Shanti Devi

Sellel pildil näete 9 aastat Shanti Devit koos komisjoniga, kes tema taassünnijuhtumit uurisid. Selle taassünnijuhtumi teadmise oleme ehk võlgu aga Mahatma Gandhile, sest ilma tema surveta poleks vanemad Shanti Devit lubanud sõita koos komisjoniga tema eelmise elu elukohta, Mathurasse…

Mis ootab inimest pärast surma?

Sobib seda küsimust üldse enam esitada, kui on „ju teada“, et varesena lendlemine Sonora kõrbes osutus lihtsaks väljamõeldiseks?

Kasvatame kapsaid. Ehitame rehetaresid. Teeme midagi ära. Ärgem laskem päeval niisama raisku minna. Meie reliikviaks on töine vabadus. Las nemad seal õiendavad oma asjadega. Me oleme seda kogu aeg teadnud. Neil vist ei ole seal oma ajaga midagi peale hakata. ….

Pärast nende talupojamantrate ärakuulamist olen veel rohkem turris kui enne üldse olin. Hunti ei võõruta metsa poole vaatamisest mitte miski. Kuigi ka siin olen ja jään libaks.

Ja ma tean, et nende mantrate päevakohasusest hoolimata kusagil tsuudi hinge sügavuses pesitseb lõhe selle puurireaalsuse ja „teise“ reaalsuse vahel. Ühes on ta vahest ainult külaline, teise aga jõuab igaüks meist tahes tahtmata tagasi. See aga saab teoks hoolimata ajast, millega võib olla tuleks tõesti midagi tõeliselt peale hakata.
**************************************************

Minule on kõige veenvamaks sõnumiks sealpoolsusest need vähesed lapsed, kes mäletavad oma eelmist elu. Selliseid ümbersünnijuhtumeid on olnud läbi ajaloo, kuid teaduslikult, s.t. järgides teadusliku uurimise kaanoneid, on neid hakatud uurima alles pärast II Maailmasõda, seda tänu peamiselt Ian Stevensoni jõupingutustele.

(Tema ümbersünniraamatutest kunagi mõnes teises loos.)

Siin aga kirjutaksin veidi ühest enne Stevensoni uurimisi tõendatud ümbersünni loost – tüdrukust nimega Shanti Devi, kes mäletas täiesti täpselt, kes ta eelmises elus oli ja jahmatas sellega ümberkaudseid.

Sellest loost on eesti keeles olemas ka raamat – Sture Lönnerstrandi kirjutatud „Shanti Devi, Ühe reinkarnatsiooni lugu“, eesti k. 1996. Nii et kõigil huvilistel on võimalus asjadega ka omal käel tutvuda.

Shanti Devi sündis 11 detsembril 1926 Delhis (India).
Kuni nelja aastaseks saamiseni rääkis tüdruk väga vähe. Nelja aastaselt hakkas tüdruk aga rääkima kummalisi lugusid. Ta väitis, et tegelikult elab ta Muttras (Mathura, väidetav Krishna sünnikoht)
Ta küsis, kus on Krishna pilt, kus on tema ehted, eriti igatses ta peaehet nimega chand ja churei-sid, jalavõrusid. See ei ole hindi sõna, aga kasutati Mathura dialektis, seda algul tema pere ei mõistnud.
Ta väitis enese olevat brahmaani abikaasa ning keeldus lihatoidust, tahtes oma toitu, satvilist toitu. Muttras, tema eelmises elus ei söödud liha.
Ta ei soovinud enesele ema poolt antud sarit, kuna ütles, et see ei ole kvaliteetne, väites jälle, et tema mees kauples kangastega ja teadis hästi, milline kangas on kvaliteetne.
Ta väitis, et ta ootas last (nelja aastasel lapsel ei saanud olla mingit aimu laste saamisest ja ootamisest).
....
See kõik, ka päritolu teisest kastist (brahmaanid olid kõrgemast kastist, kui Shanti Devi pere), hirmutas Shanti Devi ema ja isa. Nad kartsid, et tüdruk on vaimuhaige. Nad kartsid, et tüdruk on hukatusele määratud, hindude uskumuse järgselt kõik, kes mäletavadd oma eelmist elu, on hukatusele määratud, surevad varakult. Nad pidasid seda suureks õnnetuseks.

