Mööda laudteed sohu

Olen enda arvates üsna suur loodusesõber. Tänapäevane: st. mind on kasvatatud looduses käima kui muuseumis.

Külastada kõige suuremat kivi, kõige kuulsamat tamme, raba, kus on kaunis vaatetorn, looduse õpperada. Kõike seda giidi juhatuste saatel, võimalikult selgelt märgistatud rada pidi ja hoidku jumal mind kõrvale astumast tallatult teelt. Ka lastest olen juba teinud interneti loodusesõbrad: vaadatud on terve riiulitäis loodusfilme ning internetist uuritud karjakaupa küll seeni, küll lilli.

Nii leidsin ennast möödunud nädalavahetusel tallamas Meenikunno raba laudteed ja imetlemas päikeseloojangut selleks ettenähtud maja ilusalt rõdult. Mingite samblate hüvangu tõttu oli päikeseloojangu majani ehitatud korralik laudtee, nii et minu jalg selle metsa pühade samblikeniei puutuks.

Tegin siiski selle patu, et lonkisin sihitult ringi ka puhta metsa vahel ja ma ei tea, mis sest võis loodusele kahju sündida.

Kõik see poleks ehk hakanudki nii väga häirima, kui järgmisel hommikul päikseloojangu majas und liialt vara poleks ära läinud. Olen juba harjunud seoses postitööga hommikul kl. 5 tõusma ja nii ei õnnestunud ennast mingi väega magama tagasi meelitada. Ka mingi kihulane oli ennast lausa minu kiusamiseks sättinud kuhugi akna peale pirisema.

Võtsin viigileheks kaasa käteräti ja ujukad, et sellist ebaasjalikku otsust hiljem seltskonna ees põhjendada. Kevadehommiku hunnitu ilu võtab looduselt ära muuseumlikkuse, täpsemalt võtab kahejalgse ninalt ära muuseumiprillid. Võib-olla esimest korda selle rabaskäigu ajal vaatasin seda raba natuke teise pilguga: mitte kui objekti, mida katalogiseerida, vaid midagi elavat, oma elu elavat tükikest loodust.

Kuidas suhtuvad selle raba elanikud meisse, kelle väljasõidud rohelisse nende elu sageli häirivad? Enamasti hirmuga. Inimene on kiskjaloom, kellest igaks juhuks on vaja kaugemale hoiduda. Vahel ka ükskõikselt. Hommikused paar tundi annavad selle raba elanikele võimaluse oma asjad enne turistide saabumist ära ajada.

Edasi tuleb juba olla kataloogiobjekt, nimega salu-lehelind või rabamänd, või sitikas või sääsk. Töötada rabas kohakaasluse alal linnuna, et turistidele raba tutvustada. Tundsime ennast ise vahel ka selliste museoloogiliste obektidena, umbes nagu aborigeenid grillvorste praadimas, kui järjekordne bussitäis rahvas meie piknikust mööda patseeris. Ei olnud taibanud ka keelu- ja hoiatussilte paigaldada, kuid õnneks saabus peagi õhtu, nii et mäng nimega põliseestlase mängimine sai kähku läbi.

Hommikune neljasilmavestlus loodusega ei anna võimalusi katalogiseerimiseks ja ärapõgenemiseks. Loodus on sel hetkel veel küllalt omaette. Kägude pideva kukkumis saatel, vähemalt 3-10 tk, sekka mõni teinegi huik või luikamine võtad esimest korda käigu tükk maad aeglasemaks tavapärasest 1 meeter sekundis ja kummardad vaatama sedagi, mis seal soo vahel siis kasvab. Ei saa põgeneda vestlusse kaaskahejalgsega ja peab häbenedes tunnistama, et ei oska nimetada, kas see roosade õitega taimekene mitte sookail ei ole? Näe, see valgete õitega vist on murakas! Ja ongi kogu mu soobotaanika nimistu. Ülejäänud kõrred jäävad sedapuhku määramata ja taban ennast abitult unistamas päästvast Wifi võrgust, et googlest üles leida õige internetilehekülg õigete nimetustega. Issand jumalal on õnnestunud seda rabaala sellest nuhtlusest siiski säästa ja pean piirduma oma armetute teadmiseräbalatega ja häbeneda seda, et omal ajal ema käest seenel käies ei ole taibanud pärida, mis asi kusagil kasvab ja kuidas seda kutsutakse. Ta veel õnneks teab neid asju, vist viimane põlvkond selliseid inimesi, kes ilma raamatuteta, ilma ladina keeleta ja keeruka botaanikakursuseta selliseid asju natukene teab! Jõhvika leian kah üles, mõne mullusügisese.

Rabamänni otsas luikab mingi põnev lind. Lehelind? Kes sedagi teab. Kuid võluv on üle mitme aja ka tegelikult näha seda, kes laulab. Värvukesel pole minu kohalolekust õnneks suurt lugu ja ta laseb üsna mitu aega oma laulu imetleda.

Hommiku edenedes paneb üks usin eestlane oma traktori mürisema ja nii läheb mõtegi selle raba päält uitama inimeste maa peale tagasi.

Ma kõnnin hallil lõpmata teel, kesk nurmi täis valmivat vilja, ....

