Leitud lugu

(Ülal on haarav lugu sellest, kuidas Bernstein noori muusikuid "dresseerib", aga kevadest, volbrist ja sarnastest asjadest).

Kuna mingi viirus rüüstas minu postkasti ja mozilla tuli ümber installeerida, ilmus minu postkastist lagedale palju selliseid asju, mille olemasolu ma poleks osanud kahtlustadagi. Olin nad unustanud sama süüdimatult, nagu ma olen unustanud selle suure ja siira tunde, mille ajendiks kunagi ühe teise noormehega arveid klaarisime, või sellegi emotsiooni, mis ajas mind vihastama ühe eesti esiluuletaja peale, ja mis vastusena päädus uue suhteroimana.
Kõik hajub ja ununeb ja taastärkab, sest midagi ei ole uut siin päikese all, ei ole ja ei tule.
Niisiis see lugu ja järg pärast seda lugu tuleb jälle teises kirjas, et eraldada mind, mis kunagi mõtles nii, ja seda mind, kes praegu siin ringi jalutab.

Me võime ennast lahti kiskuda Maast ja selle pinnast ja üritada distantseeruda sellel elavatest kahejalgseist. Kuid siis avastame ennast kosmosest, vaakumis.
Vaakumis ei saa inimene elada, ta pole selleks loodud.
Tuleb alla tulla ja hakata öökimistarbest hoolimata filtreerima söödavat söödamatust, rämpstoitu normaalsöögist, joodamatut joodavast.
Kusagil Euroopas pidasid sõjardid nõu ja seda tulid uudistama mingid meeleavaldajad. Sellest on jõudnud meieni kuuldused Madlide ja Jüride käest - fuih, millised karnevalikostüümid, fuih, kes küll panid hotelli põlema...
See on nüüd see osav asi, mille eest saavad raha kolmetähelised. Või selle eest, et kui mõni ajakirjanik arvab, et ei kuku need tornid niisama tulekahju tagajärjel kokku, peab keegi hakkama vorpima fuih milline tobedus stiilis hüüatusi ja vahelehüüdeid.
Või see loomakaitsjate lugu. Millised pahad olendid on loomakaitsjad ja võib-olla ongi nendega koos ühes mestis ka näiteks hm... sotsioloogid, venelased, juudid, ufod, kes iganes.
Kogu see jura on meid ümbritsenud I Maailmasõja lõpu aegadest alates, kui valitsema pääsenud toapoisid heitsid eneselt viimsed aristokraatliku väärikuse sugemed ja noblesse oblige loosungit asendavad abinõud, mis eesmärgi pühitsevad ja eesmärk on vaid võim ja sadulas olemine iga hinnaga.
Sa ei pääse sellest, kui keerad lahti uudisenupu või koperdad läbi säästumarketist, sealt vaatab see vastu ostuhullusena, hullu lehma laadse veidra tõvena, või mõne filmi staari elutust elust tehtud uudisnuppude reana.
See kõik on totrus, nagu slava kpss kunagi igal katusel vastu vaatamas, aga ometi on see reaalsus, hoovad, mida kasutatakse, on reaalsed, sa näed ja hõõrud silmi ja imestad, miks inime peab sellist lolli juttu suus ajama telekapurgis või raadiumi seest, aga sa saad aru, et selle jutu ajamisel on oma hind, selle eest ta müüb ennast. Mida vähem ta selle sees oma aju tõeliselt pööritab, seda parem, sest kusagil võiks see jura ometi vastu hakata.
Sa mõtled, et on pääs sellest, kui keerad ennast luulelainele, aga ei. Ka seal on kriis toonud hoovused ilmsiks, millest ei pääse: ka seal tuleb ennast müüa ja täna on pakkumisel kirjanike liit.
Kõik pakuvad ja müüvad ennast nagu jõuavad ja jaksavad ja ilulemisel on vaid veidi kõrgem hind, ka hädaldushüüete turundamisel peab teadma omi nippe.
Võib osutuda, et vähesed, kellelt veel võib kuulda veidigi maa peal olevat juttu, on paavst ja dalai laama, aga ka matemaatikud. Nad räägivad nendest asjadest, mida ei saa müüa ja suhu pista, jumalast, hingest, surmast, aga ka naturaalarvudest.
Ülejäänute puhul tuleb kahtlustada mingit sorti hullust, sest kõike ei saa müüa, üldse mitte midagi ei saa müüa, sest rahal ei ole väärtust. Müümine on kõige nõmedam vaimne müüt, kõige orjastavam olek, varju varju kummardamine
Milles erinevus? Ma ei tea?
Minu naabritädi, 88 aastat vana, maeti hiljuti ja sellest hoolimata ma mõtlen ikka seda tädi sellesse piimajärjekorda, mida me külastasime koos laupäeviti. Tema ehk mõtles ennast jälle sellesse aega, kuhu me kõik ennast mõtleme - aega, kui ta oli 6 aastane, või aega, kui ta oli 20-ne. Minagi mõtlen ennast ikka veel ekslikult tudengiks ja kargleks rõõmuga koos nendega linna pääl, aga aeg ei luba enam oma väärikusest allapoole astuda. Või veel ei luba?
