jaanuar 31, 2012

Mõisa köis ja tahe ise valitseda







Vanasti sai kuulsaks meie rahva tarkus mõisa majandamise kohta: mõisa köis las lohiseb.
See hoiak olevat meid rasketel orja aastatel elus hoidnud – köis lohises ja mõisa aidast andis alati midagi oma tarbeks virutada. Muidugi nendel andis, kes mõisa varahoidjateks olid seatud. Seda kangelaslikku virutamist mõisa tagant ja ka veel enam alamate tagant heroiseeritakse praegugi veel.
ENSV aegsed mõisad olid kolhoosid ja sovhoosid ja sealt said paljud midagi endale virutada.
Täna on suurmõisaks suur Euroopa Ühendus ja selle ühenduse suur sarnasus NSVL-ga annab lootust aidameeste tõu edasikestmisele.
Meie väikse karjamõisa tagant aga on isegi lihtsam virutada, ise valitseda ja virutada ja kaugetele Ühenduse bürokraatidele udu ajada kestmisest ja kapukate hoidmisest. Viimaste jaoks on koguni pisikene kinnisvarakompleks arendamisel Tartu linnas - seal, kus kunagi põrisesid punakotkaste lennukid.
Selline pidu meie karjamõisas ei saa veel niipea läbi, sest karjamõisa orjad on visad, harvaesinevalt visad, töökad ja ei mässa pea iialgi. Mahtra meeste tõug on õnneks otsas, mõni vähene rahulolematu on ära läinud parematele maadele, nagu prohvet Maltsvet tegi (ja vend Vahindra).
Nii saab seda karjamõisat edasi hoida, nii öelda ise valitseda, seniks kuni lastakse.
Peab ainult Ühenduse asjameestele suutma edasi ajada kägu kestmisest, et mõisa olukorda mitte liialt halvana näidata. Rahvas tikub nimelt ära jooksma siit mõisast.
Peamised jooksikud on liigharitud inimesed. Kui praegused karjamõisa pidajad haridusreformiga ühele poole saavad, peaks hariduse tase normaliseeruma, ärajooks vähenema ja pidu võiks jätkuda vähemalt mõnda aega.
Pärast meid aga tulgu veeuputus.
Siin meie suurmõtlejad igasugustel ilulõunatel natuke eksivad aidamehe mõttemalli suhtes, lootes, et lollike õnge läheb ja järeletulevatele põlvedele korras karjamõise edasi pärandab. Aidamehe võsud on õppinud Härmas ja oskavad väljamaa keelt küllalt hästi, et mõnes normaalsemas kohas edasi kesta.
Mitte ükski karjamõisa aidameest ei huvita karva eestki selle mõisa edasine saatus, pigem otse vastupidi.
Kui huvitaks, tuleks hakata seda mõisa majandama, seda aga aidamees ei oska. Mõisnikud, kes meid siin valitsesid, nimelt oma aidamehi nii majandama ei õpetanud – mine sa tea, äkki oleksidki hakanud enda ise valitsema.
Nüüd aga saab ärakaranud pärisorjadest hea täiendus Euroopa esiriikide kahanevale rahvastikule ja järelejäänud reservaati on hea turismireise sooritada. Las aidamehed organiseerivad kohalike pärisorjade baasil mõne rahvakunstiringi. Kudugu kenasid kapukaid oma kinnisvarakompleksi tarbeks ja lalisegu keele kestmisest seni, kuni keeleoskajaid jagub.

jaanuar 27, 2012

Mozarti effekt



II


III

Kuulake Richteri ja Britteni esituses seda toredat sonaati kahele klaverile numbriga 448, re mazhoor.
Kuulake kohe hoolega. See on sonaat, mille kuulamine tarkust kapaga juurde kallab!
Iga hommike enne kooliminekut kallake see oma võsudele peale ja näete kohe, kuidas hinded lakke kargavad.
Äkki panevad nad koguni Känguru võistluse kinni?

