Augustitrummid

Ma pean tänama selle kirjutise initsiaatorit, milleks osutus Tartu linna parkimisteenistus. Muidu poleks see kann veel täitunud, mille järel jälle mingi hädahüüe netti jõuab. Nüüd sai.

I

Just siis, kui väljusin kohaliku vanaraamatupoe ukselt, näpus haigete raviks mõeldud Tolkieni teos kääbikuist, põrkusin kokku hea tuttava Kristiga. Ka tema lastel kõhuviirus. Minu pere ei ole erand. Veel jäänud üksikutest puhkusepäevadest on moodustunud tore puhkus laatsaretis, täienduseks köögi remont. Miks pean tegema seda, mida ma ei oska, leian end hädaldamast pahtlilabida taga…ja blogimast.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida! Takkajärele meenus , et Kristil oli kunagi olnud problem meie linna armsate parkimiskontrolöridega ja ime küll, just nagu selle kinnituseks, et nad tõesti on olemas, leidsin ka oma auto esiklaasi alt teatise. Ma olin osutunud oma hajameelsuses kaabakaks kuubis.
1) Oma hajameelsuses olin unustanud parkimiskellaga aja märkimata
2) Teiseks olin unustanud parkmiskella eemaldamata armatuurlaualt, kus ta üsna nähtamatuna siiski resideerus, märkides mingi eelmise parkimise algusaegu kusagil juulikuus.
Peab olema parkimiskontrolör, et seda sealt üles leida!
3) Kolmandaks olin unustanud sellegi, et sain oma viimase parkimistrahvi 2005 –ndal aastal, s.t. olin juba ette must lammas ja ei väärinud seetõttu mitte mingit kergemat kohtlemist. Siin on andmebaasid lausa täiuslikud!
Meie riigis nimelt jagunevad inimesed veel valgeteks lammasteks, kes veel ei ole sattunud jõuorganite tähelepanu alla, ja mustadeks. Need mustad, kes mingi trahvi juba saanud, olgu vait kui sukk ja ärgu õiendagu.
Pidagu lõuad ja teenigu edasi, nagu Svejkis.
Ma ei tea, kui õiguspärane on selline püsiv jaotus, üle aastakümnete, aga nii me jaguneme vist juba evolutsiooniliselt. Mustad, valged ja KÕIGE valgemad.
Enamik lambaid Tartu parkimisrindel on ammu mustad. Tartu linna õnneks töötavad seal teenistustes aga selgeltnägijaist kangelased, kes mitte ainult ei eksi, vaid kes alati suudavad sinu ekslikuse mitmekordistadagi, välja tuues uusi ja dialektilisi momente sinu pattude pikas reas.

Kristi osutus kurjategijaks selles mõttes, et ta ei märkinud parkmise algusaega ÕIETI, nii nagu tänapäeva tunni ja minutiosutiga kellad seda teevad. Kuid peab olema tõeline parkimiskontrolör, et mitte aru saada, mis aega see kell kujutas.
Kuna see lugu oli tollal humoorikas, ilmselt esimene kord ikkagi nende kogemustepagasis, läks tema oma looga kohtusse ja lunastas selle trahvi pärast pikka jahmerdamist tagasi. Ta lootis ja loodab ikka veel, et meie JOKK riigis on võimalik midagi muuta ja parkimiskontrolöre paika panna nende teenistuse pädevuse piiridesse. Ei ole kahjuks, üks kohtuasi on erand, mis kinnitab reeglit.
Mina ei suutnud välja pidada joont, et lähme ja vaidleme kohtuni välja, ei suutnud. Mulle piisas sellest, PARKIMISKELL PEIDETUD teatisest. Ma ei lähe edasi parkmisteenistusega jahmerdama. Ma eelistan edaspidi vältida selle linna ametnikega suhtlemist.
Maksan oma võla riigi ees ja üritan olla veel parem kodanik edaspidi, s.t. loodetavasti lähemas tulevikus Tartu linn minu käest parkimise eest küll raha ei saa. Küllap nad leiavad teisi meetodeid, trahve ja meeldetuletusi meie JOKK riigis. Selles ma ei kahtle.
See seltskond on liiga ohtlik, et selle kätte oma autot usaldada. On kohti, kus saab jätta auto üsna ohutult, üle jõe nimelt veel on, ja ei hakka edaspidi suhtlema Tartu linna parkimiskontrolöridega. Las otsivad teisi ohvreid. Vahel saadki oma asjad aetud auto abita.
Kogemata on parkimiskontrolörist saanud rohelise maailmavaate edendaja!

See on nii tavaline küünarnukimüks eestlane - eestlane igiammuses interaktsioonis, mis toob sind alati maa peale tagasi, Eestisse. Siin eestlane on eestlasele hunt ja seltsimees, s.t. näitab kätte, kus sa teed vea, ja kus tema seda viga kunagi ei tee.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

II

Ühe armsa tilga sellesse kannu, mis tühjendamist vajab, lisas ka meie president. Ta on õppinud meie naabervabariigi presidentide käitumisest nii mõndagi ja peab ka vajalikuks oma PR punktid sisse kasseerida. Igatahes 18 augustil jõudis president Rakvere kanti, sinna, kuhu torm, kes seda enam mäletab, aga vist 8 augustil, oli laastamistööd teinud.
Heategevuskontserdi avakõnes märkinud ta, kuidas force majeure oli välja toonud eestlase tohutu abivalmiduse, hoolivuse, kaastundegi.