Shanti Devi mängis sageli koos Tara Chand Mathuri kaksikutest lastega, Prabhashi ja Subhashiga. Tara Chand Mathur oli väga lugupeetud mees, rikas advokaat. Mängides joonistasid lapsed templi pilte. Shanti Devi joonistas aga väga suure templi pildi, väites, et kaksikud ei ole selles templis kunagi käinud, et tema "käib seal tihti", nimelt Dvarkadishi templis Muttras.
Shanti püüab Muttrasse "tagasi minna". Tara Chand Mathur saab sellest teada ja viib tüdruku tema koju tagasi. Enne seda küsitleb ta tüdrukut ja kuuleb tüdruku väiteid elust Mathuras. Tüdruk mäletab, et talle meeldis tantsida, "enne kui tal jalad haigeks jäid". Tantsides kandis ta churei-sid.
Kui advokaat hakkas pärima tema mehe nime üle ja aadressi üle, kus ta elas, ta väitis, et see on saladus, et ta ei tohi seda öelda....
Seda rääkis tüdruk 6 aastaselt, järgmisel aastal läks ta aga kooli. Lapsed hakkasid tüdrukut tema juttude pärast pilkama.
Tema isa hakkas Shanti Devit uskuma ehk pärast seda, kui tüdruk kirjeldas täpselt seda, kuidas ta abiellus, kes olid tema eelmises elus tema ema ja isa ja millal see abielu toimus - Durga pidustuste ajal.
Ta kirjeldas ka seda, et tema "mehel" olid vuntsid ja põsel sünnimärk, mida ta häbenes.
Ka koolis pöörati tüdruku kummalise käitumisele tähelepanu ning narriti tüdrukut.
Seetõttu pöördusid Shanti Devi õpetaja ja kooli rektor tema isa poole loa saamiseks tüdrukut lähemalt küsitleda. Isa lubab seda.
Ta räägib neile meeleldi oma eelmisest elust. Lugdi Devi käis sageli templis (ta oli tõepoolest väga religioosne) ning suplemas Jumnas. Enne poja sünnitamist oli Lugdil jalg haige, nii ootas teda pärast suplust teener riksaga...
Ta elas Mathuras, Chaubey tänaval üheksandas majas. Lõpuks sosistab ta rektorile ja õpetajale ka oma mehe nime, Kedar Nath.
Sellest piisab, et kirjutada Kedar Nathile Mathurasse kiri.
Kirja tekst (Sture Lönnerstrandi järgi).

"Pandit Kedar Nath Chaubey, Chaybey tänav 9, Mathura"

Kõrgesti austatud härra!
Ma olen kokku puutunud ühe tüdrukuga, kelle nimi on Shanti Devi Mathur ja kes elab Chirkhanas, Delhis. Ta on kaupmees Ranga Bahadur Mathuri tütar. Ta on laps, vaevalt üheksa aastane. Tal on Teie kohta andmeid, mis on väga üllatavad. Ta väidab järgmist: "Varem kuulusin ma Chaubeyde kasti Mathuras ja minu mehe nimi oli Kedar Nath. Tal oli kauplus Dvarkadishi templi lähedal. Minu maja oli kollane. Tol ajal kandsin ma nime Lugdi Devi.
Ma palun Teie panditil mulle teatada, kas midagi nendes väidetes vastab tõele. Kas Lugdi Devi on olnud olemas? Kas Kedar Nath on olemas? Kirjutage mulle, kui Te olete olemas!
Jumala õnnistuse ja suurima alandlikkusega
Lala Kishan Chand,
Rektor, Ramja kool, Daryganj, Delhi

