Veel ja veel ja veel

Jaan Tätte tänavusuvine "Tuulevaiksel ööl" kummitab ikka vahel peas. Olgu see siis pealkirjagi pandud, sest veel ja veel ja veel tahan mina blogida.
Alustasin oma Sisyphose tööd 4 aastat tagasi ja ikka veel, veel ja veel ei ole kõike ära räägitud.
Uus alustus loodetavasti kordab vanu radu ja mine tea, avastab ka mõne uue.
Minu peamine huviala, küsimus mis meist saab, meie tsivilisatsiooni ja liigi ja planeedi saatus, ehk saab see uue kiviveeretamise käigus veel korda lahti kirjutatud. Mida ikkagi arvas Õhtumaadest Spengler? Mis nüüd on selle arvamusega võrreldes erinevat, kus me oleme oma allakäigu spiraali peal.
Täna ma julgen muuta kurssi ja tuua sisse ka vastuliikuva, uueneva jõu või voolu kujutluse.
Kui tsivilisatsiooni võrrelda puu või taimega, siis selgub, et selle taime elumahlad on hakanud ootamatuid radu pidi uuesti liikuma. Selle elumahla liikumapanevaks jõuks on meie viimase 50 aasta tähtsaim uusjõud arvutid ning ei ole märgata, et arvutitest tulenev tehnoloogiline pööre vähemaid tuure võtaks.
See ei oleks kuigivõrd uus tähelepanek, kuid just võrdlus, kontrast on lausa koletu.
Ühelt poolt mingid petaflopsid. kümma astmes 15 tehet sekundis ja see on ikka veel alles algus...
Teiselt poolt moraalituse ja põhimõttelageduse kaos. Mingid pätid Ameerikamaal arvavad, et raha nimel, õli nimel, võiks organiseerida false flag operatsiooni ja nad teevadki seda. Planeet pannakse uskuma jaburust, nagu tulekahi võiks alla kukutada pilvelõhkujad.
Mingid teised pätid või sama kamp (?) toimetavad kusagil seagripi viiruse kallal / või piirdub asi vaid hüsteeria õhutamisega. Igal juhul genereerib see kasumit, miljardeid, miljardeid taalasid.
Mingid kolmandad, pärast seda, kui terve maakera on täis saastanud dioksiine, arvavad nüüd heaks asuda 10000 aastat aretatud teraviljade ja teiste taimede kallale. "Tulemid" on juba näha. Näiteks mesilindude arvukus on drastiliselt vähenenud. Pääsevad mesilased meie lolluste küüsist ka seekord ?
See ei ole esimene kord, kui need putukad hoiavad meid, jätke järgi, planeet ei talu lõputult selliseid eksperimente ...
Esimest korda saime aga alles hiljuti teada, et me pole päris üksi, et teiste tähtede ümber tiirlevad ka planeedid. Neid on viimase 15 aasta jooksul avastatud juba neljasaja ringis ja tõenäoliselt 4 aasta möödudes on arv kõvasti üle tuhande. Tõenäoliselt 10 aasta möödudes on avastatutest mõni ka Maa moodi, vähemalt suuruse poolest. Veel 10 aastat ja äkki leiame üles mõne saatusekaaslase kaugel tähel, või bakteri, kui olla vähem optimist.
Esimest korda inimkonna ajaloos võib inimene varsti paljude kurnavate tööde tegemise loovutada tehisorjadele, robotitele. 20 aasta möödudes võiksid need asendada näiteks enamikes hamburgeriputkades toimetavad orjad. Kuid see tähendab meie praeguse sotsiaalse organisatsiooni juures massilist tööpuudust, sotsiaalset ja majanduslikku kollapsi!
Tundub, et liberaalne kapitalism praegusel kujul elab oma viimaseid päevi.
See süsteem on jätkusuutmatu ja võimetu toime tulema maffiabossidega, kes selle kaptenisillal troonivad.
Meie ellujäämise tingimuseks saab olla meie sotsiaalse ja majandusliku ümberkorraldamise võimekus.
