Saladusliku saare tragöödia

Veetsin vahepeal lugemisega aega: Jules Verne'i Saladuslik saar tuli meelde ja ma ei pidanud pettuma.
19. sajandi vaimsus mulle kuidagi meeldib. See oli aeg, kui rajati alused meie praegustele mugavustele ja erinevalt meie
20. sajandi tehnoloogiatest kõik tollal loodu töötab, ei vea meid alt. See oli aeg täis usku tulevikku ja seda usku tulevikku
kirjeldab meile ka Verne oma Nemo fantaasiates, mis nii väga ei olnudki fantaasiad tehnoloogilises mõttes, jäid aga utoopiateks
sotsiaalses mõttes.
Külluslik, kõike vajalikku sisaldav saar ja kõigest tolleagse tippteadmise kohaselt midagi aimav Cyrus Smith koos nelja ülejäänud kolonistiga
on kui kommunistlik utoopiakommuun ja ainuke, millest need utopistlikud kolonistid puudust tunnevad, ülejäänud kahejalgsete puuduolu,
see ainuke suur "PUUDUS" osutub tegelikult tohutuks eeliseks. Kasvõi kohtumine ärakaranud sunnitööliste laevaga veenab meid selles.
Nemo abikäsi uputab laeva koos enamike piraatidega, aga mõned, 5 piraati, saavad kaldale ja sellest hetkest alates ei ole enam midagi
endine. Halba heaga ümber kasvatada, nagu 6.-s, saarele lisandunud endine piraat Ayrtoniga juhtus, ei õnnestu kuidagi. Vaid Nemo abi taastab
kommuuni petliku paradiisiolu, 5 laipa ühes reas lahendab olukorra.
Juba 19. sajandil tundus isegi Verne'le, et tema utoopiamaailm on teostamatu. Nii lasi ta ka oma saarel õhku lennata ja vaid lühike ja ebamäärane kirjeldus koloonia taasasutamisest kusagil Ameerikas ei ole veenev - kolonistide elu vaevalt et enam iial sai olla nii roosiline
ja töökas, kui sellele saarele sattununa.
Puudus ainult tubakas Pencroffil, ja muidugi ajalehed. Et nimetatud asjad tegeleikult osutusid ka õnnistuseks, selle peale meie reporter Gideon
Spilett ei tulnud. Tema vaate järgi võis teadmist või isegi kõmu pidada mingiks jõuks või eeliseks, mis kiirendab ühiskonna arengut.
Kuidas on tänapäeva PR, propagandamaailmas?
Sotsiaalses mõttes oleme oma utoopiad kõik põrmustanud. Alles on vaid alasti ahnus,
valetamine, omakasu, ärategemine koos jäänukitega 19. sajandi ajast, mis meil veel lasevad nautida tehnoloogilisi mugavusi.
Aga ka tehnoloogia ise on muutunud egiptuse nuhtluseks peaaegu igal pool. Isegi vana Edisoni hõõglamp, sellega on nüüd aamen. Rääkimata muust, näiteks sellest, kuidas me peaksime ohverdama oma ja järgnevate põlvkondade tervist selle petliku paleuse, elektritootmise nimel, et tohutuid
riske sisaldavat tuumaenergiatootmist ülal pidada.
Ega ülejäänudki teadus optimismi ei sisenda - GMO muundatud taimed pigem toovad õnnetust kui õnne, keemikute ained pigem kahjustavad
kui teevad elu mugavamaks, arvuti peamiselt tegeleb sinu nina all reklaamiga ja pommib järjest uuendusi välja. Kui sa aga neid ei tee,
loobub ta mingil moel töötamast, kas raud või tarkvara teevad sulle ikka ära.

Tuleviku robotid ähvardavad viimasedki kindlad töökohad kaotada.
Meedikud müüvad meile tablette, mis meid aga tervemaks ei tee, vahest ehk leevendavad kroonilisi vaevusi ja tekitavad uusi - nii saab neid
tablette püsivamalt müüa, püsivat turgu tagada.
Ja see ajaleht, see nn. info, mis meile uksest ja aknast sisse sajab, ei rõõmustab ka kuigivõrd ega ka ei avarda teadmisi.
Mida ei ole vaja teada, sellest ei räägita üldse, näiteks tuumavihmade radiatsioonist anno 2011. Mida jälle vaja teada, see on niikuinii
nii ära leierdatud, et ei vääri pilguheitugi. Kasvõi see tänane manifest kiriku paremaks tegemise teel, või siis naisteka teema suurest soolisest
ebavõrdsusest, mis jälle teemana lootusetult kreenis - ebavõrdsust taluvad naised elavad meiesugustest meestest kauem, ja meil, meestel,
puudub selles imelikus maailmas tegelikult asjalik, 19. sajandi vaimule vääriline eneseteostus.