90-ndatel nimelt tõusis seniiti kummaline uurimus:
http://www.uwosh.edu/psychology/rauscher/Nature93.pdf
See tagasihoidlik leheküljepikune artikkel vallandas tormi, kuigi mõõdetud effekt ise oli õieti lühiajaline. Ruumilise mõtlemise võime kasvas õpilastel pärast sonaadi I osa kuulamist hüppeliselt.
Seda uuringut hakati kohe järgi tegema, kahjuks sageli ebaõnnestunult ja mõnikord ka õnnestunult.
Kui uuringuid küllalt palju sai, kargasid platsi skeptikud ja tegid "metauuringu". See on selline uuring, kus uurima midagi ei peagi, lihtsalt tuleb kokku korjata teiste tööd ja võimalikult palju mittesobivaid töid välja loopida. Isegi sonaati ei olnud vaja kuulata.
Ma ei tea, kas metauuringute autorid seda tegid või jätsid erapooletuse huvides kuulamata.
Metauuringud annavad tulemuseks alati teadagi mille: kasu ei miskit. Ei ole leidnud tõendamist.

Nagu talupojamõistus ikka nende antvärkide asjadega alati samale järeldusele jõuab - eks ta üks lurr ole. Rajurokk ehk aitab kuidagi, vähemalt paneb vere keema. Aga mingi sonaat kahele klaverile - kahtlane värk.
Teisalt on palju neid, kes mõisahärra laualt kalkunipraadi nähes kindlasti teavad, et kraam ülimalt hää on. Kiiresti see vaja ka omale lauale tuua ja siis naabri juurde kelkima minna!

Ma arvan, et metauuringute tulek oli seotud ka mõne muu asjaga, mitte lihtsalt lihtrahva praktilise mõistuse toimega.
Nimelt ravimitöösturitele käib ammu ammu pinda asjaolu, et lihtsalt hea muusika, tore vein, armastav abikaasa, mistahes meelele mõjuv asi üldse mingit mõju omab tervise pääle. Kõiki asju siin ilmas peab saama ravida tablettide ( ja ainult tablettide) abiga. Kõik alternatiiv sellele on vaid vandenõuteooria.
Tablettide mõju tõestamise puhul ei oleks olnud mingit küsimust - mul on hästi meeles üks vanaproua, kelle Alzheimerit tabletiga korrigeeriti. Piisas ühest patsiendist, et avaldada ja suure kella külge panna ühe tableti Alzheimeri vastane imettegev toime.
Igat sorti meelenarkootikumide müük ravimite pähe manustatuna kasvab kui vähkkasvaja ja seal ei hoolita isegi mitte selgelt negatiivsetest mõjudest.

Mõned ärimehed kasutasid Mozarti mõju uuringu kohe ka oma kasuks ära: miks mitte müüa ideed muusika abil oma lapsest geenius vormida? Idee müüs mõnda aega hästi, täpselt nii kaua, kuni selgus, et geeniustevabrikut nii ikkagi ei sündinud.
Mõned aga kasutasid ära vaimult haigete suure hulga meie keskel: äkki õnnestub muusika abil ka vaimust vaevatuid ravida?
Mõlemad ideed kestsid täpselt nii kaua, kui mood üldiselt kestab - nii aastakümnendi.
Kui kaup moest välja sai, haugatasid metauuringute vorpijad oma lõppsõna ja nii ongi tänase päevani Mozart jälle moest väljas.

Nii ongi õigem, sest meil ei ole tänapäeval kusagilt võtta seda aadlikultuuri, mille põhjal selline ilus asi üldse sündis.
Meie ajud on läbu lihtsalt sedavõrd täis, et mistahes meekilluke selle tõrvatünnile lisaks ei pruugigi midagi paremaks teha.

