märts 28, 2007

Petskini mõtteid kesknädalal


Tere siis kesknädalat!
Õpipoisiaeg hakkab mul selle nädalaga läbi saama ja juba 3 -ndat päeva teen iseseisvat hommikutrenni, esmaspäeval koguni kaks korda - Postimehe trükipress nimelt trükkis lehti endiselt vana kella järgi ja pidin kaks korda sörkima. Esimene ring kujunes siin linnulaulukuulamiseks, kuna Tarto liinas on rahvas rikkumata meelega ja pealinna lehti eriti ei loeta. 230 Postimehe sekka nii 10 päevalehte, 10 Sõnumilehte, 10 Äripäeva koos Vesti Dnjaaga suudavad pakkuda kokku 1/6 PM tellijate arvust. Pooled kvartalielanikest ei telli muuseas üldse mitte midagi. Mõnel käib vaid mingi kuukiri. Mõnel mingi nädalakiri. Minu õnneks selliseid, kes tellivad küll Postimeest, Sõnumilehte, Kesknädalat, Sirpi ... peaaegu ei olegi.Ega ei saakski olla, enamik postkaste on tänaseni vana NL stiilis ühe lehe postkastid. Sinna mahubki hädaga pooleks, kui reklaami vahel pole, üks Postimees ära.Vanade NL postkastide mõõdud on muuseas sellised, et 3 päevalehte, PM, SL ja EPL kohe mitte sellesse kasti pikem külg maaga paralleelselt, ära ei mahu. Luigeleht ja ajakirjad mdx mahuvad. Puudu on vaid 0.5 sentimeetrit! Vertikaalselt lehe postkasti toppimisel jälle tikub leht varastele muutuma liialt kergelt kättesaadavaks, nii peab seda lehekest kuidagi voltima. Härrased trükipressist PM-st võiksid selle puuduoleva 0.5 sentimeetrit oma lehe küljest lõpuks ära nügida, et kiirendada oma lehe tarbijani jõudmist!Lihtne, kas pole? Kahjuks isegi siis, kui see lõpuks teoks saab, on isegi kokkuhoidlikud annelinlased (ka minu maja selle hulgas) arvatavsti jõudnud oma postkastid kaasajastada, nii et tühi töö ja vaimunärimine seegi. Kuid veel sellel aastal oleks sellest posti kiirema kohaletoimetamise mõttes palju abi, sest Ekspressiga selliseid imelikke probleeme mul ei ole. Üks liigutus ja leheke ongi postkastis. Kuna on kohti, kus lehed kaovad, siis lehelugejad on leiutanud mitmeid "teravmeelseid" viise varaste peletuseks. Varaste vastu need meetodid ei aita,küll aga aitavad hästi postiljoni vastu. Mõni eriline leidur on oma lehe sissetoppimise ava teinud nii neitsilikuks, et temani reklaami täis topitud leht vaevalt et suuremate kahjustusteta sinna jõuab. Välja saab sealt selle õngitseda aga endiselt.Eriti vahvad kilplatööd on teinud minu naabermaja elanikud. Endised, täitsa korralikud annelinna vanad hääd nõuka postkastid asendati veel väiksemate ja kipakamatega, nii et nüüd on lehekandja töö selle majaga muutunud päris parajaks painajaks. Kui jätad selle maja teenelised elanikud lehtede saamisel hiljemaks, et selliste ümberehituste tõttu paremaid maju mitte karistada, siis algab sul endal jama sellega, et kui selle maja juurde jõuad, siblib su juurde umbes 4-5 pensioniealist daami, kes kuidagi ei malda ära oodata uute uudiste saabumist. Jagan neile siis kohe siin korterite järgi 4-5 lehte välja ja püüan meelde jätta väljajagatud lehtede korterite numbreid.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma teile täna rääkida. Enne oma postiljonitöö alustust olin ma üsna üllatunud meie valimistel proua Jänese ja härraAnsipi poolt saavutatud häälte arvust.Praegu ma enam nii üllatunud ei ole:niisiis, minu kandepiirkonna ca 900 korterist 43% üldse tellivad midagi (s.t. näiteks Ripsikut, Annet, Kroonikat...). 26% tellivad Postimeest. 4% tellivad muud päevalehte (vahel mõni neist Postimeest koguni ei telli). Sirpi on 6 nimetust, Õpetajate lehte loeb 2 lugejat. ..Mille järgi siis valijad üldse hääletavad? Enamik, s.t. julmalt üle poole valijate valib vaid pildi, visuaalse informatsiooni, mingi esimese mulje põhjal. Jumala hääleks ülistatud rahva hääle kujunemise lugu on proosaline ja lihtne, see kujunebki just nii, nagu jumal parajasti juhatab. Jumala asemikeks maa peal aga pole ei keegi muu kui PR mehed. Üks müüt tasuks veel kummutamist: hoolimata sellest, et K erakond saavutab valimistel tavaliselt oma 1/4 häältest, on selle erakonna häälekandja lugejaid vähemaltTarto liinas masendavalt vähe. Esialgu vaid 5 900 korterist soovib näha Kesknädalat oma postkastis.Kas poleks mõistlik soov, et need, kes ühe või teise kodaniku, erakonna või vaate poolt hääletavad, siiski võtaksid ette selle vaevalise tee ja loeksid läbi, midaselle erakonna mehed ikka räägivad ja lubavad?Või jäämegi oma jumalikke valikuid tegema bussipaviljonile kleebitud piltide järgi?

