jaanuar 29, 2006

Solaris












See kunagine Stanislav Lemi keeruline ja põimitud mõtisklus tulevalast meid jälgivate kõrgtsivilisatsioonide või eluvormide ja meie imelikest suhetest koos Tarkovski filmiga, praegu siis nii, et algul raamat ja siis jälle film, pani mõtted jälla ljudenite suunas liikuma. Hea, et Päevalehe kõrvale ka midagi asjalikku osta saab!
Pool aastat tagasi mõtisklesime ljudenite üle ühe hea tuttavaga. See mõiste on pärit Strugatskite ühest ulmeraamatust, “ne ljud”, vene keele uusvorm ja tähistab hüpoteetilist uusliiki inimeste keskelt, kes meiega suhtestub umbes nii, nagu meie neandertaallastega, või mis veel hullem, nagu jänestega.
Hiljuti mõtlesin ma sellest jälle seoses Miku ja Vershininiga, Shapiro lavastatud Tsehhovi Kolme Õde vaadates. Et võib-olla 300 aastat ei ole piisav, aga 1000 aastat, 3000 aastat ljudenite tulekuks äkki on? Ja nagu rändlinnud lendavad, kannatavad ka nemad edasi, nagu kannatame meie, ainult natukene teisel moel. Nii kontreeris Juhan, Parun.
Ja siis, võib-olla kõige lõpus, tekib mingi korallne suur ajuplaneet, mis genereerib oma ülimõistuslikkuses vorme ja revolutsioone, muundumisi, teket ja hävingut imevõimsalt oma aju kurdudes, meid enam mõistmata. Nagu meie ei mõista saurusi, isegi mitte omi lemmikloomi, näiteks jäneseid, ei mõista ljuden või jumalplaneet meie kannatusi miskiks. Nagu mina oma lemmiklooma jänese üle võin ironiseerida, ei taipa mina, mis talle vajalik mis teda õnnestaks. Jumal-planeet ehitab ja ehitab ja valmis ei saa isegi mitte tema pinnale sattunud olendi head koopiat. Kinkides aga oma peegleid, meie irratsionalismi deemoneid ja haldjaid planetaarjaama neutriinoolendite kujul kõikidele uurijatele, annab ta uudishimulikele jänestele märku – ärge järage juhtmeid pliis, jätke järgi. Te ei taipa, võtke vastu porgand ja arenege. Kui on, kuhu.
Me saame mõista mingis väga ligilähedases võtmes vaid olendeid samast liigist, neidki siis, kui ajud ei ole liialt erinevad välja kukkunud. Kui aga nad on erinevad, saame võtta asju nii, nagu umbes samalaadse uskumuse mõjul teevad budistid: oleme selle ühise projektiivse lõpu mõistes, mis meid liigina kindlasti ees ootab, andes täiuslikumale teed, kõik võrdsed, ühed jänesed, küülikud kõik. Mitte lõpp, mitte algus, vaid osa teest. See teeb väga alandlikuks kõigi erinevate suhtes, olgu nad siis väga targad, või isegi väga rumalad ja aitab lõpuks kuidagi elada ja kannatada, või rõõmutseda, kui saatus kingib.
Aga äkki seal tulevalas tekivad hoopis teistmoodi lõbutsejad? Käivad väljasõitudel rohelises, nagu Strugatski ulmejutus, loobivad Maa prügi täis ja jätavad meid omi mahajäetud prügi imevigureid studeerima? Stalker on selle mõtisklusele loogiline jätk. Kes seal on? Miks nad on vait? Või kas nad on vait?
Me peame oma pisikesel planeedil, kus pole varsti vist isegi neid armsaid roose või ahvileivapuid võimalik hooldada, prügi, joodikud, ärimehed ainult laiutamas, sellel pisipisiplaneedil välja vaatama oma pisipisipehmetest akendest ja nägema neid raame ja vorme, mida pisiplaneedi tegusad ärimehed meile peavad vajalikuks näidata.
Kas pole vaikus lihtsalt sellest tingitud, et meid ei peeta väärilisteks suhtluspartneriteks?
Inimesed, me väärime rohkemat! Me oleme oma väärimistes parema elu järele täpselt võrdsed ja alati täpselt sama ebavõrdsed, kui aegade alguses. Ühest sai Abel, teisest Kain, kuigi oleks võinud olla ka vastupidi. Kannatamine on see igal juhul Mõni saab kõrberännakus hukka, mõnele antakse puhkust mõnes oaasis, mõni näeb vaid miraazhe, mõni kaugelt Tõotatud Maad. Mõni hakkab kummardama kuldvasikat.
Mõni sattub Egiptimaale, saab seal jõukaks ja kutsub vennad ka järele. Kuid seegi on miraazh. Ka sealt aetakse nad jälle välja, igavesed nomaadid, nagu inimesed ikka on, ka siis, kui kõik raha ongi käes. Potivari naiste poolt pakutud hõrgutised ei asenda kõrbemiraazhide ilu ja kõrbetuule kutset. Tähed on tähenduslikud vaid teelistele.
Kui kõrbetee polegi kutsuv, ei jää ka meepottide juurde jäänutele enam muud, kui vigiseda kümne nuhtluse käes. Neist hulleim on oma järeltulijatest vabatahtlik loobumine. Esmasündinuid ei sünnigi enam.
Kes ei seda ei mõista, need rahvad pühitakse teelt ja nende asemele tulevad teised, elujõulisemad. Midagi ei ole uut Päikese all.
Nendele mõni nädal tagasi, pärast Lemi raamatu läbilugemist kirjutatud mõtetele jätkuks, katkestuseks ja Solarise motiivide juurde tagasipöördumise ajendiks sai ühe anonüümse blogija üherealine tähelepanek: blogida on ju väga hea, aga kas need mõtted, mis siia kirjutad, on enda omad? Aga millises aju osas tekkinud mõtted on rohkem omad, kui teises? Millises poolkeras peab mõte sündima, et see oleks tõeliselt oma, et oleks autorsus? Autor, see kamp neuroneid, on kohe surnud ja ka see mõte on surnud, kui teised neuronid ei kannataks kollektiivse maania käest kohe kisama pista, kui mingi erutus aju ühes servas on lainetama puhkenud. Ning ka edaspidi on autor jälle surnud, õieti igavesti anonüümne ja tundmatu, eristamatu teistest omasugustest neuroneist. Mõte või teos või tekst elab edasi oma elu, sõltumata sellest, kes selle on sünnitanud. Lääne üks värdidee on selle mõtte sünnitaja demoniseerimine või ingliks tegemine, mis väga sageli autori ise paneb sundseisu, olukorda, kus ta edevusest hakkab ennast pidama millekski eriliseks. See loob sellise autogeneratsiooni ja sellest selline epilepsilisus Lääne kultuuris.
Prohvetid ei ole kuulsad omal maal lihtsalt selle pärast, et neid ei ole füüsilises ruumis olemas. Nad on sümboolsed objektid ja saavad eksisteeridagi vaid sümboolselt. Kuidas selle sümboolse objekti kandja peaks elama ja selle sümboliga suhtestuma?
Sümboolse objekti suhe iseenese kandjasse on ka praegu päevateemaks. Need asjad on läinud lootusetult sassi, ühiskond ei oska midagi peale hakata oma sümboolse institutsiooni alt paistva reaalse draamaga. Ühe pere elu selline võimendatud vaatlus on sellest konfliktist genereeritud. Kunstiliselt on selle konflikti kõige parem esitus pärit Bergmanilt, Sügissonaadist, Chopini teise prelüüdi erinevast esitusest, ema ja tütre erinevast mängustiilist, mida ei saa ületada. Nii nagu autor ei saa ennast oma teose eest kaitsta, ei saa mõni inimene ennast oma kuulsuse eest kaitsta. Ühe telesarja tegelase enesetapp võiks panna meid tõsiselt mõtlema selliste asjade üle ja võiksime koku leppida vähemalt ühes asjas:
Jätke pere rahule, avaliku elu sümbolite pereliikmed vajavad tõesti enam kaitset kui lihtsurelikud. Kogemusteta lihsturelik sellist kahestumist mõistmata, ei pruugi olukorraga lihtsalt hakkama saada. Tapelge autorite, sümbolite, kuulsuste enese ümber kuid palun jätke pere või ka lihtne inimene üldiselt rahule. Pere ülejäänud liikmetel on niikuinii väga raske toime tulla selle kuulsuse koormaga, mille üheks väljendajaks on ka lossis toimunu. Nende probleemid järelikult on sageli võimenduvad, kasvõi selle läbi, et nende õukond ja ümbritsev kasutab kohe ära võimaluse ära panna, ennastki ausärast ümbritseda, ise kah osaline olla sümboli elus. Kõik see on meil siis nüüd praegu käimas ja oleks viimane aeg meelde tuletada Itaalia maffia ühte põhimõtet - pere tuleb hoida lahus, jätke pere rahule. Kui poliitiku pere kistakse taplusse sisse, siis ei ole ühiskonnas eneses loota enam mingit sidusust, selline enesehävitus lõpeb väga halvasti. Inimesed tajuvad selle instinktiivselt ära ja ärge lootke seetõttu sellest käigust kasu. Ühinen selles lõigus Märt Väljataga mõtetega Sirbis ja kutsun veel kord mõistusele kõiki, kellel see asi olemas on.
Niisiis vähemalt neil, kes kirjutavad mingit teksti ja selle teksti õnnetuseks on kuidagi levida või mõjuda, või need, kes loovad midagi, või need, kellel on võim, on tegelikult niikuinii kahestunud objektid. Kuid selline kahestus lihtsalt nende puhul paistab selgemalt välja. Ka kõige tavalisemad inimesed on mitmestunud, nende rollid erinevad ja välja paistvad isiksuse identiteedid erinevad. Me ei suuda neid rolle sageli viia üksteisega kooskõlla, kuid see oleks eneseleidmise tõeline tee. Lääne kultuur seda ei võimaldagi. Ta on õpetanud ennast paljundama, kloneerima, enese sees igat sorti karnevalietendusi läbi viima ja seda nautima. Ta õpetab, et mida rohkem neid identiteete on, seda uhkem. Tegelikult oleks oma ego või egod vaja hoopis lahustada.
