oktoober 31, 2010

Kellakäojaani kestmine



Kellaga seotud käojaanid kestavad edasi.
Eks kesta edasi ka minu kurtidele määratud kurtmine, nagu ka
kindlat tüüpi kiiduavaldused ametlikest väljaannetest.
Selle sügisel lasti õhtul tegelikult isegi kaua kesta.
Nüüd siis on sellega õhtal.

oktoober 27, 2010

Läbikukkunud eksperiment II



Jätkan täna "läbikukkunud eksperimendi" teemaga.

Tänases, s.t. 27.10.10 (pean silmas blogipuu lugejaid, nende jaoks ilmub see asi kusagil 29.10.10)Delfis on sellel temal sõna võtnud Nelli Kalikova.
Pr. Kalikova on tunduvalt optimistlikum minu hinnangust ja võiks temaga isegi nõustuda, kuid ta ei paista hindavat piisavalt kõrgelt meie rahva suhtluskultuuri paari omapära.

Nagu ma oma blogipostis välja tõin, peamine probleem, miks nii jätkata ei saa, on huvigruppide nahaalitsemine.
Igasuguses anonüümses portaalis laiutavad kõigepealt ja eelkõige huvigruppide müügiesindajad. Anonüümsus tähendab nende jaoks sama, mis tasuta saadud.
Reklaamipind, mis tasuta saadud, tuleb oma möla täis lüüa ja konkurente tõrvata, palju jõuab.
Kalikova pole seda momenti meie anonüümses foorumis koguni mitte maininud.
Teiseks ei arvesta Kalikova teatud tüüpide esinemist, kes toodavad ülejäänud 30-40% spämmkommentaariumist. Need on stammkommentaatorid omapäraga kirjutada palju ja mõelda vähe. Kui nad lähtuksid võrdse esindatuse põhimõttest, peaks nende hüüatusi olema netis iga kommentaatori kohta 1-2. Kahjuks toodavad nad kümneid arvamusi, enamasti
produtseerides kas uusi anonüümseid pseudonüüme ühe foorumi raames kümnete kaupa või siis jätkates ausamal juhul ühe all, kuid enamasti ummistades kanali läbilaskevõime.
Keegi ei ole selle seltskonna produktsiooni järel enam võimeline sellest mürast midagi mõistlikku välja filtreerima.
Nimelisus või vähemasti püsiv pseudonüüm vähendaks selliste tüüpide produktsiooni mahtu veidi ja neid saaks kiiremini grupeerida, suhtlus ja spämm oleks vähemasti aus.
Aga ka otsustava modereerimiseta ei saa kuidagi, uksele luud ette süsteem, mis kehtinud Saaremaal, meil ammu ei kehti.

Kui me nüüd lahutame maha stammkommentaatorid ja huvigrupid, jääb aga tegelikult väga vähe järele, peaaegu sama vähe,kui Päevalehe kommentaariumis.
Kuid ka siis on see väheste arvamust avaldada soovivate isikute motiivides esikohal ärapanemine. Ma ei ole nõus selle Kalikova doktorandiga, et selliseid oleks vaid mõni %.
Kui ikka saab karistust kartmata ära panna, siis suur % eestlasi nii ka teeb, selle tõenduseks sõitke natuke autoga linnas ringi ja jälgige domineerivaid hoiakud kaasliiklejate suhtes.
Ja just nemad, kellel on kiire, kes on vääga tähtsad ja kellel kohe on vaja halvasti ütelda, just nemad võtavad sõna, nende motiiv on olulisem. Mida sa ikka arvad asjast, kui isiklik huvi on puudu.
Nüüd see näpuotsatäis, mis jääb järele, on tõenäoliselt leidnud enesele muu kanali - näiteks blogid.

Kui ikka veel jätkata sõelumist, siis järelejäänutele tõesti võiks juba vastata nii ja naapidi, saaks juba rääkida sellest, et võiks püsida ka teemas, et võiks oma jutu läbi mõelda, et irdargumentatsiooniga
ei jõua kaugele ....võiks kurta selle üle, et koolis pole meile kellelegi õpetatud vestluse- ja väitluse kultuuri... Kuid see kehtib vaid näpuotsatäie kommentaatorite kohta, kellel oleks mõistlikum
kasutada muid kanaleid ja koonduda mingisse klubisse, vestlus- või väitlusklubi sildi all.

Foorumist on mõtet rääkida aga siis, kui seal osaleb grupp on piisavalt esinduslik. Praegu ei saa foorumit kokku mitte ühegi olulise teema puhul. Kui maha lahutada kõik see spämm,
mida produtseerivad huvigrupid, grafomaanid ja matsid, jääb nii vähe järele, et lihtsam on nendelgi kasutada mõnda muud suhtluskanalit.
Kui näiteks foorumis oleks esindatud peamodereerijana arvamuse autor ise, läheks ka asi tunduvalt paremaks. Aga mingi tava või traditsioon ütleb, et peaarvaja ise olgu kommentaariumis vait kui sukk
ja alles siis, kui teema läbi, haavad lakutud ilmub mõne kuu või aasta möödudes arvaja enda vastulause kunagise röökuri hüüatuse peale...
Lisaks peaks tuima PR tööd tegema ka teiste "arvamusliidritega", et ka nemad võtaksid vaevaks midagi arvata oma kaaskolleegide, "arvamusliidriteks" pühitsetute jutu puhul.
Kõigil tänapäeval on aga enamasti väga kiire. Ise kirjutada võib veel kuidagi, aga teise öeldut mõttega läbi lugeda ja kaasa mõelda ja öelda, selleks aega napib. Nii ongi näiteks delfis nii välja kujunenud,
et arvamusliidreid me kommentaaridest ei leia. On üks grupp seltsimehi, kes muudkui midagi arvab ja teine grupp, kes kommenteerib. Ühisosa on väga väike kui mitte tühi hulk.

Päris mainimata jäi aga suur hall mass muidu väga toredaid inimesi, kelle arvamus võib olla just kõige enam oleks oodatud - neil on ju alles kõik illusioonid, kui Oscar Wildet parafraseerida.
Need on inimesed, kelle arvates ikkagi veel Internet on saatanast. Äärmisel juhul loetakse läbi mõni oluline meil, seegi väljatrükituna, sooritatakse pangamaksed.
Sirvitakse vahepeal väga valitud allikate keskelt valituid artikleid.
Muud allikad kõik valetavad üksmeelselt, moodustades kohutava ja arusaamatu vandenõuvõrgustiku. Iga sellise saidi peal klõpsiminegi on juba omaette kuritegu.
Nii on käinud juba 2 aastakümmetja üsna tõenäolisellt läheb asi edasi kuni "võiduka lõpuni". Aga uus põlvkond teeb ikka nii, nagu Runnel luuletas: nad ei küsigi teie käest enam midagi.

Aga ka mina ei saa välistada varianti, et võtan ja jäängi vait. Vait on jäänud palju kunagi kõvasti kirjutanud isikud, sealjuures on nad enamasti asjalikult kirjutanud.
Vait on näiteks Marvet. Vait on cafferlover, kelle kohta ei saanudki teada (aga ega ma väga ei üritanud ka), kes või mis ta on. Vait on paljud toredad blogijad. Vait on Hõbemägi blogi.
Ka see grupp enesele teadliku kloostrielu valinud isikuid on tasapisi järjest kasvanud.
Ainukese lootusena saab värsket verd just äsja gümnaasiumi lõpetanute seast või siis ikka sellest grupeeringust, kes veel ei ole enese jaoks internetti avastanud.
Äkki võtab mõni neist just täna pähe mõtte, et kaua sa kurbade naeru ikka kannatad ning virutab ka ise mõne munaka kaevu.
Prohvetite aegadest erinevalt ei pea selleks olema patuta.

oktoober 26, 2010

Pauli meenutades


Just eile tuli ühes seltskonnavestluses jutuks Paul. Enamik olid selle loomakese juba ammu unustanud.
Meie ringis ei ole kombeks uskuda selgelt nägemist. Kes usub, see kukub või arvab vähemalt ennast kukutatavat
viisakate seltskonnast.
Ega mina ka väga ei usu. Aga kui must kass ikka üle tee läheb, kiirendan sammu ja peletan eemale või lasen signaali.
Kaheksajala elukaar ei ole kahjuks väga pikk. Parimad võivad loota kolmeaastast elukäiku.
Täna öösel, 26. oktoobril 2010, Paul suri.

Oraaklite igatsus tuletab meile aga meelde aega, mil selliste käest käidigi nõu küsimus.
See kreeklaste kunagine kuldaeg, mil valitsesidki müüdid, on meile pärandanud hämmastavalt palju tarku mõtteid,
näpuotsaga teadmist ja olümpiamängud.
Sellest näpuotsatäiest on tänaseks kasvanud nii hirmu kui armu tootev masinavärk nimega teadus.
Mõnevõrra asendavad müüte muinasjutud õnnepõlvest, mida teadus juba meile toonud ja veel toob.
Õnn õnneks, aga ka meie elukaar on täna ikka umbes täpselt sama pikk, kui kreeklaste aegadelgi.
Õnnelikuks saab pidada ennast igaüks, kui see ulatub üle sajandigi.
Kaheksajala jaoks oleks see igavik.

Puhka rahus, Paul.




oktoober 21, 2010

Milleks tulla tagasi?