Teadmise jõuetuse ravil ei pruugi meil aga vaja minna midagi fundamentaalselt uut. Seesama 19. sajandi sirgjooneline, "lihtsameelne",
aus toimimine, mitte mingid kavalad ülitehnoloogilised trikid, võivad meid sellest soost ka välja tõmmata. Vale pikad jalad ei vii meid
iial mitte kuhugi.

Verne'i poolt jutlustatav ultraoptimism oli veel usutav ja vajalik kommunismiideoloogidele. Tänu sellele ma seda raamatut veel üldse tean.
Spekulatiivse kapitalismi jaoks on selles ulmes aga midagi kahtlast. Kas tõesti võiks uskuda, et Maa suudab meid varustada kõige eluks vajalikuga, ilma mingeid trikke tegemata, täiesti tavaliselt tööd rügades, karja kasvatades, põldu harides, ehitades ja leiutades??
Siis ei ole ju vaja kelleltki laenu võtta - saarel puudus üldse raha, rääkimata liigkasuvõtjatest. Sellest ei tundnud saarel ka mitte keegi otseselt puudust, isegi piraadid veel pidasid oma räpast elu võimalikuks elada ilma kuldvasikat kummardamata.

Kas Verne poolt jutlustatud utopismi võib pidada omamoodi religiooniks? Mina julgen küll nii arvata. See on religiooni helge algusaeg. Instrument ei ole saanud institutsiooniks, variserid ei ole veel võtnud võimust.
Kuid ka tehnoloogiausk on nüüdseks samas punktis, kus kõik muudki usud. Rahausk on kõik lagundanud, kuldvasikas koos igikestvate surmapattude kultusega on saanud sellegi ususektiga ühele poole. Teaduslikku meetodit jutlustavad propagandistid võivad küll näiliselt olla
pisut tsiviliseeritumad, kui needsamad piraadid, kes seal saare peal kolonistide elu maapealseks põrguks tagasi suutsid muundada, sisuliselt on see kõik sama. See on kaaperdus.
Võetakse toimiv asi ja kaaperdatakse ära. Jutt ja isegi asjad jäävad ju samaks, ei ole midagi muutnud. Aga nüüdseks teete tööd kõik sellele piraadipealikule. Alates homsest annate oma moraalsetest vigadest igal hommikul aru sellesamale pealikule.
Laev on ju sama, kuid seda juhatab piraat.
Mõned on võrdsemad ja need võrdsemad on kõik kaaperdanud.
Meie irdteadusel on aga nõrga lohutusena selle nähtuse toimimimise alus avastatud! Nimelt meie ahvisoo seast on umbes 4 % selliseid, keda saab nimetada psühhopaatideks. See on kummaline alaliik, kellel on meie ürgkarjas toimimiseks puudu üks vajalik omadus - empaatia.
Ürgkari aga on jäänud minevikku ja sellised defektsed geenid said päranduda edasi, sest karjas toimimise asemel on meil nüüdseks välja arenenud kapitalism ja selles edukaks toimimiseks on hoolimatus, eriti, kui see on sünnipärane, täiesti kasulik omadus.
Nii võiks seda psühhiaatriliselt või psühholoogiliselt kirjeldada, vähemalt arvab nii sellest Andrew Lobaczewski oma raamatus "Political ponerology" (Verne ei oleks selliste raamatute teket suutnud unes ka ette aimata.).
Kuid me peame suutma selle geneetilise eripäraga kuidagi toime saama. Tegelikult ei tohiks need 4% saada võimule. Siis võiksid asjad püsida kontrolli all. Praegu nii ei ole ja mida teha, et olusid muuta, me ei tea.
Senised sotsiaalse süsteemi muutmise katsed on lõppenud kõik fiaskoga. Kõige lõpus troonib mistahes ideoloogia, uskumuse, teooria peal alati selle vallutanud, kaaperdanud ja üdini omaks võtnud psühhopaat.