Või siiski? Vähemalt mina ei ole suutnud meid ümbritseva mõtteläbuga tänase päevani harjuda. Aju on ehitatud küll nii, et ta registreerib ümbritseva läbu tahes või tahtmata, aga tal on endiselt isepuhastusvõime. Nii võib juhtuda, et selle kõige äkilisel haihtumisel unustab ta selle läbu selle tuhandekordsest korrutamisest hoolimata ometi momentaalselt - just nii on minu mälust pühitud kommunistliku süsteemi totrused.

Totukuulmaailma totruste haihtumiseni on veel aega - tea, kas selleni minu eluajal üldse jõutakse. Aga küllap taevaveskid ka selle süsteemi ükskord ära jahvatavad.
Muidu oleks olnud üldse mõttetu sellise taevasaadiku Maa peale läkitamine, nagu Mozart oli!

Kuna meile meeldivad igasugused tähtpäevad, siis võiksite vähemalt täna Mozarti muusikat kuulata, tema sünnipäeva ettekäändena kasutades.
Intelligentsi tõstmisega aga olge ettevaatlikud - teie ülemustele ei pruugi liiga targaks saanud alluvad üldse meeldida!

Mida aga kuulata? Vähemalt mina ei oska sellest tohutust hulgast midagi soovitada - kõik on geniaalne!
Olge vaid hoolikad esitajate valikul, mõnikord võib keskpärasus geniaalse loo lootusetult igavaks mängida.
Huvitav, et geniaalset teost ei suuda peaaegu kunagi rikkuda algaja esitaja: veel üks kummaline paradoks, mida väga raske teaduslikult tõendada.




Sildid:

jaanuar 25, 2012

Draakoni algus Lapimaal



Nii.
Draakon on alanud.
Kas pole hirmutav??

jaanuar 18, 2012

Uue ajastu põnevad valikud







Eesti Päevaleht on meid uuel aastal pannud huvitavate valikute ette, nagu Eesti meedia üldiseltki:
lugeda või mitte lugeda. Kindlasti oleks tark seda mitte teha, siis ei oleks olnud vajadust ka värskel uuel aastal kirjutada Ilmar Raagi poolt tuvastatud filosoofilise ime teemal: sundvalikute ees seistest valikuvabadus ju kasvab!
Paljud erafirmad nimelt on avastanud uue huvitava võimaluse teie tüütamiseks - teie kõned salvestatakse. Küll tahaks vahest videogi üles võtta, aga esialgu jääb vaid jutt.
Nii et kui ma salvestusest keeldumise korral oma juttu edasi rääkida ei saa, siis olen vabadusega hoopistükis võitnud.
Sõda on rahu, orjus ongi vabadus. Jama ongi tarkus. Tarkus ise on hoopis lollus.
Mulle jääb arusaamatuks, kuidas muidu tark rahvas äkki selliseks imelikuks on saanud, nagu ka Kreutzwaldile jäi see Kilpla korral selgusetuks. Ühtäkki otsustas rahvas raudkindlalt, et tark olla on ju loll ja nii ongi tänase päevani.
Peamine ilmselt selle kõige juures ikkagi kindrali printsiip: kui kindral arvab, et krokodill lendab, siis nii ongi ja nii on ka kasulik.
Mind lihtsalt endise matemaatikuna häirivad karjuvad ebaloogilisused endiselt, ma ei saa ennast ümber teha. Imelik, et endiselt toimuvad matemaatika olümpiaadid ja ma olen kahjuks sunnitud leidma, et ka minu lapsed mingil imelikul
viisil ei kannata karjuvat ebaloogilisust välja. See aga on edasise evolutsiooni jaoks vist hädavajalik ellujäämisoskus, nagu 1984 nimeline raamat ennustas.
Õigupoolest on tegemist vaid väikse apsuga, mida erilist nad selle minu salvestisega ikka peale hakkavad, nagu õigupoolest
ei olnud omal ajal ju KGB-gi salvestistega salvestajatel midagi peale hakata. Ja enamasti ei ole tahetud selliste väikeste
asjadega ei muud, kui teie enese ohutust, turvalisust, paremat teenindust, paremat kodanikuühiskonda. Kui aga midagi ka
valesti läheb, saab alati ette tuua inimliku eksituse viigilehe.

