Pingviinide marss
Kes veel ei ole, mingu ja vaadaku videolaenutusest üle prantslaste lummav film "Pingviinide marss".
Keiserpingviinide elu, nende pühendumus järeltulijatele, muna haudumine Antarktika öös, lõputu marss rannikule ja sealt jälle sisemaale, isade ja emade igaaastane võitlus oma ainsa muna ellujäämise eest.
Eksistentsiaalne teos, mis meid, inimesi sugugi mitte ülevas valguses ei näita. Meie planeedi kaaselanikud ületavad meid oma liigi ja oma mõttelaadi jätkusuutlikkuse alal igas mõttes, välja arvatud agressiivsus.
Eestlased võiksid oma hääbuva tõu loojangu puna paistel ilmutada oma tõu parimaid jooni: kokkuhoidmist, koostöövalmidust, jätkusuutlikkust.
Kahjuks see nii ei paista olevat.
Meie juhtpingviinid kogunevad täna jälle kord kokku ja aetakse-kirjutatakse jälle palju ilusat juttu jätkust ja kestmisest. Sellise hellitusnime on nad ülekohtuselt saanud mitte sarnase enesohverduse eest, vaid pigem välise sarnasuse, vormi tõttu, mis nende väärikat askeldust rüütab.
Aga seda muna, mida hoida, jätku ja suutlikkust, ei ole kuskilt kukrust välja veeremas.
Võrreldes aasta või mõne aasta taguse seisuga on riik juba üsna fiktiivne. Lissaboni lepe vormistab enam-vähem lõplikult, juriidilises mõttes selle riigi vormumise tavaliseks Euroliidu provintsiks, kolkakülaks, mis enam midagi ei otsusta.
Lõppmäng võib kesta veel mitu aastakümmet ja ongi alanud.
Selle vormistuse viisid on muutunud tükk maad osavamaks vene võimu aegsetega võrreldes. Näiteks kasutatakse väga ilusti ära jaga ja valitse strateegiat. Kui midagi ei lähe läbi otse, saab seda läbi ajada palju lihtsamalt kõrvalistel viisidel.
Prantslased avaldasid oma valjuhäälset protesti eurokonstitutsiooni vastu. Võeti ära sõna konstitutsioon ja aeti sama asi läbi Lissaboni leppe nime all. Lasti aur välja ja lõpuks ikka tehti nagu vaja. Et asju veel selgemalt läbi suruda, oli vaja mõnda konflikti ka Pariisi,
Tulemusena peaaegu hääletu alistumine.
Õlekõrtena, mis meid uude puuri juhatavad, toimib rahvusvastuolude õhutus.
Heaks näiteks Euroliidu üldiselt on Kosovo kriis, meil konkreetse näitena monumenditeisaldus.
Monumenditeisalduse otseste tagajärjedena, nagu majanduslik pitsitus, saame kaasa kaudsed: saime omale selga hea aja igasuguste eelnõude läbisurumisteks, mis muidu mõeldamatud ( Jo Moore kuulsale aforismile mõeldes vt. Wiki, Public Relations).
Saime - saame TASERID. Saime-saame töölepinguseaduse eelnõu, mida parandama asumine ükskõik mis paranduste läbisurumisel tähendab ikkagi töövõitu orjapidajatele.
Et see kolgas nüüd orjadest hoopis tühjaks jookseb, selle peale Eesti pingviinid ei mõtle. Arvud on lihtsam maha vaikida, pea on lihtsam peita liiva, muna on mõistlik mõelda olemasolevaks, aru saamata, et pingviinipoega sealt enam ei kooru.
Kuid jätame selle riigi ja ülekohtused võrdlused väärikaima linnuliigi ja meie eliidi vahel kõrvale.
Rahvana oleme eksistentsiaalse kestmisprobleemi ees ja see võiks kajastuda instinktiivsemas kokkuhoiusoovis, uue ärkamise vaimsete eelduste tekkimises.
On see üldse mõeldav, isegi laeva viimse ohkena?
Võimalikkuse intellektuaalselt huvitavas ruumis jah, aga kuidas jääb tegelikkuseruumiga?
