detsember 31, 2010

Hernesupp




Köögitüdruk otsustanud piltniku juurde minna. Et pildil ilusat nägu saada, tuleb öelda hernesupp. Siga aga läks mööda ja köögitüdruk hüüatanud höhöö. Ei tulnud ilusat pilti, ei tulnud.

See oli väga vana lugu, mida rääkis mulle juba vanaema, ja ka neid sigu piltniku fotoka taga jalutamas peab otsima Johannes Pääsukese aegadest.

Aga lõppeva aasta iseloomustuseks sobib hernesupi kujund päris hästi.

Meie kultuuritus jookseb igalt poolt ahastamaajava järjekindlusega välja.

Ka uuel aastal tulevad valimised ei tõota mingeid muutusi. Ülbus ja laiamine juba enne kirikuehitamise lugu on mitmed aastad käinud ja tekib lausa hüpotees, ega ei omata tagataskus täiendavaid hääli, mida ID kaardi abiga treida kavatsetakse? Ükskõik, mida oravapartei ka teeb, tema toetus rahva laiade hulkade keskel on vääramatu. Kas tõesti ongi nii, et enne valimisi peab midagi teisaldama ja on järgnevatel aastatel muretu elu kindlustatud?

Alternatiive kipub ka nagu väheks jääma. Kui kõik opositsioon on tõrjutud või nõrgendatud, jääb järgi üsna kesine kimp võimalusi. Mingi mõttetu üksikkandidaat, väikepartei, võimuvõitluses lahustunud roheline ilmavaade, suurte parteide jopeks muutunud sotsiaaldemokraat, need ei vii ka kuhugi. Parempoolsete nagu ausamad rahastusallikad ei ole ka küsimus, nemad võtavad kõikjalt, kust antakse ja küsivad pealegi, ei tea miks siis ei kehti võrdse kohtlemise põhimõte muudegi parteide peal?

Ühesõnaga, väljakäidud jokkeri mõju nõrgeneb mitmel moel. Ka süüdistuste tõendatuse argument on oluline. Kas see lugu ikka on tõendatud või ei ole? Mina luban enesele õiguse kahelda, miks ei jõuta sama kaugele, kui Reiljaniga jõuti? Kus on avalikustatud lindid?

Kes seal Venemaal asjad linti võttis?

Reaalpoliitikas on aga nii, et Halonen sõitis koos Putiniga Moskvast Peterburi, rongiga sõitis, ja ükski soomlane ei protesti, nagu ei protestitud seal ka Kekkoneni vastu. Neil seal põhja pool on olemas teatud reaalsusetaju, mida meil aastakümneid ei ole ja mida võimuerakonnad raudse loogikaga ära kasutavad, nagu usufanatismi kasutati ära Ulsteris.

Vene kaart aga kasutatakse ära vaid sisepoliitikas, sest sama president, kes Edgari shansid välistab järgnevateks inimpõlvedeks, käis ise Moskvas pärga panemas.

Lätlased leppisid kokku isegi viisavabaduses ja peab olema ülilihtsameelne, et uskuda, et meil teisiti läheks. See jokker kehtib vaid 3 kuu ulatuses, nagu selle kujugagi oli.

Muuseas, kes veel ei tea – meie raudtee käibest suure osa moodustab naftatransiit – Venetsueelast Valgevenesse. Raha ei haise.

Peaksin tegelema õigupoolest ilusaid kokkuvõtteid ja filosoofilisi vaatlusi - eks ma tulevikus pigem jätkagi selles liinis. Kuid ka mina olen selgeks teinud, et kui akna taga käib pidev seakisa, ei ole võimalik rahulikult mõelda ja olla. Selle kisa on meile kinkinud parempoolsete kavatsus ka järgnevad aastakümneid meie rahva teadvusel parasiteerida, kasutades edasi vene kaarti segamini mingi imeliku rahvuslusega. Sellise rahvuslase jaoks näiteks sada tuhat ja varsti vist mitusada tuhat eestlast välismaal ei ole mingi mure, nagu ka töötus, muu sotsiaalia.