Pildil on saidilt http://www.stat.ee/public/rahvastikupyramiid/ kopeeritud pilt 2033, äärmiselt optimistliku variandi puhul,
kui Eestis emigratsioon ja immigratsioon on ilusti tasakaalus (mis on utoopia) ja naise sündimuskordaja, s.t. eesti keeles öelduna laste arv naise kohta
läheneks kahele. Ka see on utoopia vist.
Isegi siis on näha, et sellise ultraoptimistliku stsenaariumigi korral on püramiid valepidi. Eestlane on hääbuv rahvakild.
Kui aga arvesse võtta emigratsioon, saame ilmselgelt veel kurvema püramiidi.


Igasugused kõnekoosolekutel ja lõunasöökidel räägitakse regulaarse järjekindlusega üsna kõrgelennulisi sõnu. Praegu on päevakorral tagasituleku teema. See teema oli kunagi päevakorral ka Suur Saksamaal, Nõukogude Liidus ja Kuubaski.
Nendes maades mindi ära üsna konkreetsetel põhjustel ja ka tagasitulekukampaaniad ei olnud
väga edukad.

Kahjuks on oma kodanikest tühjenemas ka kogu endine Idablokk. Ma ei ole viitsinud guugeldada, aga nähtus vajaks põhjalikku analüüsi,
kui üldse ollakse ka tegelikult huvitatud oma rahvastikupüramiidi laastavat protsessi kasvõi natukene mahendama.
Eestis sellised analüüsid praktiliselt puuduvad. Erandiks, kahjuks mitte eriti meeldivaks, tuleb lugeda Raul Eametsa kultiveeritud arvamust: jutud suurest emigratsioonist on suures osas liialdatud. Üsna lobeda manipulatsiooniga õnnestubki tal "näidata", et aastatel 2004 - 2006 töötas keskmiselt välismaal 15-20000 eestlast. Tema enese kahjuks puudulik andmebaas teda ei heidutanud, nagu ka see, et 2004 ja 2006 arvud erinesid tugevalt, tegemist oli kasvava trendiga, mis peaks praegugi veel jätkuma, mistõttu keskmine ilmselgelt vähendab tegelikke arve.
Rohkem ametlikke hinnanguid ma ei tea ja kedagi ei tundu see teema ka eriti huvitavat. Üleskutsete esitajatel võiks olla siiski huvitav teada, kui paljusid see kutse üldse puudutab.
Kutsujal lasub ka teatud vastutus. Meil peaks olema tulijatele ka midagi pakkuda, näiteks tööd. Praegusel masu ajal aga töökohtade rohkuse üle just kurta ei saa.

Võib isegi tekkida hüpotees, et masu jätkudes tekib pigem täiendav vastupidine tõmme maadesse, kus kriisiga saadakse kiiremini ja paremini hakkama.
Väga paljud pered võivad olla meie olematute töötutoetuste ja muud abirahade tõttu lihtsalt sundviskes. Tahad süüa, otsi tööd ja tööd leiad välismaal.

Olen kohanud ka hinnanguid, mis arvestavad Eesti enese ettevõtjate kapitalipaigutusi. Selguvat (võin eksida, aga küsige siis mõne eksperdi käest täpselt järgi), et ettevõtjate kapital voolab Eestist välja. Järeldus oleks, et peale inimeste tagasikutsumise kuluks ära ka kapitali tagasikutsumise üleskutse. See oleks veidi mõttekam, kuna kapital loob töökohti.

Pikemas perspektiivis aga ei ole protsessi võimalik enne tasakaalustada, kui ka siin hakkaks arenema tehnoloogia ja innovatsioon. Viimastega aga ei ole meil kõige paremad lood. Paremaks võiks minna aga siis, kui ülikoolide kiratsemisele tehtaks lõpp, hakataks maksma ülikooli õppejõududele ja ka töötajatele konkurentsivõimelisemat
palka. Ka keskastme haridustöötajd virelevad ja jäävad endiselt virelema alla keskmise palkade küüsis. Ei näe ka siin nihkeid paremuse poole, masu on palgad külmutanud või vähendanud ja palkade tõusmise peale ei juleta mõeldagi.

Praegus hinnangu järgi on tegemist niisiis järjekordse katteta veksliga. Katet ei aita sellele vekslile tekitada üleskutsed suuremale patriootlikusele, sest ka siin me pigem kaotame
iseolemise ja iseotsustamise volitusi, kui neid juurde saame. Meie raha on nüüd juba hääbuv olevik. Meie poliitilised õigused kahanevad, võrreles Brüsseli ametkonna õigustega.
Erinevalt Nõukogude Liidust ei ole Baltimaad Euroliidu eesrindel, pigem suhtutakse meisse kui odavasse provintsi. Kuvandid tiigritest ja muudest loomadest ei suuda seda suhtumist
väga murda. Vähe muudavad tõsiasju ka siia rajatavad kasiinosaared, need pigem kinnistavad meie Ida Euroopa kuvandit.

Kui aga siia üritada sisse tuua kõrgtehnoloogilist tootmist, võiksid olud muutuda.
Järeldus on vist see, et Eesti, kui ta tahab demograafia ja demograafia reaalsust murda, peaks praegu panustama otsustavalt innovatsioonile ja tehnoloogiale, seda kordades enam, kui seni tehtud. Pideva kiratsemise õhkkonnas oleme määratud hääbumisele, mistahes lõunad ja üleskutsed ei muuda seda protsessi murda.

Huvitav, et valvekommentaatorite arvates on parimaks vahendiks äraminejate sõimamine prussakateks. Orjahingede loogika aga hoopis kiirendab meie väikeriigi provintsialiseerumist.
Ausalt öeldes on mingigi tasakaalustava protsessi käivitamiseks väga vähe aega. Kui me ei tegutse otsustavalt sellel aastakümnel, siis muutub peaegu olematuks teõnäosus, et meie
hääbumistendentsi saab murda.



oktoober 20, 2010

Läbikukkunud eksperiment


Mul ei ole eriti meeldiv enesele tunnistada, et olen mõnes asjas eksinud:
Anonüümne kommenteerimine ja suhtlemine tuleks Eestis ametlikult kuulutada läbikukkunud eksperimendiks.
Mulle kindlasti võidaks ette heita, et ka sina, Brutus, sest lobisen siin ka pseudonüümi all.
Täpsustaks siiski, sellist püsipseudonüümi all esinemist ma ei pea anonüümsuseks. Igaüks, kes vähegi huvi tunneb, leiab kiiresti ja kergesti üles, kellega tegu.
Eks veidi hoiab pseudonüüm selle eest, et kui guugeldada minu nime all, saab vajalikku infi minu tööalase elu kohta
(ja leiab kohe üles ka vastava sõimurubriigi, seda vist peab lugema internetiaja paratamatuseks).
Vabaajategevus nimega sekeldamine - blogimine on jälle ilusti eraldi rubriigis ja nii ongi hästi.
Ka postkast kommentaaride jaoks on eraldi ja kui ikkagi lähemalt minu toimetamiste vastu huvi tunnete, kirjutage ssekeldaja@hot.ee le OMA NIME all.
Vastan kindlasti.

Ka selline anonüümsus, kus toimetusele või foorumi moderaatorile on inimese nimi teada, on minu arvates täiesti normaalne ja ainuke häiriv
asjaolu on ehk see "hüüdnime" valik. Aga ka seda võtke kui arvutiajastu paratamatust, küborgide ajastul peab iga normaalne inimene minema
kaasa teatud mängulisusega, see ei ole tingimatu pahe.

Samas selline pseudonüüm, mille puhul isik teadlikult väldib oma andmete avalikustamist, enam ei toimi Eesti oludes.
Kui päris täpne olla, siis ei ole selline anonüümsus siin eriti hästi kunagi toiminud, kuid praegust seisu võiks iseloomustada sõnaga
agoonia.
Laiemalt on see kindlasti sõnavabadust tabanud halvatuse või haiguse üks sümptomeid, aga ma ei laiendaks siin teemat.
Mis on häda sõnavabadusel laiemalt, sellest peaksin setitama omaette loo. Pealekauba see oleks juba globaalprobleem,
anonüümne ajusurm praegu suurelt jaolt on meie väikse ja väiklase rahva lokaalprobleem.