jaanuar 04, 2012

Pulmonoloogiline aastavahetus



Pealkirjaks võiks olla veel torokaalkirurgiline aastavahetus.
Ladina keeles on pulmo kops ja thorax rind, see osa, mis jääb kõhu ja pea vahele.
Algas see asi aga meie asutuse nääripeo saunatamisest. Sealt, libisenud lavalt alla tulles, sain päris tuntava matsu paremasse külge. Esialgu tundus, et kogu see lugu piirdub
ühe suure ilusa sinikaga.
Kahjuks selgus järgmiseks päevaks, et tõenäoliselt on ka mõni roie murdunud.
Seadsin oma auto siis traumapunkti poole teele ja seal tuvastati 9. roide murd.
Õnneks ilma nihketa. s.t. kasvab ise kinni. Nii et karp ibuprofeeni kaenlasse, soovitus 3 tabletti
päevas alla neelata ja oodata roide iseeneseslikku kinnikasvu.
Mulle tundub siiski, et see vaatlus oli pinnapealne. Roidemurdudesse peaks suhtutama siiski
tõsisemalt, järgmise roide, X topeltmurd, oli jäetud tähelepanuta.
Mul ei ole varasemalt katkisi roideid olnud, nii ei olnud kusagilt võtta võrdlust, milline võiks olla olukord ja kas minu olukord millegi poolest oli tõsisem, kui tavaliselt,
Ise mõtlen, et omamoodi päästjaks, häirekella lööjaks, sai üks murdunud luukild, mis eraldununa X roidelt, sattus vahelihasesse. Võinuks minna ka nii, et kildu ei oleks tulnud, aga ikkagi oleks olnud roietevaheline arter katki, verd oleks muudkui tulnud tasapisi, ning oleks pärast magamaheitmist uinunud rahulikult. Ja kes teab, palju verd oleks hommikuks välja voolanud....
See kild aga hakkas õhtul, kui proovisin ennast horisonataalasendisse panna, hirmsat valu tegema. Mõnda aega sain vaid püstiasendis olla. siis valu nagu taandus ja proovisin uinuda diivanil küliliasendis. Minu õnneks see ei õnnestunud.
Abikaasa aitas mind jälle istuli, kus ainukesena sai kuidagi olla. Õnnetuseks hakkas aga pilt eest ära minema - ise arvasin selle kohta, et äkki liiga palju ibuprofeeni (3 asemel 5?).
Kiirabi ikka veel ei tahtnud tülitada - oli ju traumapunktist teada vaid 9. roide murd, nihketa.
Lõpuks abikaasa siiski helistas sinna ja õieti tegi.
Edasises mul on arstidele Tartust vaid kiidusõnu jagada. Tegutsetakse rahulikult, kindlalt, professionaalselt. Ei mingit tõmblemist a la kiirabihaigla. Hoidku jumal sellise hullumaja tekkimise eest Eesti meditsiini!
Mõõdeti vererõhku ja mis imelik, kuidagi madal tundus - 60 / 90.
Takkajärgi ma ei suuda ära imestada, mille pealt see vererõhk üldse sai tulla. Tavaliselt on mul vererõhk 80 / 120. Nüüd siis oli rõhk veidi väiksemaks läinud. Südamepilt oli korras, see organ on mind alati truult teeninud ja küllap selle hetkel hakkasid arstid oletama mingit verekaotust.
Igatahes püsti kiirabiautoni vankuda mul ei lubatud. Tõenäoliselt ei oleks ma sellega ka hakkama saanud.
Lõpuks tassiti 3 tubli kiirabiarsti, s.h. 2 naist, abiga 4.ndalt korruselt kiirabiautosse istuliasendis.
Mind hoidis aga ülal nuuskpiiritus - tavaliselt vastiku lõhnaga ollus muutus lausa eliksiiriks, mis
kuidagi hägunevat teadvust toibutas.
Teine teadvuse alalhoidja oli see vastik kild vahelihases (mistõttu ka edaspidi kõik muud valud ja torkimised tundusid lausa süütutena).
Natuke shokeeris siiski, kui rindkereõõnest õngitseti välja 2.6 liitrit verd. Mingi osa verest pidi
jõudma ka kõhuõõnde, minu õnneks väike osa Nii et ikkagi ümmarguselt vähemalt 3 liitrit verekaotust, umbes pool verest, rohkem minu organismis kui 6.5 liitrit, seda ollust ei tohiks olla, ja sellejuures endiselt vererõhk 60 / 90.
Kiiresti sain aga verd juurde ja varsti algas ka operatsioon.
Viimane õnnestus küll õndsalt maha magada, nii et kui üles ärkasin, ootasin endamisi mõnda aega, millal siis see op. küll algab, et kas lükati edasi, või miks see asi kuhugi "ära jäi".
Mõnda aega tuli edasi elada intensiivravipalatis. Minult on sealsete olude kohta ainult kiidusõnad - sealsed õed teevad oma tööd pühendunult ja tähelepanelikult. Vahel tunned ennast lausa "keisri kassina".
Intensiivravi patsient saab enese külge muuseas paar toredat narkomaani unistust - kanüülid. Seda mööda saab organismi igasuguseid asju toimetada - ei pea tablette sisse võtma, tõtt öelda ei pea isegi sööma. Kui seda ise ei tee, toimetab sinu sisse kanüül piisavalt füsioloogilist lahust, mis toidab..
Ka proovi võtmine kanüülist on lihtsamat lihtsam - ei mingit torkimist ...
Peale kanüülide mõõdavad su temperatuuri mingi temperatuuriandur, kusagil mingid traadid fikseerivad vererõhku, mingi asi määrab rindkerelt pulssi, hapniku tarbimist ja südame tsüklit ...