See kõik aga ei muuda tõsiasja, et elatakse vaid üks kord ja langevatel aegadel on võimalik ja vajalik luua eeldusi tulevasteks tõusudeks.

Kui moraalses plaanis inimkonnal praegu ei ole parimad ajad, siis teatud praktilises plaanis ei ole märgata teadmiste juurdevoolu peatumist. Seda võiks ära kasutada, silmi ja kõrvu lahti hoides. Uued arenevad rahvad võtavad võimu - Jaapan ja Hiina ilmselt saavad olema tulevikumaad, kellega arvestada. Nemad ei küsi enam mitmete selliste asjade järele, mida siin pühalikeks dogmadeks peetakse. Ega Venemaastki üle ega ümber pääse, sest naftarahad voolavad veel sinna, seniks kuni seda kraami jagub. Selle reaalpoliitika jaoks juba demokraatia on suures osas minevik, võimalus hääletada eurolaulu või seksikaimat “poliitikut”. Üleminek demokraatia ajastult imperaatorite aega on toimumas ja seda ratast ei suuda ükski vandenõulane väärata. Roomas tõid esimesed imperaatorid pärast üleminekuaja segadusi aga püsiva rahu, see hingetõmbehetk võiks inimkonnale väga ära kuluda!

Kui riigid saavad enesele korralikud peremehed, siis on võib eeldada näiteks korra tõusu. Intressidest vaba raha, laenuorjuse kadu, püsiv majanduse areng kooskõlas tehnoloogia arenguga. Suurärimeestele pandaks ehk päitsed pähe.

Kasvõi näiteks meditsiiniäri praegu seis on äärmiselt hale ja siia oleks hädasti vaja tuua korda.
Et terve maailm väriseb mingite vaktsiiniärimeeste poolt loodud hüsteeria kütkes, on ülimalt ebanormaalne ja ebamoraalne, kui näiteid tuua.

Mis ei meeldi ja kohe silma torkab, on muidugi sõnavabaduse piirangud, aktiivsemate ja sõnakamate inimese ahistused, nagu Valgevenes praegu käib, isikukultuslikud tendentsid, kõik see on nähtud nii Roomas kui mujalgi.

Aga tunnistan ausalt, ma ei näe alternatiivi. Turvatunde kadu, anarhia ja omovoli, maffialaadne võim, milles puudub igasugune loogika, oma kodanike vastu suunatud vandenõud (nagu Ameerikas 911, meil Estonia), lõputu hüsteeria, ajupesu, varjatud üheparteisüsteem (kes saab aru, see saab, kellest jutt). Need kõik loovad eeldused selleks, et maad, kus on olemas peremees (kto hozjain küsimusele vastus olemas) saavad eelise nende maade ees, kus seda peremeest ei ole, kus selle asemel laiutavad mingid kuritegelikud grupid.

Ja tõestagu demokraadid mulle, kuidas demokraatia süsteem suudab tõusvat korralagedust ohjata! Näiteks Itaalias. Või Ameerikas – näidake mulle seda jõudu, kes suudaks 911 tõelised tekitajad kohtulaua ette tirida? 2001 aastast on kulunud varsti 10 aastat ja ikka veel levib müüt, nagu võiks pilvelõhkuja tulekahju tagajärjel kokku kukkuda?

Kes kaitseb keskkonda geenisaaste, mürkkemikaalide eest, toitu sinna mittekuuluvate konservantide vohamise eest, lastele söödetavaid komme tehismagustajate vastu? Selle kõige vastu turu “nähtamatu käsi” ei aita. “Nähtamatu käe” toimimise ongi sisuliselt summutanud väga suur raha, väga suures plaanis iseregulatsioon lihtsalt ei toimi.