Et mitte minna pikale, sõnastaksin kohe põhiteesi. See on lihtne:
Anonüümse kommunikatsioonikanali toimimiseks peab nii kirjutaja kui ka lugeja kinni pidama nõudest olla anonüümne, nõudest olla aus ja nõudest olla viisakas.
Anonüümne, ebaisikuline, ebaisiklik, nimeta peaks olema foorumis isegi oma ime all esinev isik, rääkimata isikust, kes on valinud enesele sellise saatuse.
Viisakus sellest suhtest tegelikult järeldub, aga selle nõude tähtsuse tõttu meie rahva jaoks ei saa selle nimetamisest üle.
Kuid viisakusest ei piisa. Kõik isiklik tuleks foorumis jätta tagaplaanile ja keskenduda probleemile, milleks see foorum algatatud on.
Mulle meenub kunagisel soome keele kursustel algatatud meetod - kõik kursusel osalejad said enesele hüüdnime, virtuaalidentiteedi ja pidid kasutama seda,
kuigi mõned üksteist tundsid. Mõned jälle ei tundnud. See tekitas ootamatu vabadusetunde ja mänguga mindi meelsasti kaasa.
Mulle selline keeleõppe meetod meeldis.
Nii võinuks minna ka foorumitel. Kuna keskendutakse ainult probleemile, isiklikke märkusi välditakse hoolikalt, siis julgetakse ka rohkem välja käia oma arvamusi
ja seda arvamust toestavaid argumente. Tulemina võiks foorumil välja kooruda isegi probleemi lahendus või vähemalt kaardistus.
Ei loe see, kas vahetad mõtteid akadeemiku / poliitiku / ärimehega. Loevad arvamused ja neid kaalutakse hoolikalt, iga klauslit vaagides.
Samas on foorum kahjuks äärmiselt tundlik asi. Igat sorti isiklik kallaletung, või teemast möödarääkimine, või ka see, kui keegi arvab ennast olevat
foorumi peremehe, mitte külalise, usurpeerides selle kanali, lõpeb foorumi sisulise põrumisega.
Hellat Rumvolt, väga asjalik liiklusekspert sõnastas selle liikluse jaoks lihtsalt:
Jätke oma ego tagaistmele!
Kahjuks nii meie liiklus- kui ka foorumikultuur erineb arenenud maadest selles suhtes oluliselt. Õigemini öeldes vohab kultuuritus, kuigi see mingi uudis muidugi ei ole.
Analoogiat liiklusega saab jätkata veel mitmel moel. Nõudest olla viisakas järelduks liikluses suurem turvalisus, samas iga viisakusetus võimendub, paistab kaugele välja ja
tekitab stressi väga paljudele liiklejatele, mitte ainult kahele juhile, kes omavahel jagelevad.
Paradoks on selles, et näiteks supermarketis ei näe ma kedagi järjekorras vahele trügimas. Ma ei näe ka üksteisele vopse jagavaid kodanikke. Liikluses näen ma neid asju iga päev,
iga teine juht peab oma kohuseks sulle jagada kas "sõbraliku" vopsu või trügida, sest liikluses lugevat ju kiirus!
Suurtel kiirustel lõpeb see sageli traagiliselt.
Ka foorumil osalejaid on tavaliselt rohkem kui 2. Ebaviisakus tekitab stressi mitte ainult kahele konfliktiosalisele. Paljud eelistavad foorumist lahkuda.
Samas ma tean liikluses paljusid juhte, kes on väga positiivses mõttes anonüümsed, ebaisikulised, aga abivalmid. Nad ei rõhuta, siin sõidan mina,
annavad teed, näitavad seda teistelegi, mõistavad, et teised peab täpselt samaoodi jõudma probleemideta punktist A punkti B. Iidne teeliste omavahelise
lävimise kultuur võiks laieneda ka foorumitele.

Sellest hoolimata oleks anonüümse kommenteerimisega asjad veel kuidagi kulgenud, sest inimeste suhtluses lõpuks ikka hakkab toimima iseregulatsioon,
kui seda kanalit ei oleks üles leidnud HUVIGRUPID.
Ükskõik ku suure egoga isikud tüdivad tavaliselt teemast kiiresti või harjuvad inimesed nende vähestega ära. Huvigrupp aga ei tüdine oma huvist kuidagi.
Tema huvi on püsiv ja selle huvi teostamiseks on kõik abinõud pühad. Algas see nähtus poliitikast. Lihtsa "Keskerakond paha IRL hea" tüüpi nääkluse tasemelt ollakse
nüüdseks jõudnud täieliku paranoiani, sest keskerakonnale suunatud sõimu leiab isegi astronoomiauudistes.
Agressiivse huvigrupi tõttu on tavaliselt välistatud igasugune diskussioon ka KE kirjutajate artiklite sabades, laiemalt sageli ka sotsiaaldemokraatide arvamusavalduste järel.
Praeguseks on keskerakonna vastane sõim laienenud, huvigrupid on hakanud modereerima juba igasugust väitlust.
Näiteks võiks tuua presidendi kutset tulla koju kajastanud uudisenupud.
Välismaale läinud ja oma äramineku põhjustest avameelselt rääkinud inimesed satuvad kohalike "moderaatorite" tigeda rünnaku alla. Neid ei huvita isegi see, et võib -olla
just nende tigedus ja hoolimatus võib olla selleks viimaseks piisaks nii mitmelegi perele, kes praegu töötuse küüsis virelevad.
Sotsiaalselt teravatest probleemidest rääkimine on selliste psühhohuligaanide poolt muundunud tabuteemaks ja üsna tõenäoliselt ei leia me sarnaste teemade tagant
enam peaegu üldse avameelseid arvamusi. "Mida sa avaldad oma mõtteid, tasuks teatud huvigrupi valvespämmija sõim!" mõtleb enamik ja jätab ütlemata selle,
mis hingel vaevab.
Aga ega ka muud teemad valvespämmarite eest ei pääse. Teatud kärarikas grupp seltsimehi, kes allkirjastavad ennast skeptikutena, peavad oma kohuseks alati sõna võtta,
kui jutt läheb religioonile, meditsiinile, teadusele. Isegi kuundumised, kauged kvasarid ja identifitseerimate lendobjektide puhul võib kindel olla, et mõni valvespämmar kindlasti
haugatab.
Just siin kerkib päevakorrale ka aususe probleem. Poliitiliste väitlejate tase nimelt on nii madal, et mingeid kavalaid valesid ei viitsi ükski sõimleja enesele välja nuputada.
Teadusuudiste puhul nii ei saa. Väiksed kavalused kuluvad marjaks ära. Tundub nimelt, et skeptikute ringis on defitsiidiks kvalifikatsioon. Tahaks nii väga äsada nüridale vaktsineerimisvastasele,
aga mis puudu jääb, on teadmised, meditsiinialased, vahel ka üldhariduslikud. Aga kes neid kontrollib? Ega ometi vaktsiinivastane hüsteerik seda ole võimeline tegema?
Nimetame ennast teadustegijaks, võtame pseudonüümi teadusemees. Võiks tegelikult kutsuda ennast küll voorimeheks, kui selle pseudonüümi alla varjunud psühhohuligaani väljaütlemisi lugeda.
Aga leiab inimesi, kes lähevad selle õnge ja hakkavadki tõsimeeli arvama, et teadlased ongi sellised, et see on nende eripära.
Teaduslike vaidluste puhul aga ei ole ilma aususeta mõtet üldse millegi üle väidelda ja esimene nõue aususe osas oleks oma kredentiaalide täpne tunnistamine.
Me võime kõik osaleda GMO alases vaidluses, aga mul peab olema täpselt selge, milliste kredentiaalidega isikutega on tegu. See on vajalik ka väite vormistusel, mingeid väga detailseid argumente
ei tasu välja tuua tavalise gümnaasiumiharidusega inimesega väideldes, ülikooliharidusega isikult võiks juba eeldada geeni mõiste tundmist...
Alati ei tähenda eriettevalmistus mingeid erilisi eeliseid, pigem platseerub kaasaegse bioloogiharidusega isik paratamatult rohkem uuendusemeelsete poolele.
Aga see võib olla väga suur viga, sügavalt usklik inimene võib näha probleemis olulisi tahkusid, mida teaduse ja progressi uinutavad mantrad on teisi takistanud nägemast.

Füüsik ei ole detailideni kodus keemiku tegevusvallas, isegi kaks naabertoa teadlast samas instituudis ei ole teineteise tegemistega detailiselt kursis. See aga tähendab, et avalikus väitluses
peavad mõlemad pooled teadma, mis tasemel ja mida täpselt tuntakse ja millele viidatakse.
See kõik on meie teadusrubriike saatvate valvespämmarite tegevuses puudu. Ausalt öeldes ei ole ma leidnud sealt seltskonnast kedagi, keda teadus ka tegelikult huvitaks.
Ausalt öeldes nad ei kvalifitseeru. Tegelikult on skeptitsismi turusolkimine kindlasti vähendanud huvi teaduse vastu ja sellest on tõsiselt kahju.
Hea, et veel ei ole jõutud ära solkida klaverimängudest kirjutamist. Kaugel seegi päev on, sest Puna Hiina tahab maailmavalitsust ja siis on vaja, et tema pianistid oleksid kõige kõige,
kujutlen juba jutjuubis lang langide taha vaimustunud hüüdekommentaatoreid tekkimas ja maha mandunud degenerandid stiilis karjeid näiteks Kempffi esituste juures.

Julgen arvata, et normaalsed, teaduse vastu tegelikult huvi tundvate isikud ei avalda nende uudiste taga oma arvamusi.
Tegelik huvigrupp on tõrjutud kõrvale, selle huvigrupi asemel on foorumi kaaperdanud nn. skeptitsism. See ebamäärane poliitiline liikumine kärab alati valjuhäälselt siis, kui ravimifirmadel on vaja mingeid uusi kampaaniaid läbi viia, või ka WTC tornide alases foorumis, või Estonia foorumites, ... igal pool, kus on ohus ühe väga võimuka seltskonna huvid. Selle tegevuse maskeerimiseks aga etendatakse suuri teadusesõpru, sõimeldakse meeleldi religiooni teemadel ja osutatakse näpuga nõiavitsa vibutajate peale. Viimast tehakse aga erilise entusiasmita.
Aga huvigruppe on teisigi, üks selline käremeelne grupp kärab juba augustist alates sellst, kuidas samasooiharatele igal pool liiga tehakse. Feministide trumm ei väsi ka iial.
Märkasin alates kevadest veel ühe võimuka huvigrupi teket. Selle tüüpesindajaks on teatud tüüpi anonüümkommentaator nimega bi2. Selle seltsimehe käremeelsed sõnavõtud saadavad näiteks alati kõiki
Poola lennukikatastroofi asjaolude uurimisest pajatavaid nupukesi.
Nii et huvigruppide monotoonne tümps on sooritanud meie kommenteerimisfoorumite suunal oma kogupaukudega suure teene: need foorumid on nüüdseks üsna ajusurnud.

