Koolide sulgemise aegu

Ülaltoodud diagramm on võetud Postimehe artiklist
"Seadus lööb väikestele koolidele surmakella!" (vt. http://www.postimees.ee/?id=191487 )

Üks tegelane legendaarsest lasteraamatust Totu Päikeselinnas, Kriimik, võtnud nõuks mitte mingite asjade üle imestada.
See ei õnnestunud tal alati, sest Päikeselinna elu oli mitmes mõttes imepärane muinasjutt.
Ka mina olen võtnud nõuks seda tarkust järgida, kuid pean ikka ja jälle tunnistama oma allajäämist.
Kahjuks ei ole see tingitud elu muinasjutulisusest, vaid sellest, et mitmed asjad kulgevad meil kui halvas unenäos ning nagu unenäoski tavaliselt, ei näe isegi jõudu, mis oleks võimeline midagi peatama.
Kõik see asendustegevus, kuigi tervitatav, kasvõi eelmise kirje teema - see korrektorilint roppude sõnade pääl, ei hakka iial korvama selle laastustöö tagajärgi, mida Lukas praegu Eesti koolisüsteemiga teeb.
Ning nagu halvas füüsikaski ei võrdu jõud vastujõuga. Kõik need lõppematud haridusfoorumid ja hariduse edendajad ja arendajad oleksid nagu ühe korraga suu vett täis võtnud, kui jutt läheb koolide sulgemisele.
Kõik targad eesti keele edendajad, kõik lapsevanemate liidud, kõik muidu targad ja edumeelsed tegelased on kokku leppinud ühes asjas: vait olla siis, kui käib meie rahva jaoks ülioluliste institutsioonide lammutamine.
Väga veidi on häält teinud koolidirektorid, kelle haldusala lammutamine vahetult käib, väga veidi veidi on häält teinud mõni maapedagoog.
Aga isegi nende kõne all olevate 100 maakoha rahvas paistab kas olevat nii tümaks tehtud või passiivne omaenese maakoha saatust puudutava otsuse vastuvõtmisel, et ei ole veel märganud ühtegi vähegi kõlavamat protestihäält.
Põllumehed jõudsid oma lehmadega küll Toompeale, aga kooli puudutav neid ei puuduta.
Rohelised ei jõua isekeskis kokkuleppele, kui palju ikkagi tuleb tuulikuid toppida merre ja maale ja millise imevahendiga saab sellise elektrivõrgu energia stabiliseeritud.
Kliima ja ökolooogiline jalajälg on probleemid, oma laste tulevik ei ole, vähemalt 10000 last lähiaastatel koos tuhandete teiste inimestega vahetult puudutav suurotsus ei häiri
suurt kedagi. Muidu nii vaidlushimulises Riigikogus on letargia. Vaid Kreitzberg teab tähtsa häälega rääkida, kui oluline on muudatus.

