Dalai laama külaskäik

avab/avas igaühele võimaluse näidata oma olemust.
Eestiga, tänu meie mõnedele pühendunud inimestele, eriti muidugi Linnart Mällile, seovad teda paljud kontaktid, sest see on juba tema 3. külaskäik meie maale.
Takkajärgi kahetsen, eriti olles seda kõnet kuulanud – oleks võinud sõita Tallinna ja teda ikkagi üritada Vabaduse platsil kuulata. See kaugelt vaatamine ja kusagilt raamatute lugemine tegelikult võib osutuda kogemuseks, mis pikka aega pigem blokeerib sõnumi.
Suhelge inimesega silmast silma, rääkige temaga, ärge peituge tehnoloogia taha, emailide taha, isegi trükitud teksti taha !
(Seda kõnet ja kohtumist Eesti inimestega Vabaduse platsil saab kuulata:

http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=42491 )

Sest tõeliselt vaimne sõnum läheb üle vaid inimeselt inimesele. Nagu parimgi muusika CD –lt on steriilne. Muusika vajab isiklikku suhtlust. Mulle tegi selle isiklikult selgeks suhtlus Scarlatti sonaatidega. Lihtsalt muusika kuulamine on üks asi, teine asi on seda kõike jälgida, see on ka VISUAALNE elamus, muusika ei ola ainult helid, vaid eelkõige 3 inimese suhtlus: helilooja, interpreet ja kuulaja.
Me oleme selle unustanud.
Väga hea , et Kanal 2 siiski tegi ära väikese heateo Eesti inimestele ja jäädvustas Dalai laama intervjuu.