Mõistes, et mina on midagi, mida ei olegi olemas, see budismi üks kõige mõistetamatu ja mõistusevastane, meile mõeldamatu mõte või tees on üks kummitus, mis ei jäta enam kui oled seda korra lugenud. Selle mõtteviisi teine ots ongi Lääne mõtlemisviis, see mõtlemisviis, et olengi vaid mina(d), solipsistlik hullumeelne neuron. See mina tahab kuulsust, kiidukõnesid ja austusavaldusi, kui on midagi välja haudunud. See paneb ta kisama ka siis, kui ei ole, mille peale kisada. Seetõttu pole imestada, et meie, õhtumaine maailm kannatab pidevalt epilepsiahoogude käes. Epilepsia on see, et ühel hetkel kukkuvad aju kõik neuronid kisama. Organism on seetõttu juhitamatu. Kramp läheb üle, kui erutus vaibub. Epilepsia kõige julmeim ravi on aju keskelt pooleks lõigata. Üks pool jätka seetõttu rahulikult omi toimetusi, kuigi teine on eufoorias.
Nimelt meie aju kaks poolkera on nagu kaks protsessorit, kes üsna täpselt teineteist dubleerivad. Järelikult mitmepooluseline süsteem on stabiilsem, juhitavam, elu enese nõue. Seega arvatavasti isegi hiidaju ise peab ühes otsas midagi looma ja teises otsas sama hävitama. Meie aju on mitmepooluseline, mitte ühepooluseline.
Järelikult luues ühepooluselist maailma, me loome utoopiat, mida ei ole võimalik teostada. Selle ühepooluselise maailma, utoopia häving ja jagunemine on paratamatud.
Lääne tsivilisatsiooni Mina on ka täiesti naeruväärne. Ühelt poolt nõuab ta raha ja austusavaldusi oma piiksatuste eest. Teisalt on ta täiesti võimetu mõistma üldist, kaugenema, vaatlema üldiselt, ta ei ole ei solidaarne ega elitaarne.
Raha, meie ajastu kuldvasikauskumise masinavärk sunnib ennast müüma. Peab hakkama müüma ka müüdamatut – mõtteid. Mõtteid ei saa müüa, sest neil ei ole tegelikult omanikku, vaid vaid tekitaja. Mõtted on juba oma loomuselt kõikide mõistvate omad, kõikide nende omad, Kaundinjade omad, kes saavad aru ja omastamatu neile, kes aru ei saa.
Raha masinavärgi loogika järelikult ei ühti mõtlemise loogikaga ja surmab selle, kui saab võimust.
Raha masinavärgi õlituseks kasutatavad määrded on sageli väga õilsas pakendis Üheks pakenduse viisiks on võrdsuse nõue, sisuks hoopis edevus ja kadedus. Sarnaseks pakenduseks võib pidada vabaduse nõuet, sisuks ahnus koos edevusega. Mõlemad on ilusad pakendid, kaunilt kujundatud ja kõlavalt illustreeritud riiulitäite raamatutega, mida sobiks tapeedina kasutada.
Kõik need mõisted sünnnitavad süütunnet, kadedust, edevust, mitmesuguseid mõttetuid tunge. Kas ma olen ikka õigel teel, kui tarbin elitaarset ooperietendust, kas kõik ikka on lugenud seda, et ma seda ooperit ikka vaatan, kas kõik ikka taipavad seda, et MINA tarbin ooperit, ja teised ei tarbi, kas kõik ikka saavad aru, et see Mina EI OLE elitaarne, vaid ka teie, kui teile muidugi mõni hetk suudab kangastuda midagi nii ilusat, kas te ikka taipate, et ma olen võimeline oma ooperitest isegi loobuma selle nimel, et olla teiega ühesugune, kuigi see ehk on küllaltki suur ohver ja seetõttu jään ma paratamatult paljustki ilma, kas kõik mõistavad seda, et kui tohutult tore oleks maailmas elada, kui kõik tarbiksid ooperit, loeksid Rilket, mõistaksid kurbust, kuigi eraldumiseks ja eraldamiseks leitakse sel juhul ju kohe teine ikoon? … Üldiselt võib genereerimist jätkata lõputult ja lahendeid ei leidu. Mõisted võrdsus, vabadus on iseenesega vastuolulised ja ei saa midagi asjalikku genereeridagi. Võrdsuse võiks väga ettevaatlikult sisse tuua alles pärast väga pikka selgitust sellest, et me oleme teelised, et meie maastikud on järelikult oma koha poolest niikuinii väga erinevad. Kellele stepp, kellele mäed, kellele orud. On väga imelik nõuda mäel asuvalt inimeselt seda, et ta orgu laskuks, kui ta seda ei taha, kuigi võiks. Orus olevale võiks soovitada kasvõi kordki elus mägedel käia, et seda tuult seal mõista. Vaid inimeste eneste püstitatud müüride vastu võiksime olla leppimatud, kuid elu enese, looduse enese müüre ei saa purustada. Oleks ülim vägivaldsus ja absurd hakata nõudma inimeselt, kes korrutustabelitki ei taipa, Fermat teoreemi tõestuse mõistmist. Samas loete te seda ju teisiti: te loete, et Sekeldaja pretendeerib matemaatika mingile mõistmisele? Ma ei pretendeeri, kuid eneseimetlus ei jäta sind kindlasti iialgi, järelikult ei saa ka seda tähendust peita, ma vastaksin Nagu näete, edevus on see, mis võib viia sageli isegi kõige süütuma arutelu hoopis sinna, et kui tark olen mina, või et kui tark on keegi, kellest sõltud. Lihtsaim tee oleks jätta teelised sinna, kus nad on, soovitada neil minna õiges suunas, kõrvaldada absurdsed müürid ja tõkendused, luua selles mõttes ehk tõesti võrdsed võimalused, ehitada ja arendada teid.
Kuigi isegi siin võrdsus loob kohe ületamatuid vastuolusid: ei saa olla võrdsed võimalustelt Mozart, kellel absoluutne kuulmine ja muusikaline mälu veres, või lihtsurelik, kellel seda pole. Oma riistvaraga peame kohanema nii ehk nii. Sellest järelduvalt mina ei põe ei võrduse ega elitismi dualismi vastuolude käes.
Lihtsalt eeldus sellest, et inimesed on üsna ühes kohas maastikul, kindlasti ei kehti. Kui nad ka oleks, ei lähe nad samast kohast eemale ühesuguseid teid pidi ühesuguse kiirusega, ühesuguse sattumuslikkusega. Kuid me peame õppima kõrvaldama inimeste püstitatud kunstlikke müüre, näiteks sedagi, kuidas suhelda nendel, kellest üks on näinud ooperit, teine vahest ainult kuulnud terminist. Tuleb ehitada teid, sest kui teed ei ole, ei saa ka ühest punktist teise jõuda. Kuid tee ka hävitab, sest mõni üksildane paik eeldab just seda, et nendeni jõutakse vaid harva.
Mäed, need muidugi jäävad, nende olemust ei saa õhkida. Vaimsed mäed, nagu näiteks nelja värvi probleem matemaatikas, on olemuslikud ja neile saab ronida vaid eriettevalmistuse või võimekust eviv alpinist. Lennuvõimelised, kui tekivad, muidugi lendavad üle, ei vaevu kaljudega jändamagi. Kuid ka neile on ülal ees kosmos, tühi ruum. See ruum on kõige otsesemas mõttes tühi, sest tegelikult ei tea ta ka isegi, milliseks kujuneb. Elutu ruumi täitmise viisi peame meie välja mõtlema, me mitte ainult et ei avasta, me tegelikult leiutame. Elu leiutab, konstrueerib lakkamatult.
Elu teke planeedil lõi ka täiesti uut liiki põhjuslikkuse ahela. Elu edasiarenemise põhjuseks sai elu ise. Ta on kleepinud ennast planeedile külge nii, et saaks öelda – tänu radioaktiisusele toimuvad mutatsioonid, tänu mingile muule x faktorile muu areng. Elu kasutab armutult kõiki välju ja asju, mis planeedil toimivad.
Järelikult võiksid füüsikud vahel keerukate instrumentide arendamise asemel võtta plaani elu ennast instrumendina kasutada! Gravitatsioonilainete registreerimiseks kasutatakse praegu mingeid alumiiniumsilindreid, seni tulutult. Kas poleks huvitav eeldada, et gravitatsioonilained, kui olemas, on kuidagi kasutusele võetud ka elu poolt? Ma poleks eriti üllatanud, kuuldes valkude võimest interakteeruda gravitatsioonilainetega. Kui nii, siis järelikult sõltumegi planeetidest, Jupiteri ja Saturni seisudest, paistku see kuitahes absurdne alguses. Algul see nii ei olnud, siis aga, mingi tobeda rakumutatsiooni tasandil see hakkas toimima, mingi rakk või nende kogum sai kasu sellest, et hakkas vibreerima mingi laine rütmis? Loomulikult on see vaid hüpotees, mis võib osutuda vääraks.
Kuid juba teada nähtuste puhul oleks kindlasti abiks vahetada vaateviisi: radioaktiivsus ei ole mingi masin väljaspoolt, vaid lihtsalt see hoob, mida elu kasutab edasiarenemiseks. Võimalik, et kandidaate oli mitu, kuid välja valiti planeedi radioaktiisus ja see jäi, ülejäänud muutlikkust genereerivad faktorid jäid saladuseks. Elu üks omadus on kohaneda paratamatute, vältimatute faktoritega –kindel temperatuurivahemik, keskkond, kuid varjatud omadus on ka ebaoluliste, ausalt öeldes muus mõttes täiesti tühiste, imeväikeste füüsikaliste nähtuste kasutamine, integreerimine oma ruumi, võtmine oma relvastusse.
Seda kasutab arvatavasti mitte ainult geen, vaid ka meem. Näiliselt täiesti tühised sümboolsed ressursid saavad arutute tapluste objektideks. Mingi materiaalne paratamatus ei pane inimesi taplema mingite müütide üle, palju kedagi tapeti või palju kusagil vägistati, või kes siis õilsad on. See kõik on memeetilise põhjuslikkuse ahelas aga olemas. Mõistes põhjuslikkus sellisel mitmekihilises süsteemis annab ehk ka võimaluse hakata aru saam sellest, kust me oleme tulnud ja millises suunas liiklemas.
Heade fantaasiakirjanike looming võib siin olla olulisemgi katalüsaator, kui kuiv faktianalüüsile orienteeritud teadus.

