Oled see mida sööd

Kõik uus olevat äraunustatud vana - paradigmaatilises mõttes sarnaneb uus sageli eelmise ja üleeelmise paradigmaga.
Praegu on küpsemas tõsine uuenduskuur bioteadustes.
Meditsiinis avaldub see paradigmaatiline nihe vanade tasakaaluõpetuste taastärkamises.
See toimub küll teises kuues - keegi ei räägi tänapäeval, nanotehnoloogia hakul enam tõsiselt 4 põhivedeliku tasakaalust/tasakaalutusest. See iidne õpetus aga kajastub tänapäevalgi veel psühholoogiliste põhitüüpide klassifikatsioonis (melanhoolik, sangviinik, koleerik, flegmaatik).
Aga tasakaalust räägime küll, ökoloogias, bioloogias ja meditsiinis.
Inimese tasakaal loodusega ja ainete tasakaal inimese sees.
See tasakaalulisuse taotlemine on taastekkinud ka vaimu vallas ja esimest korda meie ajaloos seostumas täpsel teaduslikul moel ainete tasakaaluga meie sees.
"Oled see, mida mõtled", see tees on esimest korda üha täpsemalt seostatav meie keha biokeemiaga, meie ürgse molekulaarmasina talitlusega, teesiga "Oled see, mida sööd", ning need enam ei ole vastuolus ega üksteist naeruvääristavad ideed.
Tänapäeva inimese parandamine ei ole võimalik ainult vaimu läbi, vaja on ka keha abi. Vastupidi, keha tervenemine ei saa teoks ilma vaimu abita, vaja on usku oma paranemise võimalikkusesse.
Üllatavalt valmistab selle ürgseoses tunnistamine kõige suuremaid raskusi "kaasaegse" bioteaduse esindajaile.
Senises teaduses on olnud kogu aeg selged piirjooned erinevate valdkondade vahel.
Füüsiku tegevused ei puudutanud meditsiini - kuniks ohtlike kiirguste tunnustamisele. Isegi siin on jäänud küllaltki terav vahe kahte sorti kiirguste vahele. Gamma ja röntgenikiirgus on kuidagi täiesti eraldatud elektromagnetlainete skaala muust spektrist.
Rääkida seetõttu meie mobiiltelefonide kahjulikust mõjust tikub olema väikest viisi hereesia.
Ka keemia on saanud terve 20. sajandi opereerida meie arust meid enam-vähem mitte mõjustaval viisil.
Vaid väga vähesed ained, näiteks arseen, on väga vanast ajast saadik olnud klassikalised mürgid.
Kõik teised toorained, mida keemia maapõuest välja toob või ained, mida sünteesitakse, on enamasti vaid väga kasulikud, või igal juhul veidi kasulikud. Kui midagi ongi veidi kahjulik, on kogused lihtsalt liialt suured olnud ja tuleb kasutada ohutumaid doose.
Ka bioteadustes kestab edasi samasugune eristus, kus inimene on jäetud väljapoole teatud mõjutusi.
Bioloogia või ökoloogi võib huvitada küll see, kuidas inimeste toodetud sodi mõjuta keskkonda, aga mida ta inimesega teeb, see asjaolu võib jätta ta ükskõikseks.
Meedikut võib huvitada küll mingi akuutse haiguse kiire ravi, selle eest talle ju makstakse.
Aga anda nõu, kuidas elada, et mitte jääda haigeks, selleks pole meedikuid õpetatud. Ka meid ei ole õpetatud maksma arstile soovituste eest ala "käia värskes õhus palju", "süüa maatoitu", "mitte viriseda - närveerida".
Vaid kibe ja kallis pill apteegist õigustab meie tehtud tervishoiukulutusi eelarves.
Miks selline olukord tegelikult on välja kujunenud?
Peamine probleem tuleneb siin paradoksaalselt religiooni ja teaduse tänapäevasest vahekorrast.
Enne teaduse ja religiooni teravat eraldumist ei olnud ka teravat vahet keha ja hinge käsitlemisel.
Nii vaimu kui keha käsitlemisel tegeleti enam-vähem sama asjaga - inimese tervendamisega.
