detsember 02, 2010

Jumalate tagasitulek Häädemeestel



Kes veel ei tea ja filmi esilinastusele 30. novembril Tallina Linnateatri Taevasaali ei jõudnud,
need saavad vaadata Kanal 2 -lt täna, 2. detsembril 2010 A.D, kell 21:00 filmi Häädemeeste kummalistest asjadest.
Blogipuu sirvijatele teadmiseks, et see info jõuab teieni ööpäev hiljem, nii et peate otsima korduslinastuste võimalusi.
Filmi autor on Urmas Eero Liiv ja peategelaseks saatuse tahtel ka minu hea kolleeg ja ühtlasi raviarst Ivo Kolts.
Ilmselt raviarstina on ta hästi tuntud, minu pisike probleem seisnes TFM -de arvutiekraanilt lugemisest kangeks muutunud kaelas ja kaelaradikuliidis,
kui kedagi selliseid oluelulised üksikasjad huvitavad.
Mind kui purufüüsikut paelusid Häädemeest nähtused ka sedavõrd, et veetsin ühe vaatlusõhtu koos Ivoga sealset taevakaart uurides.

Pean ütlema, et mõni asi seal taevaäärel ehk horisondil võiks ikkagi olla seletatav atmosfääri ja ilmanähtustega. Mõni asi ei ole üldse seletatav, aga
seda peaks olema võimalik kõvasti rohkem täpsustada. Eriti intrigeerivaks kohaks filmis on norrakas Anita, kes olevat pärit Hessdahleni lähedalt.
See fakt on filmis jäänud välja toomata, seevastu mulle päris uudiseks oli see, et Anita ilma mingi eelinformatsioonita oskas lindude vaatlustorni lähist ala,
kust pärinevad paar kõige intrigeerivamat pilti Koltsi kogudest, pidada ufokate maandumisplatsiks.

Niisiis on nüüd ka meil koht, mida võib-olla hakkame tulevikus pidama Hessdaleniks. Otsige googlest ja jutjuubist, ma täna ei viitsi teile kandikul kätte tuua
ja leiate ühe päris hea dokumentaalfilmi ja paljud muud huvitavat Hessdalen lights märksõnade alt. Ehk lisan ka kommentaarides sobivaid linke.
Et neid nähtusi uurida, peaksime rohkem erinevaid vaatenurki integreerima.
Filmi vaatamisel võib ateiste või enda arust ateiste ehk häirida pöördumised Jumala enese suunas. Aga selle eest ei ole meist keegi kaitstud ja üldse tekib siin ühel tasemel mõte, et õieti öeldes ei pruugi väga vahet ollagi.
Et need jumalad ja meist ütleme miljard aastat arengus eespool olevad valgusolendid on peaaegu üks ja seesama.
Nende hüpoteetiliste valgusolendite kirjeldusel meie ei saa kasutada teaduslikke mõõdikuid. Ainuke, mida nende mõõdikutega saab teha, on välistada
puht ürgloodusliku, atomaarse, eluta ainese mängu koosmõju, mis võiksid meile luua võltsillusiooni mingist kontaktist, mida tegelikult ei olnud, mingist jumalast, mida ei olnud, et oli hoopis äike või keravälk või midagi sarnast.
Näiteks tuleksid kohe meelde fatamorganade võimalused ja ka nende maiste hüpoteesidega peab teaduslikku meetodit toetav inimene paratamatult tegelema.


Kuid kui meie teaduse üheks nurgakiviks on juba Universumi vanus, umbes 14 miljardit aastat, ja kui me teame teise nurgakivina, et Päikesesüsteem on siin ilmas
eksisteerinud "vaid" 4.4 miljardit aasta, ja kui me teame, et Päike ei ole midagi erilist, ja kui me teame, et päikesesarnaseid tähti on triljoneid tekkinud ja tekkimas,
ja nii edasi ja nii edasi arutledes võiks päris loogiline olla tõdemus, et on olemas kunagi tsivilisatsiooni vormi kandnud asjad, mis nüüdseks on muundunud teatud
tüüpi valgusolendite tegevuseks, mänguks, olemise, tekkimise ja kadumise rõõmuks...
Kõik see elementaarsosakeste füüsika näiteks alles alustab mingi sellise mateeria konstrueerimist, mis ei koosnegi elektronidest, prootoneist ja neutroneist.
Kui selline asi oleks kokku pandav, võiks sellised asjad meist läbi minna mingit mõju avaldamata, kui see objekt seda ise ei taha. Aga ta võib-olla tahab ja
siis võib ta nähtamatust olekust muunduda mingi valguse tekitajaks ...
Võimalikud on ka mingite meile senituntmatute dimensioonide mängud, minekud ja tulekud teistesse dimensioonidesse, aegruumi kõverdamised nii, nagu neile olendeile meeldib, ühesõnaga, enam-vähem kõik on võimalik sellesama füüsika praeguseks tuntud ja veel tundmata seaduste abiga.
Kas ma olen siin Eestis ainuke, kes sedamoodi mõtleb??
Kindlasti mitte. Huvitav, aga üks selline kindel usumees ja lavastaja, nagu Jaan Tooming on umbes midagi samasugust avaldanud oma mõtiskluses pealkirjaga
"Jumalate tagasitulek."

