Meeste tango

Viimane nädal on mind jälitanud üks teos: Kalev Kesküla "Elu sumedusest".

Algas see nii - lihtsalt võtsin kätte ühe vikerkaare oma lootusetult segamini pööratud riiulist.

Avasin ja leidsin sealt järgmised read:

"kui saad viiekümneseks, mõtled, kui paljud olid selleks ajaks juba surnud.... "

autoriks ei keegi muu, kui Kalev Kesküla. Lugesin edasi, mitte ainult surnute loetelu tõttu, sest loetav tundus lugemisvääriline.

Lugesin kogu vikerkaares avaldatud jupi üdini üle ja sõitsin mõne päeva pärast õhtul raamatukokku.

Mõtlesin, et küsin kohe raamatukoguhoidja käest seda raamatut. Aga seda raamatut ei pidanudki küsima - see raamat oli LETIS, kohe minu ees, esimene valik, ainuke raamat letis.

Selgus, et Kesküla raamatu üle on toimumas mingi tähtis arutelu 15.12.2011 Lutsu raamatukogus ja nii see raamat seal siis vedeles ja ootas ... parajasti viiekümnesele rajajoonele jõudjat. Tõsi, veel on aega, Kaalude jaoks lausa lõputult, isegi maiade kalendri lõpp minu vaatevinklist on äärmiselt kauge galaktiline sündmus.

Ahjaa, Kesküla ise kuulus ka Kaalude ridadesse, nii et sama sekt.

Kesküla kirjutas selle raamatu, sai selle eest Kultuurkapitali preemia ja ... viiekümneseks tema elukaar jäigi. Ta ise väitis oma prohvetluse kohta nii (ja pagana prohvetlikult, lausa löövalt)

"Mehed elavadki lühidalt. Kui ma peaksin varsti surema, siis avastas Mihkel Mutt teosest heuristilise tõe, millele ma küll seda raamatut kirjutades ei mõelnud. Aga eks raamatud ole ikka targemad kui nende autorid."

Aga kuna mina ei ole nii andekas, ja mingit sellist sumeduse raamatu vaevalt et kirjutan , pean vaid ühte väga tähtsusetut blogi, siis need ohud mind vaevalt ähvardavad, mis igasuguseid loovaid vaime kimbutavad.

Sellele võib püüda vastata nii - kogu Elu sumeduse võlu on tegelikult selle autori erakordse tagasihoidlikkuse ühen dus mingi seletamatu selgesõnalisusega. Pretentsioonitu näiliselt, nagu paludes andeks Kivirähu jumala arhetüübilt - kes pidi olema poksija, karm tüüp ühesõnaga. Mina ei topi oma nina nendesse asjadesse. Ja ometi, näe, poksija tundis ära, et midagi on viltu.

Nii et ikkagi poksija. Kivirähk ei ole valetanud.

Aga kõik, mis veinikirjanikul oli öelda, on siin öeldud. Võta või jäta.

Ja väga hästi öeldud. Ja väga hea raamat. Aitäh, Kalev!

Nii kuulasin minagi oma kohtuotsust joodikluse kohta ühel õhtul kodus. Kuidagi võiks aktsepteerida joodiklust siis, kui selle pahe kandja ON ANDEKAS. Aga mis mõtet omab joodiklus sellele, kelle peale vaadates kohe on selge, see tüüp on andetu??

Lalisesin midagi vastu Sokratesest, et temagi teinepool oma meest vaevalt et mingiks mõtlejaks pidas.

Kohtuotsust aga vaevalt et ümber vaadata õnnestub. Mõned asjad on või ei ole.

Aga lugesin oma vaimu rahustuseks ja kahjuks ka masenduseks üle need, kellega olen hüvasti pidanud jätma / või on nii läinud, et hüvasti ei ole jõudnud öeldagi.

Sain neid kokku üksjagu, isegi enne 50-ndat eluaastat on paljudel tulnud minna.

Tegelikult see ikkagi rahustab - 50 ei ole midagi erilist.

Mehed mängivad aga oma tangosid intensiivsemalt, paistavad rohkem välja. Kui paistavad.

Mõned mängud aga on sellised, mille peale vähemalt Eesti naine vaid õlgu kehitab. Elu on õpetanud seda tegema. Kui kellegi kohta öelda joodik, siis on kõik teada ja selge, kohtuotsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu, vähemalt naiste meelest. Mina neid epiteete alati väga ei usu. Küllap Kesküla puhul ei andnud ta keskmise hispaanlasegi mõõtu välja, ma mõtlen koguseid. Markide tundmise poolest tõenäoliselt edestas ta aga veinimaiaid lõunamaalasi kõvasti.

Aga võib ka niisama, ilma otseste põhjustetagi ära minna.

Saan aeg ajalt meditsiinist targemaks, kuna olen sundosaline mitmetes meditsiinialastes kokkusaamistes - pean valvama mikrofone, arvuteid ja projektoreid, et nad otsustavatel hetkedel käest ära ei läheks. Ja ime küll, meedikute sõnavara ei võtagi enam pilti eest ära. Talun nende slängi päris stoilise rahuga. Ilmselt arvutispetsi elukutsega kaasnev oskus igasugust slängi kiiresti omaks võtta.

Nii sain kolmapäevalgi targemaks äkksurmade osas. Nimelt meil siin Tartus võrreldes Eesti teiste kohtadega on neli korda rohkem vedanud. Just nii palj kordi rohkem inimesi jääb Tartus äkilise südameseiskuse korral ellu - tervelt 20 %. Iga viies ühesõnaga. Kiirabi lihtsalt jõuab kiiremini kohale!

Muidu naeratab õnn teiselt poolt tagasi tulla igale kümnendale, maapiirkondades aga on õnnesärgis sündinuid üks kahekümnest. Kõik sõltub kiirabist ja kui väga veab, siis lähedastest inimestest, sellest, kas nad oskavad südamemassaazhi teha või ei oska. Mina näiteks ei oskaks eriti, tean teoreetiliselt.

Miks aga koolides nii harva näeb mannekeene ja meedikuid neid õpetusi jagamas? Iga inimene võiks olla vähemalt kahte asja õppinud - südamemassaazhi ja kunstlikku hingamist. Ehk ka mõne lihtsama haava sidumist. Mina näiteks tirin uppuja veest välja. Aga edasi? Kui minu läheduses meediku haridusega isikut pole, võib see olla ikkagi vaid laiba veest väljatoomise kibe kogemus.