Ma ei tea sellele vastust, kuid kust vastust kindlasti leida ei ole, on seniilne marurahvuslus, vihkamise ja vaenu õhutamine, kolkapatriotism, naabrivaen ja sõimlemine.
Lõpetan selle mõtiskelu sellise lõiguga Arterist, usutlusest Linda Rummoga. Olen paraku temaga kahjuks üsna päri ja ma ei suuda vähemalt täna oma peas lund valgemaks mõelda, või rohtu rohelisemaks värvida.
"Ma ei ole enam uhke, et olen eestlane, ja mul on sellepärast väga valus.
Sest ma arvasin, et oleme eurooplased. Mind häirib vahet tegemine inimestel. Rikastel ja vaestel, eestlastel ja venelastel. Jutt pääsemisest viia rikkama Euroopa riigi hulka on minu meelest õudne. Sest miljonärida hulgalt oleme, ma arvan, juba esikohal, aga riiki ei suuda me kuidagi tasakaalu viia. Invaliidid saavad ju 2000 krooni kuus.
Loomingulised inimesed on tihti vasakpoolsete vaadetega. Ja ma imestan, et meie intelligents selle peale nii vähe mõtlb. Esimeses Eesti Vabariigis mõeldi.
Oleks ma jõukas, sõidaksin Eestist ära. Aga ma ei ole. Ja ma ei talu seda marurahvuslust. Juba Nõukogude ajal ei talunud.
Keiserpingviinide elu, nende pühendumus järeltulijatele, muna haudumine Antarktika öös, lõputu marss rannikule ja sealt jälle sisemaale, isade ja emade igaaastane võitlus oma ainsa muna ellujäämise eest.
Eksistentsiaalne teos, mis meid, inimesi sugugi mitte ülevas valguses ei näita. Meie planeedi kaaselanikud ületavad meid oma liigi ja oma mõttelaadi jätkusuutlikkuse alal igas mõttes, välja arvatud agressiivsus.
Eestlased võiksid oma hääbuva tõu loojangu puna paistel ilmutada oma tõu parimaid jooni: kokkuhoidmist, koostöövalmidust, jätkusuutlikkust.
Kahjuks see nii ei paista olevat.
Meie juhtpingviinid kogunevad täna jälle kord kokku ja aetakse-kirjutatakse jälle palju ilusat juttu jätkust ja kestmisest. Sellise hellitusnime on nad ülekohtuselt saanud mitte sarnase enesohverduse eest, vaid pigem välise sarnasuse, vormi tõttu, mis nende väärikat askeldust rüütab.
Aga seda muna, mida hoida, jätku ja suutlikkust, ei ole kuskilt kukrust välja veeremas.
Võrreldes aasta või mõne aasta taguse seisuga on riik juba üsna fiktiivne. Lissaboni lepe vormistab enam-vähem lõplikult, juriidilises mõttes selle riigi vormumise tavaliseks Euroliidu provintsiks, kolkakülaks, mis enam midagi ei otsusta.
Lõppmäng võib kesta veel mitu aastakümmet ja ongi alanud.
Selle vormistuse viisid on muutunud tükk maad osavamaks vene võimu aegsetega võrreldes. Näiteks kasutatakse väga ilusti ära jaga ja valitse strateegiat. Kui midagi ei lähe läbi otse, saab seda läbi ajada palju lihtsamalt kõrvalistel viisidel.
Prantslased avaldasid oma valjuhäälset protesti eurokonstitutsiooni vastu. Võeti ära sõna konstitutsioon ja aeti sama asi läbi Lissaboni leppe nime all. Lasti aur välja ja lõpuks ikka tehti nagu vaja. Et asju veel selgemalt läbi suruda, oli vaja mõnda konflikti ka Pariisi,
Tulemusena peaaegu hääletu alistumine.
Õlekõrtena, mis meid uude puuri juhatavad, toimib rahvusvastuolude õhutus.
Heaks näiteks Euroliidu üldiselt on Kosovo kriis, meil konkreetse näitena monumenditeisaldus.