Ma ei välista, et anonüümse kommenteeerimise traditsioon kuidagi ärkab ellu, natukene mõttevahetust võib leida mõne blogija kirjutiste tagant ja need on tavaliselt alati mõõdukad ja seetõttu
huvitavad, nauditavad lugeda. Näpuotsaga oli seda mõttevahetust vahel ka päevalehe anonüümses kommentaariumirubriigis, mis aga keerati kinni.
Ma ei välista ka seda, et harjutakse ära oma nime kandma. Selle nähtus puhul aga kaotame kindlasti palju inimesi, kes lihtsalt ei saa oma arvamust välja öelda oma nime all.
Kuid kui isegi inimesed võtavad ID kaardiga sisseloginult sõna, siis kaob ära arvamuste ja mõtete spontaantsus Kui ma tean, et minu vastas on ajalooharidusega professor, või kirjanik,
algavad teatud tsunftisisesed mängud ja nendesse ei ole võhivõõrastel ei mõtet ega tahtmist oma nina pista. Anonüümselt ei saa konkreetseid arveid klaarida, see aga hoiab mõttevahetuse taseme
üle teatud läve, selle koha peal, mis võib tõesti ka avalikkusele huvi pakkuda.
Muidugi arvatakse vastupidi: mind keegi ei tea ei tunne, nüüd võib anda nagu süda kutsub ...

Sageli ei oska analüütikud välja pakkuda antud maa arengutaseme jaoks sobivaid indikaatoreid. Vahel kasutatakse indikaatoritena seda, kuidas näevad välja selle maa WC -d.
Samas mõttes võiks hakata mõõtma liikluskultuuri või anonüümste väitluskultuuri foorumites. Kardan, et meie arengutaseme indikaator ei tule siin kõrge. Internetis võib meil osaleda küll
väga suur hulk inimesi, aga kui neil inimestel on omavahel vaja vahetada mõtteid, siis seda lihtsalt ei osata ega taheta viisakalt teha, seda ei peeta mingiks väärtuseks.

Seda tüüpi nähtused võib mahutada tinglikult nimetuse alla: avalik ruum ja sõnastada asja ka teisiti: avalik ruumi see suhtluskanal on kaaperdatud huvigruppide poolt.
Seda kaaperdust valvavad aga parimini rumalad ja õelad ja seni edukalt.
Isiklikult on mul sellest väga kahju, sest tegelikult ma peaaegu kunagi ei tunne huvi mingi arvamuse puhul arvaja isiku vastu, olgu tal see nimi või ärgu olgu, huvitavad ja hästi põhjendatud arvamused
on aga avalikus ruumis alati teretulnud.














oktoober 18, 2010

Punase pliiatsi sündroom




Eesti marsib hoogsalt samasuguseid ämbreid mööda, kui muu Euroopa juba ees teinud.
Nüüd on jõutud punase pliiatsini. Valgustusajastu formaalloogika enam ei kehtivat.
Nii väidab Jaak Aaviksoo, füüsikadoktor. Maailma enam selgeks ei õpi, unustame punase pliiatsi,
see kõik toob vaid psühhotraumasid.

Aga selle peale ei mõtle keegi, et mõnel inimesel võib tekitada eluaegse trauma punase pliiatsi puudus.
Ei ole olnud kellegi käest küsida, kuidas on õige öelda, kirjutada, kuhu koma panna ja kuhu panemata jätta.
Vahel on ka asi olnud selles, et ei ole olnud mahti. Mõtled, küll jõuad suure inimesena kõik järgi katsuda, küsida,
targaks saada.
Nii olen mina näiteks eluaeg probleemi ees, kui mul on vaja kellegagi suhelda inglise keeles. Mitte suuliselt, siis saame alati
hakkama, vaid kirjalikult. Olen üks selliseid, kelle kodukoolis õpetati saksa keelt.
Pole hullu, elukestev õpe aitab, mõtlesin ka mina kunagi ja sättisin sammud rahvaülikooli poole. Kahjuks rahvaülikoolidega
on aga just see häda, et nad enam traumasid inimesele ei tekita. Pole võimalikki, sest mida sa traumeerid täiskasvanud meest punase pliiatsiga, tal ju pikk töö- või õpipäev seljataga.
Nii veeretasin ennast umbes 3 aasta jooksul läbi rahvaülikooli kursuste ja mul ei ole õpetajatele midagi ette heita. Selle raha
eest tegid nad maksimumi - õpetasid rääkima. Aga kirjutamise kohta mäletan vaid paari tööd, kus mul tõesti veeti punase pliiatsiga
jutid ette. Läksin seejärel veel Ülikoolis õppides lootusrikkalt saksa keele osakonnast inglise keele osakonda üle. Veel hullem. Seal loeti tollal ainult Morning Stari
ja sellega sain ma ise päris kenasti hakkama.
Siis tuli kandidaadieksamiks valmistumine ja jälle ei olnud ühte asja kusagil: punast pliiatsit. Ma sain suurepäraselt oma lobeda lobisemisoskusega
hakkama, kuigi laulev revolutsioon ja marksistlikud dialektikud (praeguseks on nad ümber kvalifitseerunud heideggerlasteks) kandidaadiks saamise võimalused nullisid.
Nüüd, mõni aasta tagasi, reklaamis Ülikool oma töötajatele võimalust oma inglise keele oskust täiendada.
Hakkasin käima kursustel, kus soovisin, et keegi tõesti laseks mul lõpuks ka midagi inglise keeles kirja panna.
Tulutult. Täpselt sama lobisemise sündroom jätkus ka seal ning olin sunnitud aja raiskamise katkestama.
Ma pole endiselt leidnud minu rahakotile sobivat kohta, kus keegi võtaks ette ja rakendaks
minu peal punast pliiatsit.
Küllap päris korralikel tasulise õppe kursustel ikkagi leiaksin ka punase pliiatsiga õpetaja üles. Kuid see kõik maksab päris palju raha, palju rohkem,
kui niisama lobisemise kursused maksaksid. Ja enamik muuseas otsib enesele just lobisemise kursusi, mõeldes käituda põhimõttel, et parem ikka,
kui paljas vesi.
Aga paljas vesi ei tekita vähemalt illusioone millegi oskamisest, lobisemise kursused aga tekitavad.

Kuid mul ei ole nii palju raha. Ajad, mil punane pliiats võinuks olla minule suureks abiks, on nüüdseks jäädavalt möödas.
Pean edasise elu hakkama saama punase pliiatsita, või siis ise selgeks tegema, mis õige, mis väär, tohutu energia ja tahtepingutuse hinnaga, või
koguma kokku üsna palju raha, et saada lollist Jukust tõesti keelt valdavaks Juhaniks.
See on ka see põhjus, miks ma ühel kevadel leidsin ennast Miina Härma ukse taga, tütar käe kõrval.
Seal oli neid lapsukesi veel, kokku umbes 170 ringis, kes kõik tahtsid Härmasse õppima asuda.
Minu tütar ei pääsenud sõelalt läbi, jumal sellega. Praegu näeb ta vaeva kohalikus gümnaasiumis, mille inglise keelel ei paista ka väga midagi häda olevat, aga
puudub .... süvaõpe, s.t. tundide arv siiski ei ole piisav, et keelt vabalt valdama saada.
Aga ma mõtlen tänase päevani, mis takistab Tartu linnas leida need paar kooli, kus umbes 170-200 last saaksid juba 1. klassist alates inglise keele süvaõpet,
sellist korralikku, traumeerivat süvaõpet, punase pliiatsi ja hinnetega süvaõpet.
Ma mõtlen tänase päevani, mis eestlaste peamine probleem selle Härma kooliga pole mitte see, et kõik ei saa inglise keele süvaõpet, kes tahaksid, vaid
see, miks need mõned, kes marjamaal, seda saavad. Miks seda ära ei keelata, käib päevast päeva üks ja sama virin ja kui keelataks, oleks õnn kõigil jälle õuel.

Ma arvan ennast endiselt väga vanamoodsate inimeste kilda. Ma usun ja seda toetavad ka viimase aja ajuuuringud, et inimese aju on äärmiselt konservatiivne moodustis.
Kui talle midagi väga vaja ei ole, ta ei omanda seda ja selleks, et see asi oleks vajalik, on paratamatult vaja tekitada stressi.
See jälle võib viia ületamatu vastumeelsuseni antud aine suhtes. Sellise köietantsuga peab hea õpetaja oma õpilaste juures päev päevalt tegema.
Kui ei tule välja, siis julgustama. Kui harjutakse liialt kergelt läbi saama, siis kurjustama.
Seda on head õpetajad sajandeid teinud ja ma ei oska punase pliiatsi asenduseks tegelikult midagi head pakkuda.
Isegi kui peita ära punane värv ja lükata traumad edasi täiskasvanuikka, on need traumad, mida saab Juhan, juba palju tõsisemad, kui need,
mis tekitatakse Jukule. Raske treeningul ja kerge lahingus, õpetanud Suvorov.

