Pulmonoloogiline aastavahetus

Pealkirjaks võiks olla veel torokaalkirurgiline aastavahetus.

Ladina keeles on pulmo kops ja thorax rind, see osa, mis jääb kõhu ja pea vahele.

Algas see asi aga meie asutuse nääripeo saunatamisest. Sealt, libisenud lavalt alla tulles, sain päris tuntava matsu paremasse külge. Esialgu tundus, et kogu see lugu piirdub

ühe suure ilusa sinikaga.

Kahjuks selgus järgmiseks päevaks, et tõenäoliselt on ka mõni roie murdunud.

Seadsin oma auto siis traumapunkti poole teele ja seal tuvastati 9. roide murd.

Õnneks ilma nihketa. s.t. kasvab ise kinni. Nii et karp ibuprofeeni kaenlasse, soovitus 3 tabletti

päevas alla neelata ja oodata roide iseeneseslikku kinnikasvu.

Mulle tundub siiski, et see vaatlus oli pinnapealne. Roidemurdudesse peaks suhtutama siiski

tõsisemalt, järgmise roide, X topeltmurd, oli jäetud tähelepanuta.

Mul ei ole varasemalt katkisi roideid olnud, nii ei olnud kusagilt võtta võrdlust, milline võiks olla olukord ja kas minu olukord millegi poolest oli tõsisem, kui tavaliselt,

Ise mõtlen, et omamoodi päästjaks, häirekella lööjaks, sai üks murdunud luukild, mis eraldununa X roidelt, sattus vahelihasesse. Võinuks minna ka nii, et kildu ei oleks tulnud, aga ikkagi oleks olnud roietevaheline arter katki, verd oleks muudkui tulnud tasapisi, ning oleks pärast magamaheitmist uinunud rahulikult. Ja kes teab, palju verd oleks hommikuks välja voolanud....

See kild aga hakkas õhtul, kui proovisin ennast horisonataalasendisse panna, hirmsat valu tegema. Mõnda aega sain vaid püstiasendis olla. siis valu nagu taandus ja proovisin uinuda diivanil küliliasendis. Minu õnneks see ei õnnestunud.

Abikaasa aitas mind jälle istuli, kus ainukesena sai kuidagi olla. Õnnetuseks hakkas aga pilt eest ära minema - ise arvasin selle kohta, et äkki liiga palju ibuprofeeni (3 asemel 5?).

Kiirabi ikka veel ei tahtnud tülitada - oli ju traumapunktist teada vaid 9. roide murd, nihketa.

Lõpuks abikaasa siiski helistas sinna ja õieti tegi.

Edasises mul on arstidele Tartust vaid kiidusõnu jagada. Tegutsetakse rahulikult, kindlalt, professionaalselt. Ei mingit tõmblemist a la kiirabihaigla. Hoidku jumal sellise hullumaja tekkimise eest Eesti meditsiini!

Mõõdeti vererõhku ja mis imelik, kuidagi madal tundus - 60 / 90.

Takkajärgi ma ei suuda ära imestada, mille pealt see vererõhk üldse sai tulla. Tavaliselt on mul vererõhk 80 / 120. Nüüd siis oli rõhk veidi väiksemaks läinud. Südamepilt oli korras, see organ on mind alati truult teeninud ja küllap selle hetkel hakkasid arstid oletama mingit verekaotust.

Igatahes püsti kiirabiautoni vankuda mul ei lubatud. Tõenäoliselt ei oleks ma sellega ka hakkama saanud.

Lõpuks tassiti 3 tubli kiirabiarsti, s.h. 2 naist, abiga 4.ndalt korruselt kiirabiautosse istuliasendis.

Mind hoidis aga ülal nuuskpiiritus - tavaliselt vastiku lõhnaga ollus muutus lausa eliksiiriks, mis

kuidagi hägunevat teadvust toibutas.