Selle tervendamise filosoofilised alused olid enam-vähem paigas, seevastu tegelikud retseptid äärmiselt kahtlase väärtusega.
Alates Paracelsusest hakkas meditsiin haigele otsima abi tablettidest, millest paljud lõpuks osutusid ka mõjukateks. Vaimse tervendaja asemele asus tabletimeister, protseduuride ja retseptide maagia.
Meditsiin asus siin religiooniga võrreldes madalamas positsioonis ja sellest väljumiseks pidi ta asuma võitlusse religiooniga.
Selle võitluse pika tagajärjena saavutas juhtpositsiooni teadus, religioon tõrjuti tagaplaanile.
Selle tagajärjel aga saavutas inimene positsiooni, mida tal vanal ajal ei olnud. Vanal ajal oli inimene jumala asemik maa peal. Religiooni tõrjumisega saavutas ta oma tõusu uueks jumalaks.
Humanismiaja inimene on tänase päevani meie veidra usu kohaselt omnipotentne, jumalaga sarnaste omadustega olevus.
Seetõttu pole ka imestada, et religiooniga kõige tigedamas vahekorras olev teadusejünger ei suuda omaks võtta lauset "Oled see, mida sa sööd". Tema kõige pühamate vaadete järgselt ei tohi sellel, mida ta sõi või jõi, olla mingit pistmist tema kõige pühama sisemise olemusega, mis on muutumatu ja häirimatu, sõltumatu välisest keskkonnast ja omaenese mõtetestki.
Jumal jäi ju ka jumalaks isegi siis, kui ta vihastas ja organiseeris veeuputusi.
Seda inimest ei häiri meie enese produtseeritud 80000 keemilist saasteühendit, ei E ained, ei vaktsineerimised, ei geenmuundamised. Kõik läheb sellele olendile sisse ja lagundatakse juppideks temale kõige vähematki kahju tegemata. Kõik, mis tema jüngrid on planeerinud, toimib plaanipäraselt. Eksitusi ei tohi olla ega tullagi.
Omamoodi võrreldavad Savonarolaga on meiegi geenmuundamise jüngrid, kellest kõige põhimõttekindlamad ALATI eelistavad muundatud toitu muundamata viljadele.
Aga sellesama teaduse rüpes toimunud mõõtmiste ja arupärimiste tulemusena küpseb teaduse sees palju sügavam pööre.
Omnipotentne inimene paisatakse teaduse poolt veel üks kord põrmu, sedapuhku lõplikult.
Selle tulemina tehakse ehk lõpuks ära kriitiline inventuur, üritatakse selle inimgenoomi võimekust kasutada ära maksimaalsel võimalikul viisil, teha see armetu inimloom veel kord õnnelikumaks, kui ta iial on olnud ... ja siis see keha, see genoom, see mõistuse alge hüljata mingi meile veel tundmatu olevuse nimel, üliinimese auks ja hüvanguks.
Me ei tohi aga siin ühtegi sammu astuda üheksasada üheksakümmend üheksa korda mõõtmata. Just see on tänapäevasel omnipotendil puudu.
Kõigepealt on vaja hüpata, näidata kõigile oma suurt relva või vigurit, mis leiutatud, sellega suurt hirmu ja aukartust tekitada ja siis ehk hakata mõtlema.
Nii paistavad 21. sajandi mured ja hädad saama veel tõsisemad 20. sajandi omadest.
Enne, kui hüpata, peame teadma, kuhu me hüppame ja miks me üldse hüppame. Jumalik ettemääratus meid ei juhi ega säästa. Veel vähem võiks seda teha kuldvasik, kuna see tõesti oli ja jääb igal juhul puuslikuks.
Nii mõistan mina 21. sajandi teaduse olukorda: suured avastused on ukse ees, kuid analoogia põhjal 20 sajandiga ei tõota nad meile mitte midagi head.
Uued utopistid ja aferistid arvavad juba teadvat, mis on tulekul ja kirjutavad PR traktaate sellest, kuidas inimkond kohe kohe vabaneb näljahädadest ja kõigist muudestki muredest.