Monumenditeisalduse otseste tagajärjedena, nagu majanduslik pitsitus, saame kaasa kaudsed: saime omale selga hea aja igasuguste eelnõude läbisurumisteks, mis muidu mõeldamatud ( Jo Moore kuulsale aforismile mõeldes vt. Wiki, Public Relations).
Saime - saame TASERID. Saime-saame töölepinguseaduse eelnõu, mida parandama asumine ükskõik mis paranduste läbisurumisel tähendab ikkagi töövõitu orjapidajatele.
Et see kolgas nüüd orjadest hoopis tühjaks jookseb, selle peale Eesti pingviinid ei mõtle. Arvud on lihtsam maha vaikida, pea on lihtsam peita liiva, muna on mõistlik mõelda olemasolevaks, aru saamata, et pingviinipoega sealt enam ei kooru.
Kuid jätame selle riigi ja ülekohtused võrdlused väärikaima linnuliigi ja meie eliidi vahel kõrvale.
Rahvana oleme eksistentsiaalse kestmisprobleemi ees ja see võiks kajastuda instinktiivsemas kokkuhoiusoovis, uue ärkamise vaimsete eelduste tekkimises.
On see üldse mõeldav, isegi laeva viimse ohkena?
Võimalikkuse intellektuaalselt huvitavas ruumis jah, aga kuidas jääb tegelikkuseruumiga?
Ma ei tea sellele vastust, kuid kust vastust kindlasti leida ei ole, on seniilne marurahvuslus, vihkamise ja vaenu õhutamine, kolkapatriotism, naabrivaen ja sõimlemine.
Lõpetan selle mõtiskelu sellise lõiguga Arterist, usutlusest Linda Rummoga. Olen paraku temaga kahjuks üsna päri ja ma ei suuda vähemalt täna oma peas lund valgemaks mõelda, või rohtu rohelisemaks värvida.
"Ma ei ole enam uhke, et olen eestlane, ja mul on sellepärast väga valus.
Sest ma arvasin, et oleme eurooplased. Mind häirib vahet tegemine inimestel. Rikastel ja vaestel, eestlastel ja venelastel. Jutt pääsemisest viia rikkama Euroopa riigi hulka on minu meelest õudne. Sest miljonärida hulgalt oleme, ma arvan, juba esikohal, aga riiki ei suuda me kuidagi tasakaalu viia. Invaliidid saavad ju 2000 krooni kuus.
Loomingulised inimesed on tihti vasakpoolsete vaadetega. Ja ma imestan, et meie intelligents selle peale nii vähe mõtlb. Esimeses Eesti Vabariigis mõeldi.
Oleks ma jõukas, sõidaksin Eestist ära. Aga ma ei ole. Ja ma ei talu seda marurahvuslust. Juba Nõukogude ajal ei talunud.
posted by Sekeldaja at 10:59
1 Comments:
Piirkondlikud kultuurilis-seadusandlikud integreerumisprotsessid ei ole tingimata vastuolus kogukondliku elujõulisusega. Pigem vastupidi: ühiselt jagatud ja järgitud väärtuste raames on palju lihtsam arendada ja hoida kohalikul tasandil arenevat isikupärast ning kogukondlikku elukuvadit.
Niisiis, mingis mõttes on su ohkamistes omamoodi vastuolu (loosung "paha-paha maru-rahvuslus" ei pruugi hästi kokku sobida loosungiga "paha-paha kultuuri-liit")
Aga viimaks sõltub kõik ikkagi enesekuvandi ja eluthate heast läbisaamisest isiksuse enda sees ning seejärel nende isikute vahel.
"Oleksin ma jõukas, sõidaksin Eestist ära..." Kõigepealt: miks kirevase pärast peab selleks jõukas olema? Mina olin UK-sse kolides praktiliselt rahatu. Nii et saab küll. Aga ära ei läinud ma mitte selle pärast, et Eestis on "kole-kole", vaid lihtsalt isiklikult oli vaja oma elu tuulutada. Nii et inimesed: ärge virisega, rännake maailmas ringi ja näete, et probleemid on oma aluspõhjalt igal pool ühesugused: nimelt üldinimlikud.
Viitan siisnkohal Kalle Lasn'ale: "Võtke üks nurgake ja tehke see korda!"
Postita kommentaar
<< Home