Andku mulle Tooming andeks selle loo nettipanek, aga ehk aitab see kaasa selle suure teatrimehe teistegi mõtete levitamisele. Need võivad tunduda pessimistlikud
esimesel lugemisel. Minagi arvan oma pisukese elukaare keskel, et ehk ei lähe asjad nii hullusti, nagu Tooming prognoosib, või et ehk on olemas mingi vahepealne pääsemislootus. Selleks aga peame Toomingat lugema ja mõistma selle pessimismi lätteid. Need ei peitu mitte ainult uskumatuses, vaid ka meie arutus ahnuses
ja nõmeduses. Võimalik, et kolmnurgas usk - lootus - armastus peab iga asi leidma enesele uue hingamise. Lõputult ei saa panustada ainult lootusele ja lootust siduda ainult teadusega, nagu tänases absurdimaailmas on välja kukkunud.
Rääkisin sellest kaudselt ka blogiloos "Elu pärast muusikat". Muusika võiks siis olla üks osis meie armastuse või hoolivuse kasvatmise loos. Nietzsche, üks suurimaid usuvaenajaid üldse selle kolmnurga liiget nimega usk üldse millekski ei pidanud. Aga äkki siiski on nii, et inimene ei saa jumalateta kuidagi edasi, et NEMAD teavad,
et selleks, et see edasiminek ei oleks nii vaevaline, peaaegu lootusetu, peab mingi usk olema. Kui aga NEMAD teavad, peab see teadmine kuidagi ka meieni jõudma.
Selle teadmise võikski siis uuendatud mõtlemises ristida usuks. Usuks, et ka miljard aastat pärast meid meist tulenevalt võiks midagi meist mõõtmatult täiuslikumat eksisteerida ja endiselt see täiuslik peab vajalikuks nende alglooma tasemel mõtlejahakatistega kuidagi suhtestuda, et ka meie võime neile millekski vajalikud olla, mitte ainult mingi energia allikana, milleks sobiks lihtaatom palju paremini, vaid millegi hoopis olulisemaga.
Võib-olla oskavad nemad meie atrofeerunud mõistekolmnurka "USK LOOTUS ARMASTUS" paremini tasakaalustada. Meid on ju õpetatud lootust mitte millekski pidama, tundeid igati alaväärtustama, tahet vaid lihtorja liikumapanemiseks vajalikku piitsana käsitlema, moraalsus aga, ah, mis sellest moraalsusest üldse rääkida!

Nii et loo lõpetuseks ja kaasamõtlemiseks hoopis Jaan Toominga mõtisklus raamatust "Yles - ja allavoolu".


Jumalate tagasitulek.