Lisaks on tehnoloogias robotiseerumine algamas ja see loob igas impeeriumis tohutu suure hulga inimesi, kellele ei ole tööd anda. Need inimesed aga nõuavad leiba ja tsirkust. Seda saab anda vaid imperaator, mitte mingi nähtamatu käsi.

Eks ma uuel aastal katsungi robotitest rääkida, praegu vihjan vaid klipile, kus robot korjas maasikaid. Varsti jagavad nad toitu, veavad kaupa laili, pakendavad, komplekteerivad kojukandeks kaubakorve, juhivad autosid, lennukeid, jagavad laiali posti. Need kõik, kes seda tööd teevad, on varsti töötud või mingi muu vähetasustatava asja peal.

Ka minu erialal, IT vallas käib sektori töökohtade pidev vähenemine. Kõik need kohalikud itimehed on praegu löögi all, kes kusagil Raplas või Võrus oma andmebaaside taga istuvad, seda asja saab väga ilusti kamandada Tallinnast. Serveriruumi saab rentida näiteks Ameerikast. Iga ettevõte ei pea oma keldris omama suurt oma kolakat. See käibib ka minu tööandja, Ülikooli suhtes, kui näidet otsida, mistõttu isegi püha Alma Materi juhtidel võib sarnane mõte pähe tulla. Kui muidugi ei tule mõtet hakata ükskord ometi omale ka kolakat ehitama seoses tõusva vajadusega teadusarvutuste järele (see tõesti on uus turg, kus võib veel tööd leida).

Kõik arvutitöö käib tulevikus ilmselt kaugdesktopi kaudu, meie ees on vaid terminaali pilt, mida tekitav aju asub … Ameerikas. Ei pea uuendama omi läptoppe iga 2 aasta tagant, uuendad vaid rendilepingut ja pilt lähebki kiiremaks, ainukene asendus toimub kaugel mere taga, seal uuendatakse protsessoreid, mälu, kolakat ja linna toitvat elektrijaama. Selle kolaka ja meie vahel peab aga juhe muutuma kiiremaks, et pilt kiiremini liiguks…
Ka pisividinaid võib hakata vaja minema, selle pildi vahendamiseks sobib tõesti ka mobiili suuruseks karbiks kokkupakitud või volditud asi. Ekraani asemele võiksid tulla hoopis 3D prillid, kus võimalik veel inimese asukohast sõltuvaid lisapilte genereerida. Näiteks sõidad kusagil Eestis ringi ja sinu prillide ülemisse nurka tuleb teade, et see asi seal metsa taga on bensiinijaam.

See tähendab aga uute arvutite ostu vajaduse vähendust, selle turu kokkukuivamist, uusi töötuid omale kohta Päikese all otsimas.

Kõik need töötud või pooltöötud inimesed vajavad aga oma eluks … leiba ja tsirkust.

Kes muu, kui imperaator võiks seda meile pakkuda?

Kindlasti võivad arengud tuua ootamatuid pöördeid, seesama tehnoloogiagi ehk avab võimaluse mingiks demokraatia – diktatuuri vahepealse hübriidse valitsusvormi tekkeks. Kuid see kõik siiski praegu on vaid soovmõtlemine, kasvõi valijameeste süsteem, mille kunagi ammu, 5 aastat tagasi välja käisin. Meiesuguste viginat ei võeta niikuinii kuulda, võimu juures olevad oligarhid eelistavad oma valitsuse jätku niikuinii ja sellega rajavad teed just sellele, et mingi tseesar nende keskelt ise võtab võimu. See on lihtsam ja kindlam, kui aeganõudvate pikaajaliste sotsiaalsete reformide tee, mida demokraatia putitamine eeldaks.

Lõpetan sellega oma aastalõpuloo, blog.tr.ee lugejatele ka juba uue aasta loo.

Seetõttu ütlen ühtedele ilusat vana aasta lõppu ja teistele, kes seda juba uuel aastal loevad, ilusat algavat aastat!

Las ajaloorattad teevad oma tööd, pöörleme nendega koos ja naudime edasi elu üürikesi rõõme!

detsember 19, 2010

Ärge sõitke Elevandiluurannikule!