Selle üheks komponendiks saab olema ka demokraatia saatus. Praeguses vormis, uskumuses, nagu toatüdrukud ja poisid võiksid lihtsalt, oma enese suurest tarkusest, hakata valitsema riike ja impeeriume, on see juba ette põrunud utoopia.
Kui me ikkagi tahame nendele toatüdrukutele ja poistele tegelikke valitsusohje anda, siis peavad nad hakkama oma valikute, demokraatlike valimiste valikute eest, ka vastutama. See tähendab tegelikult 95% huvituseta massi kõrvalelükkamist valimistest, sest asjatundmatu massi valik ei ole asjatundlik, suurte arvude seadus siin ei aita.
Kes vähegi suudab seda võtta tervemõistuslikult, saab aru, et see muinasjutt toatüdrukute ja poiste fenomenaalselt valimisvõimekusest on vaid meid juhtivate tagatubade väljamõeldis. Kuid tagatubades toimetav eliit ei ole võimeline meeleparanduseks. Tema peamine huvi on jääda vaid hoobade manu, supipottide paksema leeme juurde.
Kuna see kõik on üsna utoopiline - loota masside meeleparandust - on vahest kõige lihtsam ennustamise tee tõmmata parallele Spengleri kujutatud Rooma impeeriumi saatusega. Oleme ajas, kus keisrid võtavad võimu.
Kui midagi paremat välja mõelda ja teostada ei suudeta, jõuame sellisesse ajastusse, kus enamike riikide eesotsas troonivad imperaatorid ja demokraatiast on jäänud järele vaid fassaad.
Ega see nii väga hull ka ei ole. Pax Romana on selle ajastu nimi Rooma riigi arengus. Oli selles ajas midagi väga ebameeldivat ?
Ehk saame selle aja vältel ka selgeks, mida teha, et päris allakäiku vältida? Caligulate valitsuse alla ei tahaks ka sattuda!
(lugege Suetoniust, kellele meeldivad ajaloolised õudusromaanid)
Võib-olla hakkab inimene selle, 20 sajandist loodetavasti stabiilsema süsteemi tingimustes, ennast ümber vormima? Biotehnoloogia loob eeldused meie pikemaks elueaks, suuremaks tarkuseks.
Arvutitehnoloogia loob meid abistavad ajud. Need aga peavad olema surutud raamidessse - RUR-s kujutletud katastroofi tunnistajaks ei tahaks olla.
Targem inimene, parem tehnoloogia, pikem eluiga, vähem tööd, rohkem vaba aega!
See kõik ei olegi nii hull, kui, kui kui ... saame oma sotsiaalse struktuuri ja praeguse ühiskondliku korra reformitud kujule, mis vastab saavutatud tehnoloogilisele arengule.

Mulle meeldib täna olla utopist ja unistaja, madrus laeval, mis viib meid tundmatule mandrile, kus on kõik veel võimalik, muinasjutuline rikkus, haigus, häda, areng ja häving. Uus Ameerika vormub meie silme all ja selle avastamise käigu anarhia ja valu ja võlu vormib 21 sajandi näo. Kontrast teeb selle aja ilmselt tuleviku ajalookirjutajate jaoks inetumaks, kui mõne teise sajandi.
Võib olla on see sajand ka üheks olulisemaks piirikiviks, sest vana lihtsalt ei sure ära, ta peaaegu haihtub, vormub ümber mingiks väga uueks ja huvitavaks struktuuriks, kus inimene praegusel kujul, nagu meie teda tunneme, edasi ei toimeta.
Eesootav kliimasoojenemine on kindlasti ka hirmutav, kuid see on vaid selle protsessi üks tahk, kaose ja meeleparanduse üks episood.
Ma ei usu, et keegi meist, kahejalgseist, oleks võimeline selgelt ennustama, mis sellest seltskonnast siin 100 aasta pärast saab.
See teeb teiselt poolt meele mõruks ja kasvatab künismi, sest kõike võib kokku võtta ka nii - apres nous le deluge. Mme Pompadouri aforism on ikka veel jõus, pärast meid tulgu tõesti uputus...