Ahelate ilu hoieldes

Kraamisin oma desktopilt välja 2006 kirjutatud essee "Orjamentaliteedi mõju Eesti ühiskonna arengule". Sait, kus see essee üles riputatud sai, on nüüdseks surnud.
(www.demoskratos.org). Orjamentaliteet kui sotsioloogiline probleem aga ei ole kuhugi kadunud, pigem süvenenud. Nii ma siis avaldan selle uuesti omas blogis.
Kuidas seda probleemi kiiremini saaks lahendada?
2008 vastus sellele küsimusele on see, et tuleb hakata veel enam oma ahelaid ülistama, kui seda seni tehtud. Küll see priiuski lõpuks koitma hakkab.


Orjamentaliteedi mõju Eesti ühiskonna arengule



Ei ole kerge kirjutada kirjandeid etteantud teemal. Tavaliselt teema ei ole kirjutajaga kooskõlas ja see tuleks kirjutaja enda jaoks ümber nimetada, ümber häälestada. Tavaliselt ei ole selline protseduur lubatud, õpetajad ja hindajad panevad sellise omavoli ilmnemisel kirjutajale kohe kahe või siis moodsamalt väljendudes F.
Vaid kõige peenemaid seadusandlikke või postmodernseid riukaid kasutades võiks sellest kohtuotsusest mööda vingerdada. Mina nii ei oska.
Ometi, kuna kahe või F eest ei ole mul olulist kahju karta, võtan õiguse teema ümber nimetada nii, et see kannaks. Algses sõnastuses, punamentaliteedi mõju järgides anno 2006, kus juba ette teada, et osaline vastus peitub pealkirjas eneses, ei oleks pealkiri kandnud. Konkreetne aastanumber 2006 oleks teinud selle kirjutise juba ette aegunuks.
Nii jätsin kõige kitsendavamad asjaolud kõrvale ja laiendasin probleemi.

Eestlaste põhiprobleemiks on olnud ja jääb veel väga pikaks ajaks meie sõltuvus, meie orjaolukord ja peremeheks saamisele etteveeretatavad takistused. See küsimus on traagiline ja valus, kuna aus vastus ei ole praegu kuigi innustav. Võib-olla mõne aastakümne pärast, kui meie rahva kaod on jälle loetud ja ka uute utoopiatega ühinemise esimene vaimustus lahtunud, saab sellest kirjutada rahulikumalt.
Ausa vastuse saamiseks tuleb enesele tunnistada meie endisi ja praegusi sõltuvusi. Neist pikemaajalised on jätnud sügavamaid jälgi, lühiajalised mõni kümnend kestvad päevakajalised mõjutused tulevad ja lähevad.
Ajaloos toiminud mõjureid on palju, kuid kõige pikajalisem mõjur on olnud saksa mõisnike võim koos ristisusu sunniaparaadiga. Selle mõju võim on tunginud ka meie kultuuri süvakihtidesse ning järelikult ei saa seda mõju enam pidada puhtalt väliseks, puhtalt orjastajaks. Mingil hetkel on hakanud idusid ajama ka selle kultuuri mõned osised meie rahva omas teadvuses.
Tähtsuselt järgmiseks mõjuriks meie ajaloos on vene despotism, mille viimaseks avaldusvormiks sai kommunistlik kord. Ka siin on idusid, mis ajavad juuri meie enda teadvuses, kuid need on nõrgad ja rahvaga nõrgalt seotud.
Välise asjaoluna oleme saanud sellest kommunistliku rezhiimi pärandina kaasa vene kogukonna koos oma murede ja hädadega.
Lisaks kõigele peab sellesse ritta paigutama kommunistliku ideoloogia kosmopoliitsed esindajad, ülemerenaabrite Rootsi, Taani, Soome kultuurimõjurid ja mentaliteedid ja paljud muid mõjustusi.
Saadus rosolje analüüsil aga tehakse väga sageli otsustav viga, kuna nähakse küll väliseid komponente, kuid sisemine unustatakse. Sõltuv unustatakse hoopis ära. Ometi on see põhiline, kestev komponent meie teadvuses. Peremehed tulevad ja lähevad, sõltuvus jääb. Jälgi jätavad aga vaid need ideoloogiad, mille jaoks eeldused rahva teadvuses juba on olemas.
Peamine probleem allaheitlikes hoiakutes ei ole see, millele alla heidetakse, vaid oma hoiaku puudumine üleüldse. Pikaajalise orjastuse tulemina iseseisva mõtlemise ilmingud kaovad, jääb järgi üldine hoiak kriitikata ja arutluseta omaks võtta uue peremehe jutlustatavad vaated. Kõige olulisem ei olegi see ideoloogia, millele alla heidetakse. Ei ole vahet, kas venestus, saksastus, kosmopoliitsus euroopluse näol,
nende ideoloogiate maaletoojad olid ja jäävad kogu aeg ühte nägu. Vaid nende kõrvutamine rahva sisemiste hoiakute ja vastasseisudega valgustab veidi sügavamalt seda näiliselt olemuseta rehepaplikku ollust, mis alati meie rahva eesotsas troonib ja vahel ka õige natuke rahva omahuvi eest hoolitseb.

