Elu pärast muusikat

Meie mõeldava tehisintellekti esimeseks proovikiviks võiks saada mõtestatud aforismide vorpimine.
Näiteks sõnaga "Elu" saab algatada mitmesuguseid aforisme.

Ühed ohtlikumad lisandsõnad võiksid olla "ilma" ja "pärast"- Elust ilma...", "Elu ilma...", "Elu pärast...".
Nii võiks intelligentsust teesklev kolakas peatselt valmis saada lausega:
"Elu ilma muusikata on lihtsalt eksitus."
Singulaarsele intellektiplahvatusele oleks niimoodi tee avatud, sest samamoodi arvas ka Nietzsche. Kirjas oma sõbrale Köselitzile 15.1.1888 kirjutas ta:
"Elu ilma muusikata on lihtsalt eksitus, sekeldus, pagendus."
["Das Leben ohne Musik ist einfach ein Irrthum, eine Strapatze, ein Exil"]

Hoolimata Nietzsche kõikuvast asendist filosoofide populaarsusedetabelis on tema lood mingil põhjusel 20 sajandi lõpuaastatel jälle seniiti tõusnud. Isegi Eestis ilmus
just hiljuti Anne Lille tõlgitud "Tragöödia sünd" ja muidu nukralt filosoofilistes nurgakestes kopitavate teiste mustakaaneliste kõrgüllitiste seas on teos peaaegu välja müüdud!
Eriti just see aforism on hakanud oma uut meemielu elama. Kuna saksa klassikalise filosoofia lugemine ei ole ilma äärmise motivatsioonita lihtrahvale jõukohane, korjatakse üles
esimene enesele arusaadav kontekst ja "heidetakse kõrvale kõik üleliigne". Sekeldus ja pagendus on üleliigsed, jääb järgi
"Elu ilma muusikata on lihtsalt eksitus".
Soovmõtlemine ja telefoniefektid on aforismi laiatarbeliseks kasutamiseks modifitseerinud kujule "Elu ilma muusikata oleks eksitus".
See oleks peidab aga enda taga mõtet, et jumalale tänu, muusika on meil olemas ja meie elu nii eksitus ei olegi, et koos muusikaga oleme
lausa õnnelikud. Nietzsche aforism on saanud väikse tingliku nihke abiga ameerikalikult õnneliku lõpu.

Aga jääme siiski originaalitruuks ja uurime mõtet algkujul.
Mis kontekstid sellele tänapäev võivad külge kleepuda?
Esimene pähetulev kontekst on turumajanduslik enesemüük või reklaam, isegi sellele vastanduvas võtmes.
Nii sobib see erakirjast väljalõigutu motoks küll blogisse või reklaamlehele, eraldades muusikaarmastajate väga erilise sekti osavalt muudest sektidest.
Selline turundusnipp on tegelikult väga kaval, on ju apple kasutajad just samamoodi eraldatud teistest lihtsurelikest ja nad tunnevad ennast niimoodi teistest paremini.

Nii võidaks küll toimida iga teisegi hobiga - mis oleks elu ilma margikogumiseta margikogujate jaoks või kalapüügita kalameeste jaoks?
Elu naisteta aga ei oleks enamike meeste jaoks üldse mingi elu, kuigi paljud väidavad vastupidist.
Mis elu see on?! sõnastab tavainimene selle aforismi pööblile palju arusaadavamas kontekstis ja siin on ring jälle täis, sest
kogu kultuur on Nietzsche jaoks sündinud tarbest pehmendada jõhkrat reaaliat - meie jaoks oleks parim olnud üldse mitte sündida või kui selline asi juba juhtunud, siis kohe surra.
Selline oli sileeni jõhker vastus kuningas Midasele, kui see ettevaatamatult temalt küsis -
"Mis on inimese jaoks parim ja kõigest kõige suurepärasem."
Räägitakse, et Midase lohutamiseks olevat talle kingitud võime muuta kullaks kõik, mida ta puudutas. Sellest aga sündis pigem tüli - ei saanud
ta ju oma ihulisi vajadusi söögi ja joogi järele rahuldada...
Midas tuli seetõttu üleloomulikest omadustest vabastada.