Teine teadvuse alalhoidja oli see vastik kild vahelihases (mistõttu ka edaspidi kõik muud valud ja torkimised tundusid lausa süütutena).

Natuke shokeeris siiski, kui rindkereõõnest õngitseti välja 2.6 liitrit verd. Mingi osa verest pidi

jõudma ka kõhuõõnde, minu õnneks väike osa Nii et ikkagi ümmarguselt vähemalt 3 liitrit verekaotust, umbes pool verest, rohkem minu organismis kui 6.5 liitrit, seda ollust ei tohiks olla, ja sellejuures endiselt vererõhk 60 / 90.

Kiiresti sain aga verd juurde ja varsti algas ka operatsioon.

Viimane õnnestus küll õndsalt maha magada, nii et kui üles ärkasin, ootasin endamisi mõnda aega, millal siis see op. küll algab, et kas lükati edasi, või miks see asi kuhugi "ära jäi".

Mõnda aega tuli edasi elada intensiivravipalatis. Minult on sealsete olude kohta ainult kiidusõnad - sealsed õed teevad oma tööd pühendunult ja tähelepanelikult. Vahel tunned ennast lausa "keisri kassina".

Intensiivravi patsient saab enese külge muuseas paar toredat narkomaani unistust - kanüülid. Seda mööda saab organismi igasuguseid asju toimetada - ei pea tablette sisse võtma, tõtt öelda ei pea isegi sööma. Kui seda ise ei tee, toimetab sinu sisse kanüül piisavalt füsioloogilist lahust, mis toidab..

Ka proovi võtmine kanüülist on lihtsamat lihtsam - ei mingit torkimist ...

Peale kanüülide mõõdavad su temperatuuri mingi temperatuuriandur, kusagil mingid traadid fikseerivad vererõhku, mingi asi määrab rindkerelt pulssi, hapniku tarbimist ja südame tsüklit ...

Selle kõige automaatika kõrvale aga sain vana aasta õhtuks koguni teleka enda valdusse ja vaatasin kohusetundlikult kogu ERR programmi üle. Tõsi, midagi erilist sealt leida polnudki, Oja Pets tegi lihtsalt haltuurat, Tujurikkuja oli tasemel, nagu ka Edekabel. Muu kõik oli saast.

Nüüdseks olen siis oma õnnetu 2 roidega haiglast väljas. Endiselt ei saa muus asendis, kui selili magada, aga toibun kiiresti. Minu õnneks tööle veel ei aeta, ehk ongi veidi targem pärast selliseid aastaalgusi veidikeseks aeg maha võtta ja asjade üle järele mõelda.

Praegu võiks üheks õppetunniks olla see, et ärge kartke siiski ülereageerimist. Parem siiski karta, kui kahetseda.

Ja see ka, et ei ole olemas selliseid tunnuseid, mis üheselt ja kiiresti annaks välja - inimesel on sisemine verejooks. Minu jaoks oli see tegelikult suur üllatus, kuigi veri oleks sõna otseses mõttes pidanud seal kopsus loksuma. Tühja ta seal loksus. Ainukesed asjad, mis välja andsid, mis toimus, oli kahvatus ja vererõhk. Aga viimast peab mõõtma ja selle mõõtmise aparaate kodus tavaliselt ei ole...

Ja muidugi see mõte - ärge lammutage eesti meditsiini ja haridust. Need on asja, mis meil veel praegu toimivad.

Mis saab siis, kui intensiivravipalati töölt lahkuvad need toredad õed, kes praegu seal toimetavad, patsiendi iga probleemi lausa ette aimates?

Mis juhtub, kui õigel ajal ei ole kusagilt võtta torokaalkirurgi.

...

Ja verd peaksin ka vahel doonorina andmas käima - võlg on võõra oma.

Ilusat uut aastat kõigile!

Eriti tahaks aga tänada ja edu soovida kõigile arstidele, õdedele, põetajatele!

Teie abiga on palju, palju inimesi iga päev jälle jalule toibutatud!