Asume seda sõltuvust siis lähemalt uurima.
Orjamentaliteedi ehk sõltuvusliku hoiaku kohta võiks esitada järgmisi küsimusi:

* Millised on sõltuvusse sattumise sisemised ja välised põhjused? Millised neist on üldised kõikidele sõltuvatele rahvastele, millised on meile omased?

* Kuidas sõltuvussuhe on ajaloos arenenud? Millised sõltuvused on määravamad, mis laadi hoiakud on see rahva ülemises ja alumises kihis kujundanud: milline on selle tulemina eliit, millised hoiakud on rahva põhimassil ning millist sorti kultuur on selle tulemina arenenud?


* Millises olukorras on see suhe praegu? Millised välised ideoloogiad, minevikulised ja olevikulised meid praegu mõjutavad? Millised sõltuvused on paratamatud ?
Millist laadi sõltuvussuhteks võiks see ideaalis kujuneda ? Milline võiks olla positiivne programm, millised on selle programmi teostamiseks vajalikud eeldused ja testid?

*

Sisemised põhjused meie sõltuvusse sattumisel peituvad eelkõige eestlaste lõhestatuses. Aastaks 1200 ei olnud eestlastel välja kujunenud tugevat, ühtset riiki ning rahvas ei olnud kirjatundja. Seega vaimse kultuuri olek ei olnud piisavalt arenenud, et vastu saada arenenuma kultuuri võimule, eelkõige sõjalisele, kuid ka vaimsele.
Me ei ole selles süsteemis mingid erandid. Väga vähesed rahvad pääsevad teiste rahvaste ülemvõimust ja vaid üksikud arendavad edasi religiooni ja kirja.
"Oma raamatut" mitteomavad rahvaste saatuseks on kas mõne "raamatut omava rahva" vaate vabatahtlik ülevõtt ja omandamine või lootusetusse sõltuvusse sattumine mingist välisest ideoloogiast.
Õnnetuseks oli see misjonitöö meie jaoks täielikult vägivaldne ja jõhker.
Meieni mittevägivaldsed misjonärid ei jõudnud. Nad kas keedeti ära "laula laula pappi" regivärsside saatel ilma kultuurilisi jälgi jätmata, või selliseid julgeid ei leidunudki. Kui selline mittevägivaldne ristiusustamine oleks saavutatud varem, võinuks oma riik ja võib-olla ehk kirjagi tundev ülikkond kujuneda juba ristiusu baasil.
Sajand hiljem võinuks piiskop Albert võidelnud juba oma riiki omava hõimuga, kes esimesed vallutajad oleks tõrjunud.
Hilisemalt võinuks meil minna samalaadselt näiteks Leedu või Rootsiga?
Vahest segas selles neid meie eriskummaline keel ja eriskummaline meelelaad? Üldiselt on väga raskesti tõendatav, aga tõepärane hüpotees, et soome-ugri tõugu rahvaste üldine hoiak ei ole soodne tsentraliseeritud võimu tekkeks, rahva hoiakud on väga ürgsetest aegadest pigem individualistlikud kui solidaarsed. Võimalik, et latentselt jääbki inimkultuuri teatud võimaluseks soome-ugri keele ja meelelaadi põhjal väljaarendatud oma, binaarseid opositsioone vältiv paradigma. Teatud asjaolude ilmnemisel, näiteks Tiibetis, võib sellises sünteesis tekkida omapärane sümbioos vanadest ja uutest vaadetest - vana religiooni sisseimportimine samal ajal transformeerib sissetoodud religiooni rahva meelelaadile sobivale kujule. Tiibeti õnneks budism sobis selle rahva meelelaadiga. Meie õnnetuseks ristiusk oli ja jääb meie meele jaoks raskesti mõistetavaks religiooniks, mis toodi pealekauba tule ja mõõga abil, mis löödud haavade tõttu on jäänud tänini võõraks ja vihatavaks.

