Head uut Tiigri aastat!

Olen nagu laiskadele Kaaludele tavaline, uusaastaõnnitlustega veidi halla peale jäänud. Saab nagu veel soovida küll, aga ...
Seetõttu otsustasin veidi ennast ületada ja panin püsti juba Tiigri aasta õnnitluse.
Tuleb välja, et saabuv aasta on Tiigri taktikepi all kulgev.
See toimub küll alates veebruari keskpaigast. aga tähtis on varakult valmis olla.
Sest see loom nalja ei mõista. Vähemalt on ta lemmikloom kõikidele apokalüptilistele horoskopistidele ja aeg ajalt on nende ennustustest ka midagi täkkesse läinud.
Ise olen sama aasta loom ja seetõttu endale sellest midagi hullu ei karda. Peaasi, et elu jälle lõbusamaks ja huvitavamaks muutub.
Lõbusat, meeldejäävat ja huvitavat Tiigrit ja miks mitte tervet kümnendit teilegi,
blogilugejad ja tegijad!

Nüüd veidi nuttu ja hala ka lisanduseks:
Et juba on toimumas suured üllatused, nähtub Päevalehega toimunust. Selgub, et Päevalehe toimetajad on tegelikult otsustanud korstnasse kirjutada tuhanded arvamused, möödunud aegadest, tõsi, enamik neist paarikümne staarkommenteerija kirjutatud.
Ka mina olen sellesse tapeeti aastate jooksul oma tagasihoidliku panuse andnud ja pidasin oma suures lihtsameelsuses oma sõnavõtte enesele aeg ajalt olulisteks.
Ma ei tea, mõnikord, eriti näiteks Evi Arujärve veergude taga, või ka vahel mujal, võis seal leida isegi midagi kaasamõtlemisväärset.
Päevaleht oli muuseas ainukene koht, kus tõesti ka toimus modereerimine: kui ma ikkagi leidsin mõne absoluutselt ebasobiva (ebatsensuurse) kommentaari, siis sellest teatamine toimis, erinevalt näiteks Delfist, kus võidki ebasobivatekst tekstidest teatama jääda.
Aga nüüd selgub, et kõikide sõnavõtjate ID-de asemel laiutab tekst "tuvastamatu kasutaja". Ometi on kasutajad ennast tuvastanud, erinevalt delfidest ja muudest kohtades oli online kommentaatoritel komme kasutada kogu aeg püsivaid pseudonüüme.
Registreerisin endale koguni kasutajanime, aga kuna minu aastaid kasutatud nime peale oli väike "konkurss" ja selle oli üks isik hõivanud, siis kasutasin kasutajanime ssekeldaja. See ei meeldinud mulle eriti ja nimetatud ühe s -ga sekeldajat ka kusagilt välja ei ilmunud. Nii allkirjastasingi oma teateid kas Sek. või Sek(eldaja) -na ja ei pidanud seda suureks mureks - ka teised tegid umbes sama moodi. Solidaarsus maksab ka midagi ja sisselogima ma ei hakanud. Aga igaüks teadis niikuinii, et kui kirjutaja allkirjastas enda aq. na, siis see tähendas ühte päris tarka inimest, kes varemalt kirjutas oma pseudonüümi pikalt välja, Aqualung-na.
Nüüd aga saime me kõik teada, mida ajakirjanikud TEGELIKULT mõtlevad nendest inimestest, kes neile oma muredest mingis vormis kirjutavad, lugejakirjadena, kommentaaridena, niisama.
Selline avameelne arrogantsus on isegi tervitatav, vähemalt ei pea pikalt hakata seletama, miks ma oma rahva vaimueliidist suurt midagi ei pea.
Tema kõige suuremaks mureks interneti ajastul on ikkagi vaid see nime probleem, kaugemale pole jõutudki.
Terve kümnendi on meie ellu sisse murdnud selline asi nagu Internet ja endiselt peab 99% meie kirjainimestest võimalikuks tuhandete inimeste ühistegevuse ignoreerimist või alavääristamist.
Aga sa võid seda kirjutada sinna ja tänna, suurele seinale ja plangule võid kirjutada. Internet on selline asi, mida ei ole olemas või kui ta on olemas, siis on ta vaja kibekiirelt ära reguleerida. Nii ei mõtle mitte mingi bürokraat, iga keskmine eesti intelligent või selleks pürgija mõtleb nii.
(Mina mdx on pean ennast väikest viisi tehnopaadiks, see on natukene teine tõug.)
Nii tulidki siis Päevalehe omad ka mõttele kommentaarid lihtsalt ära kaotada, ühe IT poisi sõrmeliigutuse abiga. Seda sellise rafineeritud vormis, et võtame pealkirjad ära, kas pole teravmeelne, eksjuu.
Ega Päevaleht ainukesena nii ei toiminud.
Ühel ilusal päeval näiteks Postimehe kommentaarid kadusid ära Google indeksist.
Ei, kommentaarid olid alles, ainult 3 kuud, aga indeksisse nad ei jõudnudki. Ja 3 kuu pärast oli JOKK.
Isiklikult ma ei ole siiski midagi olulist kaotanud - minu e - elu on toimund suurelt jaolt blogis ja soovitan kõigil nii teha.
Teadku teisedki, et kõik avalikud foorumid, mida eesti meedia mingi aeg peab, on selline asi, et täna on ta olemas ja homme on sealt mingi näpuliigutusega kõik arvamised kadunud kui vits vette.
Blogi ei asenda kahjuks avalikke foorumeid ja ainuke võimalus on leida mõni blogija, keda tõesti väga paljud inimesed loevad ja algatada mõttevahetusi seal.
Kurvaks teeb aga see, et eestlased ei oska hinnata oma avalikku ruumi, eriti need, kes juhtumisi vastutavad selle korrashoiu eest. Ei ole osatud hoida ei mereranda, ei järverandasid, nüüd ka mitte avaliku foorumi pidamise kohti.
Igale poole tara ette, võõras, ära tule, sa pole oodatud.

Et Päevaleht kogemata kombel sai aga maha solvanguga, selle peale härrased ei tule. Hästikasvatatud inimesed ei tule enam sinna kohta, kust neid on minema aetud ja soovitan teistel ka sama teha, sest teie arvamised kaovad sealt varem või hiljem kindlasti jälle ära, ei maksa teha enesele mingeid illusioone, et kui olete paipoisid, iga asja peale aga muudkui logite oma ID kaardiga sisse, et siis kindlustate oma koha e-arvamiste parnassil.
Ma pean oma arvamisest lugu ja ei lähe seda välja ütlema sinna, kus selle peale pehemalt öeldes lihtsalt sülitatakse.
Muuseas, Postimees sai need kodutud nüüd omale ja ma tahaksin näha, mis sellest supist välja tuleb, sest seal on alanud karm olelusvõitlus.
Lohutuseks aga möönan, et kommentaatorite kümnend tegelikult ongi möödas, uus kümnend on rohkem blogijate päralt, sest nõuab süvenemist.
Lihtne leheneegrite oopuste peale reflekteerimine on oma aja ära elanud, tuleb lõpuks saada vaimselt sõltumatumaks.
Aga avaliku foorumi pidamise probleem endiselt on püsti ja ilmselt tähendab see seda, et mingi elfikeldri taoline kohta peab üle elama renessansi, sest sellist mõttevahetuste pidamise kohta tegelikult on vaja.
Millal hakkab Eesti kultuurieliit tõesti mõtlema ja elama dialoogireszhiimis?