Üllatavalt Kedar Nath vastas sellele kirjale, kinnitades, et KÕIK ON TÄIESTI TÕSI.
Ta palus oma nõbul Kanji Mal-il Delhis selle tüdrukuga ühendust võtta. Nõbu arvab oma kohuseks olevat see pettus paljastada.
Koos õpetajatega lähevad nad Shanti Devi kodusse, tüdruk tunneb Kanji Mali KOHE ära, öeldes ka, et ta on tema mehe noorem nõbu ja sedagi, et ta ei tahtnud tema mehe juures töötada, tahtes olla sõltumatu ...
Seejärel meenus tüdrukule koguni nõo nimi, ta räägib ühest rahast, mille ta peitis peidukohta. Summaks oli 150 ruupiat, et ohverdada see raha, kui neil sünnib poeg ...
Kedar Nathi nõbu on nüüd veendunud, jah, Shanti Devi on Lugdi Devi ümbersünd.
Kuid mees ise ei ole veendunud - seetõttu läheb ta Delhisse ise asja uurima, esitledes ennast oma vennana.
Shanti Devi tunneb aga oma endise mehe kohe ära, samuti tunneb ta ära oma poja ning küsib, kas Kedar Nath täitis oma lubadusi - mitte abielluda ja ohverdada 150 ruupiat poja sünni puhul. Mõlemaid lubadusi Kedar Nath täitnud ei olnud, viimane lubaduse murdmine selgub hiljem, külaskäigul Mathurasse.
Shanti Devi palub oma emal külalisele valmistada oma endise elu mehe LEMMIKROOGA.
Järgmisel päeval külastab Kedar Nath Shanti Devit uuesti. Jälle on temas pead tõusnud kahtlused.
See hämmastav tüdruk räägib nagu täiskasvanu, seda nelja silma all kohtudes. Ta räägib Kedar Nathile loost, mida keegi teine peale Kedar Nathi, Lugdi Devi ja ühe halastajaõe ei tea. Kedar murdis oma naisele selle halastajaõega truudust, ja Lugdi nägi seda, kuigi ta ei rääkinud sellest oma eluajal Kedar Nathile.
See veenab Kedar Nathi.
Nüüd on lugu jõudnud ka rohkemate inimeste kõrvu. Ajalehed avaldavad kuulujutte ning nii tulevad ühel õhtul Shanti Devi juurde Tara Chand Matur koos kahe lugupeetud härraga - poliitik Neki Ram Sharmaga ja Ajalehekirjastajate Liidu esimees Lala Deshbandu Guptaga.
Nad teevad ettepaneku, koos komisjoniga sõita Mathurasse, et veenduda Shanti Devi jutu tõelevastavuses.
Shanti Devi isa Rang Bahadur KEELDUB kategooriliselt.
Nüüd sekkub sellesse loosse Mahatma Gandhi. Ta palub isiklikult Shanti Devi isal lubada oma tütart Mathurasse koos komisjoniga, et veenduda tüdruku juttude tõelevastavuses.
Gandhi palub Shanti Devi vanematel mitte pöörduda tõe teelt kõrvale, mis see ka ei maksaks.
Kahjuks maksis see Shanti Devile palju - see naine ei abiellunud oma elus kunagi.

