Tõde kui mäss

See aspekt tõe defineerimisel ja tema üle arutlemisel sageli ununeb sootuks. Selle tõele sisseehitatud dünamismi ignoreerimine võimaldab tõde käsitleda kui midagi meist eemal, kaugel, kõrgelviibivat.
See võimaldab tõest teha puusliku, teda kummardada, anda talle omadusi, mida tal ei ole.
Vaid tõe antipood, vale, vana tõde, kulunud tõde ehk omab neid eemalviibija omadusi ning püüdleb kõigest väest staatika poole, aimates oma kaduvust.
Kunagi oli mässuline ka see osis tõest, mida uus tõde nüüd püüab ümbr lükata ja laiendada. Kuid ilma paisumiseta tühjusesse ei saa meie teadmiste ruumi vaadelda. Sfäär paisub, selle sisse imanduvad vanad teadmised ja surevad tasapisi seal, uued tõed täiendavad tühjusest olemasolevat, ehitades selle teadmiste semiosfääri pidevalt ümber, nihutades ühte ja teist tõemandrit, genereerides vastandite kokkupõrkes piirpindadel vulkaane ja muid tuleõnnetusi.
Evolutsioon on oma olemuselt mäss, uute tõdede mäss vanade vastu. '
Kui mõni bakter või või elu algmolekul Maal mõne omaduse omandas, hakkas ta seda kohe ära kasutama teise omasuguse vastu. Ta sai selle läbi enesele ellujäämise eelise ning lihtsast elektromagnetvõnkumise tunnetamisest sai sõjarelv, olelusvõitluse instrument. Mingid neuronid omandasid valguse kompamise võimeid ja said organismile abiks tema olelusvõitluses.
Mingid organismid omandasid võime tunneteada õhuvõnkumisi ja lihtne, peaaegu energiat ja mõju mitte omav õhu võnkumine, helilaine sai uueks instrumendiks, dünaamilisselt korraldades maailma ümber. Nüüd need, kes enam ei kuulnud, ei kuulunud sellesse maailma, kuulma pidi hakkama ning nägema pidi ka, muidu pisteti sind lihtsalt nahka.
Nii integreeris elu enese sisse järjest laiemal skaalal ja järjest tundlikumalt loodusnähtusi. Nahkhiirtest said eriteadlased ultraheli valdkonnas. Kogu elust üldiselt sai ekspert radioaktiivsuse kasutamisel uute liikide, uute väljakutsete loomisel üksteisele.
Me ei tea veel, kuidas elu kasutab gravitatsioonilisi võnkumisi oma huvides, kuna ei tunne seda valdkonda piisavalt. Kuid alust on arvata, et küllap oskab elu sedagi näiliselt tühist vastasmõju oma huvides ära kasutada.
Muidugi võib tõstatada küsimuse sellest, mis tõde on nahkhiire tõde kärbsest? Ega ta traktaati kärbse kohta ju ei kirjuta?
Võiksin kontreerida, et ka inimesed ei kirjutanud kuni viimase ajani Adam Smithi põrgumasinast traktaate, nad ei taibanud ja ei taipa tänini, kuidas tööjaotus nende elu aitab parandada.
Isegi siis, kui nahkhiired kirjutaksid traktaadi putukatest, leiaksid nad vähemalt esialgu, et nad on ilma valitsejad või vähemalt asevalitsejad, kellle putukad on antud toiduks jumaliku garantii alusel.
Elu ja elutu vahel, mõtte ja mõtte puudumise vahel ei ole teravat piiri, Universumi mingid süsteemid võivad väga pikas skaalas ilmutada sarnaseid omadusi meie mõttesähvatustega.
Meil tuleb idee kasutada ära elektromagnetlaineid oma huvides samasugustel eeldusel, kui seda tegi elu kunagi miljardeid aastaid tagasi. Ma ei näe väga suurt vahet.
Siit ka selline ambivaletnne arusaamine tõest. Tõde ei ole midagi sellist, mis kuuluks ainult inimese juurde, isegi elusa juurde. Mida enam seda molekulide mängu uurida, seda hägusamaks läheb piir ka elusa - elutu vahel.
Kuid tõe lammutav iseloom ei muutuks sellest karvavõrdki, kui piirduksime oma vaatlustes vaid inimese tõdedega, inimese uute lehekülgedega looduse raamatus.Iga avastatud uus tõde millegipärast kirjutab sellele eelneva raamatu täielikult ümber.
Avastused defineerivad ümber isegi selle tähestiku, mille abiga raamat on kirjeldatud.
Tunnetuse alguspäevadel oli suur osa raamatust vaid kirjeldused tundmatust ja arvamused tundmatust, poeetiline ja fantastiline koos mõne lihtsma algtõega.