Kunagi vaatasin ma heldimusega maailma maade lippe ja vappe Eesti Nõukogude Entsüklopeediast ja ÜRO raamatust. Elevandiluurannik nendest omas kõige põnevamat nime ja vappi. Lipp oli aga igav.

Sellele maale oleksin tahtnud kunagi kindlasti sõita ja vaadata, mis seal toimub, kes seal elavad ja miks sellele maale nii ilus nimi on pandud.

Vahepeal nimetati vandlirannik ümber cote d ivoire-ks, kot divuaar, mis selle maa attraktiivsust prantsuse keelt mitte valdajatele kõvasti vähemaks muutis.

Seetõttu otsustati seda ivuaari maad jälle nimetada elevandiluurannikuks edasi ja see kindlasti on tõstnud sinna lendajate turistide ja muidu sinna kanti sekeldajate arvu taevani. Millega muidu seletada meie välisministeeriumi hoiatust sinna täna mitte minna!

Vähemalt üks ministeerium on millestki võimeline ka õppust võtma!

Kui nüüd jagataks ka soovitusi positiivsemas suunas – kuhu kindlasti tuleks minna, võiksime Paeti poistele kindlasti hindeks panna 5 mõne väikse miinusega…

Maanteametilt kisu infot kasvõi tangidega välja, kuidas järjekordsete Padaorgude ja muude sääraste eksootiliste küladega lood on, et kas tasub sinna kellelegi sünnipäevaks külla minna või mitte.

Aga välisministeeriumi infovood on ilusti paigas. Selge. Täna ma igatahes jätsin planeeritud lennu kot divuaarile tegemata, sest oma särk pidi ikka ihule ligemal olema. Las jääda see pensionipõlve, siis niikuinii oma ajaga midagi muud teha ei ole, kui igasuguseid vandlirannikuid pidi sõita ja vaadata, mis rahvas ikka elab seal. Senini piirdun teadmisega, et sealsed elanikud oskavad pärist hästi jalgpalli mängida ja vist meie poistele teevad ikka veel ära….

Mis seal täpsemalt praegu käis, sellesse polnud mul kahjuks aega süveneda, aga küllap teised ühiskonna ja poliitika listi osalised ehk kirjutavad sellest ka lähemalt.

Äkki neil seal ei ole veel piisavalt demokraatiat?

detsember 09, 2010

Tuisk






Tuisk ja torm on nüüd ka Tartu pääl. Näeb, mis õhtuks saab.

Foto on laenatud Andres Puttingult ja avaldatud delfis, originaali tegemisega polnud aega jahmerdada.
Loodan, et piltnik ei pahanda tasuta reklaami peale.
Klaveripala pealkirjaga "Veebruar" aga pärineb Tshaikovskilt, mängimas Ashkenazy.

Tormihoiatusi on läkitatud ka valitsejatele. Päästetöötajad piiravad oma peakorterit.
Kultuuritöötajad said hakkama kirjaga, umbes 800 toetusallkirja juures.
Oravate populaarsus talihooajal aga muudkui kasvab.

Seevastu kultuurministeeriumi tublimad töötajad koos tõenäolise RE parteikontoriga ei väsi ikka veel alla kriipsutamast oma harimatust ja võhiklikkust, sopastades anonüümse poriga iga uudist, mis seotud Järvi, ERSO või kultuuriga.
Broilerluse viljad on siis nüüd käes, "aitäh" teile avaliku ruumi reostamise eest.
Ühe broileri näpud on jäänud ka sahtli vahele, sellest kirjutab Priit Hõbemägi, aga küllap on neid teisigi.

Aga sellest ma juba kirjutasin "Läbikukkunud eksperiment" all.

Räägitakse tuisu raugemisest juba nädalavahetuseks.
Seniks lõbusat uut ilma kõigile!