Isegi nüüd, tulevase singulaarsuse ajastul, kus faktide ülesleidmine on kerge, on nendest suurt osa, vahest veel suuremat, kui enne, vaja hoida peas.
Baashariduseta inimene on Internetis täiesti abitu olevus, sest teda lükatakse ja tõmmatakse ühele ja teisele poole reklaamstereotüüpidega
ja antakse abiks hea hulga hirmu, rõõmu, lõbu, ärevuse ... j.m. emotsioone.

Punasel pliiatsil on veel üks oluline funktsioon: inimesele peab tagasi andma tema tahte. Senini on igasugune võim üritanud enamasti inimese tahet pärssida,
tema eneseusaldust õõnestada või vastupidi, liigse kiitusega luua kergmanipuleeritav olend.
Korrektne tagasiside sinu tegevuse edusammudest ja vigadest on vältimatult vajalik, et tahet toetada uue ülesande õppimisel.
Kuid ka ülesanne peab olema selleks sobilik. Õppimisharjumuste kujundamiseks ei sobi seetõttu eriti hästi dialektiline materialism või heideggerlus.
Seevastu aritmeetika, grammatika, muusika, geomeetria, joonistamine - need kõik on alad, mis on õpitavad või vähemalt tagasisidestuvad.
Noor saab nendest alati kindla, struktueeritud tagasisidestuse. Arvutab valesti, kirjutab suure ja väikse tähe valesti, ei pane komasid, kõik need asjad
on selgeks õpitavad ja tulemiks on nürinaadsed pedagoogikriipsud harjutuste vihikus või puhas leht, tunnustus millegi äraõppimisest.
Kui aga laps joonistab midagi valesti, näeb ta seda ise. Talle ei ole vaja punast pliiatsit näitamaks, et ta joonistab valesti või õieti, tal kas tuleb välja või ei tule,
et kas see on see või pole see. Joonistamine, muusika ja luule on isehäälestuvad oskused, siin õpetaja ja õpilase kunstitunnetus toimivad koos, aitavad kaasa
õige tagasisidestuse tekkimisele.
Kui me haridusest lõikame välja need klassikalised jupid, mis on selgeks õpitavad, siis me hävitame mõne aastakümnega mitmetuhande aastase õpetamise kogemuse.
Õpetamise algastmel me mitte ainult ei võiks olla konservatiivsed, me peame seda olema. Mida muutlikum on keskkond, seda konservatiivsem peab olema baasharidus.
Matemaatika baasmõistete õppimine on erinevalt Aaviksoost mind küll varustanud arusaamisega, et maailmamõistmise teatud osiseid ON VÕIMALIK SELGEKS ÕPPIDA.
Tõsi, mitte päris.
Sama usu kinnituseks on ka muusika õppimisel selgeks saadud laulud. Laulu ka on võimalik selgeks õppida. Ka mitte päris.
Nagu mõnda teoreemi saab selgeks õppida, on küllalt ka neid teoreeme, mis õppurile veel jõukohased ei ole.
Nagu mõnda laulu võib laulma õppida, on mõned sellised, mida laulma ei õpitagi.
Alpinismis on ka mäetippe, mis on võetavad, ja neidki, mis veel võetavad ei ole. See ei tähenda aga seda, et need üldse vallutatavad ei oleks.

Kui Juku õppimatuse tõttu Juhan lihtsalt midagi ei teaks, poleks katki midagi. Anna Juhanile raamat ja ta õpib kunagi õppimata õppetüki selgeks.
Asi kahjuks on palju, palju fataalsem:
Õppimatajätmise tulemiks on teadmatus oma teadmatusest, võimetus oma võimete piire adekvaatsel tajuda.
Iga õppimatuse parandamise hinnaks on kümne, kui mitte sajakordne jõupingutus, seegi sageli asjatu. Ka õpetajateks tituleeritud isikud saadavad meid ainult koolis ja
täiskasvanuna tuleks õpetamise teenust juurde osta juba täie raha eest. Ka eksimine, õpilaste puhul nii inimlik, sageli enam täiskasvanute omavahelistes mängudes nii kahjutu ei ole.

Me võime küll ennast paremaks lohutada "elukestva õppe" alla maskeerunud meelelahutuse tarbimise abiga, nagu mõni teine lohutab ennast alkoholi tarbimise abiga targemaks, kui ta tegelikult on.
Täiend ja ümberõppel saab suhelda, seksida, lõbutseda ja täiendada. Õppida seal enamasti ei õnnestu.

oktoober 17, 2010

Miljonimäng ja dr. Watson




Singulaarsus on jõudnud ka Eestimaale. Memokraat Daniel Vaarik on käinud ära vastaval konverentsil, Skype arendaja Jaan Tallinn on mõttest kinni haaranud,
oktoobrikuu Tarkade Klubi number on suurelt jaolt pühendatud singulaarsusele.

Tarkade Klubi numbris tegi iseäranis ärevaks artikkel dr. Watsonist. See on IBM arendusprojekti koodnimetus ja tähistab ka teatud superkolakat, mis sisaldab programme, mis üritavad aru saada inimese poolt inimestele esitatud küsimustest ja nendele vastata.

Watson on antud projektile koodnimeks Thomas John Watsoni auks, kes oli IBM üks asutavatest isadest.

Arendusprojekt kavatseb oma kolaka panna võistlema meie Miljonimängu analoogiga, saates „Jeopardy“ ning üritab seda teha edukalt.

Projekt võeti ette 2007 aasta paiku ja eesmärgiks oli hakata inimese kombel vastama inimese poolt esitatud küsimustele, mitte andma ainult linke. Kui küsitakse isegi viguriga küsimusi, võiks programm neist aru saada. Ime on selles, et senistes proovimängudes on programm saanud hakkama ja teinud ära mitmele staarmängijale.

Loodetakse umbes samasugust edulugu, nagu Deep Blue ja Kasparovi matshis. Edasi ilmselt jätkuks vaikne areng, nagu males praegu on kus lihtsalt leitakse, et on küll arvuti võimeline inimese küsimustest aru saama, ja ühel hetkel, ilmselt 10 – 20 aasta möödudes on dr. Watson lauaarvutil ja mobiilil peal ja peaksime tulemust täiesti loomulikuks.

Saad oma targale mehele taskus esitada intelligentseid küsimusi ja saada ka vastuseid.

Lauaarvutit tegelikult ei peakski sellega koormama, meie küsimuse võiks edastada üle Interneti vastavatele kolakatele ja seetõttu projekt anda vahetut efekti juba mõne aasta möödudes.

Näiteks Express Hotline teenuseid saaks asendada piisavalt intelligentne programm, kellel on olemas piisavalt suur arvutusvõimsus ja juurdepääs andmebaasidele. Usun, et kolakas võiks päris hästi asendada ka dr. Noormanni, kes jälle Delfis puberteediealistele algteadmisi jagab.

Muuseas, dr. Watson peab oma tarkuse praeguse mängu reeglite kohaselt saama oma kõvakettalt, mitte minema seda Internetti luurama. Kuid see on sisuliselt teisejärguline küsimus.

Pisut irooniline on see, et IBM kasutab oma algoritmides ikkagi toorest jõudu ja sisuliselt on just selline kolakas, mida kirjeldab Searle oma „Hiina toa“ argumendis (Chinese room argument). IBM ei pretendeeri selle rakendusega olevat valmis ehitanud mingit intelligentsed imemasinat. Ta on tegemas seda, mida me oma arvutitelt tegelikult juba ammu ootame, olema suhtluseks pisut paremaks disainitud.

Pole ilmselt kahtlust, et suurkorporatsioonide lahingusse viskuvad ka Google ja MS ja Apple. Eks konkurents annab tiivad. Ehk tähendab see ka seda, et suhtlemine arvutiga ei toimu enam enamasti klaveri abiga, vaid pigem hääle ja võib olla ka mõtte jõul. Jah, sellisest mõtte jõul liigutamisest unistas minu üleeelmise loo kangelane Kevin Warwick.

Aga singulaarsuseni on siit ikka veel umbes sama maa minna, kui kuuekümnendatelgi. Pean Jaan Tallinna hinnanguga nõustuma, üldise tehisintelligentsi vallas on progress endiselt olnud väga vaevaline.

Ehk on see isegi hea. Peame kõigepealt, enne päris Ameerikasse purjetamist, tegema teste ja lähireise lähikallastel. Uurime seda, kuidas natukene intelligentsem kast mõjutab meie psühholoogiat.

Uurime, mis saab, kui tõesti leiame ükskord enese köögist askeldamas tehiskoka, kes saab aru lausest, ole hea HAL, viska meile õhtusöögiks midagi pannile!

Ja arvutis leiaksin ma singulaarsuse koha pealt kohe uudise sellest, et Tarkade klubi on sellele numbri pühendanud, või et Memokraat käis Singulaarsuse konverentsil, või veel midagi asjasse puutuvat, kuna olen selle teema vastu ju varasemalt ilmselget huvi ilmutanud.

Kõnetuvastuse osas on rakendused ammu juba olemas ja isegi mina naudin juba kõnetuvastuse eeliseid ühe Nokia mobiiltelefoni üsna algelise rakenduse kaudu.

Programm vahel saab päris hästi aru, kellele ma helistada kavatsen. Aga ta ei saa aru näiteks sellest, kui ütlen: ÜKS ÜKS KAKS, seda funktsiooni pole Nokia insenerid viitsinud mobiilile sisse nikerdada. Tehtav oleks see juba praegu.

