Varjatum kui kalliskivi

Nii arvab Ptahhotep suurepärase kõne kohta.

Täpsemalt ütleb ta nii (see ikkagi on UMBES nii, kuna see on vanaegiptuse papüürusrullist tõlgitud):

„Ära ole üleolev oma teadmistega.

Täitugu su süda sellega, mida ma tean.

Pöördu võhiku nagu teadja poole, sest kunagi ei jõuta oskuste piirideni.

Ei ole meistrit, kes oleks täiuslik.
Suurepärane kõne on varjatum rohelisest kivist,

ometi leidub seda isegi teenijannade jahvatuskividel."

Niisiis ei ole hea mõte mitte lihtsalt haruldane – see on peidetud.

Kõrbe tegevat ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu.
Üleolevus, kõrkus, upsakus kindlasti välistavad hea kõne kuulamise võimaluse. Täiuslikkust aga ei olegi olemas, miski pole täiuslik. Ka see peaks välistama kõrkuse. Ja ometi leiab neid kalliskive ka teenijannade juurest.
Ja kui ka neid leida pole, peab sellegagi leppima.

Kindlasti on selle tarkuseraamatu ilmumine väga tervitatav sündmus. Ilma Sergei Stadnikovita meil sellist asja ei oleks tõenäoliselt toimunudki.

Ometi tundub mulle pisut üleolevana selle vana papüürusrulli uusväljaanne. Tore, et see ilmus ja tore on seegi, et ta varustati põhjalike märkuste ja saatesõnaga. Ehk oleks siiski andnud saatesõna ümbrist tõsta tagumistele lehtedele, egiptoloogidele ja ajaloolastele närimiseks ning juletud kohe alustada vana vaarao nõuniku endaga.
Ja lausa imelik on üks assüroloog Amar Annuse märkus tagakaanel – tema arvates on see tarkuseraamata „mõneti vananenud“.

Nojah, 4500 aastaga jõuab küll „mõneti vananeda“.

Äkki tulistame enesele ise jalga selle mõnetise vananemisega?.

Nagu saatesõnast selgus ,

polevat egiptlased jõudnud kreeklaste dialektikani, polevat neil olnud pärispattugi. Ei tea, kuhu nad oleks pidanud veel kõik jõudma?
Omal ajal väljaantuna oleks see 110 aastane Ptahhotep saatesõnaja ideaalkujutluses pidanud kindlasti välja jõudma ajaloolise materialismini. Sellele oleks kindlasti järgnenud mööndus, et see siiski oleks olnud võimatu nõudmine seda kauget aega silmas pidades …
See traditsiooniline nõudmine on nüüdseks, vaevalt ühe põlvkonna vältel taandunud.
Ehk olen ise mõnetiselt vananenud nende kõikide moodsate mõttevoolude tuleku ja mineku käes,
Ehk olen liigselt pettunud selles, kuhu meie oleme välja jõudnud.
Ehk kardan liialt meie järel tulevate (KUI neid üldse tuleb) tsivilisatsioonide hinnanguid.
Ehk võib vabalt juhtuda, et hoolimata arvutitest, mobiilidest ja kõigest muust tehnoloogilisest pudi padist oleme hoopis meie need, kes kohe mitte kuhugi välja ei ole jõudnud.
Ehk on egiptlased pigem need, kes ikkagi jõudsid oma teisele kaldale välja, andsid edasi kultuuritungla teistele kandmiseks ja alles siis astusid kõrvale.
Jätkus seda tsivilisatsiooni aga vähemalt 3000 aastat, Nii kaugele meie, õhtumaalased, küll päris kindlasti ei jõua - meie tsivilisatsiooni jagub praeguseks vaevalt 1500 – 2000 aastat ja allakäik juba käib.

Ja vähemalt tänases päevas ei ole õieti midagi, mille põhjal võiksime üleolevalt Ptahhotepi kaasaegsetele mõttelisi õpetussõnu jagada.