Eestlaste sõltuvuslikkuse väliseid põhjuseid ei ole raske leida. Meie väiksus tegi allutamise oma mõjule hästi organiseeritud sõjalise jõu poolt kergeks ning aastal 1200 oli Euroopa ristiusustamise kõrgharjal, ristisõjad käisid nii Jeruusalemmas kui ka Baltikumis.
Meil ei läinud selles sõjas eriti hästi, kuna sellise orjastamise tõttu oma ülikkond jäi välja kujunemata, sotsiaalne stratifitseeritus kujunes kitsaks ja ülikkonna asemele kujunes hiljem välja õbluke aidameeste-kubjaste-kiltrite kiht.
Kuid meil ei läinud ka kõige halvemini. Naabreid jälgides peaks olema selge, et kogu ajalugu on täis väikeste rahvaste unustatuid kääpaid.
Halvemat õnne kogeva rahva näiteks tuuakse sageli liivlased ja tema vanem Kaupo.
Ma ei jaga veendumust, nagu rahva vaba olek iseenesest päästaks või hoiaks rahvast hävimisohust või sõltuvus ehk oriseisus paneks alati rahva säilimise ohtu. Vahel võib raske orjaöö rahva vähemalt konserveerida ja teda mõnest katastroofist koguni säästa.
Eesti territooriumi läbikäidav iseloom selles osas meile küll kaasa ei aidanud, kuid töökäsi vajas iga valitseja.

