Tähtis ja vähetähtis

Pildil musitseerib Glenn Gould. vt. veel

http://www.youtube.com/watch?v=qB76jxBq_gQ

Kui tähtis on vaid parim kook või esitus või pilt ja ülejäänud on vaid vähetähtis, ei jää ka sellest tähtsast enam suurt midagi järele. See tähtis kaob ära sinna, pilvepiiri, kus lõpeb inimlik eksitus, ebatäius või emotsioon.

Kogu kultuuriikoonide kaubandus põhineb aga sellel illusioonil - üks, vähene, üks miljoni hulgast, ebatõenäoline, et olla üldse olemas, on tähtis. Ülejäänud on tähtsad vaid kui publik, häiriv peakeerutajate-vangutajate kamp, kelle tähtsus võib ilmneda vaid oma maitse sättumuses või peenuses.

Kirjutamata reegel on järelikult, et oma käega ei tehta enam midagi, oma hääl ei kosta enam kuidagi ja oma pilli mängimine on veidrike eralõbu.

Kui aga ikkagi seda teha, on sellel mingi muu mõte, kui pilli mängimine või luuletuse lugemine - näiteks see, et seda tehakse televisioonisaates, mida vaatab N vaatajat ja see, kes laulab, kogub oma kontole mingeid tähtsaid plusspunkte.

Isegi see varem puutumatu iga, kolmandast eluaastast kuni kuuendani, enne kooli, iga ajastul tingimatult lapsepõlveks loetud aeg, on praegu juba määritud ja enam ei julge öelda, see on tähtis, sest see laps tegi seda ja tundis rõõmu sellest, vaid et ta tegi seda NII HÄSTI, kas te kõik nägite seda! Kuhu me küll nii võime areneda??

Nii pannakse kinni selline suukene varem või hiljem ja kunagi tulevikus ta enam ilma tasuta ei laula. Kui püüabki, tabab teda kõõrdpilk. Vaadaku parem seda, kuidas laulab TEMA, keegi, kes ikka lõpuks osutub terake või kolme tera võrra paremaks, kui see lapsuke, noor kuueaastane vanainimene.

Kuid see kaotab ära selle lihtsa võlu, mille saab kätte iga aerutaja, kui ta istub paati ja võtab kätte aerud. Seda ei saa vaadates tajuda, selleks peavad sul olema rakus käed, paat, mis tunnetab su iga käevõnget, kiirus, või aeglus, millega paat libiseb, pritsmed, mida kogenematud käed tekitavad, ja palju muud säärast, mida peab tegema, mida ei saa ainult vaadata.

Mulle meeldivad sellepärast võimlemispeod, kus igaüks on veidi osaline, või muusikakooli väiksed peod, kus lihtsaid lugusid esitatakse lihtsalt nii, nagu nad veel paistavad ainult klaverimängutoolilt, kus jalad veel maha ei ulatu - lihtsatena, mitte ikoonidena.

Meie laulupidu võiks olla teerajaja selles vanas uuesti üles leitavas maailmas, kus olemas olla tähendab olla osavõtja, mitte publik. Publiku sünd saaks sellises meediumis tõeliselt teoks vaid osavõtu kaudu.

Meie tehnoloogia on ühe sellise väikese iga päev toimuva ime loonud, selleks on Internet ja vahel on võluv vaadata sinna riputatud pilte, miljonitest juhuslikult valitud, mingi otsingusõna või fraasi kasutades sinu haardesse jõudnud pudelisõnumina.
Vahel aga leiad sealt nii üles ka muid mõtteid, pilte, videosid, vahel mõttetusigi.

Vahel astud üle selle nähtamatu piiri, mida see riputaja või tegija ei märka - ta arvab endiselt ennast toimetavas mõnes väikses külas või kõrtsis, mitte laias ilmas, kus tema tegevus nagu klaasmajas on vaadeldav läbi paljude miljonite teleskoopide, kui nendel selleks on vaid tahtmist.