märts 22, 2007

Töö teeb vabaks


Arbeit macht frei. See deviis meeldis üliväga Hitlerile - koguni nii, et see loosung olla rippunud paljude orilaagrite väravatel.
Teine sarnane loosung oli ka, Jedem das Seine. Seda rakendati Buchenwaldis.
Need tublid loosungid, viimane kreeklastelt varastatud, mida sakslased nii väga armastasid neile korrata, kelle nad ära olid orjastanud, on ka meie orirahvale hästi pähe taotud.
Ülista oma ahelaid ja sa saad vabaks. Vali endale meelepärased ahelad ja pääsed nirvaanasse.
Hoolimata suurest ja kestvast segadusest ei ole tänapäeval tegelikult olemas reaalset vasak- või parempoolsust. Peaaegu mõlemal poolel on kokku klopsitud programmid, kus esinevate punktide sisemine vasturääkivus ei võimalda sisulist valikut orjameelsuse ja vabameelsuse vahel. See, mis kaugelt paistab vabameelne, on sisult veelgi orjameelsem kui orja ja orjapidaja siirast rõõmsat ja kristlikku kooselu kujutavad idüllpildid.
Nagu jehoovatunnistajate piltidel näeme leoparde, lõvisid ja tüügassigu lõbusasti koos, kõik vaid jumala vaimust toidetuna, nii on ka orjapidajate ja orjade vahel valitsemas suurim üksteisemõistmine ja koostöö paduliberalismi jutluste järgselt.
Seevastu teise poole vasak tiib jutlustab aga peaaegu samasuguseid asju, väikese raskuspunkti nihkega riigi kasuks. Sa oled riigi ori ja vastutad oma sõnade, tegudega kõik viimseni riigi ees. Kui paduliberalistlikku orjapidajat ei huvita see, mis ori pärast päevatööst pääsemist endamisi mõtleb või pomiseb ja leitakse koguni kasuliku olevat võimaluse eest kusagil internetisaidil või kumminuku peal välja elada (kes kujutab su ülemust või peaministrit), siis vasakliberalist nii ei arva.
Kirjutad oma blogis midagi halvasti võõrast rassist (mis ongi halb, aga vaevalt, et väärt kriminaalmenetlust tavaliselt) ja istud kinni.
Uurid II Ilmasõja ajalugu ja avastad, et pragmaatilised sakslased enamasti pidasid oritöölaagreid tapalaagrite asemel ja leiad selle arvamise väljendamise eest ennast kafkaprotsessi osalisena, täpselt nii, nagu K omal ajal Kafka teostes..
Vähemalt Saksamaal on jälle jõutud niikaugele ja Saksamaa on teatavasti Euroliidu vedur.
Kus on siis tõde, kus on siis pääsemine?
Leiad, et hakkad ennast pidama idioodiks, kui hääletad selliste sõnavabaduse ahistajate poolt, kelle tegelik variserlik käitumine on võrreldav Hitleri ja Stalini perioodidega.
Kuid oleks vägagi imelik avalike orjapidajate parteide poolt ka hääletada, sest ori, kes ülistab oma ahelaid, tundub sama värdmõistuslik.
Otsid pääsemist selle terrori eest, valides valimatuse ja saad otsaette süüdimatu sildi, nejurodivõi staatuse.
Seda ei taipa enamus, et demokraatia masin ei käi vastavalt kirjeldusele, nagu ka malemängijaks kokku meisterdatud automaat ei oska ilma kasti sisse peidetud elusmängijata töötada.
Vahest valemängijad taipavad, nemad peavad taipama? Kuid ka nemad taipavad väheke.
Nad taipavad vaid seda, et see on hea võimalus hüvede manu pääsemiseks. Nii lepitakse järjest küünilisemalt kokku mulle sulle tehingutes ja topitakse riigi omandit omale tasku või jagatakse poolmuidu välja, eeldusel, et kasumist 10% enese kaukasse kukuks.
