Gibraltari ahvid

Eestlane on end minu silmis veidi rehabiliteerinud. Nagu soomlasedki oma eurolauluga oleme jälle selleks korraks parimate palade seast välja arvatud.Mis minu isiklikku arvamisse puutub, siis see laul üle mitme aja mulle tegelikult ka meeldis. Ka Urban Symphony oma oli päris kena laul ja mõlema kohta oli ette teada, et meie tänane eurolaul finaali ei jõua ja Urban Symphony oma jõuab.

Maitse üle ei vaieldavat. Minu maitse on aga läinud ammu ära sinnamaale, kus teda enam normaalsete inimeste maitsega ei annagi võrrelda. Selle kohta ütelnud Glenn Gould:

Ma vajan enda ümber inimesi, kes pole kunstiinimesed. Kunstiinimesed on minu silmis nagu ahvid Gibraltari kaljul: nad ronivad üha kõrgemale ja kihistuvad üha rohkem. Nad on väga piiratud… Nad elavad sedavõrd oma kujutlustes, et välistavad automaatselt suure osa maailmast. Kõige huvitavamad on inimesed, kes suudavad teha kokkuvõtlikke järeldusi: diplomaadid või inimesed, kes töötavad kommunikatsioonialal. Vahel ka ajakirjanikud, kui nad ei lange liialt klišeede küüsi. Kuid mitte kunstiinimesed, nemad on kõik gibraltarlased”.

Siin on küll annus enesekriitikat ja tuha pähe raputamist - kes veel paremini sobiks selle gibraltarlase kirjeldusega, kui Glenn Gould ise?

Mina nii kaugele ei ole jõudnud, ehk teisisõnu, minu jaoks on need kaljud praegu ideaal, mis veel vallutamatud (ja nii jääbki). Ehk siis, kui oleksin kogu selle kadalipu kunagi läbinud, konservatooriumini välja, ütleksin ja mõtleksin samamoodi. Kunagi ei ole see, mis sa oled, hea, alati on olemas veel üks mäetipp, mida sa ei ole vallutanud.

Võib-olla just see tähendab ka seda, et minu reliikviaks on pigem gibraltarlus.

Eestlane on musikaalne rahvas ja seetõttu veidi muusikaliselt kirjaoskajam, kui keskmine publik maailmas. See ei muuda tõika, et kõige masendavamaks kohaks minu jaoks on meie keskmine muusikapood. Viimaseks piisaks selles on saanud kõikide muusikapoepidajate ühine veendumus, et enam ei jaotata muusikat klassikaliseks ja mitteklassikaliseks, vaid kõik artistid tuleb ära järjestada tähestiku järgi, aluseks artisti eesnimi. Mingist sind huvitava plaadi tellimisest ei ole enam juttugi. Mingist valikust klassikalises muusikas ammugi mitte. Kunagi Rimis müüdi veel mingeid klassikalise ooperi plaate. Nüüd on needki otsa saanud. Kümmekond odavat Ida Euroopa esitajat on kõik, mis sealt leida võib. Vahel, ime küll, olen leidnud sealt mõne kuulatava plaadi - konkreetselt kaks plaati.Üheks oli Wilhelm Kempffi Mozart, teiseks Ushida Schumanni Karneval.

Õnneks on minusugustele päästerõnga ulatanud Internet, mis mõnele olevat lausa degeneratsiooni sümbol. Nii hulgungi aeg ajalt pianismi laineil, ikka ja jälle seda näpuotsatäit vanu ja uusi meistreid üle kuulates. Mõnikord on mõni link jõudnud ka minu blogisse. Kahjuks minu meelehärmiks on autorikaitsjate maffia paljud lingid ära kaotanud, nii et nautige veel neid linke, mis elus.Kui oleks nii, et ma saaksin minna neidsamu muusikuid minna plaadipoodi kuulama- valima, oleksin selle maffiaga kohati isegi nõus, sest millestki peab elama ka muusik.Aga ma tean, et tegelikult autorid kannatavad samamoodi selle autorikaitse terrori käes, kui kuulajadki. Et tegelikult peaks iga enesest lugupidav muusik pidama jutuubis vähemalt kümmekonda lugu, eeldatavalt parimat. Et tegelikul varsti kuulajate jaoks teisi artiste ei ole olemas, kui neid Internetis ei ole, arvestades eriti veel seda juhmuse taset, mis muusikapoodides valitseb ja tegelikult niikuinii tõeline fänn lõpuks läheb ja ostab plaadipoest selle plaadi, kui see oleks saadaval mõistliku hinnaga.

