Kellakäo kaheldav kokkuhoid

Igal kevadel võivad kõikide maade kellakäod rõõmu tunda: pühapäeva öösel saab kolm korda vähem kukkuda. Sügisel jälle tuleb kaks korda enam kukkuda, aga väike võit ühe kukkumise võrra on seegi.
Inimestele sellest kruttimisest suurt rõõmu ei sünni. Eestlane muidugi saab rõõmust kahjatseda, kui kellegi sisse- või väljamagamine untsu krutitakse, või kui kuhugi liiga hilja jõutakse. Sügisel jälle võib liiga vara platsile saabuda.
Itiasjapulgad peavad tagama kõikidele arvutitele teatud linnukeste olemasolu sätingutes.
Korralikud koduperenaised saavad kelladelt tolmu pühkida. Ebakorralikud lõhuvad need kindlasti ära või keeravad vindi üle.
Füsioloogid saavad rääkida jälle sellest, et meie sees käivad kellad ei allu nii kergesti kruttimisele ja need, kellele ei meeldi liiga targad inimesed, saavad jälle rõõmust kahjatseda - mind krutitagu palju tahate, 700 aasta orjaööd on krutitud igasugu koormisi, asi see üks tund kellakruttimist kannatada ei ole...
Kruvide kruttimine võib mõne neist siiski logisema panna ja see jälle võib liikuma panna katuse. Kadunud kruvid aga võivat sünnitada koguni koletisi.
Kõigi maade kellakäod aga ei kahetse - neil on kaotada vaid ahelad!