jaanuar 22, 2006

Lennukikummardajate arhitektuur
















Richard Feynmanile kuulub järgmine huvitav kirjeldus:
[http://parsek.yf.ttu.ee/index_files/Page2793.htm ]
Vaikse ookeani saarte elanikel on lennukikummardajate religioon. Sōja ajal nad nägid maandumas lennukeid, mis tōid igasuguseid häid asju, ja nad tahavad, et nii oleks see ka praegu. Seepärast nad rajasid midagi lennukite maandumisradade taolist, süütasid nende äärde lōkked, ehitasid puust hüti, kus istub mees, kellel on peas puust kōrvaklapid bambusest antennidega - ta on dipetsher, - ja nad ootavad lennukite maandumist. Nad teevad kōike ōigesti. Vorm on täiuslik. Kōik paistab välja nii nagu toona, kuid - see ei toimi. Lennukid ei maandu. Mina nimetan selliseid asju lennukikummardajate teaduseks, kuna inimesed, kes sellega tegelevad, järgivad vormiliselt kōiki ettekirjutusi ja viise, mida nōuab teaduslik uurimistöö;”
Miks siis lennukikummardajate tegevus ei kandnud vilju?
Miks vorm ei tekita sisu? Feynmani artiklist, täpsemalt kõnest 1974 aastal Kalifornia füüsikateaduskonda lõpetavatele tudengitele saame edasi lugedes teada: kõige olulisem sõnum oli väga lihtne mõiste: ausus. absoluutne, kompromissitu, võib-olla religioossuseni jõudnud ausus teaduslikus tegevuses. Printsiip, mis on viidud viimase piirini. Teha katse ja vaadata, kas see toimib. Mõõta, mõõta, võtta arvesse kõik ebameeldiv, avaldada kõik vastu ja pooltargumendid.
Ma laiendaksin Feynmani põhimõtet kogu kaasaegse ühiskonnale ja julgen kinnitada, et praegusest kriisist ainukene väljavedav asi on ausus. Tõde, sest see ja ainult see kannab.
Meie ühiskond hävitab sellise teadusliku aususe alustugesid juba vähemalt 100 aastat väga järjekindlalt ning on selle sisse suutnud programmeerida ka haridusssüsteemi.
[loe Feynmani veel http://parsek.yf.ttu.ee/index_files/Page1679.htm , tõsi, see on veidi spetsiifiline teema mittefüüsikule]
Sealtoodud Brassiilia füüsika mittetoimimine on täpselt üle kantav ka meile, võimalik, et mitte üksüheselt (füüsikas on mõned, kes on edukad tänu aususele, asjade sisulisele mõistmisele), kuid terved valdkonnad Eestis on mürgitatud aususe puudumisest, eriti humanitaarvaldkonnad, kuna seal isegi printsiibina ei ole olemas häid kriteeriume millegi eristamiseks, ei ole olemas katse-eksituse meetodit. Arhitektuur paistab vaevlevat samade tõbede küüsis, kui lennukikummardajate religioon.
Kõik on nagu olemas. Lennurajad, tuled, kuid on puudu üks asi: lennukid. Lennukid ei lenda. Kõik on eesti arhitektuuris ka nagu olemas, on olemas spetsialistid, professorid, arhitektid. Kuid tehakse ja tehakse jätkuvalt projekte, mis ei meeldi inimestele. Arhitektid saavad preemiaid, kõik nagu oleks, aga seesama keskmine inimene ei pea tulemit millegipärast ilusaks. Muidugi ei ole see niimoodi kõikjal, kuid ERM-ga toimuv näitab välja kõiki Eesti ühiskonna pahunähtusi.
ERM muuseumi konkursiga seni toimunu ja toimuv on niisiis ühiskonna tervisliku seisundi heaks indikaatoriks. Praegu on viimane aeg siin asju muuta, teha toimivamaks. 2009 on juba ohtlikult hilja. Võimalik, et ma eksin, et lennurada muutub toimivaks sümboliks ja „lennukid hakkavad lendama”, ideelises ja sümboolses mõttes, et selle lennuraja saatus kujuneb õnnelikuks. Praegu aga näitavad mitmed väga ohtlikud märgid, et nii ei saa see mitte olema. Miks on kaldutud kõrvale aususe printsiipidest? Inimlikult on need nähtused mõistetavad, aga viivad kuhjudes vältimatult 2009 või 2019 pettumuseni – lennuraja motiiv ei toimi, ideelennukid ei hakka lendama.
Kõigepealt arhitektuurikonkursist: sellest ei ole kuni 2006 jaanuarini teavitatud avalikkust. Korraldati konkurss, tingimustega saab tutvuda muidugi avalikul Interneti saidil, kuid see oli ka kõik. Juba enne konkurssi ja selle ajal oleks nii konkursil osalejatele kui ka zhüriile pidanud olema oluline tagasiside. Mida ootab ühiskond, kultuuriavalikkus sellelt muuseumilt, mis ideid peab see arhitektuur väljendama? Mida ootavad museoloogid, etnograafid? Mida ootavad potentsiaalsed külastajad? Kuidas seda kõike on tehtud mujal, mida saaks üle võtta? Konkursiga seoses moodustatud komisjonist sai alguse peamine põhjus, miks me praegu tulemuse üle nii mures oleme: see koosnes kultuurifunktsionääridest ja arhitektidest. Eesti on liiga väike, et siin mingis teadusharus või valdkonnas ei pääseks võimutsema üks stiil, üks grupp. Praegune stiil arhitektuuris kummardab tingimusteta modernismi. Nii et kui siia saabub üheks päevaks Winy Maas ja ütleb, et lennurada peab tulema, siis nii ka saab. Maas on prohvetiks arhitektidele, nende Sai Baba. Komisjoni pidi idee poolest tegema koostööd ka ekspertidega, võtma arvesse nende ekspertiise. Kuid ekspertidel puudus hääleõigus, hääleõigus aga oli antud minu arvates põhjendamatult kultuurifunktsionäärile, Raivo Palmarule. Eksperte oli ametisse nimetatud 4, kuid osales ka Krista Aru, kokku seega 5. Seega domineeris praktiliselt üks koolkond, Arhitektide tsunfti praegune vaateviis küsimuses, mis ometi peaks puudutama tervet rahvas, eesti rahva kultuuri. Mujal maailmas sellealastes komisjonides võetakse liikmeteks ka mittearhitekte, kes otseselt hakkavad tegutsema selles hoones. Oleks piisanud ekspertidele hääleõiguse andmisest või komisjoni laiendamisest museoloogidega. Oleks piisanud lihtsalt tervest mõistusest ja ekspertide arvamuse läbilugemisest. Kuid ei piisanud. Arhitektuurikonkurss ei olnud ainult ideekonkurss, vaid oli ka lahenduste pakkumise konkurss, pakutute seast tuli välja valid nii funktsionaalselt kui ideeliselt sobivaim.
Alles nüüd hakatakse üldse arutama, mida ERM-lt üldse tahetakse saada. Kui komisjoni tooniandev seisukoht PM-st avaldatu põhjal on see, et jumala eest unustage ära suitsupääsukesed, või ärgu seal mõeldagu liiga palju kopsikutest, ei pea ma tulemust usaldusväärseks. Mida teab Winy Maas siiski museoloogiast? hr. Maasi mõned tsitaadid ma tõin ERM teemast allpool käsitlevas artiklis, kuid üks veel: Komisjonis osalev arhitekt Murula mainis, Maas olla temalt pärinud, kas ERM-s säilitatav on atraktiivne. Murula vastas: kas ema on ilus? Ma arvan, et ta vastas adekvaatselt. Maania tsirkuse ja leiva nimel kõik väärtuslik ohverdada on ajastu suurmood. Maas on andekas arhitekt kahtlemata, kuid muuseume pole ehitanud. Mis puutub piirideta Euroopa sinna? Kas poleks aeg ideoloogiate mälulennuväljadelt igaveseks minema lennata? Barry Lordi ma usaldan, tema biograafiast on lugeda, et ta on terve elu tegelenud muusuemidega, muuseumide projekteerimise ja ehitamise nõustamisega. Ühesõnaga, kas keegi komisjonist oskas mõtestada ka lähteülesannet? Kas keegi arhitektidest sai sellest ülesandest aru? Kuid arhitektide tänane modernne tööstiil on selline, et jumala eest mitte tutvuda kohaga (võib tekkida liigne kiindumus oma ohvrisse, mida siis ilmselt oma võimsa kujundiga tahetakse vägistada, Crochet autorite kreedo oli ntx selline, mida saab lugeda Tartu PM-st), jumala eest mitte hakata liiga armastama seda kohta. Samalaadne, lausa mütoloogiliseni viidud järjekindlust oma koha vägistamiseks, kui nii võib väljenduda, on vist praegune moekreedo. Idee peab olema võimas, vägistav, vangistav. Et see toimiks, ei tohi olla mingit ühtesulamist, vaid ainult lammutamine.
Niisiis konkurss toimus ja ei pidanud olema suur prohvet, et ennustada, et tulemus pidi olema võimas, lammutav, kuna komisjonis olid ülekaalus arhitektid. Lennurada on seal pool sajandit meie elu lammutanud, nüüd jääb see kujund edasi lammutama. Lennuraja ideele ehitatakse arhitektide poolt igat sorti jalgu alla. On üles otsitud keegi Utotskin, kes 1912 seal põllu peal laperdas.
Hurt ja teised rahva vanavarakogujad, Raadi mõis ja seal tehtu pole midagi, seevastu Utotskini lendamised on seda, see sümbol kinnistatakse, Raadi mõis aga hävitatakse sootuks (Peterson tahab sinna buldoosereid peale).
Okupatsioniaja haigust ravitakse sarnasega, erinevalt homoöpaatiast mitte väikestes annustes, vaid veel suuremates, kui esialgne. Sest lennurada on maas, lennuraja imitatsioon muusumi näol aga on muuseumi katus, mis külje pealt vaadelduna on horisonti lammutav, kogu territooriumi vägivaldselt poolitav.
Teine jalakene mõistega „rahvusvaheline” on kasvatatud juurde ajakirjanike poolt. PM-st loeme, et konkurs ei olnud lihtsalt rahvusvaheline, vaid tõeliselt rahvusvaheline. Sellest ei olda võimelised aru saama, et see on verbaalne totrus, eufemism, millest teatavasti kubises meie okupatsiooniline minevik. Täpsustuseks pean lisama, et see konkurss ei olnud rahvusvaheline, vaid EU siseste bürokraatireeglitega paika pandud, mistõttu ei saadu osaleda ntx. Ameerikast või Norrast. Seega eufemism ja teadlik pettus ka mõiste rahvusvaheline kasutuses.
Lõhestus seda mõistet kasutades on mõne kultuuritegelaseks pürgiva repertuaaris ka juba olemas. Berk Vaher näiteks arvab lausa profashistliku oleva üritada vaidlustada sellist võimast tiimi, kus üks liige on Liibanonist, teine Jaapanist ja kolmas Itaaliast.
Lõhestatus on jälle käes: Päevalehe küsitluses 40% on poolt ja 60% on vastu.
Lennurada jagab territooriumi samamoodi juppideks, nagu NL aegadel, aga ta jagab täpselt samamoodi meid ka erinevateks parteideks, on lõhestav juba ette. Seda lõhestatust isegi võimendatakse, et meedia võimujokkerit kasutades üritada rahvale tehtud otsus meeldivaks kuulutada, seda infovähesuse hinnaga. Meil pole tänaseni Barry Lordi ekspertarvamuse teksti teada, meil puudub täpne info projektist. Tartu PM 19.01.06 avaldatud artiklist, sisearhitekti Kadariku kiidukõnest loeme, et projekt on väga intelligentselt vormistatud. Ma julgeksin kontreerida. Kui makettide vormistamise lohakuse eest saaks anda eriauhinna, siis kuuluks see kahtlemata Lennurajale, vahest mõni veel ületas seda, ntx. Loom. Võta üks tükk pappi ja lõika ristikülikukujuliseks, nikerda mingid tikutopsitaolised asjad sinna peale, tee mingid augud, liimi kokku, kleebi teine samasugune papitükk peale ja umbes 1 tunniga on makett valmis. Erinevalt Lennuraja maketist ERM näituselt oli üsna palju projekte varustatud päris korrektse ja arusaadava mudeliga. Lennurada seda ei olnud.
Veel vähem arusaadavad on sellest tehtud fotod. Kui näiteks projekt Sõle arvutikujundus oli ilus ja pildid vähemasti teravad, siis rahvusvaheline tiim hiilgas haruldase kujundusliku võhiklusega või siis vähemalt lohakusega. Peale udupiltide te tegelikult ei leiagi mitte mingit korralikku infot. Tekstimullist loeme vaid selliseid ilukõnelisi kujundeid, milles kesksel kohal on lennuvälja ideekujund ning see, et kõik sünnitaks pidevat kahtlust ja ebakindlust. Projektimullist saab spetsialist ehk ühte koma teist, kuid ärge võtke seda tõsiselt. Tänapäeval saavat kõike ju ümber teha. See on tänapäeva arhitektuuri suurmood: kõike saab teha ja kui välja ei tule, siis saab ümber teha. Sellest asjaolust, et tegelikult ei saa ümber teha, vaikitakse.
Te ei taha endale individuaalelamut torukujulisena, lennurajana. Kõik ruumid on ju olemas. Mis te seda siis ei taha? Miks peaksid museoloogid torukujulist hoonet tahtma? Miks peaksid külastajad seda struktuuri armastama? Ruumilisuse topoloogia on väga tähtis asi, seda ei saa ignoreerida ja maja väliskuju määrab selle maja sisemise elu terveks elutsükliks. Pikkade vahemade läbimine ühe või teise tegevuse elluviimiseks on sellises torus paratamatud.
TÜ raamatukogu maadleb tänini katusega, mis tilguvad läbi. Miks? Sest katus on horisontaalne ja lumi sajab sinna peale, sulab ja uuristab pragusid. Miks peaks lennurajal teisiti minema? Kas te olete näinud, mis on saanud kaugpommitajate betoonraja plaatidest? Nad on mõranenud, vesi on pragundanud selle. Miks peaks mälulennuraja katusel toimima teistsugused protsessid, teistsugune keemia ja füüsika? Meil on talv ja talvel toimuv on pidev sulamine, külmumine, pragundamine ja lõhkumine. Järelikult juba eksponaatide tervise tõttu peab väga hästi olema lahendatud katuse probleem. Oletame, et seda kõike saab teha.
Toru laius on 70 meetrit. Paratamatu on sisemuses akendeta ruumi suur osakaal. Mis sinna panna? Inimesed peavad töötama normaalvalgustusega ruumides, selline on standard. Mõned hoidlad peavadki olema akendeta, kuid ekspositsoonipindadest mõned vajavad valgust. Katuseaknad peavad olema väga veekindlad, isegi jalutuskindlad vist? See kõik maksab, vajab tihendamist veelekke eest, talvel jälle on vaja lahendada lume ja härmaprobleemid etc...
Näeme ka puht praktiliste probleemide suurt hulka. Seetõttu, saades kuulda Barry Lordi ja Karin Hallas Murula negatiivsetest ekspertarvamustest, ei saa muidu, kui küsida, kus need arvamused siis on? Äkki on need siiski piisavalt põhjendatud. Äkki tasub nad vähemalt läbi lugeda? Kas meil on üldse vaja võimsa ideega modernarhitektuuri ERM-i jaoks. Ei ole ju. 2009 on väga kuum see moderne asi, 2019 enam ei ole. Asi hakkab vaikselt lagunema ja rohtuma ja 2029 näeme samasugust vaikust, nagu Eesti Põllumajandusmuusumis praegu. Hoone ise ei hakka elama, hoone sees toimuv tegevus paneb selle elama. Võrdleme näiteks seda Tartu Mänguasjamuuseumiga. Haruldaselt sümpaatne ja mõistlik areng Tiia Toometi poolt juhituna näitab seda, mida saab muuseum hea ideega saavutada. Täna on muuseum jälle sammu võrra kaugemal, kui enne – on olemas teatri ja filminukkude maja. On olemas Vladimir Sapoznini vigurmänguasjade suurepärane kogu ja palju muud, näiteks Leonhard Lina 10 aaasta jooksul kartulisalves NKVD eest peidus olles nikerdatud nukumööbel ja mänguasjad. ... vist kirjutan sellest omaette loo.
Külastage, ja tee veendute: muuseumi tööks ei ole tarvis megalomaaniat, see võib saada kammitsevaks, takistavaks kujundiks muuseumi arengus. Megalomaansed kompleksid valmivadki millegipärast mingi institutsiooni lõppfaasis. Kas see on tõesti ERM-i luigelaul?
Lugu sai pikk, liiasusest selliste teemade käsitlemisel on väga raske vabaneda. Lisaksin veel laupäevase külastuse kestel tekkinud mõtteid ERM-i museoloogilisest poolest. Niisiis maja võib olla isegi üsna kesine ubrik alguses, kui on olemas ideed ja nende teostajad, saadakse omale nii maa, tegevus, huvi. Mänguasjamuuseum oleks mudeliks kaasaegsele museoloogilisele tegevusele. ERM vajab
1. väga põhjalikku Interneti saiti, mitte formaalset, vaid sellist, kuhu külastaja võib uppuda nädalateks. E- Eesti Rahva Muuseum on praeguse ajastu jaoks kõige kõnekam vorm.
2. Arvuteid ja interaktiivset tegevust. Mingid kopsikud ei ole tõesti kõige tähtsam, kuid tähtis on protsess, võime saada teada, kuidas kõiki neid asju teha, näiteks märsside valmistamine, käsikivide abil vilja jahvatamisega. Protsessist sünnib meelelaadi tunnetus, meelelaadi tunnetusest sümboolsete väärtuste ülekanne, kestmine, rahvale eluliselt vajalik konservatism.
3. Teemavaldkondade laiendamist. Eesti Rahva üks põhitegevus on olnud põllundus ja nende kogude ühine integreerimine Põllumajandusmuusumi talveunes koguga ja põhjalikuma sisseminekuvõimaluse avamine muuseumis oleks väga tervitatav.
Kogu see vanade traktorite kogu näiteks sealt sobiks ideaalselt betoonplaatide peale!
4. Ka kõik teised teemad peaksid olema põhjalikud, külastaja peaks saama võimaluse käia ERM-s kui püsiklient aastaid, võttes ette kord ühe, kord teise kultuurivaldkonna kord põllumajandus, kord rehielamud, kord kalandus, kord mesindus, rahvakalender.
Ja nii edasi ja nii edasi.
Püsiekspositsiooni mõiste on üldse püsiv mõttetus, sest ka eksponaadid vajavad uuendamist ja vahetamist, tolmu pealt pühkimist mõnel vanal eksponaadil ja mõnel liiga kauaks püsiekspositsiooni jäänu keldri panekut See muuseas tähendab pidevat logistilist sebimist muuseumi sees ja jälle toru ei ole mugavaim asi selleks.
5. Puudu on suhe nende inimestega, kes ühte või teist protsessi veel valdavad, või vastupidi, huvist selle vastu on uuesti omandanud ühepuupaadi tegemise oskuse, või mõne muu oskuse. Inimeste oskused, nende areng ja vanade oskuste uuendamine ja värskendamine oleks museoloogilise tegevuse üks nurgakivi.
Meie rahvakultuur on pigem oskuste kogum, kui konkreetselt esemeliste asjade suur kultuskogum.
Kuid aitab. Vahest siis, kui Barry Lordi raamatud saan kätte ja veidi selgust selles, kuidas siis tema arvates tehakse muuseume, ja veidi selleski, kuidas mõnes muus maas on seda tehtud, kirjutan veidi. Lennurada on arvatavasti meie saatus, saada omale selga kadakliku mõtlemise sünnitatud megalomaanseid sümboleid. Eesti Arhitektid on veel monotoomsemalt koondunud ja põrmustavad leebe naeratusega igasuguse virina. Ka kultuurifunktsionäärid ei ole eksivad, vaid ilmeksimatud.
Jäävad vaid mõned virinad blogosfääris ja ajalehtede kirjakastiveergudel ja see jonnaks 60%, kes EI TAHA SEDA SÜMBOLIT. Kuid seda 60% vist ei ole küll mõtet arvestada, see on täiesti tühiasi. Küll nad selle lennujaama ka alla neelavad.

