoor / minoor, ka sellised asjad ei ole kunagi juhuslikud.
Kui tahate Beethovenilt Päikest (aga ka pilvi, needki ei ole kuhugile kadunud), siis kuulake sonaati 15 Sokolovi esituses.
Elu ongi ju ilus! (?)




märts 17, 2019

Sonaat 14


Mõnikord on muusikale külge kleebitud nimed halvavad. Nii juhtus ka Chopini vihmapiiskade prelüüdiga -  lugege minu "Vihmapiiskade fuugat", kus ma püüdsin seda prelüüdi lahti kirjutada, nii nagu mina seda mõistan ja nagu mulle tundub, et täiesti autentne kirjeldus selle prelüüdi kohta on meieni jõudnud ...
Selle sonaadiga 14 on sama lugu. Kujutlus kuupaistest on halvav ja segav ja seetõttu laske see kuupaiste oma hinge alles siis, kui olete seda sonaati kuulanud eelkõige kui sonaati ar-mas-tu-sest ja nukrusest -  Chopini kuulsa prelüüdi 4 / või etüüdi 3 võtmes.
Ja juba 1801 aimus Beethovenile, et edaspidises elus on ta kurt - võimeline kuulma oma lugusid vaid vaimus, mitte enam reaalsuses. Ja samasse aastasse mahtus ka üks väga vastamata armastus. Niipalju siis sellest kuupaistest.
Alles siis lisage sellele natukene sellist ületamatult nukrat kuupaistet ...
Kui keegi julgeks oma esituses selle kuupaiste kasvõi selles mõttes peaaegu täiesti välja jätta - see jälle pole see, sest võib-olla on ka Kuu, täiskuu meie läbipõrumiste jaoks üks hea valgusti, palju parem, kui Päike - sest paistab ju siis, kui Päikest pole ...
 Mustade klahvide peale ei koli ükski helilooja lihtsalt niisama.

märts 06, 2019

Eesti väärib oma E -d












Hiljutistel valimistel sai Eesti oma E-le punkti pandud -
E-hääletamisel sündis uus Eesti rekord.
Üks filosoof uskus, et maailmas ongi vaid ideed, nagu Platongi
Tema kõige kuulsam ütelus on see, et iga rahvas on oma riiki väärt.
Meie oleme siis E- ehk virtuaalriiki väärt. 
Ka valimised muundusid äkitselt virtuaalseteks mugavusvalimisteks ja kui veel kõik teha, et inimeste tee (eriti maal) oma jaoskonnani üsna pikk saab, siis võeti see mugavus rõõmuga vastu ja saadaksegi see, mida vääriti.
Kahjuks riik, millel pole taga ei higi, ei verd, ega pisaraid (ammune mälestus kui vaid virtuaalne reaalsusteenus aastapäevade vastuvõttudel), ei saagi kaugemale virtuaalsusest.
Reaalsuse kontroll ütleb siiski, et palju asju virtuaalsuseks jääbki või koguni hääbub sinna.
Kui virtualiseerimisega võib jõuda teatud asjade puhul isegi mõistlike tulemiteni, siis kahjuks valimised on osutunud meie väikse rahva jaoks klassikaliseks E - ämbriks igas mõttes.
Juba kultuuriliselt ei saa demokraatiat niimoodi virtualiseerida, rääkimata sellest, et võimatu on tagada kellegi läptopi taga olukorda, kus isik saaks anda oma hääle kõigile demokraatia nõuetele vastavalt. Isegi seda ei suudeta tagada, et selle isiku asemel ei toimeta seal keegi teine, kes teab selle isiku Id-kaardi koode.
Et asju veelgi kõvemini ämbrisse keerata, on kõik E-serveri taga toimetamised mitteavalikud ja ei ole mingeid mõistlikke protseduure, mis võimaldaks tavainimesel kontrollida häälelugemise õigsust.
Sellise mehhanismi väljamõtlemine oleks tänapäeval hea tahtsmise korral isegi võimalik (vähemalt teoreetiliselt, kahjuks praktiliselt võib see olla ülimalt keerukas), aga kahjuks meie E-riigis toimetavad isikud ei paista olevat sellest eriti huvitatud.
Järelikult tekib kõrvalisel vaatlejal paratamatult hüpotees, et kuidagi on see kellelegi kasulik ja see keerab meie E-hääletamise veel enam ämbrisse - kellelgi teisel edaspidi pikka aega ei ole enam mingit soovi seda isegi proovida. Võimalik, et mõnes diktatuuririigis seda tehakse, seegi vaid kriipsutakse alla meie ämbrit ühel või teisel viisil.
Nendest ämbritest peaks täiesti piisama, et mõistlik rahvas valiks järgmine kord mõistlikuma, traditsioonilisema viisi ja loobuks mugavushääletamisest, et mitte saada mugavusriiki valitsejatele.
Mugavusriik valitsejatele võib aga olla alamatele koguni õudusunenägu.