*

Kui jälgida sõltuvussuhte ajaloolist arengut orjaööst kuni tänase päevani välja, on kõige olulisemad ja pikajalisemad valitsejad Eestis olnud balti-saksa aadelkond. Sõltumata riigikorrast, mis mõnikord küll leevendas talurahva koormisi, vahel tõi sisse mõne vabadusegi, vahel aga despooditses, õnnestus sellel kihil kuni Vabadussõjani välja olla kogu aeg võimupositsioonidel. Kõige suuremasse ohtu sattus rahva säilimine aga siis, kui võimule tuli vene despoot. Põhjasõja aeg ilmselt on rahvuse säilimise seisukohalt üks hullemaid pudelikaelu, millest ometi tuldi läbi.
Just pärast Põhjasõda leiame esimest korda ristiusul olevat meie rahva ajaloos ka positiivse rolli: sealt ajast sai alguse vennastekoguduste liikumine, sellest ajast pärineb ka meie eestikeelne Piibel, esimesed kirjakeele näidised ning rahvahariduse algmed.
Iga sõltuvussuhtes oleva rahva puhul võib täheldada sotsiaalse stratifikatsiooni ning vertikaalse mobiilsuse ebaloomulikku seisu. Meil väljendus see kitsenenud stratifikatsioon kahekihilise mudelina - õigusteta pärisorjade ning pisut suuremaid, kuid peremeestest äärmiselt sõltuvaid võimalusi omav aidameeste kiht. Edasine vertikaalne ja horisontaalne liikumine sotsiokultuurilises ruumis sai võimalikuks vaid saksastumise läbi. Peenemasse rahvakihti pääses vaid läbi saksa mentaliteedi omandamise. Näiteks papa Jannsen, kes abiellus sakslannaga ja kelle koduseks keeleks oli saksa keel. Lydia Koidula kirjavahetus Kreutzwaldiga kulges kahes keeles, mida paistab olevat enam vähem võrdses mahus (See ei märgi küll kuidagi Koidulat kadakliku hoiaku kandjana, vaid kriipsutab alla neid olusid, millest arenes välja oma kultuur).
Lisamomendiks eliidi hoiakute määramisel sai nende allaheitlikkus. Ilma truualamliku võimupositsiooni kiitmiseta edasiliikumine oli peaaegu võimatu. Seega ettevõtlikumate, mässumeelsemate, rahvuslikemate inimeste saatuseks jäi sageli jääda varju. Selline sisemine ebaloomulik pingestatus kandub edasi põlvest põlve, ajastust ajastusse. Omakasulisus oli sageli vastuolus selle grupi huvidega, kust pärineti. Et edasi jõuda, oli vaja võtta ülbe ja arrogantne hoiak omaenese juurrahva suhtes. Siit meie õblukese eliidi sageli lausa üllatav vaenulikkus matsirahva vastu. Sellise sotsioloogilise hoiaku kestmist näitavad kadakasakslaste ja pajuvenelaste ja nüüd jälle kadakate uute põlvkondade pealekasv. Siit minnakse ja jäädakse ära mitte ainult saksastununa, vaid täielikult võõrandununa oma juurtest. Ka tänase päeva e-maailma elementaarne analüüs, kasvõi kommentaariumist, blogosfäärist ja mujaltki näitab selle tendentsi püsivust. Praeguste edasipürgivate eestlaste järelpõlve leiab sageli toimetamas juba anglo-ameerika maailmas. Tegemist on objektiivse, paratamatu tendentsiga. Iga uus peremeeskord või uuendatud peremeessuhe toob kaasa uue emigratsiooni-, venestus-, saksastus-, soomestus- etc... laine. Täna näeme seda protsessi toimivat Euroopa suunal, 100-150 aastat tagasi toimus see Siberisse, Krimmi j.m., 200 aastat tagasi läks parema põlve otsing läbi saksastumise.
See mehhanism on universaalne, läbi rahva kõigi kihtide toimiv.
Opositsioon sellele hoiakule on alumisel sotsiaalsel kihil nähtavam, kui ülemisel. Loomulik kaitsemehhanism ülemisel stratifikatsiooni astmel on tugevalt pärsitud. Selle protsessi võimendumine võib viia rahva kollapsini. Kui sada aastat tagasi rahvakaod kompenseeriti veel tugeva talupoegkonna läbi, siis tänaseks meil selline varu puudub. Isegi kultuurilises mõttes on enamus meie kultuuri rohkem-või vähem euroopalik, anglo-ameerikalik, multikultuurne, kui rahvuslik, rahvuse kestmisele kaasaitav. Kosmopoliitne hoiak kultuuriruumis legitimiseerib rahvuse hääbumise lõplikult. Vanasõna ütleb: lase sant sauna, siis tahab ta veel lavale kah.
See sant, välisele orienteeritud kadakamentaliteet ongi meie kultuuriruumis domineerimas.
Ühe või teise peremeeskultuuri domineerimise vastu astutakse sageli teise, uuema, parema, paremaid eduvõimalusi pakkuva peremeeskultuuri abiga. Sellisel viisil formeerunud opositsioonilisus iseloomustab meie rahvuslikku liikumise seisu ärkamisajast alates. Saksastumise vastu võitlesid 1880-1905 kõige agaramalat venestamise eestkõnelejad. Venestumise vastandliikumiseks kujunesid eurooplasteks pürgijad. Eesti iseseisvuse ajal õnnestus mõnel olla ka natuke eestlane. Edasi aetakse kodanlikke ja rahvuslikke meeleolusid välja proletaarse internatsionalismi abil, venestuse läbi saadakse enesele edupositsioone kadakliku kultuurikihi suhtes. Pärast vene despotismi taandumist on esirinnas jälle kadakad, kellele oponeerivad USA meelsed rahvuslased, kes kosmopolitismi meeleldi venestajatega segi ajavad. Kosmopoliidid vastandavad ennast jälle USA-le, truualamlikult kaasa lauldes eurohümne.
Sellises düsfunktsionaalses suhtevõrgustikus viskleval noorel põlvkonnal mõistlik valik üldse puudub! Järelikult distantseerutakse ennast igasugusest eestlaslikust liikumisest üleüldse, valitakse ükskõikne ja ignorantne hoiak.