Sadade valgusaastate kaugusel
15 Sagitta tähtkujus elavad jumalad.
Nad on valgusejumalad,
"kehad" stringidest,
aga nad võivad end muuta,
kuis tahavad.
Võivad kasvada hiidudeks,
kahaneda nähtamatuks punktiks,
kes rännata võib
valgusest kiiremini
läbi kogu universumi.
Ruumi ja aega nende jaoks pole,
TUNDMATU igaveseks koduks neile.
Mõistus ammugi unustatud,
kujutluse vägi annab
neile väe luua
nähtavaks kõike,
mida tahavad.
Miljardeid aastaid tagasi
olid ka neil tähelaevad,
elu olemuse avastasid,
rakud, milles areneb
aegade jooksul inimene.
Nägid ette nad arengut,
otsisid paika, millest tärkab elu.
Maal oli valmis saanud
meri, kõik oli tühi ja paljas.
Valgusolendid leidsid,
et Maa on sobiv paik,
kuhu külvata seemned.
Nii tõidki nad eluidud
maapealsesse merre,
külvasid seemned vette,
mis sobiv arengu alguseks,.
Lahkusid siis ning elasid edasi
oma Sagitta tähtkujus,
arenesid ka ise,
kuni valgusoleneiks said.
Ei midagi sellest,
mis praegu Maa peal kehtib,
ei kehti nende juures.
"Loodusseadused" võidetud,
uueks saanud on valgusolendid,
ruum ja aeg tõkkeks neile pole,
raskusjõud puudub
ning moondumisvõime
võtta lubab ükskõik
millist kuju või kaduda hoopis,
et ilmuda taas.
Neile tarvis pole sööki ega jooki,
mees ja naine ühinenud
uueks olendiks;
ja kui uut tahetakse luua,
siis kujutlusest kujuneb
uus, millel jällegi pole
midagi sellest, mis meie juures.
miski, mis siin,
seal ei kehti.
Kuid meid nad unustand
pole,
jälginud on meie arengu teed
ainuraksest siiani.
Aegade jooksul vahel
nähtamatuna jalutand,
hõljunud siin
kui peremehed, kes vaatavad
küpsevat vilja.
Mida kavatsevad meiega,
mida tahavad Maast,
kuhu külvanud elu?
Kas siinseist keegi teab seda?
Kas keegi aimab, et
külvajad siin vahel käivad
ning ootavad, uurivad meid?
Kas oleme täitnud nende
kavatsuse sihi
või oleme äpardunud,
saanud kellekski, kelles
nad pettunud,
kes isgi vihastavad neid?
Kes oleme meie?
Kuhu suundume?
Kas lootsid valgusolendid
meistki, et nende sarnaseiks
saame?
Kas küsib praegu keegi
meist seda?
Või küsinud on?
Aegade jooksul külvajad
meie hulka sünnitanud on
neid, kes unistanud
inimkonna uueks loomisest,
astumisest sammukese edasi -
Sumeri jumalad õpetasid
mustpeadele tarkusi,
nõidade sünd
aitas inimkonnal
tõrjuda haigusi
sidepidajaiks olid Taeva ja maa
vahel,
kuid sõjavankrid tallasid,
paljud kultuurid,
tsivilisatsioonid tõusid,
vajusid liivad,
jumalad vaatasid kurvalt -
nii nemad ei tahtnud.
Üksikud saadikud tulid,
hoiatasid inimkonda,
et see tee viib hukatusse,
kuid keegi ei kuulanud neid -
Jeesus, Buddha, Lao-zi -
Kolma Täiskasvanut päästma
tulid meid püünistest,
kütkeist vabanemist
pakkusid
näitasid Elu teed,
kuid uueks saamise aasemel
korraldati riitusi,
ehitati kirikuid
ning kakeldi võimu pärast.
Joachim di Fiore unistas
vaimu riigist, kus
valitseb rahu
ja kontemplatsioon.
Müstikud kogelesid
teisest maailmast,
kus armastus ja nägemine
kaitseb inimesi huku eest.
Üksikud filosoofid
kuulutasid rahu ja tarkust,
Sri Aurobindo rääkis
evolutsiooni uue astme
tähtsusest inimese puhul.
Fechner nägi tuleviku uut olendit.
Krishnamurti kuulutas
konfliktide lahenduse võimalikkust.
Olaf Stapledon rändas universumis
ning nägi tähtede Loojat
ning viimset inimest.
Öpik rääkis mõtte
ajatusest ja ruumitusest,
kosmilisest teadvusest
ning ostsilleeruvast universumist,
kus miljardite aastate pärast me teadvus
võib uuesti ärgata
uues universumis
Paul Tillich kuulutas
uut loomist
ja Jumala riiki, kus kõik
on püha ...
Kuid maad rüüstati,
saastati.
Ikka enam on inimesi,
kes nälgivad,
ühel poole prassimine,
teisel pool nälg-
inimkonda võrreldi
Maa vähkkasvajaga.
Ja seda ta ongi.
Pole võimalik ravi,
pole ravimit,
oleme valinud
surma tee,
tuumapommid on valmis
lõhkema,
ahnus vaimuhaigusena valitsemas.
Seda kõike näevad
me külvajad,
valgusejumalad,
neil kahju meist pole,
kuskil on viga,
mida parandada ei saa,
ainus tee on
asendada inimkond
uue tõuga,
kus valgusolendite
kujutlusest saavad olevaks need,
kes rahumeelsed,
koostööaltid
ning taipavad seda,
mida Jeesus, Buddha, Lao-zi.
Ja siis tuleb päris
midagi uut,
midagi siinpoolset ei kehti,
valgusolendeiks sünnivad
uued,
Maa uueneb,
Päike saab teiseks
ning jumalad on tagasi
tulnud, et jääda siia,
ja jälle siis minna
looma uusi maailmu
universumi väljadel.
Kas keegi pääseb
endisest inimkonnast
või hävivad kõik?
Jõudes oma teekonnal
ökokatastroofini
ja ähvardava tuumasõjani,
pole me teeninud ära
pääsemist,
oleme teeninud karistuse,
jäädavalt olematuks
muutmise.
Ja kui surnud äratatakse,
siis kogutakse nad kokku
kuhugi Universumi
äärele,
antakse uus keha neile
ja uus meel,
igaveseks unustavad nad Maa
ning Toonela kaigub
nende laulust,
mis kiidab tähtede Loojat,
kes on väljaspool
mõistust,
kaastunnet
ja kõike inimliku.
Kosmos on täis rändavaid
vaime ja rahvaid,
ei ükski sarnane nendega,
sest kui see nii oleks,
siis oleks ebaõnnestunud
eksperiment inimkonnaga
troostitu väljavaade.
Kas nüüd Külvajad kahetsevad?
Oh ei!
Nad võtavad ette uusi
katseid, et leida
elu, mis pole elu,
vaid uus leemisviis,
et universumi uurded
täituksid valguseolenditega,
kes leiavad tee välja,
välja sellest universumist,
hoopis teise, mida
ei saagi nimetada universumiks,
sest isegi valguseolendi
on seal teised
ja ka valgus.