24 novembril 1935. aastal reisib Muttrasse juhtumi uurimiseks loodud komisjon koos Shanti Deviga.
Juba jaamas tunneb tüdruk ära oma jethi, oma endise elu mehe vanema venna.
Ta küsib, kas vend on hoolitsenud tema vürtsbasiiliku eest, seda lubas vend teha enne Lugdi Devi sünnitusele sõitu.
Seejärel viib tüdruk komisjoni eksimatult väidetavalt "kollase" maja juurde, kus nad elasid koos Kedar Nathiga abielu alguses.
See enam ei ole kollane, aga lähem uurimine selgitab kiiresti, et see maja OLI kollane sel ajal, kui Lugdi Devi seal elas.Praegu elavad seal sees üürilised. Ta näitab komisjonile ka seda, kus selles majas on jai-zarur, käidav koht Mathura murrakus. Tüdruk loomulikult teab kõiki asju.
Seejärel külastatakse teist maja, ta tunneb ära oma eelmise elu vennad. Selles majas tahab ta teada, mis on saanud vürtsbasiilikust. Kedar Nath väidab, et vürtsbasiilik on tema vennal alles, aga see ei ole selles toas, kus ta varem oli, vaid tema venna juures.
Shanti Devi tunneb ära oma endised ehted, millega ta tantsis, oma valge sari, ja näitab inimestele kohta, kus oli olnud kaev, mille juures ta armastas poleerida hõbekaussi, oodates oma meest.
Seejärel näitab ta raha peidupaika, kus aga seda raha, mida ta hoidis, enam ei ole. Kedar Nathi väitel kasutati see raha ära matusteks.
Shanti Devi leiab üles oma lapsepõlvekodu, tunneb ära oma vanemad.
Ta küsib oma eelmise elu ema käest, kas ta ohverdas lilli ja kooke Krishnale. Ka tema ema ei ole seda teinud, Shanti Devi palub seda oma eelmise elu emal kohe teha. Tüdruk küsib meeleheites:
"Miks keegi ei ole oma lubadust täitnud? Miks valetatakse surijale?"
Leiab aset liigutab stseen, kus tüdrukul tuleb "valida" ema ja isa. Ta valib praegused vanemad.
Shanti Devi edasine elu on nagu tõestuseks sellele, kui keerukas on sellise inimese elu, kes kogu praeguse elu vältel oma eelmist elu mäletab.
Tema taassünniloost koostati aruanne. Aeg ajalt kirjutasid ajalehed temast. Seejärel asi ununes. Aga Shanti Devi ei abiellunud, kuigi oli olemas inimene, kes seda soovis. Ta lõpetas ülikooli, õppides inglise, hindi, sanskriti keelt.
20 aastaselt tutvus ta noore sikhi Ramdas Singhiga. Noored tundsid teineteise vastu sümpaatiat, kuid noormehe abieluettepanekud Shanti Devi tõrjus. Ta rääkis noormehele oma saatusest ja sellest, et ta ei tunne ennast vabana ...
Edasi töötas Shanti Devi õpetajana. Ta õppis ka filosoofiat.
Tema taassünniloost sai aga teada rootsi kirjanik Sture Lönnerstrand, kes külastas 50-ndatel Indiat, et juhtumit uurida. Esialgu oli ta skeptik, aga lähemal uurimisel leidis ta kõik faktid tõesed olevat. 30 aastat hiljem kohtub kirjanik uuesti Shanti Deviga.
Ka kuulus laste reinkarnatsioonide uurija Ian Stevenson uuris Shanti Devi juhtumit enne tema surma 1987, ning ka India uurija K.S Rawat. Sture Lönnerstrand kirjutab selles loost raamatu, mille avaldab 1994, eesti keeles 1996.
Lõpetuseks ma tooksin Sture Lönnerstrandi enese kokkuvõtte juhtumist, kopeeritud raamatust "Shanti Devi", lk. 149-154.

Shanti Devi juhtum

Olen püüdnud anda nõndanimetatud „Shanti Devi juhtumist“ nii tõepärase ja elava pildi kui võimalik. Tegemist on kaasajal kõige enam tuntud ja kõige paremini dokumenteeritud reinkarnatsioonijuhtumiga.
Olen ka püüdnud mingilgi määral Shanti Devit puudutava draama peategelasi iseloomustada.
Nad on normaalsed, mõistlikud ja intelligentsed inimesed, kuigi teistsuguse kultuuritaustaga, kui meie siin läänemaailmas harjunud oleme.
Minu uurimustöö on valmis, aruanne on kirjutatud. Sellega võiks lugu Shanti Devist lõppeda.
Kuid ma tahaksin lühidalt välja tuua kõige olulisemad lülid selles ahelas, mis lõplikult tõestavad, et Lugdi Devi on reinkarneerunud Shanti Deviks:

