Hiina sündroom

Hiina sündroom on tegelikult olnud kinofilm, Jane Fondaga peaosas. Film jõudis valmida ...12 päeva enne tuumaõnnetust tuumajaamas
"Three Mile Island", 16. märtsil 1979. 28 märtsil hakkas seal käima peaaegu samamoodi, nagu filmis ennustati.
Tuumareaktori nr. 2 jahutus ütles üles ja suur osa 2. reaktori tuumast sulaks känkraks. Sellistele känkratele on praeguseks antud hellitlev nimi -
koorium. Selles tuumajaamas see koorium ei suutnud ennast kuigivõrd reaktori seest välja sulatada.
Tsernobõlis jõudis koorium kaugemale, aasta oli siis 1985, aga jäi ka kuhugi betoonpõrandale pidama.
Suur osa varjatud võitlusest Tsernobõli tuumajaama avariis seisnes selle känkra võimaliku väljasulamise vältimises. Kui see oleks toimunud (õnneks vist mitte), oleks
kokkupuude põhjaveega selle saastanud ja suur osa Ukrainat ja Valgevenet, k.a. Kiiev, oleks muutunud elamiskõlbmatuks.
See filmis ennustatud stsenaarium, kus kogu reaktori südamik sulatab ennast sügavale välja, apokalüptiku ideaalis siis teisele poole maakera (mis on kunstiline
hüperbool, hahahaa ), see toimis päris hästi aga Fukushimas. Seal sulas 3 reaktori sisu üles, 3-s tegi eriti vägeva paugu. Praeguseks peaks nende reaktorite koorium olema ennast kuhugi sulatanud. Kaudsed andmed, nagu näiteks väljaimmitsev radioaktiivne veeaur VÄLJASPOOL 1. reaktori hoonet, kust viimati mõõdeti 4.7 sv. tunnis, viitab sellele, et vähemalt reaktori 1 puhul ongi südamik sügaval. Ka muud märgid näitavad - 1. reaktoris käis ühe mõõturi näit pidevalt 400 sv. kanti tunnis. See on määratu radiatsioon, kus iga elusolend hukkub kohe. See ja lisaks kõigele Jood 131 taasteke näitab, et reaktori sisemus muutub aeg ajalt nn. kriitiliseks, s.t. võiks juhtmed külge panna ja hakata voolu tootma, kui asi oleks korras. Kooriumilaadses känkrast aga voolu ei saa, radioaktiivseid jätteid aga küll.
Akiro Kurosawa näitas oma Unenägude ühes lühifilmis "Punane Fuji mägi" ( klõpsa ülaltoodud videol) ilusti ära, mis välja tuleb...
Kui see praegune lugu ununeb, tippige jutjuubi "The Mount Fuji in Red", Kurosawa ja leiate selle kuulsa filmijupi üles.
Selle filmi AEGLUUBLINE stsenaarium on praeguseks realiseerumas.
Kurosawa filmis öeldi juba tollal välja, mis kõige ohtlikum - plutoonium, aga ka strontsium ja tseesium.
Saastunud põhjavee ette aga barjääri ehitamist pole isegi kaaluma hakatud - TEPCO, firma, kes seda tuumajama majandab, pidas seda oma aktsiate hindadele
liiga hukutavaks.
Ma ei leia enam endas sõnu, et seda tuumajama väljendada ja ilmselt teie, minu lugejad, ei leia aega, et seda jama lugeda - ja pole ehk vajagi.
Aga meil ei ole tegelikult mingit õigust oma järeltulevale põlvkonnale niivõrd täislastud planeeti pärandada, ometi me teeme seda, nagu hiiglaslik karmaanum on see kõik pähe valgumas nendele hingedele, kes sellesse aega on otsustanud sündida.
See on selle eest, et me ei käi vaatamas Andrei Tarkovski filme, näiteks Ohverdus. See on selle eest, et me irvitasime ja irvitame näkku igasugustele vandenõuteoreetikutele, nagu me neid nimetame.
See on meie leiba ja tsirkust ihaleva anglo-ameerika impeeriumi saatus, nii on olnud ka varem, loodus, emakene, on meile selle lõpuks kõik tagasi teinud, mis meie talle kokku keerame.
Ma ei tahaks olla päris apokalüptiline, kuid kriis siiski süveneb veelgi. See on praeguseks selge. 21. sajandi kontekstis.

Sõnad on otsa saamas. Saaste süveneb. Vale kasvab. Lollus uputab igalt poolt üle ääre.
Orjameelsus õilmitseb. 1979 ja 2011 vahel ei ole muud vahet, kui kriisi sügavam nägemus ja põhja sellele kriisile praegu küll ei paista.