Uue ajastu põnevad valikud

Eesti Päevaleht on meid uuel aastal pannud huvitavate valikute ette, nagu Eesti meedia üldiseltki:
lugeda või mitte lugeda. Kindlasti oleks tark seda mitte teha, siis ei oleks olnud vajadust ka värskel uuel aastal kirjutada Ilmar Raagi poolt tuvastatud filosoofilise ime teemal: sundvalikute ees seistest valikuvabadus ju kasvab!
Paljud erafirmad nimelt on avastanud uue huvitava võimaluse teie tüütamiseks - teie kõned salvestatakse. Küll tahaks vahest videogi üles võtta, aga esialgu jääb vaid jutt.
Nii et kui ma salvestusest keeldumise korral oma juttu edasi rääkida ei saa, siis olen vabadusega hoopistükis võitnud.
Sõda on rahu, orjus ongi vabadus. Jama ongi tarkus. Tarkus ise on hoopis lollus.
Mulle jääb arusaamatuks, kuidas muidu tark rahvas äkki selliseks imelikuks on saanud, nagu ka Kreutzwaldile jäi see Kilpla korral selgusetuks. Ühtäkki otsustas rahvas raudkindlalt, et tark olla on ju loll ja nii ongi tänase päevani.
Peamine ilmselt selle kõige juures ikkagi kindrali printsiip: kui kindral arvab, et krokodill lendab, siis nii ongi ja nii on ka kasulik.
Mind lihtsalt endise matemaatikuna häirivad karjuvad ebaloogilisused endiselt, ma ei saa ennast ümber teha. Imelik, et endiselt toimuvad matemaatika olümpiaadid ja ma olen kahjuks sunnitud leidma, et ka minu lapsed mingil imelikul
viisil ei kannata karjuvat ebaloogilisust välja. See aga on edasise evolutsiooni jaoks vist hädavajalik ellujäämisoskus, nagu 1984 nimeline raamat ennustas.
Õigupoolest on tegemist vaid väikse apsuga, mida erilist nad selle minu salvestisega ikka peale hakkavad, nagu õigupoolest
ei olnud omal ajal ju KGB-gi salvestistega salvestajatel midagi peale hakata. Ja enamasti ei ole tahetud selliste väikeste
asjadega ei muud, kui teie enese ohutust, turvalisust, paremat teenindust, paremat kodanikuühiskonda. Kui aga midagi ka
valesti läheb, saab alati ette tuua inimliku eksituse viigilehe.