1. Shanti Devi mälupildid hakkasid ilmnema, kui ta oli just nelja aastaseks saanud. Enne seda polnud tal ümbritsevad maailmaga peaaegu mingit suulist kontakti.
2. Algusest peale kasutas Shanti Devi teatud murdesõnu ja väljendeid, mida tema omaksed ei kasutanud ega isegi teadnud, kuid mis olid üldlevinud ja tüüpilised Mathuras (Muttras).
Shanti Devi omastel ei olnud seega mingit võimalust talle neid sõnu õpetada. Shanti Devil polnud ka mingit kokkupuudet inimestega, kes seda murret oleksid rääkinud või tundnud.
3. Algusest peale selgitas Shanti Devi, et ta kuulub brahmaani perekonda. Ta viitas brahmaanide elutingimustele, millega ta enda sõnade järgi oli harjunud. Tema vanemad kuulusid hoopis teise ühiskonnagruppi.
On mõeldamatu, et nelja-aastane tüdruk võis teada üksikasju brahmaanidest ja nende kommetest.
4. Juba nelja aastaselt oli Shanti Devi valmis koju Muttrasse (Mathurasse) sõitma. Muttra oli see koht, mida ta koduks pidas. Seda soovi oli ta väljendanud mitte üksnes oma vanematele, vaid ka naabritele, näiteks advokaat Tara Chand Mathurile.
5. Mõjutatuna Lugdi Devi sotsiaalsetest arusaamadest ei tahtnud Shanti Devi mitte kellelegi oma mehe isikut paljastada, isegi mitte oma vanematele. Mehe nime avaldas ta alles siis, kui talle lubati, et ta saab Muttrasse sõita ja oma eelmise inkarnatsiooni mehega kohtuda.
6. Shanti Devi jutu järgi keerlesid Lugdi Devi viimased teadlikud surmaeelsed mõtted Krishna, tema nime ja tema pildi ümber. See on usutav, kui mõelda sellele, mida Lugdi Devi oma surivoodil emale ütles. Shanti Devi esimene mälestus oli samuti seotud Krishna pildiga.
7. Mitte ükski fakt Shanti Devi jutust oma eelmise elu kohta pole osutunud valeks.
Näiteks kollane maja, mis osutus valgeks, oli sel ajal tõepoolest olnud kollane, kui Lugdi Devi seal elas. Võimatu oleks olnud aias asuvast kaevust ja raha peidupaigast fantaseerida ning ka keegi teine ei saanud tüdrukule sellest rääkida.
8. Kui Shanti Devi esimest korda kohtas Kedar Nathi, oma meest eelmisest elust, siis teatas too, et on Kedar Nathi vanem vend.
Shanti Devi ei lasknud end petta. Ta taipas kohe, et tema ees seisab ta mees eelmisest inkarnatsioonist. See näitab, et ta tundis meest hästi.
Samuti tundis ta otsekohe ära Kedar Nathi nõo Kanji Mali, kui ta teda esimest korda kohtas, olles vaevalt üheksa aastane.

9. Oma mehe Kedar Nathiga käitus laps, nagu on kohane kombekale india naisele. Poja suhtes osutas ta ilmselt ematundeid, kuigi polnud veel üheksa-aastaseks saanud.
10. Oma eelmise elu mehele andis Shanti Devi õigeid andmeid Kedar Nathi ja tema toonase naise eraelu kohta, mida keegi teine peale Lugdi Devi teada ei saanud.
11. Miski ei viita sellele, et Shanti Devit oleks enne Muttrasse sõitmist kuidagi mõjutatud või „aidatud“.
Suletud india perekonnas on lapsed vanematest rohkem sõltuvad kui läänemaailmas ja kokkukuuluvustunne on tugevam.
Shanti Devi oli kogu aeg vanemate valve all. Miski ei osuta sellele, et teda mingil moel oleks võidud hüpnotiseerida või mõjutada.