Isiklik panus singuaarsuse tulekuks 2010 on ühe trükivea parandamine Vernor Vinge tehnoloogilise artikli tõlkes ja juurdelisatud märkustes - Vernor Vinge peab seal olema nüüd igal pool kirjutatud. Ise olen selle muundumise suhtes mõõdukalt skeptiline, vähemalt minu elueal sellist imet ei toimu. Ja apres nous le deluge, nagu mme. Pompadour olla öelnud...

Ehk aitaks veel mõne tehnoloogilise võtmeteksti tõlkimine, olgu näiteks Feynmani teedrajav loeng nanotehnoloogiast, või siis Drexleri nanomasinate raamatu väljaandmine.

Ja kui leiduks mõni manager, kes kasiinosaare asemel pühenduks siia robotite tehaste rajamisele, koos uurimislaboriga, tervitaksin seda arengut. Ja siis tuldaks ise siia tagasi, selleks

ei pea käima president teadlasi eraldi kutsumas.

Lugege, mida sellest kutsest arvas Tiit Hennoste Sirbis.


See pole see


On hea meel teada, et samal päeval, kui isegi, on siia ilma sündinud Erki Sven Tüür, Urmas Lennuk, Karl Ristikivi ja ……. Luule Tull. Muuseas, kande ilmumisajaks on see saanud eilseks, nagu alati juhtub.

Karli enam elavate kirjas ei ole, ülejäänutele minu siirad õnnitlused. Ristikivi monumentaalne päevik ootab endiselt minu läbilugemist ja siis, ehk järgmiseks hällipäevaks, kavatsen temast ka ühe kirje teha.

On seda väärt kirjanik, palju enam väärt, kui mõni teine oli ja on.

Ennast õnnitleda ei ole ilus ja ei ole ka millegi erilisega ära teeninud. Blogin vahel, aga see pole see, nagu B. ütleb. Natuke klaverdan ka vahel, aga see pole see. Oleks nagu olnud teadur, aga see ka pole see. Laulev revolutsioon koondas minusugused praeguseks muinsuskaitselisest Füüsika Instituudist.

Vahest monumentaalseim saavutis on üks laoarvestusprogramm 100000 reaga. Aga seegi ei ole see, sest mõni on vorpinud miljon rida valmis. Ja programm, kuigi kasutusel, on sisuliselt juba ajaloo kolikambris.

Vahel tahaksin tõestada mõnda teoreemi, aga alati, kui ma midagi olen ära tõestanud, selgub, et keegi teine on seda ammu teinud. Esimest korda komistasin selle otsa 6. klassis, kui matemaatika õpetajale läksin näitama oma ilutulemust. Väitsin tagasihoidlikult, et näe, Püthagorase teoreemist järeldub üldistus suvalise kolmnurga jaoks. Selgus, et see oli koosinusteoreem, mis oli kirjas 10. klassi õpikus ja juba millalgi antiikajal tõestatud.

Siis kunagi Martin Gardner avaldas ühe probleemi. Tõestasin ja unustasin lahenduse avaldamast.

Mõni kuu hiljem minust tõestas sedasama mingi jaapanlane. Oleks olnud ja avaldanud õigel ajal, võinuks saada oma allkirja tulemile. Aga avaldas asja jaapanlane. Jälle polnud see.

Nii et see pole see. Ja kui olekski, ei jõuaks keegi seda kiitlemist ja eneseimetlust ära taluda, mis siis vallandub. Selliseid on ka, eriti kodueestlaste seas, sest enamasti see ei ole see ja see on meie sisse kasvatanud ületamatu kompleksi. Kui see on see ja midagi välja tuleb ja tunnustus ka, siis on ikka see nii see, et eneseimetlus muundub naeruväärsuseks.

Aga õnneks ei ole ma veel madaldunud nii kaugele, et käia ei tea kus kommenteerimas ja õiendamas,

et see ei olegi päris see õige, et päris õige see on hoopis too, seal üle lombi tegutsev, või hoopis kedagi vanast tegijate põlvkonnast…

Kaugel seegi aeg on, mandumine virisevaks vastikuks vanainimeseks.

Nii et ka see polegi see.

Muuseas, viimase laulukarusellil võitis seda laulu esitanud piiga esikoha. Pange tähele, ta võidab neid asju veel! See on küll see, täpselt see ja rohkemgi veel. Et tüdrukul aga oleks eneseusaldust ja suudaks ignoreerida kõiki, kelle arvates see ikka veel pole päris see!

Kelle see on see ja kelle see pole see. Mina võin ennast nende hulka kanda, kelle kohta jäädaksegi ütlema, see pole see. Selliseid on õnneks või ka õnnetuseks, kuidas vaadata, enamik.

Ometi on ka neil, kelle see pole see, õigus sellel planeedil ringi jalutada ja võimalus vaadata tähti.

Nemad seal üleval ei ütle kunagi kellegi kohta, kas see on see, või too on too. Nad on selleks liiga kaugel.


oktoober 15, 2010

Hübriidolevuste aeg




Sellel videol askeldab ringi roti ajurakkude kultuuri poolt juhitud tehisolevus.

Olevuse aju on (veel) 2 mõõtmeline rakukultuur, kus umbes 100000 neuronit on pandud vabalt kasvama. Elektroodid mõõdavad selle "aju" poolt läkitatud impulsse ja mingid elektroodid on pandud andma tagasisidet, ees on sein, pööra kõrvale.

Selle veidra moodustise autoriks on Kevin Warwick, tõeline dr. Octopus!

Video pärineb tema viimasest projektist, mille ülesandeks on neuronkultuuri baasil kasvatada tehisaju ja panna see juhtima robotit. Esialgu on roboti ülesandeks sõita ja mitte põrkuda kokku ettetulevate objektidega. Ka rakke on "tõelise" aju jaoks vähevõitu, ainult 100000.

Warwicki koduülikooliks on Readingi Ülikool Inglismaal. Aeg ajalt paiskuvad sealt ajakirjandusse üsna huvitavad teated.

Küll õnnestub Warwickil enesele siiratud andurite abiga avada oma laboris uksi, kustutada ja süüdata tulesid. (1998)

Siis on talle siirdatud implantaat, mis käe neuronite reaktsioonide järgi paneb liikuma tehiskäe ja side toimub üle interneti. (2002)

Ka selle videol askeldava roboti aju asub tegelikult liikuvast vankrist eemal, side toimib üle raadiovõrgu ja aju ise on 100000 rakuline kahedimensionaalne neuronkultuur, mille all asuvad tundlikud elektroodid, mis on neuronite aktiivsust võimelised fikseerima ja ise genereerima tagasisidet.

Paadunud filmihuvilised mäletavad loodetavasti kummalist seeriat ämblikmehe seiklustest, kus viimasel tuli heidelda ülivõimsate kombitsatega varustatud hullteadlasega. Esialgu oli dr. Octopuse eesmärgiks inimkonda varustada termotuumaenergiaga. Kombitsad olid vajalikud juhitava termotuumareaktsiooni kontrolli all hoidmiseks.

Nagu alati sellistel juhtudel oli programmis väike viga ja tulemiks kõva madin.

D. Octopuse aju üle võtsid võimu hoopis kombitsad ise. Algul sai ämblikmees muidugi kõvasti peksa, hiljem osad vahetusid. Octopus vist vabastati koletutest kombitsatest.

( Või juhtus nii, et ta jäi mingi omatekitatud varingu alla, mis peatas tema enda poolt vallandatud termotuumareaktsiooni kulu. Täpsustagu filmifriigid asjaolusid. )

PS!

Mitte ükski lapsevanem Eestis ega vist koguni üle maailma ei taibanud sellise vägivaldse loo üle kaevata, kuna tegemist oli ju filmiga. Kas lapsed pärast sellist madistamist ikka jäid ilusti magama ja mis unenägusid see film nende ajukestes genereeris??

Filmi lõppedes jätkas inimkond endise hooga oma lojusekursil edasipurjetamist.

Tegelikkuses asjad enam nii toredad ei ole.

Nietzschest alguse saanud üliinimese idee on vähemalt kirjanduses ja filmikunstis ennast kindlalt sisse sättinud.

Sellealaste teoste loetlemine teeks loo liigselt pikaks.

Esialgu on fantaasiakirjanike ja stsenaristide mõtted siiski inimesele mõne erilise võime või omaduse juurdetekitamises - Wellsi "Nähtamatus" muutus inimene läbipaistvaks, nahkhiiremehe või ämblikmehe seeriates omandab peakangelane üliinimliku jõu, taluvuse ja kiiruse.

Kuid keskele, juhtpuldi juurde jääb siiski alles rikkumatu hing, puhas ja helge.

Pisut kurvem saatus tabab Kafka "Metamorfoosis" kujutatud isikut, kuigi ka siin on moonet kujutatud inimlikust perspektiivist lähtuvalt traagilises võtmes.

Ämblik olla ei ole veel uhke ja hea.

Negatiivsed tegelased nendes seebikates aga on mõnes mõttes sammukene ees. Näiteks kasvõi seesama dr. Octopuse vaim on oma kombitsatega niivõrd kokku kasvanud, et nende eraldamiseks on isegi ämblikmeehe poolt vaja erakordseid jõupingutusi.

Ja isegi siis on raske uskuda toimuvat. Kas teie loobuksite võimust kogu maailma üle lihtsalt seetõttu, et keegi teile äkki meelde tuletab kristlikku kuldreeglit?