jaanuar 19, 2006

Kadrioru lossi pahupoolest



Peaaegu kahju, et nii läks. Te kõik teate väga hästi, mis tempe olete teinud teismeliseeas.
Näiteks Sekeldaja mäletab väga hästi seda, kuidas issi piiritusepudelisse sai (oli selline tal) vaadatud ja pärast järgmine koolipäev ära jäi. Või kuidas issi zhiguli sai sõidetud lömmi (ülepealend), garaazhi pandud ja „rõõmustatud” teda teatega „veidi” lömmis autost. Nii et mind ei shokeeri mingid teismeliste teod, seda küll. Pean ennast veel paipoisiks sellise shokeeriva ülestunnisuse järel! Vanema issanda vits, tema järelpõlv nuhtleb halastamatult ja vahel ka õigustamatult. Ma arvan, et presidendi lapselapsed vajaksid seetõttu veidi enamat järelvalvet, et mitte teha rahvusvahelist ämbrit oma tembutamistega. Kuid ei ole uut päikese all.
Mingi Leivo pojukene vist, võin eksida, või kes veel, olla narkomaan ja nii edasi… Kedagi ei koti, kuni tulevad mingid valimised, saab ära panna, on magus hetk etc…
Lapselapsed testisid riigi alustalade kandvust, ja selgus, et need on mädad. Kuningas ongi alasti, kas see on saladus? Kus vili on? Kas sellest testist jäi väheks?
Kas Eesti panga presidendi korruptiivsed tehingud ei ütle teile tõest midagi?
Kas Ühispanga esinumbri nagu muuseas miljardilise osaluse saamine on pisinumber?
Kuidas sai sügisel jõkke uppuda keegi Ülo Koit, Looritsa poeg muuseas, kas tuleb meelde? Kas olete kuulnud sellest, et igal presidendil olla oma Panama. Meie praeguse Panama toodi välja, üleeelmisest tehakse visalt pühakut, kuigi tsaaririigi kullavarude sahkerdamine Läände on puhtalt selle mehe hingel, nagu ka tellitud poliitiline mõrv. Tahetakse presidendivahetust, on kuiv konstanteering. Veel kuivem on see konstanteering, et kont, mis leiti, oli väga magus.
Ei pea olema prohvet – järgmise presidendi kapis on veelgi hullemad Panamad, et mees teeks, mida vaja. Teate üldse, mida see vihje tähendab? Vaevalt.
Rüütli enese kapist niisiis midagi leida ei olnud, ka abikaasa paturegister paistab oleva puhas. Uurime järelpõlve, jälle ei leia erilist midagi. Noh, vaatame siis lapselapsi. Ja ongi kont käes. Lapsesuu ei valeta. Eesti riik on väga sügaval mudas. Isegi lapsetempude avalikustamise viis on selle indikaator. Täpselt siis, kui vaja. Liigagi täpselt. Et ikka oleks veel sügavamale mutta võimalik jalaga lüüa.
Selle intriigi käekiri on sama, mis Marie Antoinette loolgi kaelakeega, enne Prantsuse revolutsiooni ja loendumatutel teiste lugudel, näiteks lugu Rootsi peaministri sukkpükstest (aga mitte sellesama poliitiku kinniplekitud betoneerimistest). Süüdi jääd isiklikus, mustas, räpases, väiklases afääris. Suured sulitembud vaikitakse maha või tulevad päevavalgele vaid siis, kui fassaadivahetus on juba otsustatud.
Tõtt öelda rahvas mingis mõttes on õiglane, igaühel on omad vitsad kodus kasvamas enamasti. Parts ei jäänud süüdi selles, et teisaldas samba, vaid selles, et tema valitsus üritas ohjeldada korruptante. Seetõttu igasuguse valitsuse, poliitiku, presidendi valik on rohkem nagu mitmete pahade vahel valik niikuinii. Kui mul tuleks valida presidenti, valiksin Madissoni. Kuid ma tean väga hästi, et Madisson on purjuspäi sõitmisega vahele jäänud. Ikka valin, jonnakalt, nagu jäär. Valiksin Madissoni. Kuid tema kapis ei leia suuri Panamasid ja teda ei panda iialgi presidendiks. Meenutage Kogujat: ei ole olemas patuta inimest. On olemas vaid erinevad viisid, kuidas keegi oma pattudega hakkama saab. Presidendil ei oleks tark praegu tagasi astuda, kuigi kunagi, kui topeltpõhjaga salved avalikuks tulid, oleks see olnud tark tegu. Väga tark oleks oma laps sealt lossist päevapealt välja tõsta ja lossi turvaülem lahti lasta, avalikkust tehtust informeerida ja oma suguvõsa järelpõlv tõsise vaatluse alla võtta.
Kersnat, sõnumitoojat ei tahaks süüdistada, kuid ma ikkagi ei jätaks ja õngitseks välja ka selle intriigi punujad. Ma ei saa taluda ajakirjandust, mis kolm kuud ootab sobivat aega, et magus vili ikkagi ära küpseks, mingit keskharidusega kultuuriajalehe peatoimetajat kraaksumas, musta pesu pesejaid siin ja sealpool Emajõge jagub.
Ka mina Kersna asemel ühel hetkel tuleksin selle asjaga välja. Kaua võib. Esimene pidu, ok, president ei teadnud, turvaülem magas. Teine kord turvaülem magas
Kolmas kord ka magas. Kuid neljandat korda enam ei oleks pidanud juhtuma. Aga aeg selleks?Ei tea.
Keegi niisiis kusagil novembris oleks pidanud Kadriorus oma asjad pakkima ja minema kolima. Seda kahjuks ei toimunud. Kahjuks mitte vist ka päris juhuslikult ühtis presidendilossis peopaneku avalikustamine Eesti Rahva Muuseumi mälulennuväljaks tegemise otsuse avalikustamisega. Kuidas ka ei ole, pean presidendilossis toimuvat vaid väikeseks indikaatoriks, ERM-ga toimuvat aga sümboolseks, otsustavaks veaks. Kui see lennurada siin Tartus saab sellise marurahvusvahelise (tegelikult EU sisese) konkursi raames püstitatud, ei päästa rahvast hävingust mitte miski. Nii loll rahvas peab hävima. Kõverat õigeks teha ei ole kellegi võimuses.

Eesti Rahva Muuseumist, emotsioonidega













ERM-i ümber toimuv on Eestis üldiselt toimuva peegelpilt. Siin on puntras koos nii meie korruptiivsus, mugavus, ükskõiksus, alaväärsuskompleksid, kadaklikkus, marurahvusvahelisus ja lõpuks muuseumi probleem ise: olla olemas, pärandada eesti talurahvakultuuri mõtteviisi järeltulevatele põlvedele, hoida ja arendada praegustest mõtteviisidest parimat, Eestile omast jpm….

Sain ERM-i arengutest teada alles uuel aastal. Muidugi on ka see minu ükskõiksuse, harimatuse, informeerimatuse vili, kuid mitte ainult. Ka see on sümptomaatiline, et inimesi, avalikkust informeeritakse alles siis, kui võistlus käib, auhinnad kusagil ära jagatud.

Et peitemäng oleks täiuslik, on ERM arhitektuurikonkurss väljakuulutus muidugi netis olemas, kuid see on ka kõik. Kõik muu meedia on olnud selle teema osas üksmeelselt vait. Ometi peaks teadlik meedia suutma tähtsustada sellist küsimust ja andma avalikkusele ja kultuuriavalikkusele eelinfot, tausta ning suutma peegeldada arenguid. Midagi sellist ei toimunud. Teisejärguliste pseudokultuuriküsimuste üle käib kõva taplus, muuseum ei huvitanud kedagi. Ilmselt pärast nädalast vihast arutelu praegu nii jääbki.

Käisin kolmapäeval seda projekti ka vaatamas. Teen ehk seda veelgi, sest niivõrd lühikese ajaga ei saa luua enesele mingit head pilti. Esialgne pilk ütles, et ei meeldi see lennujaama raja kujund, ei meeldi. Ei meeldiks siis ka, kui Tartus poleks iialgi olnud kaugpommitajaid, eriti vähe meeldib ta nüüd. Vägistajaga ei lepita. See pikk triip, pommitajarada risustab selle ruumi kuidagi vaimselt ja moraalselt täiesti ära. Metsarahva kultuur panna steppi sobivasse kujundisse. Vaid stepp võib sellise kujundi alla neelata, meie kultuuri sinna vägistamine on topeltmõnitus. Topeltmõnitus on selle kultuuri järelmi mõnitav suhtumine selle kultuuri eksponaatidesse, lugege allpool Berk Vaherit ntx.

Funktsionaalselt peab selle nimel inimesed toppima punkritesse, akendeta ruumidesse tööle. Ebamugavaks muutub logistika, külastajatelgi pole alati hea meel läbi vantside 1 km. jagu ja enamgi. Ehituslikult ähvardab kallis ekspluatatsioon, rääkimata ehituskuludest, fondipindu on üldse väga vähe, pikka toru mööda edasi tagasi tassimine mõttetult kallis. Kõrvalt on võtta täiesti häid ja vähemalt rahuldavaid projekte, aga valitakse selline äratüüdanud kujund, lennurada, mis pole isegi mitte originaalne, rääkimata ilust. Ega ei olegi väga palju lisada. On funktsionaalset, ilusat ja mugavat kaasaegset arhitektuuri ja on lihtsalt ideeprojekte, mis ei tööta, on aga ka vildakaid ideid, mis isegi ideena ei tekita mingit vaimustust. Konkursi käigus on leida kõiki võimalusi, Sõlg näiteks väga sümpaatne, Gems teise koha saanuna samuti.

Tõsi, ideaallahend oleks võtta perspektiivi ka Raadi lossi taastamine, isegi kui mitte originaalkujul, siis mingil originaali meenutaval kujul, peegeldaval kujul, panna seal juures olev mõisakompleks ka elama.

Lisan vaid teemaga tegelemise käigus kolmapäeva õhtuks kokkukogunenud lingid ja mõned iseloomulikud, peamiselt hajaarvamised siit ja sealt, mitte mingeid põhjalikke lähenemisnurki ei ole, v.a. Karin Hallas-Murula ja Valdo Praust. Täpsustusi selgus ka, näiteks täpsustus seegi asi, et see konkruss EI OLNUD TÕELISELT RAHVUSVAHELINE.

EU sisene konkurss oli, norrakad löödi näiteks konkursilt välja (vt. Link. 1, küsimused vastused kõige algus (lõpust)).

Ikka ja jälle pean põrkuma sellega, et inimesi, keda arvad suhteliselt mõistlikeks, ei saa sellisteks enam pidada, pärast seda, kui loed tõeliselt läbi, mida nad on suust välja ajanud. Asi pole mitte ainult arvamises. (Vaimu)aristokraat jääb aristokraadiks isegi siis, kui pead temaga pidama duelli. On vaja arvata, kuid arvamise jaoks on vaja valida moodus ja viis ja kui inimese sõnaseadmise viis meenutab 40-ndate aastate külvivolinikku, pole edasi enam millestki rääkida.

LISAD:

Lingid:

Arhitektuurivõistlus.

1. http://www.museumcompetition.org/et/

2. http://www.erm.ee/?lang=EST&node=753

(ERM võiduprojekti tutvustus)

Päevaleht

3. http://www.epl.ee/artikkel_309673.html

(„Selgus Eesti Rahva Muuseumi uue hoone arhitektuurivõistluse võitja”

4. http://www.epl.ee/artikkel_309674.html

„Ekspert taunib konkursi tulemusi”

5. http://www.epl.ee/artikkel_309703.html

JUHTKIRI: Rahu Eesti Rahva Muuseumile

5. http://www.epl.ee/artikkel_309708.html

KARIN HALLAS-MURULA: Abielluda vägistajaga?