Aga mitte ainult virtuaalriigist ei tahtnud ma rääkida - mida sa ikka ohid koos teise samasugusega
nagu inglastel on kombeks poliitikast rääkida - üks ohkab ja siis teine ja ongi räägitud.

Kui valitsejatest üritab eestlane kuidagi mööda hiilida, siis oma meeles toimuv, mis paratamatult toimub meie endi keeles, ei saa ükski üle ega ümber:
Virtuaalriigiga kaasneb kahjuks meie ilusa keele virtualiseerumine.
Selline keel võib-olla jääb näiteks koguni kogu inimkultuuri kestmise lõpuni mingile tehisintelligendile arusaadavaks dialektiks, kui asi puudutab näiteks vihakõne tuvastamist -
milline värdsõna on istutatud meie ilusasse keelde!
250 aasta pärast siis ei ole planeedil enam ühtegi eestlast, kuigi kusagil serveris võib olla virtuaalne eesti keel koos oma virtuaalse eesti keele päevaga.
Nii arvas Uku Masing nii 50 aastat tagasi. ja tõesti - see meie keele närvutamine käib tegelikult täiega.
Kõik täpselt nii, nagu väikerahvaste keelte suretamisel käibki - kõigepealt võtke rahvalt tema oskuskeel, sest seejärel ülejäänud hääbub iseenesest.
Mida agaramalt üks pool kuulutab välja igasuguseid oma keelele pühendatud üritusi, koguni aasta,
seda dissonantsemad on teise poole tegemised. Näiteks nimetatakse oma tehnilist kõrharidust andev ülikool ümber taltetsiks. Nojah, kaltets ...
Samas meie tehnilises kõrhariduses aga pusitakse nii agaralt änglishit, et igasugune püüe omakeelset terminoloogiat hoida tundub lausa naeruväärsusena.
Varsti saavad meie rahva kojamehed jälle heisata riigilippu, sest peale valimisi tuleb varsti emakeelepäev. Täiesti juhuslikult on see päev saanud mujal nimeks pii päev - sest langeb kuupäevale 3.14.
Siis võib-olla tasuks järgi mõelda, mida meie rahvas tegelikult vajab ja tahab. Kas virtuaalsuest ja mugavust valitsejatele, või tegelikult olemasolevat ja toimivat riiki koos kultuuri, keele ja meelega.


märts 03, 2019

John Field, nokturni leiutaja


Need suurepärased teosed on paljudele klassikalise muusika tundjatele sageli täiesti teadmata. Ometi on need nokturnid väga ilusad.
John Fieldi (1782 – 1837) nimi väärib meeldejätmist ja  (taasavastamist).
Chopini kuulsus kahjuks on varjutanud selle väga andeka helilooja ja pianisti nime.
 Ka mina avastasin Fieldi hiljuti ja tahaks temast millalgi põhjalikumalt kirjutada.
Aga täna kuulake neid nokturne ja lisaks veel sellist rondot
Iiri rahvaviisile:


veebruar 19, 2019

Uus särav täht klaverimaailmas


Üks ilus särav täht Venemaal on pianismis tõusnud:
Ivan Bessonov.
Kuulake ja imetlege.
See noormees pani tänavu kinni klassikalise noorte muusikute Eurovisiooni.

veebruar 15, 2019

Copy ja peist ongi elu
















Kunagi kirjutasin ma Domenico Scarlatti räigest autoriõiguse rikkumisest -
tema K496 sonaat sisaldab hästi tuvastatavaid autoriõiguse rikkumisi, sest Eesti rahvalik kosjatants sisaldab samu motiive.


Aga iga õrn ööbik teeb täpselt sama ja meie evolutsioonipuu tipuna või lehena teeme samamoodi:
plagieerime ja kopeerime kõike, mis tundub kõlbulik ja edasikestmiseks sobiv.
Kõige kavalamad ööbikud aga on leiutanud autoriõiguse, et teistest veelgi kõvemini edasi kesta.
Isegi arv PII on suvatsenud rikkuda autoriõigusi. Kirjutasin kunagi 3 lugu PII numbrikohtadeni 101 ja viimases, irratsionaalses osas kohtadeni 101 on PII kasutanud loata motiivi laulus "Küll on kena kelguga".