Sildid:

detsember 06, 2010

Ükst tekst jumalteabkust jumalteabmiskeeles

Oleskis liikus igasugu rahvast: üks pulktuhleid manustav pruunlane,
lipsikuga muhvleid õgiv rahard, mõned tudsikud, kes liiast kuriraha
kulutades enda jahokiks joond, rõõmeldi ilulevaid isendeid, keda surveelu
polnud muredaks teind, mõned pikaronidest lugu pidavad kodupaksud,
kellede krapsikuist järeltulijaid aeglesid samal ajal jumalteabkus....

Pole selle autor, minu roll selle uusrahvaluule edastusel on paste klahvi vajutus, aga ... väidetavalt pidavat see olema meie ilus emakeel.
...


detsember 02, 2010

Jumalate tagasitulek Häädemeestel



Kes veel ei tea ja filmi esilinastusele 30. novembril Tallina Linnateatri Taevasaali ei jõudnud,
need saavad vaadata Kanal 2 -lt täna, 2. detsembril 2010 A.D, kell 21:00 filmi Häädemeeste kummalistest asjadest.
Blogipuu sirvijatele teadmiseks, et see info jõuab teieni ööpäev hiljem, nii et peate otsima korduslinastuste võimalusi.
Filmi autor on Urmas Eero Liiv ja peategelaseks saatuse tahtel ka minu hea kolleeg ja ühtlasi raviarst Ivo Kolts.
Ilmselt raviarstina on ta hästi tuntud, minu pisike probleem seisnes TFM -de arvutiekraanilt lugemisest kangeks muutunud kaelas ja kaelaradikuliidis,
kui kedagi selliseid oluelulised üksikasjad huvitavad.
Mind kui purufüüsikut paelusid Häädemeest nähtused ka sedavõrd, et veetsin ühe vaatlusõhtu koos Ivoga sealset taevakaart uurides.

Pean ütlema, et mõni asi seal taevaäärel ehk horisondil võiks ikkagi olla seletatav atmosfääri ja ilmanähtustega. Mõni asi ei ole üldse seletatav, aga
seda peaks olema võimalik kõvasti rohkem täpsustada. Eriti intrigeerivaks kohaks filmis on norrakas Anita, kes olevat pärit Hessdahleni lähedalt.
See fakt on filmis jäänud välja toomata, seevastu mulle päris uudiseks oli see, et Anita ilma mingi eelinformatsioonita oskas lindude vaatlustorni lähist ala,
kust pärinevad paar kõige intrigeerivamat pilti Koltsi kogudest, pidada ufokate maandumisplatsiks.

Niisiis on nüüd ka meil koht, mida võib-olla hakkame tulevikus pidama Hessdaleniks. Otsige googlest ja jutjuubist, ma täna ei viitsi teile kandikul kätte tuua
ja leiate ühe päris hea dokumentaalfilmi ja paljud muud huvitavat Hessdalen lights märksõnade alt. Ehk lisan ka kommentaarides sobivaid linke.
Et neid nähtusi uurida, peaksime rohkem erinevaid vaatenurki integreerima.
Filmi vaatamisel võib ateiste või enda arust ateiste ehk häirida pöördumised Jumala enese suunas. Aga selle eest ei ole meist keegi kaitstud ja üldse tekib siin ühel tasemel mõte, et õieti öeldes ei pruugi väga vahet ollagi.
Et need jumalad ja meist ütleme miljard aastat arengus eespool olevad valgusolendid on peaaegu üks ja seesama.
Nende hüpoteetiliste valgusolendite kirjeldusel meie ei saa kasutada teaduslikke mõõdikuid. Ainuke, mida nende mõõdikutega saab teha, on välistada
puht ürgloodusliku, atomaarse, eluta ainese mängu koosmõju, mis võiksid meile luua võltsillusiooni mingist kontaktist, mida tegelikult ei olnud, mingist jumalast, mida ei olnud, et oli hoopis äike või keravälk või midagi sarnast.
Näiteks tuleksid kohe meelde fatamorganade võimalused ja ka nende maiste hüpoteesidega peab teaduslikku meetodit toetav inimene paratamatult tegelema.


