jaanuar 11, 2020

Imperaatorlik kontsert



Beethoveni viimast kontserti kutsutakse sageli "imperaatorlikuks". See ei ole Beethoveni väljamõeldis ja pigem hoopis hägustab selle kontserdi mõtet. See on üks suur, vägev, võimas kontsert, mille sarnast Beethoveni eelnevates kontsertides ei ole. Ainult see annab võimaluse nimetada seda kontserti "IMPERAATORLIKUKS". Nii olevat ka üks prantsuse sõdur hüüdnud selle kontserdi esmaettekande ajal - imperaatorlik see kontsert ongi, ainult et võrreldes eelmiste kontsertidega. Mõned muusikauurijad arvavad endiselt kohaseks otsida üles Beethoveni sümpaatiaid suurte nimede keskelt - näiteks kas kontsert nr. 5 võib sisaldada austustavaldust Napoleonile. Kindlasti mitte! Vaevalt et tasuks otsida viiteid ka kohalike Austria valitsejate suhtes, nendega siiski võivad mingid poliitilised sümpaatiad kokku langeda. Ometi ei OLE Beethoven oma kontserti tegelikult ise nimetanud imperaatorlikuks. Järjekordselt on see üks vale ja segadus, millest parem on vabaneda, kui sellega kaasa mõelda.
Selle kontserdi esitajate keskelt otsisin üles Glenn Gouldi, sest see lugu muusikaajaloos on põnev. Gould ei oleks pidanud seda kontserti üldse esitama. Aga Arturo Michelangeli asemel oli ta seda sunnitud tegema, saades teada esitamise faktist eelmise päeva õhtul ja esitades legendaarseks saanud esituse järgmisel päeval.Kujutage ette - saate teate, saad homme tulla Arturot asendama, mängime Beethoveni 5-ndat kontserti!


Teise legendina lisasin siia Claudio Arrau.


jaanuar 10, 2020

Aitäh, Andrei Pavlenko















Andrei Pavlenko oli onkoloog - maokirurg, kes sooritas oma elu jooksul üle 2000 operatsiooni.
2018 märtsis aga sai Andrei enesele samati maovähi diagnoosi, seda 39 aastasena.
Keemiaravid, mao eemaldamine, naasmised tööle, intensiivse töö jätkamine ...
Nüüd on siis sedapidi, et Andrei on teispool eesriiet. 05.01.2020 Andrei Pavlenko suri.
Aga Andreil oli mehisust rääkida oma blogis, jutjuubis ja avalikkuse ees sellest haigusest, selle haiguse võitlemise viisidest ja niimoodi teadvustada selle raske, 20 ja 21. sajandi katkuhaiguse seisu ühiskonnale.
Kahjuks on sõraline endiselt haigus, mille kulg on sageli nagu vene rulett.
Elu on üürike sähvatus igaviku meres. Hinnake selle iga sädeme, iga päeva väärtust!

jaanuar 01, 2020

Ilusat Uut Beethoveni 4. kontserdiga!



Kõigepealt muidugi publikule ILUSAT UUT!
Aastanumber on nüüd 2020, viiendik on 21. sajandist möödas!
Uut aastat alustatakse muusikaga. Nii siis võtsin ette ja kuulasin ära ja valisin välja Beethoveni 4. kontserdi mõned esitused.
Valisin välja Clara Haskili, vist 20. sajandi geniaalseima naispianisti ja
Wilhelm Backhausi. Backhaus oli kontserdi esitamise ajaks 83 aastane! Legendid!
See kontsert on väga teistmoodi kui teised, hästi poeetiline, hästi kaunis ja otse irooniana - kui täna esitatakse seda kontserti tihti, siis unustati ta Beethoveni eluajal hoopis.
Aga seda võimsam oli selle imelise teose taasavastamine Felix Mendelssohni poolt 1836:
Robert Schuman kirjeldas oma muljeid kui  transiseisundit:
"Istusin oma kohal, ilma et  ükski muskel oleks liikunud, lakkasin peaaegu hingamast..."
Aga aastal 1808 20. detsembril oli selle kontserdi esitus üks kuulsamaid põrumisi.
See oli kütmata saalis neljatunnine kontsert, kus tuli veel ette kanda Beethoveni Viies ja Kuues sümfoonia (!!) ning lisaks Koraalfantaasia. Kõik see ühekorraga pani proovile isegi kõige andunuma fänni kannatuse. Peaaaegu kurdistunud Beethoven mängis sellel kontserdil VIIMAST KORDA soolot. Soolot mängis ta endiselt fenomenaalselt, halb kuulmine aga vaevalt soodustas dirigeerimist.
Kes tegelikult dirigeeris? Tundub, et sarnaselt 9. sümfooniaga, kus Beethoven ka nagu dirigeeris, oli siin 2 dirigenti ja Beethoveni dirigeerimist üldiselt ignoreeriti.
4. kontserdil aga juhtus, et Beethoven paiskas küünlad, mis klaverit valgustasid, hooga maha.
Kontserti alustati uuesti.
2 kooripoissi pandi küünlaid hoidma, aga sedapuhku jäi üks kooripoiss Beethovenile liiga lähedale ning tormakas Beethoven, täpselt samas kohas, kus ennegi, suutis poisile anda korraliku lopsu mööda pead. Pois pillas küünla ja kaugenes hirmuga. Saal aga ... sai kõvasti nalja, lisaks kõigele suutis B. lõhkuda mõned klaverikeeled oma forte fortissimoga, sest helilooja oli tõelises raevus...
Koraalifantaasias aga esisoprani esinemisest väga midagi välja ei tulnud, sest ta kas värises külmast või erutusest - noor sopran oli pandud esinema pärast seda, kui B. läks tülli seda Fantaasiat esitama pidanud sopraniga....
Selles kõigest hoolimata kirjutasid ajalehed kontserdist väga kiitvalt ja sellest hoolimata oli kontsert
unustuses kuni aastani 1836, siis aga sai sellest tõeline sensatsioon ...