Midagi ei muutu. Needsamad kirjanikud, kes olid pakkumisel see mõni aeg tagasi, kui ma neist ja paavstist, dalai laamast ja loomakaitsjaist heietasin, käivad ja esinevad täna siin ja seal, loevad luuletusi ilmast ja toredaist inimesist selle pääl.
Ühest koolist peksti nad välja, sest üks luuletaja luges loost kellestki Kaljust, kes armastas lapsi, liigagi palju...
Ja selle eest tahavad nad eluaegseid stipendiume saada??
Kas Alliksaar on kusagil teiselt planeedilt pärit - see tema mõttejupp - võitlus mõtte kvaliteedi eest? Või see idee, et räägitakse tegelikult vähe ja mõeldakse väga palju, kontsenteeritult ja seda, mida mõeldud, ei käia karjumas küla peal.
Kuigi ma olen paljuski mõttes nende inimestega, kes täna talguid peavad, ei suuda ma midagi teha talgute korras, vähemalt mitte midagi sellist, mis eeldab mõtlemist. Seetõttu ei jõudnud ma ennast sellele lainele mõelda ja ei arva, et vaim tuleb peale käsu korras, talgute kaupa. Ma ei tea ka mingit imevahendit, mis need mõtted transformeeriks millekski käegakatsutavaks, seetõttu mõtlen oma mõtteid edasi ikka omas tempos, nagu mu aju seda võimaldab. Tempo, rütm, selle kadumisel ei tule loost midagi välja, seda ma tean. Seda vana tõde käime koos õppimas Tartu II Muusikakoolis, koos Tõnisega, kes lõpetab varsti lasteaia ja muusikakooli eelkooli.
Iga sorti PR-i saab teha talgutena, saab näida ja mitte olla. Muusikat nii teha ei ole võimalik. Kardan, et ka mõtlemisega on nii, et mõttetalgute asemel tuleks käitada protsess, pidev tegevus, iga hommikune rituaal, kõik inimesed võiksid hommikul mõelda näiteks 15 minutit ja midagi sellest üles täheldada. Siis ma usuksin käsilolevatesse talgutesse veidi enam.
Kuid tahaksin kasvõi talgutöö korras tõesti tähelepanu juhtida, et keegi paneks tõkkepuu ette laiutajatele hariduses. Üks selline laiutaja seal ees vehkleb, Tõnis Lukas ja kui jõuaks pärale tema enese kirjutatud artikli pealkiri - haridusreform on VAID PROPAGANDAMULL (tema jaoks, meie jaoks on sellel ka maised, ilmalikud tähendused), oleks hästi.
See mees saab hakkama vist sellega, millega ei ole hakkama saanud kadakad enne teda - meie rahvusele lõpliku kabelimatsu väänamisega. Sest seni, kuni elab küla, elame meie ka. Aga küla lammutamine on see, kui pannakse kool külas kinni ja seda see Lukas täpselt teeb. Ärge laske peibutada ennast selle vennikese ilusatest kõnemullidest - üle saja koha Eestis jääb ilma oma keskkoolist, kui Lukasel lastakse lõpuni tegutseda. ja see ei ole lihtsalt koht, kus inimesed saavad käia paberiasju ajamas, seda võib ka kaugemalt ajada. Haridusasju ei saa ajada kaugelt, kool on igapäevane tegevus ja iga noor lapsevanem võtab selle teadmiseks: oma elu mingi maakohaga seostamine ei tule tal enam kõne alla, kui selle tagajärjel tema laps saab olema teise sordi inimene, kes peab kooliharidust omandamas käima kusagil 30-40 kilomeetri kaugusel.
Selleks ehk ei pea osalema kusagil talgutel, et tulla mõttele, 30-40 km. kaugusel koolis käia on fundamentaalselt erinev sellest, kui kool on oma ukse ees.
Ja selleks ka ei pea osalema, et aru saada, et vähendades gümnaasiumiharidust saavate laste arvu 2 korda tähendabki seda, et meil hakkab olema veel enam seltskonda, kellest ei ole lootagi selle äratundmist, mis vahe võiks olla Konnulal ja Alliksaarel, kui ta Konnulalegi üldse pihta saab, ka see vend võib talle osutuda intellektuaalselt liiga suureks pähkliks. Ärgu Konnula sellest inetust võrdlusest solvugu, aga tal tõesti on siiski ka veel veidi arenguruumi jäänud!
Lõpuks tahaks m kõiki, kes selle ekraani taha on sattunud ja seda heietust lugenud, peksta välja oma klaveri tagant välja, sest kevade on käes!
Päikest, ka kõigile neile, keda on jäetud või kes ise jätavad!