Selle kõige automaatika kõrvale aga sain vana aasta õhtuks koguni teleka enda valdusse ja vaatasin kohusetundlikult kogu ERR programmi üle. Tõsi, midagi erilist sealt leida polnudki, Oja Pets tegi lihtsalt haltuurat, Tujurikkuja oli tasemel, nagu ka Edekabel. Muu kõik oli saast.

Nüüdseks olen siis oma õnnetu 2 roidega haiglast väljas. Endiselt ei saa muus asendis, kui selili magada, aga toibun kiiresti. Minu õnneks tööle veel ei aeta, ehk ongi veidi targem pärast selliseid aastaalgusi veidikeseks aeg maha võtta ja asjade üle järele mõelda.

Praegu võiks üheks õppetunniks olla see, et ärge kartke siiski ülereageerimist. Parem siiski karta, kui kahetseda.
Ja see ka, et ei ole olemas selliseid tunnuseid, mis üheselt ja kiiresti annaks välja - inimesel on sisemine verejooks. Minu jaoks oli see tegelikult suur üllatus, kuigi veri oleks sõna otseses mõttes pidanud seal kopsus loksuma. Tühja ta seal loksus. Ainukesed asjad, mis välja andsid, mis toimus, oli kahvatus ja vererõhk. Aga viimast peab mõõtma ja selle mõõtmise aparaate kodus tavaliselt ei ole...

Ja muidugi see mõte - ärge lammutage eesti meditsiini ja haridust. Need on asja, mis meil veel praegu toimivad.
Mis saab siis, kui intensiivravipalati töölt lahkuvad need toredad õed, kes praegu seal toimetavad, patsiendi iga probleemi lausa ette aimates?
Mis juhtub, kui õigel ajal ei ole kusagilt võtta torokaalkirurgi.
...
Ja verd peaksin ka vahel doonorina andmas käima - võlg on võõra oma.

Ilusat uut aastat kõigile!

Eriti tahaks aga tänada ja edu soovida kõigile arstidele, õdedele, põetajatele!
Teie abiga on palju, palju inimesi iga päev jälle jalule toibutatud!