6. http://www.epl.ee/artikkel_309709.html

WINY MAAS, ANDRES ALVER: Muuseum ei pea viitama suitsupääsukesele

7. http://www.epl.ee/artikkel_309721.html

Muuseumihoone autorid: minevikuga tuleb silmitsi seista

Taustaks kaugemalt:

8. http://www.epl.ee/artikkel_308634.html

„PEETER OLESK: Meie ja muuseum”

Postimees.

9. http://www.postimees.ee/170106/tartu_postimees/188987.php

Tõeliselt rahvusvaheline muuseumiidee ammutas inspiratsiooni lennurajast

10. http://www.postimees.ee/180106/tartu_postimees/arvamus/188991.php

Võidutöö tekitas masendust (Karin Hallas Murula, ekspert)

11. http://www.postimees.ee/180106/tartu_postimees/arvamus/188988.php

Žürii hinnang ERMi maja konkursile: põnev, kõrgetasemeline ja korrektne

12. http://www.postimees.ee/170106/tartu_postimees/188992.php

Direktor eelistab teiseks jäänud tööd

13. http://www.postimees.ee/170106/tartu_postimees/uudised/188990.php

Võitjaarhitekt Dan Dorell: Raadist võib saada põnev paik

14. http://www.postimees.ee/170106/esileht/arvamus/189015.php

Taastamatu mõisa asemele uus muuseum

15. http://www.postimees.ee/180106/tartu_postimees/arvamus/188989.php

Sümboolne, ajatu ja atraktiivne

16. http://www.postimees.ee/esileht/kultuur/index.php
Minister Palmaru ja arhitekt Murula vastasseis

17. http://www.postimees.ee/180106/esileht/arvamus/189140.php

Vaidluste vari

18. http://www.postimees.ee/180106/esileht/189151.php

Võidutrio lubab ERMi uue maja muuseumile kohaseks kujundada

Delfi, Lauri Vahtre

19. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=12027698

Uue majakoletise ootel

Muud (ajalugu, taust.)

20. http://sekretar.ee/154259art/

(Intervjuu Agnes Aljasega, ERM avalike suhete sekretärgia. Lihtsalt taustana, kust võiks saada täiendavat infot.

21. http://www.ekspress.ee/viewdoc/2818EB255CE65A2AC2256D2D005A3C21

Poliitiline labajalavalss Eesti Rahva Muuseumiga (Eesti Ekspress, 21.05.03)

Viide toimunud konkursile, mis tundus olevat edukas.

22. http://www.mois.ee/tartu/raadi.shtml

Raadi mõis, mis see oli, ja mis ta nüüd on.

Mõningaid kommentaare (incl. Sekeldaja)

Berk Vaher [9.] 17.01, 16:58 nr. 94

„Me elame 21. sajandil ja maailmas, kus kultuuridevahelist suhtlemist peetakse vastastikku rikastavaks tegevuseks. Mõte, et kogu uus arhitektuur peaks joonduma 19. sajandi eeskujudest, on tagurlik. Ja nurin selle üle, et just välisarhitektid võitsid ERMi konkursi, on lausa profašistlik. Eesti Rahva Muuseum olgu ennekõike olnu mõtestaja ja tähenduselooja tänases ja homses, mitte tuhandete kappade ja kopsikute ladu.”

Päevalehe Karin-Hallas Murula artikli [5. 31-60, 17:36 ] kommentaar on veelgi räigem

„See sõnavõtt esindab lämmatavat tagurlikkust, mille järgi eesti rahva põhivastutuseks justkui olekski ilmas ringi santida ja paiseid lehvitades oma kurba elusaatust kurta. Ometi on selle igas mõttes söötis maaga võetud ette midagi elustavat - ometi on Tartu kanti tekkimas üks maailmaarhitektuuriline rajatis. Eesti Rahva Muuseum ei tohi olla pelk kopsikuladu, vaid peabki olema siinse kultuuri sild maailma. Just Hallas-Murula retoorika glorifitseerib okupante, sest sunnib meid ikka nende tahtmise järgi tegema ja nende ees koomale võtma, isegi kui nad ise seda ruumi enam ei vaja.”

[10, 17.51 loeme samas stiilis]

„Karin Hallas-Murula hüsteeriline retoorika toob judinad ihule. Võidutöö olevat ideoloogiliselt vastutustundetu! Mõnitavat meie rahvusaateid! Ent just siis, kui jätaksime tolle vana lennuvälja ala kasutamata, määraksime selle endiselt okupantide alaks. Kuid see on meie maa - meil on mitte ainult õigus, vaid kohustus seda taaselustada ning tänase ja homse huvides rakendada. "Memory Field" on ses osas väga põnev lahendus.
Mind masendab see, kuidas marurahvuslased normaalset elu edasiminekut mingite mineviku painetega lämmatada üritavad. Just selline kramplik kannataja ja allutatu rolli kapseldumine ja oma vermetega liputamine on rahva arengu ja elujõu suurim pidur. Saame ükskord julgelt maailmarahvaks, kes ei kerja kogu aeg kaastunnet ega kisu masohhistlikult oma haavu lahti!”

Winy Maas [6. artiklist]

„Īürii oli seisukohal, et võidu-tööks peaks saama töö, milles rõhutatakse seda potentsiaali aktiivsel ja progressiivsel moel ning kus arvestatakse kõnealuse kultuuriobjekti vastutusmäära olulisust. Samuti oodati, et võidutöö annaks oma panuse avalikku keskkonda avaliku ruumi aktiveerimisega ning valiks üldtuntud eestipärase teema, mis aitaks edendada arutelu Eesti ajaloo üle. See teema tuleb ellu viia rahvusvahelisel tasandil, tõmmates Eestile tähelepanu laiemas kontekstis.”

Ibid….

„Īürii otsis võidutööks tööd, mis määratleb uuele muuseumi(kompleksi)le aktiivse rolli uues tekkivas, rahvuslikke piire ületavas ülemaailmses popkultuuris, suutes muuta senise üsna passiivse, ”tolmuse“ hoiaku muuseumi suhtes aktiivseks, koguni ”moodsaks“ hoiakuks, mis tõmbab ligi noort põlvkonda ja mis on toimiv ja konkurentsivõimeline rahvusvahelises kontekstis.”

Andres Alver:

Kaua me põeme seda nõukogude aega!

[5.]

muuseumi direktori Krista Aru palve:

„laske meil lõpuks rahulikult oma päris kodu valmis ehitada.”

Sekeldaja (Rohkem Vaheri partorgitekstist inspireeritud kui ERM-st, kus tahaks olla veidi konkreetsem ja asjalikum)

Eesti rahvakultuuri mõtestamine kui hunnik kulpe ja kappasid on tõesti tagurlik, jah profasistlik, millelt vaid kübe on jõudmine tõeliselt fashismi mida NL aegadel terve Eesti täis oli ja mille sugemeid metsadest kuni rezhiimi lõpuni ikka leida oli
me elame juba 21 sajandi mälulennuväljadel, kus kappadele ja kulpidele on eraldatud vaid punkrisalved ja nende hooldajad suitsutare soolised peavad vegeteerima pimedates keldrites ja peavad nagu rotid keldrist vaatama uute ideede ära ja pealelendu üle Uue utoopia pooluste mõistmata ja teadmatagi, milleks need ideemonstrumid, kuhu ja kellele, sest see on strateegiline piirideta Euroopa joon ja selle üle mõtisklemine ja arusamaamine kolumatsidele võimetekohane ei olegi,
peaasi et oleks tõeliselt rahvusvaheline elik marurahvusvaheline, ja mõista saab seda ka vaid tõeline inimene, tõeline lendur.
Paraku igale mõttelendurile ei ole ka siiski saatuseks soost välja roomata, ei ole.
võib ju viirastuda megalomaanseid visioone, soo jääb sooks ja mülgas mülkaks
mats jääb matsiks
ja orjavitsa ümbernimetamine viljastavaks kultuurikontaktiks kõhtu täita ei aita
tõsi, kui hoiad suu kinni olevat, jääb selg ometi terveks
roomata roomata roomata oli ka Maresjevi deviisiks, ja näe, saigi kargud ja lendama
nii et lootus jääb, et seal kus algab arhitektuur, lootus ei lõpe.

Valdo Praust

[10.] Olen nõus, et tulevases projektis tuleb puudujäägid kõrvaldada.

Puudujäägid on muide järgmised:

1. Kui midagi Raadile planeerida, siis tuleb igal juhul lahendada kogu mõisapargi ala kompleksselt. Sh ka maastikul ja järve kaugvaatel domineerivad lossivaremed.

2. Lossivaremete kui arhitektuurimälestise kasutamine on võimalik kahte moodi - varemed korralikyult konserveerida või mõisahoone taastada. Mõistlik on kasutada teist varianti, sest miks peaksid Eesti Rahva Muuseumi dominendiks olema varemed? Sümbolsena võttes - Eesti on varemetes?

3. Kõik uusehitised, mis Raadile kui vanasse mõisasüdamesse püstitataksem peavad harmoneeruma mõisa ehitistega, sh taastatava lossiga. Mainitud klaaskast seda ei tee!

4. Kuna selge on see, et taastatavasse lossi muuseumi ära ei paiguta, siis oleks mõistlik kavandada uus hoone lossi juurdeehitusena või äärmisel juhul lossi lähedal asuva ehitisena, mis on (külastajate ja muuseumitöötajate liikumise jaoks) ühendatud taastatava lossiga maa-aluse galerii kaudu.

5. Hoone ei tohi stiilit minna vastuollu lossiga ja ei tohi temast "üle domineerida".

Kui need 5 puudust saaks kõrvaldada, siis võiks ju ehitada ka. Kui ei, siis see on mõisa-arhitektuurila ja -pärandile näkku sülitamine.

jaanuar 17, 2006

Von Kempeleni türklane



Rääkides mehhaanilisest pardist kui 18. sajandi suurimast mõttesaavutisest, ei saa mööda minna von Kempeleni kuulsast türklasest, automaadist, mis väidetavalt oskas malet mängida.
Selle kuulsa petturautomaadi ja tema autori edukäik tollastes õukondades ning hilisema omaniku edu Ameerikas illustreerib inimkonna monumentaalset lollust suurepäraselt. (20. sajandi kergeusklikkuse ja lolluse monumentide juurde jõuame kunagi hiljem).
Võib-olla selle just selle türklase lugu suudab mõnes lugejas äratada mõne kahtlusevarju ka tänapäevaste Kempelenide suhtes? Kõik mis hiilgab, ei ole kuld, kõik asjad, mille sees on rattad ja vedrud, ei pea käima nii, nagu demonstreeritud. Kempelen ongi vist palju tuntum nimi kui Vaucanson, ometi oli viimane aus leidur, esimene aga pettur. Ilus päkapikumuinasjutt meeldis ja meeldib tänaseni nii paljudele inimestele, et jõuluvanale antakse tema tembud andeks.
Ka mina annaks Kempelenile andeks tema tembutamised, küll aga ei tahaks seda teha
tänapäevaste petturite osas. Tehnoloogiline maailm ei saa enam lubada päkapikumuinasjuttude toel petturite karistamatut toitmist. Keegi peab sellele tegema lõpu. Nii et ma ei kirjelda edaspidi meie „mehhanilisi parte”, mis ikkagi on nagu päris, meie irratsionaalse ratsionalisti ajudesse istutatud kujutlusi meie täiuslikest turumajanduslikest ja liberaaldemokraatlikest mudelitest mitte ainult selleks, et aega parajaks teha. Ma tõesti igatsen, imagine, seda aega, millal pealiskaudse meedia poolt täielikult infiltreeritud ja ajupestud indiviidide sees hakkaks küpsema ähmane kujutlus sellest, et nende ilusate rataste ja mehhanismide sisse on ennast algusest peale peitnud ennast osavad petturid. Neil on seal masinavärgi sees hea ja meie oleme ka rahul, võiks kontreerida. Nii siiski päris ei ole. Suur võimu ja raha masinavärk käib päris silmanähtavalt alla ja selle allakäigu ühes lõppfaasis pean ka mina elunema.
Võimu võim ja vägi on küll hilistunult oma tippfaasis, seevastu selle struktuur on silmnähtavalt mõranenud. Rahvad ei kannata sellist intressiorjust enam välja, planeet ei suuda sellist priiskamist taluda. Äkki väärime siiski enamat, kui selle degeneratsiooni lõpus ilmuvat türanni?
Meie unistused, meie tõed, meie väärtused ei tohiks olla petturite solkida, aga on.
Nii nagu Vanas Roomas käitatud võimu masinavärk küll ei huvitanud pööblit enam tegelikult üldse, ei pruugi meidki meie võimu kavalused väga huvitadagi. Leiba ju on, tsirkustki jagub.
Kuid kahjuks see ei muuda mõneti paratamatut seaduspärastust, et organism, mis haigusi enam võita ei suuda, sureb, andes õnneks teed mõnele nooremale ja rohkem elujõudu ilmutavale süsteemile.
Kuid aitab igavatest jeremiaadidest, neid jõuab ka edaspidi koostada ja nagu Vana Testamendi aegadelgi ei paista neist niikuinii suurt tolku olevat.
Usun, et inimeste tõermastus siiski võidab ja 21. sajandil suudavad inimesed luua paremaid, inimeste tegelikele huvidele vastavaid ühiskondlikke süsteeme, mis suudaks paremini rahuldada erinevate kogukondade huvisid. Selleks aga peaks kõigepealt mõnedest illusioonidest loobuma.
Nii et asume siis pettur Kempeleni ja tema türklase eluloo juurde.
Ma ei pretendeeri väga põhjalikule uuringule, refereerin põhiliselt järgmiste linkide pealt leitut:
1. http://www.ling.su.se/staff/hartmut/farkas.htm

2. http://www.geocities.com/SiliconValley/Lab/7378/automat.htm

3. http://www.heise.de/ct/ftp/projekte/sprachsynthese/

4. http://www.chessgraphics.net/kempelen.htm

5. http://www.wired.com/wired/archive/10.03/turk.html
ja veel mõned nopped mujaltki.

