Hübriidolevuste aeg

Sellel videol askeldab ringi roti ajurakkude kultuuri poolt juhitud tehisolevus.

Olevuse aju on (veel) 2 mõõtmeline rakukultuur, kus umbes 100000 neuronit on pandud vabalt kasvama. Elektroodid mõõdavad selle "aju" poolt läkitatud impulsse ja mingid elektroodid on pandud andma tagasisidet, ees on sein, pööra kõrvale.

Selle veidra moodustise autoriks on Kevin Warwick, tõeline dr. Octopus!

Video pärineb tema viimasest projektist, mille ülesandeks on neuronkultuuri baasil kasvatada tehisaju ja panna see juhtima robotit. Esialgu on roboti ülesandeks sõita ja mitte põrkuda kokku ettetulevate objektidega. Ka rakke on "tõelise" aju jaoks vähevõitu, ainult 100000.

Warwicki koduülikooliks on Readingi Ülikool Inglismaal. Aeg ajalt paiskuvad sealt ajakirjandusse üsna huvitavad teated.

Küll õnnestub Warwickil enesele siiratud andurite abiga avada oma laboris uksi, kustutada ja süüdata tulesid. (1998)

Siis on talle siirdatud implantaat, mis käe neuronite reaktsioonide järgi paneb liikuma tehiskäe ja side toimub üle interneti. (2002)

Ka selle videol askeldava roboti aju asub tegelikult liikuvast vankrist eemal, side toimib üle raadiovõrgu ja aju ise on 100000 rakuline kahedimensionaalne neuronkultuur, mille all asuvad tundlikud elektroodid, mis on neuronite aktiivsust võimelised fikseerima ja ise genereerima tagasisidet.

Paadunud filmihuvilised mäletavad loodetavasti kummalist seeriat ämblikmehe seiklustest, kus viimasel tuli heidelda ülivõimsate kombitsatega varustatud hullteadlasega. Esialgu oli dr. Octopuse eesmärgiks inimkonda varustada termotuumaenergiaga. Kombitsad olid vajalikud juhitava termotuumareaktsiooni kontrolli all hoidmiseks.

Nagu alati sellistel juhtudel oli programmis väike viga ja tulemiks kõva madin.

D. Octopuse aju üle võtsid võimu hoopis kombitsad ise. Algul sai ämblikmees muidugi kõvasti peksa, hiljem osad vahetusid. Octopus vist vabastati koletutest kombitsatest.

( Või juhtus nii, et ta jäi mingi omatekitatud varingu alla, mis peatas tema enda poolt vallandatud termotuumareaktsiooni kulu. Täpsustagu filmifriigid asjaolusid. )

PS!

Mitte ükski lapsevanem Eestis ega vist koguni üle maailma ei taibanud sellise vägivaldse loo üle kaevata, kuna tegemist oli ju filmiga. Kas lapsed pärast sellist madistamist ikka jäid ilusti magama ja mis unenägusid see film nende ajukestes genereeris??

Filmi lõppedes jätkas inimkond endise hooga oma lojusekursil edasipurjetamist.

Tegelikkuses asjad enam nii toredad ei ole.

Nietzschest alguse saanud üliinimese idee on vähemalt kirjanduses ja filmikunstis ennast kindlalt sisse sättinud.

Sellealaste teoste loetlemine teeks loo liigselt pikaks.

Esialgu on fantaasiakirjanike ja stsenaristide mõtted siiski inimesele mõne erilise võime või omaduse juurdetekitamises - Wellsi "Nähtamatus" muutus inimene läbipaistvaks, nahkhiiremehe või ämblikmehe seeriates omandab peakangelane üliinimliku jõu, taluvuse ja kiiruse.

Kuid keskele, juhtpuldi juurde jääb siiski alles rikkumatu hing, puhas ja helge.

Pisut kurvem saatus tabab Kafka "Metamorfoosis" kujutatud isikut, kuigi ka siin on moonet kujutatud inimlikust perspektiivist lähtuvalt traagilises võtmes.

Ämblik olla ei ole veel uhke ja hea.

Negatiivsed tegelased nendes seebikates aga on mõnes mõttes sammukene ees. Näiteks kasvõi seesama dr. Octopuse vaim on oma kombitsatega niivõrd kokku kasvanud, et nende eraldamiseks on isegi ämblikmeehe poolt vaja erakordseid jõupingutusi.