Ainukesed, kes seda vahest kõige halvemini mõistavad, on mõned teadlased ise, kes peaksid olema ju kõige teadlikumad tulevalast.
Nii nagu omal ajal sai Poincare revolutsionäär Uljanovi käest võtta oma arusaamise piiratuse pärast, saavad tänapäeval sarjata oma pessimismi eest mitmedki nobelistid.
Moratooriumi tahtmine GM alase rakenduse osas, see on puhas tagurlus.
Ka 20. sajandil tehtud totruste tagatuba on tänase päevani puhtaks rookimata.
Füüsika tagatuba on nüüdseks veidi selginenud; jumalale tänu, jäime ellu.
Novaja Zemlja superpomm jäi 20. sajandi suurimaks kärakaks.
Aga meditsiinis jätkub vanade ja veelgi vanemate müütide õigeksvõõpamine tänase päevani.
Kui tubakateadus vähemasti tubaka osas on vahest nüüdseks seljataga, süüfilist enam elavhõbedaga välja ei aeta, laste hambad on nüüdseks ka kalomeliga võidmisest vabad, siis ometi on juurde tulnud uusi leiutisi:
uute ja vanade vaktsiinide kasulikkus kahjulikkus on ikka suur küsimärk.
Vahest isegi imelikum on see, et nende vaktsiinide konserveerimiseks kasutatakse ikka "vana head elavhõbedat", ikka selle nimel, et odavamalt saaks vaktsineerida rohkem arv inimesi. Tulemina on meil nüüd terve põlvkond vaimselt sandistatud lapsi,
eriti Ameerikas, kus vaktsineerimine eriti moes: autistid, veel enam aga hüperaktiivid.
Töövõit!
Või siis juba II Maailmasõja lõpust visalt levitatav müüt fluori suurest ravitoimest.
Või müüt valgest surmast nimega suhkur ja "tervislikust toitumisest" suhkruasendajate abiga. Kahjuks ei ole aga keemikutel kõrvaltoimeteta asendajaid õnnestunud leida.
Seevastu looduslikku suhkruasendajat ignoreeritakse, ma mõtlen stevia lehtedest saadavat naturaalsuhkrust 300 korda magusamat suhkruainet.
Meie supermarketite toiduosakonda ei tasu tõtt öelda ilma keemikudiplomita ostma asudagi - te ei pääse ainetest eesliitega E, kas värvi, suhkruasenduse, maitsetugvendaja või veel mingil kujul ning enamik nende ainete pikaajalistest mõjutustest pole meile teada või kui ongi, siis neid ignoreeritakse, sest raha ruulib.
Mis siis jääb üle tavakodanikul?
Üllataval kombel ei pea ta midagi muud erilist tegema, kui pöörduma tagasi oma tobedate ja rumalate harjumuste juurde.
Tõstku uuesti au sisse omade juurikate kasvatus. Neile ei pea lisama väetist, neist valmistatud toitudele ei pea lisama E-sid.
Käigu turul, seal leiab veel enam-vähem normaalset toitu, näiteks VÕID, tavalist liha, tavalist pekki, tavalist juurikat, ilma E-deta.
Ostku E-deta mahla või pressigu ise omadest marjadest, või käigu sügisel soos, korjaku jõhvikaid ja segagu sellest morssi.
Omad õunad, oma küüslauk, oma külamehe teie õuele toodud piim, need on need retseptid, mis paistavad olema esmased ellujäämisnõuded tänapäeval.
Lisaks sellele peab vaatama sedagi, mida sisaldab meie vesi. Mitte puudujääv, vaid liigne fluor on mure, mida peab teadvustama enamik Eestit.
Kui sellest veel vähe, tükivad Eesti turule praegu ka väga agressiivselt geneetiliselt muundatud kultuuridest valmistatud tooted (sojaõli kui üks olulisem komponent, kuna on odav, väliselt ohutu ja kahjutu ning seda kasutades on valminud väga paljud toidud).

Need on need mured, millest minu ajaveeb hakkab edaspidi võimaluse piires pajatama, koos üldisemate filosoofiliste muredega, mis põhiliselt põimuvad inimeseks olemise vaimse poole, lause "Oled see, mida mõtled" ümber.