Kuna aga irratsionaalsest piist, mis on hästi lähendatav suhtega 355/113, mingit raha ei saa, seda asjaolu vaevalt, et tähtsustataks. Igaühelt tema võimete (rahakoti) järgi, ja igaühele tema staatuse järgi.
Matemaatik ei saaks autoriõiguse kasutamisel tõestada üldse mitte midagi. Kõik teoreemid põhinevad eelnevatel autoritel, keda kasutatakse tema nõusolekut küsimata.
Ja jutt tegelikult ei käi sellest, et see või teine on õigustatud miljardär meie kuldvasikaühiskonnas, vaid meie ühiskonna toimimises üleüldse. Ilma kopy ja peistita ei oleks meie digitaalset ühiskonda, praegusel kujul olemas.
Seetõttu ma ei usu seda hetkekisa eriti, mis käib ühe või teise poliitiku bakalaureusesaavutiste kohta.
Kogu probleem on ju olnud selles, et pärast copy ja paste operatsiooni eeldatakse ülikooli poolt enne kraadi kaitsmist, et õppur näeb veidikene vaeva, parandab trükivead ja varieerib teemat veidi etteantud viisidel (sest kui ta liiga palju mõtleks, ei läheks kraadikaitsmine ka läbi). Poliitik oma tiheda ajagraafiku tõttu seda ei saanud endale lubada, ongi kogu probleem ja kuritegu ...
See oleks võinud ju käia koguni mõne doktoritöö kohta, aga see õnneks ei läinud teadlaste arusaamatute hoiakute tõttu lihtsalt läbi ja hetkel see poliitik on lihtsalt vallavanem, s.t. ei ole selles liivakastimängus osaline. Loodetavasti ta kirjutab oma doktoritöö nüüd nii valmis, et mitte ükski plagiaadi tuvastamise masin selle kallal närides midagi ei leia.
Kui aga need plagiaadi tuvastuse masinad liiga targaks lähevad, siis kardan, et iga teadur või 95% nendest peaks tõsiselt  mõtlema, kas ta üldse väärib neid tiitleid või aupärgi, mis ta on saanud, sest põhiliselt tegelevad teadlased ikkagi sellega, et kirjutavad üksteise pealt maha. Seda lihtsalt tehakse nii, et teised hästi aru ei saa. See ongi meie põhi-, kesk ja kõrghariduse PÕHISISU praegusel hetkel.

Ma ei väida siin, et ma ei kasuta ära hetkeolukorda oma blogipostituste klikkide suurendamiseks.
Kõik inimlik on mullegi oluline. Miks mitte purjetada kaasa peavoolumeedia tekitatud läbus, kui see mulle lausa kahju ei too!
Märkus: artikli teksti on oluliselt muudetud 16.02.2019.



veebruar 12, 2019

3 pärli Chopinilt ja Lipattilt



Just mõni päev tagasi avaldati Internetis need hämmastavad Chopini esitused Lipatti kontserdilt Zürichis 7. veebruaril 1950:
Nokturn nr. 8 ja 2 etüüdi.