12. Shanti Devi vanemad ei teinud midagi selleks, et tüdruku meenutusi Lugdi Devi elust Muttras forsseerida. Vastupidi, nad püüdsid panna tüdrukut neid mälestusi unustama, sest traditsioonilise india arusaama järgi võib endise elu mäletamine ja endises elus lähedalseisnud inimestega kokkupuutumine tuua lapsele kahju ja isegi põhjustada tema surma.
13. Vanemad ei näidanud üles mingit initsiatiivi, et tütre väidete õigsust kontrollida. Vastupidi, nad suhtusid sellesse äärmiselt tõrjuvalt. Nad andsid oma nõusoleku alles pärast seda, kui neile oli tugevat survet avaldatud, lõpuks ei kellegi vähema kui Mahatma Gandhi enda poolt.
14. Uurimiskomisjoni juhtisid kolm Delhi kõige lugupeetumat kodanikku: Lala Deshbandu Gupta, India Ajalehekirjastajate Liidu esimees ning ühtlasi parlamendiliige, Neki Ram Sharma, parlamendiliige, ning Tara Chand Mathur, Delhi tuntumaid advokaate.
On raske kujutleda, et need isikud tahaksid end blameerida ettevõtmisega, millel on vähimgi pettuse varjund.
Nende osalemine uurimiskomisjoni töös oli garantiiks, et töö teostataks erapooletult ja igas mõttes kindlatel alustel. Kõigil kolmel olid „uurimistöö“ kogemused, igaühel oma vaatevinklist.
15. Muttras viibides ei jäetud Shanti Devit hetkekski hoolika järelvalveta, mis välistab võimaluse, et ta võinuks kelleltki näpunäiteid saada.
16. Kui tüdruk oma eelmise elu emaga kohtus, viitas ta asjaoludele, mis puudutasid ainult ema ja tütar Lugdi Devit, ja mida Shanti Devi poleks teadnud, kui ta poleks mäletanud oma endist elu.
17. Muttrasse reisi ajal, samuti ka varassematel puhkudel, olid kõik tema reaktsioonid kandnud ehtsuse pitserit, nii palju, kui seda oli võimalik konstateerida.
Teatud situatsioonides käitus laps Shanti Devi nii, nagu oleks võinud oodata täiskasvanud naiselt Lugdi Devilt. See tugvendab ehtsuse muljet.
18. Tõestatud reinkarnatsioonijuhtum on ka Indias sellise tasemega sündmus, et vanemad oleksid väga hästi võinud sellest majanduslikku kasu lõigata ja seda mitmel viisil ära kasutada, kui nad oleksid tahtnud. Miski aga ei viita sellele, et nad oleksid selleks vähimatki katset teinud.
Järelikult ei saa Shanti Devi juhtum olla kasusaamise eesmärgil sõlmitud osava vandenõu tulemus.
19. Reinkarnatsiooniidee on india religiooni üks olulisemaid alussambaid, ja selliste asjadega ei naljatata.
Seega on välistatud, et keegi Shanti Devi draama kaasosalistest oleks laskunud nii madalale, et oleks nõustunud pettuses kaasa tegema.
20. Shanti Devi on ise väga intelligentne ja haritud inimene, seda nii lääne- kui idamaailma arusaamade järgi.
Silmas pidades tema religioosseid, eetilisi ja moraalseid tõekspidamisi, on täiesti võimatu kujutleda, et ta võiks mingis pettuses osaleda.
21. Shanti Devi jaoks on tema uuestisünd ka täna ilmne reaalsus, nii isikliku kogemuse kui idee seisukohalt.
Kogu elu jooksul on ta loobunud isiklikust majanduslikust kasust selle nimel, et oma kogemusi teistega jagada. Ta võtab seda kui iseenesestmõistetavat kohustust, kui oma tegelikku ülesannet siinses elus.

