Euroopal on päevad

Ühel ilusal päeval 80-ndatel, mai alguses, ma ei mäleta, mitmendal kursusel me siis olime, kõmpisime sõbraga varahommikul Tartus, Toomemäel ja jälgisime majahoidjaid, kes kergitasid lippe.
Olid päevad. Olime just ära joonud mingi jubeda maitsega viina, mida tänapäev enam ei toodeta ja meeldivalt filosoofilises meeleolus.
Täna, 25 aastat hiljem, kirjutab minu sõber mulle kaugelt Tallinnast, et ta pole ikka veel seda videot vaadanud.
Sõnum oli umbes see, et ma ei saa seda videot vaadata, sest ma sõin oma külmkapi ära.
Selle lause paneb ta küll kellegile teisele suhu, nimetades seda elu suurimaks tobeduseks. Mina sain küll sellest lausest aru ja ma olen nõus kirjutama terve filosoofilise essee külmkappidest. Külmkapp on meie tänase päeva parim kujund.
Mulle kirjutas üks teine kirjamees, et tänu külmkapile olevat üks Sarajevo kirjanik, või kes ta oli, ma ei viitsi kirjast järgi vaadata, aru saanud: sõda käib. Kolmandal päeval tuli see välja – külmkapp vist oli õllest tühjaks saanud.
Aga see sõber kirjutas video kohta nii lihtsalt ja enesestmõistevalt: “Ma ei usu, et seal lennuki lähedal midagi olulist juhtus. Lihtsalt paanikaõhutamine.”
Ma ei viitsinud talle vastuseks midagi kirjutada.
Nii tore, et peale Tanelite incl. me, keda meie juhtkolumnist Vello Vikerkaar meile hoiatuseks näiteks toob (te ei saa seda netist lugeda, te peate olema Postimehe tellija), on olemas ontlikke inimesi. Ka mina olen lugenud Astrid Lindgreni teoseid, kuid rahu säilitada sellisel veidral ajal ei ole minu võimuses.
Tegelikult ma peaksin praegu kirjutama klaverist, mida kavatsesin, ja mis ilmselt saab minu blogi peateemaks, või uurima matemaatikat. Aga selle asemel ma mõtisklen külmkappidest ja sellest, kas sealt on homme ikka midagi leida või ei ole.
Põhjus on muidugi päevades. Vanasti pidas neid päevi üks teine impeerium, aga nüüd, hoolimata värvivahetusest, peab neid Euroopa.
Ja mis ime: neid päevi peetakse koos, Moskvas. Seal on homme paraad ja sinna lendab / või sõidab rongiga, kui tuhapilv segama jõuab, meie president.
Veel on jõudnud meie pähe ühe teise Euroopa pealinna nimi – Lissabon. Varemalt ma ei teadnud sellest mud midagi, kui seda, et Remarque kirjutas ilusa raamatu: “Lissaboni öö”. Selgub, et see linn on kuulus veel ühe asja poolest – seal olevat sõlmitud mingi lepe. Sellele leppele on pühendatud terve delfi erirubriik, kus nii Indrek Tarand kui Karoli Hindriks kirjutavad Euroopast. Minu nõder aru ei oska sellele mitte midagi lisada. Hea on see, et me oleme Euroopas ja see, et me oleme otsustajad. Mida paremat võib veel soovida?
Ahjaa, kui see lepe sõlmiti, ei leidnud ma Eestist mitte ühtki inimest, kes sellele oleks tähelepanu pööranud. Nüüd äkki aga ilmus kohe erirubriik. Jälle midagi sellist, mis ei ole minu mõistusele hoomatav.
Elus on asju. Sume on öö.
Räägitakse, et kusagil suures hallis eile peeti mingit poliitteatrit.
See olla suur sündmus olnud, sest kulutati ära 238000 krooni. Inimesed tulid kokku, rääkisid palju ja tegid ära väga vähe.
See ongi tähtis, käega ei tohi tänapäeval enam kärbse pesagi ehitada.

Ma loodan enda lohutuseks, et see tore klaveripala maist on minu blogikirje ainsaks õigustuseks, sest väga ausalt öeldes ei ole mul tänastel päevadel tegelikult midagi öelda, aga ütlemata jätta ma ka ei oska.