Ja isegi siis on raske uskuda toimuvat. Kas teie loobuksite võimust kogu maailma üle lihtsalt seetõttu, et keegi teile äkki meelde tuletab kristlikku kuldreeglit?

Praegu tundubki piir lubatu ja keelatu vahel kulgevat keha ja aju piirjoonel.

Kehaga tehke mis te tahate, aga aju pühaduse kallale ei julge minna isegi kunst.

Kui juletaksegi seda teha, siis ainult hädaldavas ja hoiatavas võtmes.

Teadus on aga siin ammu sammukese ees.

Kevin Warwick on üks sellistest pioneeridest, kelle arvates meie otsene, orgaaniline sümbioos tehnoloogiaga on vältimatu tulevik.

Esialgu tundus idee naha alla siirdatud implantaadist jumalateaotusena, kuigi viimase kasulikkuses ei pruukinud kahelda: vähemalt on selge, millises kohas kodanik K ringi jalutab. Üldse tundub, et implantaadid igasugustes turvarakendustes on juba otsustatud asi. Kiipkaartide tülikas tagaotsimine ja kaotamine, sinna täheldatud koodide pidev unustamine ja muu säärane kavalalt pealesurutd jahmerdamine viib varem või hiljem iga lojuse mõttele, et sarnane asi võiks olla juba ammu ajusse implanteeritud.

Aga järgmine samm enam nii loomulik ei ole. Mõtlen, et liigutan kätt ja minu implantaadi poolt juhitud robotkäsi liigutabki sõrmi.

Mõtlen, et käivitan kusagil kaugel maal auto ja robot teebki seda.

Istun ise tasakesi oma toas, minu juhitud robot aga kihutab kusagil vormelirajal ringi või tüürib tanki Bin Ladeni punkri poole??

(veidi avatarlikud fantaasialend siin juba ...)

Umbes 6 aastaga on see idee aga muutunud üsna tavapäraseks ja isegi minu ajus on vahel sähvatanud mõte, miks mulle keegi ei istuta ajusse asja, mis googeldaks vajaliku fakti või mõtte kiirelt välja.

Järgmine sammukene nirvaana suunas puudutaks aga juba mälu. Esialgu võiks see olla tark mees taskus stiilis aparaat, mis kadunud fakti kiirelt kuskilt netist üles korjab - seda me teeme täna juba iga päev.

Seejärel aga jõuab Warwick järgmise pühaduseteotuseni.

Meie haridustemplit ei ole mälu allalaadimise võime tekkimisel lihtsalt enam vaja!

Kõik see tundidepikkune konspekteerimine või kellegi kaasolendi kõne kaudu edastatud signaalide mõistatamine ja dekrüpteerimine langeks ära.

IT keldri paadunud nohiku jaoks ei ole siin midagi ulmelist. Seda teeme me arvutitega iga päev. Võtame maha ja paneme kogu tarkuse jälle peale, lausa nullist alates.

Neuroloogide jaoks siiski midagi püha on säilinud - mitte kõik ei võta Warwicki mõtteid entusiastlikult vastu.

Arendan siin nüüd veidi omaenese mõttejuppi sellel teemal (mis kindlasti on kusagilt loetud, siis unustatud ja nüüd taasesituseks kusagilt ajusügavusest kerkinud)

Meie aju toimimise võtmeks võib olla ongi unustamise ja meeldejätmise dialektika.

Aju ilmselt kaotaks igasuguse mõtlemisvõime, kui tema neuronitesse implanteeritakse lihtsa failiülekande kaudu hunnik bitte. Et ta oskaks saadud infokogumiga midagi peale hakata, peab toimuma tohutu hulk tööd. Mingi mõtted ja mõttejupid peavad ajus ringlema küllalt kaua aega, et toimuks otsus: see asi on ouline, sellega töötame edasi, see kavatsus on tõeline. Nende tõeliste otsuste kõvendamine aga toimub emotsionaalse tagasiside läbi ja seetõttu ongi esialgu andmete üles ja allalaadimine vist võimatu. Vähemalt lähitulevikus. Ehk leiutatakse aparaat, mis mingi kindla koguse fakte suudab tõesti kuhugi neuronite vahele siirata, kuid selleks, et nendest midagi tolku ka oleks, tuleks see informatsioon vähemalt 5 korda ära unustada ja siis jälle üles leida.