veebruar 09, 2019

Ellujäämine AI ajastul












Kunagi olevat olnud Inglismaal üks mees, nimega Ned Ludd, kes vahepeal kangastelgi purustas, ja kelle järgi hakkasid ka teised sarnasel moel talitama. Olevat, sest tegu on vist linnalegendiga.
Kangastelgede purustamine küll mitte, neid ja teisigi uusi industriaalajastu masinaid peksti puruks päris palju. Tööliste vastu aeti armee, võeti vastu igat sorti seadusi, mis sarnase tegevuse kriminaliseeris ja tasapisi tuli leppida paratamatustega.
Kuid just sellelsamal 19. sajandil, kui see lööma käis, tekkis ka Kommunistlik partei oma manifestiga ja võib-olla mõned veel mäletavad ajalootunnist dramaatilisi kirjeldusi ekspluateerimisest tolleaegses mõistes "moodsates" tehastes.
Vist oligi nii, et õppinud käsitöölise elu oli kõvasti paremal järjel, kui tavatehasetöölise oma. Seal ei pidanud palju oskama, töötuid oli tänavalt võtta palju ja maksti täpselt nii palju, kui ellujäämiseks tarvilik. Käsitöödest aga paljud ametid hävisid koos kangastelgedega.
Ühelt poolt vaatab meile vastu tehnoloogia ja majandusajaloolaste poolt ülevaks kirjeldatud aurumasina revolutsioon, teiselt poolt aga selline mäsu.
Ühel pool oli väike % jõukaid, kes aga oskasid ajalugu kirjutada - teisel poole olid aga tollal tegelikult enamik oma ellujäämisheitlust pidavad.
Lord Byron tundis ludiitidele kaasa, tema tütar Ada kavandas tänapäeva kompuutri eellase, mis nüüd, 21. sajandil, kui talle lisanduvad robotid, ähvardab meid järjekordse suure revolutsiooniga - "Teise Masinate Ajastuga".
Selline raamat on praegu müügil ja see tasub läbi lugeda või vähemasti lehitseda.
Ma ei ole oma blogis praegu mitte juhuslikult käsitlenu AI teemat - tõlkisin kunagi eestikeelseks Vernor Vinge tollal veel utoopilisena tunduva kirjutise:
vt. sekeldaja, vinge google saate :
http://sekeldaja.blogspot.com/2007/06/vigne-ja-tema-singulaarsus.html
Avaldasin selle 2007, kirjutatud oli see 1993 ja isegi 2007 oli meie provintslikus Eestis see veel utoopia. Aga iga aastakümnega tulevad uued korrektiivid.
Täna me veel ei ole ajastus, kus arvutid on kõikides valdkondades inimestest targemad ja seetõttu ma posthumanismiga VEEL ei tegele. Ma isegi loodan, et minu silmad seda ei näegi. See on aga kindlasti Z põlvkonna üks põhiprobleeme - millises kastmes, seda näevad juba nemad.
On tehtud küsitlusi AI uurijatega ja aega, millal see posthumanism saabub, ennustatakse väga mitmeti. Üsna halb hinnang on selles mõttes näiteks 50 aastat, see olevat olnud mingi küsitluse "keskmine", aga seal on hinangud 10-st kuni mitmesaja aastani.
Uurijad ise aga ei pruugi olla kõige õigemad eksperdid.  Näiteks neutronite avastamisele järgnes uskumatult kiiresti aatompommi praktiline "rakendamine" ja ka vesinikupomm järgnes sellele veel kiiremini. Nii võib juhtuda, et AI toob juba minugi õuele posthumanismi selle algusjärgus.
Üks ajalooline tähis - malemäng - on juba põrmustatud ja küllap põrmustuvad paljud muudki asjad, kus inimesi tänaseni peetakse paremaks, kui masinat. Näiteks helilooming! Kriteeriumiks sobiksid siin hästi näiteks edetabelid ja ma ennustan üsna pea, et edetabeli saavad enda kätte .... mingid tensorarvutid. Arvuti Schönbergi vaevalt, et ohustab, aga ütleme automatiseeritud  filmimuusika treimine ei pruugi olla enam kaugel, rääkimata tavahittidest.
Aga tänase päeva kõige suurem probleem on töökohtade kadu robotiseerumise läbi. Seda on ajaloos ennegi juhtunud, öeldakse tihti, aga ohu märgiks on majandussurutiste järgne töökohtade mittetaastumine. Teiseks märgiks on ebavõrdsuse hüppeline tõus.
Kui (viitan siin "Teisele masinate ajastule", ka edaspidi võite ise sellest raamatust täpsemalt uurida, millest jut käib) peaaegu terve 20. sajandi vältel koos tööviljakuse tõusuga kaasnes üldine palgatõus, siis alates 70-ndatest on mediaansissetulek tõusnud väga aeglaselt, kui üldse ja rikkuse ebaühtlane jagunemine suurenenud. 80 % inimeste koguvarandus suhteliselt väheneb, 20 % varandus suureneb, sellest 20 % oma veel kiiremini, ... 1 % -l läheb juba väga hästi ja ERITI hästi läheb mõnel superrikkal ,s.t. 0.01 % -l. Koos nendega ehk tekib shanss ka õukonnalaulikutele ja ongi tekkinud ...
Täiesti selgelt on tekkinud lõhe kõrgharidust omavate ja mitteomavate vahel. Ma ei leidnud küll kinnitavat uurimust, aga tõenäoliselt on sealgi vahe sees nende vahel, kes omavad erialast kõrgharidust ja nende vahel kes omavad küll kõrgharidust, aga erialast tööd ei tee.