Mis õukonnameedial märkimata jäi, oli see, et riigi tasandil see tohutu abivalmidus ei väljendunud ei kuidagi.
Vähemalt selle küla elanike jaoks, kes seni ilma elektrita, tunduvad need kõlavad sõnad peaaegu künismina.
Ega riigi valvekoerad, ajakirjanikudki, erilist huvi ei ilmutanud.
Kui välja jätta uudised, mis käivet kergitavad, siis hättajäänud elanike tegelik olukord jättis ja jätab nad üsna külmaks.
Peab siiski kiitma TV3, kes tegi ära ammuse päästeteenistuste tegemata töö: OLUKORRA KAARDISTAMINE.
Seda tehti 10 päeva hiljem, kui võinuks!!

Vaadake ise, kuidas hakkama saate!
See on presidendi peidetud sõnum sellel kontserdil. Eesti on edukas. Me oleme maha nühkinud oma riigilt kõik teenused ja nüüdsest peame lootma vaid omaenese hoolivusele, abivalmidusele ja küünarnukitundele…
Üks teenus siiski ei ole maha nühitud: see on õukonnameedia igatunnine totrusuudiste pakett, mida peetakse kohustuslikuks sulle pähe valada.
Sealt saame aimu sellest, et meie riigi armsad ametnikud ja poliitikud on alati, lausa kutsumatagi kohal siis, kui on lootust, et nad kuidagi sellelt tegevuselt võidavad PR punkte.
Tahate näiteid: “Õhtusöök viiele”. Minu meeles transformeerus see pärst varemalt päris tore saade pärast poliitikute lisandumist saateks “Iiveldus viiega”. Miks kõik, mis algab hästi, ikkagi lõpeb halvasti?
Küsimus ei ole isegi selles, kes nad on, halvad või head. Küsimus on selles, mis õigusega topivad nad oma nina sinna, kus nende koht ei ole.
Selle saate formaat eeldas saates osalejaks üsna tavalist inimest, nagu algul ka välja kukkus.
Muuseas, kunagi jooksis sama seltskond tormi blogide peale. Nüüdseks on nende innustus vaibunud, ilmselt nende madalate arvude tõttu, mida google analytics näitab. See propagandakanal ei tasu enda ära, nii nad vast omavahel pajatavad, nagu meile pajatavad iga nurga peal kõik eesti ettevõtjad. Sinu, õhu peal raisatud tund ei tasu ennast ära.
Ma saan oma kopika kokku sinutagi!
Jah, saad küll kokku, veel saad, eriti siis, kui JOKK seadused ja mentaliteet seda võimaldab.
Meeldivaid erandeid siin ka muidugi on.
Kui nüüd järgitakse Dagmari alias Daki üleskutset suurema aususe suunas?
Mis siis küll järgneks. Ma ei suuda seda isegi ette kujutada!

III

Aga ei, ma ei lõpeta siin veel.

Kui ka võiks uudiseid tekitada tegelikust elust maal ja linnas, elust tormijärgselt kusagil külas, töötute saatustest, tavaliste inimeste muredest, siis seda ei ole. Selle asemel on august kuu, kus taovad trummi kõikvõimalikud vähemused.
Varem see trumm ei kõlanud nii võimsalt, sest sandid sageli olidki sauna ukse taga. Nüüd teab iga vähemusgrupp liigagi hästi, et nad on sauna saanud, ja õigusega.
Kuid osad neist troonivad juba ammu lavalgi ja üha rohkemad on sinnapoole teel.
Nii ei väsi meie kõrvad kuulmast, kuidas üks grupike oli organiseerinud omale TÄIESTI ERALDi olümpia.
Veel enam, nad on nüüdseks okupeerinud nishi, nimega pereväärtused.
Sina, hetero, kahe lapse isa, ära loodagi nende väärtuste nimel vigiseda!
Meie oleme need maa sool ja pärm, mis kõik ilusa kasvama paneb!
Aga ega pereväärtusi edendav grupike ainuke pole.
Ka teised tahavad lavale saada!
Üks võimalus selleks on naisõiguslusel, muinasjutud ja müüdid tuleb nüüd umber vaadata ja kirjutada.

Üks vähemus on kindlasti Eesti ettevõtjad. Ka nende hädaldustest ei väsi meedia. Raske, raske on olukord masu ajal eesti ettevõtjal. Kust küll leida tankiste ja koeri, kes vara valvaks, mis minema tassitud?