Nii olevat olnud taksid vähemalt üheksakümnendatel aastatel, nagu Isamaaliidu arhiivdokumendid tõendavad.
Rooma riigi ajalugu näitab, et kodanikud on võimelised taluma kõikvõimalikke kuritarvitusi ja idioote oma eesotsas ja nad alati pigistavad silmad kinni reaalsuse ees, kui neid õigel ajal tsirkusesse juhatatakse.
Mingi osa sellest kodanikkonnast põgeneb katakombidesse, ülejäänud lõbutsevad rõõmsalt edasi ja ülistavad edasi omi ahelaid, jedem das seine, "Suum cuique" ülitarka eduprintsiipi.
Eesti rahva hoiak on sedapuhku selge ja võib küll kütkeid kõvemaks keerata.
Kahjuks/õnneks reaalsed protsessid panevad isegi paduliberalistid omi hoiakuid muutma, sest pärast valimiskasti juurest käimist armastavad eestlased millegipärast muul maal ärakäimist ja koguni sinna tööle jäämist. Millegipärast tunduvad sealsed orjapidajad veidi parematena. Saab vähemalt kõhu täis.
Nii et jalad ja pea hääletavad nagu eraldi, nagu Alice-l oma Imedemaal elab pea oma elu ja teeb omi valikuid, jalad aga hääletavad siit ära, kaugele, eemale...
Illusionistlik trikk on täielik, kuna paduparempoolsed esinevad (ja pigem on enam) rahva põhiliste sõpradena ja vasakpoolsed oskavad ennast näidata rahva sõprade asemel mingite vähemusse surutud idealistidena.
Mida huvitab samasooihara hädakisa laia rahvamassi? Kas tema kooselu tembeldada abieluks või mitte?
Vaid neid endid huvitav hädaldamine, sest de jure on kõik korras, nad saavad sedasama teha ka praegu ning suhtumiste muutmine on laiem eesmärk ja selleks peaks mõlemad pooled olema dialoogis, mitte vastasseisus.
Mida huvitab eduka ärinaise eduõiguslus tavalist koduperenaist? Mida kuradit on pakkuda feminismil tegelikult naistele peale edubeibede edulugude?
Kõik need probleemid on küsimusteta alla neelanud vasakpoolsus, nagu konservatiivsed pereväärtused on usurpeerinud parempoolsus.
Valin oma lastele hea tuleviku (enda arvates, tegelikult kukub välja nagu alati) ja ... hääletan Iraagi / Iraani okupatsiooni poolt.
Valin Iraagi / Iraani rüüstamise vastu ja hääletan selle poolt, et lastetu ja hoolimatu, vastustundetult oma elu elav inimene ei peaks enese eest enam üldse hoolt kandma, kõik hoole teeb tema eest ära riik kindlustades vastustundetu elu eest vastustundlikult muretu vanaduspõlve.
Ma tahaks valida mõlemaid valikuid. Ma olen patsifist ja ma ei talu olukorda, kus ennast lastesõbrana esitlevad peavad loomulikuks sõdurikultust.
Minu jaoks jääb vältimatult püsti küsimus, mille küsis minu tütar Ellen minu käest:
Miks inimesed peavad sõdu? Ta julgeb täna, varsti seitsmeaastaseks saav, nii küsida.
Varsti läheb ta kooli ja siis tehakse talle selgeks, et sõda on maailma loomulikum tegevus inimkonna ajaloos...
Jah, mis kuradi pärast?
Miks ma ei saa sellele küsimusele tegelikult ikkagi ausalt vastata.
Ma ei saa öelda, et inimene on ja jääb tõpraks.
Ma saan vaid öelda, et loe seda vastust 40 aasta pärast, praegu katsu hoida ja arendada omi illusioone, ainukest kaitsekesta idiootide eest.