Kui aga ilma juba sünnitud, siis vajame antidepressante. Vanamoodsalt öelduna vajame hädasti joovastust ja unelmaid KUNSTI nime all meile söödetava manusena ning mingis ebamäärases tulevikus tõsikindlaks muunduvaid teadmisi TEADUSENA.
Osiste vahekord selles kokteilis määrab nii mõndagi. Praegu on see aeg, kus esimest viiulit mängib TEADUS.

Mis õigusega ta seda teeb juba Sokratese aegadest alates?
Nii küsib Nietzsche oma "Tragöödia sünnis". Kui paljude jaoks Sokratese aeg oli Kreeka kultuuri kõrghetk, siis Nietzsche arvates oli see juba hävingu algus.
Euripides olevat pannud aluse tragöödia lõpule. Õigeid tragöödiaid enam ei kirjutatud, kõikjale jõudis lõpuks ameerikalik häppi end.
Tragöödia surm sündis sellest, et muusikakunst, kunstidest üks vanimaid ja õilsamaid allutati Apolloni väele.
Muusika ülesandeks jäi vaid illustreerimine.

Elu SELLISE muusika keskel oleks Nietzsche jaoks kindlasti olnud juba õudusunenägu.

Nietzschel õnnestus elada oma elu ajal, mil õhtumaade allakäik oli veel vaid paberil visandatud utoopia.
Muusikast ei pidanud tollal rääkima mitmes erinevas tähenduses.
Kuid märke tulevasest kahestumisest oli tollalgi.
Helilooja elukutse eraldus lõplikult tõlgitseja, interpreedi ametist. Tõlgitsused kivinesid, improviseerimine kadus kontserdilavadelt.
Tõlgitsejate pilk kinnistus üha enam minevikku, kust järjest kõrgemale tõusid paar üksikut "titaani", nagu Beethooven, Mozart, Bach, Chopin.
Asjaolu, et need titaanid esitasid oma muusikat ise sageli vabalt, interpreteerides, iga kord muutes ja tõlgitsedes, aga on unustatud.
Oleviku muusika pidi oma olemasolu õigustuseks muunduma ja kahjuks just see muundumine peletas kontserdisaalist veel enam publikut,
sest "kaasaegsed", "modernsed" heliloojad ei tohtinud või ei tahtnud kirjutada kõrva paitavat muusikat.

Sõda sai läbi ja sellega sai läbi ka aristokraatide sugu. Tänapäeval on aristokraat muuseumieksponaat, elav topis.
Koos aristokraatliku muusikamaitse hävinguga tekkis niinimetatud "kerge" muusika. Esialgu ei söandatud vanade klassikute rüpest liiga kaugele minna
ja selles segaduses sündis nii mõndagi ilusat. Gerschwin. Biitlid. Dzäss. ...
Enamlaste maitse aga jäi ja võitis. See kivistas ka klassikalise muusika, mis elab praegu peamiselt minevikus ja kus kontserdisaalis saame nautida
seetõttu vaid muuseumieksponaate.
Teatud gibraltarlaste jaoks on siiski veel huvitav ka kaasaeg, kusagil üritatakse lahknenud dzässi ja klassikat siduda, elu ei ole muusika seest veel
päriselt kadunud.
Aga tarve vapustava, hingeülendava, vabastava, vaba ja improvisatsioonilise, dionüüsosliku joovastuse järele ei ole mitte kuhugi kadunud.
Teadmiste paisuv sfäär ei päästa meie hingi kuigivõrd. Elame endiselt mitte enam, kui sajand. Sünd ja surm on piinarikas.
Elu ON TRAAGILINE.

Kuidagi tuleks see pagendus katkestada, lunastada sünni pärispatt, sattumus allakäigu aega, sekelduste keskele, sisepagendusse.
Natuke paistab toru lõpus ka valgust:
Inimesed on tüdinenud rämpsust ja imitatsioonist ja julgevad juba küsida puhta toidu järele. Äkki jõuab nende kõrvu ka sõnum puhta muusika võimalikkusest, mis ei ole imitatsioon, illustratsioon, reibas ostu-, töö-, olmehullust süvendav dressuurtümps.

Kaasapandud jutjuubikutest:
Ülal mängib Art Tatum Chopini. Äkki peaks Chopini tänast JUST NII mängima?
All aga kõlab Bachi Busoni Chaconne, mängijaks Helene Grimaud.