Ämblikmeeste püünises

Peter Parker on kindlasti tuntum nimi, kui Immanuel Kant.
Ameerika kino on Parkerid üsna kindlalt endale okupeerinud: igasugused mehikesed vohavad kui seened.
Et eila jõulumeeleolus midagi muud targemat teha ei olnudki, istusin minagi kogupereseriaali vaatama: ikkagi ämblikmehe kolmas tulemine.
Ja mis imet - isegi ämbliku või nahkhiire võimed omandanuil hakkab kohale jõudma, et lihtsa ärapanemisega kaugele ei jõua. Peter õppis usinasti füüsikat ja hamiltoniaane - mis sellest, et tema karglemistel ekraani peal füüsikaga mingit pistmist kunagi pole olnudki.
Mis veel tervitatavam, esimest korda tuli ämblikul peale madistamise pähe ka mõte oma pahast teisikust, alter egostning seriaalist suur osa läks selle peale, et sellega toime saada.
Parker jõudis oma patukahetsuses koguni kirikusse, et saada lahti ämblikulaadsest sümbiondist, mis teda pahadele tegudele sundis. Samas kohas kahetses pattu ka tema kolleegist fotograaf, keda paha Parker fotode võltsimisega vahele võttis.
Mis sellises teos üldse paha oli, jäi arusaamatuks, aga kolleegist fotograaf sai oma hetkelisest nõrkusest kiriku vastu kiirelt võitu ja võttis
imettegeva ürbi endale.
Alati on ühe õnnetus ka kellegi teise õnn. See on energia jäävuse seaduse lihtne moraaliteisend.
Ürbi võluvõimetega varustatuna jõudis uus ämblikmees kiiresti kokkuleppele kusagil seriaali alguses väljakaranud liivamehega ja vennikesed kahekesi võtsid kiiresti pantvangi varsti juba 3. osa ikkagi vanatüdrukupõlve nautiva miss Watsoni (mitte vist
Emma).
Lugu päädis ennastohverdava Harry surmaga, kes oli ühtlasi Parkeri parim lapsepõlvesõber. Ka see on nihe ämblikmeeste filmides - häppi endi õnneks on vaja ka teatud ohverdusriitusi läbi viia.
Vist neli reklaamipausi aitas kõvasti kaasa jõulumeeleolu süvenemisele.

Iroonia on idiootidele. Sa lõpuks ikkagi saad nende käest kotti, tahad sa seda või ei. Totu ka arvas lollide saarel, et ta ehitab parve.
Sxxxxxx ta ehitas. Hoopis Taibu tuli neile appi ja viis eksinud marakratid tagasi Päikeselinna, olles vahepeal kommunistlikule teele ära pööranud kogu kuukate kamba.
See kujuteldav häppi end mõlgub minulgi mõttes, on ju veevalaja ajastu alanud. Vaid ufokas suudab homo sovjeticuse teisendist homo americanus jälle
tagasi aretada kunagise sapiensi. Iroonia ei aita, see on vaid vahend sinu kiiremaks integreerumiseks sellesse keskkonda.
Nagu mäng on lapsele ettevalmistus tööks ja nüüd siis ka elukestvaks mänguks. Homo americanust võikski teisiti nimetada filosoofiliselt homo ludensiks.
Kui Huizinga sellise värdtõu välja mõtles, suutis ta aga vaevalt ette kujutada, et ludensid suudavad tõsiselt võtta vaid paaristurakat ja osturallisid ja kogupereseepe ning kõik muud mängud sootuks unustavad.
See tõendab - seebitamine on võimalik, ajupesu on toimiv süsteem. Ei pea minusuguseid ära saatma Solovetsi saarele ümberkasvatuslaagrisse, ei pea. Kommunistid eksisid, nad ei uskunud oma süsteemi piisavalt.
Ükskord sa annad alla. Ükskord nad kotivad sind niikuinii.
Sellise reklaamipausitõega lõpetangi siin selle filmiarvustuse.