Lihtne lakmus

Et meil on vabadus, kasvõi formaalne, võiks väljenduda kahjuks just selles, et naaber, sinu naine, poeg, tütar, keegi, keda ei tunnegi, teeb valiku, mida sa ei poolda.
Mida sa selle valiku puhul teed ja kuidas käitud, on lakmus sellele, kes me oleme ja mida me üldse väärt oleme.
See vabadus aga väljenduks ehk ka selles, et nende väikeste valikute pealt vaadatakse üles suurema peale, selle peale, mis huvitab kõiki, mis oleks probleem, mis tuleks kõigil lahendada.
Mitte vastupidi, oma mätta otsa suunatud – sa pead nii tegema, nagu mina arvan vajalikuks …
Selle ühe inimese õige või vale valik on selle inimese valik ja vastutus.
Aga see ühiste valikute ühisosa probleem võiks olla see, millele keskendub vaba ühiskonna vaba mõttevahetus, väärikate kodanike omavaheline vestlus.
Kuhu rajada tuumajaam, kui üldse?
Mida teha töötutega?
Kuidas neid sealt väljamaalt tagasi saada.
Ehk tuleks hakata õpetajatele maksma paremat palka?
Või hoopis otse vastupidi?
… Ma siin lihtsalt peatun mitte selleks, et ei oleks edasi küsida, vaid selleks, et osatada selle tegevuse mõttetust tühja meedia taustal.
Ei pea olema prohvet, et ennustada - just selline, sisulisest puhastatud, eriti tühi saab see olema kogu valimiseelse aja…
Ei, see ei ole lahustunud Internetti ega wikipeediasse, ajakirjandus on ennast ise lahustanud olematuks ilma mingi abimeedia või pedia abitagi.

Kõik need küsimused suubuvad liiva, jäävad vastusteta, neile ei vastata, neid ei ole olemas laiale publikule ja kui nad kusagil tagatoas kõneaineks ongi, siis ainult seal.
….
Kuidagi “juhuslikult” on aga meedia uppunud ära probleemidesse, mis ei ole tegelikult meie probleemid, kuigi ehk kurvad.
Kusagil Indoneesias leiti vastsündinud prügikastist.
Kusagil keegi vägistas kedagi.
Keegi sai surma, hukkus, taples, tappis jahtunud munade pärast kedagi. Keegi välgutas paljast tissi ja txxxi…
Lõputu rull absoluutselt mõttetut uudispläga laiast maailmast ja ka meie ümbert, sellist asja, mida ikka sünnib ja jääb sündima ka meile ja mis ometi midagi ei tähenda.
Su elu ainukeseks oluliseks asjaks oli uppumine järve, võit loteriil, ütlus ajakirjale Kroonika, nii võiks tunduda sinu nime googeldajatel.
…
See viitab sellele, et see meedia tahabki olla selline, et selline on ta ülesanne, kuigi ajakirjandusõpe päris otse seda ei väljenda.
Kuid küllap ridade vahelt on see sõnum kohale jõudnud, et meedium ongi sõnum, et muud ei olegi vaja, meedium aga koosneb uudiseplögast.
Sest tõsiste asjadega ei tegelda ammu enam ja kui tõsiste asjadega tegeletaksegi, siis nii, nagu nendega iial ei ole vaja tegelda, pigem jätku üldse tegelemata.
Liigestest on lahti aeg ja selle aja uudised.
Kui aga keegi kirjutabki soojatest saiadest ja soojast südamest, ega teda ei osatagi enam normaalselt lugeda.
Ehk mõni spordimehe saavutus, see veel on midagi, mida osatakse ühtemoodi mõista?
Ehk on seda vahel ka muusika, kui õnnestuks vahel inimesed saada midagi kuulama?
Ehk on veel midagi alles sellest eilsest maailmast, Zweigi poolt kirjeldatust?
Homse maailma oleme niikuinii lammutanud, see paistab pudenevat rämpsuks järjest kiirenevas tempos, nii kuidas rämpskapitalistid avastavad tõe, et tegelikult on vaja suurema kasumi nimel toota rohkem rämpsu ja vähem väärtusi, mitte vastupidi …
Või siiski, kas ei näe ma ikka mingit terendust paistava iphone ilusas ekraanipildis? Või on ehk roboti ulatatud hamburger verstapost tulevikku?
Kas mitte geneetikute avastatud koodid ei võiks tõotada meile nirvaanat?
Selle terenduse saavutamiseks peab aga seesama rämpskapitalism omaenese prügi raskuse mõjul muunduma millekski, millel meie olemise jaoks oleks mingigi tähendus.
Või peaks sellele eelnema meie eneste muundumine, sest muud kui rämpskapitalismi rämpsinimene ei vääri? Rämpsinimene, kes ometi arvab, et tema ajust midagi täiuslikumat Universumis ei olevatki.

Selle muundumise aluseks saavad olla vaid eksliku inimese ekslikud valikud.
Ühiskonnas, kus otsitakse tõde ainult sealt, kus on valge, on see võimatu.