Kuid kui meie teaduse üheks nurgakiviks on juba Universumi vanus, umbes 14 miljardit aastat, ja kui me teame teise nurgakivina, et Päikesesüsteem on siin ilmas
eksisteerinud "vaid" 4.4 miljardit aasta, ja kui me teame, et Päike ei ole midagi erilist, ja kui me teame, et päikesesarnaseid tähti on triljoneid tekkinud ja tekkimas,
ja nii edasi ja nii edasi arutledes võiks päris loogiline olla tõdemus, et on olemas kunagi tsivilisatsiooni vormi kandnud asjad, mis nüüdseks on muundunud teatud
tüüpi valgusolendite tegevuseks, mänguks, olemise, tekkimise ja kadumise rõõmuks...
Kõik see elementaarsosakeste füüsika näiteks alles alustab mingi sellise mateeria konstrueerimist, mis ei koosnegi elektronidest, prootoneist ja neutroneist.
Kui selline asi oleks kokku pandav, võiks sellised asjad meist läbi minna mingit mõju avaldamata, kui see objekt seda ise ei taha. Aga ta võib-olla tahab ja
siis võib ta nähtamatust olekust muunduda mingi valguse tekitajaks ...
Võimalikud on ka mingite meile senituntmatute dimensioonide mängud, minekud ja tulekud teistesse dimensioonidesse, aegruumi kõverdamised nii, nagu neile olendeile meeldib, ühesõnaga, enam-vähem kõik on võimalik sellesama füüsika praeguseks tuntud ja veel tundmata seaduste abiga.
Kas ma olen siin Eestis ainuke, kes sedamoodi mõtleb??
Kindlasti mitte. Huvitav, aga üks selline kindel usumees ja lavastaja, nagu Jaan Tooming on umbes midagi samasugust avaldanud oma mõtiskluses pealkirjaga
"Jumalate tagasitulek."

Andku mulle Tooming andeks selle loo nettipanek, aga ehk aitab see kaasa selle suure teatrimehe teistegi mõtete levitamisele. Need võivad tunduda pessimistlikud
esimesel lugemisel. Minagi arvan oma pisukese elukaare keskel, et ehk ei lähe asjad nii hullusti, nagu Tooming prognoosib, või et ehk on olemas mingi vahepealne pääsemislootus. Selleks aga peame Toomingat lugema ja mõistma selle pessimismi lätteid. Need ei peitu mitte ainult uskumatuses, vaid ka meie arutus ahnuses
ja nõmeduses. Võimalik, et kolmnurgas usk - lootus - armastus peab iga asi leidma enesele uue hingamise. Lõputult ei saa panustada ainult lootusele ja lootust siduda ainult teadusega, nagu tänases absurdimaailmas on välja kukkunud.
Rääkisin sellest kaudselt ka blogiloos "Elu pärast muusikat". Muusika võiks siis olla üks osis meie armastuse või hoolivuse kasvatmise loos. Nietzsche, üks suurimaid usuvaenajaid üldse selle kolmnurga liiget nimega usk üldse millekski ei pidanud. Aga äkki siiski on nii, et inimene ei saa jumalateta kuidagi edasi, et NEMAD teavad,
et selleks, et see edasiminek ei oleks nii vaevaline, peaaegu lootusetu, peab mingi usk olema. Kui aga NEMAD teavad, peab see teadmine kuidagi ka meieni jõudma.
Selle teadmise võikski siis uuendatud mõtlemises ristida usuks. Usuks, et ka miljard aastat pärast meid meist tulenevalt võiks midagi meist mõõtmatult täiuslikumat eksisteerida ja endiselt see täiuslik peab vajalikuks nende alglooma tasemel mõtlejahakatistega kuidagi suhtestuda, et ka meie võime neile millekski vajalikud olla, mitte ainult mingi energia allikana, milleks sobiks lihtaatom palju paremini, vaid millegi hoopis olulisemaga.
Võib-olla oskavad nemad meie atrofeerunud mõistekolmnurka "USK LOOTUS ARMASTUS" paremini tasakaalustada. Meid on ju õpetatud lootust mitte millekski pidama, tundeid igati alaväärtustama, tahet vaid lihtorja liikumapanemiseks vajalikku piitsana käsitlema, moraalsus aga, ah, mis sellest moraalsusest üldse rääkida!