Mingid kutseharidused ka päästavad, aga kvalifikatsiooni mitte eeldavad lihttööd on tänapäeval tohutu surve all kõigi arenenud ühiskondades. Meil siin kahjuks on juba praegu väga vähe minna,
mujal ehk rohkem. Lisanüanssidena lisandub kvalifikatsiooni mitteomava tööjõu puhul välismigrantide värbamine, mis peaks olema meie praeguse nn. "tööjõukriisi" peamine põhjus - on saadaval odavam, tunduvalt odavam ressurs, kui omamaine tööjõud ...või saab oma tehase viia kuhugi mujale, kus maksta saaks vähem. Aga isegi nende faktoriteta lihtööde vajadus väheneb ja kuna õuest on võtta palju tööjõudu, saab selle hinna suruda väga madalaks. 3.40 tunnist bruto on praegune Eesti taks!
Mitte ainult lihttööd, aga ka keerukamad tööd, mida masin teeb paremini, on löögi all - näiteks raamatupidajad.
Paljud inimesed on lasknud end eksitada müütilisest suurest IT tööjõukriisist ja vajadusest. See on üsna eksitav. AI ajastu üheks põhimõtteks paistab olevat lause:
"Võitja võtab kõik".
Kui tarkvaraturul on 10 mingit funktsionaalsust pakkuvat toodet, siis varsti jääb neist järgi mõni ja mõnikord vaid sisuliselt üks, koos tema edukaima vabavaralise teisikuga. Ega neil 9-l tootjal muud üle ei jäägi, kui täiesti "vabal tahtel", lihtsalt heategevuslikult hakata vabavara tegema? Ok, ma ei süüvi siin teemasse, sest vabavara nikerdamine ei ole meil eriti pop. Kunagi oli olems otsatu arv tekstiredaktoreid. Praegu? Iga nurga peal, iga ettevõte ehitas oma raamatupidamist - praegu ?
Mingid uued nishid on olemas robootikas, oma kodu juhtimises ehk, aga igal juhul mingil hetkel turg stabiliseerub ja võitja võtab oma. Ülejäänud hingitsevad veel mõni aeg ja ongi kõik. Mõnikord saab võitjast gigant - näiteks Google, aga gigant ta käibe mõttes. Tarkvaranikerdajaid googlesse tööle tegelikult eriti palju vaja ei ole. Teine, skaala väikse otsa näide siin Eestist - kui lähete poodi vorsti ostma, siis selle kassatarkvara aretamisega ei tegele üle 5-6 inimesi, ühe toatäie jagu. Ülejäänud seltskond firmas tegeleb müümise, reklaamimise, tehniliste igapäevamuredega ...
Tehnoloogias on olemas superstaarid, staarid ja kõige lõpus tuleb pikk saba tavaorkestrante - tavaaretajaid, kes kuidagi ots otsaga kokku tulevad. Võib juhtuda, et vahel ei tule ka.
Nojah. Aga kuidas ellu jääda?
Lähiajal kaob vähemalt kolmandik töökohtadest lihtsalt ära ja ühiskond, mis selle tõttu tekkivate sotsiaalprobleemidega ei tegele (aga tegeleb pseudoga), sätib oma funktsioneerimise väga suurde ohtu, võib juhtuda, et riigis tekib kaos ja sellest saab odava tööjõuressurs teistele, targematele riikidele, kes selle ära kasutavad...
Väidetavalt töötab näiteks 15 miljonit ukrainlast välismaal. Neist osa meilgi ja see siin teravdab veelgi nn "tööjõukriisi" - kes ei taha odavalt saada enam-vähem korralikku tööjõukaupa, kohe mitu korda odavamalt, kui enne sai? Meie oleme jälle odava tööjõu reservuaariks Soomele ja nii edasi...
On mõeldud kodanikupalga peale. Tundub, et see on üks võimalik leevendus sellele kriisile, aga millegipärast ollakse vait kuuetunnise või koguni 4 tunnis tööpäeva osas. Kui see asi seadusega paika panna ja korralikult reguleerida üldse miinimumpalk, välistööjõu kasutamine ja muu, siis saaks sotsiaalseid pingeid leevendada.
Tegelikult võiks ju rõõmustada. Kõik need tööd, mida kunagi mainiti tööd ülistavates lauludes, on varsti minevik, neid teeb mingi robot. Näiteks pagar, autojuht, kokk esimesena pähekargavatest.
Aga selle asemele ei jää neil endistel või praegustelgi pagaritel (kui oleks olemas solidaarsus) midagi muud üle, kui mingi ludiitide mäsu korraldada. Ma näiteks ei tea küll, mis on kollaste vestide liikumise tekkimise praegused konkreetsed põhjused, aga selge on, et ka arenenud riikides kasvavad pinged. Ei ole ka imestada, kui suhteliselt 80% jääb järjest vaesemaks ja 20% võtavad osa rikkusest 80%- l (keskklass) lihtsalt ära. Me võime ju lohutada, et superstaariks võiks saada igaüks. Kahjuks on superstaare vaid 1 ja seetõttu on superstaarikultuslikku majandust äärmiselt ohtlik reklaamide kui jätkusuutlikku. 
Huvitav, et ma ei leidnud "Teise masinate ajastu" seest häid lahendeid. Ma kardan, et ilma korralike sotsiaalsete ümberkorraldusteta siin läbi ei saa. Kapitalismi nähtamatud käed ei paista enam toimivad üldsegi mitte nii, nagu eeldaks ja kas nad ludiitidegi ajal hästi toimisid - siis tuli appi võtta armee - kas Prantsusmaal praegu on kuidagi teisiti?
Aga aitab AI-st ja selle tekitatud sotsiaalsest probleemistikust selleks korraks.