Vaid ametnikke on tabanud lõbus elevus. Jälle saab kolida, jälle saab luua uusi struktuure, jälle saab sõita õpetajate seljas.
Kes sõna võtab, saab kinga. Palgast ärgem üldse enam mölisegem, lõuad pidada ja edasi teenida on päevakorral.
Jälle saab laiutada ja leiutada uusi kinnisvara haldamise viise, ehitada uusi õpilaskodusid, leiutad uusi programme ja sarjata vanu.
Reformi varjus saab ära teha ka reformarite ammuse unistuse: jõuda sobiva proportsioonini kutseharitute ja muidu haritute vahel. Pidada olema nii, et kutseharituid peab olema 70 protsenti ja 30 protsenti muidu harituid. Veel peab see kutseharitute armee mistkitpärast oma kutset omandama just nimelt põhihariduse baasilt.
Asjaolu, et selline pagari, koka, õmbleja või koristajaharidus ei maksa tänapäeva maailmas varsti mitte punast krossigi, reformareid ei häiri. Neid ei häiri isegi see, et hoolimata praegusest "valest" haridusest eestlastel on läbilööki Euroopas, seal meie töötegijaid hinnatakse just seetõttu, et nad on haritud, neil on elementaarset taipu uute probleemide lahendamisel ja nad võetakse seetõttu tööle.
Kutseharitutega nii hästi ei pruugi minna, sest peale kutse ei pruugi nad omandada suurt midagi. Vähemalt seni on kutsehariduse lõpetajate riigieksamite tulemid oluliselt allpool tavakoolide omast ja ma ei näe valemit selle muutmiseks. Kasvõi tundide arv, mida kutseõppeasutus saab pühendada eesti keelele, paneb sisuliselt kõik ülejäänud paika.
Mul on plaanis oma selle seisukoha kaitseks otsida välja videosid robootikast. Umbes 10-20 aasta pärast on ette näha lihttööjõu vajaduse järsku vähendamist, üsna suure osa sellest tööst teevad ära automaadid ja robotid.
See, kes natukenegi mõistust nõudvama töö peal ei ole, võib avastada ennast tänavalt koos kõige sellest tulenevaga.
Ühelt poolt võib see leevendada meie äraspidise rahvastikupüramiidi poolt loodud probleeme, teiselt poolt eeldab panustamist haritusse, haritusse ja veel kord haritusse.
Lukase juhitav ministeerium astub aga jõudsalt täpselt vastassuunas.
Aga ka gümnaasiumiõppe tase ei pruugi sellest eraldamisest põhikooliga üldsegi mitte tõusta, isegi mitte linnades, mis sellest sebimisest võib-olla kõige vähem kahjustatuna välja tulevad.
Enamikel koolidel nii linnas kui maal on olnud olemas omad arengukavad ja plaanid, mille kohaselt on ehitatud ja planeeritud. Nendesse plaanidesse kindlasti ei ole mahtunud kava kooli ülemine ots kinni panna ja seetõttu on kõikide nende 110 kooli puhul äkitselt tegemist ruumi ülejäägiga. On palju klassiruume, mida tuleb kütta, aga klasse sisse panna ei ole. On võimla, mis liiga suur.
On liiga palju õpetajaid siia maakohta meelitatud mingite imenippide ja lubadustega. Nüüd tuleb öelda paljudele - vaadaku mingi muu töö või konkureerigu maakonnakeskuse gümnaasiumi.
Kellel elamine selles kohas aga sisse säetud, neid on enamus, hakaku nüüd 40-50 km. taga tööl käima koos selle maakoha õpilastega suures mammutkoolis. juhul muidugi, kui peetakse sobilikuks.
Igal juhul tõstab see tööpuudust maal ja mitte mingil juhul ei too see noori õpetajaid praegu tööle. Vaid 5-10 aasta möödudes, kui reformid on settinud, võib alata mingisugunegi noorte liikumine maale,
kui siiski, sest tööpuuduse hirmus on õpetajad nõus ülimadala töötasuga edasi rügama...
Erinevate kooliosade vahel kaob suhtlus, ka pedagoogide vahel, Üks kooliosa ei tea, mida teine teeb või nõuab.
Olles kord olnud maakooli füüsikaõpetaja, võin öelda, et tegelikult on kõige raskem ja arendavama õpetada just süsteemis, kus iga aste on kaetud, iga astme jaoks üks klassikomplekt.
See tähendab ka seda, et õpetaja valdab kogu kursust, kogu teemat. Põhikooliõpetaja puhul pole see enam vajalik ja sinna saab sokutada edaspidi loodusainete üldõpetaja kvalifikatsiooniga inimesi
füüsika aluseid õpetama. Midagi head see füüsika õpetamisele aga ei too.
Pikemas perspektiivis viib aga see migratsioonile linna. Maakohas, kus pole korralikku kooli, ei saa ka korralikult elu sisse sättida. Selle asemel, et vireleda õpilaskodudes või igapäevaselt mitmekümnekilomeetriseid sõite maakonnakeskusse ette võtta, on lihtsam kolida ja lõpetada maa soola mängimine ära. Seda protsessi on uuritud ja leitud see mitte eriti hea olema meie regionaalarengule.
Veel laiemas plaanis tõenäoliselt lähevad inimesed siit maalt üldse ära, kasvõi Soome, Norrasse, ikka selleks, et saada lõpuks ometi oma lastele mingisugunegi konkurentsivõimeline haridus, sest pange tähele - see 10 aastat segaduste aega saab õpetajate palgamured täitsa unustada ära. See aga tähendab konnatiigistumist, igasuguse noore põlve pealetuleku peatust ning umbes 10 aasta pärast ka tõelist tööjõu kollapsit - hoolimata praegusest tööjõu "ülejäägist" on ühekorraga maakohad tühjad kõigist, kes oleksid võimelised midagigi õpetama.
Isegi põhikooli jaoks ei pruugi seetõttu jaguda lapsi ja kunagise koolimaja asemel, kus kilkas mitmesajapealine lastekari, on nüüd tondiloss või äärmisel juhu askeldab ringi mõni komisjonikauplus, baar või remonditöökoda.
Sellised kohad on jälle aluseks uutele rändetsüklitele ning hea osa noori pühib tõenäoliselt üldse oma jalgadelt Eestimaa tolmu...
Mõtlesin pikalt, millega lõpetada see lugu. Ei mõelnud välja. Kui mingi reform tegelikult on mõistusevastane, siis ta seda ka on ja mõistusepõhisele analüüsile ei allu.
Miks ikkagi laseme sellel unenäol toimuda?