Nii et loo lõpetuseks ja kaasamõtlemiseks hoopis Jaan Toominga mõtisklus raamatust "Yles - ja allavoolu".


Jumalate tagasitulek.

Sadade valgusaastate kaugusel
15 Sagitta tähtkujus elavad jumalad.
Nad on valgusejumalad,
"kehad" stringidest,
aga nad võivad end muuta,
kuis tahavad.
Võivad kasvada hiidudeks,
kahaneda nähtamatuks punktiks,
kes rännata võib
valgusest kiiremini
läbi kogu universumi.
Ruumi ja aega nende jaoks pole,
TUNDMATU igaveseks koduks neile.
Mõistus ammugi unustatud,
kujutluse vägi annab
neile väe luua
nähtavaks kõike,
mida tahavad.
Miljardeid aastaid tagasi
olid ka neil tähelaevad,
elu olemuse avastasid,
rakud, milles areneb
aegade jooksul inimene.
Nägid ette nad arengut,
otsisid paika, millest tärkab elu.
Maal oli valmis saanud
meri, kõik oli tühi ja paljas.
Valgusolendid leidsid,
et Maa on sobiv paik,
kuhu külvata seemned.
Nii tõidki nad eluidud
maapealsesse merre,
külvasid seemned vette,
mis sobiv arengu alguseks,.
Lahkusid siis ning elasid edasi
oma Sagitta tähtkujus,
arenesid ka ise,
kuni valgusoleneiks said.
Ei midagi sellest,
mis praegu Maa peal kehtib,
ei kehti nende juures.
"Loodusseadused" võidetud,
uueks saanud on valgusolendid,
ruum ja aeg tõkkeks neile pole,
raskusjõud puudub
ning moondumisvõime
võtta lubab ükskõik
millist kuju või kaduda hoopis,
et ilmuda taas.
Neile tarvis pole sööki ega jooki,
mees ja naine ühinenud
uueks olendiks;
ja kui uut tahetakse luua,
siis kujutlusest kujuneb
uus, millel jällegi pole
midagi sellest, mis meie juures.
miski, mis siin,
seal ei kehti.
Kuid meid nad unustand
pole,
jälginud on meie arengu teed
ainuraksest siiani.
Aegade jooksul vahel
nähtamatuna jalutand,
hõljunud siin
kui peremehed, kes vaatavad
küpsevat vilja.
Mida kavatsevad meiega,
mida tahavad Maast,
kuhu külvanud elu?
Kas siinseist keegi teab seda?
Kas keegi aimab, et
külvajad siin vahel käivad
ning ootavad, uurivad meid?
Kas oleme täitnud nende
kavatsuse sihi
või oleme äpardunud,
saanud kellekski, kelles
nad pettunud,
kes isgi vihastavad neid?
Kes oleme meie?
Kuhu suundume?
Kas lootsid valgusolendid
meistki, et nende sarnaseiks
saame?
Kas küsib praegu keegi
meist seda?
Või küsinud on?
Aegade jooksul külvajad
meie hulka sünnitanud on
neid, kes unistanud
inimkonna uueks loomisest,
astumisest sammukese edasi -
Sumeri jumalad õpetasid
mustpeadele tarkusi,
nõidade sünd
aitas inimkonnal
tõrjuda haigusi
sidepidajaiks olid Taeva ja maa
vahel,
kuid sõjavankrid tallasid,
paljud kultuurid,
tsivilisatsioonid tõusid,
vajusid liivad,
jumalad vaatasid kurvalt -
nii nemad ei tahtnud.
Üksikud saadikud tulid,
hoiatasid inimkonda,
et see tee viib hukatusse,
kuid keegi ei kuulanud neid -
Jeesus, Buddha, Lao-zi -