veebruar 07, 2019

Rämpskapitalismi diskreetne võlu











Õndsal sotsialismiajal ei osanud uneski arvata, et kõikvõimalike kvaliteediviisaastakute järel tuleb meie õnn õuele rämpskapitalismi näol: s.t. korralike asju, toimivaid, nii nagu ma olen neid lapsepõlves olen näinud, ei ole enam kusagilt võtta.
Kui vanasti asi läks katki, siis ta parandati ära. Praegu rändab see prügimäele, tavaliselt on see mingi "ühekordne" plastikrämps, aga võib olla ka mingi muu asi, kindlasti ühekordne.
Näiteid võib tuua lõputult:
Kõikvõimalikud kõrvaklapid ja toiteplokid katkevad alalõpmata juba naljakalt ja naeruväärselt ühest ja samast kohast ja lähed poodi ja sa ei leiagi sellist kõrvaklapi versiooni, mis ei katke nii ära, et sa mitte mingi jootekolbiga seda kokku ei lapi.(sest lihtsalt ei saa, ei olegi ette nähtud. näiteks on juhe nii totralt peenike, et sinna kolviga ligi ei lähegi. õieti öeldes üks katkiläinud kõrvaklapp sai sellgi postituse põhjuseks!).
Minu Macil läbiläinud toiteplokid on selle illustratsioonis väga hea näide, aga neid leiab lõputult. Insenerid ja konstruktorid ei saa rämpskapitalismis mitte selle eest palka, et nad teevad valmis korraliku asja, vaid selle eest, et nad teevad korralikule asja kiiresti mingi täienduse, mis rabavalt kiiresti ja ühtemoodi läheb läbi.
Mäci arvuti akuvahetusest ei maksa näiteks samuti unistada.
See rämpskaubastumise protsess aga vaid kiireneb. Kui minu kapi otsas troonib tänase päevani funktsioneeriv läptop aastast 2006, siis  täna poodi minnes võid sellise kestvusega arvutist vaid unistada. Ka kunstlikult loodud ressursinõudlusega saab sellistest vanadest rontidest lahti -
ja see ressursinõudlus enam ei ole mitte millegagi, isegi mitte OO programmeerimisega, põhjendatud.
IBM-st sai Lenovo ja kohe hakkas tulema rämpsu uksest ja aknast.
See aga ei ole ainult elektroonika probleem, iga asi, mille kätte võtan, paistab olevat nii tehtud, et ta kindlasti läheks katki ja mingi aja möödudes hakkab see sinult oma "raha" välja pommima tuima järjekindlusega.
See kõik aga veeretatakse tõejärgsel ajastul järjekindlalt rumala tarbimisorja kaela. Kodanlane vaatab seda diskreetse naeratusega pealt ja väidab selle kõige peale, et ta ei ole nii rikas, et osta odavat asja. Varsti aga ei ole ühegi rikkusega ostetavat normaalset asja olemaski.
Seda kõike toimetab aga endiselt Adam Smithi "nähtamatu käsi". Kui tema parem käsi toimetas asju nii, et tekiks kaupade "küllus", siis vasak toimetab natuke teistmoodi - kaup peab olema selline, et varsti ostad selle kauba asemele uue ...
Kallite asjade kestvus müüt on ka ainult müüt.
Ka rikka kodandlase käest oleks vaja tema raha kuidagi kätte saada ja mis on veel lihtsam, kui teha mingi asi, mis mingi kindla aja möödudes läheb katki, mitte nagu mingi rumal sotsialistlik külmkapp "Minsk" või mingi Sveitsi kell.