Ka siin on esmatähtsusega selle sisendi valimine, millest mõtted toituvad. Vaimse informatsiooni osas on vanajumal teinud meid äärmiselt tolerantseiks: inimene ei murdu vaimselt ka kõige suuremas võsas olles. Iseküsimus, kuidas ja kas ta LOOB.
Nagu ei pea toitu sööma, aga haistma ometi pead, ei pea igat vaimset müra hakkama ümber töötlema mäletseja põhjalikkusega.
Selle filtri olemasolu ja korrasolek määrab meie vaimse toimimise võime.
Kuid peale tõrje on vaja tegelda ka toidu otsinguga.
Hea, et mul on lapsed, üks värske vaimutoidu igapäevane allikas. Hea, et mul on olemas Internet ja raamatukogu, kust leian vaimse püsiväärtusega toitu.
Kuid ühes mõttes oleme ikka tänapäeval kõrberändurid: elan ajas ja kohas, kus vaimne kontakt teise inimesega on üha keerukam.
Inimene on oma väliste kontaktide särast ja arvust hoolimata ikkagi enamasti üksi.

Vahest kuuekümnendatel oli see lihtsam, võisid minna kohvikusse ja kõnetada näiteks Alliksaart. Kuid keda kõnetada tänapäeval ja kuidas, millises kohvikus. Kellega võtta koos viina, kui see küsimus sõnastada eesti mehe jaoks olulisse vormi. Nautida iseenese meeldivat seltskonda?
Internetikohvikud on siiski kõledad ja ei asenda vahetu vaimse kontakti võlu.
Need ei ole ka sellisena mõeldud, sest enamasti kohvikus võõrasse lauda niisama naljalt ei siseneta ja vähemalt käitutakse viisakalt. Foorumina, kihutuskõnena, enese edevuse rahuldajana, maailmavalu väljaelamise kohana on see mõeldav, aga see ei asenda kohvikut.
Neljasilmavestluse aseaineks oleksid ehk kirjad, kui on kellele kirjutada.
Minul tõtt öelda on, kirjutan üsna sageli ka pikemaid e-kirju, kuid aeg siiski on teine.
Aja rütm määrab aga ka mõtete näo.
Kuid juba vanal ajal asendas kiri vaid osaliselt kontakti. Vanal ajal aga viitsiti ja osati rohkem kirjutada.
Seda on näha näiteks meie kultuuriikoonide Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetusest.
Tänapäeva e-kiri kahjuks seda ei suuda asendada, kuna mitte mingi valemiga ei saa portida vanast ajast tänasesse päeva hanesulge, rahulikumat elutempot, teadmist, et see kiri liigub päevi oma teel, enne kui kohtab adressaati. Seetõttu ei saadetud kirju teele, lugemata kirjutatut üle ja kiri oli oma olemuselt sündmus, mitte üks järjekordne rida elektronpostkastis.
Suhteid nagu on, vaimutoitu nagu oleks, kuid see toit ikkagi on olemuselt määratud kiirtoiduna kugistamiseks (hei hei, kuidas elad, tänan, hästi, well, OK)
Kõndida ei saa joostes, mõtelda ei saa hüpeldes. Mingit vajalikku vaimuainet jääb oma vaimule lihtsalt puudu.
Aja rütm määra ka suhete näo, hoolimata selles mängus osalevate inimeste headest taotlustest.

"Söön õieti, mõtlen õieti" järgi talitlemine on siiski vaid kepp teelisele, sandaalid, mis aitavad teel kiviklibu ületada.
Kui tahes hästi hooldatud masin lõpuks laguneb, kui tahes hästi töötav süsteem annab teed järgmisele.
Sada aastat elu, kus pole nähtud sündi ja surma, on väärt vähem, kui üks päev, kus ollakse näinud sündi ja surma. Nii ütleb Dhammapada.
Meie elu on täis õnnetusi, mida me ei saa vältida, mürke, millest ei pääse.
Seepärast on igal kevadel iga linnu kohuseks, seni, kuni ta seda suudab, laulda oma laulu.
Sellest ei pääse, sest elu on ilus.