Üks hommik postiljon Petskini (Sekeldaja) elus

Et teile kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et meie armas Alma Mater lubas kergitada akadeemiliste ja mitteakadeemiliste töötajate (ütle mitteakadeemiline töötaja, mõtle lakei) palku keskmiselt, rõhutan KESKMISELT 10% võrra.Et aga üks Sekeldaja ei saa ennast kuidagi alla keskmike hulka arvata, siis olid ootused palgatõusu suhtes kruvitud üles äärmise piirini. Ausalt öeldes lootsin oma Almalt tõesti selle kümnise ausat väljamaksmist, mis ehk oleks kuidagi kompenseerinud kinnisvararalli poolt tekitatatavat inflatsioonimulli, mida vaid statistikud ei ole võimelised märkama. Kahjuks ma unustasin kõikide Eesti tööandjate poolt kasutatava kuldreegli: lubada, lubada ja lubada. Ja kui kuidagi ei saa, luba 2 korda rohkem ja arvesta, et üks keskmine eesti tööhobune on rahul õlalepatsutusega ja vähesegi koguse kaertega: parem ikka kui paljad aganad. Ikka leidub neid, kes selle peale hirnatavad ja ütlevad: me peame veel rohkem töötama. Ja töötavadki ja valivad neid, kes piitsa, verd ja pisaraid lubavad. Eufememismid riigitöötajate palgatõusust võiksid vähemalt asenduda realistklikuma inflatsioonimulli kompenseerimise jutuga. Kogu ajakirjandus on meie iseseisvuse algusest peale täis plära küll õpetajate, õppejõudude, tuletõrjujate ja politseinike lõputust palgatõusust. Millegipärast on olukord esimeses lähenduses täpselt sama, mis 10 aastat tagasi. Võimalik, et on olnud perioode, kus palgatase on olnud suhteliselt hea võrreldes erasektoriga, kuid kiire majandusliku arengu perioodidel, eriti juba nõukogude ajast tuntud protsentide 9-11 korral, mis igale mittestatistikule ütleb, et enam kui pool sellest moodustab inflatsioon (kinnisvarainflatsioon eriti), tuleb riigitöötajatel alati püksirihma pingutada. Ja olematu vasakpoolsuse ja ametiühinguliikumise tõttu loputatakse inimeste ajusid ikka terminiga majandusliku heaolu pidev tõus.

Kuid aitab sellest. Uppuja asi on iseenese aitamine. Nii leidsin enese eile hommikul kl 5:00 koos ülempostiljoniga õpperännakul ringi kappamas, enamasti eesmärgiks kas Postimees või vahel harva ka Päevaleht, vahel ka Kesknädal siin ja seal postkasti toppida. See hommik kulus enamasti suu ammuli tehnoloogia vaatlemisele. Ühes käes pakk lehti, teises võtmekimp, pead ennast sisse muukima 13 Annelinna karpmaja trepikodadesse, kus ootab sageli ees valgustamata pinu postkaste. Oma häbiks tunnistan, et minu isiklik annelinnaelamu on kindlalt tagapoole eesrindlane postkastide seisukorra osas.Veel hämmastavam oli see, et iseenese postkast on postiljonidelt leidnud erilise äramärkimise: teist sellises lagunud seisus lauakest, mis peab olema mu korteri postkast, ma 13 maja seas ei leidnud. Nii kuulub väljaõppe ühe olulise faktina selle teadmine, et korter nn majas xx postkast on vaadake SEAL.Selle lagususe põhjustas küll mõne kodaniku liigne postimehearm, mis pani ta postkasti lammutama nii, et sinna enam korralikku lukku paigaldada ei saanudki.Ja kogu krempel ootab KÜ kollektiivset otsust juba mitmendat setmendat aastat. Kuid aitab ühe maja tüütutest ühistumuredest ...

Nii lahendan ma kaks kärbest ühe hoobiga, hakkasin oma ideele saata Petskiniks jalgu alla kasvatama - saan vähemalt igapäev oma Postimehe ajupesuannuse õigeaegselt kätte!