Seda kõike maskeerib sageli meie tohutu hool näiteks ohutuse eest. Auto peab olema ohutu, s.t. pead ostma maksimaalselt 5 aasta järel uue versiooni või kumme vahetama (ja needki kuluvad kahtlaselt kiiresti). Süstalt ei tohi mingi hinna eest desinfitseerida, see peab olema ühekordne. Pool meditsiini on ühekordne, mitmekordne aga patsiendile - ta peab tagasi tulema, ta peab midag IGA PÄEV tegema, makstes IGA päev oma meditsiinilist lõivu. Siis on asi korras ja õnn õuel.
Kui aga toodetakse kaks korda rohkem rämpsu ja see rämps läheb kaks korda kiiremini läbi, siis mitu korda meie elatustase tõuseb? Vastus on - langeb, sest 2x rohkem aega läheb asjade muretsemise peale.
Mõnikord aitab väike sugudevaheline erinevus - mood. Millegipärast läheb see eriti hästi peale naistele. Enam ei ole moes ja ongi uue ost otsustatud. Mõned eriti moekad ei tarbigi enam palju - see võib aga maksta veelgi rohkem, kui tavaline tarbimine - tavavaene sellist lõbu ei pruugi endale saada lubadagi.
Kilekotikokkuhoid tipneb lihtsalt sellega, et sa ostad endise pooltasuta koti asemel selle koti suurema hinnaga, sest kuidagi pead sa oma korterist prügi eemaldama ja keskkonnasäästlik prügikott ei kannata prügi lihtsalt välja - laguneb näiteks juba trepikojas ära ....
Millegipärast ei taha mina ja paljud teisedki seda jama pidada progressiks. Numbreid oskab igaüks juurde joonistada, raha osatakse ka juurde trükkida ja kaupagi teha täpselt nii palju ja palju enamgi, kui vaja ja mis muu seda kaubavajadust veel tõstaks, kui see, et kauba asemel teeme rämpsu.
Ka keskkond ei pea seda progressiks, vaid oigab igat sorti reostuse käes ja teeb meile tagasi meie halvenenud tervise näol. Näiteks seni süütuks peetud plastikud on osalised meie suhkruhaiguste levis - aga seegi on tore, sest oled püsiv lüpsilehm meditsiinile!
Plastikukultuse kurbadest kaasnähtudest  võiks kunagi ehk lähemaltki kirjutada, aga vaevalt, et sellel on mõtet.
Teil on ju minu blogipostituse asemel vaja läbi lugeda kümme teist erinevat sõbrateadet või "uudist" kaugest maailmast või oma linna poliitikult.
Minu postitus aga ongi kokku võetav 3 sõnaga:
Spam, spam, spam.
Ainult et see enam ei ole nali, nagu omal ajal esitleti, vaid igapäevane tüütus.
Tegelikult võib sellisest nähtamatust käest saada aga ka kapitalismi kirstunael, sest hoolimata ilusatest sõnakõlksudest - näiteks demokraatia või vabadus - vajab igapäevane tavainimene oma elus kaupa, mis kestab ja korda, mis on olemas.
Hoiaks ka aega kokku, sest korratus tingib selle, et kedagi peab kogu aeg ümber valima, aga  juba ette teades muudab see vaid meie ees olevat näoparki, ei muud.
Ja ka süüdi oled selles ikka sina ise, sest ei ole teinud õigeid valikuid. kui aga mõtted liiga käest ära lähevad, on alati kohane tsiteerida Kennedy-t - mida sina, tavaline tarbija, oma armastatud e-riigi heaks oled ära teinud. ....