*


Praeguse sõltuvussuhte dominantne komponent on euroopalik konsumerism, mille sees ja üle domineerib omakorda anglo-ameerika kosmopolitism. Ajaloolistel põhjustel on hääbuvas positsioonis kommunistlik-venelik ideoloogia sellest sünnitatud mentaalsete hoiakutega, mis on transformeerunud kosmpoliitseks multikulturalismiks.
Püsivalt allaheitlikus positsioonis on rahvuslik ideoloogia. Düsfunktsionaalse suhtevõrgustiku tulemina on see ideloogia väheveenev ja ei suuda kuidagi ligi tõmmata noori inimesi. Kommunistliku ja vene despotismi sigitatud värdhoiakud ja kommunistliku nomenklatuuri korruptiivsus on euroopaliku konsumerismiga ristamise tagajärjel moondunud idaeuroopalikuks, kogu endise eurooplust ähvardavaks korruptiivseks vaateviisiks, mis ilmselt saab praeguse valitseva ideoloogia üheks lagundajaks.
Hästi omandatud meetodiks on sumomaadletaje seas hästi tuntud viis vastase energia suunata endast mööda, ringist välja. Veidi hogu juurde, ja kogu rahvuslik opositsioon on käpuli, ringist välja ja omavahel tülis mõne monumendi, mõne piirijoone pärast.
Milline võiks olla positiivne programm selle sõltuvussuhte transformatsiooniks sellisesse vormi, mis meie rahva säilimise, arenemise ja õnne jaoks kõige parem on?

Paratamatult väikerahva sõltuvussuhe oli, on ja jääb. Ellujäämistingimusteks on: rahvusliku ideoloogia domineerimine, mis harmoneerub maailmas praegu idanevate uute mõtteviisidega. Põhiline allaheitlike rahvaste mure on ühtsuse saavutamine, vastusaamine jaga ja valitse tüüpi lõhestatustele.
Selle muutmiseks jääb püsti ikka seesama Liivi lillesideme probleem, rahva enamiku osa ühendamine ühe rahvusliku aate, ühe motiivi alla. Selleks on aga meil tarvilik kõik või enamik poliitilisi liikumisi läbi valgustada luubiga, mis näeks läbi võimulepürgijate omakasulised motiivid, ei halastaks korruptandile ja riigivargale, olgu ta sõnades antikommunist, roheline, sotsiaaldemokraat, reformar, rahvaliitlane või K erakonnast. Rahval praegu sellist jõudu ja teadmist ei paista olevat. Isegi need vähesed jõud, mis midagi üritavad saavutada, jäävad kinni kuhugi monumendi juurde. Nad ei jõua meie aja põhiprobleemide juurdegi, enne lähevad nad tülli küll ühe või teise tühiasja peale. Minevikku pööratud pilguga edasi minna ei saa. Võiksime mõista, et võõrad jätavad siia maha vaid neid jälgi, mis meil juba ees on. Meie aja põhiprobleemiks ei ole siia jäetud kommunistlike, natsistlike või mistahes ismide jäänukid ja idud. Meile ei hakka need asjad niisama lihtsalt külge.
Meie mureks on alati meie oma eliit, selle võimetus ühtseks, solidaarseks, rahvuslikke huvidega kooskõlaliseks liikumiseks, omakasu valitsemine, korruptiivsus, rumalus ja ahnus. Võimalik, et selles on midagi soome-ugrilikku, paremad ja targemad meist ei ihka võimu, pigem tahetakse olla omaette ja parema meelega laulja, näitleja, kirjanik, luuletaja. See paneb erilise rolli rahva kestmisel selle keskmisele osale. On keskmik moraalselt terve ja tugev, kestab ka Eesti edasi. On seegi ära mädanenud, ei ole loota ka rahva püsimajäämist.