märts 15, 2007

Üks hommik postiljon Petskini (Sekeldaja) elus



Et teile kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et meie armas Alma Mater lubas kergitada akadeemiliste ja mitteakadeemiliste töötajate (ütle mitteakadeemiline töötaja, mõtle lakei) palku keskmiselt, rõhutan KESKMISELT 10% võrra.Et aga üks Sekeldaja ei saa ennast kuidagi alla keskmike hulka arvata, siis olid ootused palgatõusu suhtes kruvitud üles äärmise piirini. Ausalt öeldes lootsin oma Almalt tõesti selle kümnise ausat väljamaksmist, mis ehk oleks kuidagi kompenseerinud kinnisvararalli poolt tekitatatavat inflatsioonimulli, mida vaid statistikud ei ole võimelised märkama. Kahjuks ma unustasin kõikide Eesti tööandjate poolt kasutatava kuldreegli: lubada, lubada ja lubada. Ja kui kuidagi ei saa, luba 2 korda rohkem ja arvesta, et üks keskmine eesti tööhobune on rahul õlalepatsutusega ja vähesegi koguse kaertega: parem ikka kui paljad aganad. Ikka leidub neid, kes selle peale hirnatavad ja ütlevad: me peame veel rohkem töötama. Ja töötavadki ja valivad neid, kes piitsa, verd ja pisaraid lubavad. Eufememismid riigitöötajate palgatõusust võiksid vähemalt asenduda realistklikuma inflatsioonimulli kompenseerimise jutuga. Kogu ajakirjandus on meie iseseisvuse algusest peale täis plära küll õpetajate, õppejõudude, tuletõrjujate ja politseinike lõputust palgatõusust. Millegipärast on olukord esimeses lähenduses täpselt sama, mis 10 aastat tagasi. Võimalik, et on olnud perioode, kus palgatase on olnud suhteliselt hea võrreldes erasektoriga, kuid kiire majandusliku arengu perioodidel, eriti juba nõukogude ajast tuntud protsentide 9-11 korral, mis igale mittestatistikule ütleb, et enam kui pool sellest moodustab inflatsioon (kinnisvarainflatsioon eriti), tuleb riigitöötajatel alati püksirihma pingutada. Ja olematu vasakpoolsuse ja ametiühinguliikumise tõttu loputatakse inimeste ajusid ikka terminiga majandusliku heaolu pidev tõus.

Kuid aitab sellest. Uppuja asi on iseenese aitamine. Nii leidsin enese eile hommikul kl 5:00 koos ülempostiljoniga õpperännakul ringi kappamas, enamasti eesmärgiks kas Postimees või vahel harva ka Päevaleht, vahel ka Kesknädal siin ja seal postkasti toppida. See hommik kulus enamasti suu ammuli tehnoloogia vaatlemisele. Ühes käes pakk lehti, teises võtmekimp, pead ennast sisse muukima 13 Annelinna karpmaja trepikodadesse, kus ootab sageli ees valgustamata pinu postkaste. Oma häbiks tunnistan, et minu isiklik annelinnaelamu on kindlalt tagapoole eesrindlane postkastide seisukorra osas.Veel hämmastavam oli see, et iseenese postkast on postiljonidelt leidnud erilise äramärkimise: teist sellises lagunud seisus lauakest, mis peab olema mu korteri postkast, ma 13 maja seas ei leidnud. Nii kuulub väljaõppe ühe olulise faktina selle teadmine, et korter nn majas xx postkast on vaadake SEAL.Selle lagususe põhjustas küll mõne kodaniku liigne postimehearm, mis pani ta postkasti lammutama nii, et sinna enam korralikku lukku paigaldada ei saanudki.Ja kogu krempel ootab KÜ kollektiivset otsust juba mitmendat setmendat aastat. Kuid aitab ühe maja tüütutest ühistumuredest ...

