Don Juan Matuse portree II

Paljudele juanistidele võib ehk tunduda minu otsus – Castaneda on lihtsalt petis - liialt kategooriline.
Ehk muudab allpooltõlgitud Hans Sebaldi artikkel aastast 1980 seda olukorda. (kogumikust „The Don Juan Papers“, koostaja Richard de Mille )

Kuidas röstida tulareemiat põdevaid jäneseid

ehk Lõvi, Nõid ja Sarvikiguaan


Minu kriitika keskendub Carlos Castaneda väitele, et tema psüühilised elamused toimusid teatud kindlas maises keskkonnas: Sonora kõrbes.Tema usaldusväärsus sõltub selle väite tõttu üsna oluliselt sellest, kas ta on suutnud sealseid tingimusi adekvaatselt kirjeldada. Kui Castaneda oleks möönnud, et ta jäädvustas oma hallutsinatsioone ilukirjanduslike juttude tarbeks, lesides tugitoolis ja nautides Acapulco Gold-i või Owsley hapet , siis võiks kriitikat pidada pahatahtlikuks. [ Acapulco Gold – Mehhikor Roheline, kannabise tugev variant, Owsley hape viitab LSD-le, Owsleyd peetakse selle aine tarvitamise vaimseks isaks wiki andmetel, tlk. ]

Castaneda ei ole teinud selliseid mööndusi, kuid pakub oma lugusid väliuuringute pähe, eriti kolme esimest raamatut. Oleme seetõttu sunnitud seda "välja" lähemalt uurima.