Niisiis, vormistagem edu retsepti. Pead olema vähemus, pead organiseerima PR kampaania. Pead vihjama madala haritusega inimestele, kes veel ei mõista erilise vähemuse erilisi õigusi laval troonida. Pead olema vastikult agressiivne. Sa lükkad jala ukse vahele ja trügid sisse. Siis hakkad nõudma lavalepääsu ja ime küll, sa saadki selle lava enesele, sest see edendab hapukurgihooajal uudistemüüki.
Kui keegi vigisebki, siis saad enesele taha karja teoreetikuid, kes kirjutavad filosoofilisi esseesid sellest, kuidas ikkagi vähemus lausa peabki seal laval olemas koos samat sorti teiste vähemlastega ja nendele esseedele on alati tagatud avaldamine, erinevalt vahest kriitilisematest sõnavõttudest…
Kunagi olin ma mõistev inimene, aga see mõistvus on iga aastaga vähenenud ja vähenenud. See algas tegelikult jehovistidega, kes sul tänaval nööbist kinni võtsid. Sa ajasid nendega isegi juttu ja kuulasid ära, mis neil öelda oli. Tavaliselt ei muud, kui seda, et jumal lõi ilma 7 päevaga ja inimeste mõistmatuse tõttu tõmbas sellele vee peale. Üks mõistmatu oled sina siin ilmas ja pead kohe meele ära pöörama, veel ei ole hilja!
Ühel hetkel õpid olema mats ja lööd ukse kinni, kui nad su korterisse sisse trügivad. Ka mormoonid tunnen ma kaugelt ära nende erakordselt sündsa riietusstiili tõttu ja tean tänaval teisele poole hoida.
Aga mormoonidele sekundeerisid näiteks möödunud aastal vaktsineerimiskampaania edendajad. Kas sa tead ikka, et su tütreke vajab vägisi papilloomivaktsiini, nii topiti mulle voldikut käe vahele eelmise aasta augustil!
Seagripist ei tahaks tegelikult rääkidagi.
….
Algab alati see nii et küsitakse, kas sul on HETK AEGA RÄÄKIDA. Siin algab punane lipp. EI OLE. Mu ei ole agressiivse müügiturundusesindajaga MIDAGI RÄÄKIDA.
See puudutab ka neid pereväärtuste edendajaid ja suure raamatuklubi raamatuarmastajaid, kõiki, keda iseloomustab tänapäeval tegelikult sõna VÄLJAPRESSIMINE.
Mis tahes leebus selles suhtes saab alati karistatud. Algab see aga sellest, kui sul on hetk aega rääkida, või sellest, et loedki mingi filosoofilise sügavessee läbi, lootes sellest leida sealt midagi mõistlikku.
Mitte midagi sa sealt ei leia. Vihastad veel enam, lööd ukse kinni, ei loe, ei suhtle, ei oma aega.
Nii võib juhtuda jälle see, et me põrutame mööda neistki, kes vajaksid abi, toetust, julgustust. Võib juhtuda, et sind ennastki lahterdatakse samasse kategooriasse ja siis tunned ennastki solvatuna.

Nii ma tunnen ennast ka veidi süüdlasena ja ma tean, ka selle süütunde peale osatakse mängida. Kui tee peal meeleheitlikult vehib mustlane, järjekordne vähemusgrupp, siis võib ette ennustada, millest jutt käib. Avarii või force majeure, mitteliikuv masin, lõppenud bensiin, veel midagi, ja siis ….
Raha väljapressimine. Kui ei anna, oled halb inimene, kui annad, küsitakse veel rohkem. Eks igaüks toimetab, nagu oskab.

Hakkame lõpetama, niheleb siin juba kindlasti ajapuuduses vaevlev kannatamatu eestlane, mõeldes kindlasti: pikk jutt, xxxx jutt.

Aga EI! Ka mina pressin lugeja kannatusest viimase välja!

IV

ON veel üks teema peale Trubetsky ja ka sellest peab üks blogist kindlasti rääkima!
See on TÄTTE.
Mul jäi sellel aastal Tätte kontserdil käimata, aga möödunudaastal olin tema tantsupeo juhtlaulust siiras vaimustuses. Ka praegu vahest oleksin, aga mis jäi tegemata, see jäi: Tartu kontserdikülastus.
Aga ikka soovin Jaanile huvitavaid reisielamusi. Ärgu nad unustagu muuseas Peruus ja Boliivias külastamast megaliitehitisi.
Võtmesõna: Puma Punku.
Kurdan aga selle üle, et eestlastest suur enamik on minetanud siira vaimustumise võime. Et see neid häirib, siis on nad alati platsis siis, kui kellelgi hästi läheb, keegi midagi tõesti hästi teeb, võidab või saavutab. Nii läheb ka suur osa tätteaaniat ikkagi sellesse latrisse, olgugi ettekäändeks kõrgendatud muusikaline maitse.
Ka minu maitse üle ei tohi vaielda. Kes siiski proovib, lugegu enne “Gibraltari ahvid” veel kord üle.
MINA aga Tättet ei kimbuta oma maitsega.
Minu arvates on meil peale südametunnistuse vabaduse olemas ka maitse vabadus.
Ja jumala eest mitte maitsevabaduse vabadus!
Ja siin ma nüüd siis tõesti lõpetan.