Don Juan Matuse portree

Meil on sageli komme omaenda järgi hinnata teisi inimesi. Vahel veab selline komme alt. Näiteks Liis Haavel, kui ta jälle lahti päästa, kindlasti hakkaks jälle kedagi petma, kuigi meile tunduks see uskumatuna. Veidi pehmema variandina esineb meil mõni nn. skeptik siin ja seal, kus tema nn. „kohusetunne“ käsib, suure teadurina, kes rumalaid harib ja sarjab, küll vaktsineerimise, küll autismi, küll muudelgi aladel. Ja vahepeal võtab endale ka ema, naise, arsti, tudengi rolli. Rollimängud, nii vahvad teha ja olla! Inimesed ei usu seda meeleldi, kuna teadlane aura sisaldab ikka mingit aususe ja äraostmatuse oreooli ja nii lähevad need „nipid“ kergesti läbi.
Inimesele, kes peab lugu teadusest, sellised rollimängud tõesti mitte ei sobi. Minu kreedo on, et tegelikult teadlane või ka lihtsalt kodanik, kes pooldab teaduslikku mõtteviisi, ei saa aususest üle ega ümber. Mistahes kuritarvitus, mistahes leebeski vormis toob tõe otsingule tegelikult ülisuurt kahju.
Üheks sarnaseks psühhopaatiliste omadustega valetajaks on nooremale põlvele ehk tundmatu Carlos Castaneda. Meie õnnetuseks ei teadnud me paranähtustest raudse eesriide taga kükitades suurt midagi ja nii võeti selle mehe raamatuid meil Eestis pärast laulurevolutsiooni ülima entusiasmiga vastu. See kestab tänini – kuigi Castaneda lahkus siit ilmast 1998, temale järgnesid muuseas 5 lemmiknaist (!!), käivad kusagil aeg ajalt ikkagi Tensegrity kursused (ei ole seal ennast koolitanud), on olemas (vist varjusurmas) Castaneda meililist, foorumeid kohtab ja tema pea kõik raamatud on soliidsete raamatukogude riiulitel reas. Meie väikse rahva rolliks on kultusteks ülendada mujal juba moest läinud liikumisi. Mida aga Eestis peaaegu ei ole - mistahes väiksemgi kriitika suure maagi aadressil.
Kuna lubasin shamanismi käsitlevaid raamatuid põhjalikult uurida, võtsin ette kuhja Castaneda raamatuid. Veetsin selle härra poolt propageeritud Don Juan Matuse seltsis terve laupäeva ja hea jupi pühapäevastki. Siis minu vastupanujõud rauges ja ma hakkasin esitama enesele mõningaid arglikke küsimusi selle härra kohta. Kõigepealt, kus võiksid alles olla Carlos Castaneda märkmed, kust ehk saaks aimu, kuidas suur kirjandus sündis ja kuidas tehakse antropoloogiaid? Nende märkmete põhjal ju suur antropoloogia sündis?
Minu suureks üllatuseks need märkmed Castaneda väiteil on hävinenud. Tema maja keldris olevat toimunud uputus ja nii ei ole Don Juanist mitte ühtegi faktiräbalat ka võtta…
Kas on olemas maailmas kedagi, kes Juan Matust oleks teadnud tundnud? Kas on olemas kasvõi üks pilt selles pühakust? Tema kaasnõidadest? Don Genarost?
Mis veel imelikum, ühes raamatus tegi see nõid asju ühtemoodi, teises teistmoodi. Ühes raamatus istus ta verandal kogu aeg ÜHES KOHAS. Teises raamatus vahetas kogu aeg kohti. Ometi pidi nõiaõpilane tema valeteisiku tundmiseks lähtuma just sellest, Castaneda istus muidugi omal kohal, mistahes teisele kohale istumine oleks lõppenud noorele nõianolgile surmaga…
Seejärel väsitasid ja painasid lõplikult muidugi kõrgfilosoofilised pilotaažid ja kahtlemata uskumatud seiklused küll varesena lendamisena (Castaneda OBE –d on ühed kõige fantastilisemad, kui Monroe 2 viimast rmt. välja arvata), maagiliste olenditega kohtumisena droogide mõjul. Kaugnägemise oskused tulevad mängu 2 sisaliku abiga, kes kõrbes kinni püütakse. Ühel õmmeldakse kinni suu ja teisel silmad.
(Yaqui indiaanlased, kelle religioonist võiks ju Castaneda enda pealkirja järgselt juttu olla, sellise jamaga EI TEGELE …)
Järgnevates raamatutes droogid kaovad ja selgub, et see ei olegi nõiakunstis põhiline…
(koos moe muutumisega, 1968 oli droogide kõrgaeg, 70-ndatel see nii popp ei olnud)
Kõige lõpuks hüppab Carlos alla kuristikust Juan Matuse õhutusel … ja pääseb eluga. Ja nii edasi ja nii edasi jaburdusi, järjest eksponentsiaalsema kasvutempoga.