Kuid need lood klaasmajakestes ei ole müümiseks. Kui nad müümiseks välja pannakse, ei ole nad enam need lood, vaid supermarketi vaateakna väljapanek, millel on oma hind täna, veidi väiksem hind homme ja hoopis olematu ülehomme, kui vaateaknal kodanik A väljapanek on sujuvalt asendunud kodanik C tootenäidisega.

Kui A on visa ja väga püsiv, õnnestub tal ebaõiglast kadu supermarketi kaubaletilt kohe kompenseerida ja uuesti edetabelisse pürgida järgmiselgi nädalal. Kui ta seda küllalt kaua teeb, teda vahest enam kohe homme kõrvale ei lükata. Väikesest vaateaknast on saanud suurpoodi suur vaateaken, tähekesest supertäht või staar.

Ime sünnib siis, kui see staar või täht endiselt jääb täpselt samasuguseks lapseks, kellele näiteks meeldib klaver ja kes ei oskagi teisiti mängida, kui kaasa ümisedes. Selline ime, üks imelik mees, oli minu jaoks Glenn Gould. Ainukesena klaverimaailma nõudlike kuulajate silmis on tema plaatidel lubatud alati mingi segav ümin. See on Glenn, kes laulis alati, kui ta mängis, hinnaalanduseta, kelle hing alati laulis.

...

Suured ja väiksed staarid on niisiis Internetis koos ja neid ei pea enam esitlema selleks, et nad oleksid nähtavad - nad ongi koos kõik nähtavad, miljonid väikesed ja suured tähed, millele tuleb pöörata oma pilk. See tähendab aga ühtlasi seda, et VÄGA SUURED langevad.

Mõne inimese jaoks võib selline kultuuriikoonide langus tunduda samaväärne apokalüpsisena. See on nii ja see ei ole nii. Me ei saa vist kunagi tagasi seda aega, kui haritud inimene sai üles lugeda mingid 10 või 100 nime, ning see oligi kõik, kogu 19. või 20 sajandi kirjandus, ja ülejäänud 1000/10000/???? võisid olla vaid parandusliikmed selles kultuurivõrrandis.
Ühekorraga on nad kõik jälle laval, kasvõi ühe vaataja, ühe lugeja, ühe sirvijaga. Nad on olemas, nagu nad tegelikult olid ka varasemalt olemas, nagu peaaegu iga inimene võiks olla olemas, olla mingit sorti väike looja, väike täht paisuvas Universumis.

Nii oli ju tegelikult ka siis, kui see lugude vestmine algas, suulise kultuuri valitsuse ajajärgul. Siis võis igaüks olla suur jutuvestja, kui ta vaid tahtis ja viitsis, ja teda ka kuulati, vähemalt tema omas suguharus. Aga see lugu pidi olemas olema - see on puudu paljudel, kes täna Internetis enda arust küll räägivad, aga väga tinglikult, nimelt seosetut või äärmiselt lihtsustatud juttu kellegi vihkamisest või põlgamisest...

Nii sõlmib Internet meid jälle kokku kummaliseks külaks, sedapuhku väga paljude, paljude miljonite osalejatega.
Ainult mängureeglid on uued, s.t. äraunustatud vanad - räägib see, kellel on rääkida üks lugu, mitte see, kellel vanas meedias on ainukesena õigus rääkida TEGELIKULT - vaateakna superstaaril. Isegi see staar saab rääkida vaid juba selliseid asju, mida on ette räägitud ja oodatud-reklaamitud ning mis toob supermarketi omanikule sisse tulu.

Nii õpetatakse inimesed äkki jälle kuulama ja ka muusikaline stratosfäär, kuhu ikka vähestel on asja, saab tagasi oma tõelise tähenduse. Seesama Gould loobus lõpuks kontserditegevusest ja piirdus helisalvestustega. Ta ei tahtnud olla ikoon elututes kontserdisaalides, kus inimesed käivad motiividel, millest üks viimaseid on kuulamine. Ta lootis taasleida selle kuulamissideme kaudselt, oma helisalvestise abiga.