veebruar 06, 2019

Sain kimalase lendama




Sisestasin oma muusikaprogrammi kuulsa Korsakovi "Kimalase lennu",
Sergei Rahmaninovi klaveriseades:
https://github.com/muusikamalu/MuusikamaluDebug

Arvutile selle loo kaelamurdev kiirus peavalu ei valmista. Võite vahetada erinevaid instrumente ja
ise kõige enam meeldivama välja valida.
Mulle näiteks meeldis viiul koos keelpillide pizzicato saatega. Meeldis ka versioon
flööt + Hammondi orel saatepillina.
Nüüd saab siis muusikamälu programmis esitada juba üsna keerukaid lugusid, sest sain valmis lisaks arpedžodele ka trillerid ja staccato stiili.
Ühte teist oleks muidugi tarvis veel täiendada, nagu alati.

 Rimski Korsakov ise kirjutas selle loo vahepalaks ooperile Muinasjutt tsaar Saltaanist.
 Kõige rohkem aga teatakse seda lugu muidugi filmi Hiilgus (Shine) põhjal, mis põhines austraalia klaverimängija David Helfgotti elulool:







veebruar 01, 2019

Domenico sonaadid Wanda esituses



Siin on Wanda Landowska maagilised Domenico Scarlatti sonaatide esitused.
Hoolimata klaveriesituste ilust saab ühel ilusal päeval selgeks, et tegelikult kirjutasid Domenico ja ka Johann Sebastian oma lugusid klavessiinile.
Salvestise 53-ndal minutil on ka minu kunagi viidatud kahuripaugud aastal 1940 - need siiski olevat olnud õhutõrjekahurid.
Ja ikkagi miks me endiselt jumaldame klaverit ja oleme unustanud klavessiini?
Klõpsude arv klavessiiniesituste juures on masendavalt väike, võrreldes samade lugude klaveriesitustega.
Uusi tegijaid on muidugi vaja, neist üks on Jean Rondeau:



Klavessiini kõla  on nagu vana hea konjaki maitse  ja aastatega läheb see vaid paremaks.
Aga maitsma ja tõeliselt hindama õpid seda kuningate jooki alles küpsemas eas.






jaanuar 27, 2019

Mozarti päev ja Hilary Hahn



Tänasel Mozarti päeval linkisin siia Hilary Hahni legendaarse esituse
Mozarti viiulikontserdist nr. 3.
Dirigendiks on Gustavo Dudamel ja peategelasel - Mozartil  -
on täna täiesti juhuslikult sünnipäev.

jaanuar 21, 2019

Muusikamälu arpedžode ja Bachi prelüüdiga C



Minu väike MIDI muusikaprogramm https://github.com/muusikamalu/MuusikamaluDebug
täienes arpedžodega ja selle tähistuseks sisestasin MIDI redaktoris ka ühe kõige kaunima arpedžode meistritöö - Bachi prelüüdi  C duur tema "Hästi tempereeritud klaviirist I".
Õnneks on mul nüüd muusikainstrumentide seas ka klavessiin ja ka pedaaliga sai programm ilusti hakkama, s.t. sai sisse lülitada pedaali häälele 2 ja mitte lülitada sisse pedaali häälele 1.
Muuseas enamik pianiste vajutavad  klaveri pedaali selles prelüüdis tuimalt sisse. Seda ei tohiks teha!
Linkisin Gouldi esituse just seetõttu, et Gould ei mängi nii. Ta mängib prelüüdi nii,nagu Bach seda lugu kirjutas.
Mina pean oma arvutiprogrammi õpetama veel sujuvalt aeglustama ja sujuvalt muutma hääle valjust - ilma nendeta tundus käsitsi pusimine võrdlemisi mõttetuna. Need panin esmaste täienduste plaani just pärast prelüüdi I sisestust.
Siis saan selle prelüüdi päris normaalselt kõlama!
Noodigraafika mõlgub meeles muidugi ka, aga see võtab lihtsalt rohkem aega.

jaanuar 16, 2019

Beethoveni 31. sonaat KOOS kassilauluga Edwin Fischerilt



Selle sonaadi esituse lugu on mul tegelikult juba kirjutatud ammu ammu pealkirjaga
"Beethoven ja kassid":  vt.
http://sekeldaja.blogspot.com/2011/02/beethooven-ja-kassid.html
Vahepeal on üks hea inimene leidnud üles Edwin Fisheri terve esituse koos puuduva II osaga.
Kes ei viitsi klõpsida, siis kokkuvõtvalt on Beethoven (jah, tema) pannud väga ilusa sonaadi keskele sisuliselt lorilaulu ümberpaneku. Umbes nii, et ilus, ilus ja siis äkki "sauna taga tiigi ääres".
Endiselt vaevab mind küsimus miks?
Beethoveni sonaatide teised osad tavaliselt on küll kergemad, aga mitte  nii kontrastselt. Näiteks Kuupaistes on II osa lihtsalt kerge hingetõmme, ilus väike puhkus masenduse ja kirelõõma vahel (kuupaistega ei ole Beethovenil selles sonaadis tegelikult algselt mingit tegemist olnudki).
Veendusin, et Edwin Fischer on seda sonaadi lõbusat osa just nii käsitlenud, nagu ma eeldasingi - humoorikalt ja selgelt äratuntava irooniavarjundiga ...
Endiselt on see Beethoveni sonaadi esitus minu edetabeli esimene.
Ja siin on siis see "Kuupaiste" Wilhelm Kempffilt:



Esitatud just nii, nagu see sonaat peab olema, hoolimata sellest,
et selle esituse ajal on Wilhelm 90 aasta vanune. Jah, III-s osas esineb vigu,
seda küll. Aga selle kõige kompenseerib see teadasaamine, kuidas peaks seda
esitama - eriti I -st osa.