Jalakesi, kuigi nõrgukesi koguneb mis mühiseb: hommikune kevadine annelinna ilu, võimalus teha tervisevõimlus lausa raha eest, oma Postimehe kindel kohalejõudoma naise kätesse, vajadus pidada kinni kindlast töö ja puhkeaja rezhiimist (st.farewell, öine lugemine ja mõtisklemine inimkonna saatuse üle). Ja palgatõus mitte enam 10%, vaid koguni 20% ja lausa omavahenditest! Päris lõbus oli asjatamine postiljoni koeraga. Selline uskumatult armas ja naiivne kutsu, kes ükskord oskas ennast peita trepikotta, seejärel kolme maja vahel ära eksida. Pärast seda aga keeras peni ennast postiljoni autosse õiglasele unele.Kas ma olen selle 1/5 seas proovijatest, kes pärast esimest shokiteraapiat veel jätkavad, ma ei tea. Ajavööndi järsust muutusest tingituna (umbes 5 tundi tuleb nihutada magamamineku aega) olen eufoorilises meeleolus ja loodan homme oma mobiili Chopini minutivalsist (kahe minuti tempoga), et ta on mind võimeline äratama. Pudelikaelaks ilmselt saab laupäeva hommik, sest siis tuleb hakkata postkasti toppima nädalalehti, mis teatavasti paksud ja kokkuhoidlike annelinlastepostkastidesse mitte ei tiku ära mahtuma. Kuid ka kalapäev ei tule kerge, sest luiklased kirjutavad ka ohtrasti ja paksule paberile.Elame, näeme ... olge kuuldel, kirjutan, kui midagi põnevat näen ja kuulen ...Ja kui keegi annelinlastest varsti minu magalarajoonis oma Äripäeva asemel leiab enesel postkastist Kesknädala või Ekspressi asemel Kroonika, siis teadke,kelle blogikapsaaeda omi kive loopima võite hakata. Kommentaarid muuseas on ära modereeritud, et vältida spämmi ja võimaldada välja valida vaid parimaid kommentaare, neid, kelle arvates paremat postiljoni maailma polegi sündinud, kui seda on Sekeldaja. Kui, kui, kui ma ikka ärkan homme jälle pool viis üles, kui mulle ikka hakkab see ala väga väga meeldimaja kui ma ei pea hakkama koostama oma siiviid stiilis kui väga ma juba lapsepõlvest saadik olen ihanud karpmajadele posti tassida ja kui sünnis ikka on selline mitteakadeemiline tegevus varahommikutel.

Kuid ärge lootkegi, et te oma postkastist midagi ei leia. Leiate kindlasti ja kas pole põnev alustada päeva, kui teid igal päeval ootab ees uus üllatus!....

Täna saan ennast lugeda tagasihoidlikuks kangelaseks. Ma ärkasin hommikul üles ja suutsin ennast vedada jaotuskasti juurde. Suure harjutamise tulemina hakkas postkastidesse paigaldamine sageli ka õnnestuma. Hommiku esimesekse harjutusülesandeks tuleb lugeda toppimist. Seda tingis luiklaste väljaande üle igasuguse määra paisunud paksus ja kokkuhoidlike annelinna korteriühistute postkastide mõõdud ja topoloogia. Sain selgeks meetodi Postimees koos EE-ga sissetopimine (PM tuleb pressida EE vahele ja siis pressida ), sain selgeks, kuhu lähevad lehed horisontaalselt ja kuhu lähevad vertikaalselt. Sain oma maja teeneliselt elanikult juba hurjutadagi selle eest, et tema kallis lehekene nii ebaviisakalt kokkuvolditud on.Õnneks tartlased veel pealinna lehti eriti ei loe. Need, kes loevad Päevalehte, need võib ühe käe sõrmedel üles lugeda suure magalarajooni kvartali kohta. Ikka nii, et 10 PM ja 1 ÄP ja 1EE ja 1EPL,2 SL, umbes nii tundus olevat proportsioon. Ja pooled postkastid on täitsa tühjad. Äkki loevad nad selle asemel hoopis blogisid? ... nii ma unistan.