Praegu tundubki piir lubatu ja keelatu vahel kulgevat keha ja aju piirjoonel.

Kehaga tehke mis te tahate, aga aju pühaduse kallale ei julge minna isegi kunst.

Kui juletaksegi seda teha, siis ainult hädaldavas ja hoiatavas võtmes.

Teadus on aga siin ammu sammukese ees.

Kevin Warwick on üks sellistest pioneeridest, kelle arvates meie otsene, orgaaniline sümbioos tehnoloogiaga on vältimatu tulevik.

Esialgu tundus idee naha alla siirdatud implantaadist jumalateaotusena, kuigi viimase kasulikkuses ei pruukinud kahelda: vähemalt on selge, millises kohas kodanik K ringi jalutab. Üldse tundub, et implantaadid igasugustes turvarakendustes on juba otsustatud asi. Kiipkaartide tülikas tagaotsimine ja kaotamine, sinna täheldatud koodide pidev unustamine ja muu säärane kavalalt pealesurutd jahmerdamine viib varem või hiljem iga lojuse mõttele, et sarnane asi võiks olla juba ammu ajusse implanteeritud.

Aga järgmine samm enam nii loomulik ei ole. Mõtlen, et liigutan kätt ja minu implantaadi poolt juhitud robotkäsi liigutabki sõrmi.

Mõtlen, et käivitan kusagil kaugel maal auto ja robot teebki seda.

Istun ise tasakesi oma toas, minu juhitud robot aga kihutab kusagil vormelirajal ringi või tüürib tanki Bin Ladeni punkri poole??

(veidi avatarlikud fantaasialend siin juba ...)

Umbes 6 aastaga on see idee aga muutunud üsna tavapäraseks ja isegi minu ajus on vahel sähvatanud mõte, miks mulle keegi ei istuta ajusse asja, mis googeldaks vajaliku fakti või mõtte kiirelt välja.

Järgmine sammukene nirvaana suunas puudutaks aga juba mälu. Esialgu võiks see olla tark mees taskus stiilis aparaat, mis kadunud fakti kiirelt kuskilt netist üles korjab - seda me teeme täna juba iga päev.

Seejärel aga jõuab Warwick järgmise pühaduseteotuseni.

Meie haridustemplit ei ole mälu allalaadimise võime tekkimisel lihtsalt enam vaja!

Kõik see tundidepikkune konspekteerimine või kellegi kaasolendi kõne kaudu edastatud signaalide mõistatamine ja dekrüpteerimine langeks ära.

IT keldri paadunud nohiku jaoks ei ole siin midagi ulmelist. Seda teeme me arvutitega iga päev. Võtame maha ja paneme kogu tarkuse jälle peale, lausa nullist alates.

Neuroloogide jaoks siiski midagi püha on säilinud - mitte kõik ei võta Warwicki mõtteid entusiastlikult vastu.

Arendan siin nüüd veidi omaenese mõttejuppi sellel teemal (mis kindlasti on kusagilt loetud, siis unustatud ja nüüd taasesituseks kusagilt ajusügavusest kerkinud)

Meie aju toimimise võtmeks võib olla ongi unustamise ja meeldejätmise dialektika.

Aju ilmselt kaotaks igasuguse mõtlemisvõime, kui tema neuronitesse implanteeritakse lihtsa failiülekande kaudu hunnik bitte. Et ta oskaks saadud infokogumiga midagi peale hakata, peab toimuma tohutu hulk tööd. Mingi mõtted ja mõttejupid peavad ajus ringlema küllalt kaua aega, et toimuks otsus: see asi on ouline, sellega töötame edasi, see kavatsus on tõeline. Nende tõeliste otsuste kõvendamine aga toimub emotsionaalse tagasiside läbi ja seetõttu ongi esialgu andmete üles ja allalaadimine vist võimatu. Vähemalt lähitulevikus. Ehk leiutatakse aparaat, mis mingi kindla koguse fakte suudab tõesti kuhugi neuronite vahele siirata, kuid selleks, et nendest midagi tolku ka oleks, tuleks see informatsioon vähemalt 5 korda ära unustada ja siis jälle üles leida.

Tulemina informatsioon pakitakse kokku, teisendatakse ja krüpteeritakse ümber.

Tekivad üldideed, arusaamine mingis valdkonnas toimivates juhtideedest, rõhuasetustest,

inimlikest vastuoludest.

....

Mida aga mõelda neurodopingust?

Kuidas suhtuda oma ajuosa pärandamisse?

Kas te oleksite nõus, et pärast teie surma teie ajust üks osa juhib mingit robotit, et tuletada lähedastele meelde teie kunagist olemasolu planeedil? Näiteks igavesti köögis askeldavat vanaema meenutav robotkokk?

Kõik see fantaasiamaailm on minusse muuseas päris edukalt implanteeritud Potteri filmide kaudu. Nii ei tundugi mulle selline maailm väga müstiline - kunagi elanud isikute mõtteid mingi kavala viguri abil vaadata, tema mälutalletusi uurida ja õppust võtta...

.................

Kas aga suurus loeb? Täna teeb Warwick oma hulle tempe 100000 neuroniga. Kui aga neuronkultuurid muuta 3 mõõtmelisteks, saab 100000 neuronist mõni miljon. Veidi rohkem elektroode, veidi enam suurust ja ühel hetkel on robotit juhtimas aju, kus on ütleme 100 miljardit rotiaju rakku. Kas nüüd oleme inimaju võimetele kuidagi lähemale jõudnud?

Või loevad hoopis rakud? Asendame rotiaju tüvirakud inimeste aju tüvirakkudega?

Või loeb terviklikkus? Võtame siis tervikaju ja paneme robotit juhtima?

Ühel hetkel muutuvad küsimused enesetapjalikult hullumeelseteks.

Mängime tikkudega, ise seda taipamata.

Kuhu panna aga selles tegevuses pidurid?

Õnneks päris akadeemikute maailmas valitsevad filosoofid. Seal ei ole Warwicki ega mistahes teisegi arvutifriigi tegevusi üldse tähelegi pandud.

Viimane saavutus filosoofide poolt on teatavasti "Hiina tuba".

Turingi testis on nimelt ammu nii, et arvutit võetakse päris meeleldi suhtluspartnerina ja peetakse isegi kõige lihtlabasema algoritmi alusel tegutsevat programmi kuidagi intelligentseks.

Seetõttu on vaja inimese intelligentsi sättida lihtsatest labastest arvutuslikest ja seltskondliku suhtluse ülesannetest kõrgemale.

Selleks sobib ideaalselt Hiina keel.

Searle "Hiina toa argument" (1980) on minu IT keldri rikutud arusaamise umbes selline:

Kui Turingi testis vestlust asendavad hiinakeelsete hieroglüüfide kirjutised, ühel pool siis inimene ja teisel pool arvuti, mis simuleerib hiina keelest arusaamist ja mängib hiina keeles rääkijat, siis arvuti toimetulek hiina hieroglüüfidega enam ei loe.

Arvuti võib kuitahes hästi simuleerida Hiina keele mõistmist, teksti ta sellest hoolimata ei mõista.

Aga kui arvuti asemel on Warwicki rakukultuur 10 astmel 12 neuroniga (10 korda enam, kui inimesel on)?

Aga kui maailma ikkagi ühel hetkel juhivad robotid või arvutivõrgud või mõni muu singulaarne moodustis, kas Hiina toa argument muutuks joti võrragi?

Vist ei muutu. Filosoofid on targem jätta oma Hiina tubadesse edasi mõtisklema, robotite- ja neuroteadlaste askeldamise agarust see ei muuda.

Warwick ilmselt jätkab oma hullude ideede edasiarendamist, kasvatades järgnevalt üles veel suuremad rakukultuurid, lisab enam elektroode, ühendab saadud aju keerukama robotkehaga ning küllap varsti tulevad ka rakendused

Keegi, ei oska prognoosida, mis edasi saab, kui Hiina toas resideeruv seltskond välja arvata.

Linke

1. http://www.kevinwarwick.com/

2. http://en.wikipedia.org/wiki/Kevin_Warwick

...

3.

http://www.youtube.com/watch?v=RB_l7SY_ngI

4.

http://www.youtube.com/watch?v=1QPiF4-iu6g

ja nii edasi ja nii edasi võtmesõnadega

Kevin Warwick rat brain robot ....

dr octopus, spiderman, dr Who. Hal ....






oktoober 13, 2010

13. ja kesknädal




Rahvakartus 13 ja reede maagilisest mõjust pärinevat templirüütlite ajast.
13 oktoobril 1307 olevat kuningas Philip IV käsul toimunud templirüütlite massarreteerimised. See päev olevat olnud reede ja siit sai alguse
13 ja reede kartus, millel peenike nimi paraskevidekatriofoobia (paraskevi on reede, dekatrio 13 kreeka keeles).
Kummalisel kombel tähistab tänasel päeval oma sünnipäeva templirüütlite uurija Jüri Lina. Kokkusattumus ??

Õnn, et kesknädala ja 13 oktoobri mõjutusi pole veel uuritud.

Oktoober on ka viinakuu, nii on sobiv meenutada rahvaütelust: joob nagu templirüütel.
Templirüütlite komme raha laenuks anda intresside eest on Philip IV tegevusest hoolimata võtnud tõelise maania mõõtmed.
See tähendab aga seda, et raha väärtus langeb kogu aeg ja aeg ajalt lastakse rahasüsteemist õhku välja.
Ning siis on mõnda aega nii, nagu laulis rokilegend Graps: "Mul jällegi on tühjad pihud"...

