Koka surm

[Illustratsioon Madalmaade kuulsalt kala - ja linnulihamaalijalt Frans Snydersilt.
Hollandi kunstnike selline spetsialiteet ei ole üldse üllatav. Tööjaotus oli tollal juba täiuslikult välja töötatud: kes maalis lambaid, kes lehmi, kes kalu ja linnuliha. Igaühele oma väike nish suure kunsti pikas pidulauas!]


Oli aasta 1671, Päikesekuninga valitsemise tippaeg. Kaks kunagist rivaali, Suur Conde ja Louis XIV olid lõpuks jõudmas leppimiseni. Enne seda, sissisõdades kestnud jagelemistes, kus Conde-l õnnestus isegi sõdida Hispaania eest,
lõppes see Conde toetajatele lüüasaamisega (Fronde).
Printsile halastati ning ta saadeti eksiili Chantilly lossi, kus ta veetis peaaegu 10 aastat. Tõsi, igav tal seal ei olnud. Tema õukonnas liikusid ringi sellised 17. sajandi suurkujud, nagu Moliere, Racine, Boileau, La Fontaine, Bossuet.
Viimase saatuseks sai ka pidada kuulus Conde hauakõne.
1668 oli esimene kord, kui tal võimaldati juba Louis XIV eest näidata oma sõjalisi võimeid.
1671 oli kuningal lõpuks tekkinud idee suhted lõplikult korda saada ja selleks plaanis ta isiklikult suure saatjaskonnaga, umbes 3000 õukondlast, külastada printsi tema enese lossis.
Kogu vaev ja vastutus pidustuste õnnestumisel lasus Conde ülemteenrist majaülemal Vatelil.
Tema rivaaliks oli tema kunagine kolleg Gourville Nicolas Fouquet teenistuses olles,kes oli Louis XIV finantsist.
Vateli võimed pidustuste organiseerimisel olid erakordsed. Juba Fouquet teenistuses pani ta kõik enesest rääkima, mitmed hertsogid võtsid pika tee Chantilly lossi ette ainult tema pärast.
12 ööd päeva ei olnud mees sõba silmale saanud, kogu tema energia võttis peo ettevalmistus.
Vatel ei olnud Conde lihtne kokk ega teener. Tema vastutada oli kõik, alates hobusetoidust, külaliste julgeolekust, feiervergist kuni pidusöökideni ja kõik, absoluutselt kõik pidi olema Päikesekuninga jaoks perfektne.
Neljapäeval, 23. aprilli õhtul saabus Kuningas Chantilly lossi.
Pärast jahti kerge eine imeväärselt kaunistatud aias ... seejärel juba tõsisem söömaaeg.
Kuid oh häda! Kahele lauale 60-st ei jätkunud praetud liharoogi, kuna kohale jõudis oodatust rohkem külalisi.
See vapustas vaest Vateli, ta kurtis, ma olen kaotanud oma au, see siin on alandus, mida ma ei suuda taluda. ....
Ta ütles Gourville-le, ma ei ole maganud 12 ööd, andku ta edasi korraldusi ...
Prints Conde isiklikult tuli vaest Vatel-i oma kambris lohutama, ta ütles, kõik läheb hästi.
Kuid äpardused jätkusid.
Ilm oli sombune ja feierverk, millele kulutatit 16000 franki, ei saavutanud seda efekti, mis tal oleks pidanud olema!
Kuid kõige kibedam pill, mis hiljem osutus vaid väärarusaamiseks, tuli Vatelil alla neelata hommikul kell neli.
Värskelt püütud kalad, mis pidid saabuma mitmetest rannikulinnadest, ei tulnud õigeaegselt.
Kohanud lõpuks ühte kalamüüjat, kes toimetas Vateli kätte vaid KAKS korvitäit kalu, küsis Vatel:
"Kas see on kõik!". Jah, vastas pahaimamatu kalamees, kuna ta ei teadnud, et teistest sadamatest peaksid tulema samuti kalalaadungid!
See vastus lennutas Vateli surematute ridadesse!
Vatel kohtas hommikuähmis veel oma rivaali Gourville, kes teda koguni pilkas tema õnnetuses.
Suutmata taluda temale osaks saanud ebaõnne, silme ees visioon täielikust põrumisest hommikusöögil, läks Vatel oma kambrisse, võttis oma mõõga, surus selle vastu ust ja ennast selle mõõga vastu pressides üritas enesetappu.
Kolmandal korral see tal õnnestus ja mõõk läbistas Vateli surmavalt.
Viisteist minutit pärast juhtunut jõudsid kohale teised kalakorvid värske kalaga!
Minnes Vateli kambrisse, leidsid nad mehe vereloigust.
Pärast juhtunut oli Conde ja ka teised õukonnaliikmed mõni aeg väga kurvad.
Kuid pidu jätkus, teenindamist jätkas Vateli rivaal Gourville. Söödi, lõbutseti, käidi jahil, kuni lõpuks, laupäeval lahkus kuningas Conde lossist.
Ilmselt oleks lugu ununenud, kui meile ei oleks seda lugu pärandatud Mme Sevigne ühes kirjas oma tütrele Mme Grignan-le.