http://www.dalailama.ee/2011/08/17/dalai-laama-intervjuu-kanal2/

(soovitan väga VAADATA VIDEOT ja siis lugeda teksti, et tunnetada erinevust erinevate formaatide vahel, mis sõnumitel on)
See oli väga nauditav, väga selge, väga kujundlik, väga ülendav sõnum inimeselt, kelle saatuseks on olnud ju ometi oma rahva kohta kuulata peaaegu kogu aeg negatiivseid sõnumeid.
Lugesin selle intervjuu teksti üle ka Internetist. Kõik oli olemas, ma mõtlen sõnad, aga seda karismaatilist isiksust ei olnud. Siin ongi peamine vahe. Dalai laama on VÄGA karismaatiline isiksus. Seetõttu kardavad temaga kohtumist väga paljud inimesed, kelle taotlused ei ole siirad. Kontrast lihtsalt paistab välja.
Teeselda vaimsust on vist sama raske, kui teeselda magamist.
Aitäh Kanal 2 intervjueerijale, siin ei olnud kontrasti, sest intervjueerija oli võtnud piisavalt tavalise inimese hoiaku. Kontrast tuli sisse reklaamipausi ajal. Siis ma mõtlesin, issand küll, või Buddha, kas te tõesti panite isegi selle intervjuu sisse oma reklaamipxxx. Otse loomulikult me sxxxxx kõik täis, tahtnuks vist Taska meile öelda, see on ju jänki loomuses.
Selle mehe sõnumit aga ta rikkuda ei suutnud. Juhtumisi just selline terav kontrast toob selle välja.
Ka poliitikute puudumine-põgenemine või vastupidi, sellegi ärakasutamine mingiks hüveks paistis välja. Kes läks soojasõlme avama, kellel midagi muud tähtsamat teha. Ilves lahendas asja dialektiliselt, edastades talle veelkord Ühtse Hiina jäiga sõnumi, ja sai Dalai laamalt isegi kiita oma väga hea inglise keele oskuse eest.
Paljud kritisiseerisid intervjueerija seelikut, paljudele ei meeldi inglise keele grammatiline tase.
Rumalate enesekaitse oli mobiliseerunud üsna kõrgele tasemele, seda oli anonüümikute esinemistest näha. Õigupoolest oleks kõik ju võimalik ka nendelegi. Aga küllap veel ei ole see aeg. Mõistmine võib saabuda üsna mitme reinkarnatsiooni järel enamike siinvirelejate jaoks, mina k. a..
Me lihtsalt ei suuda nalja võtta naljana, sõnumit sõnumina, tõde tõena, otsime igalt poolt strateegiat ja plaani. Lääne ühiskond on oma asjadega totaalselt käpuli.
Üheks võikaks kontrastiks sõnade ja tegude vahel on lood, õigemini nende totaalne puudumine tuumajaama ümber Fukushimas. See on nüüd meile muutunud samasuguseks religioosseks tabuks, nagu surm üldse, Et selline lähenemine ei ole realistlik, ma nimetaksin seda koguni kriminaalseks, ei vaja allakriipsutamist.
Samad tabud kehtivad Missouri uputuste, Los Alamose tuumalaborite ümbruse põlengute, paljude muude asjade ümber, mida toimetatakse ja toimetati. Dalai laamal on õigus, sõda on muutunud inimestele vastikuks, seetõttu sõda praegu peidetakse muude uudiste taha. Sõdimised Liibüas, neist ollakse juba häbelikult vait, ei olda nii uhked, nagu Vietnamis.
Aga muust keskkonnareostusest on seni häbiväärseks muutnud vist vaid tuumatehnoloogia – Fukushima sündmuste osas ei jää muud teha, kui vait olla ja lõuad pidada. Mõne aasta pärast tulevad jutud tuumarenessansist jälle mängu. Kui.
Seevastu geenitehnoloogia ja muu imeväärse teadusega koguni uhkeldatakse mõõdutundetult. Meri põlvini aeg selles asjas alles algab.
Viimased uudised hakkavad tuumatehnoloogiast olema sama kurvad, kui Tiibetigi sündmused. See lausa nõuab meeleparandust, vaid tervendatud meel saab sellele hullumeelsusele vastu panna, nii nagu Dalai laama seda suutis ja suudab.
Väga kurb on lugeda uudiseid, mida nagunii peavool ignoreerib, parimal juhul tõtates seda mingi mätsimise abiga ümber lükkama ja ikkagi nii 1-2 aasta sees tõde ujub välja. Praegu ollakse kokku lepitud ülbe vaikimise strateegias. Ei testi, ei kontrolli, ei informeeri.
Valetama. Sülitame näkku.
Kriminaalsed pätid talitavad nii, hinge kõige alamal arenguastmel olevad olesed. Miljonid inimesed saadetakse sõna otseses mõttes TEISE ILMA selle abiga, vähkide abiga Jaapanis ja USA-s ja natukene tilgub kõrgenenud radiatsioonist ka meile, ja ikka ei ole sellest küll, tuumatehnoloogid teavad - elame üle Tsernobõli, elame üle ka selle õnnetuse.
Ei pruugi, kui Jaapani saare evakuatsiooniks läheb, pea tervikuna!
Viimane selline läbilekkinud asi oli teade, et maapinnas olevatest pragudes tuumajaama ümber tõuseb radioaktiivset suitsu, andurid näitavad taset 10 sievertit tunnis.. Kaldun seda uskuma kasvõi sellepärast, et Tepco ise möönis mingi ühe koha puhul kahe reaktori vahel sarnast radiatsioonitaset.
Töötajaid evakueeritakse eemale. Et seal tegelikult ei olegi pea 6 kuud midagi tehtud, tundub saavat täitsa ilmseks.
Nüüd mõelgu hüdroloogid edasi, mis selle kandi põhjaveest saab ja leiutagu mudeleid, kui kiirelt see kogu Põhja Jaapani, k.a. Tokio veemajanduse vussi keerab.
See Jaapani valitsuse toimimatus aga meenutavat sõjalõpu eelset olukorda. Alistumist ei tulnud mitte seetõttu, et ei tahetud või ei soovitud – Idamaade süsteem ei võimaldanud kellelgi vastu võtta mõistlikke otsuseid.
Ka praegu ei ole kusagil otsust hakata rajama sarkofaagi. Koorium aga muudkui podiseb ja kusagil Kanadas sajab jälle radioaktiivset vihma…
Aga tuleme siis Dalai laama juurde tagasi. Ka see Dalai laama punkt - sekulaarne lähenemine usule, on äärmiselt oluline. Usk meist targemasse, meis kõrgemasse ei saa iial põhinema teadmisel. Ka ateisti usk oma teadusesse ei põhine teadmisel, sest vaevalt et ta jagab stringiteooria kõiki peensusi, geneetika supersaavutisi ja astronoomide kavalusi üheaegselt. Me usume, ja kahjuks ekslikult, et teadlased on moraalsed olendid. Me usume, et üldiselt nad ei peta. Me usume, et nad ei ole äraostetavad.
Need punktid aga ei meenuta mitte eriti väärtusikku kreedot, kuna usutakse surelikesse, omasarnastesse, ometi teades, et naabri Jüriga või Mariga kaugelt ei ole nii lihtne. Petab küll, on küll äraostetav. Kohalik vallaametnik on müüdav mis müüdav ….mis imet see valge kittel või katseklaas inimese käes sooritab, et tast ingli teeb…
Me usume oma tõenduspõhisusesse, isegi niivõrd, et kui seda tõenduspõhisust sellesama reinkarnatsiooni puhul rakendada, ei võta me seda inimest isegi jutule. Me ei loe iial selle inimese emaile enam, ei vasta, ei suhtle. Selline tõenduspõhisus siis…
Ja samas me usume tohutult petturite võimesse ja tahtesse ilma mingi välise mõtteta joonistada kümneid tuhandeid viljaringe ilma selge mõtteta ja ilma vahele jäämata…
Sarnaseid skeptitsismi musternäiteid siit ja sealt võiks kümnete kaupa tuua, aga see ei ole selle jutu eesmärk.
Nii olen minagi oma usuga sealmaal, et ateismi – usku, et pärast on vaikus - enam ei usu. Kuid jätkan uskumast ehk selle mõningaid komponente. Näiteks meile nähtava maailma koosnemist molekulidest, füüsika praegune tase üldiselt…
Aga see teadmine on saadud kätte väga ränga hinnaga – meie väärtussüsteemi mõrandumise hinnaga. See teadmine ehk on seda väärt, vältimatu arenguetapp läbi teha. Aga kui teadlane jätkab sama süüdimatult uskumist, et tema millegi eest ei vastuta, ei ole ta meie kaasolend, ta koligu üle kuhugi Marsile.
Inimene, see tähendab olla vastutav.
SEE OLI KA Dalai laama kõne üks põhipunkte!