IMHO - See kõik on karjuvas vastuolus otse paranoilise põhjalikkusega kontrollitavate seanssidega 19 sajandi lõpul – 20 sajandi algul, kus osalisteks vägagi tuntud teadlased. Tavaskeptikule tundub see uskumatuna, aga lähem andmete kontroll ei leia sealt sarnaseid jaburdajaid peaaegu üldse (tõsi, ka sealt leiab) – on võimalik ka see, aga siis peab patoloogilisteks valetajateks lugema mõned väga tähtsad teadlased… kuid see olgu omaette teema.
Carlos Castaneda „teekonna Ixtlanini“ oleks pidanud peatama mistahes konstruktiivne väga lihtne teaduslik küsimus. Selle jaburdamisele pidanuks lõpu tegema kasvõi kõige lihtsamate antropoloogianõuete täitmine, näiteks kasvõi mingi lihtne kontroll, kas Carlos neil päevil, mil ta väitis olevat Juani õpilasena kõrbes, üldse viibis seal. Otse vastupidi, Castanedale omistatakse tema raamatu põhjal PhD kraad. Raamatuks on „Teekond Ixtlani“.
Meie õnneks kusagil sellest hetkest see afäär jõudis teatud lõpule, sest just minugi mõtetele sarnased kahtlused hakkasid vaevama ametilt psühholoogi Richard de Mille’i (antropoloogid neelasid need muinasjutud suurima heausksusega alla). Ta kirjutas Castaneda oopuste kohta 2 kriitilist raamatut, millest kahjuks kõige esimest mul ei ole praegu käepärast ja ei raatsi ka RVL-le kulutada, pealkiri on „Castaneda Journey“. Teine raamat aga mingi ime läbi TÜ raamatukogus vedeles ja ma korjasin selle sealt ka üles. Kahjuks siin on ainult artiklid erinevailt autoreilt, k.a. RdM (Richard de Mille), aga kõvaks abiks oli seegi, sest interneti kammimine siiski andis ka lisaks mõningaid kriitilisi lugusid. Üllatusena ei mainita eestikeelses Wikis mitte üldsegi Richard Mille’i nime ega raamatuid (ingliskeelses sellest aga juttu tehakse). Skeptikud on asja suhtes üsna unised ja ei maini isegi Mille’i. Äkki on asi selles, et skeptikute sekt ei armasta olukordi, kues tavateadus, normaalteadus saab petta? Aga PhD omistamine „Teekond Ixtlani“ põhjal, olgu see kui kurioosne iganes, on fakt.
Keda nüüd Mille ja teiste kriitilised väited veidi enam huvitavad, siis katsun neid järgnevates kirjutistest Castaneda kohta refereerida.
Isikliku remargina:
Mina pääsesin Castanedast kergelt, umbes sama kergelt, nagu ühe veidra loteriivõidu pakkumisega läks – päevast skepsise tekitamiseks piisas. See oli ja on äärmiselt vajalik, sest esoteerika riiul on tõesti äärmiselt kirju.
Kõrvetada saamine tasub ära, k.a. kognitiivne dissonants, mis sellest tekib ja see dissonants tasub iga päev, iga hetk kõrvade vahel hoida igal inimesel, kes peab kõige olulisemaks väärtuseks inimesele tõde.
Dissonants peab olema, peab olema väga sokraatiline dissonants. Nii nagu see kaob, on nukkumisprotsessis valminud fanaatik. Meil ei ole õigust olla eksimatu, meil puudub selleks igasugune võimalus. Tavalisel inimesel on, uurijal mitte iialgi.
Lisaksin, et iga aus esoteeriklane teeks targasti, kui ta Castaneda kõrvaldaks igaveseks oma kirjanduse nimestikust. Valetamine ei ole ilus ega naljakas ega süütu, ta on lihtsalt vastik!
Krooniline psühhopaadi tüüpi valetaja on inimkonna suurim nuhtlus, tegutsegu ta MISTAHES vallas.
Mulle tundub ka, et Castaneda haip on teatud psühhosõjas oluline. Nagu viljaringide nähtuse puhul sai kasutada kahe petturist viljatrampija abi, et kogu nähtust diskrediteerida, saab ühel hetkel Castanedat „avastades“ endiselt diskrediteerida ka ausaid uurijaid – otsijaid. Ja eksimine neil, k.a. Castanedagi juhtum, on paratamatu ja inimlik, jätkuks neil julgust seda tunnistada ja samas säilitada edaspidine kriitiline meel, mitte paiskuda kraavist kraavi. On ju mõlemas kraavis meid ootamas oma seltskond – ühel pool näiteks jehoovatunnistajate ja teiste sarnaste sektid, teisel pool aga Sagan ja jüngrid, kelle taga aga rõõmsalt korporatiivne kapitalism ausa teaduse nime alla kasumeid kokku kühveldab.