22. Shanti Devi on end alati pidanud „oma abielu“ kaudu moraalselt seotuks Kedar Nath Chaubey-ga, kuigi too kuulus ju tema kui Lugdi Devi ellu.
India arusaamade järgi on naise kohuseks abielluda ja maailma lapsi sünnitada, ning inimesed on seda Shanti Devile tihti meelde tuletanud. Ta pole saanud aga uuesti abielluda, kuna on end Kedar Nathi naiseks pidanud.
See viitab Shanti Devi mälestuste enneolematule aktuaalsusele ja jõule ning sellele, millist otsustavat osa need tema elus on mänginud.

Lõpetuseks:

Pärast Ian Stevensoni on inimkonnale tegelikult teada tunduvalt rohkem reinkarnatsioonilugusid, millest enamik on piisavalt hästi tõendatud. Nii ei ole Shanti Devi juhtum mingi tohutu erand. See ei ole takistanud suuremat osa inimkonnast neid asju lihtsalt ignoreerimast. Võrreldes näiteks valguse kiiruse määratlemisega vaakumis, mida on ehk mõõdetud vaid paar korda, on reinkarnatsioon tunduvalt paremini tõendatud. Valguse kiirus aga päris viimase mõõtmise kohaselt ei olegi konstant või leidub osakesi, mis suudavad lennata kiiremini sellest. Vaid vääramatu usk Einsteini teooria konstruktsioonidesse on füüsikutel takistanud seda fakti tuvastamast.

Reinkarnatsiooniga on aga keerukamad lood, sest selle fakti tunnistamine puudutaks inimese maailmavaatelisi aluseid. Ka NL-s olid kunagi nii, et Suure Paugu teooria oli põlu all, sest see ei sobinud dialektilise materialismiga. Reinkarnatsioon ei sobi aga õieti ühegi asjaga, ei kristluse, ei islami, ei teadusreligiooniga.

Budism koos hinduismiga ühena vähestest sellistest religioonidest tunnistab reinkarnatsiooni toimumist, dalai laama valimine toimub just selle fakti

alusel. Kristlikus kirikus on olnud hetki, kus antakse lootust selle asja tunnistamisele, üks paavst, keda maalis Friedrich Jürgenson, Pius XII niisiis pidas vähemalt võimalikuks surnute häälte salvestust.
Kui mitu sajandit inimkond eelistab oma pimesikumänge edasi mängida, on raske ennustada. Ma ei jaga optimismi, mida mõned entusiastid levitavad - et mõne aasta pärast on kõigil selge, jah, taassünd on olemas.

Ei ole. 20. sajand leiutas kõige muu kõrvale imikonnale praeguseks ületamatu nuhtluse - meedia vahendusel toimiva

ajupesu. See pesu on mitmeid kordi hullem mistahes deemonite küüsis vaevlemisest. Viimased on sellised juhuslikud nähtused ja vaevalt, et ennast tihti ilmutavad. Ajupesu toimub iga päev, päevas koguni mitmeid kordi ning ei ole ega ka ei anna inimestele mahti niigipalju oma elu või looduse üle järgi mõelda, kui muiste. Vaid see selgitab seda, keskaegse vaimupimedusega võrreldavat nürimeelsust, mis laiutab kõikjal.
Mida laiatarbemeedias olemas ei ole, seda ei olegi olemas. Mida meedia pidevalt korrutab, nii ongi.
Vaid tuleriitade asemel on meil lihtne sõim ja naeruvääristus, meie inimesed on oma sisult lihtsalt nii lahjaks jäänud, et tugevamaid vahendeid ei ole vaja rakendadagi. Hirm oma sõbra, naise, töökaaslase käest hurjutada saada on täiesti piisav.