Lugu türklasest algas 1769. aasta sügisel, kui Austria keisrinna Maria Theresa õukonda ilmus prantslane Pelletier ja demonstreeris Schönbrunni lossis mingeid magnetilisi mänge. Neid pealt vaadanud 35 aastasel auahnel Wolfgang von Kempelenil tärkas nähtust idee ise valmis teha veel paremaid vigureid. Kogu õukonna ees deklareeris ta, et suudab valmistada automaadi, mis prantslase saavutised oluliselt ületab. Mul ei ole praegu õnnestunud välja selgitada, kas ta väitis juba 1769-ndal ka seda, et valmistab maleautomaadi, igatahes tõsine lubadus midagi imeväärset teha oli välja käidud. Maria Theresa vabastas selle bravuuritsemise peale Kempeleni muudest kohustustest, parun sõitis Ungarisse (Bratislava, tollal Presburg) ning hakkas tegema oma imeautomaati. 6 kuu möödudes oli maleautomaat valmis ja üks esimesi tehnoloogilisi avantüüre sündinud.
Märgime edaspidise huvides, et täpselt 200 aastat hiljem, 1969. aasta suvel näeme teise tehnoavantüüri sündi.
Neil Armstrongi lausus selle käigus küll oma kuulsad:
"That's one small step for man, one giant leap for mankind"
(„Väike samm inimesele, suur hüpe kogu inimkonnale”.)
Kuid tõeliselt suurt hüpet – lõpetada petturitembud, seda suurt hüpet ootame tänase päevani.Seda avantüüri jälgisid televiisorite vahendusel juba miljonid teadususklikud üle terve maakera. Nii et midagi uut ei ole päikese all. Ka siin sai avantüüri alguseks bravuurne lubadus, Kennedy tõotus, et 10 aasta jooksul käivad ameeriklased ära Kuul. Rekordiliselt lühikese ajaga saidki ameeriklased valmis oma Kuu programmi ning demonstreerivad seda tänini tehnolammastele kui absoluutse eduprojekti musternäidet.
Kempeleni tõeliselt reaalne projekt – kõnesüntesaator võttis tal aga tervelt 20 aastat aega ja jäigi lõpetamata. Nii võtab ka reaalne mehitatud kuundumine arvatavasti veel 20 aastat aega, nii et näeme vahest esimesi kuundujaid 2020 paiku. Kui.
Malet tõeliselt mängivatesse mehhanismide tegemiseks läks koguni 200 aastat aega.
Kuid tagasi kevadesse 1770. Viini õukonna ees kuulutas Kempelen, et tal õnnestus valmis ehitada malet mängiv automaat. Õukonna skeptilisele pominale tähelepanu pööramata lubas Kempelen seepeale demonstreerida ka kasti sisemist ilu. Seda tegi muuseas ka Vaucansongi oma pardiga, kus kõik said jälgida pardi neelatud toidu teekonda seedekulglas. Kempeln avas oma kasti igalt poolt ja demonstreeris publikule viimaste kahtluskübemete hajutamiseks isegi seda, et küünlaleek paistab kastist läbi (et välistada optilise pette võimalust).
Esimese partii türklasega mängis keegi krahv Cobenzl. Ta kaotas üllatavalt kiiresti. Pole ka imestada, Kempelen ja tema järeltulijad värbasid oma teenistusse parimaid tollastest mängijatest. Kasti sees on istunud Jacques Mouret (Philidori nõbu), William Lewis, William Schlumberger, Johann Allgaier….
Türklane sai tohutult populaarseks ning türgi karmi malestiili said oma peal tunda enamik Austria-Ungari ministreid. Seejärel tegi kast mitmeid edukaid välisturneesid:
1773 monteeris Kempeln kasti ajutiselt koost, kuid pani varsti jälle kokku tagasi edasisteks välisreisideks. 1776 reisi ta kastiga mööda Venemaad ja Katariina II pidi tunnistama lüüasaamise kibedust. 1783 käis türklane Pariisis ja võitis Benjamin Franklini. Üks vähestest, kellele türklane kaotas, oli Philidor. (Philidori avanguga saate tutvuda mõnest maleaabitsast).
Muidugi ilmusid ka esimesed „vandenõuteoreetikud”: näiteks keegi mr. J.F.Freyhere Dresdenist avaldas türklase kohta raamatu 1789, milles ta esitas hüpoteesi, et türklast käitas sinna sisse peidetud poiss.
Von Kempelen suri 1804. Enne seda sai ta hakkama ka mitmete tõeliselt väljapaistvate leiutistega, näiteks kõnesüntesaator. Selle süntesaatori restaureeritud koopiat võib leida Budapestist. Mingi purskkaev Schönbrunni lossiaias pidavat tänini töötama Kempeleni konstruktsiooni kohaselt. Ka olla mees kavandanud kanalite süsteemi Budapestist Aadria mereni.
Keda huvitab Kempeleni elukäik detailsemalt, pöörduge slovakkide ja ungarlaste uurimuste poole. Seal on ta rahvuslikuks kultusobjektiks muundatud ja tema tembutamised ilusti valgeks kirjutatud.
Automaat aga jätkas oma petturielu, innustades näiteks Charles Babbaget looma oma mehhaanilist arvutit. (Arvatavasti nägi Babbage petturi küll läbi).
1805 ostis türklase Johann Maelzel Kempeleni pojalt. 1809 põrmustas automaat Napoleoni. Teise linnalegendi kohaselt olevat Napoleon proovinud käia valesid käike, seda 3 korda. Selle peale olevat automaat nupud laualt pühkinud, mis imperaatorit väga vaimustas.
Partii Napoleon-Türklane on ajalooannaalides säilinud. Sellest järeldub, et isegi Sekeldaja oma parimail päevil (Tartu Maleklubis kiibitsedes enne NL lagunemist) oleks ehk imperaatorile suutnud mati teha. Mine tea?
1) e4 e5 2. Lf3? Rc6 3. Oc4 Rf6 ( karjapoisi katse Napoleonil ei läinud läbi)
4. Re2 Oc5 5. a3? d6 6. 0-0 Og4 7. Ld3 Rh5 8. h3 Oxe2 9. Lxe2 Rf4 10. Le1 Rd4
11. Ob3 Rxh3+! 12. Kh2 Lh4 13. g3 Rf3+ 14. Kg2 Rxe1+ 15. Vxe1 Lg4 16. d3 Oxf2 17. Vh1 Lxg3+ 18. Kf1 Od4 19. Ke2 Lg2+ 20. Kd1 Lxh1+ 21. Kd2 Lg2+ 22. Ke1 Rg1 23. Rc3 Oxc3+ 24. bxc3 Le2+ xxxxx
Nii et malehuvilised: nupud välja ja Napoleonile ära tegema!1811 ostis Maelzeli käest automaadi Napoleoni kasupoeg, prints
Eugene de Beauharnais. Maelzel ise andis osa raha Beethoovenile muusika komponeerimiseks. 1817 ostis Maelzel türklase Beauharnais’lt jälle tagasi. 1819 pandi türklane Inglismaale väljanäitusele, külastusmaksuga 5 shillingit. Jacques-Francis Mouret oli türklase peamine abiline, võites 99% mängudest.
1825 sõitis Maelzel New Yorki, et pääseda võlausaldajate käest. Ringturneel mööda Ameerikat kogus türklane suurt populaarsust. Osalt türklase tekitatud suure malehuvi tõttu asutati Philadephias koguni maleklubi. Vahepeal käis Maelzel küll veel ära Euroopas, kuid pöördus peagi Ameerikasse tagasi.
Seevastu Mouret sai hakkama reetmisega: ta müüs türklase saladuse Prantsuse ajalehele „Le magasin Pittoresque”, kus avaldati artikkel „Katse analüüsida M. Kempeleni maleautomaati”.
Seal selgitati, kuidas normaalmõõduline mees võiks ära mahtuda türklase kasti.
Mouret vajas hädasti raha ja oli väga haige. Ta suri 3 aastat pärast paljastuse avaldamist.
Petturtürklane aga jätkas Ameerikas omasoodu ringreise. Edgar Allan Poe nägi türklast opereerimas Richmondis. Poe kirjutas sellest türklasest artikli
„Maelzeli malemängija”. Poe sugust skeptikut ära petta muidugi ei õnnestunud.
Türklase aktiivne maleelu lõppes aga Kuubal, kuhu Maelzel selle kasti 1837 viis. Tollal kasti juhtinud Schulemberger suri seal kollatõppe. Maelzel pöördus Ameerikasse tagasi, kuid teel haigestus ka kollatõppe ja suri. Türklane müüdi oksjonil 400 $ eest, hiljem annetati see kast Philadelphia „Hiina muuseumi”. Seal ta seisis kuni suure tulekahjuni 1854, kus ta kuulsusetult ära põles, pärast 85 aastat edukat petturikarjääri.
Kuid türklasel oli ka järgijaid. Arvatavasti selleks ajaks enamik olid sihukeste kastides suhtes küll skeptiliseks muutunud, kuid publikuhuvi hoidmiseks sobis meetod väga hästi.
Keegi Charles Hooper ehitas Londonis niisiis türklase järeltulija, mida hakati kutsuma Ajeebiks. Sellel kastil õnnestus ka üsna palju mänge mängida, incl. Theodore Roosevelt, Harri Houdini, Admiral Dewey, O. Henry ja näitlejatar Sarah Bernhardt.
Ajeebi opereerimisest on teada ka selline kauboilugu: Keegi solvunud kaotaja tulistas kasti sisse 6 lasku. Operaator olevat saanud haavata.
Automaate ehitati veelgi – keegi Charles Gumpel ehitas Mephisto, mille operaatoril õnnestus alistada isegi Tsigorin.
1890 aga ehitati valmis koguni tõeline maleautomaat: automaat, mis oli suuteline ilma inimese abita matistama kuninga vankri kaasabil
Selle mehhanismi ehituse au kuulub Luis Torres Y Quevedole, ja kasti nimi oli „El Ajedristica”.
Maleautomaatide ajalugu algab õieti uuesti kusagil II Maailmasõja järel. Praegu suudavad meie superkolakad ära teha isegi Kasparovile. Tõsi, mõtlema pole see neid veel pannud, lihtsalt elektonarvutusmasina mehhaniline võimsus võimaldab praeguseks seise ette vaadata 15 käiku ja sellest lähtuvalt valida parim käik. Enamasti on sellest võimsusest surelike alistamiseks või viigistamiseks piisanud.
Mis aga on kindel: mütololoogiline ootus, et mingi personaalarvuti ühel hetkel mõtlema hakkab, ootab oma täitumist ja uusi Kempelene seda ootust ekspluateerima.