Aga laulus "Kes on rikas ja kes on vaene" ei pöörata sellele murele suurt tähelepanu ja soovitan ka teistel nii talitada:
"Aga mulle siiski ükstaskõik on see, ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee ..."
http://www.youtube.com/watch?v=xIjuxjMEwYY&p=B0C2EBE26A816A1D&playnext=1&index=66

Sellest hoolimata on paljud asjad jätkuvalt panges: blogipuu nende seas ja minu hääl ei väsi selle üle kurtmast,
sest kui sinu virtuaalteisikut netis ei ole, ei tundugi sa ise ka päris olemas olevat.
Sai just läkitatud kogu oma möödunud aastate kirjavahetus blog@tr.ee peale grafomaania näitena.
Saavad törtsu oma töökas toimetuses jälle naerda ja mine sa tea, äkki võtavad ikka jalad ka kõhu alt välja.
Ettepanek on, et kui altexi internetiturundajad ei viitsi mulle kirjutada minu meelestläinud parooli asjus, siis võite uue parooli panna
kommentaarina selle kirjutise taha. Ei ole küll eriti itimehelik käitumine, aga äkki lahendab vähemalt olukorra.

Positiivset on aga tänasel päeval ka:
kaevurid Tsiilis jälle saavad varsti pangest välja võetud ja nüüd algab jälle nende tavaline ellujäämisvõitlus maa peal.
ilm ei olnudki eila nii hale ja täna võib julgesti soovitada kõigil oma nina uksest välja pista.
Eila see ei olnud võimalik, sest Päästeamet keelas ära.


oktoober 12, 2010

Eesti Nokia ammu leitud




Ega see nüüd suur uudis pole. Eesti Nokia on teine eestlane.
Tänavu ja võib-olla järgnevatelgi aastatel on selle parimaks illustratsiooniks eesti soost ärimehed, eriti kasiinoärimehed.
Ma ei näe erilist vahet narko ja kasiinosõltlase vahel. Nii muutub ka koolipapa kisa süütu kalja tarbimisest koolis variserluseks kuubis,
kuna kõik lehed on täis sama härra ideed ehitada merre kasiinokompleks.
Huvitav, et ajakirjanduses peaaegu on puudu selle ettevõtmise moraalse aspekti hukkamõist.

Et seda teeb koolipapa, kes teisal sarjab küll ühte ja teistpidi igatsorti roppu kompelõtvust ja nooruse helge tuleviku nimel sõna võtab, on iseäranis irooniline ja kurb.

Kasiinod toodavad alati juurde sõltlasi. Enamasti on need sõltlased meie eneste kaaskodanikud, isad, pojad, koguni tütredki. Sõltlaste kire pealt õitseb hästi ka kurikaelade tegevus, kuna sõltlasele on iga hinna eest vaja hankida raha.
Kus aga kasiinoärindus õitseb, pole kaugel ka prostitutsioon.

Nii vaheldubki meil krokodillipisarate valamine eesti ja idaeuroopa litsluse aadressil eufooriliste uuslõbustusasutuste püstitamise tuhinaga.

Mõistlikke lõbustusi muuseas meile olekski vaja. Miks mitte haarata kinni Järvi ideest ja valmis ehitada ooperiteater?

Aga eks iga rahvas vääri oma sõltlasi, nagu valitsejaidki.


Häbitult panges

BLOGIPUU on hoolimata listikirjadest ja ilusatest sõnadest panges.
Minu ja ilmselt paljude teiste kirjatöösid ei ole ega tule kusagilt poolt.
nagu alati kombeks, alustab uus omanik TOMIVA TEENUSE lammutamisega,
s.t. keerab asja, mis kuidagi käib, ikka xxxx.

Tagasisidemest võib vaid unistada märgades virtuaalunenägudes.


12.10.10 kell 2.22

oktoober 11, 2010

Päev pärast 101010


Olen hakanud virtuaalkriitikuks, s.t. virtuaalelus toimunu kriitiliseks analüüsijaks. Selle tunnistuseks ja initsialiseerumiseks lugesin läbi 2 netikriitika alast raamatut:
Jaron Lanieri "We are not the gadgets" ( "Me ei ole vigurid") ja Nicolas Carri "The Shallows: What the Internet is doing to Our Brains".
Pakun, et Shallows võiks selles kontekstis tähistada Madalikke või madalikul olemist. Et oleme virtuaaleluga virtuaalmadalikul.

Lugesin, vaimustusin veidi, mõtlesin veel ja siis jäi pikem jutt soiku. Seda keegi niikuinii ei loe.
Peamiseks argumendiks kriitikute vastu on reduktsionismi viletsus. Kriitikud alahindavad kahejalgsete võimet oma mänguasjadega kohanduda. Seesama inimene, keda nutab taga Lanier ja kelle suurt süvenemise ja raamatulugemise oskust nutab taga Carr on uskumatult leidlik, et arengusuunad ahnuse kasuks pöörata, lubagu tehnoogia mistahes pudru- ja piimajõgesid või ähvardagu prohvetite maailmalõppu.
Carri argumentatsiooni põhiliine vaata Akadeemia 12, 2008 või otsi netist, pealkiri "Kas google muudab meid lolliks". Ma olen selles osas temaga nõus, muudab küll, aga mis teha?
IMHO tehnoloogilise siirde seda faasi saame adekvaatselt jälgida vaid siis, kui suudame uurida sümbiootilist suhet, mida rahamaailm avaldab tehnoloogiamaailmale.
Mingi totalitarismiideoloogia all võiks praegune virtuaalsiire anda hoopis teistsuguseid tulemeid. Mingis budistlikus ühiskonnas jõuaksime aga ootamatult lähedale nirvaanale, mis lähemal vaatlusel
aga ei osutu selleks, milleks näib.
Praegune siire võiks tähistada pärdiku ja prillide valmi järgi vändatud seebiooperi järgmist seeriat. Pärdik juba teab, et talle on prillidest kasu, et nende abiga võib mõni saada rikkaks ja mõned saab teha vaesemaks, kui nad seni on olnud. Puruks ta neid ei loobi, pigem on prillid kui kultusobjekt, mille ümber käib agar askeldamine.
Prillide tegeliku rakendamiseni jõuame ehk alles siis, kui pärdikute asemel otsustavad prillide kasulikkuse üle veidi arenenumad isendid.
Demokraatlik rahamaailm selliste isendite trooniletõusu aga ei võimalda. Vana hea feodalism võimaldaks,seda väga lihtsa päriluse teel ja isegi impeeriumi mudel vahel annab selleks shansse.

Mis aga saab singulaarsusest? Olin ju kunagi agaralt tõlkinud ja blogis avaldanud Vernor Vinge vastava essee ja olnud selle vaimustunud jüngergi.
Jünger ma vaikselt ehk olen edasigi, ainult et singulaarsuse tärminite osas olen veel skeptilisem, kui enne. Mina sellist imet ei näe, ei näe ka minu lapsed. Näen ehk küll tehnoloogiliste vidinate
jätkuvat paljunemist ning ehk vahetab minu siibritki juba robotkäsi.
Kuid see on veel väga kaugel isegi elueast 200 eluaastat koos samaväärse IQ-ga, rääkimata oma aju ülekolimisest tehiskeskkonda, rääkimata selle tehisaju äkitsest intellektualiseerumisest.
Ka nanotehnoloogilised muinasjutud SUURES OSAS jäävadki veel muinasjuttudeks.
Lanieri kriitika singulaarsuse osas on enamasti tabanud märki.
Kuid isegi juba sellel hetkel, kui google hiidaju kasvõi kõige algelisemal tasemel hakkab meie eluülesandeid lahendama ja analüüsima, kujutab see aju meie enese eksistentsile äärimselt suurt ohtu ja ka võimalust.
Selle, väga madala IQ -ga tehisaju genereeritud ohtude ja võimaluste keskele jõuan küll randuda. Seal aga peaks inimkond aru pähe võtma ja testima kasvõi 100, koguni 500 aastat kõike seda, mida enesest
võimekama aru aretus võib kaasa tuua. Autoga ei minda ju ometi sõitma, kontrollimata pidureid. Tehisajusse suhtutakse aga täpselt nii. Mida rohkem seda uhkem! Kas selle mõtlemissüsteemil on aga olemas
pidurid, ei huvita esialgu mitte kedagi.
Juba praegu on näha, et meie ja meist aretatud intelligentse homunculuse (või ka üliinimese, superhiire, ämblikolendi)
vahele mahub väga palju vaheetappe. Esimene mure saabki olema umbes imbetsilli tasemega robotitega, kes sellest hoolimate meilt meie töö ära võtavad.
Juba see asjaolu nõuab radikaalseid sotsiaalseid ümberkorraldusi, liberaalne kapitalism nende ülesannete lahendamiseks enam ei kõlba.

Keda huvitab salapärane pilt blogiloo alguses, siis see on üks uks või värav kusagil Peruus. Amaru Muru nimeline preester olevat konkistadooride eest seda väravat kasutades lahkunud.
Mine tea, äkki ta tuleb koos ei tea mis tulnukatega seda mööda kunagi tagasi inimkonna põlve uueks looma ja piirud kahelt otsalt ka meie orirahva jaoks löövadki lõkendama.