On vaieldud, kas Mme ise nägi neid kirju kirjutades ette, et need saavad surematuks lektüüriks Louis XIV ajastust. Arvatakse siiski, et kirjad olid kirjutatud nii, et neid oleks sobiv ette lugeda salongi väikses seltskonnas.
See kiri 26-ndast aprillist 1671 aga jäi ajalukku, kuna kinnistas müüdi suurest kokast Vatelist.
Kuigi kirjas on Vateli mainitud vaid majaülemana, kes ei pidanud sugugi olema kokk, on ometi jäänud ajalukku müüt Vateli-st kui ennastsalgavast kokast.
Minuni ning arvatavasti ka paljude teiste eestlasteni jõudis see lugu ühe Cannes filmifestivalil presenteeritud filmi vahendusel, pealkirjaga Vatel.
Peaosas mängib Gerard Depardieu ning soovitan seda vaadata!


Vatelist lähemalt


Müüt Vatelist kui kokast (kes ta võis olla, aga ei pidanud, ülemteenri funktsiooniks oli nagu tolle aja projektijuhile kohane, kõige kontroll, kõigel silma peal hoidmine) on loomulikult nüüdseks purunematu.
Kes ta siis oli?Ajalooürikud on selles suhtes üsnagi napisõnalised.
On siiski teada, et Vatel oli sveitsi päritolu ning tema tegelikuks nimeks oli Fritz Karl Watel. Ta sündis 14. juunil 1631 katusepanija perekonnas. Peres oli vähemalt kaheksa last. Miski ei ennustanud Wateli erakordset karjääri, v.a. tema vanema venna ristiisa amet - ta oli ülempagar. Oma perakonnasõbra abiga sai ta õpipoisikoha pagaritöökojas ja pääses oma usinuse tõttu edasi sellest sotsiaalsest ringist välja.
Tema vanem vend jäi sellesse ringi, abiellus kiviraiduri tütrega ning temast sai teemeister.
Leiame Vateli niisis ühel hetkel Fouquet, Louis XIV fintansministri õukonnas.
Summad, mida ülemteener käsutas, ei olnud sugugi väikesed:
Nädalas kulus 4000 Franki-liivrit (mündid olid ekvivalentsed, frank oli kuldmünt ja liivr hõbemünt), vahel enamgi. Näiteks 1659 okt-jaanuar 1660 käis läbi Vateli kätest
circa 118000 liivrit.
Võrdluseks: Üks lehm maksis tollal 40 liivrit, ühe õpetaja aastapalk oli umbes 100 liivrit.
Nii et Monsieur Fouquet ei olnud tõesti sugugi vaene mees ning vaevalt, et Vatel-gi väga puudust kannatas.
Vateli üheks tuntumaks ajalooliseks üleastumiseks õukonnapidustuste vallas tuleb lugeda 17 augustil 1661 korraldatud vastuvõttu, et tähistada Nicolas Fouquet uue lossi valmimist. Söökide eest vastutas Vatel. Moliere- ja Lully lavastasid lossi aias selleks komöödia-balleti. Grandioosne ilutulestik kuulus ka peo juurde.
See luksusvastvõtt aga tegi Päikeskuninga kadedaks, nii et 5 septembril lasi ta Fouquet arreteerida.
Vatel koos teiste Fouquet õukonna tähtsate tegelastega pidid ennast varjama ning selleks sõitis Vatel koguni Inglismaale. Seal kohtus ta Gourvillega, Fouquet õukonna teise tähtsa ülemaga. Gourville mõisteti koguni tagaselja surma. See ei takistanud neil aga mõne aja möödudes sattumast Conde õukonda, kus lõpuks Vatel leidis enesele sellise traagilise lõpu.




Gastronoomia sünd.



Vatel oleks kindlasti jäänud unustusehõlma ilma Mme Sevigne abita. Vateli surematuse aga garanteeris tegelikult pärast revolutsiooni ilmselge nostalgiaigatsus.
Kodanlasetõusikud vajasid enese pööblist eradamiseks midagi erilist. Nii luuletaski poeetBercheux pika poeemi, millele ta pani pealkirjaks „La Gastronomia”.
Ka Vatelile on ta ühe luuletuse pühendanud.
Uus ebateadus oli nii sündinud, kuna kreeka keelest moodustatud keerdsõna tundus noobel ja tavaõgardlusest oluliselt peenem – gurmaanlus oli liialt allakäinud mõiste.
Teaduseks vormis Gastronoomia siiski Brillat-Savarin, kelle legendaarne teos
„La Physiologie du goût” (Maitsmise füsioloogia) on tänaseni kõhuorjade peamiseks viigileheks oma pahe ülendamises.
Savarini mõningaid aforisme.
„Ütle mulle, mida sa sööd ja ma ütlen sulle, kes sa oled!
„Uue roa avastamine toob inimkonnale rohkem kasu kui uue tähe avastamine!”
Gastronoomiast tundus ühele utopistile, Charles Fourier-le veel vähe.
Tema auks on leiutada teadus nimega gastrosoofia, millele ta oma utoopias eraldas auväärse koha.
Kahju, et see tore idee tegelikkuses ei realiseerunud!
Kahjuks hetkest, kui instrumendist saab institutsioon, algab alati hääbumine.
Peetruse kirik valmis just reformatsiooni ajaks, gastronoomia kui teadus vermus selleks, et osaleda aristokraatia peiedel.
Snydersi külluslikud lauad on taandunud muuseumidesse ja vaevalt, et me suudaksimegi Loui XIV ajastu külluslike söömaaegadega toime tulla – tervis ei peaks lihtsalt vastu!