Nii lahendan ma kaks kärbest ühe hoobiga, hakkasin oma ideele saata Petskiniks jalgu alla kasvatama - saan vähemalt igapäev oma Postimehe ajupesuannuse õigeaegselt kätte!

Jalakesi, kuigi nõrgukesi koguneb mis mühiseb: hommikune kevadine annelinna ilu, võimalus teha tervisevõimlus lausa raha eest, oma Postimehe kindel kohalejõudoma naise kätesse, vajadus pidada kinni kindlast töö ja puhkeaja rezhiimist (st.farewell, öine lugemine ja mõtisklemine inimkonna saatuse üle). Ja palgatõus mitte enam 10%, vaid koguni 20% ja lausa omavahenditest! Päris lõbus oli asjatamine postiljoni koeraga. Selline uskumatult armas ja naiivne kutsu, kes ükskord oskas ennast peita trepikotta, seejärel kolme maja vahel ära eksida. Pärast seda aga keeras peni ennast postiljoni autosse õiglasele unele.Kas ma olen selle 1/5 seas proovijatest, kes pärast esimest shokiteraapiat veel jätkavad, ma ei tea. Ajavööndi järsust muutusest tingituna (umbes 5 tundi tuleb nihutada magamamineku aega) olen eufoorilises meeleolus ja loodan homme oma mobiili Chopini minutivalsist (kahe minuti tempoga), et ta on mind võimeline äratama. Pudelikaelaks ilmselt saab laupäeva hommik, sest siis tuleb hakkata postkasti toppima nädalalehti, mis teatavasti paksud ja kokkuhoidlike annelinlastepostkastidesse mitte ei tiku ära mahtuma. Kuid ka kalapäev ei tule kerge, sest luiklased kirjutavad ka ohtrasti ja paksule paberile.Elame, näeme ... olge kuuldel, kirjutan, kui midagi põnevat näen ja kuulen ...Ja kui keegi annelinlastest varsti minu magalarajoonis oma Äripäeva asemel leiab enesel postkastist Kesknädala või Ekspressi asemel Kroonika, siis teadke,kelle blogikapsaaeda omi kive loopima võite hakata. Kommentaarid muuseas on ära modereeritud, et vältida spämmi ja võimaldada välja valida vaid parimaid kommentaare, neid, kelle arvates paremat postiljoni maailma polegi sündinud, kui seda on Sekeldaja. Kui, kui, kui ma ikka ärkan homme jälle pool viis üles, kui mulle ikka hakkab see ala väga väga meeldimaja kui ma ei pea hakkama koostama oma siiviid stiilis kui väga ma juba lapsepõlvest saadik olen ihanud karpmajadele posti tassida ja kui sünnis ikka on selline mitteakadeemiline tegevus varahommikutel.

Kuid ärge lootkegi, et te oma postkastist midagi ei leia. Leiate kindlasti ja kas pole põnev alustada päeva, kui teid igal päeval ootab ees uus üllatus!....

Täna saan ennast lugeda tagasihoidlikuks kangelaseks. Ma ärkasin hommikul üles ja suutsin ennast vedada jaotuskasti juurde. Suure harjutamise tulemina hakkas postkastidesse paigaldamine sageli ka õnnestuma. Hommiku esimesekse harjutusülesandeks tuleb lugeda toppimist. Seda tingis luiklaste väljaande üle igasuguse määra paisunud paksus ja kokkuhoidlike annelinna korteriühistute postkastide mõõdud ja topoloogia. Sain selgeks meetodi Postimees koos EE-ga sissetopimine (PM tuleb pressida EE vahele ja siis pressida ), sain selgeks, kuhu lähevad lehed horisontaalselt ja kuhu lähevad vertikaalselt. Sain oma maja teeneliselt elanikult juba hurjutadagi selle eest, et tema kallis lehekene nii ebaviisakalt kokkuvolditud on.Õnneks tartlased veel pealinna lehti eriti ei loe. Need, kes loevad Päevalehte, need võib ühe käe sõrmedel üles lugeda suure magalarajooni kvartali kohta. Ikka nii, et 10 PM ja 1 ÄP ja 1EE ja 1EPL,2 SL, umbes nii tundus olevat proportsioon. Ja pooled postkastid on täitsa tühjad. Äkki loevad nad selle asemel hoopis blogisid? ... nii ma unistan.