Tuginedes põhiliselt isiklikule kogemusele räägin kui rändur, kes on kiindunud edelakõrbesse viimased 17 aastat. Olen sõna otseses mõttes oma koduõuest jälginud ilveseid, vutte, lõgismadusid, kulle, närilisi ja koiotte - kuigi keegi viimatinimetatutest ei ole minuga vestelnud. Olen Arizona mitmed kõige metsikumad piirkonnad risti rästi läbi kõmpinud, küll kergete või raskete seljakottide koorma all, selle juures ka Superstition Mountain Wildernessi piirkonna. Viimased kümme aastat on võimaldanud mul rohkem kui küllaldaselt võrrelda Sonora kõrbe Castaneda versiooni selle kõrbega, mis algab sealt, kus minu tagahoov lõpeb.
Mõned põlgavad Castaneda kirjutised ära, sest need kujutavad maagilisi sündmusi. Seda pareeritakse väitega, et maagia on absurdne vaid lihtsameelsetele või vaimsetele kääbikutele. Üritan seda vaidlust vältida, pühendudes sellistele absurdsustele, mida ei saa välja vabandada maagiapõhiselt, vaid mis on kirjeldatud maagiliste sündmuste mittemaagilise ümbruskonna osa. Skeptilisust don Juani nõiduse suhtes saab sarjata tundetusena aja vaimu (Zeitgeist, tlk.) suhtes. Looduslike olude kirjelduse suhtes kahtlemist niisama lihtsalt kõrvale heita ei anna.
Kui ma räägin teile sellest, et minu lemmikkorvpallivõistkond just lõi värava, võites nii Maailma Karika, puudub teil vajadus oma usu muutmiseks korvpalli, selleks, et eeldada, et ma pole seda mängu vaatamas käinud.
Kui Castaneda kirjeldab kõrbe, mis ei ole üldse sarnane Sonoraga floora, fauna ja ilmastiku osas, ei pea muutma ühtegi uskumust šamaanidesse või psüühilistesse võimetesse, et arvata, et Castaneda kõrb, nagu ka seal toimunud vestlused on kirjanduslikud väljamõeldised.
Seetõttu väldib see artikkel otsustavalt üleloomulikke või ebatavalisi sündmusi, nagu varesena lendamist või lobisemist koiottidega, et keskenduda Castaneda väidetele looduslike olude kohta.
Kõige kaheldavamateks nende väidete seas on kirjeldused kõrberännakutest juunis, juulis, augustis ja septembris. Paljudel juhtudel rändavad Carlos ja don Juan kõrbes tundide, sageli päevade kaupa. Castaneda aga unustab fakti, et temperatuur tõuseb seal sageli üle 40 kraadi varjus ning püsib nõnda isegi öösiti nende suvekuude jooksul. Pole sugugi haruldane, et temperatuur tõuseb üle 45 kraadi ning muutub väga vähe nädalate kaupa.
Samal ajal on õhuniiskus tavaliselt alla kümne protsendi. Isegi kõige sitkemad matkajad väldivad kuumal aastaajal kõrbesse minekut. Vaid äärmiselt kogenematud ja uisapäised inimesed lähevad suvistele liivadele uitama, ja siis ka mitte kauaks, sest surm koputab neile vasakule õlale. Maa mullitab kuumusest, kaljud tunduvad hõõguvat ja keha dehüdreerub nii kiiresti, et täielik kurnatus ja kollaps võivad toimuda loetud tundide jooksul.
Peaaegu igal suvel näevad Arizona teleprogrammide vaatajad uudiseid, kus helikopterite päästemeeskonnad toovad tulikuumast kõrbest välja Castanedaga võrreldes samamoodi informeerimatuid isikuid. Olen ise andnud esmaabi mehele, kes eksis kõrbes ära minu maja lähedal ning oli olnud veeta umbes päev - seda mais, kui temperatuur on ainult 30 kraadi.
Sellest hoolimata longivad Carlos ja don Juan ükskõikselt kõrbesse nii hommikul, õhtul või keskpäeval, et päev läbi ronida väsimatult läbi kanjonite, püüda vutte ja jäneseid ning röstida lõgismadusid. Juunikuu on tavaliselt kõige kuumem kuu. 29. juunil jahtis Carlos terve päev vutte ja oli don Juani juhendite jälgimisest nii hõivatud, et … "kogu päev möödus ning ma ei märganud aja möödumist. Ma isegi unustasin lõunatada". Veel enam - unustades kõik viited kuumusele, kirjeldab Castaneda õhtust tuult kui "jahedat".
24. juulil, "pärastlõuna paiku, pärast seda, kui olime hulkunud tunde kõrbes", istus don Juan varjulisse kohta ning rääkis jahipidamise metafüüsikast. Pisut sobivam teema oleks olnud surnukspraadimise metafüüsika. "Keskpäeva paiku" 19. augustil matkavad Carlos ja tema maag ühte orgu ja siis ronivad künka tippu, "et puhata avatud, päikselises piirkonnas" kuni videvikuni. Kui seda tõesti oleks proovitud, võinuks selline puhkus lõppeda deliiriumi ja koomaga.
Castaneda alp vaade Sonora suvele on heas vastavuses naeruväärse kirjeldusega Sonora talvest.
Ühel detsembriõhtul kössitas Carlos ühe kalju lähedal, ning "leige" vihm leotas tema jalgu. Hoolimata sellest ta uinus. Tegelikud kõrberändurid teavad, et talvevihmad on külmad, sageli muutudes lörtsiks suurematel kõrgustel. Kõrbeööd aga on väga külmad, tihti alla nullkraadi ning külm jõuab igasse ihusoppi. Kui magaja ei ole küllaldaselt külma vastu kaitstud, võib vihma käes ligunemine lõppeda tõsise külmumisega ning surmaga. Carlos seevastu ärkab hommikul hea enesetundega, kuigi ta on ennast kirjeldanud kui tüüpilist linnaelanikku, kellel ei ole ebatavalist vastupanuvõimet välistele katsumustele.

Castaneda teadmised loomadest tunduvad olema sama ebausaldusväärsed. Kütid teavad, et väga raske on püüda elusat vutti, aga just sellisel moel eelistab don Juan seda teha. Põlates ära sobivama linguga püüdmise meetodi, õpetab don Juan, kuidas kokku panna "ülimalt leidlikku lõksu", eeldatavasti sarnast sellega, mida don Juan hiljem valmistab "hämmastava kiiruse ja osavusega." Kuigi praktiline puurilõks nõuab oskuslikult inimeselt tundidepikkust materjalide kogumist, ettevalmistust ning kokkupanekut, püüab Carlose kiiruga valmistatud pulkadest kuhjatis kinni mitte lihtsalt ühe vuti, vaid koguni viis. Neist röstib don Juan kaks tükki ära ja laseb ülejäänud kolm vabadusse. Noa aegadest saadik pole nähtud säärast loomadepoolset koostöövalmidust!

