Maa tuleb...

Öölaulupidu on just seljataha jäänud ja lauldi ilusti ja hästi. Ei tahaks kuidagi seda võimsat ja ühendavat emotsiooni lõhkuda.
Jälgisin seda televiisoripurgist, ometi oli ka selle väikese kasti seest tulev sõnum meeliülendav ja mõtlemapanev, vahest rohkem kui kunagi varem...
Kindlasti oli sellel üritusel erinevalt laulva revolutsioon aegadest juures juba propagandismi. Kuid see veel ei lämmatanud seda ehedat ja habrast, mida meie rahval ikka veel jätkub ja mis ikka veel meid ülalpool vett hoiab, hääbumast ja hukkumast..

Kuid elu murendab seda tasapisi ise ja sellega peab leppima. Võib-olla laulmine veidi silendab pragusid meie solidaarsuse hapras müürehitises ja üleüldse aitab enesega paremini toime saada.
1988-1989 sai laulmise tagajärjel uuele elule aidatud hea hulga uusi ilmakodanikke, kellest nii mõnedki praegu häälekalt protesteerivad maa täitmise vastu lastega...
See ei takistanud neid sedasama laulu laulmast just mõni öö tagasi.
See paneb tahtmatult paralleele tõmbama meie ja tahitilastega...
Mulle meenub lõik Paul Gauigini raamatust Noa Noa:

"Õhtuti tuleme kokku gruppide viisi kaharate põõsaste all, mile kohal kõrguvad kookospalmide sassis tiupd. Mehed, naised ja lapsed - mõned Tahitilt, mõned Tongalt, siis veel Aorai'lt ja Markiisisaartelt. Nende kehade tuhmid toonid moodustavad nauditavad kooskõla lehestiku sametiga, ja nende vakselt helkivatest rindadest väljuvad vibreerivad viisis, mis mahenevad, kui põrkavad vastu kookospalmide karedaid tüvesid.
Esimene lauljanna alustab - otsekui kõrk lind tõuseb ta äitselt tuleleegi hingedesse. Ta hääl vajub ja tõuseb, lennates nagu lind, kuna teised lendavad tema ümber kui truud satelliidid. Siis lõpetavad kõik mehed barbaarse karjega, üheainsaga, kooskõlas laulu tonaalsusega. Need on tahitilaste laulud, himene'd.
Vahetevahel kohtuvad nad ühes ühises majas, et laulda või juttu ajada. Nad alustavad alati palvega. Üks vanamees kannab selle kohusetruult ette ja kõik teised kordavd seda refräänina. Siis lauldakse. Mõnikord jutustavad nad naljakaid lugusid. Harvemini arutatakse tõsiseid küsimusi või tõstatatakse üles tarku ettepanekuid.

Üks ettepanek, mida ühel õhtul kuulsin, ei lakanud mind üllatamast:

"Meie külas", lausus üks vanamees, "on viimasel ajal siin ja seal näha maju, mis varisevad kokku, mädanenud katuseid, poolkatkiseid, kuhu vesi sisse voolab, kui vihma sajab. Mispärast? Igaüks peaks olema varju all. Meil ei ole puudu puudest ja lehtedest, et valmistada katuseid. Teen ettepaneku, et me võtaks töö üheskoos mõne aja jooksul käsile, et ehitada suuri ja vastupidavaid maju nende asemele, mis on elamiskõlbmatuks muutunud. Me töötame järgimööda ja käsikäes.
Kõik koosviibijad ilma erandita plaksutasid käsi - ta oli rääkinud hästi!
Ja vanamehe ettepanek võeti üksmeelselt vastu.
Vaat kui mõistlik rahvas, mõtlesin ma õhtul, kui koju saabusin.

Aga järgmisel päeval, kui läksin informatsiooni saama, küsides, millal otsustatud töö tegemine peale hakkab, märkasin, et keegi ei mõelnudki enam selle peale.
Mu küsimustele vastati ainult põiklevate naeratustega, mis siiski tõmbasid jooni kokku nende laiades unistavates laupades. Ma läksin ära, tulvil raskeid mõtteid, mida tuli lepitada - oli õige, et nad aplodeerisid vanamehe ettepanekule, ja võib-olla oli õige mitte teha seda, mis ta oli soovitanud.
Mispärast tööd teha? Kas Tahiti jumalad ei anna oma uskujatele siis igapäevast elatust?

Homme?
Võib-olla!
Ja homme tõseb päike igatahes nii, nagu ta tõusis tänagi, headtegev ja helge.

Kas on see muretus, kergemeelsus, või - kes teab? - kõige sügavam filosoofia. Hoia eemale luksusest, hoidu sellest maitset suhu saamast, isegi kui põhjenduseks on ettenägelikkus!

ja lisaks veel ühe Tahiti printsessi, Vaitüa arvamus Fontainest:

"Tead sa, Gauguin," ütles ta mulle, "mulle ei meeldi su La Fontaine."

"Kuidas! Meie hea La Fontaine?"

"Võib-olla on ta hea, aga ta vihastab mind oma inetute moraalidega. Sipelgad!"

Ta huuled väljendasid vastikust. "Rohutirtsud! Küll ma armastan neid. Laulda on nii ilus, nii hea. Alati laulda. Alati anda ... Alati."

Ja lisas uhkelt:

"Kui ilus oli meie riik, kui inimene ja maa andsid heldelt oma head vilja, ja me laulsime aasta läbi. Ma arvan, et olen palju absinti joonud, ma lähen parem ära,

muidu teen veel rumalusi."

Seda siis lohutuseks neile, kes seda maa täitmise juttu ehk väga tõsiselt võtavad.
Kunagi võetigi ja see põlvkond, 1988-1989 trügib praegu omavahel ülikoolikohtade ja teiste kohtade pärast elus.
Peeter Mardna, näe, jäi jälle uskuma ja kutsus üles neid, kes ise ei tee ja iial ei tee, olema solidaarsed nendega, kes selle sammu ette on võtnud või veel võtavad.

Ta valati üle üksmeelse sõimuga.