jaanuar 15, 2006

Mikk lahkus



















Kurb, aga väärikas oli eilne Eesti TV hüvastijätte Mikuga.
Nii nägin minagi, reaalharidusega kultuuribarbar, lõpuks ära ühe klassikalise lavastuse, Shapiro “Kolm õde”. Vahel on hea olla selline, kes sellel õndsal ajal, kui see lavastus sündis, kolas olümpiaade mööda, seejärel aga, kui see lavastus telekapurki pandi, arvutas integraale ja muud säärast ning oma kultuuritaustast ei tasu isegi rääkida: seda ei olnud. Sest tollal ma poleks sellest pikast tekstist mitte midagi aru saanud. Ühe linna ajalugu aga ma mõistsin tollal vahel isegi paremini, kui nüüd. Iga asja jaoks on oma aeg. Mulle oli näidendis kõige olulisem praegu dialoog veidi Kogujalikku filosoofiat esindava paruni ja unistaja Vershinini vahel, kellest kumbki vahest ei pidanudki selles lavastuses ümber kehastuma. Unine Tartu oma 100000 elanikuga minu telekapurgi kultuuritaustana, kusagil sajand hiljem Tsehhovi provintsilinnakesega võrreldes, osatades Vershinini unistusi parimini, kui miski muu. Kõik tahavad ära. Moskvasse, Tallinnasse, Helsingisse, metropoli. Dekadents ja mandumisele andumisele maailma satiir ja kurbus. Maailm, kus elavad noored naised ei taha maailma sünnitada mitte ühtegi last. Selle kõige juures ollakse, ime küll, enda arvates suurimad maailmaparandajad.
Küllap paljudel tuleb aru, neist saavad tavalised tarbimisühiskonna kodukanad, keda nad täna nii hirmsal moel põlastavad. Kuid paljudele jääb saatuseks nende kolme õe kombel oodata, oodata, oodata. Ja tahta ära. Moskvasse, Helsingissse, New Yorki, sest elu ei ole lõputu ja valikud peab tegema nendesamade Parunite või Vassili Ivanõtsite seast. Mis võti avaks nende noorte neidude südamete uksed?
Näidendi taustaks aga samal päeval viimane hüvastijätt inimesega, kelle kohta ei pea ütlema rohkem: Mikk.
Nagu Kerese kohta Paul, või Viidingu kohta Juhan. Paul on surnud, Juhan on surnud, Mikk on surnud. Minu õnn on olla olnud selliste inimeste kaasaegne.
Rahval on olemas instinkt, mis prohvetid ära tunneb. Pauli, Juhani, Miku tähendust mõistad kuidagi hetkeliselt alles ja JUST siis, kui neid enam ei ole. Meie imeliku rahva prohvetid ongi tavaliselt näitlejad või luuletajad.
Mikul oli jumala and olla suur näitleja. Tema hääl ei unune. Sellist häält omavale isikule ei ole antud seda häält mitte juhuslikult. Ta peab olema sõnumitooja, meie unisesse kultuuriprovintsi, veidi lootustandvamamaga tsehhovlikust provintsimülkast, vastamisi vanduvate eestlaste keskele. Seda rolli mängis Mikk hiilgavalt.
Mis oleks, kui seda Kolme Õde mängitakse veel kord kolm sajandit hiljem? Kas inimesed oleksid siis muutunud? Mis on saanud selleks hetkeks Tartust? Kas Masingul on õigus: sel hetkel ei pruugi maakeral olla mitte ühtegi eestlast? Mingi kild kusagil Võro lähistel vahest veel vegeteeriks, vanade memmede külakene mõnesaja tudiseva elanikuga. Mis saab Jurjevist Versinini oodatud õnneajal? Multikulti paradiis?
Kuidas kirjeldavad Tarto/Jurjevi linna tulevased elanikud oma eellasi, praegusi dekadente?
Nagu Kanti kunagises elukohas Köningsbergis tunnevad sealsedki multikulturistid kuidagi ähmaselt vajadust jälle minna kuhugi ära ja jälle otsida kadunud identiteeti.
Unistada ja kannatada. See jääb. Mis keeles ja meeles seda teha, see vahest polegi kõige tähtsam. Elu on alati I-me-line!

jaanuar 13, 2006

Sekeldust ja apollondust





















Pildi tagapõhjast: See on tehtud Kuul ja sellest võib teha järelduse, et kõrgtehnoloogia peamine abimaterjal on teip.

Kõige lõpust leiate lingi ka muudest huviväärsetest fotodest.

Tiiule (aegiseendaga.blogspot.com) täpsustuseks – pisike segadus on tekkinud nimega Hawkins. Üks HawkinG, Stephen, on väikest kasvu, kuid suur kosmoloog ja tema vaated ja arvutused ülihuvitavad. Kuid Hawkingeid ja hawkinseid on google järgi üleüldse nagu murdu, umbes nagu Ivanove Venemaal. See kuuskeptik Charles ei ole veel omale niisuurt nime teinud ja võib-olla päris akadeemilises teaduses enam ei teegi, põhjuseks just see ebalojaalsus, kuid google otsingutest on siiski selgunud, et füüsik ta on ja mingeid uuringuid teeb. Kuuuurimise koha pealt on Charles aga praegu NASA-le üle aastate üks kõige ebamugavamaid vastaseid üleüldse, kuna omab teemal mõningat kompetentsi ja lihtsalt muhahaatamine, mis tavaliselt sobib, ei lähe läbi. Seega on valitud teine tee, mahavaikimine, mis ka enam ei taha hästi õnnestuda.
Kõige tipuks tahavad nii Venemaa, Hiina kui ka Euroopa nüüd tõeliselt Kuul ära käia, edaspidise kavatsusega marsinduda ja Ameerika ei saa enam võtta kõrki ja upsakat hoiakut asja suhtes. Kuidagi peab ta selgitama, miks enne 2018 (aga arvatavasti on ebareaalne seegi) pole „uus” kuundumine mitte kuidagi võimalik. Kuidagi peab selgitatama ka seda, miks 60-ndatel tehtud kuuprojektist ei ole mitte midagi võimalik taaskuundumisel kasutada. Kas võite ette kujutada seda, et näiteks LM (Lunar Module), see pisirakett, mis siis väidetavalt kuundus, et selle mooduli JOONISEID EI OLE SÄILINUD!? Isegi tehniline kompetents sellel teemal on läinud hauda või on kõik isikud pensionil ja seega juba kõik „ära unustanud”, mõni asi seevastu aga klassifitseeritud (loe salastatud). Kuid siis, härrased NASA-st, pole teie kuundumisest ju olnud mitte kõigevähematki kasu! Ilusate piltide pärast panna magama miljardeid ei oleks mõtet, teaduse põhiline idee oleks taaskasutus. Ühekordseid projekte ei ole mitte kellelegi vaja!
NASA seljatamine siiski ei ole lihtne. Selleks võib kuluda veel aastaid aega, kuid tee on põhiliselt ette näidatud ja see oleks väga rutiinne, iga detaili piinlikult täpne läbiuurimine. Miks idee-fixe minule pähe jäi, et Apollo missioonidega ei ole asi õige?
Minu kui tehnoloogiaga veidi kursis oleva inimesele osutus otsustavaks veendeks just LM (kuumoodulite) küsimus. Kas võite kujutleda tehnilist projekti, kus peaaegu ei tehtaks maapealseid katsetusi? Kas te kujutlete, et programmeerijad teevad programmi ja seda ei katsetata ja sellel programmil ei esine praktiliselt tõrkeid, mis on just see, mis toimus kuumooduliga! Isegi kuldsetel kuuekümnendatel ei osatud teha veavabu programme!
Isegi kuumütoloogide enestele torkas see ülimalt silma ja nad pidid lavastama kaks programmset, süütut viga, samuti ühe läbikukkunud missiooni (Apollo 13, Houston, we have a problem!) Või teine detail. See puudutab ühegaasilist keskkonda. Apollo esimesestel missioonidel kasutati eranditult ühegaasilist gaasikeskkonda, puhta hapniku keskonda. Sellega toimus ühe elektrisädeme pärast kohutav katastroof ja astronaudid põlesid mõnekümne sekundiga ära. Põhiraketil ühegaasilisest keskkonnast loobuti. Nüüd, selle asemel, et sellest loobuda ka kuumoodulites, lastakse sellel üliohtlikul viisil edasi tervelt 3 aastat, 1969-1972 ja selle teemaga seoses ei ole ette näidata mitte ühtegi intsidenti, mitte ühtegi probleemi, mitte midagi. Ka ei oska mütoloogid asjalikult selgitada LM jahutusprobleeme (ega ei leiagi enam seda, kes oskaks, joonised on ju kadunud).
Pätid annab välja just anomaalne probleemide puudus!
Venelastel oli Leonovi avakosmosest väljumisega näiteks ülimalt suured probleemid (temperatuur, tuleohtlikkus, skafandri liikuvus) ja nad loobusid ühegaasilisest keskkonnast kiiresti, kui see võimalikuks osutus. Ühesõnaga, rutiinne kontroll on tuvastanud selle saagaga seoses niivõrd palju probleeme, et Okkami nuga rakendada tuleks just nii ja tunnistada Kuul maandumised müstifikatsiooniks. Samas arvatavasti ümber Kuu käidi küll tiirutamas, see on tehniliselt täiesti võimalik ja kusagil 1 kg. ringis toodi ära ka mõningaid kuukive (automaatidega). Ülejäänud tehti järgi. Võimalik, et ameeriklased varastasid mõned venelaste kuukivid ja tegid kõik järgi, võimalik, et said ise mõnesaja grammi kivimi toomisega hakkama.

Üldiselt venelased kosmonautikas muidugi valetasid ka, aga tõtt öelda vähem.

Annan siiski aru sellest, et sellist giganti nagu NASA seljatada ei ole lihtne. Kuid pääsu petturitel sellest ei ole. Kui võtta ette fotod, iga foto piksel pikseli haaval,

võrrelda kasvõi sellest vaatevinklist, et kas on ühe valgusallikaga tegu (Päike versus stuudioprozhektorid), saab juba selle abil, kasutades fotogrammeetria digitaalseid meetodeid, anda faktiliselt ühese vastuse, tegemist on lavastusega. Kuid professionaalsed fotograafid on oma praktilise kogemuse seisukohalt neid analüüsinud juba praegu ja vastus seetõttu üsna ette teada. Kahju, et ei ole kohanud digitaalseid analüüse. Muuseas, NASA vastavad analüüsid võiksid ka kõik kahtlused hajutada, kuid nende asemel on vandenõuteoreetikuid „seljatama” sattunud millegipärast amatöörid.

Charles Hawkins paistab olevat niisis üks esimesi (esimene mees oli Bill Kaysing, sellele järgnes palju teisi ka, kuid alati oli probleemiks see, et neil ei olnud piisavalt tõsiseid teaduskraade ette näidata) tõsiseid vastaseid, kes vastavalt kõigile teaduses kehtivatele nõuetele lükkab NASA mütoloogid ümber ja keda seetõttu enam ei saa ignoreerida.

Olen jälginud päris paljude inimeste reaktsioone sellel teemal ja alati leidnud, et pärast esialgset suuremat sorti kisa saab enamike inimestega hakata isegi argumenteeritult vaidlema. Eriarvamustele sellel teemal (eestlased ju) jäädakse niikuinii, kuid vähemalt rääkida enamikega sellel teemal annab. Õnnetuseks selgitab see „lakmuspaberi test” välja ka hea hulga neid inimesi, kelle peamiseks probleemiks ei ole mingi Apollo, vaid oma ainuõigsus ja võimalus erineval seisukohal olevat inimest mingil viisil vastikult alandada. Kuna võim, autoriteet seda teeb, siis saab seda päris lubataval viisil ju teha, eks? See on mind muutnud teema osas veidi allergiliseks. Aga sisulises mõttes on vaja lihtsalt eraldada veidi enam ajaressurssi, põhiliselt raamatute läbitöötamine pärast internetilinkide kontrolle on mul veel ees ja seetõttu Apollo teemale tuleb sel aastal kindlasti veel lisa (Hawkinsi refereering ja ka mõni muu huvitav detail on plaanis). Päris 100% teadusliku tõsikindlusega argumentatsioon on aga töömahukas protsess, ka vastava argumentatsiooni refereering.

Kuid erinevalt tavateaduslikust lähenemisnurgast on olemas ka kriminoloogiline vaatenurk. Selle vaatenurga järgi on kõige põrmustavama töö teinud ära hoopis keegi

Jack White. Kahjuks on tal mõne foto analüüsiga muhaahaatajate õnneks ka mõningaid apsakaid (näiteks teesid mõningate mägedes suurusest võivad olla ka ekslikud, ka saab halva lahutuse kaela alati midagi ajada), kuid mõned fotod NASA arhiividest on NASA-le siiski niivõrd magus kont kurgus, et peale mahavaikimise ei osata midagi teha! Pole imestada, et kõrglahutusega fotosid ootame tänase päevani Internetis!