Gordon Wasson oli vahest esimene, kes sättis don Juani loo lõvist kahtluse alla (jänkid ütlevad puuma kohta sageli mägilõvi või lihtsalt lõvi tlk.). Ta ütles, et zooloogidel jääks suu imestusest pärani, lugedes, et puuma, keda ei ole provotseeritud, "hakkas jälitama" don Juani. Ma sekundeerin Wassonile imestuse osas ja lisaks omalt poolt, et Sonora kõrbes, ei Mehhiko ega Arizona poolses osas, ei ole piirkonda, mis "kubiseks mägilõvidest", nagu don Juan möönab. Esiteks on nad peaaegu väljasuremise äärel, aga nende selline kontsentratsioon oleks vastuolus ka nende territoriaalsusega. Puumad on üksikud jahimehed, kes vajavad oma eluks suurt piirkonda. Nad ei talu oma piirkonnas teisi puumasid.
Sellist puumat, kes lihtsalt longiks puu all, kuhu on peitunud "äärmiselt närviline" intellektuaal, tuleks pidada tõeliseks äpuks. Kaslase silmad suudavadd öösel hästi näha, teravad kõrvad suudaksid kuulda okstelt kostuvaid värinaid ning hingeldusi, tundlik nina aga eristaks suurema vaevata lõhna peitvate pajulehtede keskelt pesemata närvilise matkamehe riiete hõngu. Ükski endast lugupidav puuma ei tuleks nende higist nõretavate metefüüsikute lähedalegi.
Kuigi mägilõvid väldivad inimesi ning normaalselt ei kavatse inimesi rünnata, kirjeldab don Juan pikalt lõvidelt lähtuvat ohtu. Juanistid võiksid vastu väita, et nõid lollitas siin oma õpilast, aga ükskord võiks see lollitamine ka lõppeda. Kaheksa aastat hiljem leiame Carlose endiselt puu otsa ronimas, et pääseda pakku võimalike lõvide eest. See on aga päris rumal manööver, sest mägilõvid ronivad puude otsa palju paremini, kui seda teevad inimesed. Don Juan võinuks lõvidest rohkem teada.
Aga Castaneda võinuks rohkem tunda puid. Sonora kõrbes on suurematest puudest peamised palo verde, raudpuu või mesquite (palo verde - Parkinsonia aculeata, raudpuu võib vihjata mitmetele liikidele väga tugeva puutüvega, mesquite – perekond prosopis, tlk. ) ning nende otsa on peaaegu võimatu ronida. Oksad põimuvad okkaliseks puntraks ning on kuue jala kõrgusel liialt nõrgukesed, et kanda mehe raskust.
Kui Castaneda tõesti ronis selliste puude otsa, siis miks ei kirjeldanud ta meile, kui keeruline see oli?
Don Juan kasutas "viiksuvaid närilisi", et meelitada lõvi. Nad olid puuris, mis neid ei sandista. Milline näriline viiksub, ilma et neid ei vigastataks? Vahel teevad seda küülikud, aga neid mitteküülikulisi kirjeldati kui "lihavaid oravasarnaseid närilisi." Sellised müstilised olevused pidanuks kindlasti toodama kõrbest tagasi ning annetatama Arizona Sonora kõrbemuuseumile.
Kuigi Carlos saab kokku olevustega, keda tegelikult ei eksisteeri, ei õnnestu tal kohata selliseid, kes tõesti on olemas - seda väga suures ja ähvardavas koguses. Kõrb ei kubise lõvidest, aga ta kindlasti kubiseb skorpionidest. Hoolimata arvututest ööbimistest lageda taeva all põõsastikus, sagedastest kivide tuulamistest, ja don Juani kääbikulikust kombest maas väherdada, kui midagi teda lõbustab, ei roni üksi skorpion talle krae vahele ega tüki ka lugudesse.
Samavõrra veider on Castaneda võimetus nimetada saguaro puuviljakärbest, keda parvleb igal aasta maikuus suurte õitsvate kaktuste läheduses tohututes kogustes. Nad ronivad silmadesse, kõrvadesse, ninasõõrmetesse nagu väikesed deemonid. Need kleepuvad piinajad teevad inimolevuste elu haletsusväärseks. Sellele ohule mingit tähelepanu pööramata jalutab Castaneda häirimatult liivavälju pidi või täheldab rahulikult üles märkmeid don Juani kõrbemaja ees - seda kõike mais, saguaro kärbeste tippajal.
Don Juan'i paks oravalaadne näriline, või "vesirott" kõigepealt jookseb kiskjate eest ära, siis aga tõuseb oma tagajalgadele kaljutipul, et ümbrust uurida ja sugedes ennast. Normaalses maailmas põgenevad kiskjate eest küülikud, aga teised närilised peidavad ennast urgudes või varjuliste kivide vahel. Ehk teevad nad nii lemmikloomapoodides, kus Castaneda on neid võib-olla vaadelnud. Närilised sugevad ennast harva kiskjate pilkude all, eelistades seda teha ohutus eraldatuses.
Carlos püüab paljaste kätega kergesti kinni küüliku, kuigi on alles uustulnuk kõrbes. "Olin väga külmavereline ning jälgisin oma liikumist hoolikalt", räägib ta, "ja mul polnud raske isast küülikut kinni nabida." See väide reedab monumentaalset võhiklikkust. Isegi kõige osavam koiott peab palju vaeva nägema, et küülikut kätte saada. Castaneda ei erista siin ameerika küülikut ega jänest, aga isegi küülik suudab mõne sekundi jooksul paigalseisust saavutada kiiruseks 30 miili tunnis ja on raskesti tabatav märklaud laskuri jaoks. Külalisfenomenoloog suudaks kergesti kinni nabida ainult haige küüliku.
See toob esile veel ühe punkti. Kõrbekütid teavad, et kuumal aastaajal põevad loiud jänesed tõenäoliselt tulareemiat ehk jänesepalavikku. Selle haiguse mikroobid võivad tungida läbi inimese naha ja põhjustada mitmeid nädalaid kestvat palavikku. Pärast eeldatavalt haige jänese püüdmist juulikuus soovitab don Juan tal see nülgida, küpsetada ning ära süüa. Vanal nõial pidi sellel erilisel suvepäeval oma õpilasest tõesti üsna kõrini olema.
Kui don Juan käseb tal jänese tappa, trambib Carlos puuril, tõmbab jänese välja, hoides teda lõtvununa käes. Kuidagi on loom hetkeliselt surnud. Igaüks, kes on tapnud küülikut, teab et küüliku surmapiinad on kohutavad. Isegi kui teda tulistada pähe, tõmbleb ta veel mitmeid sekundeid. Olen selles üsna kindel, kuna olen elanud farmis, kus kasvatati küülikuid. Castaneda küülikud jooksevad nagu pardid ja surevad kui peibutised.

