Sõna kui kirg ja nõrkus

Üllaim pärand, mille võime ulatada maailmale, mille kodanikuõigustele me pretendeerisime nii palju kordi, on võitlus mõtte kvaliteedi eest.

[Artur Alliksaare kirjast Eino Lainevoole, vangilaagrist, 06.02.1954., leitud raamatust Artur Alliksaar mälestustes]

Kui mu meel tundub nürinevat, on hea võtta kätte mõni selline raamat, mis avab maailma müüride sisse müüritud müütide taga peituva hinge tegelikke tagamaid.

Meie Artur oli üks selline inimene, kelle kunagine olemasolu iseenesest lükkab ümber müüdi eestlasest kui matsist.

Artur oli vaimuaristokraat, üks väheseid, kes meil on olnud. Ma ei julge siiski öelda, et ainuke, teisi võib ka vaimurüütliteks ülendada - olgu kasvõi Viiding. Aga halli aja keskel torkas ta väga silma. Praegu riivaks ta vahest silma veelgi enam, sest 20. sajandi kuuekümnendail aastail millegipärast usuti veel vabadusse. Siiski on tunda, et kusagil on tõusmas uus värskendav hoovus noortest inimestest, kes jälle sellisesse reliikviasse usuvad või vähemalt taga ihaldavad. Nende kohvikboheemluse väljaelamisvalud ja võlusid asendab blogism ja kohviku uksehoidjatest õigusjüngrite rolli etendavad ajakirjandusstaarid ja meedialiidreiks ülendatud avalikud arvajad. Ma küll olen oma blogimiskarjääri kestel kaotanud ära üsna hea hulga ilusaid illusioone sellest, kuidas see uus meedia kohe loob ja kergitab selle uue inimtõu ja parandab ilma ära. Aga kui seda võtta väga pikaajalise nähtusena, siis midagi sellist siiski toimub. Keskmine blogija muidugi andub mandumistele. Populaarsuse otsinguil otsitakse üles inimkeha alumine osa ja hingesügavusse settinud saast. Võib olla nii ongi hea, saast kerkib üles ja kaob lõpuks blogiavarustesse, tehes enne läbi meie kõikide hingede pika puhastusringkäigu. Seepärast ma ei usu keelamistesse ja käskudesse ja isegi eetikasse, mis käseb oma sisemise "ilu" ära peita hämaratesse keldrikäikudesse, kus vaid sina ise saad käia oma allasurutuid tunge vargsi vägistamas. Mis väljapääsu otsib, selle ka leiab ja kuigi õigustamatu ja väär, vigane ja sant, on see ikka sina ise ja sinu kõverpeegel, kui sa loed sedasama, mida ehk sinagi mingitel asjaoludel korda saadaks, toimuvat sinu kaaskannatajaga. Kuid ärge kurtke siis ka selle üle, et see vigane ja sant kividega surnuks loobitakse. Kuigi barbaarne, peabki mõni asi leidma sellise hirmsa otsa. Vaimus ei ole kõik hea ja ilus ja ülendav.

Aga kes kivi viskas, olgu teadlik, see kõik juhtub kunagi kindlasti ka tema kirjatükkide ja mõtetega. Vaimsetes sfäärides vist toimib seesama, mis eluslooduses: enne täiskasvanuks saamist peab vaimulapsuke kõigest väest põgenema, põgenema, põgenema mere poole ja kartma küll kurja lindu või kala. Mõni munetud kilpkonnamuna on juba enne koorumist nahka pistetud.

Nii jääbki üle vaid muneda, muneda, muneda ja loota, et mitmesajast munast lõpuks see üks leiab tee ookeani, jääb seal ellu ja elab koguni 300 aastaseks.

Nii sünnibki surematus ja see võib teoks saada isegi e avarustel. Siin on lihtsalt petlikult palju ruumi mõttetuste jaoks. Kui me need aga e ruumist kõrvaldame, jääks järgi kõrb ja mõned kaevud. Vangilaagrist kirjutatud kirjas nendib Arthur:

"Imelikus kaksikelus, millesse ma olen suletud, mõtlen ma ühes ja kõnelen teises keeles. Vahel rõhub see sunnitus mind, vahel tundub aga huvitavana ja isegi kasulikuna. See tingib kõne vähesuse ja mõtlemise paljuse. See aitab mõtet vabaneda kobavast, ekslevast, tühisest ja amorfsest, niiviisi viies teda aegapidi vastu kompaktsusele, plastsusele, ekstraktsusele ja viimistlumisele."

Selline kaksikelu on paratamatu tõsiasjaolu kõigil, kes mingeid vaimuvilju üritavad muneda. Võib olla saame hakkama vaid ühe mingit väärtust omava teosega, omaenese eluga, kuid sellegi eksponeerimiseks on vaja õnne, jumalikku lavastajat.

Sinu saatuserepliik on kohane vaid siis, kui tõld tõesti on ees, kui dekoratsioon on seal, kus ta peab olema ja hobustele piisavalt kaeru antud.