Kolma Täiskasvanut päästma
tulid meid püünistest,
kütkeist vabanemist
pakkusid
näitasid Elu teed,
kuid uueks saamise aasemel
korraldati riitusi,
ehitati kirikuid
ning kakeldi võimu pärast.
Joachim di Fiore unistas
vaimu riigist, kus
valitseb rahu
ja kontemplatsioon.
Müstikud kogelesid
teisest maailmast,
kus armastus ja nägemine
kaitseb inimesi huku eest.
Üksikud filosoofid
kuulutasid rahu ja tarkust,
Sri Aurobindo rääkis
evolutsiooni uue astme
tähtsusest inimese puhul.
Fechner nägi tuleviku uut olendit.
Krishnamurti kuulutas
konfliktide lahenduse võimalikkust.
Olaf Stapledon rändas universumis
ning nägi tähtede Loojat
ning viimset inimest.
Öpik rääkis mõtte
ajatusest ja ruumitusest,
kosmilisest teadvusest
ning ostsilleeruvast universumist,
kus miljardite aastate pärast me teadvus
võib uuesti ärgata
uues universumis
Paul Tillich kuulutas
uut loomist
ja Jumala riiki, kus kõik
on püha ...
Kuid maad rüüstati,
saastati.
Ikka enam on inimesi,
kes nälgivad,
ühel poole prassimine,
teisel pool nälg-
inimkonda võrreldi
Maa vähkkasvajaga.
Ja seda ta ongi.
Pole võimalik ravi,
pole ravimit,
oleme valinud
surma tee,
tuumapommid on valmis
lõhkema,
ahnus vaimuhaigusena valitsemas.
Seda kõike näevad
me külvajad,
valgusejumalad,
neil kahju meist pole,
kuskil on viga,
mida parandada ei saa,
ainus tee on
asendada inimkond
uue tõuga,
kus valgusolendite
kujutlusest saavad olevaks need,
kes rahumeelsed,
koostööaltid
ning taipavad seda,
mida Jeesus, Buddha, Lao-zi.
Ja siis tuleb päris
midagi uut,
midagi siinpoolset ei kehti,
valgusolendeiks sünnivad
uued,
Maa uueneb,
Päike saab teiseks
ning jumalad on tagasi
tulnud, et jääda siia,
ja jälle siis minna
looma uusi maailmu
universumi väljadel.
Kas keegi pääseb
endisest inimkonnast
või hävivad kõik?
Jõudes oma teekonnal
ökokatastroofini
ja ähvardava tuumasõjani,
pole me teeninud ära
pääsemist,
oleme teeninud karistuse,
jäädavalt olematuks
muutmise.
Ja kui surnud äratatakse,
siis kogutakse nad kokku
kuhugi Universumi
äärele,
antakse uus keha neile
ja uus meel,
igaveseks unustavad nad Maa
ning Toonela kaigub
nende laulust,
mis kiidab tähtede Loojat,
kes on väljaspool
mõistust,
kaastunnet
ja kõike inimliku.
Kosmos on täis rändavaid
vaime ja rahvaid,
ei ükski sarnane nendega,
sest kui see nii oleks,
siis oleks ebaõnnestunud
eksperiment inimkonnaga
troostitu väljavaade.
Kas nüüd Külvajad kahetsevad?
Oh ei!
Nad võtavad ette uusi
katseid, et leida
elu, mis pole elu,
vaid uus leemisviis,
et universumi uurded
täituksid valguseolenditega,
kes leiavad tee välja,
välja sellest universumist,
hoopis teise, mida
ei saagi nimetada universumiks,
sest isegi valguseolendi
on seal teised
ja ka valgus.