Joostes hirmununa kõrbes päeviti või öösiti, jääb Carlos puutumatuks verejanuliste kaktuste ogadest ja okastest. Ta nopib tsolla kaktuse nõelu (Cylindropuntia fulgida tlk.) oma sisalike nõelumise tarbeks, kordagi torkamata sõrme. Don Juan hoiatab küll korduvalt vaenulike vaimude ja muude moodustiste suhtes öösel, aga sellele ei vasta hoiatusi tünnkaktuste (echinocactus või ferocactus tlk.) ja ämmakeelte kohta (opuntia tlk.). Kaheksa aastat muretseb Carlos kõrbes puumade pärast, aga ei ole iial muretsenud ega kuulnud midagi tumehallist pekaarist (pecari angulatus, tlk.), metsikust kõrbeseast, kes võib olla veel ohtlikum, kui puuma. Aga kus, võiks küsida, on üheksatollised sajajalgsed, tarantuulad (perek. theraphosa, linnutapikute sugukonnast tlk. ) suured kui alustasid? Kus on kuningmaod, maisimaod, tsakvallad (sauromalus obesus tlk.), sarviguaanid, zhilatjeed (Heloderma suspectum tlk.), kääbusrebased, kõrbekeksikud, oravad ja skungid? Kus on öökullid ja jooksurkäod (Geococcyx californicus>). Naguali nimel, kus on hirved?

Castaneda vead üle- ja puuduolevatest nähtustest ei ole täielikult süstematiseeritud, aga need näited võiksid omada mõtet. Kuigi peaaegu kõik nendest anomaaliatest võivad tekkida mittetäpsetest vaatlustest või ebatavalistest asjaoludest, siis selliste mittevastavuste kogusumma muudab Castaneda eeldatava välitöö täielikult mitteautentseks. Kui olukorrad on kujuteldavad, miks peaksime me usaldama maagilisi trikke, või maagi, kes neid teeb, või õpilase ja õpetaja vahelisi vestlusi? Kui väli ise on pettus, siis miks välitöö peaks sellel väljal olema tõeline?