Aga ei ole, hinnad on üle mõistuse kõrged, kui minna plaate Internetist tellima. Pool tuleb otsa veel postikuludest ja plaadid ise tulevad mitte päevade, vaid koguni kuudega üle maade ja merede. Jõuad kindlasti sind huvitava teose juba unustadagi. Vaimne perifeeria.

Nii et olen gibraltarlane veel teiseski mõttes - ma tean, et tegelikult minu rahakott ei võimalda aristokraatlikku muusikanautlemist ja nii napsangi parimaid palasid ilma luba küsimatagi, sest tean, et seda luba niikuinii ei anta.Selles mõttes nõukogude grammofonifirma Meloodia ajastut meenutan heldimusega. Tegelikult oldi siis kunsti osas paremini häälestatud. Kunst kuuluski rahvale, oleks ainult rahvas soovinud seda kunsti nautida. Ei täna ega ka mitte mingis tulevikus kahjuks aga ei pääse me iialgi kihistumisest.

Mandumine, degeneratsioon algab aga sellest, et massile on tänapäeval üritatud selgitada, et nemad ongi see lõplik kohtunik. See kõik on jõudnud isegi haritud inimeste peadesse kinnistuda. Näiteks võiks siin tuua Rein Raua, kes mingil mulle arusaamatul põhjusel peab ennast reaalteaduste suureks eksperdiks ja hindajaks, mida ikka sobib kooli matemaatikaprogrammi panna ja mida mitte. Laiast publikust me ei räägigi. Mingi 32 arvu meeldejätmist (korrutustabel) nimetatakse põlglikult tuupimiseks.

Kui reaalteadusel on olemas seegi viigileht, et teda sünnib kasutada, näiteks selle arvutamisel, palju supile soola panna, siis muusika puhul puudub seegi. Laulutund kõlbab vaid mõne patriootliku pala selgeksõppimiseks, mida laulupidudel ümiseda (asi seegi, mõnel poole ei ole niigipalju säilinud). Kui aga muusikatunnis ei ole iialgi isegi üritatud selgeks teha, mis asi on nokturn või ooper, siis ei ole ka mingit lootust sellest tuhajuhanist muud loota, kui seda, et ta hääletab mingi sigimise ülistuslaulu kindlalt esimeseks eurovisioonil. Ka selles aspektis mulle tänavune eesti eurolaul meeldib ...eneseiroonia on meil vähemalt veel säilinud, hääletasime esimeseks omad kuumad eesti noormehed.

Aga aitab sellest degeneratsiooni jutust ja gibraltarluse ülistusest.

Minu jaoks on tsivilisatsiooni väärtuste skaalal midagi ikkagi väga paigast ära. Asjaolu, et samal ajal siiski kuidagi osatakse hinnata ratsionalismi ja see on meile toonud nii arvutid, Interneti, kosmoselaevad ja tehissüdamed, ei suuda seda varsti kompenseerida.

Internet on saanud nuhtluseks, kohaks, kust ma iga päeva pean kustutama tonnide viisi viagrakirju. Arvutid ei tööta, vaid peaasjalikult teevad tarkvaratäiendusi või vaevlevad viimasel ajal eriti vastikuteks muutunud viiruste küüsis.

Tootjad toodavad asju vaid selleks, et need kiiresti läbi kõrbeksid - see suurendab ju käivet.

Muusikast on jäänud järgi vaid peamiselt müra ja sigimise riituslaulud.

Kunstis tassitakse kuhugi mingeid pronkskujusid siia ja sinna ja uuritakse päras neid efekte, mis sai.

... ja nii edasi ja edasi...

Mitte eriti lohutav järeldus sellest kõigest on, et aeg võimu üleminekuks tseesarite kätte on enam-vähem küps. Vahest toob see tsivilisatsiooni arengusse teatud turvalisuse tagasi. Hinnaks kindlasti on jälle isiklike vabaduste kadu, võimu paratamatud kuritarvitused, hullude imperaatorite esiletõus ja palju muud. Tarvitseb vaid Rooma ajaloos näpuga järge ajada.