Tulemina informatsioon pakitakse kokku, teisendatakse ja krüpteeritakse ümber.

Tekivad üldideed, arusaamine mingis valdkonnas toimivates juhtideedest, rõhuasetustest,

inimlikest vastuoludest.

....

Mida aga mõelda neurodopingust?

Kuidas suhtuda oma ajuosa pärandamisse?

Kas te oleksite nõus, et pärast teie surma teie ajust üks osa juhib mingit robotit, et tuletada lähedastele meelde teie kunagist olemasolu planeedil? Näiteks igavesti köögis askeldavat vanaema meenutav robotkokk?

Kõik see fantaasiamaailm on minusse muuseas päris edukalt implanteeritud Potteri filmide kaudu. Nii ei tundugi mulle selline maailm väga müstiline - kunagi elanud isikute mõtteid mingi kavala viguri abil vaadata, tema mälutalletusi uurida ja õppust võtta...

.................

Kas aga suurus loeb? Täna teeb Warwick oma hulle tempe 100000 neuroniga. Kui aga neuronkultuurid muuta 3 mõõtmelisteks, saab 100000 neuronist mõni miljon. Veidi rohkem elektroode, veidi enam suurust ja ühel hetkel on robotit juhtimas aju, kus on ütleme 100 miljardit rotiaju rakku. Kas nüüd oleme inimaju võimetele kuidagi lähemale jõudnud?

Või loevad hoopis rakud? Asendame rotiaju tüvirakud inimeste aju tüvirakkudega?

Või loeb terviklikkus? Võtame siis tervikaju ja paneme robotit juhtima?

Ühel hetkel muutuvad küsimused enesetapjalikult hullumeelseteks.

Mängime tikkudega, ise seda taipamata.

Kuhu panna aga selles tegevuses pidurid?

Õnneks päris akadeemikute maailmas valitsevad filosoofid. Seal ei ole Warwicki ega mistahes teisegi arvutifriigi tegevusi üldse tähelegi pandud.

Viimane saavutus filosoofide poolt on teatavasti "Hiina tuba".

Turingi testis on nimelt ammu nii, et arvutit võetakse päris meeleldi suhtluspartnerina ja peetakse isegi kõige lihtlabasema algoritmi alusel tegutsevat programmi kuidagi intelligentseks.

Seetõttu on vaja inimese intelligentsi sättida lihtsatest labastest arvutuslikest ja seltskondliku suhtluse ülesannetest kõrgemale.

Selleks sobib ideaalselt Hiina keel.

Searle "Hiina toa argument" (1980) on minu IT keldri rikutud arusaamise umbes selline:

Kui Turingi testis vestlust asendavad hiinakeelsete hieroglüüfide kirjutised, ühel pool siis inimene ja teisel pool arvuti, mis simuleerib hiina keelest arusaamist ja mängib hiina keeles rääkijat, siis arvuti toimetulek hiina hieroglüüfidega enam ei loe.

Arvuti võib kuitahes hästi simuleerida Hiina keele mõistmist, teksti ta sellest hoolimata ei mõista.

Aga kui arvuti asemel on Warwicki rakukultuur 10 astmel 12 neuroniga (10 korda enam, kui inimesel on)?

Aga kui maailma ikkagi ühel hetkel juhivad robotid või arvutivõrgud või mõni muu singulaarne moodustis, kas Hiina toa argument muutuks joti võrragi?

Vist ei muutu. Filosoofid on targem jätta oma Hiina tubadesse edasi mõtisklema, robotite- ja neuroteadlaste askeldamise agarust see ei muuda.

Warwick ilmselt jätkab oma hullude ideede edasiarendamist, kasvatades järgnevalt üles veel suuremad rakukultuurid, lisab enam elektroode, ühendab saadud aju keerukama robotkehaga ning küllap varsti tulevad ka rakendused

Keegi, ei oska prognoosida, mis edasi saab, kui Hiina toas resideeruv seltskond välja arvata.

Linke

1. http://www.kevinwarwick.com/

2. http://en.wikipedia.org/wiki/Kevin_Warwick

...

3.

http://www.youtube.com/watch?v=RB_l7SY_ngI

4.

http://www.youtube.com/watch?v=1QPiF4-iu6g

ja nii edasi ja nii edasi võtmesõnadega

Kevin Warwick rat brain robot ....

dr octopus, spiderman, dr Who. Hal ....