Mistahes liikumine, mis Eestis tekib või transformeerub mõnest vanast, korrumpeerunud ja pehkinud parteist, peaks arvesse võtma, et üheks aluspõhimõtteks peab olema koostöösoov ja dialoogilisuse printsiip.
Liikumine on juba ette surnud või negatiivne, kui tema põhiliseks probleemiks on naaber, keegi teine, kes ei tee või ei talita nii nagu meie. See probleem ei tohi olla valimisvõitluse hetkekasu ajel või muul ajal iialgi esimesel kohal. Sisulise arutelu asemel on alati oht libastuda teisejärguliste küsimuste sohu, vastolude ja vihkamise õhutamise libedale jääle. Selle nõude eiramine on iseloomulik peaaegu kõigile Eesti poliitilistele liikumistele. Esimesena otsitakse üles oma rahvusest vihamees ja selle toel ja õhutusel saadakse kokku oma programm, mis erineb, vastandub, näitab kätte õige teeotsa erinevalt teisest.
Siin pole midagi imelikku, ka lahutavas perekonnas või mõnes muus ühenduses ei pruugi tema eksistentsi lõpu eel olla seis sugugi positiivsem. Psühholoogiliselt on palju asjalikum analüüsida omi vigu, oma liikumise hädasid, omade kaasvõitlejate või sama meelelaadiga inimeste probleeme, korruptiivsust. Saab oma liikumine selles osas puhtamaks, selgemaks räägitud, saadakse rahulikumalt rääkida teistest.
Kuna praegused põhiliikumised, eriti IL + Respublica, samuti Keskerakond, aga ka sotsiaaldemokraadid ja ka rohelised enamasti jagelevad ja nägelevad teiste silmis palkide tagaajamise teel, ei ole neist loota ka Eesti elu edasiviijaid. Kogu aur läheb ära teisejärgulise nääkluse peale, rahvast kütkestatakse probleemidega, millel pole reaalset tähendust.
Lakmuspaberiks sellise soovi tekkimisele või puudumisele võiks olla mitte mingi väljast pealesurutud programmipunkt (Euroliitumine, NATO on välise surve tulemina sellise “üksmeele” saavutanud), vaid mõni sisemiselt oluline punkt: näiteks meie demograafiline poliitika.. Vastavate programmipunktide kirjutamine parteiprogrammidesse ei tohiks olla rahvuslikult meelestatud inimestele keeruline. Selleks on vaja ressursse ning pühendumust ning nende ressurside optimaalse jaotamise osas peaks ometi olema võimalik üksteisega kokku leppida?

Igasuguse koostöölise tegevuse põhiliseks eelduseks on ausus ja omakasupüüdmatus enese ja teiste suhtes. Koostööd ei saa edendada oma taskute täistoppimise mentaliteedi tingimustes. Järelikult on vaja igast liikumisest, eranditult igast, saada lahti korruptantidest ja riigivarastest. See ülesanne on laiem, kui kommunistliku mentaliteedi nõiajaht meie riigiorganistest, mida sageli peetakse võluravimiks. See ülesanne on konkreetne ja selge, sest ei tegele niivõrd kuivõrd kellegi parteilise kuuluvusega või vaadetega, vaid konkreetsete kuritegelike viisidega võimu juures olles rikastuda. 15000 tonni vilja vargus jääb strateegiliste varude suhtes kuritegelikuks varguseks sõltumata sellest, mis parteilane sellega hakkama sai, altkäemaks 500000 krooni jääb selleks sõltumata selle pakkuja parteilistest vaadetest ja teenetest.
Kui ravi esimene etapp, poliitilise dialoogi teke ja koostöövaim on taastunud, võime rääkida ka edasistest visioonidest. Praegu olulisi, peaegu üliolulisi tegevusi peaks ometi jaguma, mis ei nõua niivõrd visioone, kui ühistegevust:näiteks lisaks demograafia probleemidele:
* peatada narkomaania levik. Lihtsad retseptid - korruptiivne kohtuvõim vahetada välja, karmistada narkodiilerite karistusi, luua sundravi asutused narkomaanidele, erikoolid noortele narkosõltlastele…
* kaardistada ja vähendada emigratsioonilaine negatiivseid tagajärgi. Kiire ja efektiivne palgatõus strateegiliselt olulistes valdkondades (õpetajad, tuletõrjujad, politsei). Lugeda kõigepealt üle nii need, kes töötavad välismaal, kui need, kes jäänud ja plaanivad minna, teha nende probleem endale selgeks ja selle alusel keskenduda lahenduste otsimisele.
* Tõsta lõpuks ometi teaduskulutuste osa Euroopas aktsepteeritavale tasemele. ….
Lühidalt, praegusi lihtsaid, kuid samas tahte testimise osas kriitilisi taktikalisi "kui" teste on piisavalt, mis näitavad kätte Eesti ühiskonna tervisliku seisundi. Kui mõni neist testidest on tehtud edukalt saab rääkida ka suurematest visioonidest - mõnest Eesti Nokiast, näiteks e-riigist mõne võimsa, rahvusvahelise mainega programmeerimisfirmast, mõnest kõrgtehnoloogiafirmast, Nobeli preemia pälvinud teadlaste grupist, ülipopulaarsest turismimagnetist nimega Eesti etc… Alustada tuleks aga alati lihtsamatest, selgelt mõõdistatavatest probleemidest, siis on alust ka suuremateks visioonideks. Sellega ma ka lõpetan, positiivset osa saaks arendada lõputult, kui kõik need osised mingis kohas eeldavad liiga palju kui-sid, et neist rääkida.