Aga usklik, mistahes usklik teeb samad vead. Ta peab oma moraalset sekti kõigist automaatselt paremaks ja see rikub mistahes usu. Enamasti on ta sama mugav, kui mistahes teadlane. Ta usub kontrollimata ja parim, mis tast loota võib, on oma usu mõne põhitekstiga tutvumist ja gurudele andunult otsa vaatamist.
Mis siis teha võiks? Nagu teadusharudes vahel juhtub, näiteks darvinismis, võiks ka siin ette näha sünteesiva maailmavaate esilekerkimist. Usud, k.a. ateism, võivad olla osaliselt õiged ja ikkagi just selle osalisuse tõttu põhimõtteliselt valed. Inimesed peaksid julgema üldistada.
Mulle tundub näiteks selliseks sünteesivaks maailmavaateks sobivat mõni spiritualismi arendatum vorm. See juba oma meediumide, reinkarnatsioonidega sarnaneb vägagi budismile. Tiibeti surnute raamat näiteks on väga sarnande NDE –de (surmalähedased kogemused) põhjal kokkuüldistatule.
Samas moraali ja eetikaküsimused tuleks kokku sünteesida just kas kristlusest või budismist.
Mina jõudsin oma mõttearenduses isegi kohani, mida ma nimetaks spirituaalseks materialismiks.