Ja kõik on nii õhtul hilja.

Kunagi, kui inimesi oli planeedil vähe ja loodust palju, oli inimesel valita otsatu hulga teede vahel. Teesid oli otsatu arv, inimesi piisavalt vähe ja valikuid ääretult palju. Valikud ei olnud just julgustavad ja tekitasid palju kartusi.

Nende eest õppis inimene ennast varjama linnamüüride vahele, tsivilisatsiooni loodud kunstliku sootsiumi rüppe. Aja möödudes sai inimesi niivõrd palju, et kohti, mida mööda käia oma teed jäi järjest vähemaks. Teid sai küll enamgi, kui eile. Nad olid siledamad ja mugavamad, kuid nad ei olnud enam oma teed.

Ma ei oma õnne elada ajal, kui oma tee omamise õigus ei olnud luksus. Meie planeedi mitmemiljardilist inimpeakarja arvestades ei peaks Maa sellist teede rohkust lihtsalt vastu.

Kõik alul erilised teed muunduvad kiiresti käidud teedeks, tallatud radadeks, märgistatud ja katalogiseeritud õpperadadeks.

Seal me siis oma saatust tallamegi.

Punktist A punkti B, looduse õppemajast looduse vaatlustorni juurde ja tagasi, mööda kuiva laudteed, jalga märjaks tegemata ja pead ülearu vaevamata, mis selle soo pääl siis ikka tegelikult juhtub. See, mis seal juhtub, on õppetahvlitel kirjas, ole ainult tark ja loe läbi.

Ei ole sugugi lihtne saada ennast kõndima teele keset nurmi, mis täis valmivat vilja. See viljanurmgi on tavaliselt juba Potjomkini objekt, kui oled sinna oodatud,rahalüpsimasina osis.

Kui aga kõnnid nurmede vahel, kus sa oodatud ei ole, oled lihtsalt võõrkeha, objekt koertele haukumiseks ja puremiseks.

Sa ei ela enam siin, sul ei ole selle kohaga mingit muud seost peale visuaalse kataloogiseeriva pilgu ja digifotoplõksu. Kui sa kõnnid nurmede vahel, võivad need viljad küll valmida, aga sul ei ole aega seda valmimist ei märgata ega ei oleks sellelgi enam tähendust.

Sa ei ole talumees ja su söögipoolis sõltub sellest, kui hästi sa müüd miskit muud sodi, näiteks programme või lihtsalt oma pilti, naeratavat ja edasijõudvat.Sellist, kes teab lahendusi näiteks sinu arvutiprobleemidele [kirjutage mullegi, ssekeldaja@hot.ee, kui vajate ümberformateerimist!], katkisele autole,katkistele suhetele (psühhoterapeut).

Nurmedel täis valmivat vilja ei ole enam tähendust.

Jah, kõik see on õhtul hilja, siis kui tähendused on juba surnud ja uusi veel ei ole!

Loodusestki saab rohevaimustuse toel varsti valmis hüperkaubamaja ja siis võib-olla on veelgi mõnusamad teed veelgi enamate rabade pääle ehitatud. Lindude luikamisi seal ehk küll enam ei ole, selle eest on aga seal google ja wifi, kust need kõrrelised, mis laudtee kõrval leida, ära saavad määratud.

Jõuan oma jalutuskäigu lõpppunkti, vaatlustorni. Vinnan ennast kipaka torni treppe mööda üles ja kiikan tagasi tuldud teele. Seejärel sean sammud laudteed mööda soojärve manu, kus tuleb ära täita tähtis protseduur selle ajakulutuse õigustuseks.

Enne teen enda jaoks väga tähtsa avastuse: purdelt lendu minevad sääsehakatised on just enesele tiivad kasvatanud ja veel täiesti ohutud.

Vees hõljuvatest sääsevastsed on erinevates valmimisjärkudes ja varsti enam ilma omapoolse obrokita raba tõelistele valitsejatele siit minema minna pole võimalik! Täna veel on.

Rabajärvesuplus! Vesi ei olegi enam nii külm, kui kardetud.

Hommiku edenedes on teisedki piknikulised ärganud ja seavad ennast kohviootele.

Kaks päeva looduse rüpes toob tagasi igatsuse Interneti, ajalehtede ja kodanik S probleemi järele?

Kuidas tal vahepeal asjad edenenud on? Mida on sest arvata veel kodanik M-l ja I-l?

S-st sattusimegi hommikul veel mõnega vaidlema. Pärast, tublisti turrisolevana käisime veel ära mõne kolme männi vahel ning jõudsimegi tsivilisatsiooni päästvasse rüppe.

Õhtu lõppes Meistri ja Margariita lahkumisega inimeste keskelt sinna, kus vabadel vaimudel on tõesti hea elada: põrguvürsti kaitse alla.

Argipäev S-i ja S-ta, ärita ja äriga jälle ees, et mõnel nädalavahetusel anda võimalust jälle väljasõite korraldada.

Kuigi surrogaat, on see ikkagi paljast magalaseinte vahel vegeteerimisest pisut parem, sest tuulutab vähemalt mälulaekaid ja tarastab roheillusioonide Potjomkini küla.