Jack White kõik kirjeldatud fotod tasub igal juhul läbi vaadata, need räägivad iseenda eest! Eriti see foto teibiga kokkupandud kuumoodulist. Saate vähemalt muiata!

http://www.aulis.com/jackstudies_4.html

Heihoo!

jaanuar 11, 2006

Lipud Kuul laperdavad jälle




















Sattusin eile googles kolades järgmise huvitava lingi peale:

http://www.blogeasy.com/article.view.run?articleID=109848

Kuigi lähem Apollo müütide käsitlus ilmselt võtab veel aega, kuniks mul on käes Charles Hawkinsi raamat, ei saa jätta kiusatust seda uudist veidi refereerida.
Niisiis on Pennsylvania Haridusnõukogus otsustatud (uudis kuulub küll sügisesse), et Nõukogu toetab praegu teooriat, et Ühendriikide Valitsus võltsis kõik 6 kuumaandumist 60-ndatel ja 70-ndatel. Seetõttu tehakse haridusprogrammis vastavad muudatused. Ilmselt siis vandenõuteoreetikutele eraldatakse ka mõni lõik?
Kui Patty Pearson selle pommuudise oli vanematele ja reporteritele prsskonverentsil teatavaks teinud, puhkes tõeline torm. Inimesed nõudsid muidugi otsekohe selle otsuse tühistamist. Vist ei läinud lintsimisteks. Kuid haridusnõukogu keeldus.
Kurja juur peitub Charles Hawkinsi raamatus nimega “How America Faked the Moon Landings” („Kuidas Ameerika võltsis Kuu missioonid”). Raamat kogus tudengite seas populaarsust ja selle tulemina pandi asja uurima spetsiaalne komitee. Õppurid esitasid oma õppejõududele liiga palju ebamugavaid küsimusi ning avastasid peagi, et ükski õppejõud ei osanud mõistlikult selgitada Charles Hawkinsi poolt tõstatatud probleeme.
Lapsevanemad moodustasid selle peale komitee nimega „Vanemad tõe eest”.
Jim Dickle, Haridusnõukogu poolt moodustatud uurimiskomitee liige, teatas, et esialgu oli komitee eesmärgiks muidugi veenvalt ümber lükata kõik Charles Hawkinsi väited. Nii imelik kui ka pole, see niisiis ei õnnestunud! Komitee kulutas uuringute peale seitse kuud ning kõik komitee liikmed tegelesid probleemiga ülimalt tõsiselt. Seega ei ole tegemist lihtsalt mingi ühe-kahepäevase uuringuga. Hawkinsi kvalifikatsiooni ei ole ka võimalik kahtluse alla seada, tegemist on teadlasest füüsikuga. Nii et sedapuhku oleks paha astronoomia poistel tükk maad enam tegemist, kui tavaliselt. Tõsi, paha astronoomia poisid viimasel ajal pole eriti vaevunud jalgu kõhu alt välja võtma, Hawkinsi raamatut on üleüldse üritatud täielikult ignoreerida. Kahjuks ka minul amazon com-st tänaseks seda raamatut veel tellida pole õnnestunud (out of stock). Küllap lähiajal see siiski õnnestub ja ka mina saan jätkata omi vaatlusi. Tõsi, veendusin Hawkinsi väidete tõelevastavuses juba 2003 Internetis vastavaid poolt- ja vastuargumente uurides.
Valedel hakkavad jalad siiski lühemaks jääma. On täiesti selge, et mittekompetentsete inimeste väiteid võib ka edaspidi täielikult ignoreerida, kui aga asja võtavad ette teadlased, on petturlusel lõpp.
Kuid see on siiski vaid lõpu algus. Kui mingi vale toestajaks on asunud võim, on isegi kõige ilmselgemat absurdi võimalik seadustada ja absurdi mitteuskumist isegi kriminaliseerida. Nii võib peagi osutuda, et Armstrongi väike samm Kuul kirjutatakse seadusandlusse ja see, kes seda poole sõnagagi julgeb kahtluse alla sättida, eksekuteeritakse. Kellel niisiis õnnestub, võtke vaevaks raamat hankida ja tutvuda!
Apollo teema Eestimaal seni peale muhatuste pole midagi muud esile kutsunud. Ühe oiviku referaat paha astronoomia saidil esitatust on muidugi ka tulemus.
Mõned küünikud väidavad, et Hawkinsil õnnestus vähemasti Pennsylvanias teha ära imetegu ja üle mitme aja inimesed panna huvi tundma kuuuurimise vastu. NASA-l seda teha pole õnnestunud.

jaanuar 06, 2006

Mehhaaniliste partide ajastu kui Õhtumaa tsivilisatsiooni kuldaeg.




















Renessansiaega võiks pidada Õhtumaa tsivilisatsiooni küpsusajaks. Mõtted ja ideed, mis gooti kõrgkatedraalide rajamisest, alkeemikute ja skolastikute ühistööst ning araablastelt laenatud ideedest koos sündisid, saavutasid oma küpsuse. Nagu tammi tagant pääsesid välja nii Galilei ja tema Pisa tornist teostatud uuringud, Kopernik ja tema heliotsentriline süsteem, edasi juba Newtoni poolt täpselt ära formaliseeritud planetaarhammasrattaste toimeseaduste avastamine, Laplace poolt lihvitud mehhaanika, igasugused poliitilised utoopiad ja uue ilma ehitamise plaanid jpm….Kõigest sellest korraga kirjutamine viiks mind kindlasti sügavale sohu.

Seetõttu pidin tegema valiku ja valik langes MEHHAANILISELE PARDILE ja tema leiutajatele. Sümboolselt illustreerib see hästi nii tollase kui ka meie praeguse ajastu saavutusi kui ka lootusetut mõistmatust. Nagu alati on edu see, mis inimest nii tiivustab kui ka ruineerib. Edu annab tiivad ja need tiivad sulavad piisavalt kõrgele jõudnud Ikarostel lõpuks jälle ära. Kuid igal Paabeli tornil on oma kõrgus, milleni ta on määratud jõudma, lennuaparaadi tõusukõrguse määrab see, millal lõpeb atmosfäär.
Jumala loomismüüdi pealt mahakirjutatud arusaamine maailma toimimisest peegeldub enamikes meie teadmistekübemetes.
Sageli arvatakse, et 18. sajandiga lõppes mehhanitsistlik maailmanägemine ära. Et oli mingi Laplace, kes väitis, et andke mulle kõikide partiklite algkoordinaadid ja ma arvutan ära edasise ajaloo käigu ja see vaateviis koos temasugustega suri välja.
Tegelikult tuli välja hoopis otse vastupidine. Mehhanitsistid kodustasid ja jätkavad väga järjekindlalt kõikide meie tsivilisatsiooni rüpes väljakasvavate uute vaateviiside kodustamist omale sobivaks.
Tõsi, vahel ei märgata elementaarseid tõsiasju: kõikide partiklite algkoordinaatide nõudmine on mõttetus, reaalarvud on lõpmatud jadad ja enamiku reaalarvude väärtusi ei saa kunagi lõpuni täpselt teada. Isegi kahe arvu korrutis, pii ja ruutjuur(2) ei ole täpselt leitav. Sellest kõigest sünnib see, et isegi mehhaanika kõige tavalisemate diferentsiaalvõrrandite sees peidab ennast määramatus.
Mehhanitsistlik maailmavaade võib-olla ongi sobiv füüsikale ja keemiale. Seevastu bioloogia ja kõik see, mis puudutab inimest, on endiselt loomismüüdi vangis.
Darwini õpetus ei sobi meie mõtlemisviisiga. Seetõttu toimus juba esimene nudimine kohe pärast evolutsiooniõpetuse väljakuulutust: inimene on looduse kroon, lõplik, jumalanäoline, täiuslikkuse tipp ja kõik sarnased uuringud, nagu Malthuse rahvastikuprintsiip, või mis veel hullem, rebaste ja jäneste mudelite rakendamine inimeste peal pühaduseteotus. See nudimine ja kodustamine kestab tänase päevani.
Ei tohi ju ometi uurida neid geene, mis neegrid kiiremini jooksma paneb! Või muid rassierinevusi, mehe ja naise põhimõttelisi erinevusi. Need erinevused, isegi kui olemas, on tühistatud kõrgema sfääri seaduspärasuste poolt – psühholoogia ja ajaloo seaduspärasuste poolt.
Eriti õnnetus rollis on siin sageli nn. (ir)ratsionaalselt mõtlevad inimesed. Nende püha usk sellesse, mida nad arvavad olevat evolutsiooniõpetuse, on lihtlabane indogermaani sõjakate hõimude vanade vaadete pisut edasiarenenud vorm.
Umbes nii, et kõige isasemad jäävad ellu. Religioossete inimeste vaated võivad siin osutuda sageli maisemateks, reaalsemateks, tegelikkusele rohkem vastavateks. Kui.
Bioloogiast ennast kõrgemale upitavates teadustes, nagu ajalugu, psühholoogia ei ole mingid muud vaateviisid õieti saanud juurdudagi, pigem on freudism Kreeka mütoloogilise maailma taastoomine teaduse nime alla mõtlemisse.
Näiteks nn. poliitikafilosoofias ei ole midagi imestada selle üle, et loeme 17-18. sajandi vaateviiside ja nende mõnignate ajakohastuste käsitlusi. Näitena võib ette võtta Jonathan Wolff’I „Sissejuhatus poliitfilosoofiasse”. Riik on vägivallamasin ja selle vägivallamasina õlitamine ja parandamine, mõne ratta ajakohastamine, see on kõik, mida ühiskonnas üldse paremini organiseerida annab. Miljardeid aastaid arenenud Maa elusüsteemidel on äkki saabunud õnnelik finish , genereeritud mingi 10000 aastase äsja tsiviliseerunud olendi poolt!

Et partidekultusel veel lõpp ei ole saabunud, isegi mitte lõpu algus, on selgelt näha sellest, millise harda aukartusega suhtume täna Turingi masinate analoogidesse elik elektronarvutitesse. Nii nagu vanal heal 18. sajandilgi, ei väsi futuroloogid ennustamast, et kohe kohe hakkavad need pardid mõtlema. Hoolimata hammasrataste miljonikordsest kiirendamisest viimase 30 aasta jooksul seda aga millegipärast ei ole toimunud. Erinevusena pardist võiks veel välja tuua programmide olemasolu, kuid isegi partide ajal olid olemas sisuliselt need elemendid seadeldises, mida võis nimetada juhtprogrammiks või mäluks. Nii nagu tollalgi, ei ole tänapäeva elektronpardid aga endiselt võimelised õppima. Nii nagu tollalgi, on kõikidest nendest väljamõtlustest inimestele kahtlemata kasu, kuid nii nagu tollalgi, hindame kõiki oma leiutisi alati lootusetult üle.
Oleks siiski tänamatu jätta pardi autor tarviliku tähelepanuta. Niisiis refereerin lühidalt ka mehhaanilise partide ajastute mõnigaid tähtsamaid automaadiehitajaid ning nende saavutisi.

Keda lähemalt huvitab, vaadaku näiteks järgmisi linke, need ei ole mingil juhul ammendavad ega parimad, lihtsalt esimene valik.

http://music.calarts.edu/~sroberts/articles/DeVaucanson.duck.html

http://www.automates-anciens.com/english_version/english_index.htm

Jacques de Vaucanson (1709-1782) oli kahtlemata üks väljapaistvamaid leiutajaid 18. sajandil.

Tema kuulus part (vt. avajoonis) koosnes rohkem kui tuhandest liikuvast osast, mis olid peidetud pardi sisse ja sellesse alusess, kus part seisis. Praeguseks on part hävinenud, tema analoogi on leida näiteks Grenoble’st, automaatide muuseumist.
Vaucansoni noorus mööduski Grenoble’s, kust ta rändas 1730-nda paiku Pariisi. Ta oli innustunud ideest inimese anatoomia kolmemõõtmelise atlase koostamisel, kus liikuvate osade abil saaks selgitada keha osiste talitlust üksteise suhtes.
Mehhaniliste automaatide ehitamine nõudis muuhulgas peale talendi erakordset hoolt, vaeva ning täpsust. Mõne asja, näiteks part, tegemine, võis võtta aastaid nokitsemist. Seega pole midagi imestada, et pärast originaalide töökõlbmatuks muutumist ei ole keegi neid viitsinud eriti järgi nikerdada.
Vaucansoni part oli mitmed aastad Euroopa õukondades üheks tähelepanuväärsemaks kõneaineks. Selle ja samalaadsete mehhanismide nikerdamise eest valiti Vaucanson ka Prantsuse Teaduste Akadeemiasse. Mees ise loobus pärast mõnda aega tegutsemist sellest alast ning siirdus töösturiks, kus leiutas samuti mitmeid tarvilikke aparaate.
Vaucansoni esimene kuulus automaat ei olnud aga part, vaid flöödimängija, mille ehitamist ta alustas 1733 ja mida ehitas 4 aastat.Flöödimängija mängis tõesti flööti, sõrmedega ja puhumise ajal liikusid nii huuled etc…Selle meistritöö eest antigi Vaucansonile Akadeemia liikme status.
Töö hävis revolutsioonituultes.
Mis pardist sai? Pardi omandas üks saksa kollektsionäär, Gottfried Christoph Beireis, Hemstedti kohtunik. Johann Wolfgang Goethe oli tema üks tuttav, kes kirjeldas Vaucansoni automaatide seisukorda oma päevikus nii:
“Automaadid olid masendavas seisukorras: Part oli nagu luukere ning tal olid seedimishäired….”

Edasise saatuse kohta vähemalt interneti link midagi ei paista teadvat. Nii et kui leiate kusagilt vanaema kolikambrist sellise pardi, mis hakkab prääksuma, oskab süüa teri ja neid seedida ning töötab mehhaaniliselt, vaid raskusjõudu kasutades, siis andke teada, saate kuulsaks.

Millegipärast tundub, et meie elektronparte või elektronarvutusmasinaid ootab sama saatus, mis Vaucansoni parti. Keda huvitab enam mingi IBM superarvuti, või isegi tagasihoidliku 80-ndate aaste personaalarvuti elusohoidmine? Isiklikult mul on olemas veel 1985-ndal omandatud ja käivitatud sarnane arvuti 8k mäluga, vene-ungari insenerimõtte tulem.
Väga loodan, et aparaat käivitub ka 2026, kuid vaevalt, et 200 aastat hiljem.
Ja keda see enam siis ka huvitabki!
1998 valmistas Frédéric Vidoni seedimisvõimelise pardi uuesti Grenoble’i automaatide muuseumi tarbeks. Nii et külastage seda kohta kindlasti, peaks olema huvitav!

Kuid detailsema infot otsijatel palun pöörduda Internetti, sealt leiate palju huvitavat Vaucansoni ja tema kaasaegsete leidurite kohta.