Enamik spiritualisme on aga lähtealustelt kristlased. Indias kindlasti hinduistid või budistid. See aga tähendabki lihtsa tõsiasja tunnustamist: hingede maailm, vaimude ilm on meie jaoks väga paindlik struktuur. Sinna saame üle kanda paljude uskumuste konstruktsioonid, kuigi kristlust peaks täiendama reinkarnatsiooni mõistega, budiste aga ümbersündide vahel toimuva elule ka mingi tähenduse andmisega. Ateist peaks tõendama kas väga põhjendatult, et kõik meediumidega seonduv on jama, s.h. teispoolsuse häälte üleskirjutused, surmalähedased kogemusedki, mida on järjest raskem teha.
Oma teaduse põhialuseid võiks ta aga teispoolsete nähtuste uurimisel rahumeeli edasi pidada…
Seda põhimõtet – visata kivi ja jälgida tema kukumist ja teha järeldusi SELLE PÕHJAL, see on ateismi ja teaduse UNIKAALNE eelis teiste uskudega võrreldes.
Seda skeptikud otse karjuval kombel EI TEE, mis teeb teaduse naeruväärseks. Nad põlgavad ära iseenese postuleeritud metoodika.

Kuid ma olen ikka siin veel ristteel, praegu, Dalai laama kolmanda külaskäigu ajal Eestisse.
See olukord aga on ka universaalne - „me ei tea olukord“ - ka selle tõi Dalai laama väga selgelt välja. Isegi, kui peaksin tagasi pöörduma vana hea füüsika rüppe ja tunnistama ainsaks olemasolevaks asjad, mida kirjeldavad Landau kogutud teostes väljenduvad võrrandid, jääb üks asi jõusse: ei ole võimalik universaalne usk, aga väärtuste osas on püüdlemine universaalsusele võimalik, lausa karjuvalt vajalik, vajalik meie planeedi ellujäämise huvides.
Nagu arvude maailmas naturaalarv on tõenäoliselt universaalne mõiste, , on õnne taotlus meie üks väheseid mõistlikke universaalseid soove. Ainult see asi – mis asi on õnn - see ei selgu iial.
Kuid seevastu sellest genereeritud lootus on selge seisund. Ehk selle saabki kõige aluseks võtta, sest tõeliselt lootusetud inimesed ongi ju õieti tõelised surnud, keda nende lootusetuse unest peab üles äratatama. Siis aga võiks rahvaloendus meil üsna palju selliseid elavaid surnusid tuvastada. Ja uskuge või mitte, päris hea hulga kristlaste, budistide ja ateistide seast leiab ülimalt lootusetuid inimesi, kes ei looda, ei pinguta, ei otsi, kelle jaoks kõik vastused on ammu olemas ja kelle elu järelikult on tegelikult läbi….loota tasuks, et nende elu see kehastus …
Kirjutasin isegi sarnaselt ootusest ja lootusest. Kirjutasin, et oodatakse palju, loodetakse vähe ja see teeb meie aja vastikuks.Oodatakse, et raha teeb õnnelikuks, aga ei loodeta, sest tegelikult teatakse vastust.
Oodatakse, et tehnoloogia päästab, aga ei loodeta, sest tegelikult teatakse vastust – igast tehnoloogiast saab sama suhtumise jätkumisel egiptuse nuhtlus.
Oodatakse, aga ei loodeta. Lootus aga peab olema. See on see, mis eraldab meid, mis annab meie praegusele kehastusele või ainukordse kehastuse olemasolule mingigi mõtte.
Jah, nii palju mõtteid tekitas see lühike intervjuu sellelt muidu ainult tühisusega silmapaistnud telekanalilt.
Ka see tekitab natukene lootust.