Seejärel asendus kirjeldusi mehhaaniline arusaam maailmast - nii planeetide kui maapealsete kehade liikumise kirjelduse näol.
Mehhanitsismi kõrgaegadel loodeti isegi inimest järgi teha vaid osavalt hammasrattaid üksteisega sobitades.
Mehhanilise pardi ja malet mängiva türklase lugu minu blogi arhiividest on selle heaks illustratsiooniks.
Praeguse maailmatunnetuse tähestiku moodustavad elektronide, prootonite, neutronite ning nendest moodustatud aatomite, molekulide vastasmõjude elementaaraktid.
Suurte mehhaaniliste blokkide liigutamise oskuste asemel meie poolt järgiahvitav maailm miniaturiseerub ning varsti võime üritada järgi teha ka lihtsamaid tüüpi molekulaarmasinaid, näiteks raku mingit primitiivkoopiat. Seda üleminekut tähistatakse sõnaga nanotehnoloogia.
Aastatuhandete vältel muutumatult kodeerituna, ikka samade tähtedega on tunnetuse raamatust kirjutatud vaid kaks osa, proloog kogu meie tunnetuse raamatule ning vist ka alati alles jääv epiloog, mis lõpeb Sokratese tõdemusega - ma tean, et ma midagi ei tea.
Algab ja lõpeb kõik tundmatuga, kohtumisega tundmatuga ning siin käivitub alati seesama mütoloogiline, kunstiline arusaamine maailmast, mis juhtis meie esivanemaid Lascaux koopajooniste tekkimise aegadest kuni tänase päevani välja.
Sõnastik tundmatuga kohtumisel muidugi on teisenenud ning ka see teisenemine ei ole saanud teoks ilma mässuta.

Ühe sellise suure mässaja sünnipäev on jälle käes.
Ta ei olnud siia maa peale vaid rahu toomas - alates selle uue usuvaate ilmaletulekust ei ole tegelikult olnud rahu vanas, hierarhilises maailmas.
Mõõk, mõistuse ja kõlbluse mõõk aga ei raiu meie keskel mitte nähtavaid kehaosiseid, vaid käseb eemaldada meie seest kõik kõlbmatu, meie vanast, algelisest loomusest tuleneva.
Need nõuded inimestele ei ole olnud kerged täita. Tõtt öelda on need lausa võimatud.
Tänaseni on need kõik pigem ideaalid, millele peaksime kunagi lähenema
Mässaja sünnipäeval ei ole ilus rääkida vaid rahust.
Te peaksite teadlik olema, et sünnipäeva sõnum, millele olete kutsutud, ei ole päris selline, mida eeldate ja oodate.
Palju kaupa ja kinke, palju oste ja müüke tarbimislettidel ja palju valeraha vahetamisi ei ole ilmselt see viis, millega seda pidu parimini tähistada.
Ka rahu soovimine kõigile, kellel kogu aeg on vaja valvata oma võimu ja vara järele, ei ole kuigi mõistlik.
Seda pidu ei saa niimoodi pikalt jätkata. Kunagi saab selle riigi aeg otsa ja inimene peab oma tunnetuse raamatu veel kord üdini ümber kirjutama, sellega ümber kirjutades ka enese loomuse.
Ta ei saa enam olla jumal, või isegi selle alandlik asemik. Tema sisemise mõtlemisorgani ehituse tundmaõppimine toob liiga selgelt esile selle, et inimene on praegu vaid sipelgas.
Seesama arvuti, nagu varemalt jumalik vägi välgulöögi, tormi, purustuse näol, teeb talle selgeks, et tema alpus oma aju imetlemisel on täiesti kohatu ning ootab vaid halastuslasku sellelt kastilt, milliseks me arvuti kunagi kindlasti arendame.
Sellesama molekulaarmasina järgiehitamine teeb võimalikuks inimesest paremini toimivate nanomasinate loomise, mis mitte ainult ei aita inimest, vaid ka osutavad - me pole lõpp, vaid hoopis millegi uue algus siin Universumis.
Nii ümber kujundatud inimese uues teadmiste raamatus jäävad alles vaid selle esimesed ja viimased read: me teame, et me ei midagi ei tea ning sellest sündiv tarve tunda aukartust elu ees.
Hea jõulusoovina siis
soovitan eeskuju võtta selle mässaja eluteest ja leida üles see rist, mida teil kanda tuleb ja seda kanda.
Rahu see soov tingimata ei sisalda, kõige võimekamatele pigem mässu üleskutset, üleskutset kasutada oma aju ja keha selleks, milleks olete loodud.
Inimene on see, mis tuleb ületada.